Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eesti-Vene päritolu Marianna Makarova, tervist, kus te sündisite ja milline teie lapsepõlvekodu ja lapsepõlve aeg olid, ma sündisin Tartus ja mu lapsepõlv mööduski Tartus. Seda lapsepõlve jätkus kuni magistriõppe lõpuni ja Ma arvan, et oligi nagu selline tüüpiline Tartu lapsepõlv, et sain nautida Raadi parki Raadi järve ja selle vaikust. Mäletan ka näiteks Peetri kirikut, mida oli nagu minu koduaknast näha siis Tartu kui ühelt poolt nagu väiksem linn, mis olla hubasem ja selline siis jõgi, mis jaotab seda kaheks ja on selline romantiline, vahel uduselt müstiline siis see eriline vaim ja elavus, mis täidab Tartut iga aastaga koos tudengitega, kes tulevad sellesse linna üle Eesti või siis noh, teistest riikidest. Et siis noh, need on nagu peamised selliseid lapsepõlve mälestused. No ei ole vaja mul üle nimetada, teie eesti keel on laitmatu loomulikult. Aga te olete väga eksootilise välimusega ja te enne vihjasite mulle, et rahvusega on igasugused huvitavad lood, et ma nüüd ütlesin küll, et Eesti päritolu, aga, aga ilmselt on seal veel üht-teist peidus esivanematest. Mu isa on poolenisti eestlane, poolenisti venelane. Mu ema on sündinud Gruusias kasvanud üles Gabordino palgaarias ja, ja Saksamaal. Õppinud Venemaal Peterburis, et siis sugulased on praegu ka Kabardi-Balkaariasse endiselt elavad, aga neiupõlve nimi oli Ukraina. Nii et seda, seda päritolu võib selt igatepidi otsida. No on ka killuke gruusia verd, ma ei ole kindel, ema sündis Gruusias, aga ema, vanemad vanavanemad, mis rahvusest siis nemad? No mõlemal on ukraina perekonnanimed ja pigem need juured lähevad sinna Kabardi-Balkaariasse, Kaukaasiasse ja võimalik, et, et need on kasakiks. Kes kasakad, labad, kes mingil ajal tulid sinna elama, jäidki sinna igal juhul selline põnev kooslus, aga noh, nagu loendamatul hulgal inimestel maailmast on absoluutselt väga palju selliseid erinevaid päritolu kilde. Kas te tunnete, et te olete kuidagi eriliselt temperamentne või eriliselt tundeline või midagi taolist? Väga huvitav küsimus selles mõttes, et ma liigun ka väga erinevates seltskondades, minu kolleegide seas on nii neid inimesi, kes on väga rahulikud ja väärtustavad seda vaikust aga on ka neid, kes on sellised temperamentsed ka eestlased kes annavad nagu ikka hea foori ette paljudele grusiinidele. Ja siis mul on tuttavate seas eesti grusiinid, perekond, kus abikaasa on eestlane, naine on olnud grusiin lanna ja mina ei saa öelda, kes nendest on temperamentsem. Nii et ma olen, võib-olla isegi ei toetaks seda stereotüüpi, et mingisugusest rahvusest inimesed on ilmtingimata just sellised ja, ja teised ei ole selge see ja stereotüüp eriti ei eksisteeri ja selles sellest me saame kõik aru, ehk teisisõnu, te olete kohtunud ka inimestega, kes on teist loendamatu arv kordi temperamentsemad, ägedamad emotsionaalsemad, absoluutselt. Teie kodu oli selline mõistagi ka, kust anti teile siis igasuguseid huvitavaid näpunäiteid ellu kaasa oli sellist elutarkust, mis te kaasa võtsite ja mis teil nüüd võib-olla lausa abiks on igapäevastes tegemistes. No ma arvan, et orientiir ülikoolile ja teadusele algas mul vanematest, mõlemal on kõrgharidus, isa töötas ka füüsikuna füüsika vanemteadurina Tartu Ülikoolis. Ema on