Äsjakuuldu oli muusikapala pealkirjaga raba ja see on avalugu Järvamaalt pärit noore laulja ja laulukirjutaja Haldi välime äsja ilmunud debüütplaadilt. Haldi on täna klassikaraadios külas, tere tulemast. Tere. Ma pean kohe sellest alustama, sa oled väga noor muusik ja juba välja tulnud oma debüütalbumiga. Kas üldse sellisest asjast on võimalik unistada, et kohe oma plaat teha? Ja eks ta päris uskumatu on, aga noh, nüüd on juba aasta aega möödas sellest ajast, kui Vaiko ütles, et albumi välja ja nüüd on juba vaikselt kohale jõudnud, aga ega ma ennem ei osanud unistada küll, et juba et juba nii varakult tuleb. Palju õnne igal juhul. Aitäh. Kas plaadi ilmumist sa kuidagi tähistatud ka? Isegi otseselt nagu ei tähistanud seda, aga käisime perega väljas ja söömas ja pigem ma tähistasin, nii et ma käisin üksinda looduses, läks rappa, nautisin ja mõtlesin ja mõtlesin selle üle, mõtlesin, ja kuidagi hakkas siis vaikselt kohale jõudma, aga üüratu õnn ja rõõm, muidugi. Emotsioonid on siiamaani. Sinu lavakogemused on tegelikult juba üllatavalt tähelepanuväärsed, isegi Youtube'i keskkonnas ringi uitades võib näha seal küll laulukonkurss ja oma loomingu võistluste säravaid etteasteid. Kas laval olemine on midagi sinu jaoks nii loomulik, kas sa mäletad, mis ajast see alguse sai, esimene kord, kui ema mind lavale pani, olin ma alles kaheaastane. Ja eks ta niimoodi on läinud sealt juba iga aasta Järvamaa maakondlikul lauluvõistlusel laste lauluvõistlusel. Ja see saigi kuidagi nii loomulikuks, et minu jaoks ongi laval olek nagu kodus vaatan, heidan esimese pilgu publikusse ja muidugi selline õnnis olemine või kuidagi rahu ei ole mingisuguseid närve ei ole, põdemist ei ole muret, ei ole kartust. Publik on ka alati olnud väga toetav ja väga hea ja siis ma tunnengi, et ma saan oma oma mõtteid oma emotsiooni edasi anda ja, ja eks see on kõik väga nauditav. Muusika juurde tõukesin siis sinu perekond ja näib, et need on väga toetav, et siiamaani jah, absoluutselt. Isa ise kirjutab samamoodi laule, isa on muusik ja ema on olnud terve minu elu siis minu muusikaõpetaja. Et ta oli ka muidu ametilt oli kunagi muusikaõpetaja ja kõik mängivad peres pilli. Laulavad suguvõsa on täpselt samasugune, et muusikaga üles kasvanud, jajah, selline õhtuti jännimine nii-öelda kitarri tega või ise tema laulab, mängib klaverit, siin tavaline armas, üsna idülliline, ega on absoluutselt, aga oma loomingu juurde jõudmine, millel see tekkis. Millal see vajadus selle järele tekkis, eks ta oli juba väiksest saadik niimoodi, et ma kuidagi ise improviseerin. Õppisin päris pisikesena juba kriisi, muusikali kuidagi väga segases inglise keeles pähe. Hakkasin laulma ja siis hakkasin ise niimoodi improviseerima ja siis, kui ma olin seitsmeaastane. Ma sain jõuludeks endale kitarri jõuluvanalt. Ja siis isa õpetas mulle esimesed kolm akordi selgeks ja siis ma juba tegin nendega enda esimese laulu ja eks ta niimoodi sealt edasi läks. Nüüd on ilmunud sinu debüütalbum ja selle on välja andnud Mortimer Snerd Records. Me teame väga hästi seda, kui Vaiko Epliku plaadi märg. Kuidas juhtus nii, et üks Järvamaa tütarlaps Vaiko Epliku kuke sai? Minu eluaegne kitarriõpetaja on olnud Erkki Rein, kes mängib ka bändis Nevesis. Ja siis, kui ma raba tegin, siis järgmisel päeval ma läksin kitarritundja, mängisin Erkile selle, et on nagu ikka iga kord, kui ma uue laulu valmis