Minu nimi on Sten Teppan ja ma soovin kõigile, kes vikerraadiot kuulavad, imetoredat päeva. Tere ka. Seekord kutsusin saatesse Signe Kivi, kes õppis kunstnikuks, aga on hiljem sattunud aina juhtima ja eest vedama, kuni ministri ametini välja. Signega koos tuli külaliseks tema vanim poeg Juhan Lepassaar kes on kogu oma tööelu tegelenud Euroopa Liidu teemadega. Poliitikas päriselt mitte, ent sellele väga lähedal küll, aga nagu siin saates kombeks, on esikohal perekonnaga ja suhetega seotud küsimused, mida kohe esitama hakkangi. Kõigile head kuulamist. Tere tulemast saatesse, Signe. Tere, Johan. Tervist. Signe poeg. Ja kui ma ütlen Johan sulle juurde, et Euroopa liit selle poliitikasse puutuv on ampluaa, kus sa toimetad, siis kas see rahuldab sind? Aga minu arust täiesti õige määratlus. Mina armastan öelda, et tegelen Euroopaga. Selline määratlus, et mis asi on nagu poliitika, mis asi on selline bürokraatiat, minu peas on see natuke liiga kitsas, sellepärast lõppkokkuvõttes tähtis on see, et ma saan midagi teha, mis läheb inimestele korda, mis muudab elu paremaks. Minu, ma mäletan seda, et selle 98. aastal, sest ma õppisin Tartus politoloogiat. Ja ma tegin oma peast teadliku otsuse, et ma hakkan tegelema Euroopaga. See huvitas, mind huvitab mind tänaseni, on, minu arust on see äärmiselt põnev projekt siukest asja maailma ajaloos, mitte kunagi ei ole olnud, kui. See on andnud meile siukse vabaduse, mida ka ei ole mitte kunagi olnud maailmas, eks ju, et meil on võimalus ükskõik millises kohas Euroopas ületada, riigipiiri, minna teise kohta tööd tegema, nautida Eestis teenuseid ja kaupu, mida siin ei toodeta, samal ajal müüa oma vahvaid asju mujal, et noh minu arust Tore asi, ühest küljest kõlab see, mida sa, Johan, kirjeldasite õilsalt muuta elu paremaks ja anda oma panuse, eurooplastel läheks hästi, aga ära pahanda, teisest küljest kõlab see natukene õõnsalt. See on lihtsalt selles valdkonnas toimetavate inimeste süü, mitte sinu oma, eks tekib mingi kuvand ja stereotüübid ja nii edasi, et ja, ja võib-olla see ka, et ma ei saa aru, lihtsalt, mis see igapäevane tööots, kui kabineti uks avaneb, sa istud arvuti taha ja hakkad midagi tegema, aga võib-olla saame nendest veel rääkida, Signe. Kuivõrd ja kas üldse te tunnetate vastutust Dust või süüd jutumärkides selles et teie poja tegevusvaldkond on just niisugune, nagu on, sest ka teie ellu on ju omal moel poliitika omal ajal päris tõsiselt mahtunud ja te olete vähem rohkem aktiivne olnud, kas siin on mingi seos udunegi? Et poisiga on samamoodi läinud? No seda peab muidugi Juhan vastama, aga mingit süüd ma küll ei tunne, et vastupidi ma olen päris uhke selle üle, et Juhan on kõikidest oma huviobjektidest või huvialadest kasu lõiganud. Ja ühel või teisel kombel tegeleb nendega siiamaani, et tegelikult Johan astus ju kõigepealt õppima kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri. Ja sel hetkel ma tundsin küll väga suurt uhkust sest mõeldes tema kooliaja peale sa käisid, eks ole ju muusikaklassis õppisid keeli, laulsid koorilaulus natukene tegelesid spordiga maailma asjadest olid sa huvitatud nagu kogu aeg ja siis see kunst noh, muidugi teeb emale emale rõõmu ja pealegi on, sai väga heade tulemustega sisse, mis oli suhteliselt üllatav, sest et Ta küll käis laste