Džässlaulja, Susanna Aleksandra Veldi on lõpetanud Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli rütmimuusika laulueriala ja õpib praegu Helsingis Sibeliuse akadeemias džässiosakonnas. Kaks aastat tagasi andis Susanna välja oma esimese albumi Miregus ja hetkel käib töö juba järgmise loomisega. Te kuulajatele ütlen Meso Sannaga saates sinatame, sest tunneme teineteist juba õige õige kaua. Tere, Susanna. Tere hommikust. No sina oled küll muusika sisse sündinud ja muusika sees terve elu kasvanud, sinu vanaisa oli tunnustatud džässmuusik, Aleksandr Rjabov. Ja terve su pere on ühel või teisel moel olnud muusikaga seotud. Sulle on vist algusest peale olnud sinu tee selles vallas selge. Jah, tõesti. Muusika on alati olnud minu ümber, see on alati olnud osa minu elust minu mängudest. Printsessimängud, kus vanaema pidi mängima printsessi palli sisenemise muusikat klaveril näiteks või, või kodus peetavad teod, kus olid Chamsessenite džässmuusikutega või, või ka palju proove, tehti meil kodus, nii et see oli tõesti kogu aeg ümber ja, ja väga palju aega oma noorusest ma veetsin otsa koolis pärast kooli läksin ikka otsa kooli ja käisin seal mööda erinevaid klassi inimeste tunde kuulamas ja siis muidugi hiljem kommenteerisin. Päris lapsena unistasid hoopis ooperilaulja, sest jah, tõesti, minu vanaema töötas kontsertmeistrina teatris ja käisin väga palju oopereid vaatamas juba väiksena ja, ja mind kohutavalt võlus mitte ainult see muusika, vaid ka loomulikult see, mis kõik sinna ümber käib, need kostüümid ja ja see, kuidas teatrimaailmad, kokk teatrimaailma kokku pannakse, et päris tihti ma käisin vaatamas ka peaproove, kus sinu ees on selline maagiline maailma, ühtäkki öeldakse. Stopp, stopp, stopp, stopp, siin on midagi valesti, hakatakse korrigeerima, et ühtaegu see maagia ja kõik see, mida luuakse ja samas sa näed seda protsessi, et kuidas see käib. Ja, ja muidugi mind paelus see, et, et pärast etendust sain tihtimine lava taha ja sain proovida neid kindaid ja võib-olla isegi parukaid ühtteist ütleme sellele väiksele tüdrukule, siis kõik ütleme, sellise lummava maailma lõi alustasid tegelikult ju klaverimängust. Aga kas algusest peale oli selge, et sa siiski soovid just lauljana lavale jõuda? Jah, ma teadsin alati, ma tahan saada lauljaks, et just nimelt alguses siis ooperilauljaks, sest tegelikult see unistus oli mul päris pikalt kuskil teismeeani. Aga siis kuidagi džässtuli ja võttis võimust. Jah, alustasin klaverimängust. Kuidagi suhtun sellesse liiga tõsiselt. See on tulnud hiljem, et olen hakanud rohkem harjutama klaverit ja ja just heliloomingu ja organiseerimise jaoks eelkõige. Kuidas džäss siiski niimoodi jupphaaval ennast kehtestas ja see kõik algas tegelikult ühest naljast. Ma olin väga hea parodeerija juba lapsest saati ja, ja oli tulemus vanaisa juubel. Jaa, et meil oli maal mõned tüdrukud, kes seal siis tegid kõik Merilin raud järgi ja mina mõtlesin, et ma teeksin seda nii palju tentsemalt ja siis võtsin selle kasseti ja siis oli muidugi kassett, ei olnud neid Emmdeegolmest neid asju ja, ja kuulasin, kerisin tagasi, kuulasin, kuulasin detailideni ja kuulasin, kuidas vibraator käib ja kuulasin, kuidas kuidas te seda heli tekitab, ühesõnaga, õppisin väga täpselt teda imiteerima. Ja siis vanaisat sünnipäeval laulsin talle selle loo ja ta oli nii vaimustuses, ta ütles, et oi, selle lauluma seal orkestreerinud ja sisse laulad kontserdil ja minu esimene niinimetatud keika oli siis kohe selline väike tuur, kus olid Tartu Vanemuine, Pärnu kontserdi ajal ja Estonia kontsert. Kus ma siis seal ühe laulu laulsin. Aga aga sealt tuli vist selline pisike, et ma olen nagu eriti meeldib olla lava ees, eriti muidugi on hea olla küll ju vanaisa, dirigeerib Jaan orkester