Tere, Meie inimesed, eriti kallid emad, loodan, et teie päev on eriline. Minu nimi on Sten Teppan ja kutsun teid kuulama ning kaasa elama ühe ema ja poja loole eri aegadel ja kumbki omal moel on nad mõlemad eestlastele väga olulised. Ingrid Kivirähk kunagine näitleja, andis elu mitmete põlvkondade lemmiknukule. Tipp kes sõi kommi täna-homme ja ülehomme teed laste südamesse leida ei ole kõige lihtsam, aga kui seekord õnnestub, on garanteeritud igavene elu. Peaaegu nii nagu tipp ja täpp kunagi on nüüdisajal selles rollis paljuski Lotte kelle loojate hulgas on Ingridi poeg Andrus Kivirähk. Räägime ühe perekonna kurvide rohkest saatusest koos selle kurbade ja rõõmsate ning muidugi naljakate hetkedega head kuulamist. Emadepäeva ennelõuna on ja üle pika aja on tõesti siin saates külas ka üks ema kellega kohtumist ma tõtt-öelda olen oodanud ikka päris pikk ka aega. Tere tulemast, Ingrid Kivirähk eilegi. Ja Ingridi ka kaasas siis poeg Andrus Kivirähk. Rõõm näha peredele võttes arvesse, et täna just niisugune päev on meil see saade eetrisse jõuab emadest palju rohkem juttu kui tavaliselt ja kindlasti pidulikumastoonis. Kas teie kodus on see sündmus aegade jooksul leidnud tähistamist ka? No eks ikka lapsed tuletavad meelde, aga mitte terve pere, terve suur pere, meil ei saa enam kokku, sest nii palju on lastele igasuguseid huviringe käivad rahvatantsus ja jääpurjetamas ja kõik ei saa tulla, aga ja nii mudika käiakse, vähemalt helistatakse. Aga kui ma olin väike ja minu esimene eesti aeg oli, siis mina mäletan, et meil väga seda päeva. Ise korjasin oma emale varsa kapju kuskilt jõe ääres, sealt võtsin ära kabjad, viisin emale koju ja ema pani ilusti vaasi ja, ja ikkagi väike kookolija. Andrus kas mingist hetkest oma lapsepõlvest, kas või on need jutud ja teemad tuttavad ka sulle, et tuleb kusagil kraaviperve pealt varaseid lilli otsida või midagi sellist, et anda märku, et kõik ei ole kasvatamisel valesti läinud. Jah, kuule, ma nagu ei mäleta, et ma nüüd olekski kuskil käinud lilli korjamas, et selles mõttes emadepäev on alati selline ta nagu õigel ajal korraldatud, et mai, mai algul, siis kui lilli on päris palju, et neid on võimalik ka odava raha eest osta, et palju, palju sihuke võikam päev oli, kaheksas märts naistepäev, siis oli lilli väga vähe, kaheksandaks märtsiks lilled ei saa veel valmis, aga siis Viru tänaval ja mujal siiski müüdi mingi hingehinna eest tulpe ja sisse, mis kohe ära närtsinud pärast ostmist, aga noh, tuli ju ka naistepäeva tähistada, nii et see oli sihuke ränk päev, aga emadepäev on ikka selline tore päev olnud. Minu emal on veel muidugi 18. mail sünnipäev, nii et tihtipeale need kuidagi langevad väga ligistikku, et siis saab nagu kaks asja asja korraga ära ajada. Tõsi, on jah, sünnipäevani ei ole palju minna ja see sünnipäev on 86. eks? Mis on aukartust äratav. Kas te vahel mõtlete ka sellele numbrile, mis vanus tähistab? Eks ikka nüüd ikka rohkem vanasti mitte üks terapult aegagi mõtelda. Mul on olnud ikka kogu aeg kõigi oma lapsed olid suured juba, eks ole. Läksid juba ära kodunt ja siis hakkasid lapselapsed. Nüüd on lapselapselapsed. Nii et minul on, ma olen väga rikas Mullen, kaheksa lapselast ja, ja, ja üheksa lapselapselast. No selles on ostnud oled kolm last. Me kõike ei jõua ju siin nime ja tegevuste pidi läbi võtta. Aga lapsed tahaks mainida lisaks Andrusele on ju tal vend Juhan ja õde Tiina, kes kõik on vähem või rohkem avaliku elu tegelased olnud või oma toimetamistega sattunud sellisesse valdkonda, mis lihtsalt toob tähelepanu kaasaegse. Ja tegelikult Ingrid, see puudutab teid ka, sest võib-olla kõik kuulajad käigu pealt või automaatselt ei ühenda ära, kellega tegemist on, aga kunagi te olite teatrimaastikul Eestis ja televisioonis hästi tuntud nimi ja nägu. Tarvitseb ainult üks tegelaskuju nimepidi välja öelda, siis mitmed põlvkonnad näiteks minu ema oma, eriti ma mäletan neid jutte ja nostalgiat televiisori ees, kui aastaid hiljem tipp ja täpp ekraanile ilmusid. Tipuna. Mitu aastat see kõik kestis? See ikka oli üks 28 aastat, Leies kirjutas kätesse, algas niimoodi, et virve Koppel tegi kunagi kukk ja Gucci ja sellest kuidagi koordus välja peatäpp jutamaissar tegi veel nendele niisugused uued kostüümid, uued soengud ja vist isegi nukud ja uued. Algul oli ikka seda väga ränk teha, sest et algul oli niimoodi, et käisime kooli. No kuidas sa lähed, eks ole, väike pisikesed, nad on umbes nii pikad, need pisikesed nukud, Tipi ja Täpi. Jah, jah, niisugused ja siis ma olin lauale laual selili ja siis nukuke, oli seal laste sel koolipingi pääl ja ajasime juttu ja siis pidi tekst olema, nägu peas, aga pärast läks kergeks. Me lindistasime ära ja ainult liigutasime. See oli niisugune armas, armas saade, sest et see olid, nad olid nii heatahtlikud, sõbralikud ja toredad, saitnud enda ka hästi heatahtlikud lapsed olid. Ma läheks ajas praegu Ingrid teie varasesse lapsepõlve, te sündisite 30.