Minu nimi on Sten Teppan ja ma soovin kõigile, kes vikerraadiot kuulavad, imetoredat päeva. Tere ka. Seekord kutsusin saatesse Signe Kivi, kes õppis kunstnikuks, aga on hiljem sattunud aina juhtima ja eest vedama, kuni ministri ametini välja. Signega koos tuli külaliseks tema vanim poeg Juhan Lepassaar kes on kogu oma tööelu tegelenud Euroopa Liidu teemadega. Poliitikas päriselt mitte, ent sellele väga lähedal küll, aga nagu siin saates kombeks, on esikohal perekonnaga ja suhetega seotud küsimused, mida kohe esitama hakkangi. Kõigile head kuulamist. Tere tulemast saatesse, Signe. Tere, Juhan. Tervist. Signe poeg. Kui mõtlen Johan sulle juurde, et Euroopa liit selle poliitikasse puutuv on ampluaa, kus sa toimetad siis kas see rahuldab sind? Aga minu arust täiesti õige määratlus, mina armastan öelda, et ma tegelen-Euroopaga selline määratlus, et mis asi on nagu poliitika, mis asi on selline bürokraatia, minu peas on see natukene liiga kitsas, sellepärast lõppkokkuvõttes tähtis on see, et ma saan midagi teha, mis läheb inimestele korda, mis muudab elu paremaks. Minu, ma mäletan seda, et seda 98. aastal, sest ma õppisin Tartus politoloogiat. Ja ma tegin oma peast teadliku otsuse, et ma hakkan tegelema Euroopaga. See huvitas, mind huvitab mind tänaseni, on, minu arust on see äärmiselt põnev projekt siukest asja maailma ajaloos, mitte kunagi ei ole olnud, kui. Signe, kuivõrd ja kas üldse te tunnetate vastutust või süüd jutumärkides selles et teie poja tegevusvaldkond on just niisugune, nagu on, sest ka teie ellu on ju omal moel poliitika omal ajal päris tõsiselt mahtunud ja te olete vähem rohkem aktiivne olnud. Kas siin on mingi seos udunegi? Mingit süüd ma küll ei tunne, et vastupidi ma olen päris uhke selle üle, et Juhan on kõikidest oma huviobjektidest või huvialadest, et kasu lõiganud ja ühel või teisel kombel tegeleb nendega siiamaani, et tegelikult Johan astus ju kõigepealt õppima kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri. Ja sel hetkel ma tundsin küll väga suurt uhkust sest mõeldes tema kooliaja peale sa käisid, eks ole ju muusikaklassis õppisid keeli, laulsid koorilaulus natukene tegelesid spordiga maailma asjadest olid sa huvitatud nagu kogu aeg ja siis see kunst, noh, muidugi teeb see emale emale rõõmu ja pealegi on, sai väga heade tulemustega sisse, mis oli suhteliselt üllatav, sest et Ta küll käis laste kunstikoolis, aga igapäevaselt päris nagu kunstiga ei tegelenud. Ja ma mäletan, kuidas ema rind paisus sellel hetkel, kui ta ühe kõige raskema eksami vähemalt tol ajal. Et Leonhard Lapini kompositsiooni ülesande, mis oli niisugune tavaline taks, et, et see kukutas nagu pooled üliõpilaskandidaadid välja, aga et Johan sai nagu kõrgema hinde, mida mu meelest ma ei tea, kas on üldse enne saadud? Johan kas Sa ise mäletad seda ülesannet, millest sa üldse seisnes? Ausalt öeldes ma ei mäleta väga palju selle ütlen seda, et ma olin üsna pingevaba sellel sisseastumiseks, mis aitab alati kaasa. Ma ei tea, ma ei tea, kas ma ei olnud enesekindel, aga ma arvasin, et ma lähen ja teen oma parima. Mul oli lõpus siis pärast väga tore kursus ja lõi kursavendi kursaõdesid, kes oli aastaid proovinud sisse saada ja lõppkokkuvõttes osutusid Kimust palju paremateks sisearhitektiks. Hannes praksandena arhitektuuri osakonna juht, teeb seal väga pull asju. Minu arvates minu sisse astumas tulevad, panevad aga lõppkokkuvõttes. Hannes on sisearhitekt, mina ei ole mäed ja tulemus ei näita mitte midagi. Minu arvates on see, kas küsimus on selles, kas sa kasvad siis arhitektiks või mitte. Ja. Mina segan nüüd vahele sulle et tulles siis poliitika juurde tagasi, et Johan õppis aasta otsa ja siis ma mäletan, et ema tunneb kohe ära, kui, kui laps tuleb koju ja tal on midagi südamel. Ja Johanil oligi südamel see, et ta tahtis minna ikkagi Tartusse poliitikat tudeerima ja küsis mu käest, et, et noh, et ema, et mida ma teen. Mäletad, sa ütlesid mulle veel, et isa oli sulle öelnud, et mis sa jamad, eks ju, et tuleb ikka nagu, tuleb ikka nagu kinni hoida sellest ühest. No meie põlvkond tegelikult ongi selles mõttes hoopis teistmoodi kasvatatud, et kui me kuskile sisse saime, siis oli ka nagu tamm. See, et me pidime selle lõpetama, aga mina tallal ütlesin Johanil jätta ka, et miks mitte, et proovi ja sa olid hästi kahe vahel ja ütles, et no ma ka päris täpselt ei tea ja et äkki see ei ole ikka õige samm ja ja siis ma soovitasin nagu taga Aprovi tee nagu mõlemat korraga, et see on ju tegelikult võimalik, et saad nii tubli. Ja sa tegid ühe aasta õppisid nii Tartus kui, kui Tallinnas oli nii poolool okei. Ja ma arvan, et see oli nagu väga õige, et otsustada pärast seda ja siis Johan otsustas poliitika kasuks ja politoloogia kasuks politoloogia kasuks ja, ja