ja hea bänd. Aga sealt edasi siis juba ma hakkasin hästi palju kuulama juuli Londonit selline. Imeline tšehhitar, kellel on hästi mahe ja sügav hääl ja ma kuulasin seda laulu ja mõtlesin, et seda häält ma tahan. Ja ma arvan, et sealt tuli see, see päris see pisike, et vot sellist häält ma tahan osata teha. Nii ma tahan laulda, ma tahan laulda nii pehmedeni kutsuvalt, nagu tema. Oma bändi kutsusid sa kokku juba 2007. aastal. Sellest möödub siis tegelikult 10 aastat on praegu palju õnne. Ja eks need koosseis on olnud erinevaid, aga tõesti vene bänd oli siis sellel ajal tehtud ja, ja see kuidagi algas ühest konkursist Tartus oli kunagi Rainbow džäss-nimeline konkurss mida korraldas Lembit Saarsalu. Ja siis ma sain tuttavaks pianist Rain Tamm oli ka ja siis sealt hakkasime natukene proovi tegema, siis tegi meiega bändi juba esinemised ja ja niimoodi ma esialgu õppisingi tehes mitte koolis käia, et ma olen väga tänulik poistele, kes, kes mind niimoodi käigu pealt õpetasid, kes sinna kollektiivi kuulusid veel. Siis meil olid seal sellised mängijad nagu Siim Usin ja Ivo Priilinn ja siis hiljem see koostis hakkas vaikselt muutuma. Kuidas sinu enda stiil sellest ajast muutunud on? Väga palju. Minu oma maitse võib-olla isegi maitse ei ole nii palju muutunud, aga olen rohkem hakanud kirjutama ja ja, ja ma arvan, et see protsess kestab kogu aeg edasi. Mäletan, et kui te alustasite, siis rääkisid, et sind paelub selline jahedakõlaline Põhjamaade Nordic džäss aganüüd, et sinu looming ulatub pigem isegi rohkem, võib-olla selliste soojade bossalike rütmideni. Et mis seda kujunemist mõjutanud, on? Kindlasti erinevad artistid, keda ma kuulanud olen. Mulle siiamaani väga meeldib põhjamaine džässi näiteks lauljatest Victoria, Tolstoi või Vigmargustas on või, või näiteks Emma Larsson kes teeb sellist modernsemat jätsi, kus on ikkagi sellist Rootsi Rootsi tausta tunda? Ma arvan, et see ei kao minu muusikast ilmselt kusagile aga samas üha rohkem paelub mind ka selline džässitraditsioon, et tunnetus, kust me tuleme, kus see muusika tuleb, jääd et see oleks selles muusikas ka kuidagi esindatud. Et kindlasti see jah, aga see on segu erinevatest asjadest, mis minule meeldib, aga ma arvan, see on pikk protsess ja see kestab veel, ma olen ju nüüd tegelikult alles alla 30. Et et vaatame, kuhu me siis millest me räägime siis, kui mul on 50. Sa mainisid ka komponeerimist, et tõepoolest hea häälega tublisid ja andekaid lauljaid on palju, aga meiega kunagi oleme rääkinud sinuga, et sa oled öelnud, et džässimaailmas lauljana läbimurdmiseks, et mitte olla lihtsalt kena näolapp plaadi kaanel või ilus tüdruk laval peab suutma ka planeerida, millal ja kuidas sa selle arusaamiseni jõudsid. Ma arvan, et mul see komponeerimise huvi on alati sees olnud ja ma olen alati tundnud, et mul on hästi palju ideid. Aga minu muusikat. D, kuigi ma teadsin, et ma tahan muusikat teha, siis selliste oskuste ja õppimiseni jõudsin alles küllaltki hilja. See on omamoodi paradoksaalne, aga, aga siis ühel hetkel ma tundsin, et ma pean hakkama õppima, sellepärast et mul on nii palju ideid ja ma ei oska neid kirja panna, ütleme nii. Jaa, jaa. Ja sellest ajast peale seal ainult kasvanud ja kasvanud ja ja süües kasvab isu nii-öelda see, see loomise rõõm on nii suur, lihtsalt kui sa istud maha ja, ja kirjutad aeglaselt lendab ja ja see on nii hea tunne. Ma just tahtsingi sinna jõuda, et, et komponeerimise tehnika ja andevaheline selline kolmnurk. Milline see vahekord tegelikult, et on ande peal mõnuga lendamise ja sellise distsiplineeritud töö vahel. Ja ma arvan, et see tasakaal peab kindlasti olema olemas, et ma ise olen omast kogemusest tean, et ainult andest ei piisa. Et nooremana ma arvasin, et sellest piisab, siis ma sain