-te aastate alguse sai ning eks kuskohas, kelle perekonda, kes teie isa, ema. Minu isa oli autojuht, Ta teenis sõjaväes ja siis ta läks, see auto-tankirügement. Ja seal olid tal siis need niuksed kõrgemad sõjaväelased, keda ta siis sõidutas ta isegi sõidutanud ükskord ütles, et sõidutasin seda Laidoneri aga et, et see oli ka niisugune mees, ta ei rääkinud ühtegi sõna, et väga uhke oli, niuke. Isa rääkis, pärast läks isa autoremondi töökotta. Ta ema oli teenijatüdruk maal, esis tuli linna ja siis ta oli kompvekivabrikus tipi-täpiga tuleme tagasi kompvekivabrikust, pani neid komme sinna paberisse nioodi ja mitu aastat kahe siis ütles, et kui mingi jäi ootama, et siis ta siis ta ei suutnud enam seda kommi lõhna taluda, siis seal oli sidrunid, võttis sidrunid, et süda oli paha ja tuli koju linna Väike-Ameerika tänaval oli meil väike, ütleme siis ja, ja nii, et oli tükk aega kodune ja pärast siis me kolisime Eerika tänaval, need punased kasarmud, mis seal olid seal Koplis ja kui venelased sisse tulid, siis pidime sealt 24 tunni jooksul kõik need kolm maja, kolmekordsed, majad, suured, seal olid kõik need riigiteenistujate pered pime välja kolima, 11 kõik, et mine, kus tahad. Ma olin siis kümneaastane. Kuidas tema lapsepõlve mäletate, kas pigem ikkagi lapsele kohaselt rõõmsat Estonia? Sellest, et nagu te ütlesite, venelased tulija, sõja aastateid ja gaasi Te lapsed ei pane seda poliitikat ega midagi nii väga tähele. Me läksime lastena isegi kaasa, ma pean ütlema seda, et tehti meile teises klassis, oli meil Stalini sünnipäev, oli issakene, mis siis tehti, kõiksugused, koogid ja kommid ja värgid ja Eldekene. Nii et söö ennast, ma ei tea, haigeks. Ja siis mina, mul oli väike õde mulle Nõgega Eda, minust neli ja pool aastat noorem. Mina võtsin kohe tallega sealt komme ja panin endale siia taskutesse toppisin. Viisin talle ka neid komme ikka, noh, Stalini onu Stalin saatis niukesed, uhked kommid, mida lapsed üldse siis ei näinudki, ausalt, niukseid häid komme ei olnud, aga esimesel Eesti ajal oli küll, mul oli väga ja ma olen ise hirmus maias olnud, ausalt ja mu poisid ka. Jah, mees ja kõik lääne meiega. Noh, sa oled sina oled seda muidugi kultiveerida. Et ma Nelja lima, nojaa, oli niuke elu küll ja ega ma tänase päevani täna täna ma käisin ka sinu juures ja panin kohe kommid. Ma aitan. Sul on praegu kotis küll komme ka seal ei ole, ainult on muidu, muidu ma arvasin kohe. Mul isegi millegi ütlevad, et ära too jumala lapse tervis ja kõik jälle paksuks ja kõik hambad ja värgid ja on küll, aga mina ikka toon, sest ma tean, et nad tahavad. Nii et lapsed on mind ikka väga palju aidanud, ma olen väga õnnelik naine ja ema ja tõesti. Ma olen nendele nii tänulik, nad on hästi tähelepanelikud, head lapsed, väga head lapsed. Andrus oli veel selline kui lilledesse. Tema ütles ka nii, et ema, mina sulle kui koju ei too mina toonika kohe potilille, kes elab kaua. Noh, see oli natuke hiljem muna jah, natuke hiljem, kui ta väiksem oli, siis te siis said ka need mulle ise toonud ikka paiselehti paiselehti või lilli ja neid oli meiega too juures seal mustamäel, muud. Panin ilusti napsuklaasi sisse, need väiksed ja ikka. Mida Ingrid enne kui sõda peale tuli? Teievanused, lapsed tegid? Ja siis, kui ma kopli, see asi seal oli õudselt suur plats, teate kus lapsed said mängida ja siis ma hakkasin säält läksin esimesse klassi kaheksa aastaselt, siis ma mäletan, et esimest korda käisime täisklassiga aga mulje kogu aeg on meeldinud, deklameerida ja lugeda ja lastega mängisime igast põletamist ja siis seda peitust. Üks mäng oli, põletamine, Salitad niuke ring oli, tegime ringid, olime ringis ja siis ütles, põle, põleb, põleb ja siis panin, pidid kõik jooksma, padavai teise kohta teise ringi ja see, kes jäi, siis tead, niuke mäng oli loominguline, tore ja siis, kui ma hiljem olin juba koolilaps ja siis oli niimoodi, et ma Läksin Peeter Põdra mandoliiniorkestrisse mängisin mandoliini. Ma, ma olen siin siin siin raadiomajas ka mänginud, seda mandoliiniorkestriga isegi teate, Neeme Järvi mängis meie talinoorem palju noorem kui mina. Siis ma jah, Me käisime seal rahvatantsus ja siis näiteringis, mängisin koolis Tootsi ja veel üks ja siis ükskord olin tigu ja kätte ikkagi meil oli väga tore, huvitav, kuigi oli niisugune raske aeg, tegime vahel kooli koolis niisuguseid kokkutulekuid ka jääd, kellelegi sünnipäeva pidasime ja kodunt tõime siis leiba ja õige, mis meil oli, ja siis üks mu kooliõde ütles, et ärge keskele võit, pange ainult ääred, nii vähem võid muidu jätku, nii et toiduga küll oli väga napp. Mida suhted perekonnas tähendasid või missugused nad tulid missugusena, oma isa ema, mäletata ja. Minul olid väga hoolivad vanemad, isa armastas küll napsu võtta, aga kisse meestest ei võta. Oleneb ka ju, noh, missa täie minu. Ega teine poiss ka parem ei ole. Aga, aga ega, ega Andrus ma ei saa ütelda, Ta räägib rohkem, kui ta teeb ausalt. Aga ema oli väga hooliv ka ja ema alati ma mäletan, kuidas ema meil oli, ju see vangla oli päris lähedal ja käisid vene vangid Me ukse taga, ta käis ikka Saksa vangid, niuksed aga leiba küsimas ja kartulid ja ema alati andis ja isegi oli tal vangidega niisugune asi, et et vangid parandasid meie kingi ja ema andis selle neile süüa ja mina ikka ütlesin ka tema anname ikka