see ei kurvastanud mind sugugi, sest ma pean ütlema, et see, mis toimub nagu maailmas on mind ennast ka alati huvitanud, et ma ei kujutanud küll kunagi hätta, et et mul tekib võimalus, kui päris lähedalt poliitikas õieti ütlesin. Osaleda. Aga nii ta siis on läinud. Kui poleks küünik, siis ma ütleks, et poliitika, politoloogia vahe on umbes sarnane, mis on psühholoogil ja psühhopaadil. Või kummale positiivne inimene siis ma ütlen, etapp, poliitika ja politoloogia vahe on sama, mis kunstile kunstiteadlasel. Teadlane ise ei tee kunsti, aga ta jälgib seda ja ta analüüsib seda, ta proovib seda seletada teistele. Ta proovib seal leida mingisuguseid seoseid, laiemaid seaduspärasusi, et see on see, mida teeb politoloog poliitikaga. Sissejuhatus saatele sai suurepärane. Me tuleme nende asjade juurde varsti tagasi. Aga et pilt terviklikum oleks siis ma läheks hea meelega, Signe koos teiega kõigepealt teie enda lapsepõlve. Sinna päris algusesse. Mis mälupildita teil esimesed oma kodust on? Ma tean seda tegelikult päris täpselt, sest Need hetked on kuidagi minu juurde väga selgelt tulnud ja ja kinnistunud ja üks esimesi mälestusi on tegelikult minu maavanaema ja maavanaisakodust suurest pikast Põhja-Eesti talumajast, kus olid mõned elamise kambrit ja teises otsas laut ja kõik see, mis tollal talumajapidamises oli oluline, oli seal vahepeal ja ma magasin akna all. Arvatavasti nägin kas kurgi või sookurgi, aga lapsepõlves oli mul niisugune tunne, et ma nägin flamingosid, et noh, see oli kindlasti kuskilt siis ühest filmist või, või, või lasteraamatust pärit pilt, et kolmeaastaselt sealsamas ründas mind minu enda süü tõttu pere koer hammustas mind päris päris valusasti ja pärast seda põgenes metsa ja siis ma mäletan, kuidas kuidas sai vanaisaga hobusega sõidetud lähimasse velskripunkti, kus mu Niina õmmeldi väga suure ja jämeda nõelaga kinni ja selline ta nagu siiamaani mina olen pärit ikkagi sellest ajast, kus raudteejaama tuli vanaisa hobusega vastu ja kus suveti istusin ma heinavankri tagumise pulga peal ja vaatasin, kuidas ratast, otsus konni laiaks ja Kuidas köidab, tehti heina ja tädid korjasid marju ja, ja mina muudkui lugesin ja lugesin ja lugesin ja käisin salaja kapis panin, kujutad ette, Johan hangunud sularasva leiva peale ja siis raputasin sinna suhkrut. See oli väga-väga-väga hea ja siis lugesin raamatuid, kõik niuksed, asjad, mida tänapäeval lastele enam ei lubata, kõik mu raamatud olid rasvaplekke täis. Kuidas isa-emaga läbisaamine oli ja see tunnetus muidugi võib väga erinev olla, aga teie tunnetus oma koduse korra suhtes, kas kord oli ja missugune? Ma pigem võrdleksin seda aega sellega, kui ma ise olin noor ema ja lapse kasvatasin ja see on väga suur vahe ja veel suurem vahe on see, kui ma vaatan, et kuidas meie lapsed praegu oma lapsi kasvatavad, et tol ajal oli ikkagi väga palju keelde ja, ja käske ja noh, muidugi ajasse last vihale, aga, aga kuidagi me allusime ka sellele ja noh, niisugune ütlus, et laps räägib siis, kui kana pissib, seda ütlesid võib-olla pigem vanavanemad, aga aga noh, see näitas seda, et laua taga lastel laste rääkida, siis kui keegi küsis nende käest, et muidu rääkisid täiskasvanud. Ja meil oli, ma arvan küll kord, et ma olen tihti mõelnud, kus mina selle hirmsa korraarmastuse ja, ja niisuguse soovi. Mul oleks teadmine, kus kõik asjad on ja et, et kõik oleks nagu korras, et kus ma olen, selle kus ma olen selle saanud, et küllap see lapsepõlvest on aga, aga midagi niisuguste isikupärast ka, et ma mäletan isegi seda, et kui emale-isale tulid külalised ja mulle tundus, et et tuba ei ole väga korras, siis ma tõmbasin isegi põrandakaltsuvaipade nii-öelda need servad narmad sirgeks, sest. Päris päris kauda, paar päeva tagasi avastasin, et ma teen maakodus midagi sarnast on ju Johan, eks ju. See ei ole tore. Olles sellele selles otsas, kus siis enne külaliste saabumist käib seal koristuskontroll ja ma küll ei mäleta, et meil käib külalisi, kes oleks kontrollinud toki sahtleid, korraldada ameti, nõuti need koerad, et mina, noh, mina mäletan, näiteks olles nord, noorte vanemate laps siis kohati oli selline väga boheemlaslik kasvatuse, samas episoodiliselt olid äärmiselt karmid nõuded. Et ema, noh, ta on tuntud oma sellise korrastatused, tema tööpinnad peavad olema korras. Tema ümber peab ruum, kõik peab olema sätitud perfektse. Mitte lihtsalt niisama ei pea asjad puudutavad olema. Et jah, et eks sellega sai vaadeldud küll tema täitsa palun vabandust. Nii, asjad olid sellised, et ja tegelikult ma pean tunnistama, et mul on puhtad pinnad, et mul endal sama instinkt ja minu elukaaslane, mu tütar maadlevad minuga nüüd muidugi selles mõttes, et eks sellised asjad võib-olla teravad nurgad juuritaksegi välja alles kolmandal