Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav tatarlanna Naili Sariippova, tere. Milline teie lapsepõlvekodu oli, ja lapsepõlv üldse? Aga ma arvan, et lapsepõlv oli mul väga hea. Ma sündisin Eestis Tallinnas Tatari perekonnas, ema-idel isa, Timur, mul on ka vanem õde Susan. Meil õliga, kas vanaema üks elas Rakveres sädet ja teine Tallinnas nord, Johan tätoli, isa, ema ja nurkhan, ema, ema. Tihti suhtlesime ka oma tädidega. Ema pooles tuli viis, tädid jäi isa poolest siis kolm ja kõikidega. Me suhtlesime tatari keeles. Hästi palju. Käisime suvel puhkamas Võsul, Käsmus Narva-Jõesuu käisime ka Krimmis, Celintšilkis, Jaltas. Meil oli ka suvila, praegu on ka. Ja ma arvan, et, et väga tore lapsepõlveaeg oli ja loomulikult Nõmme muusikakool, kus ma algusest peale hakkasin käima ettevalmistusklassist. Et mul jäid väga head mälestused just muusikakoolis, sest mul oli väga tore klaveriõpetaja, kes armastas lapsi. Ja ma arvan, tänu temale ma edasi hakkasingi klaverit õppima, kuigi ta väga palju rääkis, et see on väga raske eriala. Ta ei soovitanud edasi õppima minna. Aga mul oli tunne, et ma ikka armastan muusikat ja ma tahan edasi. Ja eks see oli hetk, kui ma tahtsin loobuda, see oli kuskil neljandas klassis, sest algusest peale see oli rohkem harrastus. Aga just neljandast klassist ma mõtlesin, et ei, et ma lähen edasi ja tantsu klaverimängijaks. Me tuleme kindlasti nende teie klaveriõpingute üldse muusikaõpingute juurde tagasi, aga korraks on suur kiusatus tulla veel teie lapsepõlve koju. Niisiis suhtlesid väga paljude sugulastega tore ja turvaline lapsepõlv ja noh, mõistagi tatarlased hoiavad kokku lähedased sugulased, aga ka teised kaasmaalased, kes ütleme, elavad mitte Tatarstanis, vaid kus iganes, sealhulgas ka Eestis. Te nimetasite kahte vanaema ja, ja no tatari vanaemad on ka legendaarsed tegelased, et nii paljud inimesed on tegelikult selles sarjas mitte ainult tatarlased oma vanaemasid just heldimusega meenutanud seda tohutut elutarkust ja südamlikkust, mis neis vanaemades oli, et millised teie vanaemad Ma arvan, nad mõlemad olid väga armsad ja väga hea, et inimesed ühe vanaemaga, kes elas Rakveres nii-öelda iga päev, ei suhelnud, sest ta elas ikkagi teises linnas. Rohkem suhtlesime ema emaga ja tema tegelikult tuli Venemaalt siia elama, abiellus minu vanaisaga ja temaga olid väga sellised lähedased suhted väga soojad ja tegelikult tema arvaski, et ma peaks muusikakooli minema, et see oli tema soov. Ja ma arvan, et vanaemadest on kõige paremad mälestused. Oli mõni. Ehkki selline elutarkus, mis teile tõesti nagu eluks ajaks meelde jäi üks või teine vanaema ütles mingi asja kohta Ema, emast jäid sellised mälestused, tema kogu aeg rääkis, mis juhtus tema elus. Ta oli sündinud 24. aastal ja väga palju juhtus sel ajal ja hiljem ka. Aga ma olin siis nii väike ja nagu ma praegu saan aru nii rumal, et kõik, mida ta rääkis, ma arvasin, et see ei ole üldse huvi, vaat miks ta sellest räägib, et kuidas ta sõitis rongi, silmad, piletid, et kuidas ta ennast peitis selles kupees. Et see oli minu jaoks nii naljakas, aga praegu ma hea meelega kuuleks ta uuesti ja uuesti. Ja kindlasti see tarkus, et me peaksime jääma tatarlaste, eks et me peame rääkima tatari keeles, kuigi seda rohkem ka rõhutas mu isa. Nii et kodune keel oli teil mõistagi tatari ja mõistagi aga vanemad, vanemad, isa, ema, mis olid nende tarkused, mida teile võib-olla toonitati, kas just iga päev, aga, aga noh, mida peeti oluliseks teile edasi