insener, et siis ühelt poolt nagu see suund teiselt poolt, siis täppisteaduste hindamine või väärtustamine võib tulla. Aga kui nüüd rääkida nii-öelda kasvatusest või nagu suhtlemisest, et mida ma oma väga väärtustel, mida mu vanemad on mulle andnud, on ühelt poolt tugi ja teiselt poolt Iseseisvus, et ma lapsepõlves ei tundnud survet, et ma peaksin tegema seda või toda. Mitmed mu elu otsused sündisid siis, kui mina olin selleks valmis, mitte siis, kui näiteks vanemad oleksid arvanud, et ma peaksin ühte või teist tegema ja noh, näiteks koolikeeld vahetama või midagi sellist ja ma arvan, et see oli väga palju abiks ka selles, et hiljem mingeid raskused üle elada ja nagu üle saada, see, mis me tegelikult kodunt kaasa saame, see on määrava tähtsusega elus, et seda olete te tundnud ja, ja mis on oluline, on see tugi mõistmine, et su vanemad on sinu jaoks olemas. Ja noh, võib-olla ka nagu selline täiskasvanulik suhtlemine, et vanemad on juba varakult mind pidanud täiskasvanuks koos vastutusega, aga koska õigusega otsustada mida te ülikoolis õppisite psühholoogiat ja kübeke avalikku haldust. No praegu te olete oma haridusega tööl integratsiooni ja migratsiooni sihtasutuses. Meie inimesed, ma olen uuringute valdkonna juht. Kuidas te tunnetate oma töökoha olulisust Eesti niisuguses tänasest pildis ja ma olen kindel, et see suund, lõimumisvaldkond on Eesti ühiskonnas väga oluline, et see on üks võtmetegureid selliseks sidusus, eks, ja dialoogiks üle 200 rahvuse elab meil siin riigis. Need inimesed räägivad eri keelt, et neid keeli on samuti nagu üle 100. Muidugi, vene keel on üks kõige levinum ja meil on ühiskonda nii-öelda tinglikult jaotatud eesti ja venekeelseks. Ja siis nüüd see küsimus, et kuivõrd inimesed määratlevad Ennast läbi keele läbi oma rahvuse, kuivõrd nad otsustavad, et teistsugune inimene on sama hea, sama Usaldusväärne, sama väärt isik, kui sa oled ise, et noh, need küsimused on minu meelest väga olulised. Teine teema on kuuluvus. Kas mina venelasena või eestivenelasena kuulun siia. Kas ma tunnen, et ma kuulun, kas teised inimesed aktsepteerivad seda, et ma olen selle ühiskonna osa, et need on minu uurimistegevuse fookusküsimused, et ka Tallinna Ülikoolis, kus ma õpin doktoriõppes ja ma olen üsna õnnelik inimene või mul on nagu päris palju vedanud, et integratsiooni sihtasutuses töötades ma saan rakendada oma põhierialaoskusi ja teadmisi selles töös, mille eest ma palka saan? Ma arvan, et siin ei olegi midagi üldse mõtiskleda või nuputada. Teie tunnete loomulikult, et see on siin teie kodu, teie sünnimaa ja te olete siin täiesti võrdväärne inimene oma visti keelega. Ma tänan teid, seda on väga rõõmus, tahaks kuulda. Samas oluline on, on kaed, mina kui teised mõistaksid, et kas keel on alati tingimus selleks, et kuuluda. Et meil Eestis on kümneid tuhandeid neid inimesi, kelle keel ei pruugi olla nii hea. Samas nad samuti tihti on panustanud ja panustavad Eesti ühiskonda. Nad on kultuuritegelased, Nad on rahvuskultuuriseltside juhiks, nad on ustavad riigi kodanikud või siis isegi, kui nad ei ole kodanikud, nad on selle riigi elanikud. Ja ideaalpilt on siis nagu ideaalmaailm on, on selline, kus me mõistame, et need kõik on ka väärtuslik ja oluline ühiskonna osa. Integratsioonimonitooringud ongi näidanud, et