tegin siis Erkki ütles, et noh, Haldi, olen nüüd kaheksa aastat juba sinu arengut siin jälginud. Et vaat nüüd on õige aeg minna salvestama. Ja me läksimegi Erkiga läksime Tartusse Martin Kikase juurde salvestama ja siis hiljem, kui Erkki ise Vaikoga kohtus siis ta lasi nii-öelda enda uut projekti ja Vaikole seal väga meeldis ja ta ütles kohe. Vot, anname plaadi välja. Te olete üheskoos esinenud ka teineteise laule esitanud ja päris mitmeid kordi. Millist tuge Vaiko on sulle andnud. Kuidagi ta annab nagu noh, kindlasti ka julgust. Kõige õigem on öelda, et ta lihtsalt nagu väga toetav lava peal, et ma kunagi absoluutselt ma ei muretse mitte mille keskpaigaga lähenedes on muidugi väga rahulik. Et kuna ta on niivõrd professionaalne, ta on ikkagi täielik proff, ei ole mitte midagi, kui läheb sassi, ei ole mitte midagi, ta on nii loomulik, ta nii naturaalne laval ja ta on tohutult hea publikuga suhtleja, et siis minu jaoks on just see. Ma käin temaga siis, ma jälgin kõike kõrvalt, kuidas tema teeb ja siis väga hea võtta eeskuju ja ta on hästi toetav alati. Kuidas see plaadi tegemise protsess oli ja kui palju ta lubas sul olla sina ise? Tegelikult oligi nii, et ta käskis olla mina ise, et väga harva oli see kui Vaikovitset, vaat nüüd on hoopis nii, et seda praktiliselt ei olnudki, kuigi mina ise palusin mitu korda, et vaiku palun nüüd mängi seda ise, mängin klaverit. Ei see, et sa oled professionaalse, oskad paremini vaika ajasite oma kiusu vastu, et ei, et see, sinu esimene album, son võimalikult sinulik ja Sa tead, ise õpetan sulle, mängid ise sisse. Et kõik need ise. Ja nii ongi, kõik ongi sellepärast minulik, et Vaikoni tahtis ja ma väga austan teda sellepärast et kõike väga vaenulikuks. Karvane. Hõbedane. Tavalises ma. Miski pole. Silmades luitunud või kõiketeadja pilk, aega odra külvanud, kui läinud, kui silmapilk. Ähvardanud välja ja udu v nata silma tahtler ja õnnest või ka üksinda. Tuues Azini staablaine teose. Kui ta ise ei saa müra? Jah, koor. Varavalges üksi. Tühja tänava. Vaikus. Loodu nautija. Peagi langeva. Eluehteis ta Meelva imetlejeva. Hämar truud välja ja Modovi katab ma ta silmad, lood välja. Õiga üksinda, tuule sasi, Leela ta naine, doose tar. Haldi, kas plaati on lihtne teha? Plaati on äärmiselt mõnus teha, kui sa teed seda Vaiko Epliku ka, et see õhkkond, mille ta loob salvestamise ajas, on see on väga nauditav. Ja Me salvestasime seda Vaiko enda lapsepõlvekodus Rapla kandis, kus elab tema ema. Ja see ongi Reet, salvestame tund aega siis jälle ta ema on mingeid süüa teinud, lähme sööma, puhkama, kuulame vanadelt fineeridelt muusikat, et see ei ole üldse selline, nagu oled kuskil stuudios ja töö käib, aeg jookseb ja vastupidi väga rahulik, väga mõnus kulgemine, pigem. Aga miks ikkagi see plaadi tegemise soov või kihk laval olla kusagil publiku ees? Publikuga suheldes on ju äraütlemata teine tunne. Eks ta on ka see, et saab seda etappi jäädvustada, mis praegu on. Eks ta natuke kõlab ka muidugi teistmoodi kui laval. Et aga nii ta kindlasti jõuab ka rohkemate inimesteni ja seda sa ei karda, milline kuulajaskond sulle võib tekkida? Ei karda, mul on väga hea meel, kui see jõuab just väga paljudele ja sellepärast, et minu laulude mõte ongi see, et anda midagi inimestele edasi. Mingid tähelepanekud, mingeid emotsioone, on need siis head või halvad emotsioonid, need annavad ja need viivad