Tere ja kena pühapäeva, meie inimesed. Saate, käbi ei kuku. Üks tänastest külalistest ütleb, et pool elu teati teda kui nukitsamehe kunsti ja muusik Ülari Kirsipuu õde. Ülejäänud pool elu aga kui pophelilooja Stig Rästa ema. Niisiis on üks minu vestluskaaslane Ülle Rästa, kes räägib enda nooruspõlvest, et läbi selle avada põhjuseid, miks me teame tema poega stiigi just sellisena, nagu me teame ühe hinnatuma laulukirjutajana Eestis. Muidugi on ka siig ise kohal, et tema sõnu kinnitada, ümber lükata ja kommenteerida. Mina olen saatejuht Sten Teppan, head kuulamist. Tere tulemast saatesse õlle. Tere ja õllega on kaasas tema poeg Stig, rõõm näha. Tere. Kui palju te igapäevaselt või iganädalaselt omavahel kohtute, kas läbikäimine on pidev? Stig on korralik, hoiab pojad nii-öelda lipu ilusti kõrgel või, või seesama intervjuu siin stuudios on üks hea põhjus, miks, miks trehvata? Tänu lumi, kohtume tihti, kuna pisike on juba nii suur, et teda saab hoida, siis alati, kui Stig ja Karina kusagile välja lähevad, siis Karina vanemad ka hoiavad, aga mul on ka see suur au ja ma pean ütlema, et ma jooksujalu lähen sinna, nii et me näeme tõesti tihti ja helistame ka üsna üsna sagedane. Enne tänast hommikut nägime vist 10 tundi tagasi. Noh, TIG saavad olnud nüüd isa natuke rohkem kui pool aastat on ja Ülle kas poissi seal kuigivõrd muutnud ka või on seal liiga lühike aeg-ajalt märgata midagi väga olulist. Super super palju muutnud, see muutus käis üleöö ja niimoodi nipsust kohe, ühesõnaga, nii et isaks saamine on mingi mingi imeline fenomen, mis tõesti toob välja inimese ilmselt tegeliku loomuse. Tiigil hakkasid kulmud imelikult liikuma. Et ta ise ei teagi seda ja. Ta on väga asjalik, mitut enne tudupea oleks olnud, aga ta on üliasjalik, ta on oma õrna poolt nüüd ühesõnaga väga palju näidanud minu jaoks ta vanasti oli pigem selline tundeid vaos hoidev mees. Aga tänu lapsele ta ei suuda neid enam varjata. Nii et ma näen teda kogu aeg naeratamas lapsega õrnutsema ja seda on lihtsalt lihtsalt meeletult tore vaadata. Sa pead Stig tunnistama, et, et see teeb ikka meestega imet küll on, ja ja absoluutselt üks nimi on ennetamine, käib praegu. Et isegi vahepeal võtad telefonialju ei kellelegi. Et jah, muudab kui ma mõtlen tema lavaelule ja, ja muusikategemisele läbi, mille me ju põhiliselt teda teame siis. Ta on jätnud endast kas just päris introvert, inimese mulje. Aga selline vaga vesi, sügav põhi, natukene võib-olla õrnake tänu teatud, et ma ei oska öelda silmavaatele või ka loomingule, et seda mul nagu mehena kõrvalt natuke keeruline kirjeldada. Aga see tuleb teile tuttav ette, ta natukene ikka on ka selline. Loomulikult on, ma arvan, et lava on olnud lihtsalt koht, kus ta ongi saanud ennast väljendada ja peaasjalikult läbi muusika. Sest tema laulud on ju olgem ausad, 75 protsenti sellised romantilised ka romantilise meloodiaga. Et aga tavaelus on ta ikkagi niisugune hästi palju olnud nihuke vaikiv indiaanlane, ta vaatab nagu kõrvalt, mis toimub. Jah, ta on ikkagi olnud pigem introvert. Vaikiv indiaanlane. Just nimelt selline väljend oli meil kodus lihtsalt. Istub vaikselt nurgas, ilusti istub vaikselt nurgas, vaatab, kuulab, mida räägitakse. Ka minu sõbrannad mäletavad teda selline sellisena ta istus kusagil seal diivani peale, niimoodi silmanurgast piirused, mida siis tädid räägivad. Aga noh, õnneks meil ei olnud ka selliseid jutte, et need peaksid lapse toast välja peksma, eks ju. Et ta oli niisugune elu vaatleja nagu väiksest peale juba. Ma palusin teid siia selleks, et, et natuke rohkem teada saada, kes on Stig tegelikult, sest tõsi, lavaelu ja karjäär inimeste silme kõrvade ees on olnud juba igati soliidne. Nii uhke vaatamata mitte väga kõrgele vanusele. Et sellest kõigest on sündinud ka raamat ja ja lisaks sellele elule, mida me meedia kaudu üsna hästi teame on tegelikult ju tiigil üht-teist varuks veel ja, ja need, kes vähegi silmi lahti on hoidnud, teavad, et et sa oled mingitel hetkedel elus tegelenud eneseotsingutega käinud, pannud proovile ennast nii nagu enamus inimesi ei pane. Et kuidas see kõik on nii läinud ja sellesse punkti jõudnud, ma loodan, teeksime ema Ülle abiga, me saame natukene teada. Aga enne, kui me stiigi asjad lahti võtame, siis. Me võiks üle rääkida teist ka natukene, alustades tänapäevast. Vanaemaroll on väga äge ja inspireeriv ja võtab ka omajagu aega. No peale vanaema olen ma jube Leima teisele pojale ka, tähendab ma olen töötaja, kusagil ma pean tööd tegema, ma olen ühesõnaga oma tuhandetele sõbrannadele sõbranna, nii et ma elan üsna siukest aktiivset elu mille kõrvalt ma siis veidral moel hobina kirjutan siis oma lastelaulukesi vahel, kui tuhin peale tuleb. Et muusika muusikaõpetaja olema muidugi olnud ja, ja loomulikult see see on nagu noh, mast Pi ilmselt meie suguvõsas. Et kui nüüd minna tagasi lapsepõlve, siis minu kõige kummalisem arusaam elust oli siis, kui ma üldse kooli läksin ja ka laste muusikakooli nimelt minu siis ütleme, isapoolse suguvõsa kõik mu onutütar tütred ja tädipojad ja täditütred käisid ka lastemuusikaga koolides ja mina arvasin, et kõik lapsed käivadki koolis õhtul laste muusikakoolis. No loomulikult sain ma selle varsti selgeks, et ei ole nii, teised läksid õue palli mängima, aga mina hakkasin klaverit harjutama, mille peale ma sugugi õnnelik ei olnud. See kõlab nagu tüng ja oligi just nimelt, et see oli niisugune vau-efekt tooted, kas kõik ei olegi siis nagu terve päev läbi kuskil koolides ei olnud? Ja siis oli hilja vaja muidugi. Loomulikult ma ise tuletasin alles kellegile meelde, et ma läksin ju muusikakooli peale kooli teised mängisid jalgpalli. Ma kõndisin saksofoni jõest mööda siis ainuke pluss oli see, et noh, naljatledes, et ma sain bussis oli alati istekoht olemas. Istus saksofonikasti peal. Et muusikali tegelikult üle ei ela, teie elus varakult olemas. Kas isa-ema ka midagi tegid? Isa ema ei olnud küll kaugeltki mitte kutselised muusikud, aga loomulikult olid nad koorilauljad nagu pool Eesti rahvast, eks ole, vist rohkemgi. Et nad laulsid siis omaaegses mööblivabriku segakooris, kus nad üldse tulusid ja kus siis kooriproovides õnnestus minul oma lapsepõlv nagu veeta, sest et nad ei suutnud oma kooriproovides eemale hoida ka siis, kui ma nagu sündisin. Nii et alates seitsmendast kuust olen ma nagu kogu aeg muusika sees olnud, kuni siis koolis juba nagu nagu oma muusika, siis nagu peale tuli. Aga teil endal, kuidas nüüd distantsilt tundub, kas sa tulid kergelt kõik või on ta ikkagi nagu geenidesse sisse programmeeritud mingil moel? Muidugi geenides sisse programmeeritud loomulikult ei tulnud kergelt sellepärast et, et kõikidel, kes siis väga intensiivselt millegi muuga tegelevad peale tavakooli nendel inimestel tekib selline järgmine geenigeenis niisugune nagu eripära, mis on, mis puudutab kohusetunnet, sellepärast tead, et sa pead need oma klaveripalad eksamiks selgeks õppima, sul ei ole isegi väljapääsu, sul ei ole isegi valikut, sa lihtsalt kogu aeg pead midagi tegema tähtajaliselt, kevadeks jälle terve kava selgeks piima, eks ole, lisaks solfi tunnid ja kõik muu, see näitab ju tegelikult sellist nagu töökuse nagu kasvatust ka. Et ma olin nagu väga-väga-väga vana inimene, kui ma esimest korda ütlesin, sõna ma ei viitsi. Vot seda sõna meie kodus üldse ei olnud ei minu lapsepõlves ega ka poiste lapsepõlves, sest et see oli lihtsalt välistatud, oli vaja teha ja kõik see on sulle üllatus või. Aga tegelikult ei ole me seda sõna kunagi kasutada saanud vanematele. Ma arvan küll jah, sest minu vanemad ju