näiteks üks veerand Eesti ühiskonnas nagu Eesti venekeelsetest inimestest on sellised, kelle eesti keele oskus võib olla madalam, kes ei pruugi olla vabad suhtlejad eesti keeles, aga kelle riigi identiteet on tugev, kes on aktiivsed ühiskonnas ja kes panustavad sellesse ühiskonda rohkemaga, kui lihtsalt noh, igapäevane töö või maksude maksmine. Teie jutus vii vaja eest kõlas väga huvid väljend ütlesite, kelle keel ei ole nii hea, aga põhiline võib-olla ei ole mitte see, kui briljantne see tema eesti keel on, eks ole, kõik ei ole võimelised nii hästi rääkima nagu teie. Põhiline on see, et inimene püüab, et tal on tahe seda keelt õppida ja lihtsalt noh, ka kõigile ei ole antud keelevaistu, mõni püüab, mis ta püüab ja õpib, mis ta õpib ja see keel jääbki lonkama. Aga see, et inimene on sellesse panustanud, püüdnud ja proovinud ja ikkagi üritab rääkida eesti keelt ja ikkagi selle keele kaudu saada osa kõigest sellest, mida Eestimaa endast kujutab, et see on äärmiselt väärtuslik absoluutselt. Ja noh, võib öelda, et minu perekond on üks näide, et mu isa on poolenisti eestlane aga temal ei olegi keelevaistu, et omal ajal ülikoolis, tal oli probleeme inglise keelega, ta on teadlase matemaatiku tüüpi mõtlemisega ja ta ei suudagi eesti keeles aktiivselt suhelda seest. Minu emas ei ole ühtegi tilka Eestile, tema on eesti keelt ära õppinud, taotlenud kodakondsuse ja sellega saanud, kui tulla jälle tagasi nüüd teie juurde mõelda seda kirevat päritolu. Marianna, mis teil on, et olete kedagi sugulastest või kaugest suguvõsast külastanud ka? Kaugemal Venemaal, Kabardi-Balkaariasse, oi ma ei ole juba üle 10 aasta käinud, kahjuks, et ei ole nagu seda võimalust ette tulnud. Aga Peterburis ma olin hiljuti just paar nädalat tagasi oli suurepärane Aivazovski juubelile pühendatud näitus, et siis sai seda külastatud. Muidugi seisin oma tund järjekorras kõigepealt, et sinna sisse pääseda, aga, aga see näite selline vapustas. Ja mulle meeldib käia Peterburis siis kui tuleb see võimalus, et ma olen seal õppinud mõnda aega Peterburi ülikoolis bakalaureuseõppe raames. Nii et siis kui tuleb ette see võimalus, siis ma külastan Venemaad ja püüan saada kasvõi näiteks sellest tohutust kultuuri rikkusest, mis seal on olemas. Teatrid, näitused, muuseumid, seda tähele, kui mujalt ei leia silme ees kirjukse selle rikkuse ja külluse eest, kas siis vahel niimoodi ei ole tundnud, et Ta tõi, Eesti on ikka nii väike ja võrreldes siis nende Venemaa kultuuririkkustega nii natuke nagu kitsuke ja vaene selle koha pealt, et ei, et ma tahaks ikka kuidagi avaramalt hingata ja peaks ikka hoopis võib-olla minema näiteks kuskile Venemaale elama. See ei ole muidugi lihtne, aga üldse sellised mõtted on kuskil käinud või ei tule see kõne allagi. Moskva on uhke, Peterburi on ilus, aga kodus on kodune. On lühike vastus. Ma olen elanud Peterburis ja elades sellises suurlinnas, sa tajud seda hoopis teisiti kui siis, kui seda külastad. Kui sa külastad, sa tuled värskena, sa oled nagu elevil kõikidest nendest muljetest, sa kasutad oma aega maksimaalselt, et näha, kogeda võimalikult palju. Sa väsid sellest ära ja mõnusa väsimusega sõidad koju ja siis puhkad. Et selline dünaamika meeldib mulle rohkem, kui võrrelda näiteks Moskvaga. Hiljuti käisin mitte hiljuti nagu