kunstikoolis, aga igapäevaselt päris nagu kunstiga ei tegelenud. Ja ma mäletan, kuidas ema rind paisus sellel hetkel, kui ta ühe kõige raskema eksami vähemalt tol ajal. Et Leonhard Lapini kompositsiooni ülesande, mis oli niisugune tavaline taks, et, et see kukutas nagu pooled üliõpilaskandidaadid välja, aga et Johann sai nagu kõrgema hinde, mida mu meelest ma ei tea, kas on üldse enne saadud? Johan kas Sa ise mäletad seda ülesannet, millest sa üldse seisnes? Ausalt öeldes ma ei mäleta väga palju teile, et ma lähen selle mäleme, mäletan seda. Ma ma olin üsna pingevaba sellel sisseastumiseks, mis aitab alati kaasa. Ma ei tea, kas ma ei olnud enesekindel, aga ma arvasin, et ma lähen teen oma parima. Mul oli lõpus siis pärast väga tore kursus ja lõi kursavendi kursaõdesid, kes oli aastaid proovinud sisse saada ja lõppkokkuvõttes osutusid Kimust palju paremateks sisearhitektidega. Hannes praks on täna sisearhitektuuri osakonna juht, teeb seal väga pull asju, minu arvates minu sisse astumas tulevad, panevad aga lõppkokkuvõttes Hannes näiteks, mina ei ole. Siis tulemus ei näita mitte midagi. Minu arvates on see, kas küsimus on selles, kas sa kasvad siis arhitektiks või mitte ja. Mina segan nüüd vahele sulle et tulles siis poliitika juurde tagasi, et Johan õppis aasta otsa ja siis ma mäletan, et ema tunneb kohe ära, kui, kui laps tuleb koju ja tal on midagi südamel. Ja Johanil oligi südamel see et ta tahtis minna ikkagi Tartusse poliitikat tudeerima ja küsis mu käest, et, et noh, et ema, et mida ma teen. Mäletad, sa ütlesid mulle veel, et isa oli sulle öelnud, et mis sa jamad, eks ju, et tuleb ikka nagu, tuleb ikka nagu kinni hoida sellest ühest. No meie põlvkond tegelikult ongi selles mõttes hoopis teistmoodi kasvatatud, et kui me kuskile sisse saime, siis oli ka nagu samm see, et me pidime selle lõpetama, aga mina tallal ütlesin Juhanile, et aga miks mitte proovi. Ja sa olid hästi kahe vahel ja ütles ka päris täpselt ei tea ja et äkki see ei ole ikka õige samm ja ja siis ma soovitasin nagu taga Aprovi tee nagu mõlemat korraga, et see on ju tegelikult võimalik, et sa oled nii tubli. Ja sa tegid ühe aasta, õppisid nii Tartus kui Tallinnas oli nii poolool, okei. Ja ma arvan, et see oli nagu väga õige, et otsustada pärast seda ja siis Johan otsustas poliitika kasuks ja politoloogia kasuks politoloogia kasuks ja, ja see ei kurvastanud mind sugugi, sest ma pean ütlema, et see, mis toimub nagu maailmas on mind ennast ka alati huvitanud, et ma ei kujutanud küll kunagi hätta, et et mul tekib võimalus, kui päris lähedalt poliitikas õieti ütlesin. Osaleda. Aga nii ta siis on läinud. Kuna mina kirjutasin ka ülikooli sisse astudes üheks valikuks politoloogia mul oli see küll lihtsalt sellepärast, et midagi pidi panema. Esimene valik oli, oli midagi muud. Ja tunnistan ausalt, ma ei saanud aru, isegi, mis, kui ma peaks sinna saama sisse või sellesse valdkonda maanduma, mida seal tegema hakatakse. Kas sa teadsid päriselt, mida politoloogia tähendab? Mida sa hakkad õppima? Mul oli udune aimdus, ma pean tunnistama, et nad kui, kui poleks küünik, siis ma ütleks, et poliitika, politoloogia vahe on umbes sarnane, mis on psühholoogil psühhopaadil kus või kui ma lähen, positiivne inimene, siis ma ütlen, et poliitiku ja politolooge vaheajal sama, mis kunstile