rabelesid tööd teha, eks ole, ja leidsid aega täiesti oma laulmise jaoks. Minul samamoodi oli see kohusetunne kuidagi kooriproovi ja just nimelt ansamblis ise ja linnuvabriku ansamblis. Ja sinna ka ma võtsin lapsed kaasa ju sellepärast, et neid polnud kusagile panna. Nii nad siis seal kuskil saali nurgas mingite mattide peal teiste ansambli liikmena liikmete lastega nagu mängisid, eks ju. Nii et nad nagu olid paratamatult kogu aeg muusika sees. Et ja hiljem tuli minul siis nagu otsa kool, eks ole, see nüüd jälle ajas natuke tagasi. Ehk asi kippus vägisi professionaalselt. Just nimelt ja konservatooriumis küll kaugõppes käisin, ma ka, mul õnnestus seal mitu mitu kursust käia, kahjuks ma teda lõpuni ei jõudnud käia. Sest et siis oli juba kaks last olemas ja, ja natuke tiba raskeks läks, aga nad kuulsid kogu aeg kodus himu klaveri harjutamist ja ka siis, kui poisid väiksed olid kogu aeg maga, siis harjutasin, oli vaja jälle mingid lood selgeks õppida, eks ole. Teil Ülle oli ambitsioon muusikast. Tulemus ei olnud ausalt öelda, mul ei olnud kunagi sellist tunnet, et minust peab saama mingi suur muusik, see oli kõik nii loomulik. Kuidas ma lasteaeda tööle sattusin, oli see, et tol ajal ei olnud lastele lasteaiakohti ise tööle minema, siis õnneks oli mul see muusiku diplomi, eks ju. Et ma sain oma põnnid siis lasteaeda ühesõnaga. Nii et ka see oli kuidagi selline. Ma ei oskagi öelda, kas saatus või lihtsalt läks niimoodi ja ma järgisin siis elu kulgu. Kuid oleksite konservatooriumis oma asjad lõpuni teinud, siis kellega koost oleks lõpetanud tänastest. Raul Talmar näiteks oli minu kursusekaaslane no siis võib-olla Anu liha, kes on segakoori dirigent Ene Järvik, kes on tuntud kui pandemooniumi õpetaja harjutaja, nendega pooleldi ema, ühesõnaga pandemoonimond, tuntud vaegkuuljate ja, ja siis nagu autistide. Ühesõnaga lastest koosnev ansambel, kes siis metsa Tõlliga siin mõni aeg tagasi tegi koosprojekte, kui keegi ei tea. Nii et meil seal ikka oli selliseid küll, kellest said nagu tublid muusikud. Stig kus su esimesed lapsepõlvepildid hakkavad, kui sa mõtled emale, siis mis olukorrast sa teda mäletad, kas klaveriga või oli see miskit muud? Mina mäletan, ma olin Salvo kelgu peal, kui me lasteaeda läksime. Et see on üks esimesi, et see klaver kuidagi oli seal toas kogu aeg meil. Aga ma ei saa öelda, et ma nagu mäletaks, et see üks esimesi pilk pilte oli nagu et jah, mina vaatan ikka neid pimedaid talvehommikul, kui oli vaja lasteaeda minna, pidin Salvo kelgu peal istuma, ema vedas mind kasukaga läbi tuisu ühe lasteaeda ja siis aa ja mulle meenub lasteaia ja muusikatunnid siis, kus mul ema oli õpetaja. Jah, need olid lapsele päris suured väljakutsete, toodi tundi teise kasvataja poolt, ta oli oma 15 minutit seal tunnis ja siis ta viidi ema juurest ära. Ja siis ta küll nuttis viis minutit, kes te lastetund ja nad ei tohigi olla kauem nagu sellises sundasendis istuda ja nüüd midagi tuupida, eksju. Ja siis ta läks rühmaga jälle lehvitades ära, ühesõnaga. Ja siis oli tal tõesti niimoodi nutt kurgus. Aga mis oli lasteaia ajal veel üks tore asi, mille raul sa ilmselt oled jälle? Ma ütlen, Raul ära unustanud, minu tolleaegses töökohas siis Lasnamäe lasteaias olid õhtut Briti mererajooni spordikooli treenerite poolt lastele sellised treeningrühmad ja need treeningrühmad siis ühesõnaga võimlemised olid, need olid alati klaveri saatel ja ma saatsin neid trenne, aga Stig oli siis juba rühmast nagu ära võetud, oli mul saalis ja ta istus mu klaveri peale ta sinna võimlejaid segama. Noh, kolmeaastaselt ja ta istuski vaikselt seal pianiino peal, praegu järgi mõtlen, et issand, kuidas ma ometi julgesin, aga ta oli nii usaldusväärne, lapseta ei roomanud seal ringiga, ei kukkunud alla kordagi. Nii et ta tegelikult siis oli võib-olla veel kõige rohkem muusika sees. Teeme selle nime asja selgeks. Kas ema on ainus, kas sind Rauliks kutsub või ei ole, ei ole. Mul ikka mõned sõbrad, ütlevad Raul, mõned ütlevad Rauka, mis oli vanaisa hüüdnimi. Ja kodus ka vahel nagu vaja, tähelepanu korrektsa selleks Raul. Et ikka tuleb jah-sõnaga akadeemilise variant natuke. Kui tõsist juttu vaja ajada. Raul, tule siia. Kuskohast ta üle need nimed tulevad üldse eriti Stig, mis ma ei mäleta, et ma Eestis oleks üldse kohanud kunagi veel kedagi, kes oleks sama nimega. No kõigepealt me peame selle Rauli asja ära rääkima, et siis tiigi vanaisa, tema oli veel selline o'ga, Raoul lausa ja see tundus tol ajal nii peen ja uhke. Ja me mõtlesime, et vanaisa auks me paneme siis nüüd oma nooremale pojale Raul nimeks. Nii läks paar nädalat mööda mees, ühesõnaga ostis ühe Loomingu Raamatukogu raamatu koju, ta luges tohutult palju raamatuid. Ja see oli üks rootsi kirjanik stiik laesson, mitte Stig Larsson, nagu ma ise ekslikult olen tegelikult, mis mõnes kohas nagu rääkinud, vot aastad teevad oma töös tuli hiljem ja milleeniumi vees. Aga see oli stiiklansson ja vaatasime, et appi kui kihvt nimi. Et paneme selle nime hoopis. Muidugi siis vanaisale see teatamine oli üsna üsna niisugune raske moment ja vanaisal läkski vunts orgusestadest, isolvused lubasid leiu minu nime panna. No jumal tänatud, tol ajal võis panna kahte nime, sellepärast et mingitel aegadel oli see keelatud ja meie, see perekonnaseadus on olnud ju väga kummaline. Ja sidekriipsuga saigi siis pandud Talle nimeks Raoul Stig. Aga nii ta kaks nime endale sai. Ja loomulikult me lapsepõlves hüüdsime teda ikkagi ju kogu aeg selle esimese nime pidi. Ainult siis, kui ta mõnikord vajas sellist natuke karmimat häält, siis ma hüüdsin üle korteri Raul-Stig. Ja see mõjus. Ma mäletan, et ma koolis keegi ei teadnud vanasti just nimelt isegi klassijuhataja ja siis, kui mingi hetk tuli välja, siis mul endal oli ilgelt häbi nagu kõikaksid, mis sul on kaks nime, dist, terve klass, vaatasin, seal on kaks nime, mis nimi, see teine mingi seal taga orgati, mis on? Millegipärast oli nagu sel hetkel oli siuke nagu ei tahtnud avalikuks tuleks millegipärast. Ja siis ma olin väga-väga pikalt Raul kogu aeg sõpradele, kuni lõpuks Tomi rahula avastasid. Stig. Me tegime bändi juba, ütlesin jah, sest no selge, et mina kutsun, teeks nüüd edaspidi ja siis sealt edasi läks tiikuvage siis kadusse Raul vaiksete rajal. Lapsepõlve mängumaad, kus kohas nad seal olid? Lasnamäel, teises mikrorajoonis, kõlab halvemini, kui ta tegelikult oli. Võib-olla tõesti kõlab halvemini, kui ta tegelikult oli, sest et no kohti, kus mängida oli ikka väga-väga-väga palju ja neid kohti, kus käia ja ja meie hoovis oli näiteks väga palju lapsi ja kuidagi meil ma tean, et meie naaber nagu sellise ma kuskil eemal ühe hoovi lapsed, kellega me läbi hakkasime käima, kutsusid meid õuekateks, sest me kogu aeg õues, et keegi oli alati õues, et kui neil oli seal igav ja kedagi teist teadsid, lähevad õue, katoovid seal naati käib mingi mingi värk ja siis meil oli tõesti päris palju selle, meil käis kogu aeg, kogu aeg nii mänge, tagaajamine, eesti punt. Ja mingi hetk isegi venelastega käisime ka läbi ikkagi, aga üldiselt me saime kogu aeg naha peale, et, et kas noh sihukesed nagu siukesed, rahulikum mängimist ei olnud, et kogu aeg oli, siis oli mingi agenda alati, et mängisime pesapalli tahtsid pesapalli mängida seal, kus nad tegelikult tahaks meie pesapalli kurikaid endale võtta ja siis ja siis, kui oli ruladega vaja sõita, siis nagu meie rularattaid. Või vastupidi, näiteks eestlased, aga me saime läbi ja vahepeal ikkagi nahutamistega, see käis ka eestlaste vahel, et et tegelikult ja praegu ma kohtun nende venelastega, kes elasid