ema, ütlesin, ega me kani rikad ei ole. Siin ikka oleme ema, et meil on ju ometi süüa. Aga tegelikult oli nii, et noh, õnneks oli meil kodus vanaema vanaisa oli maal, kus ikka liha natuke saime. Muidu ei olnud see asi nii hiilgav midagi, sest minu ema käis isegi soome kelguga Läks Lagedile piima tooma, meile käis nädalas niimoodi üks kord soome kelguga, ma ei tea, kui kaugel see õnnikaks vist üks, 18 kilomeetrit Lagedi Patarei tänavalt minna ja käis ja tõi meile piima. Ja, ja tal oli nii palju riideid. Oli ostetud riideid seal ikka kohvri sees, aga emad vahetas need riided või vastu ja liha vastu ja isegi noh, maainimesed ei tahtnud üldse saksa aeg ei maksnud, see raamite mida mina raha eest ostsin, oli filminäitlejate pildid. Ja kinos sai palju käidud kõik Marika Räkk, Saara Ander kõika Ristnas öödel ma, need on mul praeguseni, mõtlen nende peale. Kas vanemad Ingrid teie suhtes nõudlikud kasvõi näiteks koolile mõeldes või kodutöödele, kuidas need asjad tulid? Ega mul ema eriti ei osanud mind õpetada, ema oli ainult käinud vist neli klassi? Rohkem mitte. Ja isa oli kuus klassi lõpetanud talu lapsed ei olnud väga haritud, Meil ei olnud. Aga jah, olid nõudlikud küll, aga ega mina ei olnud hea õpilane. Mul oli see vene keel, käte hääldamine ei olnud viga. Hääldasin aga küll oli palju vigu. Tikk-takk diktovka, kui ma tegime diktokad, siis oli ikka need e-ja-tša ja neid ma ajasin nii sassi, kui veel väeõis ja näkkis. Kemaid jätkus, miks sinna pidi üldse näki natuke panema? Mul vene keelega ei pidanud üldse absoluutselt ausalt. Kuidas läks Ingrid niimoodi, et näitlemine teie ellu tulema hakkas? Te mainisite näiteringi ja üht üht varast mälestusteatrist. Ma läksin, 50. aastal oli Draamateater kuulutas välja konkursi noorte näitlejate konkursi ja see oli ikka täitsa väga tasemel konkurss, seal olid sellised peajõud nagu Lauter, kes võtsid vastu, eks ole, mina panin ka oma nimekirja, ma tahtsin ma kogu aeg tahtsin kätte, kui mina tulin opericky vaatama, sest meil oli see kõrvelaul, kus Georg Ots Kodanipork mängisid seda paari, siis ma kirjutasin selle, ma käisin kaheksa korda seda vaatamas Estonias ja laulsin seda ja mängisin ise, mängisin kõike osi ja üldse, kui minagi käisin kinos, siis ma kingin tüdrukutele, kui läksin kooli, mängisin kõik osad ette, rääkisin, kuidas see oli seal ja teised ausõna, nii oli ja siis oli niimoodi, et, et ma läksin ka konkursile ja mind võeti. Nad võtsid vastu, Järvet andis mulle niisuguseid tüdi, et et võtete lähed tee kaevule. Keilon kael koogiud, võtate kaelkoguga vett, eks ole, ja aga nüüd hakkate tulema, aga üks kael kogu vesi läheb ümber, et mismoodi see jumal, aga ma tegin ära ja ta ütles pärast, et täitsa hästi tegid, et luuletus Talle ei meeldinud, mul oli niukene paha luuletus ka, et on õhtu vastu ruuter rasked, seal veel niisugune revolutsiooniline luuletus ja, aga võeti mind sisse ja siis ma käisin seal õhtuti oli meil täiesti noh, kõik need ained, Helmi Tohvelmani oli meil tantsuõpetaja siis näitlejameisterlikkust andis vist Jüri Järvet, küll ta oli hea poiss, ausalt. Ta oli siis Noon, nad niisugune tubli vahva nalja tegi meiega väga, väga sõbralik. Ma ei olnud eluaeg ühtegi napsu võtnud ja ma pidin mängima Tammsaare pankrot, et juua täis naist kätte, kes on nii täis, et tukub lausa laua ääres ja siis panti mulle niuke lilla kleit, selge, seid Pumala paljas. Ja mina pidin nutma hakkama, ütlesin vot mina sellega küll ei läheb, mu selg on paljas ja mul on häbi. Ja siis ma sain salli vähemalt ka siia õrna niukse salliga raha endale, sest häbenesin noor inimene ja ka tegin ära selle baskid veel viis mind pärast välja, võttis sülle viis selle. Juueteisin tüdruku, ma tegin veel selle, kelle asendasin, kedagi, kes jäi haigeks. Mis teid teatrimaailmasse meelitas või mis teile seal nii palju pinget pakkuse korda läks, et tahtsite. Kas see oli nii huvitav, ma tahtsin, ma tahtsin esineda. Mulle meeldis mulle, mul on yldse teater, väga meeldis mu lastele ka, praegu meeldib mul p-s, oli ju ka teates Ants Kivirähk, tema oli noorsooteatri. No leidsin, leidsin ta üles ja seal tema minuga. Ja hakkasime siis ja siis mind vertinat veike nägi kunagi ja temal hakkas tulema välja nukuteatris vaeslapse käsikivi. Läti tuli siis sinna ja palus, et kas ta tohib mind nukuteatrisse selle le osale janu lubati ja see läks meil väga hästi. Andrus sa oled piisavalt hilja sündinud, et savist vanematega väga teatrisse jõudnud. Lapsena jõudsid. Ma jõudsin, tähendab publiku hulka küll, et mind hakati üsna varakult kaasa vedama, kummalise teatris käisid aga jah, et selles mõttes teatrist nad olid mõlemad juba selleks ajaks ära tulnud olematu televisioonis, et mina mind pigem võeti kaasa televisioonivõtetele, sest lisaks sellele tema mängis kipp PISA tegi ka mingeid telelavastusi nukkudega. Et näiteks oli selline lavastus nagu Maafioni seiklused, mida ma mäletan, et ma olen jah, selline nagu telemaja selles mõttes, et hiljem hiljem ka, kui ma juba koolis käisin, siis sageli oli see, et ma läksin peale kooli lihtsalt telemajja sööma. Et see oli sihuke väga, aga tavaline, sõitsin mustamäelt linna, läksin