kunstiteadlasel teadlane ise ei tee kunsti jagada, jälgib seda ja ta analüüsib seda, ta proovib seda seletada teistele. Ta proovib seal leida mingisuguseid seoseid, laiemaid seaduspärasusi, et see on see, mida teeb politoloog poliitikaga. Sissejuhatus saatele sai suurepärane. Me tuleme nende asjade juurde varsti tagasi. Aga et pilt terviklikum oleks siis ma läheks hea meelega, Signe koos teiega kõigepealt teie enda lapsepõlve sinna päris algusesse. Mis mälupildid teil esimesed oma kodust on? Ma tean seda tegelikult päris täpselt, sest need hetked on kuidagi minu juurde väga selgelt tulnud ja ja kinnistanud ja üks esimesi mälestusi on tegelikult minu maavanaema ja maavanaisa kodust suurest pikast Põhja-Eesti talumajast, kus olid mõned elamise kambrit ja teises otsas laut ja kõik see, mis tollal talumajapidamises oli oluline, oli seal vahepeal ja ma magasin akna all ja ma arvatavasti nägin kas kurgi või sookurgi, aga lapsepõlves oli mul niisugune tunne, et ma nägin flamingosid, et noh, see oli kindlasti kuskilt siis ühest filmist või, või, või lasteraamatust pärit pilt, et et see on nagu selline, siis on selliseid päris traagilisi mälestusi, sest et kolmeaastaselt sealsamas ründas mind minu enda süü tõttu pere. Koer hammustas mind päris päris valusasti ja pärast seda põgenes metsa ja siis ma mäletan, kuidas kuidas sai vanaisaga hobusega sõidetud lähimasse velskripunkti, kus mu Niina õmmeldi väga suure ja jämeda nõelaga kinni ja selline ta nagu siiamaani. Ja siis linnakodust mäletan ma, et kaljutänaval, kus me tol ajal elasime, ühiskorteris seal oli kolm peret ja mina olin esimene laps, nii nagu Johan on minu esimene laps. Teisi lapsi väga palju ei olnud, üks vene perekond elas veel keldris, nii nagu tol ajal olid keldrikorterid iira ja Kalju tänaval tehti vist remont, Tivoli paigaldati mingeid torusid. Kuna mul olid lampjalad, siis ma pidin paljajalu nende killustiku kivide peal käima, seal päris valus. Et need on võib-olla niisugused niuksed, kummalised, isegi nagu niuksed, traagilised mälestused, aga aga on, on, on palju teistsuguseid ka, et ma olen hakanud näitaja tasapisi kirja panema, sest nad on tohutult põnevad ja tõesti täna isegi ei usu, et noh, mina olen pärit ikkagi sellest ajast, kus Jaama tuli vanaisa hobusega vastu ja kus suveti. Istusin ma heinavang kri tagumise pulga peal ja vaatasin, kuidas ratast, otsus konni laiaks ja. Kuidas köidas tehti heina ja tädid korjasid marju ja ja mina muudkui lugesin ja lugesin ja lugesin ja käisin salaja kapis, panin, kujutad ette, Johan hangunud sularasva leiva peale ja siis raputasin sinna suhkrut. See oli väga-väga-väga hea ja siis lugesin raamatuid, kõik niuksed, asjad, mida tänapäeval lastele enam ei lubata, kõik mu raamatud olid rasvaplekke täis. Pigem linnatüdruku, absoluutne linnatüdruk, aga vot sellised mälestused on praegu maalt ja linnast muidugi ühiskorteri mõningad väga kummalised mälestused. Koolist tulevad teistsugused. Et siiamaani ema, kes on pühendunud pedagoog olnud oma elus, naerab minu esimest koolipäeva, kus sel ajal kutsus direktor esimese klassi lapsed ja tegid kniksu ja ja andsid lilled. Ja mina kuidagi andsin oma lilled natukene kohmakalt, mul oli nagu näpp vahele, et ühed olid mõeldud kätehääle ja ja teised olid mõeldud siis küll mees direktorile. Ma