mul seal hoovi peal ja me räägime juttu ja tuletame vanu aegu meelde, kuigi me sel hetkel võib-olla liivakastis mänginud Stigiloni vendaks jooksis meil jutust juba läbi natukene vanem, kui sina. Kaks pool aastat umbes või siis mitte liiga palju, mis tähendab seda, et te olite siiski enam-vähem ühes liigas mängusõbrad ja ajasite koos asju? Üldiselt küll jah, et alguses kindlasti seal Lasnamäe väljakul majasime vooski, pesapallid, värgid, mängud, siis mingi hetk tulised. Ma ei tea, kas tema läks linna kooli või mingeid, tuleb mingi puberteedi osa, kus ta siis hakkab tüdrukutega läbi käima, mänginud palli veel. Pühin tatti, mõtlen lolliks läinud. Aga, ja siis mõnda aega oli, tema käis kuskil no ja siis meie seltskonnast said jälle kokku uuesti, et, et siis võib-olla paar aastat oli siukest. Ta käis kuidagi nad kunagi tema pirati sisse, mina ei saanud veel noorem. Vastupidi, sest et ühel hetkel oli Raul kassas Silverist või stiikasse Silverist pikemaks, läks tähtsa näoga ööklubisse sisse. Silver helistas koju. Tooge mulle passi järgi, ma ei saa sisse. Kuulakate vanematena sõitsime siis järgi ühesõnaga dokumenti viima. Aga nad on olnud väga suured, sihukesed Vennad, Lõvisüdamed, tõelised. Me oleme kuulnud Stigi vanavanematest õlle, on endast rääkinud Stigi isast ei ole väga kuulnud. No ta ei ole muusik. Kooli ajal tegi bänd ikka nagu meie põlvkonna poisid vist kõik. Et Meie isa oli aastaid, meie isa oli aastaid taksojuht ja siis ta töötas ehitusel ja ja, aga ta toetas alati tohutult muusikat nii poiste puhul kui ka minu puhul ja ma võin julgelt öelda, et võib-olla hingelt on suurim muusik veel meil peres. Et ta kuulas meeletult muusikat, tal oli omal ajal tohutu plaadi tagavara ja ja noh, ühesõnaga. Ka mul tuleb meelde, segan vahele kohe millegipärast. Et me käisime, meil oli mingi komme autoturul käia laupäeviti. Onu ehk siis Ülari Kirsipuu isal ja siis mina silver, vista. Neljakesi ma arvasin kursusi kodus samal ajal. Sest igal aastal me läksime autoturule, siis isa lubas. Üks koht, mis on alati, oli seal mingi kapoti peal, oli hunnik kassette kellelegi poolt salvestatud kuskilt mingit, noh sel hetkel ma isegi ei mõelnud, et piraatkassetid või midagi, aga seal olid alates empsi, ämbrist, genesisi mingite asjade välja kõik. Ja siis me saime valida alati, ma ei tea, kas isa ütles, et Taavi, valige plaan. Ja siis minu arust isas sisemist, tõstis Genesise mingi kasseti, ma võitsin empsi hämmeri. Et jah, see mul siin eesti keeles kassetid, millised nad välja nägid ka? Väga hästi meeles, aga sa mäletad, kas sa käik sinna autoturule, kus muuhulgas olid siis kapoti peal ka kassetid, erutas sind ja sest millegipärast, et see oli niisugune nagu mingi asi, mida mehed tegid seal sellel Vene ajal said kokku, seal käis mingi ilge mahkerdamine, mingite rublade pakid inimestel taskus, seal osteti autosid ju konkreetselt niimoodi, et kuule, et ma ostan selle auto arvutit taskust raha välja maksti, ma ei tea, kas, kus registreeriti kas kohapeal või kus kohas. Keedis. Ta oli ju seal alati ka auto tagavara osi, eks. Sest autopood väga palju ei olnud, see oli ikka nii väga ammu juba. Mulle lihtsalt hästi tuttav ette oma isiklikust elust, mina veetsin selle siit Tallinnast hoopis kaugel ja meie turg oli anne täika Tartus, kus aeg-ajalt korra kuus nädalavahetusel sai käia. Seal oli ikka väga sünge koht, aga mind erutas põhiliselt isa ema, tahtsite minna riideid vaatama odavaid lastele kooli. Aga mind erutas põhiliselt seal, et kohale olid jõudnud Poolas toodetud piraat-CD-plaadid. Ja ma ei jõudnud ära oodata, et saaks tuhklema minna, et minu huvi oli väga konkreetselt tol hetkel seotud muusikaga, aga see ei olnud sinu jaoks põhjus, miks sinna minna see põhjus, aga see oli üks asi, mis mulle sealt väga hästi meelde jäi, just need kassetid pärast kuulasin neid muidugi edasi-tagasi kogu aeg ja, ja. Äge oli igal juhul karavani järgi oli ta juba laulma siis hakanud, niiet tegelikult meil kodus ikka väga palju kogu aeg, muusika mängis pidevalt, ühesõnaga mingi kuskil köögis oli ikka kindlasti mingi raadio, eks ole. Kassettide pealt kuulati muusikat, mina kuulasin seda muidugi nagu taustaks ebateadlikult. Et ma ei olnud just selline eriline rokkmuusikahuviline. Aga isa teenalisesse, kassetid olid kodus olemas ja muusika mängis mulle tundub küll ikka jah, ta neid salvestas ka mingit kogu aeg ja ma mäletan, nägid peale kirjutatud kõike, oli. Ja olemas, mäletan kassettide käekirja isegi täpselt, mis oli nagu, kus kasseti peal. Üks selle saate põhiküsimusi on nii-öelda käbi või siis nooremat vestluskaaslast silmas pidades, et oli ta ka hea laps või missugune ta oli. Oli küll, ta oli väga kergesti kasvatatav, Ottaw võib-olla sinna hulka kuuluski see, et oli natukene liiga introvert ta ei pressinud peale oma tahtmisi väga võimalik tagantjärgi, et ma nüüd mõtlen, et nad olid tal nagu olemas. Aga ta ei väljendanud seda kunagi agressiivselt, et ma tahan seda või ma tahan toda. Et selles mõttes oli ta selline pisikene arusaaja. Ta sai alati aru, mida tohib puutuda, mida ei tohi, teda ei olnud vaja väga stepslite-st eemale tirida, kui talle ükskord seisaku selgeks tehtud. Et see on ohtlik koht ja siit võib saada särtsu või mida iganes. Ta ei läinud seda puutuma. Mere ääres olid aga super hea käia, ta ei tahtnud, et käed märjaks lähevad. Ta läks merre, käed üleval, niimoodi, et ma alati nägin teda. Mäletan, kuidas ma ükskord mereäärse ujumispükstest välja hüppasin, kadusid ära püksid, ütlesime peakat lainesse, sest nad olid natuke suured mulle kuskilt. Need olid vene ajal oli vene ajal ju noh, arvatavasti on vene ja see oli kuskilt välismaalt toodud olid. Ja ma isegi mäletan paelaga sihukesed ja ma mäletan nii hästi seda, et olid mingid ujumispüksid, natuke suured ja hüppasin ühte suurt lainetust, olid aasta ära ja, ja ei leidnudki üles ja, ja kusjuures see oli see aeg, kui rannas ei olnud ühtegi inimest, lihtsalt kadunud kõik. Ja selles mõttes hiljem ka koolist, aga probleeme ka ei olnud. Mälule no hiljem tulid hiljem ma mõtlen algklasse just, eks ole. Et tal õnnestus käia sellises klassikollektiivis, kus klassijuhataja oli juhuslikult minu enda endine kooliõde. Ja siis Tiina Havist ütles, et Need lapsed on ikka väga veidrad. Kui neile öeldi, et homme jääb matemaatika ära, siis nad teevad. Et no selliseid lapsi ei ole väga palju. Ma arvan, et mina ei teinud, jumal tänatud, sa oled normaalne. Just, aga tiigil oli alati tee kaitseks vanem vend kõrval, kes oli tal nagu tõesti on praegugi alaline kaitseingel kes nagu vaatas ta järele ka koolis käis direktoriga rääkimas, kui juba hakkasid väljaviskamise ohud ja niuksed, asjad tuleb, aga need tulid ju, eks ole. Mehed peavad oma poiste elu väärikalt elama. Ühtegi kakluse ma ka ei sattunud Lasnamäel ja kõik teadsid mu vanem vend olemas, seda ärge puudutage. Ülejäänud võivad saada kõik samad, ma võisin niimoodi rahulikult läbi käia. Samas me lastele kodus õpetasime alati, et no mis puudutas siis lasnamäe venelasi, mina isiklikult soovitasin neil ikka läbi käia, sõbraks saada ja mängida, aga mitte nüüd hirmust või mingisugusest pugemisest vaid lihtsalt ma üritasin alati selgeks teha, et tegelikult on kõik inimesed võrdsed. Et ei saa ühtegi rahvuse järgi, ma ei tea staatuse järgi kedagi teisest paremaks ega halvemaks pidada. Ma isiklikult arvan, et see on minu kõige suurem selline kasvatuse saavutus. Sellepärast et nad mõlemad on tohutult tolerantseteks inimesteks kasvanud. Kast ülla mäletate end märkavad mingil hetkel stiigi loomingulisust. Sest kui