anda oma lastele? No jällegi tatari keeleoskus ja ma arvan, isa oli see, kes lausa nõudis, et me räägiksime kodus tatari keeles, sellepärast meil kodus kasutuses oli tegelikult kolm keelt, vene keel, eesti keel ja tatari keeles ja isa oli hästi nõudlik ja tegelikult ma pean tunnistama, et tänu tema ütleme, iseloomule me räägimegi tänapäevani tatari keeles. Ja see oli meie peres kui ka meie suguvõsas selline reegel, et me peame rääkima tatari keeles kodus ja me peame seda edasi andma ja säilitama seda keelt. Ema oli selline hästi rahulik ja no arusaadav, tema oskas ka väga hästi tatari keelt, eesti keelt, vene keelt. Aga tema ei olnud nii range kui isa. Et tegelikult isale me oleme väga tänulikud selle eest. Nüüd tagantjärele isas ja rahule ja aga tol ajal, kas isa tihti mõistmatu, seevastu vot mul tekkiski selline väike huvi, et selge see, et Tatari keel on tatari perekonnas. Eks ole, ema ja isakeel ja seda te räägite ka, millised olid siis need juhtumid, kus äkki eesti või vene keelele üle läksite. No ma käisin vene koolis ja tegelikult ma olen väga mõjutanud vene kirjandusest. Samas see ma oskan eesti keelt on kuidagi nii loomulik, sellepärast mu isa õppis eesti koolist, ta tuli Rakverest ja tema eesti keel on noh, selles mõttes suurepärane. Ja tatari keeles me rääkisime kodus ja sellepärast kolm keelt ongi niimoodi. Aga ma pean tunnistama, et minu Tatari keel ei ole nii hea kui Eestit või vene keel. Sellepärast me rääkisime seda ainult kodus ja meie sõnavara ei ole võib-olla nii hea, et mul praegu, mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma saan aru, et näiteks ma ei saa lugeda originaalkeeles. Meie suurkujud Captulatu kail loomingut, sest see on niivõrd keeruline ja raske aru saada, seal on natukene teine keel. Sest meie tatari keeles natukene lihtsam. Et kui me räägime ema-isaga kuskil veel sugulastega sõpradega, siis saame hakkama, aga juba kui lugeda sellist tõsist kirjandust, siis oleme natukene hädas. Kas te tunnete sellest puudust ja olete sellepärast võib-olla vahel natukene kurb või siiski mitte, sest elate eestimaal, teil on siin nagu öeldakse, 100 rakendust, elate väga aktiivset elu ei mõtle ilmselt, et iga hetk selle peale, et oi, minu, Tatari keel ei ole täiuslik või siiski mingid hetked või kuidas sellega on. Ma arvan, et mingid hetked on, kus ma mõtlen, et, et Ma oleks võinud õppida või kui oleks selline olukord, kus oleks võimalik õppida, siis ma hea meelega teeks seda, sest kui ma kuulan, vahest need laulud tatari laulud, siis mõned sõnad jäävad arusaamatuks, noh siis ma lähen võtan sõnastiku hakkan tõlkima. Aga samas ma saan ju aru, et päevas on 24 tundi ja Ma ei saa kõiki jõuda. Ja kindlasti eeskujuks olid ka meie tädid, minu ema tädid, minu vanaisa, kes lapsepõlveajast juba kodus rääkisid ainult tatari keeles. Nende ema jäi üksi üheksa lapsega. Ja kui ma praegu kujutan endale ette, siis on kuidagi, see on minu arust. Et sa kasvatad üheksa last. Esiteks nad kõik rääkisid puhtalt eesti keeles, vene keeles ja tatari keeles ja üks vanatädi, keda mina mäletan, tema oskas ka palvetada. Nad ei osanud lugeda araabia keeles, aga neil oli kõik kirjutatud eesti tähed, aga ehk siis kõik need palvet araabia keeles. Ja minu vanaisa oli ka see, kes nõudis, et nende kodus räägitakse ainult tatari keeles. Et ma praegu mõtlen selle peale ja ma olen kindel, et nad kõik on mulle väga suureks eeskujuks. Aga kui natuke veel teie kodus kujutluspildis ringi vaadata, teie lapsepõlvekodus, milline