Tere päevast, stuudios on Vello Mikk. Järgneva saate juhatas sisse Viktor helpidiforovi pala trompetistide paraad. Musitseerisid abitseider Erich kitse mets, Enno lehis ja Aare Helinurm. Eesti Raadio estraadiorkestrit juhatas Rostislav märkuulov. Salvestus aastast 1961. Paljudest toonastest muusikutest tuleb täna rääkida mineviku vormis. Aga kahe muusa teenev muusika- ja kunstiteener Enno lehis on jõudnud elude 90. verstapostini. Sellises soliidses sündmuse puhul ei ole patt miski klaase kokku lüüa, niiet. Palju õnne, riski tähendab tõlkes eluvesi, mis teile, härra Enno lehis on elus jõudu ja optimismi andnud. Jõudu ja optimismi Aelainike saanud füüsilisest tegevusest sportimisest ja väga välju. Rattaga sõitnud, jalutanud ja enamasti minu füüsiline heaolu on TÕDE, spordiga käin jalgrattaga sõitmas ja jalutamas muidugi ka, aga joosta küll enam ei riski. No Nõmme on selles mõttes sobilike paslik siin vist liiklus nii suur ei ole. Ja jalgrattaga sõita, siin saab väga ohutult Cartna põlebki sinna autol ajab. Aga teie olete elus ennast pühendanud kahele muusale, see on muusika ja, ja maalimine akvarell. Tegelikult see nii on. Muusikaga ma algasin 25 kuni 30 aastat, ma tegin näidud muusikaga muidugi hobiks oli mul siis joonistamine ja ütleks võib-olla isegi natukene maalisin ka sel ajal. Aga tõelise niisukese maalikooli. Ma sain Jaroslavlis kunstiansamblites, kus oli terve Eesti kunstnik, on seal koos. Siis me Tyleriga vaigisti olime, õpipoisid kunstnike ühisateljees. No üldiselt et ma kunstiinstituuti sisse astusin, oli see, oli tegelikult kunstnik Adamson Eriku teenesest. Tema oli seal mul juhendajaks Jaroslavlis ja kui me siis Tallinnas kord tänaval kohtusime, ütles ta, need saatuslikud sõnad, et homme avatakse kunstiintsident pois katsud sa kohal oled. Meister eksamitööks oli, eksamitööks oli maalida üks maastik. Siis veidi joonistada ja kirjand jätkus, sain sisse ja. No nad juba teadsid mind Jaroslavli, sest seal oli palju õppejõude, Jaroslavi päevist. Ja nemad juba teadsid, kuidas mu tase on ja. Aga kes teid enne muusika juurde tõi muusika tuli teie ellu siiski varem, eks ole? Muusikaga oli selline lugu, et ma olen sündinud Loksal ja töötasin seal vabrikus isegi mitu aastate peale algkooli lõpetamist, seal oli vaja hobuse ja vagunipoissi ja siis ma olin seal ametis. Aga siis ma sain teada, et Tallinnas võetakse sõjaväe orkestrisse bilansi ja ma kirjutasin avalduse ja ja saingi kutse proovile või katsele tulla. Aga mis puhul siis trompeti valisite? On ju seal Loksa tuletõrjeorkestris mängisin tenorit. Ja ka, kui ma siis katsetel olin siis dirigent reeder leidis, et ma olevat paras poissi trompeti mängimiseks. Et mulle olevat trompetimängija huuled. Aga kes toonased eeskujud olid? No eeskujudeks olid vanemad pillimehed selles orkestris, seal oli üks teeharu nimeline Kornekist, siis oli seal üks kannuhhini nimeline väga-väga ja trompetimängija, siis oli seal tamm, hilisem sümfooniaorkestri trumbid solisti Armstrong maali ja üldse need Ameerikat trump, epistid, need olid lihtsalt ime. Mängisid oli niisuguseid asju, mida ei kujutanud need epi. Ja siin Eestis ei olnud ja seda trompetimängu inimese tase nii kõrge nagu seal. Te olete saanud nii muusikas, trompetimängus kui ka maalimiseks korraliku kõrghariduse. Jah, ma õppisin konservatooriumis professor Vacci juures. Umbes viis aastat. Ja siis tuli sõda peale ja siis viidi meid Riiga ja siis ma nagu see asi läkski, tulid Prodile minna ja Fradilt viidi meid kunstiansamblis ja nii sai ring täis. Ja tänu siis joonistamisoskusele said selles mõttes natuke kergema leiva peale sõjaolulised. Ja see on küll tõsi. Joonistamise oli mul selline lugu, et kuna ta oli selle, oli minu hobi ja ma isegi Kunstnike Raunami juures käisin enne sõda tunde võtmas ja kui Riiga meid viidi, orkester, terve orkester viidi Riiga siis seal oli kohe vaja hakata seinalehti kujundama ja mind pandi siis lehekujundajaks ja seal ma joonistasin siis sars karikatuure ja illustreerisin artikleid. Ja kui hiljem Jaroslavli