põlvkonnal. Siis lähevad asjad nagu enam-vähem riimi. Kes teie vanemad olid ja kas nad püüdsid mingist hetkest neiu nimega Signe saatust kujundama hakata? Ema oli mul õpetaja kogu aeg ühes koolis ja siin ma pean tõesti ütlema, et õppida koolis, kus emane õpetaja siis õppealajuhataja ja lõpetada seesama kool, kus emal direktor. Et see ei olnud kerge ja pealegi noh tol ajal oli see hirmus kole, et sa olid ju veel hea õpilane ja ma pidin nagu meelega tegema mingeid lollusi, et klassi silmis kuidagi noh, mingisugust niisugust lugupidamist teenida, et see on minu meelest väga suur vahe, mis on praegu muutunud, et et õppimine on ikkagi pop ja on tore, kui sul on palju huvialasid lollus tüdruku moodi välja näha seal all. No ei tahaks isegi nagu rääkida hakat, võib-olla. No ütleme niimoodi, et mõnikord, kui ma teadsin küll siis ma nagu noh, umbes nagu ei vastanud nagu kohe ja sai seal ikkagi kiusatud ja joostud ja tunnist ära mindud ja isa oli insener. Mul hakkab üha rohkem muidu juhan tunduma, et see, et vanaisal olid kogu aeg need paberid väga korraseder oli kirjutuslaua alumises sahtlis Kochi noori, erineva tugevusega pliiatsid, mis olid nii peeneks teritatud soni nii võluv ja siis ta joonistas nendega küll mööbli kavandeid. Ta tegi väga palju mööblit ise, tol ajal ilmus ajakiri kunst ja kodu, kus olid õpetused muide, parimate disainerite kunstnike kavandid, Bruno Tomberg ja teised, et tegi mööblit. Ta kavandas suvilat tohutult võlusid, need pliiatsid ma sain muidugi iga kord riielda, sest isa, ma ei saanud sellest aru, kuidas ta sai aru, et ma olen neid pliiatseid näppinud ja nendega joonistanud. Tegelikult eks ju, väga-väga lihtne, aga üks asi, mida ma endale lubasin, mida, mida minu vanemad ja ma arvan väga paljud vanemad tol ajal nagu Keilasid lastele oli õhtul pikali maas, lugemine. Ma olin nooruses väga-väga suur lugeja. Ja, ja loomulikult tuli võtta nagu öötundide arvelt seda, seda, seda lugemist ja pisikene vana Tooma lamp oli seal voodis ja muudkui lugesin ma jätnud järgi, enne kui raamat sai läbi, alati kuulen samme, ema tuleb, ei tohi voodis lugeda, kustuta lamp, ära jää magama ja siis ma vist ükskord isegi vihaga ütles omal lapsed on siis, ma ei keela mitte kunagi neil lugemas. Ja minu meelest minu meelest ma tegin niimoodi, Johan. Ei, mina sain lugeda küll läbi, sain isegi Vabaduse järgmisel päeval, mitte koolipidaja, mõnikord, kui ma olin väga unine, et seal ei tule, aprill ei saanud või ma mäletan ka sarnaseid hoiatusi, et silmad jäävad haigeks, see vist oli jah, see põhjus, miks justkui nagu ei tohtinud, et aga siiamaani kasuta. Aga ka korralik lugemislamp pandi meile naride peale. Selles mõttes ei olnud vaja salaja lugedakse, seal ei tule. Küsin Johan sinu käest, see on ka jälle väga erinev, et mõnikord kui tegemist on ikkagi õpetaja ja koolidirektoriga, ma räägin sinu vanaemast. Ta astub koduuksest sisse, siis lülitab end ümber, võib olla täiesti teine inimene. Aga vahel ikkagi töö või kogu see, tema olemus tuleb nii kaasa, kui üldse võimalik on. Ja see õpetamine niimoodi õpetaja meetodil või direktoriks olemine läheb edasi ka tsiviilellu, et et lapselapsed tulevad külla ja saavad samamoodi. Olgu muuga kuidas sina mäletad seda, mina olin selles mõttes hästi õnnelik, et kuna meil oli selline tol ajal veel enneolematu kärgpere, sest mul oli neli vanaemad neli-vanaisad. Ja eriti vahva oli see, et kolm nendest neljast olid kõik olnud õpetajad. Või siis lausa olid õpetajatel tol ajal. Ja neil olid kõikidel soov anda oma lastelastele edasi oma toredaid kogemusi õpetamisest, nii et selles mõttes, et mul kunagi enne kui ma kooli läksin, ma ei tundnud kunagi, et õpetajad on sellised kuradi kiuslikud või imelikud loomad, et vastupidi õpetajad pidid olema toredad nagu minu vanaemad. Elu tegi muidugi omad korrektuurid, vanaemad annavad ju palju lapselastele andeks, õpetajad ei anna üldiselt. Ta jonni lõpuni ja ma olin selles mõttes olin küll, ma ei ma seda siis lelu ja militaarelu õpetajate puhul ma eriti ei tunnetanud. Pigem aitas mul näha omaenda õpetajaid inimestena, ma loodan. Ma tegin nendele küll liiga, küll ma pean tunnistama, et ma ei olnud sugugi kerge laps koolis, nii kui nii kui keegi midagi sellist välja hüppab, see vajab selgitust. Ma arvan, et õpetajad nägime muga üsna palju vaeva, et ma olin üsna altis igasuguste luiske lugude jutustamiseks, siis õpetajad pidid pärast klattima ma tihtilugu nihverdasid ennast, tundes läbi, et mis nüüd tagantjärele inimesed tulevad, mul on intelligentse lapse tunnus. Kes aga veidi laisk, aga minu õpetajad minu õnneks jätnud kunagi järele. Ma ei mäleta mitte ühtegi, vaata kus mul oleks. Sa pead lausa meelde tuletama, et kui mul oleks olnud nagu mingeid probleeme sinu näitab, kui