see oli? Ja kuidagi jääb meelde minu Tallinna vanaema korter, ta oli väga hubane. Kõik oli väga niimoodi korrast, tip-top, nägu mul seda ütleb. Ja tal näiteks magamistoas alati oli selline vaibaked, tatarlased nimetavad seda Namad lõkke, et siis on selleks, et palvetada, et see mul kuidagi jäi meelde. Meil praegu kodus on see ka olemas ja näiteks praegu seina peal ripub selline. No seda võib nimetada pildiks, mitte maaliks, mis jäi minu ema tädi isalt, see jäi veel Leningradi blokaadi ajas, selline koraani esimene lehekülg, mis on kirjutatud vana araabia keeles ja ta nüüd ripub meil külalistetoas meka suunal nii-öelda valvad meie meie kodu, et sellised väiksed pisiasjad on kodus, mida ta on kuidagi väga tore vaadata, jätad, annab mingit soojust südamele ja tuletab meelde, et me oleme ikka tatarlased ja see teeb rõõmu. Praegu ma elan eraldi, aga käin tihti ema ja isa juures. Kas lapsepõlves ja üldse nii kaugele, kui te mäletate, oli ka selles mõttes niisugune täiesti tõsiusklik asi, et viis korda päevas palvetati või. Ei, kindlasti mitte olis vaibake, mis on tegelikult reegel, et igas tatari perekonnas peaks olema see, mis meil jäisse oli, vanaema oma ja tema tõesti palvetas, mitte viis korda päevas. Aga on väga teretulnud, kui näiteks tulevad külalised ja tuleb vaimulik, ehk siis mulla, kes loeb teatud peatükid koraanist ja siis enne sööki minnakse teise tuppa ja palvetakse, et see on selline noh, rituaal või ma ei ütleks, et see on traditsioon, aga noh, paljud teavad ja et me peame palvetama viis korda päevas koraani järgi. Aga mitte kõik teevad seda kuidas keegi vajalikuks peab ja no tatarlaste usk on islam ja mõned tatarlased ei ole üldse moslemid. Aga ikkagi ma arvan, mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta saab aru, et kui ma olen, ütleme, islami usku ja see midagi tähendab minu jaoks ehk siis ta midagi püüab teha selleks, et kasvõi proovida selleks, et kas ma olen valmis selleks, et ma palvetan viis korda ööpäevas, sest ega see väga lihtne ei ole. Et kui sa teed seda lihtsalt, et kuna see on kirjutatud koraanis, pead seda tegema. No mulle tundub see sulle süda peab ütlema, et kas, kas oled valmis selleks või mitte, et loomulikult praegu ma ei saa vastata kõikide eest. Aga eks kõik meie sugulased ja tuttavad väga vähesed, kes palvetavad viis korda päevas. On ka muid variante, selge see, näiteks Tatari köök. Ja see on väga rikkalik ja ma arvan, see on üks parimaid köök. Ta ei ole väga tervislik, võib-olla, sest väga paljud toidud on väga rasvased. Aga mina väga armastan seda teha ja, ja me oleme väga palju teinud seda ja teeme siiamaani. Minu lemmiktoit on üks suppida nimetatakse läxhor taas, see on siis selline supp, mida tehakse kolmest lihast veiseliha, kanaliha ja lambaliha. Et puljong peab olema hästi rikkalik ja lõigatakse laps, saad natukene vermichelli moodi, aga lõigatakse käsitsi ja veel pannakse natukene muna ja see tuleb tõesti suurepärane supp, kolmest lihast. Tavaliselt tehakse ühesest, kolmaliha on liiga liiga kallis, aga aga see on tõesti fantastiline. Siis meil on selline supp nagu kattecle, saun, maa, see meenutab natukene klimbisupp. Ja seda tehakse rohkem kuskil maal, kui on väga palav ja puljongi asemel kasutatakse hapupiima maalt tavaliselt kui on lehmad näiteks, siis tuleb väga hea hapupiim siin Me teeme hapukoorega keefiriga, see on ka väga hea. Ja siis on igasugused piru kad, peremäed, sõitš, maak ja tegelikult me teeme kapi lahti, aga see on