temast saab pautor, helilooja, looja, siis kusagil peavad hakkama need märgid ju endast nii-öelda märk. Konva esimesed märgid olid hoopiski mitte muusika vallas, vaid kirjandid. Ta jättis mulle alati laua peale poolkogemata mustandit lugeda. Poolkogemata usun, et ta tahtis, et ma neid loeksin. Ei tulnud kunagi niiviisi nagu tähelepanu, pressimad laevu kirjand läbi. Aga ta jättis mulle mustaandeid ja ma mäletan, et seda sõnakasutust ma juba tõsiselt tol ajal nagu imestasin, ega ma seda välja ei öelnud, et oi kui tubli andekas sa oled. Lihtsalt lasin tal siis vaikselt nagu areneda. Siis ma panin tähele tema sellist omaette olemist tõesti seal arvuti taga, aga rohkem hakkasin ma siis ikkagi tema loominguga kokku puutuma, kui ta mõne loo oli valmis teinud ja lasi mulle seda. Mõnikord ma isegi arvasin, et oskan midagi kaasa rääkida, et vot pane siia kohta veel mingit pilli, et siin on justkui tühi. No see oli ka mingisugune 80 18, jah, täpselt pool elu tagasi, umbes temal. Mõtlesin paratamatult, ei seal asid ikka ekstra, seal oli vaja siiski mingisugust sellist nagu kas need just sõna, eks ole, aga mingit tagasisidet ühesõnaga. Ja, ja nii siis juhtuski, et, et ta tõesti hästi palju nagu oma uusi lugusi lasigi esimesena, mulle muidugi ma olin ka selle selle valmimise protsessi juures, noh nii kaua kui ta kodus elas, eks ole. Et need esimesed Trafficu lood, ma olen ikka öelnud mulle nagu oma lapsega, ühesõnaga, kas ma kuulsin neid nii palju ja nad muutusid kuidagi nii armsateks. No Slobodan River ka, jah, ja muidugi jah mõne lool, ühesõnaga õnnestus tal isegi nagu pisarad välja pressida, eks meie laul. Ma mäletan vist surmani seda, kui ma seisin poiste toa ukse peale, ta lasi seda meie laulu ja mul hakkasid pisarad iseenesest jooksma, siis see oli nii ilus tol hetkel. Ja siis ma veel ütlesin, et kuule, sellest tuleb hitt. Ma ütlen sulle ausõna. See on huvitav, ma mõtlen oma asjade näitamist, eksponeerimist emane, imelik ei ole natukene vä, ma praegu ütlen, et ega ma ei mäleta, et ma oleksin ajanud, aga no me olime hästi palju nii väike kodu ja meil oli kahetoaline korter, oli võimatu, midagi mitte kuulda, esiteks suur kõlar oli, sealt tuli niimoodi, et altkorruse tädi ju tuli, koputas ja ostis kõrvaklapid turuga. Kuule nendega. Siis tõi sulle kõrvaklapid. Et aga ju ma siis ikka lasin, ma arvan, see võis olla muidugi pool alateadlik. Mis värk nende kirjanditega oli? Naljakas, et sa seda räägid, et ma ei mäleta üldse, et ma oleks hästi kireti kirjanik kirjutanud. Ma mäletan siiani seda, et ma üritasin juba siis ironiseerida ja nalja teha, aga keegi ei saanud aru sellest ja sain kahtesid nagu päris ausalt. Ja kui oli ümberjutustus, seda ma mäletan, et oli sellest, kuidas vares mingi juustu ja rebaselugu oli kuidagi niimoodi, et mingi ühesõnaga varastas juustu. Kooli, seal ümberjutustus, mõtlesin ümber, kirjutasin sinna ufod, siis värgid, särgid, kõik hoopis teiseks selle teema, mis on kahe siis ja siis ma sain aru, et ümber ütles midagi muud. Lõueti ümber, mis ma mõtlen, et miks ma peaksin lugu ümber jutustama, et ma saan aru, et ma pean selle siis nagu ümber rääkima, täiesti näha selgelt reali sõnana kasutades vale õpetaja lugesin jutu ette. Maha asi on selles, et tihtipeale õpetajad vea teevad, nad ei seleta ära väljendit, mis tähendab ümber jutustama, tegelikult tähendab sedasama jutustama. Aga väljend see väljendusviis on natukene vale tekkinud võib olla viga minusse. Ta sai asjadest teistmoodi aru. Kõige markantsem lugu on see, kuidas ta kuulis meid ilmselt kedagi taga rääkivat, kuigi ta ei lubanud meil kunagi kedagi taga rääkida. Et mina vist ilmselt ütlesin mingis mingi kellelegi naisterahva kohta, et sellest naisest jäi imelik mulje. Ja siis Raul, kui täiskasvanuks sai, siis ükskord rääkis, et ma kuulsin seda sõna mulje ja ma arvasin, et on teerulli alla jäänud. Ja siis ta jäi selline mulje, et ma mõtlesin, et ta saabki. Tal on täiesti oma lainepikkus arusaamisteks. Aga kirjandite kohta tagasi tulles ma ei öelnudki, et sa kirjutasid neid viitele. Sul oli eriline sõnakasutusviis, mida ma märkasin. Kuidas sul koolis üldiselt läks, kas sulle meeldis koolis käia? Ei meeldinud absoluutselt, tegelikult ma käisin seal, sest ma kõik läksid sinna. Jah, ja ma ütlen ausalt, ma ei mäleta, et ma oleks õppinud kodus. Õppisid õppisid minusuguse emaga rool ei saa ilma õppimata? Ja siin siis aga, aga, aga ma ei mäleta, et ma oleks nagu kurja vaeva näinud selle õppimisega kuidagi nagu algusest peale sain aru, et ma pean selle asja läbi käinud, aga ma ei ma kahjuks nagu ei viitsi sellega tegeleda. Ja ma ei lugenud kohustuslikku kirjandust ka üldse hiljem nüüdseks on tagantjärgi lugenud, aga vahel mul tekib see küsimus, et ma ei tea, kuidas ma üldse läbi sain sealt koolist, et ma lihtsalt konkreetselt ma lõpetasin lõpuks õhtukooli, kus pidi käima kaks korda nädalas koolis käisin ühe korra nädalas, see sobis mulle, mis ma nüüd ikka neljad viied. Et ma ei tea kooli mulle väga. Kuigi ma sain sealt nii palju klassikaaslasi sõpru-tuttavaid mingit noh ikka on lahe meenutada mingeid asju koolist, aga ma ei mäleta. Aga üldiselt mul nagu enda sõbrad räägivad, mis koolis toimub, sest ma ei jätnud nagu väga meeldib neid asju millegipärast. Et ei olnud ta kohal, ta elas oma kuskil mullis vabadusel rohkemaks välja. Et ta ikka niisugune Taavet taevakiike ralli natuke lugesin, hästi, palju Pipi Pikksuka lugesin, ma ei tea, mitu korda läbi ja eriti seda kohta, kus Pipi, Tommy ja Annika reisile läksid, see oli ta lemmikkoht. Seda ma avastasin, et vaatasin, et raamat on kogu aeg ühe koha pealt lahti. Ta luges nagu seda lõpuks saidesse. Pipi, Tommy ja Annika läks oma palverännakule, eksis pikale reisile. Millest ma aru sul oli koolivahetus, ka see tuli üldse kooli vahetasin, ma olin niimoodi, et Lasnamäel Ma lõpetasin üheksanda ära, ma läksin teelevist ütlemata, läksin prantsuse lütseumi katsetele ja kuhu ma sain sisse, siis ma tulin, kujutasin, kuulge, ma sain prantsuse lütseumi, siis lähen sinna. Ja siis ma mäletan, et vanaema lest õnnelik. See on äge kool ja hea kool, mis on hästi tore. Aga sealt see kool ei sobinud mulle apsust pooleteist aasta pärast mind visati sealt välja, öeldi, et lahkukoolist nagu edasijõudmatus tõttu või mingil muul põhjusel. Kõigepealt läksid klassijuhatajaga konflikti põhimõtteliselt küll, jah, mingid pliiatsid ja kustukummid olid seal lennanud, ühesõnaga tegelikult tagantjärgi täiesti absurdne põhjus, eks ju. No nii palju, kui sa saadad rääkida aastaid hiljem, väga huvitav, et sa suudad kellegagi konflikti minna, sest sa ei paista üldse 100, kusjuures see konflikt oli täiesti kogemata, et selles suhtes, et ilmselt seal ma tegelikult hakkasin mustkunstnik sharnekat viskama esimeses pingis, kustukummiklassivend oli seal me nagu ikka, vahetasime kirju, tegime lollusi, põrkas kuidagi lõpuks niimoodi klassijuhatajale kuskile. Aga see selles suhtes, et ega seal oli mingi muu, kes tegelikult, et see ei olnud loomulikult põhjus, miks mind välja visati koolist line arvata vaid see, et kuule, aitab, et nüüd direktori juurde ja siis ma ma ei viitsinud jah, ilmselt õppida. Ja seal kooris pidi ikka tõsiselt õppima. No ega teistes koolides ka peab, lihtsalt mõnes koolis saab võib-olla natuke kergemalt vana rasva peal. Pidin õppima jah, kusjuures ma ei saa öelda, et ma ei, ma nagu oleks loll olnud nii nagu, et ma ei saanud hakkama millegi tegelikult oli see, et mul oli kogu aeg mingi protest selle vastu ja mingi asi, et ma nagu miks ma pean tegema ja siis öeldi, et sa võid paberid