ema juurde sööma, ema töötas sel ajal juba. Sa töötasid Eesti televisiooni fonoteegis, eks ole. Töötasid, aga muidugi selles mõttes natuke patt öelda, sest ma kunagi näinud tema mingit tööd, eks seal, et niipea, kui ma sinna jõudsin, siis me läksime kohvikusse. Siis sul oli seal fonoteegis terve hulk mutte, kellega sa lakkamatut juttu rääkisid. Ja siis minu minu tulek alati andis ka võimaluse varem koju minna ja vahepeal käisid turul mitu korda. Et minu arust see üldse elu sees seal tööd ei teinud, küll ma küll ei mäleta. Muna leias ütles ka, et et täna peab ristis ja tegevat hinge, on täna tööl. Aga isegi kui ta tööl hoida ikkagi midagi, minul oli nii palju sõbrannasid, telemaja niisugust juttu räägime põhiõudesse. Siis see laps aga igatahes all peole ma arvan, et mina olen selles mõttes üks asi, milles ma sinu moodi oleneb, ma olen õppinud elama niimoodi, et väga palju tööd ei tee. Et tohi kontima ortoosiga lapsi olid viied, algem, oi, kodus muidugi. Kas need esimesed pildid nii kaugele, kui sa suudad tagasi mõelda, mäletad, Andrus ongi seotud isa-emaga kusagil tööpostile, koostööd ei tehtud. Ei, no eks ikka kodust kodus ma nägin neid ikkagi rohkem, et töö juures noh ka käisin kaasas ja noh, isa hiljem läks teile nukuteatris oli seal direktor ja siis noh, tal ma käisin ka seal seal külased, et teda seal töö juures vaatamas, et aga põhiliselt loomulikult, eks sa näed ikka oma ema-isa kodus, et see on nagu see põhiline keskkond või siis või siis kuskil kuskil külas sai käidud ka näiteks Patarei tänaval vana, vana salajased veel kaua, et seal oli ka väga, väga hoogsad peod alati, kui kogu suguvõsa vanaema vanaisa juurde kokku tuli, et et seal on nagu kummaline see, et vanaemale vanaisa oli, mingeid telefone ei olnud, aga alati, kui sinna mindi, oli toit valmis. Kohe hakati sööma, et vanaema nagu ma kujutan ette, ta vist varitses päevad läbi, et äkki keegi tuleb ja kogu aeg oli, tal olid soojad ja pandi kohe kõik laua taha istuma. Toideti võimetuseni, et emal on nüüd seesama komme alati, kui ma tema juurde lähen, siis tohutult. Täna ma käisin ennem saadet ka, siis ta suutis mulle kolmest rotti saia sisse kiiruga. Eriti mis hetk see oli, kui kui Andrus perekonda sündis kolmas lapseks vanusevahe eelmistega võrdlemisi suureks Aga juhtus niisugune asi. Jah, ega väga traagiliselt. Ütlema, et ma olin ju juba siis 39 aastane, kui Andrus sündis seepärast, et no ta oli ikka tõesti hiline laps, Tiina oli juba mul, eks ole. Päike oli juba 15, hakkas juba varsti 16 ja Johan oli 13, nad olid juba tõesti suured, ega nad ei olnud mängukaaslased enam pojakesele. Aga või Nad väga armastasid ja hoidsid Johann Daniel meil ära hellitatud ja, ja nii köik köik armastasid teda ja niuke kallis tulija ja tõesti, ma ei oska ütelda. Pesamuna, täiesti koe jumal iial Ps ääretult hea laps. Ta Jõnninud, ainult mis ma olin natuke kurbetajaid, tahtis süüa. Ta oli mul selline, ta võid ei tahtnud, eks ole, täita tähtis ainult praekartulid, limonaadi. Tamme normaalne noh, väga-väga hea menüü minu arust kolmekäiguline Kui ta hakkas sööma, siis meil ma elasin ämmaga koos, me saime kolmetoalise korteri. Ämm oleks muidu üksi jäänud ja oli ka vana inimene juba ja tuli meiega kaasa. Väga hea ämm oli, mul ka väga armastas lapsi, hoidis lapsi ja Andrus ütles vanaemale kohe. Prillid ees, raamat käes ja alati, kas minagi luge tema tähti, aga siis, kui ta õppis ise lugema, küll tema võis lugeda, ega ta palju ei käinudki, õues ta ei käinud, ta mängis omaette, ta tegi Kasedamafini lugusid ja siis kirjutas näidendi, no siis ta oli ikka kuues. No ma ei kirjutanud näidendeid, mängisin sulle niisama, tegin tähti, näidend. Isegi nagu dekoratsiooni tuli kööki, mina tegin seal p või süüa või midagi, pani oma asjad kõik ilusti ladus, pani selle deklaratsiooni ja siis olid kätte need täispuhutud, mäletate niukseid loomakesed õhku täis ja Brunud taha ja siis tal Ta oli tal kõige tähtsam, neid hunte kulus umbes üks seitse, kaheksa tükki läksid lõhki ja katki üldisem parandada. Ja siis siis teised loomad, kaija ikka Maafinid mängis hunti ja, ja mina vahepeal plaksutasin ja siis selline laps, ta oli. Sellega pisik mingis mõttes tal oli jah, täiesti haige haigus. Ja teate isegi Juhan, kes praegu vahib mul käia, kõik kaitsjad, on ta ära näinud pea koos teatris. Ta on täitsa nii, nagu see Andrusel on üks see maailma otsas, eks ole, see, mis ta nimi on Voogle. Vooremaa, kes käib ikka iga õhtu teatris, tuleb jälle teatrist, et sai nutta. Teie sai naerda, tuleb, ütleb istub mõtlikult ja täpselt see on ma arvangi, et anti mõtleski seda, et näed, ta kirjutab. Et seal. No ei tea see vooremaid Juhani moodi küll. Aga küll ka sina ise tunned end seal maailma otsas ära selles ma olen seal malle, seal mõni ees ja nemad on kirjutatud küll Mallele. Teen, kus, kus nad käivad surnuaias rahumäel ja siis on meil tohutu hirm. Mallel on tohutu hirm, et teda rünnatakse. Et ma mäletan, kui, kui sa minuga koos või juhataja koos oleme, kalmistul pole midagi, aga vanasti, kui sa käisid Edada kedagi oma õega, siis teil olid küll minu arust kaasas, olid mingisugused