aru, et, et, et see päris nii ei käi, hakkasin kõvasti tööle ja ma arvan, et nüüd ma olen vaikselt sellise tasakaalu saavutanud. Praegu õpidki Helsingis Sibeliuse akadeemias džässlaulu erialal. Sul lõpes nüüd mitmes õppeaasta teine, teine juba mida sealne õpe sinu jaoks avanud on, millele sa praegu õppimises enim tähelepanu pöörad, millele sa pühendud? Oi, nii palju seal on, sellel koolil on nii palju anda, nendele õpetajatele on nii palju anda ja, ja muidugi ka see, et koolil on võimalusi kutsuda Ameerikast ja mujalt maailmast õpetajaid ja tegevaid, praegusi tegevaid muusikuid. Üks asi, mida just see on õpetanud või, või näidanud, on see et muusikud, keda sa paned pjedestaalile, et nad ei ole kuskil kõrgel ja eemal, vaid nad on, nad on täitsa tavalised inimesed, kes on lihtsalt teinud kauem ja hästi ja põhjalikult seda, mida sina tahad üritud teha. Et et see on võimalik. Et ilmselt see teadmine, et see on võimalik jõuda nii kaugele ja, ja lihtsalt kõva tööga sinna saab ja kuidagi näha neid inimesena, kui toredad nad inimestena on. Ühesõnaga selline inimlik pool on väga oluline, sama oluline kui see muusikaline pool. Ja, ja teine asi muidugi, igasugune enesearendus, eneseareng mul on võrratu tehnika, õpetaja, ma olen saanud tehnikaga töötada hoopis teistmoodi kui vanema elus. Milles see erinevus seisneb? Ta võib olla selles, et, et tegu on inimesega, kellel on esiteks doktorikraad kes kes vaatab sulle peale ja teab, milles asi on, milles probleem on ja, ja kes on just ütleme, popdžäss taustaga. Kes sinu juhendaja on? Minu tehnika õpetan aia purdinen, aga siis mul on veel eraldi džässiõpetaja, kes samamoodi on avanud minu filmi täielikult, on jupisoodile. Ja ma tõesti tunnen, et ma olen esimest korda elus saanud omale mentori ja see on, sellepärast ei tunne. Sul käib parasjagu ka töö uue albumi kirjutamisega väljaandmisega peatselt tegelikult? Jah, tegelikult ma natuke parandaksin, päris albumiga tegu ei ole, praegu me siiski räägime singlit. Et uut albumit Ma veel niipea välja ei anna, kuigi jah, ma kirjutan muusikat, ütleme mul kukla taga on see mõte, et sellest mingi hetk album tuleb, aga ma pigem ei kiirustaks, sest et seoses kõikide nende õpingute ja, ja juhendamistega siis ma, ma tunnen, et ma olen väga heas kohas praegu katsetada ja kirjutada ja ja lasta enda loovusel voolata ja vaadata, kuhu sa mind viid, nii et enne ei hakka kaks albumit kokku panema. Mingis mõttes on ju lihtsalt hea mõelda, et kõik, mida sa praegu teed nii erialaselt, nii koolis õppides arendades, et see kõik tõenäoliselt on ka selle tulevase albumi hüvanguks või sinna panustada loomulikult ja mitte ainult albumi, vaid kogu karjääri. Loomulikult. Kuulame sinu uut singlit, kuulame selja tulemas, kuuleme. Kõlas džässlaulja Susanna Aleksandra uus singel Golden Boy Susanna on meil siin suvetuuris ka stuudios külaline. Räägi pisut sellest Singlist, milline selle tekkelugu on, kes selle kirjutanud on, milline see protsess olnud on? See lugu on esimene lugu, mis ma olen salvestanud koos Soome muusikutega ja see sündis väga toredasti. Bändiproov ja Ilmari Ränke bändi saksofonist tuli proovi ja tõi selle loo kaasa, kusjuures siis selle nimi oli tegelikult Yellow povi. Siis aga läksid seal lugu mängima ja ma kuulasin ja mõtlesin hetke, mõtlesin end vaos, sellele ma kirjutan sõnad ja mul hakkas kohe mõte jooksma ja, ja ma kirjutasin kiirelt ja selle, ma sain kohe aru, millest see lugu peaks rääkima ja siis ma igaks juhuks guugeldasin etega, mis ei ellu. Ja tuli välja, et see tähendab argpüksi. Me naersime ja mõtlesin, et no okei, selle siis ära muutma mõtlesime kuuldumboykskonna koldun, poisid tähendab sellist säravat, säravat isiksust ja pühad juba rääkisid sellisest inimesest, niiet ei jäänud