välja võtta, tegelikult mind ei visatud välja, võid öelda, et sa võid nagu lahkuda, isesid koolist. Ja ma läksin päev läksin Westholmi islikulget. Ma tahaks sealt prantsuse lütseumist ära tulla, teie kooli üle tulla. Et mul on nii palju sõprusinvestorid, mis tegelikult oli ka. Ja siis ma sain vist poole aasta pealt sain minna restorani seal restoranis, seal tahtsin lihtsalt ka välja ka seal ei viitsinud. Aga seal seal olime. Ma vist kohe tegelikult sihukse mingi luubi all, et mingi kahtlane tüüp tuleb kuskilt teisest koolist nagu s. Seal ma ka väga, ma tegin juba vaikselt, hakkasin tööd tegema või nagu neid asju rohkem, mis mind rohkem huvitas. Oli vaja rock hotelli transa käia, näiteks teha mingeid siukseid asju. Ma arvan, et õpitulemuste noh, need ei olnud ikka mingid silmapaistvad seal, ma kardan sellepärast et ma jällegi ei viitsinud midagi teha ja siis öeldi, et siit nagu ka kahjuks me ei saa sind siin hoida. Ma laenan pool lauset eesti kirjandusklassikast, et kas sinu süda mitte sugugi ei valutanud, Missos saab? Ei ilmselt mitte kordagi vist, sest et ma ei tea miks, aga mul ei ole kunagi selle pärast nagu mingit muret olnud, mis must saab, et ma tean, et ma olen hästi palju aega raisanud edasi lükanud mingeid asju, aga nagu seda muret küljelt. No see päev oli rõhk, kui, kui mind vestlemist selles mõttes tulin ja jala koju vist ma ei hakanud trolli peale, mõtlesin terve tee, mida ma ütlen. Ja siis, aga noh, ega midagi välja ei mõelnud, ütlesin seda ja siis. Ja siis mul vist jäi mingi pool aastat jäi vahele äkki vä? Onu võtsime tööle vahepeal õithi, nüüd tuleb tööle. Ja siis ma töötasin filmimehes saatega kaunis kaunimaks, käisin, aitasin juhtmeid autoga, sõitsin seal abiks ja siis, kui ma kooli läksin enne, siis töö vist jäi pooleli. No ja siis ei saanud, ta käis vahepeal Velleeri koolis ära ja autokooli kusagile kooli ma ikka panin ta. Aga vend ees, vend lõpetas Westholmi keskkooliga ja käis Georg Otsas isegi vist natuke. Aga seal ta oli ka niisugune, et nagu. No nad läksid tegelikult siis oma onu Ülari Kirsipuu eeskujul mõlemad saksofoni õppima, eks ole, laste muusikakooli, et see oli niisugune tore vahva pill mitte väga raske, eks ole, tehniliselt. Ja noh, oma laste muusikakoolid lõpetasid nagu mõlemad ära, et Silver jah, tõsi, läks küll otsa kooli gabariks kursuseks. Aga, aga noh, arvata võis ja talle sai endale ka selgeks, et pillimeestest ei saa. Sest siis oli ta juba selline arvestatav helitehnik, see oli ala, mis teda nagu väga-väga-väga huvitav, ja seda on ta tõesti tänase päevani teinud ja väga edukalt. Ajal, mil stiikvydasama võitlust gümnaasiumiastmes, siis mida ema süda? Mul käis kiirabikäsi ja sellepärast, et minu hirm oli ikka ilmselt, et topelt ja kolmekordne, sest mina hakkasin tõesti mõtlema, et noh, et et mis siis nüüd saab, eks ole, sest et meie ajal oli koolist väljaviskamine võrdus ju surmapatuga tegelikult, eks, et reeglina need lapsed läksid ju hukka. Aga mingisugune kukla teadmine oli mul kogu aeg, et ta saab hakkama vaatamata kõigele, sest ta lihtsalt ta lihtsalt saad hakkama ja sai, kus lõpetas õhtukoolis ja sa käisid Audenteses isegi. Õppisin ärikorraldust. Raamatupidamist kõiki reaalained. Aga praegu pean mainima, et on väga palju kasu sellest olnud, sest et raamatupidamise asjus nendes asjades nagu päris tugev ülla, millega ta ennast nendel kõige keerulisematel hetkedel lohutasite lõi. Ma elasin ise ausalt öelda nagu automaatpiloodil sellel hetkel ma ei saanud lubada ennast oma tunnetes nagu ära uppuda emotsioonidesse ja muredesse. Ma lihtsalt elasin oma igapäeva õhtusse igapäevane hommikust õhtusse. Täitsin oma kohustusi, käisin tööl, hoidsin kodu korras ja ükskõik kui palju, ma nagu ei muretsenud ma tõesti ma kogu aeg teadsin, et küll kõik saab korda ja, ja isegi kui ta õhtukooli läks, eks ole ju noh, õnneks ei olnud mina ka see, see inimene, kes nüüd õhtukoolis käinud nagu kuidagi halvustas. Et lõppude lõpuks inimene õpib ju enda jaoks, sest seal käisid täiskasvanud, see on koht, kus inimene õpib vastutama enda tegude eest. Praegused gümnaasiumilõpetajad ju tegelikult on tihtipeale sellised nagu väga lapseohtu, mitte kõik muidugi eksju, nad on nii ära turvatud, nad on nii ära hoitud nad kuidagi võib-olla elu tõsidusest ei saagi aru, eks ole ju kui, kui nagu, siis sellise nagu elujada läbi käinud mehed, kes lõpuks õhtukooli jõuavad, eks ja siis järsku seal täiskasvanuks saavad nagu, sest edasi läks kõiki paju nagu ilusas ega õhtu õhtul ei, seda muidugi lihtsalt. Järjekordne jutustuseks. Üle ta streigi vaadata, siis mõtlete oma suguvõsa peale, siis kellelt ta pärinud on oma iseloomujooni või oma oma olemusest kõnelevat sellist mina. Ma pean ütlema, et mitte kelleltki seal on noppeid mõlemast vanaisast nii, ühesõnaga meie ühesõnaga tiigi isa, isast kui ka minu isast kuigi noh, minu isa näiteks teda üldse ei näinud, noorest peast juba lahkus meie hulgast aga selline sihikindlus ja kuidagi selline sirgjooneline, kus on küll võib-olla minu isast selline vaikne loomus on, siis ütleme mis tiigi isa isast, eks ju. Aga põhiliselt on ta selline mees, kellel on täiesti oma saatusemuster oma kuidagi selline joonis elus. Aga mida ma pean ütlema? Mis poiste puhul väga tihti määrab kuidagi nagu olemuse on see, kuidas nendesse isa suhtunud tihtipeale kurdetakse, et isad ei tee lastega seda ja toda meie põlvkonnas veel eriti isade istunud tõesti liivakasti äärel, eks ju. Aga isad ei valanud ka oma selliseid nagu isiklikke kibestumus ja kunagi poiste peale välja vähemalt meie ei saa mitte. Kui tal ka oligi mingi mure või midagi sellist, eks ju, meil kõigil on sellised luukered ju hinges ja see on võti, mis on raudselt nii stiigi kui Silveri ühesõnaga, muutnud selliseks väga kindlameelseks, rahuliku hingega inimesteks. Nad ei pidanud kodus mitte midagi tõestama. Nad ei saanud isa käest riielda, ütleme nii. Mõnikord muidugi me isa eest igasugusest kooli patus jõuga varjasime, eks ole, seda teevad ikka emad ja nüüd tagantjärgi saan aru, et see ongi hea, kellel oleks olnud neid skandaale vaja? Mõnikord varjati minu, ühesõnaga meil käis niisugune teineteise säästmine siis eksju kindla hingega mehed, on nad nagu mõlemad. Suguvõsadest käib asi väga erinevalt, kui palju vähe Stig on olnud seal kokkupuudet ja kui isiklik see on olnud oma vanavanematega. Oma vanavanematega on väga palju kokkupuudet olnud. Ma arvan, et me oleme ikkagi niisugune niisugused inimesed, kes käivad päris tihti läbi. Kas sa tead maa vokaali ja ikka sait Lasnamäelt ära käia? Absoluutselt, ma mäletan ainult ikkagi. Vähemalt mulle tundub, et oli siukseid aegu, kus kevadel mõistsin autosse, läksin maale. Tulin sügisel tagasi, kuigi ma võisin seal kaks nädalat ei olnud, aga, aga ma mäletan endiselt ikkagi neid mingeid sügisesi sügiseni praegu, kui, kui see aeg maal saab otsa ja kooli minna ja see on nagu ülikurb, et ei taha sealtmaalt tegelikult ära minna, et meil oli lähedal. Kalmistul oli niisugune koht, kus põhimõtteliselt põhimõtteliselt me saime vennaga ühe laka peal minna tulla siis kui tahtsime. Söök oli kogu aeg olemas. Et see oli selline superpuhtam praegugi, mina selles suhtes jah. Me siiani käime seal ja teeme igast asju. Võimalusega. Vanaisa vanaema juures, et seal olid nagu väga tihedalt vanad vanemaga koos. Pandi rangesse või seal ikka puhas puhkus, ta oli ikka puhas puhkust tegelikult, et ma mäletan ikka väga väheseid kordi, kui meid pandi rakesed, mingit peenart rohima või natuke. No minu arust on ainukesed asjad, mis me seal ükskord tegema pidime, oli