edukas ja no mõnikord tagantjärgi sa, sa usaldasid mulle mõne asjaga, aga ma pean tõesti ütlema, et et mis puudutab heaks õpilaseks olemist, noh, ma, ma arvan, et ma oleks samasugune olnud ka siis, kui mu ema oleks olnud direktor kuskil mujal koolis. Tegelikult ma tunnetasin seda ebavõrdsust näiteks kui tõepoolest mõni õpetaja nagu pugejalikult pani mulle parema hinda kui mu klassikaaslasele, kes võib-olla oli palju rohkem õppinud ja pingutanud tol ajal ei räägitud veel sellest personaalsest panusest ja selle märkamisest, et noh, kõik oli nagu üks nivoo, eks ole ju. Et seal sellest oli hästi kahju, et ja niisugune asi mulle Õudsalt ei meeldinud, et ma arvan, et võib-olla mingil määral seal on niisuguse vastu õiendamise oma õiguse tagaajamise, et et selle me oleme küll kuskilt pärinud ja see on nagu meile mõlemale Johaniga omane ja, ja paistab natuke ka teiste laste puhul silma. Signe võib-olla see järgmine küsimus kõlab natuke imelikult, aga, aga ma küsin ikkagi, sest te olete inimestele meedia kaudu jäänud meelde natukene teistsuguse naisena kui vabandust keskmiselt. Ma mõtlen seda, et kui räägitakse teie välimusest, siis öeldakse, julge, võib-olla on niisugune enam kasutatud sõnaga noh, seal võib ju midagi veel juurde lisada. Kuhu ma tahan jõuda, on see, et sinna juurde veel sõnab boheemlaslik, kus, mis ei ole küll päris sama riietuse ja välimuse koha pealt, aga, aga ma suunan oma küsimust hinna. Et kas need märgid ja see olemus hakkas kusagil koolipõlves juba ka end ilmutama ja asja taust või kontekst on ju see, et nagu te ise rääkisite, nõukogude aeg mõõdeti igas mõttes inimesi ühe nivooga, olgu see siis õppeedukus või hakkamasaamine, kaasa arvatud siis välimus sinna kõrvale. Kuidas te läbi kooli selles mõttes tulite, kas sellega oli mingisuguseid küsimusi, oli see üldse aeg, mil ta juba n-i näitasite? Võib-olla on põhjus hoopis sellest, et lapsepõlves olin ma enda arust inetu pardipoeg ja, ja kui ma meenutan ennast kui noort tüdrukud või neiud, siis pigem oli see aeg mulle hästi kurb, sest loomulikult mina võrdlesin ennast ka teistega ja ja käsil oli selline periood, kus olid väga kindlad iluideaalid. Erinevus ei olnud huvita, et harvad välismaa ajakirjad või siluett näitasid kätte ikka niisugust irve, silmset, blondi või brünetti teatud näokujuga naisi. Ja, ja noh, mina ei, ei, ei ei saanud sinna ligilähedalegi jätta. Ma väga võitlesin nagu nende tundmustega noorest peast. Ja ma arvan, et tegelikult tasapisi tuli tuli mingi kindlus, et kunstiklass, kus ma esimesest kuni kuni viimase klassini õppisin ka see, et et ma hakkasin väga varakult endale ise riideid õmblema ja kuna ema andis lubaduse, mida ta kindlasti hiljem kahetses, et kui ma ise õmblen, siis ma võin endale teha nii lühikesed seelikud ja kleidid, kui ma tahan, käsil oli muide mini kõige kõrgem hooaeg. Siis ma seda ka tegin, mul olid kõige laiemad üksiit lillelised madratsi, riidest õmmeldud ja nii edasi ja nii edasi, et ja see ei olnud nagu eesmärk iseenesest, aga see oli, see oli soov olla ka niisugune nagu silueti tagakaanel kaks lehekülge. Et mood välismaalt. Ja, ja võib-olla suure muutuse tõi ikkagi see, et ma tõesti sain kunstiinstituut sisse juba esimesel katsel. See oli väga-väga suur üllatus, mulle väga suur pingutus. Ja sealne õhkkond ja kõik need väärtused, mida, mida nagu selles majas hinnang, teise, erinev, nii tohutult sellest, mis oli väljaspool seda maja ja see mulle muidugi meeldis, et ma läksin sellega kaasa, nautisin seda täiel rinnal ja ma mäletan, kuidas ma ei tahtnud seda kooli lõpetada, et mulle tundus, et ma ei saa selles selles tegelikus elus enam nagu kuidagi kama tegelikult Johan oli ju siis sündinud ja kaheaastane, et õpi, õpingulõpuaastad olid väga rasked ja keerulised. Miks üldse tekkis kõikide teie klasside ja koolide ette sõnakunst, millega see seotud oli? Tallinna 46. keskkool oli selline kool, kus üks klass oligi kunsti klass. Nii et meie vihikutel ilutses siis ka esimene A klass teine klaklass, kolmas K-klass, teised olid A B ja, ja vist oli mõned korrad see juhusatu kinno. See ei olnud juhus. See, ma arvan, et oli mu ema soov ja kuivõrd ta oli ise seal koolis õpetaja, siis ma läksin katsetele. Sellest perioodist mul väga palju meeles ei ole, ma arvan, et ma olin laps nagu iga teine, kes, kes joonistab ja oma vanemate arvates joonistab ja maalib maailma kõige ilusamaid pilte. Et mille järgi neid andeid üldse valiti, takse täna kunstnikuna ma ütlen, et see on ikkagi väga-väga keeruline ja tihti ka nagu subjektiivne. Nii ta läks. Kui palju sõltus teie elu ja saatus sellest kas kunsti kõrgemal tasemel või akadeemilisel tasemel siis õppima hakata või mitte. Kui palju oli mängus tol hetkel? Või väga palju ja et tegelikult ma pean ütlema ka