kuhugi edasi. Sellel plaadil on kuus laulu, need on kõik sinu enda kirjutatud. Räägi pisut nende laulude sünnist ja kui kauge aja taha palad ulatuvad. Kõik need on nüüd tehtud viimase kahe aasta jooksul, aga kui üldiselt rääkida laulude sünnist, siis saab öelda, et kõik tulevad ikkagi mingisugusest emotsioonist. Et ma olengi hästi vaatleja jälgija, võib-olla see tuleb sellest nii-öelda minu näitleja poolest, aga et kogu aeg jälginud, mis ümberringi toimub, ma jälgin inimesi, jälgin situatsioone, kuidas inimesed või, või mis iganes, kuidas mingis olukorras toimib. Ja selle pealt ma hakkan mõtlema, siis ma mõtlen tükk aega, mõtlen paar kuud, kogun mingeid mõtteid, alateadvuses töötan kogu aeg informatsiooni ja siis tuleb mingi suurem emotsioon, on seal siis eufooria või on see melanhoolia ja siis emotsiooni pealt üldjuhul öösiti need laulud sünnivad. Nii et öösel ärkad üles, võtad pilli kätte, et pigem ma ei maga vahepeal. Et olen kaua üleval ja võtan pilli, kätte tuleb. Aga mis sünnib esimesena, kas viis või sõna meloodia? Alati on nii et väga raske on teha sõnu enne sellepärast, et kõik rütmistamine. Et võib-olla see on ka lihtsalt minu asi, et et mul on kindlasti lihtsam meloodiale sõnu, siis on kõik rütm ja kõik on juba paigas. Sinu muusika on läbinisti eestikeelne. On öeldud, et eesti keeles on väga raske laulda ja teinekord ka laulusõnu kirjutada. Minu arust see on eesti keeles just lihtne, sellepärast et nii palju erinevaid valikuid on tohutult ilus keel, tohutult palju erinevaid sünonüüme, väljendeid, kuidas ennast väljendada, et ja see on kindlasti üks minu põhimõte, et ma olen eestlane, ma kirjutan eesti keeles. Ja nii paljud noored teevad praegu kasvõi inglise keeles muusikat, et mina teen eesti keeles ikka niivõrd ilus keel ja ja lummava kõlaga. Ma väga tahaks teada mõne loo sellisest imelisest sünnist meie lugu, mis on sündinud ühe hetkega või siis teisalt hästi kaua aega võtnud näiteks uulitz. Lugesin läbi sellise raamatu nagu Paavo Matzini koobeli disko ja peale seda läksin Viljandisse, kus ma nüüd ka praegu elan juba aasta aega. Ja siis ma kõndisin mööda seda tolmust Viljandi vanalinna tänavad ja siis ta järsku päris järsku tuli, mõtlesin ja vaatasin. Ja mõtlesin selle peale, et kui nüüd Suurlinnainimene läheb sinna, siis sa vaatadki üldjuhul, et mitte midagi ei toimu, aga siis ma olin selles hansapäevade melus ja vaatasin, mis kõik on tegelikult, et kui ikkagi sügavuti vaadata või või kui vaadatagi, mis päriselt on, et siis sa näedki, mis päriselt on. Tuulitz tuli jah, kuidagi väga Viljandist inspireerituna. Mis veel võid laulukirjutajale inspireerivad mõjuda. Loodus, inimesed, teiste muusika. Ma arvan, et need põhiliselt ja perekond, no inimesed üldjuhul ikkagi või niimoodi üldistada teiste muusika, see on põnev. Kelle muusikat sa armastad, kuulate Vaiko. Ma siis tänapäeval kõige rohkem kuulan, Vaiko Epliku muusika on see alati niimoodi olnud? Viimased viis aastat, võib-olla mitte päris lapsest saadik, aga viimasel ajal kindlasti. Aga ma kuulan tohutult palju erinevat muusikat, et ma olen süstemaatiliselt kuulanud läbi eesti muusikat. Kuna mul on selline huvi väga, just nõukogude aja muusika kohta. Et aga mul on väga raske öelda, et mida ma kõige rohkem kuulan, siis ma kuulan päevas kindlasti selline kolm tundi, kuulan muusikat ja kogu aeg otsin midagi uut, mõtlesin midagi erinevat