telliskive tassima, kui maja ehitati ja teine oli hernekorjamine. Ja see, see ei olnud nagu mingi või seal midagi hullu selles suhtes r. See oli see koht, ei ole niisugune tüüpiline talukoht, seal ei kasva sead, lambad ja ega ei ole ka suurt marja põõsandust, eks ole, ta on ikkagi puhkaja. Nii et me saime ehitada onne ööbida saarel, teha mis iganes tahtsime tegelikult, et see, see oli ikka väga äge. Sa rääkisid oma võitlusest kooliga või koolidega, ma ei tea, kas selle valguses üldse mõtet küsimust esitada, aga siiski ma sihin sinu muusikahuvi peale kas äkki juba lasteaias või tekkis see koolis ja kas üldse tekkis vajadus esineda, et kui keegi pidi jõulukontserdil üles astuma või emadepäeva või mõnel muul taolisel sündmusel lavale minema, siis, siis kas sa olid see, kes käe tõstis, tuli sind jõuga lükata või sa vaikselt Läksid kadusid kuhugi kardina taha ära siis kui valima pidi. Kusjuures ma tean, et meil on mingi foto, kus ma midagi laulan kuskile, aga ma ei mäleta absoluutselt. Kardina tagant väljatõmbaja oli mina ise lasteaias, sest lasteaiakontsert oli vaja ju ära organiseerida, kes laulsid oma lapsed, nutsid ja laulsid. Esineda ei tahtnud, aga emme ju palus, eks ole, ma olin ju muusikaline. Ma ei mäleta ka, et ma oleksin pressing. Esimesed bändid ikka Hiiumaa ju, noh, ma ei ole solist, vaid ma võitsin ikkagi kõrvale alati väga ära või ei pressinud küll esinema. Ta mängis bändis mitu aastat, pea maas, niimoodi juuksetukk silme ees. Must müts peas. Sõbrad küsisid mitmeid kadunud jälle või? Oli peamajas ja võib-olla see stiil ka nagu natukene siis võimalik, aga see oli ka aiaseda. Ma vaatasin Joel Bergi pealt, kuidas ta mängis bassi, siis ma hakkasin peamas mängima. Mingil hetkel ma ütlesin talle, et kurat, aitab ole inimene, tõsta pea püsti, see on lihtsalt nõme. Inimesed üldse ei näe, kes mängib, eks või kes? Korra seal eespool meie jutus lipsas läbi nimi rock Hotell, ütle kas seal transamehe töös tookord see oli ikkagi rock hotell. Kas seal oli midagi ägedat kihti sind mõjutanud sündmusi ka või, või taandub asi lihtsalt pelgalt juhtme vedamisele töö kui selline ja ei. Ma mäletan esiteks üldse, kuna rock hotelli nagu teadvustasin endale oli, nende võis olla 10. juubel linnahallis äkki või neid on võimalik. Nii kleepekas mingit 80 särgi sattusime, kuna mul onu mängis seal pilli, siis sattusime sinna taharuumidesse tema torudes, eks. Muidugi mõtlesin, mis seal link on nii-öelda ja, ja siis, ja seal ma nägin, Ivo Linnat, mäletan, tuli mingi heleda ülikonnaga seal kuskilt koridorist ja siis ma sain aru, et seal mingi suur mees, tähtis onu ja kuidagi hoidsin kõrvale ja mul on nii hästi meeles, kui ta sealt tuli, mingi ajas mingi tere või ütles kellelegi vanematele või midagi. Ja siis aastaid hiljem läks monoruudul vend läks sinna transaks. Need rock hotelli transamehi on ju päris hea nimekiri, need on jah, päris huvitavaid tegelasi vaadanud seda nimekirja, et ja siis sealt sattusin mina ja siis 10. klassi või midagi sihuke. Keskkoolipäevikutes on mul kirjas, et neljapäeval on tunnikontroll reedel Sossi klubi, laupäeval Nõmme kõrtsis, esmaspäeval jälle mingi tunnikontroll, et sellised asjad olid sees juba. Ja sõitsime mööda Eestit ringi mööda kõrtse ja mingeid klubisid ja sünnipäev ja pulm. Jaa, jaa, panime kogu aeg seda tehnikat üles ja võtsime maha, see oli kogu selle ühe mingi masinavärgi täiesti tundmaõppimine ja nii äge tegelikult. Et me seal neid momente nii palju, mis tegelikult jääb meelde, et alates sellest, kui me alguses sai neid juhtmeid seal kerida või asju tassida kuni selleni, et ma sain hakata Tiit kõrvitsapilli häälestama ja Margus Kapli sünti seal proovima ja vaikselt mängima klahvi ja, ja neid asju seal nagu katsetama, et siis nagu läks järjest ägedamaks kogu aeg. Jah, mul tuli praegu meelde, et siinsamas saatesarjas on mul see korra läbi jooksnud ja ma mõtlesin välja, et kellega seoses selle Hendrik toompere, kes oli ka rock hotelli transameeste nimekirjas, Rasmus Cage, on seal olnud, mingil hetkel seal on, kas seal on kõvasti seal tüüpe, kas kõik võis mõjutada otseselt sinu edasisi valikuid? Kindlasti oli, aga ma ei oska öelda, mis mõju täpselt. Heigo Mirka oli selle bändi mänedžer ja, ja tema nagu haldas kogu seda asja ja ma nägin seda ikkagi väga lähedalt kogu aeg aastaid ja, ja nagu ma arvan, et ma tänu sellele õppisin hästi palju, kuidas bändi teha, nagu mitte ainult selleks, et või selliselt, et me lähme nüüd kraaži, hakkame mingit lugu mängima vaid ikkagi ikkagi, kuidas, nagu kogu süsteem kokku tuua, lood, pillimehed, reklaamüritus, et noh, kõik need asjad kokku ühe plaadi tegemised, värgid särgid, et seda ma ikkagi nägin hästi lähedalt ja, ja ja see tundus mulle väga äge, sest nendel meestel olid nagu juba mobiilid taskus, suured ja siuke kuidagi nagu käis mingi õudne asjaajamine mingite teine oli jah, kuidagi nagu tajusid seda populaarsust, mis meil oli populaarsust ma tulin siin kindlasti, mis neil oli küll, aga see ei olnud see, mis mind nagu huvitas, tegelikult mind huvitas just see, see asja kuidagi nagu toimiv sõitmine sealt tagantpoolt kuidagi nagu see mingi kruvi üles keeramine kogu aeg. Et populaarsus oli muidugi tohutu ja see ja ma nägingi seda väga tihti näiteks kuidas, nagu kuidas, aitab, et igapäevaelus kaasa tegelikult, et et noh, kui me lähme kuskile, sõidame Saaremaale, bändiga jõuad praamikassasse ja võib-olla ei ole pileteid, nagu tundub, et ei ole siis kui Heigo Mirka nagu akna alla, siis oo teie, et noh, eks me ikka leiame kuskilt või noh, mingid siuksed asjad nagu, et nagu neid asju kuidagi nagu see suhtumine oli hoopis teine inimestel nagu heas positiivses mõttes positiivses mõttes. Et ei olnud ühtegi inimest seal vastas, kes oleks nagu võt, mida sa tahad, vaid kõik olid nagu, nagu selles suhtes nagu laabusid kohe nagu, et keegi ei olnud nagu mingeid konflikte olnud kunagi. Et sellepärast, aga me nägime ka ühte meest, kes küsis hästi tõsiselt Ivo Linna käest, et millega te tegelete eesti keeles siis joosta, nagu ma ütlesin, et see oli nali. Vaikset laulan? Ma ei teagi, kas see mees oli kuskil välismaal olnud ära või see oli nagu siuke Lihtsalt tööl olnud kogu aeg pole aega, telekat. See oli päris naljakas, kassas deegolad ise vahel mõelnud ja imestanud sinna juurde, et sa oled lavale sattunud sedasama kinga põrnitsemine või võtmete otsimine tuka alt, et me oleme rääkinud, pigem kaldud sa sinna intra Verdsusesse, mis ei ole esimene Harti omadusi soodustingimus selleks, et särada ja võta tuhandete ees poose. Ma ei tea jah, et ega ei jäänud muud ülejäänud, ma pidin ikkagi ise ka mängima seal laval, et kuidagi teised ei saanud hakkama või mitte seda, võib-olla teised saavad kindlasti palju, palju, palju paremini hakkama, kui mina. Mõtlen, sul on ju kogu aeg olnud kaasas oma loomingut selles mõttes teised ei saanud hakkama. Kes ikka oskab oma asjadega paremini ringi käia, jah, seda küll, et ise ma ikkagi sain seda bändi üks variant on see, et ma annan loo, minge mängige ja teine asi on see, et kui ma saan seal ise kõrval olla, öelda, et mängime niimoodi, palun kõik. Aga sa neid esimesi kontserte või avalikke esinemisi, mäletad, see oli ikkagi ebamugav tunne sinu jaoks ikkagi läksid. Kusjuures ei olnud Slobodan River'iga ebamugav, sest et ma olin ikkagi kidramees ja seal oli bändis oli palju rohkem, nagu seda säratuli kuskilt kõrvalt. Ma sain jumala vaikselt seal kuskil nurgas tunnistada et see ei olnud minu jaoks ebamugav, vaid pigem oli see mugav minu jaoks. See ei tulnud üle teile väga suur üllatus osana