kunstiansamblites jõudsime, siis oli juba teada, et mind pandi seinalehte tegema seal võrset kunstnikud ei hakanud seal pisikese asjaga tegelema, nendel olid tähtsamat teha. Aga teil oli vist ka hea süda ja hea huumorimeelega, te väga selliseid pilapilte ei teinud, nii et ega ta pahandada nende arstide pärast ei ole saanud. Mitu korda ja see on tõsi küll, eks ma ikka natukene leebemalt neid asju kõiki kujutasin. Ja mulle meeldis see, et ma pidin koos bilarija järvetiga seinalehte seal tegemas, et seal oli suurepärane seltskond, üks oli hea joonistaja, teine luuletas ja kirjutas artikleid. Ja meil oli täiesti korralik niisugune tore sõpruskond. Marhorkat ei õppinud tõmbama. Ma suitsetasin siis, kui ma kunstiinstituudis käisin, siis terve klass, kõik, mu koolivennad suitsetasid ja kooliõed samuti. Ja siis ei pääsenud kusagile. Siis ma pidin suitsetama, aga kui ma instituudi 51. lase lõpetasin, siis lõpetasin suitsetamise kaera sellest ajast pääle paneme suitsu teinud. Kes teid kunstiinstituudis suunasid kõigele kõige enam, muidugi professor Mikko siis professor Greenberg joonistamises meestel lõputööks oli, lõputööks oli Ilmarises, mis tsehhi seal on, sama vein sellest tšehhist maalima, kompositsiooni töö vaatas, vaatas just, see oli sel ajal kombeks ja ei saanud teisiti. Maastikuga põleks seal koolilõpetajale enne väga hea, eks ole. Ei olnudki, väga hea, hinne oli neli, vot see on ka üks kummaline luukunstiinstituudis alguses ei saanud üldse õlivärve kasutada, sest neid polnud. Maalisime akvarell-is ja kui assiga ja siis tuli meile direktoriks leht professor leht Moskvast ja see nõudis ainult õlimaali, akvarelli pidi olema ainult nii Esskiisideks. Aga minul oli niisugune lugu, et ma kiindunud akvarelli ja püüdsin kogu aeg ikka kõik oma ülesanded akvarell-is lahendada. Ja kuna näitusel, kui ma olin teisel kursusel oli üle üle kolilinen akvarelli või üldse kunstinäitus siis mina esitasin akvarelli ja sain selle akvarelli esimese preemia. Ja siis mulle lubati ka ja kui oli ülesandeid Aqvrillis. Aga kui nüüd professor leht tuli, siis tühistas selle lubaduse ja mul tuli akatega õli mainima. Ega ma õlimallis eriti tugev ei olnud kogu aeg, sellepärast siis diplomitöö, mis tuli õlis maalida. Sain indeks nelja. Akvarell on selline õrnem ja peenem ja nüansirikkam ja seal on palju selliseid varjundeid. Ongi nii ja akvarell pidevalt tegelema. Kui sa seal hakata midagi muud vahepeal maalima kas õlis või guašiga või millega siis tehnika kohe rikub akvarelli maalimise tehnika ära. Ja sellepärast Paljud vanema põlve muusikud, heliloojad, interpreedid on meenutanud, et kui omal ajal oli vaja minna sünnipäevale juubelile, siis ei olnud probleeme, kust kinke saada. Teie käest sai ikka mõne toreda Corelli või see on küll tõsi sest sel ajal, kui maalime akvarell istides eas juba tuntud siis hakkas mul nii minema, et vaata, ta oli peaaegu järjekord minu piltide järgi. Ja neid on peaks olema Tallinnas väga-väga palju. Olete ise arvet pidanud, kui palju on teil? Neid töid arvet ei ole pidanud kahjuks. Aga kui ma arutasime tütrega, on ka mul akvarell-ist. Kui kutsuks rahvaöös ja et nad saadaksid akvarellid näitusele, siis ma saaksin vist päris korraliku kunstihoone saalide ja akvarell kokku. Aga teil on tõesti palju sõpru muusikute ja pillimeeste hulgas kaua Eesti raadio estraadiorkestriga olite seotud? 20 aastat täpselt 44.-st aastast 64.-ni ja, ja selle 20 aasta jooksul muidugi tekkis mul väga palju sõpru ja ma joonistasin väga palju karikatuuri portreid muusikutest. Ja sellel näitusel, mis mul praegu siin Raua tänavamuuseumis on on mul esimest korda väljas karikatuurid, joonistused ja portreed, akvarelli portreid mul varemgi näitustel olnud. Ja see oli vist mingil määral tõmbenumbriks sellepärast et minu sellel näitusel oli nii metsikult palju rahvast tungles ja, ja ruumipuudus hakkas olema. Olete enesest ka autoportree teinud? Toby portree on näitusel väljas, kaua siis peegli pidite istuma? Ikka tükk aega, ega ma ei teadnud ka seda kohe ühekorraga ma