imestan siiamaani, meestele kingiti lilli, et ma ei ole nagu pärast seda elus kunagi eriti teinud. Ja tema nägu krabas, need lilled kõik ja mina keerasin ennast ümber ja ütlesin saalitäiele rahvale. Too tooted on, need on väga kõva krabada, tuba võttis krahh, krahh kõik mult ära. Ühesõnaga, niisugune väike protest oli, võib praegu öelda, et nagu, nagu omasin, siis juba lapsepõlvest peale, ma arvan, et küllalt niisugust tugevat õiglustunnet Kas teile nüüd hiljem distantsilt hinnates tundub eteid, pigem kasvatati või lasti kasvada, kuidas isa-emaga läbisaamine oli ja see tunnetus muidugi võib väga erinev olla, aga teie tunnetus oma koduse korra suhtes, kas kord oli ja missugune? Ma pigem võrdleksin seda aega sellega, kui ma ise olin noor ema ja lapse kasvatasin ja see on väga suur vahe ja veel suurem vahe on see, kui ma vaatan, et kuidas meie lapsed praegu oma lapsi kasvatavad, et tol ajal oli ikkagi väga palju keelde ja käske ja noh, muidugi ajasse last vihale, aga, aga kuidagi me allusime ka sellele ja noh, niisugune ütlus, et laps räägib siis, kui kana pissib, seda ütlesid võib-olla pigem vanavanemad, aga aga noh, see näitas seda, et laua taga lastel laste rääkida, siis kui keegi küsis nende käest, et muidu rääkisid täiskasvanud. Ja meil oli, ma arvan küll kord, et ma olen tihti mõelnud, kust mina selle hirmsa korraarmastuse ja, ja niisuguse soovi. Mul oleks teadmine, kus kõik asjad on ja et, et kõik oleks nagu korras, et kus ma olen, selle kus ma olen selle saanud, et küllap see lapsepõlvest on aga, aga midagi niisuguste isikupärast ka, et ma mäletan isegi seda, et kui emale-isale tulid külalised ja mulle tundus, et et tuba ei ole väga korras, siis ma tõmbasin isegi põrandakaltsuvaipade nii-öelda need servad narmad sirgeks, sest. Päris päris kaod on paar päeva tagasi avastasin, et ma teen maakodus, midagi sarnast on Johan, eks ju. See ei ole tore. Olles sellele selles otsas, kus siis enne külaliste saabumist käib sellel koristuskontroll ja ma küll ei mäleta, et meil käib külalisi, kes oleks kontrollinud Oki sahtleid korradele ameti, nõuti ehmeda koerad. Et mina, mina mäletan näiteks seda, et olles nord, noorte vanemate laps, siis kohati oli selline väga boheemlaslik kasvatuse sabas. Episoodiliselt olid äärmiselt karmid nõuded. Et ema, noh, ta on tuntud oma sellise korrastatused, tema tööpinnad peavad olema korras ja tema ümber ruum. Kõik peab olema sätitud. Kompositsioonitunnetusega mitte lihtsalt niisama ei pea, asjad puudutavad olema. Et jah, et eks sellega sai vaadeldud küll tema täitsa palun vabandust. Nii, asjad olid sellised, et ja tegelikult ma pean tunnistama, et mulle puhtad pinnad, et mul on endal sama instinkt ja minu elukaaslane, mu tütar maadlevad minuga nüüd muidugi selles mõttes, et eks sellised asjad võib-olla teravad nurgad juuritaksegi välja alles kolmandal põlvkonnal. Siis lähevad asjad nagu enam-vähem riimi. Kes teie vanemad olid ja kas nad püüdsid mingist hetkest neiu nimega Signe saatust kujundama hakata? Ema oli mul õpetaja kogu aeg ühes koolis ja siin ma pean tõesti ütlema, et õppida koolis, kus emane õpetaja siis õppealajuhataja ja lõpetada seesama kool, kus su ema on direktor. Et see ei olnud kerge ja pealegi noh tol ajal oli see hirmus kole, et sa olid ju veel hea õpilane ja ma pidin