vileviled ja deodorandid, et saaks silma lasta ja pipraga, ma imestan, et teil kirvest lubada. Pre-käest-kätte, aga ega see naljaasi ei ole, meil rahumäeldab peole rahumäel oli niimoodi, et ei tõsiselt lehes oli ka, et on tapetud ära üks mees ja üks naine ja kallale tungitud ja ja minul endal üks sõbranna ütles, et oli küsitud ta käest, anna raha, siis oli lükatud teda ja võetud, et ära tõsiselt on olnud niisuguseid juhtumeid ja mul õde ütles, et muidu ei lähe hinged, võtame, panime viled, tead, et vilistame siis kõvasti, tead, et äkki keegi siis kuuled, kahekesi läksime, poisid ei saanud tulla ja tal oli veel kaaska Gazasse pipragaas, aga ma ise mõtlen, et kui oleks keegi tulnud need põleks näinud, kus koha peal see on, kus kohta lasta, et, et seal on ainult üks auk niisugune kus, et kas me oleks suure ähmiga enda poole lasknud, parem endale? Et, et jah, meil on niisugune asi. Andrus, kui sa viieni olid, miks õue tahtnud minna seal videolaps ümbruskonnas, mustamäel, eks olema omajagu. Jah, tead, ei, ma ei olnud selline, et mulle mulle meelsust kodus nokitseda, et raamatuid lugeda ja siis ma olin selles mõttes üksik laps. Õde-venda olid ju tegelikult enamasti Tartus, õppisid sel ajal ja vahel harva käisid kodus, et mul on see näidend on Alijas kus on üks tegelane, kes, kes meenutab, kuidas ta lapsena mängis üksi ringi ümber maailma ja mängis üksiga linnade põletamist, et mina olen ka mõlemad tõin mänginud reisi ümber maailma linnade põletamist, yksi üldse igasuguseid lauamänge lõpumänge. Aga ega see ei olnud nagu igav selles mõttes, et ma nagu kujutasin alati sinna juurde selle et kedagi, no isiksuste siin kõik need nupud, et igal nupul oli nagu jätvat, keegi oli nagu niisugune väga kiire ja keegi jälle kadestus, seda mängisin, need nupud nupud olid nagu tegelased, kes siis kes siis liiklased, selle mul oli väga huvitav, võtan omaette nikerdada, et vastupidi, need need õue lapsed või teised lapsed nagu need mõjusid mulle kuidagi tüütutena, et ma minu viimane lasteraamat Oskar ja asjad, et seal on kõik niisugune poiss, kes läheb maale vanaema juurde ja tema kõige suurem hirm on see, et ta kutsutakse kuskile jalgpalli mängima või onni ehitama, kuskile ta tahab nagu üksi askeldada seal vanaema hoovi peal ja ma olin, ma olin kaja seda tüüpi. Ema oli selline hästi kodune, et temale ma tõesti mängisin neid näidenile Riias igast asjast isalema, nagu näide neid kunagi mängima ei hakka. Isasse ma suutsin nagu sihukse veidi suurema respektiga, et lisage rohkem, käisime teatris ja kuskil niimoodi väljas ja ajasime selliseid asju. Tema oli nagu sihuke kuidagi hubasem ja selles mõttes nagu kindlasti lähedasem. Lisaks sellele, eks ole, just nimelt mul õde ja vend olid siuksed suured, eks nemad olid ka sellised mulle väga olulised isikud, et kui nende emad Tartust tulid nagu Tallinnas ja siis seal oli alati selline kuidagi pidupäev, et nüüd tuli Tartust ja sellised huvitavad jutud ja siis tõid mulle mingeid asju, siis me käisime jalutamas. Käisid ükskord üks proua oli üteldi, et oi kui noored vanemad, et mõtle, kui väike poeg, et päris suur poiss juba teile on, nad olid kuskil kalja ostnud, lapsed rääkisid mulle, mõtled, nad mõtlesid, et Andrus on meie laps. Tuli jätta ja noh, sealt muidugi kohe kohe kohe õige õige varsti juba onuks ja neid hakkas kohe tulema järjest meie ütled, et vat nagu nad pisikeste lastega õe ja venna lastele mulle väga meeldis askeldada mulle. See kuidagi oli hoopis meeldivam, kui, kui suhelda mingite omavanustega ja jalgpalli nendega mängida mulle kuidagi jah, meeldivaid väikseid kantseldada. Ja siin ta meenutanud sinu kunagised õpetajad koolist, kellest üks ütles, et Andrus oli tüüpiline linnapoiss. Ta jättis küll selle seal täpsustamata Vi lahti seletama, et mida ta mõtles sellega, aga kas sa soovid seda ise teha? Eks seal Mustamäe koolis olid kõik linnapoisile, palju neid maakaid sinna sattus, aga noh, muidugi ma tunnen end nagu linnakeskkonnas alati palju paremini, et ega maal ei oskagi nagu midagi teha, et kui ma käin nagu maal suvitamas, siis ma eelistan ka alati selliseid paiku nagu näiteks Käsmu, mis on selline kuurordivood, eks ole, et sa saad seal käia kuskil kohvikus või ühesõnaga, seal ei ole mingeid peenraid kastmist ja rohimist sihukest noh, maal nagu tunnen end kasutuna selles mõttes, et mulle ikka meeldikski linna linnaelu. Aga mis sinu võimalus oli esimene taskuraha teenida näiteks? Noh, loomulikult kirjutamisega, mis siis muud, et varas ilmus ja selline ajakiri nagu piker, mis pioneer Pioneeris sinna saatis, õpetaja lihtsalt ei lähe koolis kirjutatud luuletused seal oli, selline ei olnud, see mikker oli ikka selline, kus ma ise hakkasin saatma, ikkagi ratas kooli, nord huumori võistlesid ja nendest salati võtsin osa ja siis sain seal ka mõne auhinna ja, ja see nagu tegin tee lahti, et siis varsti julgesin nagu saata ka ilma võistluseta mingeid väikseid jutukesi punkrisse ja siis ega alati ei avaldatud aga aeg-ajalt avaldada ja kui avaldati, siis maksti ka mingi viis rutsi või egolmuritsi või oleneb siis sellest sellest loobikkusest, et mina olen jah, koguma raha, mis