muud üle kui nimi ära vahetada. Aga jah, salvestasime ja, ja tegelikult see salvestus toimus juba eelmine aasta. Ja nii kaua läks mul Aegelised. Et see lugu siis lõplikult valmis saada. Kaua küpsenud, hästi küps äike. Džässis genes on üldse ju palju rahvusvahelist koostööd, praeguse on suuresti sul seotud õpingutega ka tegelikult juba varasemast, sa hakkasid üsna üsna peatselt ka välismaiste artistidega koostööd tegema. Millised sellised sinu jaoks olulisemad koostööd on olnud või mis viimasel ajal huvitavamat on toimunud? Üks väga tore koostöö minu elus on olnud ta vihkalašoki ning see on selline kerget nostalgiline ka, sellepärast tema oli minu vanaisa sõber ja nemad mängisid koos ja ja siis, kui meie 11 leidsime muusikat täna siis kõik noh, see tundus mulle õige või see tundub, tegi, et vanaisa lähedal. Et see, see tunne, lehtisti, hea eesti, õige. Aga Soomes mängin paljude erinevate muusikutega, põhiline koostöö on olnud karri luhtalaga pianist, kari, luht, ala, kes on käinud siin Eestis ja kellega me oleme teinud Soomes kaks pikemat tuuri ja huvitavamad projektidega üldse. No siin kevadel oli mul kaks väga väga huvitavat projekti, mida ma ise väga nautisin, esimene oli tribüüdnentsi Wilsonile, kes sai 80 ja vot just sellega toimus üks tuur siin Eestis ja Soomes. Ja teine projekt oli jätkare raames tribuut Ella Fitzgeraldi. Et mõlemad on niivõrd suured eeskujud ja suured maid lauljad. Et see ettevalmistus pakkus endale nii palju huvitavat just süviti süvitsi sinna nende laulu alates tehnikast, fraseerimisest, rütmist kõige selle sisse minek ja analüüsimine ja omandamine ja tajuda ja tunda, et kuidas nemad muusikale lähevad, lähenevad see tähendas ju ka mõneti minekut sellise Kuldse džässi pärandi juurde sinna juurejuuretasandi juurde. Milline su suhe džässistandarditega on, kuivõrd sulle meeldib sellise nüüd juba traditsiooniliseks saanud klassiga tegeleda? Hirmsasti meeldib, minu minu maailmas on see väga-väga oluline ja minu jaoks on see džässmuusikuna väga oluline lähtepunkt tunda ja, ja oma tegevust võib-olla sealtkaudu alustada vähemalt osataja teada neid asju satud väga tihti ka välismaale, küll esinema, küll konkurssidele, festivalidele. Mis, mis sul sellelt rindelt sellised viimased eredamad kogemused on olnud just need kevadel, ma käisin Riias konkursil, see oli rahvusvaheline kongresmen, ka riided ja stats. See oli väga vahva, sest seal oli lauljaid. No ma päris ei lugenud kokku mitmelt mitmest kohast, aga aga väga mitmest riigist ja oli väga tore luua kontakte ja samuti žürii oli seal üsna üsna nimekas, et Kreutroosund küll eesotsas ja ja erinevate jah, see klubide programmijuhid ja, ja festivalide programmijuhid. Ja nüüd ma käisin New Yorgis rohkem kontakte loomas ja, ja, ja selle muusikaskeenega tutvumas, kuidas muusikaskeene sealpool ookeani ja siin Euroopas erinev New York kujutan ette, on selline džässlauljate meka, mille poole, mille poole vaadata, jah, mitte ainult lauljate-mängijate. No lihtsalt, ma sain sealt väga palju inspiratsiooni, ütleme nii, see tasemele ja ja kui palju kõik erinevad, sa võid ühe õhtu jooksul kuulata ja näha seinast seina, kõike, mida saatsid, kõike sealt leiad. Seda on loomulikult Eesti väiksuses raske järgi teha, lihtsalt sellepärast, et, et meil ei ole nii palju muusikuid ja meil ei ole nii palju publikut. Aga, aga see on võimas ja seda peaks ikka igaüks oma silmaga nägema. Mis sa sealt mõni eredam seik oli või ma tean, et sul kipub minema nii, et seal lihtsalt satud õigete inimestega kokku kuidagi kuidagi see on niimoodi olnud, et selliseid huvitavaid seiku lihtsalt juhtub, mul oli selline tunne, et seal iga õhtu juhtus midagi. Et noh, me käisime muidugi iga õhtu kontserdil. Me käisime kuulama vilitshangaadis