seda, et et minu ema nooruses maalis ja joonistas ja ka tema unistuseks oli tegelikult minna kunsti õppima. Aga ajad olid niivõrd keerulised ja tema isa oli Siberi vangilaagris. Tema ja selle põlvkonna elukutsevalikut olid ikkagi väga karmid ja küllap ema soovis minu näol ellu viia ka neid unistusi ja, ja ootusi, nii nagu ikka natukene lapsevanemad ja ja see, et ma läksin kunstiinstituuti, noh seda peeti kunstiklassi lõpetaja puhul päris normaalseks, et, et vähemalt proovitakse ja paljud proovisid ikka aastaid aastaid nagu ka Johan ütles. Et mind aitas see, et ma olin korralik õpilane ja tollal oli väga palju nii-öelda koolieksameid, mis ma sain kõik viied ja tegelikult erialaeksamid olid mul üpris kehvad, maalida ja joonistada. Ma muidugi muidugi oskasin, pärast on minu õppejõud mulle tunnistanud, et nad tegelikult ei tahtnud minna, kui väga vastu võtta, et nad ei näinud nagu mingit sädet erilist, aga aga et koolihinded olid head, siis punktid tulid sellised kokku ja ja nii ta läks. Juba jooksis jutust läbi, et Juhan sündis siis kui te olite võrdlemisi noor, ehkki nõukogude ajal muide, kas midagi ebatavalist? Ei, ei, see pigem oli ebatavaline see, kui inimene 22.-ks eluaastaks ei olnud abiellunud ja siis saanud nagu riburadapidi lapsi, et kuidagi tuli nii ja, ja täna tagasi mõeldes ma. Ma olin väga noor, meie kõik olime väga noored, minu klassikaaslased, minu head sõbrad, said oma esimesed lapsed just siis, kui nad olid 20 või 21, et mina olin 21, kolmandal kursusel. Ma mäletan seda päeva väga hästi, see oli muide väga külm kevad, nii nagu ka on sellel aastal. Ja 20. mail aastal 1978 läks järsku palavaks. Ma ostsin endale päevitusriided, sai siin pikalt sabas, mul hakkas juba paha. Müüja ütles mulle vene keeles, et te ostate liiga väikese numbri. Essegi ikka. Õhtul ma läksin, läksin haiglasse Joan isaga ja hommikuks oli Johan sündinud, selline sinine ja karjuv ja On eredad mälestused ja, ja noh, see see maailm, need, need võimalused siis ja nüüd need on ikka nagu öö ja päev, et ikka imestan, et me lapsed ellu jäid. Teada praegu nüüd muidugi tunnistada seda, et mingil hetkel kasvuperioodil on see küll, et üks asi, mida ma oma vanematelt õpe õpin, on see, et laps võiks saada natukene hilisemas eas. Sain siis minu tütar, sündis, ma olin 30 täpselt siis 10 aastat hiljem, kui mu ema sündisin mina ja no ei saa ütelda meeletult palju targem või et ei oleks teinud neid täpselt samu mõttetuid kasvatuslikke vigu kõik nagu teeme selles mõttes, et nagu ma ei ole vahet, et nagu ütles üks mu hea sõber, et erinevalt sellest, kui inimene tahab hakata autoga sõitma siis on ju õppimine eksamile ja siis veel harjutama, et kas oskad siis keegi ei tee sulle nagu sellist eksamit lapsevanemaks saamise, ainult. Saad lapse ja siis hakkad õppima, kuidas seda last kasvatada. Siiski teoreetiline võimalus on perekooli näol näiteks tänapäeval muidugi. Kirjandust on palju, mida saab lugeda, aga seda oli ka varastada. Ei olnud vanasti ma tahan just öelda, et et kui me rääkisime kasvatamisest ja sellest ajast, kui mina olin veel laps ja siis, kui minul olid lapsed ja nüüd ma näen, kui kui mu lastel on lapsed, et noh, meile oli Benjamin Spocki raamat nagu nagu täht keset ööd ja kuna see on raamaturiiulis alles, siis ma lugesin seda nüüd alles hiljuti ja mõtlesin, et taevas appi, kui karmid reeglid. Et, et kuidas me saime sellest nii vaimustunud olla, aga mõeldes tagasi sellesse aega, eks ole, see oli tõesti nagu uskumatult teine maailma püüdsime nagu selle järgi juhinduda, aga aga Juhani, esimene eluaasta möödus ikkagi niimoodi, et et või esimesed kuud sai mähkmeid kõiki triigitud ja ja, ja siis viima pudeleid keedetud, öösel Kanspektide ja pooleliolevate aktijoonistuste kõrvale ja siin tuleb muidugi öelda, et tegelikult, et meil oli ikkagi väga suur tugi oma oma vanematelt. Ja, ja nii noorest peast vist ma ei kujuta ettegi teistmoodi, et, et need vanavanemad noh, selline armastus loomulikult veel esiklapselapse vastu ja, ja nende panus oli ikka ikka tohutu. Noh, et ma just mõtlen, vanus oli ikkagi ju selline, et kas me saame üldse rääkida perekonna tekkest, et kool ja, ja kõik, see on ju nii alguses alles räägitakse, et tänapäeva noortel peredel ei ole lihtne, aga ega ta siis ka ilmselt ei olnud juba puhta olmelistel tinginud. No need raskused on, on, on erinevad, eks ju, jah, et me võime öelda, et, et täna ei ole ka lihtne teistel põhjustel ja meil ei olnud lihtne teistel põhjustel, aga seda enam tuleb rõõmustada, et lastest on täitsa toredad inimesed kasvanud. Tõesti, me olime ju noored, me õppisime, oli vaja ka pidu pidada. Jumal, mul tõusevad ihukarvad püsti, et, et selles mõttes Johanil on õigus, et võib-olla võib-olla mõned asjad elus võivad enne olla nagu