ilmselt, et ühel hetkel nii läks, televiisor ja. Jah no tähendab, v6id, üllatusmomente on olnud siin väga palju, aga ma kristalselt aus olen, siis ma isegi ei oska tagantjärgi seda momenti ära tuvastada, millal ja kuidas ma täpselt nagu aru sain, et H-d ongi muusika ju tegelikult. Et ma mäletan küll momenti, kui olivad niisugune kriitiline aeg kahe kooli vahel vaheline moment või mingi niisugune, et et kui ma küsisin ta käest ükskord poja, et aga mida sa ise tahad teha, tegelikult ma olin ette valmistanud pistlik pidama eest. Et nii tõesti minna, siis sinna ma ei tea, auto viiakse ehitustarvete poodi või kuskile. Aga ma sain õigel ajal suu kinni ja küsisin siis selle küsimuse, poja, mida sa tegelikult ise tahad teha? Ta ütles ainult muusikat, mõtlesin siis nii, teegi, kannatame kõik raskused ära, küll kõik laabub ja tee oma muusikat. Ma olen seda väga paljudele inimestele nagu tagantjärgi rääkinud, et teinekord me oma emotsioonides ütleme ikka väga väga suuri lollusi välja. Tuleb kolm korda hingata ja kuidagi tuleb hingest siis õige küsimus ka. Te ei tohi nagu esimese valuga hakata kedagi kusagile nagu paikapanevat. Hakka nüüd sinna minema või hakka nüüd selleks saama, eks ole. See oli kuidagi nii, nii selge, laval esimest korda Slobodan River'iga ma mäletan väga hästi seda kontserti. Üritasin õudselt pilti teha, juba laps laval, nii tore. Ei olegi nad nii väga udused teada. Ainult õieti pole seal näha, seda oli ju seal lava kõige pimedas nurgas, aga noh, mina tean. Ja seal see siis niimoodi edasi läks. Millal ma muidugi, mis oli tohutu üllatus oli minu jaoks Eesti laul 2011, sest ka mina ei teadnud seda totaalse muutumise eri, et ta tuleb sinna juuksed ära lõigatud, seda Holden greid. See oli 2011, jah, justkui äkki ma võin faktiga nüüd mööda panna. Et siis oli küll niimoodi, et ma tegin kodus televiisori lahti ja mu silmad olid ikka väga-väga suured. Et ma ei teadnud selle selle ürituse nagu ettevalmistustest ei teadnud, noh ühesõnaga ta oligi tõesti juuksed ära kamminud, tublisti ilus ülikond seljas ja laulu ma olin kuulnud tegelikult juba. Et. Kogu aeg oli see jama, et kammi juuksed, palun, mul vist ei olegi kammi olnud endale. Jätame üsna mitu-mitu aastat vahele, aga mis siis, ma tahaks järgmise teema juurde edasi liikuda, ma ei ole lugenud Stig sinu raamatut, mille pealkirjas on Kennedy sees minu Kennedyle, jah. Aga ma tean, et paljud inimesed on, sest paaril aastal järjest oli see Eestis populaarsemate enimmüüdud raamatute hulgas, et tal on päris kenasti läinud, mis tähendab, et huvi sinu isiku vastu on olnud. Aga kirjelda seda perioodi natukene raamatust eespool, mis sellele eelnes. Kas, kas sa keerasid ka oma elus mingi uue lehekülje, kuhu solid jõudnud selleks hetkeks oma elus järgnes tõsine matk iseendaga olemine, raamat sinna otsa ja päris palju muud tõusis sinuga meedia veergudele. Muusika kõrval muutus ikka elus kõik, et olin teatud aja olnud ühe koha peal kogu aeg ja siis oli vaja midagi muuta. Aga millega isiklikus elus kasvõi ja mida, mille pealt sa tunned seda, mis mõttes isiklikus elus, aga ma ei oska öelda, leiaks naise või kasvõi see jah, loomulikult, et aga tegelikult see. Ma arvan, et sellise raamatuvärk ja kõik see 2015 ma käisin eurovisioonil laulmas ise ju selles suhtes, et see on niisugune asi, mis ma arvan, ühelt introverdid võtab ikka nagu pigistab tegelikult sinu eest nagu viimase tilga välja. Et mingi hetk ma sain aru, et, et noh, kui ma tahaks Eurovisioon nagu selles mõttes, et Ta oli minu tööalaselt, oli tähtis asi, sealt tuli mulle kirjastus leping, mingi aeg, ma, kogu aeg ma küll kirjutanud hitte, aga, aga hinges on kooksin mingi asi, et midagi puudu räigelt nagu muusikaliselt kuskile mingile järgmisele levelile jõuda. Ja see järgmine level on tõenäoliselt see, et rahvusvaheline tuntus nagu laulukirjutaja oleks hästi suur ja, ja see nagu idee, see nagu unistus on, et oleks nagu maailma number üksiteni olemas. Ja, ja see kogu aeg, see on niisugune tunne sul 10 aastat see, see kogu aeg on kuskil ümber nurga nagu ootab, aga sa kunagi ei jõua sinna. Et mis mõnes mõttes on võib-olla hea. Ja siis tuli ka see, et ma peaksin eurovisioonile minema, esiteks siis oli laul olemas, siis ma sain aru, et ma pean seda ise laulma kohe helin, aga, ja siis kogu see protsess sellest päevast, kui ma selle laulu siin ETVs üle andsin, noh, see on nagu niisugune meediaga suhtlemine, kõik see asi, see, see mingit intervjuud, filmimised, otse-eetrit, need asjad nagu võtavad emotsionaalselt sust nagu lõpuks nii palju ja siis sa võidad siin Eesti selle Eesti laulu ära siis lähed Eurovisiooni, kus asi kümnekordistub kõik järsku. Et päevas intervjuud, need pildistamised, need asjad, kõik, mida sa tegelikult väga ei nagu ei taha teha nagu seda esineda lavale, laulda seal otse-eetris seda ühte lahkul. Ja kui ma sealt koju tulin siis mul oli juba nagu selles suhtes kodus oli, kõik hästi, on naine ootas ja ja oli kodu olemas ja kõik väga kihvt. Ja siis ma mõtlesin selle rännaku peale, et ma olen selle peale juba aastaid mõelnud, ma tean seda, et ma tahaks seda teha ja see oli see koht, kus ma siis nagu nii-öelda laadisin ennast maha rahulikult, et et ma sain kõik need emotsioonid endast välja, sain kirjutada. Alustuseks hakkasin hoopis midagi muud kirjutama ja siis poole pealt ma hakkasin hoopis seda raamatut kirjutama, tegelikult kõik jooksis nagu paika. Hästi, ma sain kirjastus lepingu. Mul on võimalus kirjutada maailmastaaridele lugusid, ma ei ole veel ühtegi teinud, sest ma ei ole tundnud, et ma nagu mul on olemas üks niisugune kinnine list, kus ma näen, et Justin Bieber plaati, et kui teil on lugusid, palun saatke sellele inimesele eczyrandi plaati, et kui teil on lugusid tantsinudki, sel ilmselt otsib, kellega koos kirjutada konkreetselt selle viimase plaadi. Aga ma ei ole leidnud, et mul oleks ühtegi siukest lugu, mida ma julgeks saate sinna veel. See on üks asi, mis Eurovisioon mulle tõi nagu näiteks kasuks ja see, miks ma seal olin. Miks sa tantsusaatesse läksid, näiteks? Tantsusaatesse, ma läksin trenni pärast, üks asi, teine Fred Krieger, iga väga pikalt arutasin seda teemat, et kas minna sinna ma sain aru, et see on, mulle tuleks kasulik kindlasti selliseid asju tuleb teha sellepärast, et, et ma saan teha pärast seda, ma saan sealt mingisugust tuntuse, mille pärast mind kutsutakse kuskile esinema, mille eest mulle makstakse palju rohkem raha. Kui kui ma oleks tundmatu inimene, siis ma saan palju rohkem raha, ma saan rahulikumalt elada, et kirjutada muusikat põhimõtteliselt. Et need sellised populaarsuse küsimused on. Need aitavad nagu selles suhtes elus edasi. Et kui ma tahan rahulikult istuda, päevad läbi kirjutada, siis ma pean tegema mingeid asju, millega ma toon endale mingit sissetulekut siis ja nii ta läheb jah, seda sissetulekut, mis on läbi tantsu saata või selle kaudu tekkinud otseselt ju mõõta ei saa, onju, et see sinu tuntus, no mis tänu sellele kassas, noh loomulikult ta kasvas ja, ja kõik see ring, mida sa kirjeldasid, ma saan aru, aga see kõlab võib-olla halastage koli uhkem tegelikult kokku võtta, kui oleks võinud arvata absoluutselt selles suhtes, et et saak oli uhke mehed. Nüüd me oleme koos ja meil on laps ja naljakas, et, Heili Klandorf on mulle aastaid hiljem öelnud lihtsalt niimoodi, palun. Siis ma ütlesin aitäh. Ja te ütlesite, et, et neid asju kuidagi. Kui ma nüüd ei eksi, siis minu arust on ta rääkida, et on mingi psühholoogiharidusega või mingi selline asi, et need, need inimesed pandi kokku kuidagi mingite väga