kuulamas legendaarset bändi ja Smolsis jämmidel ja ja erinevad 1000, kus info ja neuroloogi, mis on kõik seal põhiliselt jazzikohad. Laulsin jämmidel ja tutvusin inimestega ja ja sattusime kuskile metsikult ilusasse korterisse hunniku muusikutega terrassile, veini oma, jaa-jaa kõik need tuttumised ja sellised asjad ja võib-olla üks kõige naljakam asi oli see, et kuidas Susanna tundis, et tahab näha salsa bändi mängimas ja siis läksime ida Harlemisse kus olid kõik ainult Portoliikolased ja astusin uksest sisse ja noh, tõesti sel hetkel toimub täielik vaik, vaik vaikimine. Kaks blondiin astub uksest sisse kõik. Ja vaata üht nihukest. Ja muidugi siis paari minuti pärast seal juba tulid esimese tantsupartnereid ja ja et seal millist muusikalist inspiratsiooni sellest reisist enda jaoks püüdsid. Ka selliste võib-olla et et esiteks sa näed seda, et seal on ka kõik, eks ole, et seal on erinevaid tasemeid ja seal on kõike ja ja et Ja, ja nii palju julgustust ja ja lihtsalt võib-olla veel rohkem julgustust sellele, et Lätis, et kuule sina ise tee, mis sa teed, ole sinna ise jääd, usu iseendasse ja, ja lihtsalt tee seda edasi teed. Et eks vahepeal ikka tekivad väiksed kahtlused ja hakkad ennast siin võrdlema või noh, siuksed tobedad asjad, aga, aga kuidagi seal sa näed seda, et et nendel mõtted nendele mõtetele ei ole kohta tegelikult. Et ükskõik, mida sa teed, kas sa teed seda hästi, sa võid sellega kusagile jõuda ja ta seda oled ise õnnelik ja. Ees on loodetavasti soe suvi, mida see suvi sulle toob, kas tuuritamist, muusika kirjutamist, kas puhkamiseks ka aega jääb? Kindlasti üritan puhata, ma alati naudin seda, et kui ütleme nii, et kui kui ma saan suve veeta Eestis oma maakodus, siis kõik elus õigesti. Ja, ja nüüd ma olen sinna vedanud klaveri ja teinud sellise väikse laulukirjutamisnurga, et kindlasti üritan kirjutada, me tegime nüüd soome muusikutega sellise väikse laulu kütlemis grupi iga nädal on erinev ülesanne igaks nädalaks kirjutama siis selle ülesande põhjal loo ja ja iga nädal siis järgne inimene annab uue ülesande nii-öelda. Vaata ise toob. Aga sealt edasi, kui ka natukene kaugemale vaadata, mida, mida sügis tuua võib sellele tagasi Soome ja, ja, ja koolide ja läheb edasi, et kindlasti see võtab omajagu aega. Aga kui korraks suve juurde tagasi tulla, siis tulevad toredat uut koostööd. Merepäevadel näiteks Raivo Tafenau ka teeme ladina sellist natukene võib-olla siis postaliku sambalikuga, ladina ussi. Jaa jaa, ka ooperipäevadel esinenud Estonian Dream Big bändid Nendes kohtades saab kindlasti kuulata. Nii et esimene võimalus eesti publikul sind laivis kuulata oleks. Mae kuupäevadega väga halb, kui kalendrit ees ei ole, aga juuli alguses näiteks Chicagos ja siis juba ja merepäevad ja, ja operdavad Chicago all mõtled siis Tallinna. Kui kel võimalik, siis väga meeldiv oleks kunagi sõita sind ka Chicagosse. Kuulamplite kindlasti. Sellist jagamist siinse ja välismaa vahel on, on sinu töös ja elus päris palju seoses õpingutega, aga tegelikult ka tuuritamistega kõigi kontsertide festivalidega. Kuidas sa ennast sellest kõigest laed vaid aastat, mida sulle selleks vaja on? Kolm kuud maa. Kalurid malgatus, no heal juhul ka kuuega, aga tegelikult jah, mulle meeldib, kui ma lülitan alt väljas tõenäoliselt päriselt välja ja siis ma ei tee kuskil kuu aega mitte midagi ja siis ülejäänud aegme rabel käidud. Ma arvan, et selle vestluse lõpuks võiks kuulata tõeliselt mõnusa suvise pala. Üks minul lemmiklugusid sinu 2015. aastal ilmunud albumilt merecus. Pala nimega saame näits suveööd. Meiega oli suvetuuri stuudios külas džässlaulja Susanna Aleksandra. Aitäh sulle, mõnusat ilusat taastavat sooja suve ja väga-väga põnevaid ja innustavaid uusi ettevõtmisi, loomingut, muusikat.