umbes aasta tagasi, käisin seal konverentsil ja vestlesin ühe kohaliku inimesega, kes ütles, et Moskva on linn karjääriks või rahategemiseks. See ei ole linn elamiseks, sest elukvaliteet nagu kohalike inimeste jaoks on seal oluliselt madalam. Sama käib New Yorgi, sama käib paljude muude suurlinnade ja selliste tohutute inimsipelgapesade kohta. Et selles mõttes Tallinn. Minu praegune kodulinn on erinev kaks sammu ja sa oled mere ääres ja kui sai, pöörab pilgu paremale või vasakule, siis sinu ees Meri paarkümmend minutit ja sa oled metsas, kus on vaikus või linnulaul, kus on värske õhk. See on luksus, mida väga paljud suurlinnade inimesed lihtsalt ei saa endale lubada, sest et selleks, et Peterburist välja sõita tunnidki sõitma, metrooga, siis veel marsruuttaksoga, siis veel millegagi veel läbi ummikute ja siis sa jõuad nagu sinna vaikusesse, nii et Moskvast välja sõita. Absoluutselt, ja noh, need on tegelikult asjad, mida meie Eestis elades peaksime väga palju väärtustama. See ilus loodus see metsik loodus, mida paljudes Euroopa riikides enam ei ole. See mitmekesisus, me peame seda väärtustama, peame, me peame seda hoidma. Ja me peame sellest igati hoolitsema. Kui palju te eesti kultuurielust osa saated satute vahel teatrisse, kontserdile, vaatate kasvõi telekast mõnda eestikeelset saadet või kuidas nende asjadega on? No televisiooni mul kodus ei ole, et siis need saated, mida ma jälgin vahetevahel siis kui midagi satun, jälgima, siis läbi interneti. Samas laulupidu kasvõi see vapustav kultuuri nagu massiüritus, mis lihtsalt läheb nii sügavale, et sa tunned seda peaaegu oma luudes. Kui on tuhandeid inimesi, kes on üheaegselt mingisugust laulu ette võtmas. Teatris Eesti Vene Teatris, loen eesti keeles ja laulupidudest rääkides, te olete püüdnud neil kõigil laulupidudel käia. No ma ei saa öelda, et ma olen kõikidel laulupidudel käinud, et samas ühel või teisel moel, kui sa oled linnas, kus laulupidu toimub, sa saad sellest osa. Kas sa jälgid rongkäiku või sa näed seda rongkäigu, kas sa oled laulupeol kohal või sa sõidad mööda ja sa kuuled seda, mis seal on nagu toimumas, sest et see on tegelikult selline rahvapidu, mida ei saa piirata ühe territooriumiga või laululavaga. Jah, see jõuab igale poole ja ka sellesama televiisori abil kodudesse. Nüüd ütleme sellest ajast, kui ta töötajatele integratsiooni ja migratsiooni sihtasutuses, kas teil on ka tänu tööle näiteks tekkinud üsna mitmeid kohe niisuguseid teistest rahvustest tuttavaid sõpru. Ei no minu sõpruskond on üsna kirju. Ma ei tea, ma ei ütleks, et see on kujunenud kirjuks just läbi integratsiooni sihtasutuse, kusjuures uus nimi on integratsiooni sihtasutused, migratsiooni on tagant ära kukkunud. Aga juba enne, kui ma asusin sinna tööle. Ma tegin koostööd kultuuriministeeriumiga, kus siis kultuuripoliitika protsessi ettevalmistamisel sai palju suheldud erinevate rahvuskultuuriseltsidega ja siis kohati osaletud nende üritustel või siis meil toimusid mitmed arutelud, kus nemad jagasid oma mõtteid sellest mis võiks kultuuripoliitikas toimuda just kultuurilise mitmekesisuse valdkonnas. Aeg-ajalt tuleb ette erinevaid üritusi, kontserte, festivale, millest ma hea meelega võtan, osa, aga ütleks, et üks suur kultuurilise mitmekesisuse allikas võib minu jaoks olla