tulnud vist kuskil Kasahstanis Usbekistanist ka lambalihast. Siis on magus pilaff ja väga-väga hea asi on ka sees, on siis hobusevorst, seda saab ka kuskilt maalt, sest seda tehakse hobuselihast. Ja see peab olema hästi hea hobuseliha. Ja ma pean tunnistama, et parim vorst oligi saadud meie esivanemate külas ja väga palju on magustoitu meega suhkruga. Ja ma pean ütlema ka, et tatarlased armastavad teed. Et väga paljud ütlevad, et näiteks venelased joovad teed samovarist. Aga nii palju, kui mina olen käelnud, siis tatarlased ja teevad seda väga hästi ja alati peab olema mitu sorti musta teed ja see teeb peab olema alati värske. Kui sa oled seda teinud, siis juba kolme-nelja tunni pärast, see ei kõlba enam kuhugi, et peab uut tegema. Ja järgmiseks päevaks ei tohi mitte mingil juhul seda juua. Sõmbot, jajah. Ja kuna need tatari köögi magustoidud ja üldse kõikvõimalikud magusad asjad, tataripärased on nii tohutult magusad, siis ei saagi neid ilma teeta üldse ei saa ja, ja süüa. Enne jäi jutt pooleli sellelgadest siis Nõmme muusikakoolis käisite ja kuigi tegemist ja tööd oli kõvasti vedaste lõpetatud, aga niimoodi see teie elu läks, et Nõmme muusikakoolis sealt õppisite klaverit, jah. Ja nagu ma ütlesin, et see oli minu vanaema soov ja tema arvas, iga tüdruk peab õppima muusikakoolis ja kindlasti tulevikus see annab võimaluse kuskile minna tööle, kasvõi lasteaeda või veel kuhugi. No minu vanaema, tal ei olnud kõrgharidust ja, aga ta arvas, et tüdruku jaoks on väga hea harrastusmuusika kuuleti klaver. Ja nii ma läksingi, nõmme muusika, kooli ja ettevalmistusklassist. Mul oli väga hea klaveri õpete ja lõpus ta küsis, et millega ma tahaks tegeleda ja ma ütlesin, et ma tahaks minna otsa kooli ja tema ütles, et tead, see on väga raske, et ma ei usu, et sa saad hakkama. Aga ma ikka olin selline põikpäine ja ütlesin, et ei, et ma tahan õppida klaverit ja otsa koolis. Ma sain Mailis Põllu klassi, seal õppisin neli aastat ja edasi tuli Eesti muusikaga, teeme ja juhendas mind Alexandra näit eesmaa. Ja nüüd viimasel ajal olen ma õppinud ühe väga hea klaverimängija käel, kelle nimi on Vjatšeslav Novikov ja tema on siis Ukrainas sündinud, aga õpetab Soomes. Nii et mul oli väga selline rahvusvaheline seltskond, õpetajatest ja kaks neid on juba lahkunud ja mul alati olid väga soojad ja head mälestused neist. Ja ma olen kõikidele väga tänulik. Ja kõigi nende õpingute tulemusel muidugi te õpite jätkuvalt ja see protsess ei lõppegi kunagi kindlasti, aga ometi olete te praegu ka ise õpetaja Nõmme muusikakoolis, selles samas oma kodukoolis olete te klaveriõpetaja ja, ja mis on väga tähtis. Te annate kontserte Naili? Ja, ja ma tahaks loota, et nii jääbki, sellepärast ma olen nii kaua viinud ja mulle meeldib mängida. Mulle meeldib mängida nii soola kui ka kammerrepertuaari. Mulle meeldib saata lauljad ja eks lasteõpetuses on ka omad head küljed. Aga ma sain aru, et teil on olnud ka soolokontserdid ja on ka jätkuvalt jaja. No ma olen kogu aeg andnud soolokontserte, viimane Kontsert oli just minu õpetajaga, kus me mängisime neljal käel ja see oli Kiievis, filharmoonias. See oli väga tore kontsert oli väga palju rahvast ja Kiievil on väga ilus linn ja võeti väga soojalt vastu. Ja mängisime kontserdil Schuberti klaveriloomingut neljale käele. Ja loodan, et sügisel tulevad mõned kontserdid lauljatega ja soolokontsert, mida ma praegu ette valmistanud, kus tulevad siis esitusele Beethoveni Schumanni ja kriigi klaverist, sonaadid. Oma