ma olen teinud, teeninud elu jooksul olen teeninud kirjutamise kätega, mingeid muid töid tegelikult teinud ei ole. Mitte kunagi ei saa varane lahkumine rööpas sind niimoodi välja ei löönud või oli see mingi reaktsioon või tagajärg mis hiljem elusse nagu juhtunud. Ei, ega, ega noh, eks ta mingil hetkel mõjub muidugi nagu väga traagiliselt, et aga, aga, aga just nimelt, et kui sa oled ikkagi viie-kuueteistaastane, siis tegelikult elu on ees ja lendan kõikjal, nii palju seda põnevate vahvat, et noh ega sellest nagu ei saa lasta nüüd rööpast välja viia, et ilmselt selline asi mõjub pigem pigem nagu hiljem, eks ole, kui sa võib-olla emale mõjus nagu rohkem või kes on elanud nagu kaua kellegiga koos, et et noor inimene ikka tema, tema, tema päralt on ikka tulevikku, ta mõtleb sellele, et ta nagu ei takerduda sellistesse sellistesse minevikku, asjadesse, et eks noh, mälestus muidugi ja, ja käime kalmistul siiamaani, aga noh ma olen vahel mõelnud, et võib-olla see teatud mõttes andis isegi mingisuguse suurema vabaduse või kuidagi, et isal ikkagi autoriteeti ja võib-olla ma kõiki asju poleks võib-olla nagu alati oleks nagu rohkem mõelda, et mida tema millestki arvab, aga, aga, aga nüüd ma olin nagu rohkem selline kes võis nagu võiks nagu rohkem katsetada ja proovida ja et mul ei olnud nagu sellist otsast autoriteet eeskätt, kellega ma oleks pidanud nagu, väga arvestama tõttama. Võib-olla see niulg julgemalt nagu mingeid oma artikleid või lugusid nagu pöörasemaks minna, mingis mõttes isegi, ma arvan, äkki. Isa oli ikka väga haige küll tal oli atriitlejad ökoliit, väga valutised olid käed ja jalad ja kõik. Just Me tulime Antiga haiglast eelmine õhtu ja pakkisime asjad ära, ta pidi Tartusse veel minema. Et nad veel katsetavad mingid rohud ja panevad peale, aga ta lõi kätte tromb kopsu ja Andrus pidi veel minema isale viima midagi mahla või midagi viima, mina ei saanud minna Sebe, sest ma läksin oma tütrepojale lasteaeda järele, pidin minema. Siis ma tulen koju Väikse kaleviga ja vaata, need aknad on kõik valged, et mikspärast, et Andrus läks ju haigla, et miks me aknad kõik valged on. Ja kui ma siis läksin ülesse. Ja Andrus ütles mulle tema. Et ma käisin haiglas, aga viisat ei näinud enam. Et isa on lahkunud. See oli mulle nii et ma Ma ei oska teile ütelda ja ometi on, mul oli väike poiss, kolmeaastane ka, ma pidin selle eest ka veel hoolitsemas. Ema oli tal Tartus, isa oli, ma ei tea kus komandeeringus ja lihtsalt. No mina olin täitsa läbi endaga küll seal. Aitäh, see oli Andrus ju keskkooliaeg, eks, et. Ma olin üheksandas klassis keskkool esimene klass dolla tolle aja mõist mõistes, jah. Ma ütlen, et meil oli tegelikult ka hästi suur suguvõsa ja see kõik ju aitas ja ma arvan, et sellega väga hea, et olid väiksed lapsed meile ehk siis nagu sai tegeleda hoopis teiste asjadega ei saanud nagu ei saanud nagu nagu jääda kinni nagu sellesse kaotusesse, vaid just nimelt, et olin, elu, läks edasi, tuli tuli nagu edasi koolitatud tere peal olla ja võttis küll väga. Tubli oli ja kui ta lõpetas keskkooli, siis ta iseendale ostis ülikonna selga Pikri rahadega ja see oli tõesti, sest noh, mina jäin ju üksi ja väga on lapsed mind aidanud ja tõesti on abiks olnud ja aga eks ma ikka kui meil registreerimise päeval või kuidagi siis ikkagi ma loen neid kirju ja mis need, mul ikka mees ka kirjutas luuletusi ja mul on need kõik alles ka ja hoian alles ja ja käime ikka iga aasta mitu korda ikkagi ja lapsed käivad üksinda ka isa haual. Metsakalmistul meil. Ülikool see oli asjade missugune käik sinu jaoks. Noh, see oli nagu loomulik, et õde ja vend olid käinud Tartu Ülikoolis, ega mul nagu eriti variante ei olnud, et ma pidin ka Tartu ülikooli minema, et see tundus nagu ainuvõimalik ja, ja küsimus oli siis ainult, et mida õppima minna, sest et sest, et oli vaja nagu kindlasti sisse saada, kuna sel ajal oli seekord, et pärast kui sa sisse ei saa minna ülikooli, siis võetakse Vene sõjaväkke ja sinna ma küll minna ei tahtnud, aga see oli 88. aasta ja, ja kuidagi selline. Noh, eks see ajastu nagu mõjus, nii et ma läksin siis ajakirjandust õppima Lauristini juurde, et ma küll väga kaua olin arvanud, et ma lähen õppima ülikooli ajalugu. Aga aga siis just see ajalugu läks kuidagi väga sassi ja, ja see ei olnud täpselt teada, mida sellise tahetakse ajaloo sisseastumistel ja kõik see, kõik see värk läks kuidagi selliseks segaseks ja selle ajakirjandus tundus sel hetkel kuidagi ahvatlevam ja seda enam, et ma juba siis tõesti kirjutasin pikris ikka aeg-ajalt mingeid jutte ja see kirjutamine nagu nagu mulle meeldis, nii et, et siis läksin ka ajakirjandust õppima Tartusse ja sain siis nii, ta läks. Üldiselt mulle ülikool ikkagi oli jah, rohkem selline elukool, et sai seal ühiselamus elatud, ühiselamust välja visatud, saadud ja, ja siis erakteratud ja astutati EVSi leitud sealt sõpru, tuttavaid ja mida peab tegema, et ühiselamust saada, välja visatud? Ma ei hakka sellest rääkima. Raadio raadioeetris, aga noh, eks kõik aimavad, mis selleks teha tuleb. Et terve meie tuba visati välja, tuba läks remonti. Ja ma olin ka selline tudeng, et