näiteks ka see, et ma omal ajal õppisin nii vene kui eesti koolis. Et siis kooliaegadest on need kontaktid säilinud ja püüan jälgida ka näiteks sotsiaalmeedias nende inimeste käekäiku, keda ei näe igapäevaselt näiteks sest et kõiki lihtsalt ei jõua näha või kohata. Või ülikoolis. Et tegelikult seda mitmekesisust kohtab igas eluetapis peab lihtsalt seda nägema. Teie tutvuskonnas ja sõpruskonnas on inimesi, kes on tulnud ka siia mujalt ja ma just mõtlesin praegu, et kas nemad ka võtavad seda Eestimaad just sellisena, nagu teie äsja kirjeldasite seda loodust, seda kultuuri, seda kodust, et nende hulgas on ka selliseid, kes on noh, nii kohanenud ja kes tunnevad siin ennast nii õdusat ja nii hästi, et neid on piisavalt ka. Või on pigem sellised inimesed, kelle jaoks noh, ütleme Eesti on ajutine peatuspaik, et tore küll, aga ma ikkagi vaatan, et ma läheks kuskile edasi. Kui me räägime minu kontaktidest, siis ma ei saaks üldistada. Sest et on inimesi, kellega me kohtusime esmakordselt 15 aastat tagasi, üks noor naine, kes tuli siis Moskvast. Tali väliseestlanna ja eriti eesti keelt veel ei osanud, aga noh, mingil määral oskas. Mina olin tema nõustaja tor ülikoolis. Et praegu Tal on siin Eestis pere, ta perfektselt oskab eesti keelt, ta on siin absoluutselt kohanenud. On inimesi, kes on tulnud Eestisse, kes on siin õppinud mõnda aega, kas siis magistri või doktoriõppes ja kelle elu on juhtunud, et et viis neid kas tagasi Venemaale või edasi edasi mujale. On inimesi, kes on tulnud ajutiselt näiteks üks USA praktikant, kes töötas meil nisas mõned kuud kas ta jääb Eestisse või ta nagu piirabki siin olemist ühe aastaga, seda näitab aeg. Aga noh, oma muljed on tal siin elamisest juba kindlasti nagu tekkinud. Kui nüüd rääkida sotsioloogina või psühholoogina või politoloogina. Neid küsimusi on esitatud erinevates uuringutes ja näiteks integratsiooni sihtasutuses. Me oleme küsitlenud inimesi, kes hetkel töötavad tasuta keeleõppekursustest. Ja see küsimus, et kas nad sooviksid Eestist lahkuda või näevad ennast nagu Eestis või sooviksid minna ajutiselt, on esitanud neile kõigile praegu meil on juba üle 1000 nagu vastuse selles uuringus tervikult ja vähem kui 10 protsenti ütlevad, et, et nad sooviksid Eestist lahkuda. Või siis kes nagu lahkuks, et siis nagu suurem osa on need inimesed keskmiselt, see võib olla midagi nagu seitsme või kuue protsendi ringis. Et enamus inimesi näeb ennast siin teistes uuringutes, kui me oleme inimeste käest küsinud näiteks, et mis on kodumaa, mis on nende arvates kodumaa verekeelsetes aruteludes siis inimesed on vastanud näiteks selliselt, et kodumaa on koht, kus ma olen üles kasvanud. Nii, kodumaa on koht, kus on maetud minu vanemad ja hoolimata sellest, et mis vanuses need inimesed, mis elualast enamasti nad peavad ennast Eestis kodumaal, kuigi nendel on sugulasi Venemaal, kuigi nad käivad Venemaal. Samas kui sa oled siin üles kasvanud, sa mõistad seda teatud kultuurilist erinevust, seda keskkonna mõttemaailma erinevust ja noh, vedanud on nendele, kes siin kohanevad täiesti. On mõningad inimesed, kelle jaoks see keskkond on veidi raskem. Samas öelda, et, et nende kodumaa on Venemaa, on ka nüüd raske. Et ükskord sel teemal vesteldes professor Rein Veidemanni ka sündis üks selline fraas, et