esiisade esiemademaal, Tatarstanis te ei ole kontserdiga käinud? Ei ole, tuleme selle esiisade ja esiemade maa juurde, nüüd ma saan aru, et sellist mõtetel pole kunagi olnud, et Eestis sündinud, et Eestis elanud, siin kohanenud, on teie kodumaa, et sellist mõtet minna Tatarstani elama, seda ei ole olnud. Tegelikult meie esivanemate nii-öelda kodu ei ole Tatarstanis, vaid see on praegu Venemaa, see on Nižni Novgorodi juures asuv Lyncer Kaczyya selle ümber on siis 15 Tatari küla. Ja meie esivanemate põhiküla on Ahhaa küla vene keeles öeldakse Walshi maaling rõõmuskina ja mina olen käinud seal aastal 2012 ja ma olin nii vaimustuses, et ma isegi natukene kujutasin endale ette, et milline elu võiks seal olla. Aga pärast, kui me ikka tulime Eestisse tagasi, ma mõtlesin, et Eestis elada on väga hea. Aga vaatamata sellele, et see tunne oli väga tunda, kui me tulime tagasi, need mälestused jäävad siiamaani ja nad on niivõrd head. Ja need emotsioonid olid nii tugevad, et ma läheks sinna veel kord, aga elama ma arvan, pigem mitte. Seda küla asutati aastal 1556 ja sellest ajast on seal tatarlased elanud, oma keel säilitanud ja seal on kaks mošeed. Siiamaani meie sugulased elavad veel seal kaugsugulased ja see, see oli väga-väga ilus, väga ilus sõit. Enne seda mina arvasin, et no mis ma teen seal, selline Tatari küla, mind rohkem huvitasid sellised Euroopa pealinnad, aga mitte oma esivanemate küla. Ja lõppude lõpuks me võtsime viisat lennupiletit Moskvani ja sealt meie sugulased ostsid meile rongipiletit Moskva kaasan ja siis Sergatš, kust pidime minema edasi, on siis Moskva Kaasani vahel ja meid juba võttis vastu rongijaamas meie kaugsugulane kell kuus hommikul ja siis kuskil kell kaheksa hommikul me jõudsimegi sinna külla ja oli nii vait. Signe suvi oli augustikuu. Hästi palav oli ja ümber on ühest küljest väga suured kolmekordset majad ja teisest küljest on, et vanaaegsed, majad ja meid siis pandi elama minu vanaema majja, kus ta sündis, selline ühekordne palkmaja. Ja sealt hakkasime käima külas ja kõik räägivad tatari keeles, kõik on väga külalislahked ja väga paljud, keda me ei tundnud, tulid majadest välja, maainimesed, sellised uudishimulikud ja kogu aeg küsisid, et kust te tulete, et kes te olete. Ja paljudele Eesti oli tundma mõned kuulnudki. Mõned küsisid, et kas teil mingi pealinn on ka seal. Et see oli hästi-hästi imelik, aga samas väga-väga naljakas. Aga see, et nad on väga külalislahked, nagu ma ütlesin, see on lihtsalt unikaalne. No me natukene jalutasime, vaatasime ringi. Mu ema käis seal, kui ta oli alles kuskil 10 või 11 ja eks see küla tunud ta rääkis, tema ajal oli see nii ja praegu see on teistmoodi ja mõned inimesed lihtsalt tulid välja ja ega nad ei ole kohtunud meid varem ja ütlesid, tulge sisse ja me läheme nagu pajalaud on kaetud, et see on lihtsalt fenomenaalne, kuidas nad võtavad vastu ja need tatari söögid alati laua peal. Nii et parimad mälestused ja me olime just seal kuskil kolm-neli päeva, enne kui hakkas ramadaanikuu. See on siis moslemit tatarlaste jaoks suur paastumine, püha kuu. Ja väga palju palvetati just enne seda uut ja ma mäletan, väga tugev emotsioon, tekkis mul, kui ma läksin õhtul välja, oli väga palav ja see taevas oli nii musttähti täis ja ja äkki ma vaatan üles taevasse ja Moušeest kuulen, Atlan tähendab, et kutse siis mošees palvetama. Et see oli kuidagi nii tugev emotsioon, et ma vaatan taevasse ja äkki mošees tuleb selline ütleme, püha hääl, et ma olen käinud