tehtud, kui sa, lapsed saada ka, seda aega enam tagasi ei keera ja, ja ma ei taha ka, et noored liigi muid niisuguseid vahet ei ole. Jah, ja ma sain aru. Kõik tikksaega parem kui teine, aga lõppkokkuvõttes. Ja aga ma tahan öelda, üks asi on küll tore, kui sa oled noor vanem, et sa oled noor ka siis, kui sul sünnivad lapselapsed ja selles mõttes mina näiteks natukene kadestan oma ema, tema sai vanaemaks ikkagi 44 aastaselt. Mina nagu palju vanemalt ja siin oodata, kuigi loodetavasti veel lapselapsi. Aga jõudu enam nii palju ei ole, et, et kurb on see, kui midagi ei ole teha, aga mina mäletan oma vanaemasid pakki tööd rügamas ja sellised ikkagi nagu pruun seelik seljas ja ja lõksuga juuksed kinni ja see oli kõik muidugi ka omamoodi kena, aga nad olid tõesti nagu vanad. No kui ma täna mõtlen, nad olid nooremad kui mina täna. Ja see teeb mind selles mõttes nagu kurvaks, et võib-olla ma olen olnud ülekohtune nende suhtes, aga kui ma tulevikule mõtlema, et siis tahaks ju oma lastelaste jaoks ka nagu nagu noor olla, ka midagi ära teha, et ega vägisi ei saa. Jutust jällegi jooksis läbi, et Johan mainis kärgpere jäänud Johan isaga kokku oli see mingis mõttes ka nagu noh, keeruline olukord avaliku tähelepanu või teiste suhtumise või millegi niisuguse tõttu. No need on küll väga keerulised ja rasked asjad täna rääkida. Et ma ei ole kunagi selle üle uhkust tundnud, tundub, et et see pidi niimoodi minema ja mul on tegelikult olnud kahju. Aga ma ei saanud ka teistsugune olla ja tegelikult peab ütlema, et et Juhan valiski ju kasvamiseks isakodu ja, ja me oleme teda siis mõlemad omal moel võib-olla rohkem kui neid lapsi, kes on kogu aeg olnud nagu perekonnas kasvatanud, üle hoolitsenud, sest selline olukord paratamatult tekitab niisugused tunded, et, et ta on nagu sinu juures ja ei ole. Nii et, et pigem võiks võib-olla Juhani käest küsida, et kuidas kuidas see talle mõjus, aga, aga ma arvan jah, et see on olnud raske ja mitte ainult mulle, vaid kõikidele inimestele, kui oleks võimalik, siis ma seda küll kellelegi ei soovitaks. Juhan, kui vana sa olid ja kas sa, kui hästi seal jagasid? Aga mis toimub? Kõigepealt esiteks tõmbaks seda draamatooni nagu kõvasti maha, sellepärast et minu enda elu on olnud väga lõbus ja tore. Ja ma näen väga palju sõpru, kellel on sarnane elu ja kogu see ja ma saan aru sellest, kui raske see lõpuks oli. Loomulikult see tekitas hästi palju selliseid nägelusi ja pingeid ja jamasid ja draamat loomulikult ka. Aga Mul pole olnud teistsugust perekonda. Minu perekond on koosnenud sellest, et mul on neli vanemat, lõpuks ma olen kaheksa vanavanemad. Mul oli teoreetiliselt 16 vanavanem vanemate, tegelikult nendest elusaid vähesemad, aga tegelikult see oli nii vahva. Millal see, see on vist nagu vanemas põlves. Ma olen hakanud palju rohkem väärtustama. Aga see oli ka lapsena väga tore. Et mul ei olnud ainult linnavanaema ja maavanaema, vaid mul ka Viimsi vanaema ja vanaisa ja ma käisin kosel ja nii edasi, et see annab sulle sihukese seikluslik oma lapsepõlve. Aga suhted isa-emaga, jäidet alati terveks või sul oli keerulisi kohti ka? Kindlasti oli keerulisi koht, et ma ei eita seda, et minu jaoks, mis on probleem ja ma arvan, millest ka täna ühiskond ainult aegamisi suudab nagu hakata välja tulema, on see, et on mingid norm, mida surutakse peale ja see teeb muidugi haigeid, kui sulle öeldakse, et aga Ta nagu täna oli meil see aktus ja miks su isa ei tulnud kooli või täna oli nagu see asi, et pidid olema nagu sellisena noh ühesõnaga selline natukene boksist välja perekondade aktsepteerimine. Et see on alles viimase 10 aasta trend ja minu arust on see väga normaalne, et sellel seda lastakse, sellel lastakse arendada, sest on peresid, kus on üks laps, on peres kaks last, on peres kolm lapsi. Peresid, kus on isa, ei ole. On peresid, kus on kaks ema peresid, kus lapsi kasvatavad vanavanemad ja see on minu arvates on see nende perede enda tervise küsimus, et me aktsepteerime neid sellisena, nagu nad on. Minul ei ole olnud teistsugust peret, mina olen väga õnnelik oma perele ja see pere on laiem, kui võib-olla tavamõistes tavatsetakse perekonnaks nimetada. Aga minu jaoks on see olnud hirmus suur väärtus. Ja ma arvan, et mu ema ja minu isa on teinud õigeid otsuseid kujundades oma tuleviku, sellised, nagu nad tahavad seda kujundada. Kuulen, kuidas ema rääkis, sellest ma näen, tal on valus ja ta kardab, et äkki tahan teinud kellelegi haiget sellega. Minu arvates ei ole see see üldse tähtis, tähtis on see, et sa julgeksid olla see, kes sa oled, et sa oma ümberlood sellise mõnusa tunde ja jagada oma armastust nende inimestega, kellega sa soovid seda teha. Ning ma olen tegelenud läbi raskuste temalt õppinud, kui oluline on usaldada seda, keda sa