ja siis on jälle kuskilt inspiratsiooni ja ja võib-olla võtan ka natuke oma lugudesse kaasa. Kuhu see kogu tohutu inspiratsioon ära mahub, kas sul on juba mõttes tegelikult järgmise plaadimaterjal olemas? Mitte ainult mõttes? Et mul on päris mitu lugu juba praegu olemas ja et juba umbes kolm-neli tükki päris kiire ajaga tulnud. Plaat on midagi väga isiklikku ja nagu sa ütlesid ka, et see tähistab mingisugust etappi, mida sa praegu soovid kaardistada. Aga kui nüüd mõni samm edasi mõelda või unistada mõne aasta pärast, näiteks siis millise suuna siin looming võib võtta või kuidas sa ise seda tahaksid, et see kulgeks? Või isegi ei ole mõelnud sellele, siis ma arvan, et kõik lihtsalt minema nii nagu ta läheb ja nagu ma ütlesin, et ma olen vaatleja jälgija ja kulgen, vaatan, kuidas läheb. Ma tõesti ei tea, mis tulevik toob, aga ma loodan lihtsalt, et ka tulevikus ma saan väga paljusid inimesi kõnetada enda muusikaga ja et muusika laieneks siis suuremasse kuulajaskonda. Edasi. Lugesin teise juuni öösel toimus üks väga eriline sündmus Viljandis Ugala teatri katusel ja see oli, kas võib öelda plaadiesitluskontsert ja see oli plaadiesitluskontsert esimene väga kummaline koht, selline müstiline öö. Kas kontserdid on pigem haruldased, sinu muusika, teil? Pigem need ei ole väga haruldased, just see on haruldane plaat välja. Et, aga see oli küll nüüd üks haruldane kontsert, sellepärast et ma ei ole väga andnud vabaõhukontserte ja see oli väga suurele kuulajaskonnale, seal oli üle 3000 inimese mis on minu arust väga palju ja, ja nii-öelda oli kontsert üleüldse ka väga suureks hästi, et, et selles mõttes see kontsert oli kindlasti haruldane, aga muidu muidu lahingkontserdid on pigem ikkagi tavalised, et juba nii, et on päris mitu tykki kuus ja järjest rohkem tuleb, et see on väga tore. Suvi on ees kindlasti palju kontserte toimumas. Esimene kontsert on nüüd 29 juuni Tallinnas ja see on Pirita surfiklubis. Ja juulis on veel päris mitu ja kindlasti mingi hetk, teeme vaikoga ka Tallinnas ja Tartus plaadi esitluskontserdid. Kui sa oled ise väikesest linnast pärit, siis kas tõmbab pigem nendesse pisikestest kohtadesse, kus on väiksem publik või suurlinnadesse? Minu arust ei ole isegi vahet, et igal pool on olnud publik soe ja armas ja tore, kui publikut on. Et ei ole vahet, kas ta on külas või on ta väikses linnas venda, suurlinnas. Aga tore on, kui on väga palju erinevates kohtades. Aga mõtled sa ka vahepeal selle peale, et kes sinu muusika ka selline ideaalne kuulaja võiks olla? See on küll raske küsimus. Ma arvan, et ongi see, kes kuulab põhjalikult saab mõttest aru, mõtleb ja mõtiskleb hiljem ja keegi, keda see nagu väga puudutab see, kes päriselt mõistab ja saab aru, tunneb rõõmu. Igal juhul soovin nende inimeste leidmist üles otsimist. Ja lõpetuseks võib-olla üks lugu siit plaadilt veel, mis võiks olla. Ma arvan, et see võiks olla kuldne lind on sellel mingi oma lukuga. Sellega oli selline naljakas lugu, et kui ma esimest korda vaiguga ise kohtusin Pärnus Seli umbes 2016. aasta oktoobris siis ma läksin öösel Viljandisse koju tagasi ja kirjutasin lihtsalt laulu ja ma ei tea, kust ta tuli. Aga José vaibaga kohtumine inspireeris mind nii palju, et siis see lugu sündis. Aitäh häldi, aitäh. Tasakülmas. Une lais. Salajasse paika. Ei taha teed. Kaunistvalikusta ju? Hääletuna sa ju sinu. Liverpoolis. Salajasse paika.