Istanbulis ja need mošeed on väga võimsat ilusse ja tegelikult sellist emotsiooni ma ei ole tundunud sealt, nagu ma tundsin just oma oma tša külas. Tähendab, see tunnetus oli hoopis teine ja kuskil sugulaste kauged vaimud. Ja siis me peale seda sõitsime, Kaasanis ja kaaslane on ju tegelikult väga ilus linn. Ma ütleksin selline nagu euroopalik linn. Aga peale oma esivanemate külatuse kuidagi ei mõjunud, nii. Tatari keelt, nagu te ütlesite, te räägite kodus, aga teiste tatar lastega, kes ei ole teie sugulased, näiteks kas neid elab Tallinna linnaski piisavalt, et saate vahel kokku või on elu kõigil nii kiire, et sellised asjad on muutunud päris haruldaseks. Varem saime tõesti väga tihti kokku ja tegelikult tänu Dajan Ahmetov eile meil oli hästi selline aktiivne kultuuriselts. Et tema oli selle asuta, et ja ma mäletan aastal 98, ta kutsus meid kõiki, oma salong teatrisse. See oli selline suursündmus ja me tulime esimest korda ja tutvusime Tatarlastega ja peale seda. Meil tekkisid sidemed soomlastega, ehk siis Tatarlastega, kes elavad Soomes. Ja nemad on mul siiamaani eeskuju, sellepärast neid seal nii vähe, aga nad püüdsid säilitada nii keelt kui ka kultuuri. Nad mängivad jalgpalli ja nad on kõik tatarlased, neil on isegi oma jalgpallikoondis, kellega nad käisid siin. Ja see oli väga tore üritus, sellepärast nad tulid siia oma koondisega, neil oli spordiriietus, no kõik väga nii-öelda tõsine. Ja meil oli ka selline kokku pandud koondis ja kahju, kas lõppseis oli null, kaheksa ja kuskil järgmisel aastal vist mu isa leidis Maardus ühe väga hea jalgpallimängija, ta oli nii osav, et siis kui soomlased kutsusid meid sinna siis lõppseis oli kuskil, kas viis, viis ja sellega kõik olid rahul. Nagu ma mainisin, et Dajan Ahmetov kui ka minu isa nadolid, et kuskil aastatel 99 2000 2003 nii aktiivsed, et see elu oli hästi kirev ja ja väga palju üritusi oli, siis oli ka selline selts nagu lüüra, mida juhendas Liidia Kõlvart. Rahvuste ühendus, lüüra. Ja ma mäletan väga palju esinesime, mul on üks väga hea tuttav tatarlanna, kes praegu elab. Saksamaal on ooperilaulja ja temaga me hästi palju esinesime ja tema laulis siis Tatari klassikat ja mina saatsin teda. Et me olime tõesti väga aktiivsed, siis olid moeetendused, kus me endale õmblesime Tatari kostüümid, mis on hästi ilusad ja nendega siis esinesime. Et praegu, kui ma vaatan tagasi, siis ma ikka osalesin selles. Tuuri elus Tatari kultuurielus nüüd on lihtsalt oma elu nii kiireks läinud. Teil on tatarlasena ka piisavalt eesti sõpru. Mul on siiamaani väga palju eesti sõpru. Nõmme muusikakoolis on väga palju häid inimesi, kes on eestlased. Ja ma pean tunnistama, et mul olid rasked hetked ja just Eesti inimesed aitasid mind ja ma olen selle eest väga tänulik. Ja ma ütleks, et mulle väga meeldib Eesti loodus modesti, armastan Eestimaad ja minu kodumaa on Eestimaa ja selle üle ma olen väga õnnelik. Suur tänu Naili Sariippova saatesse tulemast, aitäh teile. Ja tänane muusika oli ka teie valitud, mida me kuulsime saate alguses. Saate alguses me kuulsime laulu, mille pealkiri on kübe läkk, eks siis liblikas ja seda esitavad soome tatarlased, see on väga ilus laul ja teiseks lauluks ma valisin samast kogumikust ja selle pealkiri on Tõnge Carlar eksis öine lumi. See on natukene võib-olla nukker lugu, aga mulle see väga meeldib. Suur tänu veelkord ja seda teist laulumenüüd kuulama hakkamegi kohe stuudios olid veel aga Haldi Normet-Saarna ja marist hamba. Kohtumiseni nädala pärast.