oled minna edasi sellisena kellena sa iseennast oled kujundanud, mitte alluda mingitele mingite teiste loodud kastidele või süsteemidele, sest lõppkokkuvõttes teed nii iseendale kui ka teistele sellega palju rohkem haiget. Ma arvan, et me võime kindlad olla selles ja Juhanil on, on olnud õnne ja minul ja Johan isal Aivaril ka, sest me kõik oleme teadnud, et me anname endast parima. Et mina tean, et, et Johani isa armastab Jaanit meeletult ja ta usaldab mind ja mina täpselt vastupidi, nii et et siin nagu neid valupunkte ei ole, aga, aga see on osa minust nagu sa tead, Johan, ma olen selline. Elan mingeid asju väga sügavalt läbi ja, ja, ja ja see ongi võib-olla nagu, nagu minu probleem. Ma arvan, et see on väga mõistlik, et et inimesed käituvad erinevalt ja me aktsepteerime seda. Ei saagi olla ja seda, et inimesed reageeriksid sarnaselt Kui igav oleks maailm? Johan, su ema on olnud suure osa oma elust avaliku elu tegelane ja temast teatakse võrdlemisi palju isa kohta seda öelda ei saa. Aga küsimus selline, et kokkupuutepunkte sinu elu kulgemisel ema tegemistega mõningaid on olnud kaasa arvatud siis peaaegu sattumine nagu kunstiinimeseks. Aga kas sa oskad, oled sa mõelnud selle peale midagi öelda, isa poolt välja tuua, et kas tema on kuidagi? Kuidagi ta kindlasti on mõjutanud sinu käekäiku ilmselge, aga niimoodi nagu otsesemalt või suunanud su valikuid või, või sekkunud heas mõttes? Jah, ma laienda seda kindlasti, esiteks mu isa on ehitusinsener. Ja mäletan seda, kui ma lapsepõlves käisin, kaasas temaga tema ehitusobjektidel, see see tunne, sa näed maju kerkimas, uusi ruume loomas, et see oli kindlasti üks põhjus, miks alates viiendast eluaastast, kui keegi küsis mu käest, et kelleks ma tahan saada, siis ma teadsin, et ma saan arhitektiks. Peaaegu nii oleks läinudki. Läksingi ekas tegelikult teadmiselt alguses, et ma olen sisalik arhitektuuri õppima, siis otsustasin tegelikult ise tuur, võib-olla seal napist toredam kuidagi vahvam. Ja lõpuks ei saanud ei arhitekti sisearhitekti. Aga nagu ma ütlesin, et mu isa on kindlasti on mind väga palju mõjutanud, aga kõik minu ümber olevad inimesed, kes on mind kasvatanud kalju ja Helle sealhulgas on olnud väga suur mõju ja minu kõik minu vanaemad ja vanaisad. Te olete olnud tipp-poliitikas, te olete olnud minister, kas see on kõige imelikum tööalane väljakutse? Kõige veidram, mis teile iial on kaela sadanud? Ausalt öeldes isegi ei ole, vahepeal on olnud üks, millest ma hetkel ei taha rääkida isegi mälestused sellest, aga õudsed. Aga tulles selle perioodi juurde tagasi ja võib-olla Johani valikute juurde, siis ma pean küll ütlema. Et sellel perioodil ja üleüldse elus on, on mind Johan väga aidanud. Et, et ma olen tema nõuandeid väga-väga usaldanud. Ma loodan, et mitte lihtsalt kuritarvitanud, aga on olnud raskeid perioode, kus ma tõesti helistan Johanile, jaa, jaa. Ja tahan, tahan tema arvamust kuulda ja ka tema on olnud kaheti selles olukorras, kus ta võib-olla noh, ütleme niimoodi, et väga kergelt pole, pole seda saanud nagu tehagi, ma ei tea, vist on niimoodi ka olnud või. Aga mul on jälle hea meel, et sinu karjääris nii nagu ka kõikide teiste puhul, et kui vähegi on võimalus olnud nagu, nagu seda teeotsa teeotsale minekut, et toetada, aidata, siis ma olen seda seda teinud. Ma nüüd ei saanud aru, et mis küsimustest Juhani käest nõu saite, poliitikukarjääri ajal? Ja väga paljudes erinevates küsimustes, sest Juhan oli juba sai, sa olid siis juba Tallinnas. Ema muidugi ületähtsustab, minul oli tal alati küsinud perekonna käest nõu, tundsin ühe ja ma tean, et see on siis me kutsusime neid perekondi, kes kunstinõukogudeks kui ema sai valmis mõeldud kavandiga. Tali. Tal oli selge, et ta ei olnud hädas, tal oli selge plaan, mida ta teha tahab, aga seda plaan oli vaja testida, testida erinevate selliste noh, ütleme üsna selliste mitte veel välja kujunemate mõistetega inimestele, nagu näiteks kõik viiekesi seal lapsed. Ja Kalju ka loomulikult, eks gallialane Ta pööritas silmist, ta teadis täpselt, mis hakkab juhtuma. Nii. Ema ütles, et kuulge, tulge aidake mul, mul on majas. Pidin valima. Ma sain teha ainult kolm laua peale ees, eks ju, nii pikad arutelud, kellel meeldis sinine, kellele punane ja lõpuks läbi raskuste perekond konvergeerus ühe konkreetse kavandi ema mitte kunagi ei valinud. Sest ta teab täpselt täpselt, mida ta tahab, ta päriselt tahtis kinnitust, et tal on õigus. Sellised surelikud nagu me siis olime, laia reageerisid täpselt nii nagu ta. Ei, aga ma mõtlen seda, et ebatõepoolest küsis mult nõue talle kunagi peljanud inimestelt nõu küsida. Minu arvates on see üks asi, mida ma temalt õppinud ära pelga küsida, ära pelga näidata välja oma nõrkust või seda, et sa ei tea. Aga ma mäletan küll, et