mitmel päeval like'd. Proovisin seda asja teha. Aga no ma olen endast teinud palju kortereid akvarell-is ja ja pliiatsijoonistuste. Ja neid mullike jätkub. Trompetimänguks on vaja, nagu te ütlesite, häid huuli, aga hambad peavad terved olema. Millal te viimati hambaarsti juures käisite? Vartega muidugi probleeme olnud, aga praegu on, mul sujus väga ilusad hambad, mul protees. Need ei, ei ole mul uhkust omaenda hammastega, aga pill kogub tolmu ja pillan kogub juba 10 aastat tolmu. Ma ei ole ka, tõepoolest ei saanud mängida. Siis kui hambad ära vahetasin, siis jäi see asi katki. Aga printsid on kogu aeg, nagu öeldakse, käibel käibel pintslitõmme imelise on tõsi ja isegi need olen saanud pilte müüa. Ja. Võib-olla et nüüd peale seda näitust, kus oli üsna suur menu võib-olla ta hakkab tulema rohkemgi tellimus. Kui mitu tundi päevas, siis istute, pintsel käes. No nüüd ma muidugi olen. Rohkem raisanud mujale aega. Mul on vaja oma aedasin korrastada ja korremondid käivad ja kõik su väidet. Aga paar tundi päevas ma ikkagi Konstantin võimali. Tee kodu asub nagu juba öeldud Nõmmel seal kena väikene majakene on see oma kätega ehitatud. Ei, ma abiellusin oma kooliaega ja see on koolieisa ehitatud maja. Kaasavale Sõmera jah, aga vähemalt remonditööd ja nagu räägitud juba aiatööd kõik jäätisele. Aiatööd teen tõesti ise ära. Muidugi tütar aitab ka. Tar on tubli ja mul on tubli tütretütar. Tema laulab ja mul on suur rõõm temast. Nii et vanaisa geenid on edasi läinud. On küll jah paista sellel näitusel, ta avas mu näituse ja laulis seal mis värvi on armastus ja leidis, et minu akvarelli maalimise vesi oli alati roheline ja siis ta tegi järelduse, et ju siis minu lemmiktooniks on roheline. Nüüd saimegi teada, ma pidin just küsima, et mis värvi siis armastus on jaoks roheline. Minu jaoks roheline. Aga samas ei muusikasega akvarell, iste pole roheline, te olete juba huult staar, eks ole, vana täht, eks ole, milline aastaaeg, milline päev või milline meeleolu peab olema, et hakata akvarelli tegema? No tegelikult ikka sügis sügiseni nii värviküllane ja ainult rohelisi pilte ei saanud kogu aeg, maalide tuleb ikka maalide, kõiki toone, mis looduses on. Aga see segamini ja tunnetus, see peab vist olema ikka eriline vaist, ega seda vist väga nüansse õppida ei saa, kõike. Ikka inte Jutiivsed minu meelest, sest mulle isegi öeldi, et kompositsioon olevat mul intuitiivne, sest tegelikult kompositsiooni sel ajal kunstiinstituut ei õpetatudki ja mul abikaasa on nahk heisile lehis. Õppis kehist ja tema on nahkehissigadest opositsioonile pandi väga suurt rõhku ja tema leiavad minu kompositsioonid on üsna professionaalsed. Aga selles mõttes on ütlemata tore, et kodu on täis kunsti, et siin saab vastastikku probleeme lahendada ja teineteist täiendada. See on küll tõsi, ega minu töödega läbisin kodus, rahul ei olnud seal vahel mitte vahel üsna tihti Cyriidikat ja selle näituse suhtiski. Mis siin Kristjan Raua majanäituse, see on praegu väljas on, selle kujundamisel olime üsna palju Paidlemist. Ja lõpuks jäid ikka peale. Abikaasa soovib ja. Ja, ja siis muidugi muuseumi direktrissi Anu Purre soovid nii nagu nemad tahtsid, nii läiks. No ja nagu me jutuajamise alguses siin tõstsime, klaasid ja juubeli puhul ja viskiga viski on vist see, mis aitab ka natuke pinged ja närvilisust maandada, kui teinekord. Seda päislar ongi, viskipudel peab ikka olema kogu aeg laua peal, sellepärast et ma isegi oma tervist, kui see hakkab veli kusagilt logisema, parandan ikka viiskiga. Diamuusika tõstab toonust, oi muusika, et ma armastan täiesti, aga eriti klassikalist muusikat, mis sest, et nad veel 20 aastat mängisin estraadis. Ja nüüd ma kuulan ikka klassikat täiesti, käin kontsertidel ja olen ikka sellest sisse võetud, kes lemmikud on? No mulle meeldib väga Sostakovits, siis me olime sibi eelis on mu lemmikhelilooja. Ja. Ja muidugi ooperites teav Putšiini Putšiini muusikaanike suure suurepärane. Suur tänu Enno lehis ja head silmarõõmu ja head muusikarõõmu ja kõike, mis üldse tänapäev.