ma käisin tõesti igal nädalavahetusel Tallinnas, et ma iial käia nädalavahetuseks tartlasest ühiselamus lihtsalt ei olnud nagu nädalavahetusel midagi teha ja seal ei saanud tegelikult ütleme ausalt, kaine peaaegu üldse olla, sest ta oli niivõrd rõve. Mis mõttes, no ta oli ikkagi see vana, see uus palsam Pälsoni 14 ehk siis Pepleri 14 ta. Ta oli ikkagi see heakord ja kõik oli seal, ta oli ikka uskumatult räpane ja kohutavat nägi välja. Ei korista lina, tervede maja oli, et noh, duširuumid allitasid ja, ja, ja köögid olid siuksed nagu prügihunnikud ja noh, ega seal ühesõnaga jah, ega ta midagi meeldivat ei olnud, aga, aga noh, elada oli seal lõbusamadi õhtutega Toomas ja ja noh, magamas magamas käia, et aga sel päeval olla ei saanud tingimata pidi minema nädalavahetuseks Tallinnasse, kus sai siis elada niimoodi inimese kombel käia duši all, süüa korralikult pida, õppisin ma ainult Tallinnas nädalavahetusel Tartus seda ei olnud, lihtsalt nagu ei olnud aega ega, ega, ega naguniisugust keskkondagi, kus seda eriti teha, et täitsa Tallinnas käimine nagu hädavajalik. Et kogu kogu mu sõpruskond tegelikult sõitis nädalavahetuseks laiali, puhkas, kosus, panin puhtad riided selga ja siis tuliuue nädala algul tagasi. Kui palju sellest ema kõrvu jõudis, sellest elukoolist? Ega ega ta mulle palju ei rääkinud, aga ei ükskord ta tuli, oli jõulud hakkasid tulema ja tuleb pea täitsa kinni seotud valge malliga siit niimoodi võin krambid saama, ütlen jumal, laps, kallis uisupea, aga ometi on juhtunud, et sa oled täitsa invaliid, tead. Keegi viskas teda pudeliga, ütles mulle, juhtus ja, ja ta, noh, suur haav oli suure, mäletan streptotsiidid valasin talle kogu aeg, kui siin auk oli peas, koe jah, issakene näete, nisukesed asjad juhtusid, aga ega ma ei teadnud, ta nihuke on, aga siis õnneks Juhan sai talle Õnne tänavale või kus ta jah, Õnne tänava Joosse jää sai eraka ja siis ta oli natukene taltsas. Aga mina arvan seda, et ta oli väiksena väga niisukena distsiplineeritud ja omaette ja kõik, et ta möllas selle siis välja, et inimene peab kuskilt välja laskma. Ei noh, ega seal midagi hullu ei olnud, sest tegelikult need inimesed, kõik, kellega ma suhtlesin, need olid ju kõik väga intelligentsed, haritud inimesed tänapäeval. Kõik, ma ei tea, töötavad ma ei tea, kellena ministrit nii välja, eks ole. No seal oli lihtsalt sel ajal sel ajal oli selline õieti lapsega samas vestlused või noh, see jutt oli vaimukas ja tore, et ega seal ei olnud mingit siukest pätlust ei olnud sellepärast et see oligi nagu minu arust seal ülikoolis selline kuidagi tava, et sa ei tohtinud näha kunagi, eks õpid, aga eksamid pidid olema korralikult tehtud. Et see oli su enda siis kuidas need ära said tehtud, aga noh. Ingrid, kas te mäletate, kas kodus olid mingisugused ootused mida ta oma eluga peale hakata, ise kirjutamine tuli kõik juba nii varakult peale, et polnudki. Ei, ei olnud jah, tõesti, ma arvasin ka, et aga seda ma küll kohe algul ei uskunud, jätta deka kirjanikuks saab, sest minul oli kirjanike ees väga suur niuke aukartus ja kõik see eriti meie Tammsaare ja Vilde ja kõik. Nagu ma ikka mõtlesin, et jumal, kui kirjanik mõtlen, kuidas, mismoodi nad ikka kirjutavad, kui palju ma olen, luge, lugesin ja, ja seda ma seda ma ei teadnud, ma mõtlesin, et Anu kirjutab niukseid jutukesi väikseid, aga ta on ikka suuri asju teinud ja seda ma ei oleks uskunud. Ma olen uhke küll ta peale. Kas sa oled enda puhul märganud jooni, mida sa oled oma isaemalt kaasa võtnud või mõtteviisi või? Ema puhul ma juba mainisin, et, et me mõlemad raskem hinnata sihukestel maniana seisunditele et väga ei, ei taha nagu rabeleda ja, ja minu arust emaga meil on ka veel sarnane asi see, et me mõlemad nagu inimestega hästi läbi. Üldiselt. Tema ema puhul ma küll ei kujuta ette, et kellelegagi oleks tülis olnud kunagi üldse vete ühegi inimesega nagu ei saaks nagu ideaalselt jutule. Muidugi, kuna ma kirjutan lehes aeg-ajalt ja pean olema isegi kriitiline ja kuri, võib-olla mõnede poliitikute tegelinskid suhtes, et siis teeksin mind nagu sõimatakse ikka kommentaariumis on kuskile mõned inimesed vihale, aga üldiselt niimoodi eraelus ma küll tavaliselt on inimestega hästi läbi, kui ma nendega niimoodi silmast silma kokku saada, et ma nagu konflikti ikkagi naljalt ei satu kellegagi. See on praktiliselt välistatud, see on küll emast, ma arvan mull, et et isa oli tunduvalt nagu printsipiaalselt selline konfliktsem. Minu arust. Kui, kui jõulude küsiti, tead ükskord Juhani käest, et kelleks sina tahad saada Juhan Isama kurjaks, kui minu isa hoiaks mees nagu minu isa. Aga isa ei olnud sugugi kuri, ta ei ole kunagi lapsi löönud, ega tal oli niuke silmavaadet, kui ta ütles, ei, siis oli, tal oli autosid keet, mina võisin rääkida mis tahes, miskit ei kuulatud, aga isa oli, vaatas korra. Tabagana isalt, Ma arvan, ma olen päri, mingisuguse teatud pedants korraldada ja kui ma olen küll hästi mul meil iga asi on täpselt omal kohal, plekki ei tohi olla, kellaajad, kehtivad ja hiljaks ei iialgi, jääb, et sellised asjad on mul küll. Sinu töölauale kultuurikihti kogunenud. Ei, absoluutselt, laud