oli kumu ehitus ja ka see oli väga pingeline, pidasime nõu, tagasiastumine oli üpris selge samm, aga ma vajasin väga-väga tuge ja Juhan oli juba siis ikkagi jalgupidi poliitikas ja see selle toema sain. Tuge oligi sellel hetkel perekond. Ja muidugi väga pikk periood ekas, et, et see lõppes küll teistmoodi, kui oli planeeritud, aga lõppes siiski tulemusega. Ja siis mul oli samamoodi nagu vaja, nii pere tuge kui, kui, kui Johani arvamust nendes asjades. Millal te härra viiulit viimati kohtasite? Ma ei tooks seda teemat täna siia. See on olnud üks hetk minu elust väga raske hetk, väga ebameeldiv hetk ja ma sellesse saatesse Ta ei tooks nii palju, võib-olla või vähese siiski. Teie kohta võiks rääkida, et ega Eestis ei ole olnud liiga palju ministreid, kes on, või üldse tipp-poliitikuid, kes on oma ametist ühe või teise jama tõttu vabatahtlikult loobunud. Tee seda siiski tegite, ma arvan, sa kõlaline kõneleb inimese kohta midagi. Jah, aga ma olen seda ka varem öelnud, et nii nii ettevalmistamata kui ma ka olin mõnes mõttes ministri tööks, nii nagu me oleme kõik ka lapsevanematööks, nii selgelt teadsin ma põhjuseid, miks sellest tööst tuleb loobuda. Et see oleks võib-olla kõige õigem vastus ja, ja ma tahan öelda, et mitte tagasiastumine ei ole olnud Mulle raske, vaid raske oli teadmine, et tõesti riigilt testikultuurilt on üks inimene, keda ometigi kontrolliti suutnud nii suure summa enda kasuks varastada. See on olnud raske tunne ja see nagu ei lähe mööda, et see jääb kuidagi minuga lihtsalt ajab ja ongi nii. Juhan, kuidas sinu otsused on sündinud ükskõik, kas tööalased või perekondlikud, isikliku elu omad, kas sul on ka oma kunstinõukogu, keda koondab? Ja kindlasti on, selles mõttes olen väga tegelikult mõned tema moodi mullaga peas tavaliselt otsese olemas, mu elukaaslane, tihti pehmule nalja ütlevad, et aga sa tead täpselt, mida sa tegelikult teha tahad. Ja nii see on tunnistama, need otsused on kujunenud tihtilugu mingite selliste mitte mitte planeeritud tegevust tänavaid vaid, vaid pigem pikalt mingi asi tul sees keenud, kedranud, siis järsku on olnud võimalust ellu viia. Siis ma olen, haarab nendest võimalustest kinni. Ja nii see on kulgenud ma üldiselt ma tõesti ei ole oma karjääri planeerinud kuidagi. Ma ei saa ütelda ka sõela, et see oleks nagu lihtsalt nii kulgenud. Kuidagi ma ei tea, kuld kannikul on mind kuhugi veetud, ei ole. Mõlemad avatud olnud uutele võimalustele on olnud ise huvitatud nendest asjadest. Ja kindlasti on väga paljud inimesed mind aidanud lisaks vanematele. Mul on olnud õnn töötada tohutult vahvate inimestega koos. Minu esimene töö oli riigikantselei eurointegratsiooni büroos, Henrik Hololei võttis mind tööle tegelikult praktikale. Ja ütleme ausalt, sõbraktid, intervjuu ei läinud väga hästi. Kuna ma olin, laseme nüüd lõpuni, ei, ma olin Tartust tulnud ja ma olin üldiselt üsna pidune ja joonud ära mitu head pudelit õlut koos oma sõpradega isegi paar veini häbematult näed. Ja siis läinud tööintervjuule. Hendrik vaatas mulle otsa, et noh, tundub, et see poiss siis tõepoolest tegelikult väga palju ei taha seda kohta saada ja siis Ma ikka rääkisin endaga ja lõpuks ta küsis mu käest paar küsimust ja siis ütles, et okei tead mis sa meiliaadress on, et ma saadan sulle siis noh, teate, et kuidas läks ja mis sa edasi teed? Suts selle meiliaadressiga, Henrik, ma nägin kohe ka mõne aasta, küsisin, mis sul ei olegi meiliaadresse või? Ei, on küll, aga teadvat. Merjadesse nimi on nagu minu eesnimi on Juhan ja siis me juba 14 nimel nagu tagurpidi Juhan. Mis mõttes nagu pidanuks üles kergemeelne, siis ta sai aru, mida, mis momeljates oli ja siis ta hakkas kõva häälega naerma. Sellised naljakad episoodid on õelus aidanud. Me tõmbame vestlusele joone alla, oli väga-väga tore, aga kaks lauset ühe ametikohta siiski veel. Mida me ei ole puudutanud, see on vanaema. Kas elus on see aeg, kus midagi mõnusamat annab välja mõelda, kui kui vanaemaks olemine? Tahaks rohkem jaksaks rohkem, on teine lause ja noh, loomulikult see on, see on lihtsalt nii uskumatult tore tunne teadmine, et, et sina lähed edasi nende pisikeste inimeste kaudu. Ja sa oled tegelikult nii kaua elus, kui nemad, nende lapsed ja nende lapselapsed. Sind mäletavad. Johan, ma tänan, et võtsid aja, oli tore rääkida. Nendelt kohtume tulevikus veel, Signe, tänan tulemast. Aitäh, saate pealkiri on, käbi ei kuku ja täna olid meil külas ema ja poeg Signe Kivi ja Juhan Lepassaar. Kohtume tulevikus veel. Mina olen Sten Teppan, kõike head. Pikem versioon vestlusest Signe Kivi ja tema poja Juhan Lepassaar ega asub vikerraadio koduleheküljel. Saate käbi ei kuku alt, leiate teisedki samateemalised vestlused, kus oma perekonnast ja suhetest on rääkinud lapsed ning nende vanemad.