mingite spetsiaalsete mingite. Ärge ja siis ju siis need tabelid on õiged, mina arvan, tundus, oli saates. Nojah, eks tong, saatus igal juhul selles suhteliselt, aga, aga nagu naljakas jah, et need asjad niimoodi käivad ja mis hetkest sinu hinnangul teema kuumaks läks, kas saate ajal juba saate ajal kindlasti oli ka loomulikult selles suhtes nagu keerulisi olukordi, aga keerulisi olukordi, no ikka selles suhtes, kui sul pannakse nagu, kui pannakse nagu inimesed hommikust õhtuni nagu tantsima kokku, siis tekivad ju seal ikka mingisugused siuksed teemad ülesse, keerulised olukorrad. Aga jah, et just nagu. Ja siis läks aastaid mööda ja siis me jooksime linnas kokku jälle järsku ja siis hakkasime suhtlema ja tuleme siin, suhtlesime rohkem ess, kolisime kokku ja käisime reisile siis. Mullu suvel ja vanaemad saavad lapselast hoida. Kas sinu tulevane abikaasa on leppinud vaikiva teadlasega või ma usun, et kui ta siin oleks, küsitakse, siis ta ütleks, et ega ta mingi väike video on, tegelikult kodus ei ole. Et. Ma arvan, et on leppinud jah, muidugi kuidas ta tütar nime sai? Vot selle üle me natuke siin oleme arutanud. Ja, ja meil me ei suuda meenutada, kumb esimesena ütles aga ma tean, et meil nagu kuidagi tulisi, mingi lumi. Ja siis ma ei mäleta, kast, tema pakkus selle välja, pakkusin mina selle esimesena välja ja see jäi kohe, noh, see on nagu naljakas, et tagasiside selle toote puhul selle nime puhul nagu väga tore, et inimesed kirjutavad, väga kihvt nimi, meeldib tegelikult Soomes. Minul on isegi seda öeldud, et oi, me arvasime küll, et Stig panemit mingi jube erilise pika neljast, nimelt nime enda lapsele, et mõtle, kui tore, nii lühike ja nii ilus nimi, mõtlen eestlane on tagasihoidlik inimene ja see on tore. Kuidas Roon valikuga rahul? Siis nagu naise valiku või lapse nimevalikuga? Väga. Väga-väga kas on põnev ka see ootus millal ja kellega poiss seal hetkel siis tuppa tuleb? Oojaa loomulikult Traul Stig siis oli ju väga kaua elas kodus meie juures ta oli ikka ikka ikka väga-väga kaua 25. eluaastani. Et no ütleme niimoodi küsimust mitte nagu ei tekkinud, aga, aga selline tunne oli küll, et pikett, no milline on siis nüüd see siis nüüd see õige sõna, aga lõpuks, eks ju. Et aga noh, tuleb lasta elul voolata ja kõrvalt vaikselt vaadata ja oma sihukese hea mõttega nagu toetada seda asja kõike. Isegi kui sa ei pea ütlema välja lausa, eks ole, et see on nii tore jess, tore, aga lihtsalt aitab sellest. Kui emad oma südamega nagu sihukest armastuse tunnet saadavad asjadele, et siis siis, siis ei saa asjad untsu minna. Räägime lõpetuseks natukene helide loomisest. Üks teema, mida ma tahaks Stig sinuga puudutada. Et võib-olla sellest samast kevadest kui valiti välja Eesti esindajaks eurovisioonile Verona ja siis keegi kusagil internetis, nagu ikka natuke läheb lumepall veerema. Ütleb, et, et see ei ole ju laul heli loomise mõttes vaid et tehakse vahet, kas on seal taga tegemist inimesega, kes on produtsent või helilooja. Kas sina näed neil asjadel vahet, kas laul on produtseeritud või on see nii-öelda heli loodud? Enda puhul kindlasti tunnetan, et on, on mingid lood, kus ma olen nii-öelda heli loonud, on mingid lood, mis ma olen produtseerinud, valmis, siin on nagu tehniliselt vahe, praegu sa kirjeldad? Ei, ma pigem mõtlen ikkagi seda, et et mitte just tehniliselt, vaid, vaid mõni on see, kus on nagu minu versioonis produtseeritud on selline, kus ta pannakse nagu tükkidest nii-öelda kokku. Ehk tehakse selle nagu mulaas. Et ta vastab teatud normidele siit-sealt, jah, ja ta nagu toode ja aga siis on laulud, mis on heliloodud. Jah, ja ma arvan, et ega igal võib-olla mitte igal, aga minu puhul küll, et mul on olemas, ma arvan, laule, mis on heliloodud näiteks. Mis on niuke mingi vormiline teose moodi asi, mis ma ise nagu vähemalt pean, näiteks, on üks traffic'u, tulgu tuuled ja, ja kindlasti on trafikul ka mõni lugu, mis on nii-öelda toodetud teadlikult raadiokuulajale, et see, et talle seda haamriga pähe taguda. Et et, et me teame, et vaata, kui me teeme niimoodi ja mängime seda 10 korda, siis talle hakkab meeldima seal toode nagu, et võib-olla keske keskedisko on selline kindla peale tehtud nagu tümakas. Et Trafficu loomingus eriti, kes tegi enne seda minu arust nagu siukest natuke kitarripoppi ja siis tuli siuke natukene siuke õitsema ja see oli nagu teadlikult tehtud ja suunatud täpselt selliseks, see on nagu manipulatsioon mingis mõttes. Ma arvan küll jah, et jah, et kuulad, mis, mis nagu toimub, raadius ja teed täpselt samas järgina põhimõtteliselt. Kas sinu kõrva järgi on eesti muusikas mõtlen seda, mis raadios kõlab, mis on laiatarbekaup nii-öelda emba-kumba rohkem või vähem? Mulle tundub, et Eestis on seda heliloomet rohkem. Sest et kui inimesed teeksid kindla peale valemite järgi, siis meil oleks võib-olla neid siukseid hitte rohkem nagu, või noh, siukseid kindlaid raadio top 40 hitte. Et siis mida, nagu välismaal võib-olla teadlikult nii-öelda väikestes tehastes vorbitakse. Aga eestlased ju teevad niisugust kunsti kõik ehk et see jõua nagu väga naljalt ikkagi. Mulle tundub vähemalt niimoodi, et et et jah, Estonica üldiselt teeb kunstikassa kaev, kuskohast sammutata paistab põhjatu. Paistab jah, praegu jube hea tunne. Ma kujutan, on selles suhteliselt on hetki, kus on tunne, et tuleb põhiette nagu ei tule. Aga õnneks ma olen nagu see, see oli juba väga, väga ammu või see esimene niuke sein ette tuli. Siis mõtlesin, et nüüd enam rohkem ei tulegi, muusikat vist. Aga tegelikult on, tuleb niisugune mingi kahenädalane paus teha, kuulata hästi palju ise muusikat. Ja siis hakkab jälle tulema. Kas te olete näinud viimasel ajal Stigi töötamas ka? Ja alles hiljuti olime teise vanaisa vanaemaga siis külas nende juures, ühesõnaga ühel hetkel Stig irdus seltskonnast pani klapid pähe, istus klaveri taha ja hakkas seal midagi mõmisema. Sest jõu tuli mingi tuhin peale. Olen näinud ka, kui ta lihtsalt magamistuppa kaob telefoniga ruttu midagi sisse laulma, sest tuhin on jälle külas. Nii et noh, need on sellised hetked küll, et mõtlen, et issand, kuidas tal saab seltskonnas ometi tulla mingi mingi idee, nüüd eks ole viisi jupiks. Aga. Järelikult istun omas majanduskoos, teha on see, et see ei ole tee, võib-olla on peas juba tükk aega ja kogu aeg käib, käib, käib ja ma kodus õnneks olevas nurk, kus ma saan seal kohe nagu panna val, nagu mul on kogu aeg arvuti lahti tegelikult ja programm valmis, et Läheb lumi magama näiteks 20-ks minutiks ma istun arvuti taha või või läheb kardina tagant välja jalutama tunniks ajaks ja ma kaasa ei lähe siis mul kohe lugu, mis on seal pooleli, ma saan seda edasi teha, et, et see niuke, praegune huvitav tööprotsess, kus ma nagu käin pisteliselt kogu aeg arutama. Kas sinu jaoks on sellised pühade segamatult hetked ka? Või praegu lihtsalt pisikese tütre kõrvalt ei saa ja ei tahagi? Vist ei saa, ei tahagi tegelikult, aga me neid püha püha hetki nagu koos nagu planeerimist selle niimoodi, et kui mul on konkreetselt laulda, salvestada midagi sisse, mida ma teen mõne välismaise artisti loo jaoks mingit viisi, siis on on olnud hetki, kus salmis on mingi lumi mingi vahepeal sees. Hiljem kuule, sa ütled, et ei olegi samal ajal ja siis on see, et me planeerime neid mingeid siukseid, teatud hetki tekstide jaoks. Oli hästi tore teiega. Kena aitäh tulemast teeks aitäh Ülla, aitäh kutsumast. Aitäh. Saade on, käbi ei kuku. Seekord olid meil külas Ülle Rästa ja tema poeg Stig. Mina olen Sten Teppan, aitäh, et kuulasite ja tehke seda järgmisel pühapäeval taas.