ideaalis oleks nagu see võimalikkus venelased saaksid armastada Eestit ilma et seejuures peaks vihkama Venemaad, et need globaalsed geopoliitilised konfliktid ja vastuolud on näiteks vene päritolu inimeste jaoks väga rasked. Sest et nad panevad neid olukorda, kus nad just nagu peaksid midagi valima. Aga siin ei ole midagi valida, üks on koht, kus on pärit sinu juured ja sinu kultuur, teine on koht, kus sa oled üles kasvanud, kus on sinu lapsepõlvesõbrad, kus on sinu lapsepõlvesaladused, kus on sinu lapsepõlve mälestused ja minu meelest ei peaks tekkima olukorda, kus sa pead seda valima, aga siin võib olla ka küsimus inimese haridustasemes vaimsetes võimetes, kes kuivõrd, et oskab nii-öelda filosoofilisel tasandil elus vahetevahel mõned valikud panna ja seejuures mõista, et ei ole vaja. Kui ma teen nii siis tingimata midagi kuskil mujal katki lõigata ja nii edasi, et see sõltub ka sellest, aga, aga ütleme, Teie, Marianna sotsioloogina psühholoogina ja lisaks veel politoloogina. Kuidas teile tunduvad sellised inimesed, kes on mujalt tulnud ja, ja nende jaoks on Eestis ainuvõimalik, kõige armsam ja kõige toredam koht, kuigi nad pole siin sündinud, et nad on kuidagi eriliselt kohanemisvõimelised või sest me rääkisime, et siin on igasuguseid inimesi, on neid, kes lähevad ära ühel hetkel ja siin oli ainult peatuspaik, aga just need, kes, kes äkki võtavad selle eesti omaks. Ma arvan, et siin on kaks osapoolt. Üks osapool, mis on nagu nende kohanemisvõime, võime teadvustada ühelt poolt oma päritolu ja teiselt poolt seda keskkonda, kus nad on, ja siis leida nende vahel seda õiget tasakaalu. Teine väga oluline tegur on keskkond, need inimesed, kes on nende ümber. Sest et kui sind ei võeta ta omaks on raske olla oma. Ja mul on raske öelda, mis on olulisem. Ilma üheta ei ole teist ja ilma selleta, et neid inimesi ei võetaks omaks kui pikad. Kui kauaks jätkub nende järjepidevust kohanemiseks. Ma arvan, et kõige sagedamini need ebaõnnestumised. Kas nüüd inimestega, kes on värskelt tulnud, või inimestega, kes on siin pikalt olnud või sündinud. Nad koosnevad kahest osast, nii sellest, kuidas need inimesed valivad endast ülal pidada, käituda, milliseid otsuseid nad vastu võtavad, aga ka, kui palju nendel veab selle keskkonnaga või kui teadlikud ja kaasavad Nad on nende naabrid, kolleegid või siis ka ühiskond tervikuna, sest et ka integratsioonimonitooringut näitanud, et väga paljus inimesed tunnetavad näiteks diskriminatsiooni mitte otseselt ja isegi mitte niivõrd läbi oma tuttavate tuttavate tuttavate, vaid läbi meedia. Kui meedias domineerivad sõnavõtud, kus inimesi tõrjutakse siis inimesel on suht raske ennast kokku võtta, et püüda ja pingutada, nii keelt õppida kui ühiskonnaelu õppida, kui ka need väärtused omaks võtta. Ja kui inimene on piisavalt tundlik ette näiteks seda, mis meedias kirjutatakse, südamesse võtab, eks ole, siis siis ei ole ka see elu mingi meelakkumine, aga siiski äkki võib loota, et ikkagi oleneb inimese tublidusest ja kui on näha, et ta püüab sealhulgas kindlasti esimeste asjade hulgas ka eesti keelt, et siis siis vast ikka vast ikka läheb? No siin väga suur vastutus on meie riigiisadel ja emadel või emadel ja isadel. Ja samuti arvamusliidritel ja sellistel ühiskonnas märkimisväärsetele isikutele, sest