on praktiliselt tühi ja üldse noh iga raamat riiulis on omal kohal, ma tean täpselt, kus ta on. Valem, sihuke pedant käin, käin kogu perele närvi. Juhuse tahtel on see jutuajamine eetris nagu alguses. Aga, aga on veel üks päev selleks hommikuks, kui me eetris oleme, on selgunud järjekordne Eurovisiooni lauluvõistluse võitja ka nendesamade Eurovisiooni kommentaaridega Mart Juurega. Te olete saanud ilmselt teenitult omajagu avalikku tähelepanu, sest need õhtud on erilised, kui te raadios olete. Kas niisugune emotsioon nagu süümepiin tuleb sulle tuttav ette ja kas sa mõnikord ei ole leidnud ennast olukorrast nii-öelda kus sa võid ära rikkuda enda renomee? Eesti kõige harmastatuma kaasaegse lastekirjanikuna tehes teisel rindel midagi niisugust, mida ei julge lastele näidata? Ta või kuulata on, ma arvan, et lapsed võivad kuulata küll midagi, nii hullu me ju ei tee, aga ei, ma just vastupidi, ma ei taha mingeid olla selline, noh püha lastekirjaniku vana mees, eks ole, et ma just nimelt tee, mis ma tahan ja tegutsen erinevatel erinevatel rinnetel nii-öelda. Ja see Eurovisiooni kommenteerimine on hästi lõbus koos sõber, sõber, Juurega salati vahvad õhtud ja ja me naudime seda täiega ja ma loodan, et, et need, kes meid kuulavad, naudivad ka ja kes ei taha, need saavad alati raadio kinni panna ja kuskilt mujalt. Ta on talle seda ära emade pikemale Adam märkuse jääb ikka niimoodi ei sobi, aga mida me nüüd nii nii hull ikka teeme? Vintis ikka väga, ei ole nüüd nii hull. Nii hull, aga algus oli, oli ikka küll. Testi võtsite tagasi ausena poekene? Tõsiselt ütlen sulle ka, et ära jauram. Tema käest ma saan ikka kriitikat ja väga tervitatav, et keegi peab ju keegi ikka manitsema ka. Ema, sa ütled, et antakse andeks, ema ei anna. Määr jääb, õigus, ei anna. Ja ma ikka ei taha, et sulle halvasti läheb, laps, aga mul on raha. Ei lähe küll, aga siiamaani ei ole läinud, aga nüüd sa juba peab hakkama mõtlema, et su vanus tuleb. Aga see on nagu jällegi hästi, noh, ma nüüd ei kavatse küll väärikaks hakata, et see on selline, et nüüd mõtle, mõtle, kes sa oled, kui vana sa oled, et mis seal ikka, ma olen näinud paljusid muljeid vanamehi, kes veel vanas eas sa ise ema ka mõned aastad tagasi ronisid puu otsa. Mis see teeb, läheb puu otsa, võib igaüks ronida. Ja puu, mul olid pikad püksid jalas, kõikjal võisin ronida ja. No kuule, ma teiste ees ei tee seda, ma omad omad lastega, issake. No väga tore, et ma veel olen niuke rahvatants pani mulle ikka aluse, see oli ikka üks tubli Misemin nisukest Trenni tõesti. Ma Ingrid, küsin veel teie käest, kas te mäletate esimest korda, kui Andrus tuli oma tulevase abikaasaga teie silme alla? Ja ilane tuli just. Mis meil oli, tädi oli ka veel meilegi Ilze. See oli minu sünnipäevapidu. Ja ta tuli matkast. Ei, me tulime koos mingilt kuskilt tuli mingi suvepäevadelt. Aga. Siis ma ütlen, et minul käis kunagi, kui ma noorem olin ja noh, vene aeg oli, noorus oli selline surnal noorus ja sinna oli Ilona kirjutanud kaks luuletust ja tema pilt oli ka seal. Ja mina vaatasin ja mulle see tüdruk kohe väga hakkas meeldima. See ei olnud muidugi vene aeg, mis ta oli 80.-te olime. Hea küll ette igal juhul ja mõtlesin, et oleks minu poisiga nisu. Andrusel ma ei ole teisi tüdrukuid tal näinudki üldse, na, need kaks tüdrukut, kes käisid ma ei tea, üksistika sul natuke meeldis, see oli küll kena tüdruk, see Marie. Ma pole üldiselt jah, nagu eriti pere kangema asjadesse sega ja raske. Ja siis oli ilane ja se samma tüdruk, keda ma mõtlesin, et vaat nisukest. Ma ei usu, et keegi pole varem kuulda seda juttu praegu, ma ei ole seda rääkinud. Käisid välja, ma ütlesin pilti ajakirjast ja mõtlesin, et oleks sinul ka nisuke naine. Mulle meeldis ta koer ja mul on kahju, mul on kadunud see noorus ja luuletus ka ja, ja kui Ilona tuli, siis ta. Mulle kohe ta meeldis ja siis ma mõtlesin ai, et see on ju see tüdruk ja küsisin, kas sa oled kirjutanud luuletusi ja olen. Ma ütlen, et ma olen alati nagu selles mõttes nagu asju ajada tegelikult, et kui me abiellusime, siis. Ma ausalt öeldes ei näinud mingit põhjust sellest, pean rääkima nüüd enne napi abiellun ära ja siis näete, aga siis kuidagi tuli siiski välja mingi mõned. Üritati korraldada ikka mingi improviseeritud pulm meil nagu ei olnud mingit plaanis mingit pulma teha. Noh see on meie asi abielluma ära ja eks me siis hiljem anname teada, et näed, see on juhtunud. Ja ja seda ka, et Andrus valise pulmapulmadeks just registreerimise päevaks, 14. november, kuna siis on sünnipäev ja siis on kaks asja koos. Väga praktiline ja. Hästi, ma väga väga tänan teid väga toredat emadepäeva teile. Mina tänan teid väga, emadepäevad on alati toredad. Andrus tänane jutuajamise eest võta heaks, te kuulasite saadet, käbi ei kuku. Täna olid külalised ema Ingrid Kivirähk ja poeg Andrus Kivirähk, mina olen Sten Teppan ja me kohtume nädala pärast taas. Kõike head teile. Kui soovite kuulata pikemat versiooni vestlusest Ingrid ja Andrus Kivirähkiga, leidke saade. Käbi ei kuku vikerraadio koduleheküljelt. Seal asuvad ka kõik varasemad jutuajamised laste ja nende vanematega.