et baarist läbimõtlemata sõnast võib piisata selleks, et panna väga tugev kriips peale paljudele lõimumispingutustele. Et kui üks inimene, kes on kas ministri või kellelegi nagu riigijuhtimise olulisel kohal, kui ta väljendab tõrjuvaid hoiakuid kas nüüd kohalike rahvusvähemuste või siia tulevate uus sisserändajate suhtes siis neid sõnu võimendab meedia ja siis need lähevad väga paljudele südamesse ja nad ka panevad paika, mis on see ühiskonna norm, mis asjad on aktsepteeritud ja viis mitte. Et siis seda vastutust ei tohi unustada. Sest et üks selline sõna on tuhandete inimeste sõnade kaaluga. Kui nüüd tulla jälle selliste sotsiaalsete ja üldrahvalike teemade juurest natuke isikumaks, siis teie, Marianna, hiljaaegu abiellusite, enne olite te Marianna Drozdova, nüüd olete Marianna Makarova. Teie abikaasa on vene rahvusest ja nüüd see teie kodune nisugune minikultuurikeskkond, mida see endast kujutab? See juhtus juba kaks aastat tagasi, aga suhtluskeeleks on loomulikult vene keel kodus. Mõlemad töötame, käime teatris koos, reisime reisile Venemaal, abikaasa on pärit Venemaalt või on ka siin sündis samuti siin sündinud eesti keelt mõistab ja no ja see ongi põhiline ning omavaheline eestikeelne suhtlemine pole siinjuures vajalik. Oleks kunstlik või mõlema jaoks on kodukeeleks emakeel. Miks me peaksime rääkima võõrkeeles? Ja pealegi noh emakeelega või siis oma elu esimese keelega on alati nii, et see on emotsionaalsem inimese jaoks. Jaa. Isegi kui sa valdad mingisugust võõrkeelt perfektsuseni, sellele ei saa kunagi olla sama emotsionaalset tähendust kui sellel keelel, millega sa oled suhelnud oma vanematega või oma emaga ja siis, kui sa nüüd suhtled oma kõige lähedasema inimesega ja teie algkeel on ühine, miks peaks olema teine. Sest et see hakkaks juba mõjutama seda lähedust viile kui lähedussuhet. Õnge, see, milline köök teil on, mis toitude teete, kas on au sees vene köök või on juba niimoodi, et tulete õhtul töölt, lähete Selveri külmletist läbi ja korras võite siiski noogutada? No ei pinguta, ma ei ütleks, et meil oleks nagu mingid pingutused just nüüd vene köök ja midagi, aga iseenesest kujuneb ühelt poolt nagu need road, mida olen ise lapsepõlvekodust saanud ka õppinud oma emalt Ukraina borš või siis borš, must leib ja pekk, küüslauk. Või siis noh, kotletid. Vahetevahel ma just mõtlen, et mõned road on sellised lõuna maisemad, vürtsikamad, gruusia vürtsid, need on nagu au sees meie köögis kuidagi. Praegu me hoidume liha söömisest, sest praegu on paastuaeg, et täispaastu ei pea aga mingisugused väiksed piirangud, kodumenüüs tulevad lihtsalt nagu siuke kergem, kergem, selline mõlemad õigeusklikud. Eestis on ka üsna intensiivne kultuurielu vene kultuurielu või kuidas sellega on ja kas te lööte selles ka kaasa löönud, selles kaasa peamiselt vaatajana ei kuule selles mõttes, et ma ei ei löö mõne kultuuriseltsi või organisatsiooni tegevusest otseselt, kuigi vahetevahel on olnud mõtteid, kas minna laulma mõnda laulukoori. Aga need mõtted ei ole siiani realiseerunud. Aega on veel, arenguruumi on ka veel piisavalt ja suur, aitäh, Marianna Makarova, suur tänu kutsumast. Saate lõpetuseks mängime teie lemmiklaulu filmist edasi kardemoriinid ning stuudios olid veel ka Haldi, Normet-Saarna ja Maristomba kuulmiseni.