nagu meelega tegema mingeid lollusi, et klassi silmis kuidagi noh, mingisugust niisugust lugupidamist teenida, et see on minu meelest väga suur vahe, mis on praegu muutunud, et et õppimine on ikkagi pop ja on tore, kui sul on palju huvialasid lollus tüdruku moodi välja näha seal all. No ei tahaks isegi nagu rääkida hakat, võib-olla. No ütleme niimoodi, et mõnikord, kui ma teadsin küll siis ma nagu noh, umbes nagu ei vastanud nagu kohe ja ja meil oli väga tore klass ja me saame siiamaani kenasti läbi ja tundub, et aastaid ei olekski nagu möödunud, aga sai seal ikkagi kiusatud ja joostud ja tunnist ära mindud ja aga noh, see kõik oli ikkagi väga-väga-väga piiri peale, et pigem on võib-olla tore mälestus sellest, et kui me siis kooli lõpetasime, siis ma leppisin küll, ma kasutasin seda võimalust, et et ma saan kooli direktorit kasutada meie ja iseenda huvides, et mul oli emaka kokku lepitud, et ta tuleb klassi sellel hetkel, kui mina pean pateetiliselt õpetaja laua peal seistes klassile kõnet, see oli mingi spontaanne niisugune hetk vist Me olime kokku leppinud, et keegi peab kõigile kõne. Ja siis eks ole, kujutage ette, läheb uks lahti ja kooli direktor astub sisse. Ehmatavad õudsalt ära, teadmata, et noh, meil oli see natukene nagu kokku lepitud. Ja ütleb, et sõitmine, bushman, tulge minuga kaasa. Et te saate käskkirja kogu klass ab käskkirja ära. See oli muidugi ma tulingi selle käskkirjaga tagasi, aga see oli niisugune võlts võltskäskkiri. Ta oli niisugune tore elamus, aga jutu algus oli vist vist sellest, et kas mind kasvatati ja kes olid vanemad, et isa oli insener? Mul hakkab üha rohkem muidu juhan tunduma, et see, et vanaisal olid kogu aeg need paberid väga korraseder oli kirjutuslaua alumises sahtlis Kochi noori, erineva tugevusega pliiatsid, mis olid nii peeneks teritatud soni nii võluv ja siis ta joonistas nendega küll mööbli kavandeid. Ta tegi väga palju mööblit ise. Tol ajal ilmus ajakiri kunst ja kodu, kus olid õpetused muide, parimad disainerite kunstnike kavandid, Bruno Tomberg ja teised, et tegi mööblit. Ta kavandas suvilat tohutult võlusid, need pliiatsid ma sain muidugi iga kord riielda, sest isa, ma ei saanud sellest aru, kuidas ta sai aru, et ma olen neid pliiatseid näppinud ja nendega joonistanud. Tegelikult eks ju väga-väga lihtne, aga üks asi, mida ma endale lubasin, mida, mida minu vanemad ja ma arvan väga paljud vanemad tol ajal nagu Keilasid lastele oli õhtul pikali maas, lugemine. Ma olin nooruses väga-väga suur lugeja. Ja, ja loomulikult tuli võtta nagu öötundide arvelt seda, seda, seda lugemist ja pisikene vana Tooma lamp oli seal voodis ja muudkui lugesin ma jätnud järgi, enne kui raamat sai läbi, alati kuulen samme, ema tuleb, ei tohi voodis lugeda, kustuta lamp, ära jää magama ja siis ma vist ükskord isegi vihaga ütles omal lapsed on siis, ma ei keela mitte kunagi neil lugemas. Ja minu meelest minu meelest ma tegin niimoodi, Johan. Ei, mina sain lugeda küll läbi sain isegi vabaduse järgmisel päeval, mitte koolipidaja, mõnikord, kui ma olin väga unine. Et seal ei tule, prille ei saanud või ma mäletan ka sarnaseid, hoiate. Ta silmad jäävad haigeks ja see vist oli jah see põhjus, miks justkui nagu ei tohtinud, et aga siiamaani kasuta. Aga ka korralik lugemislamp pandi mehele naride peale, selles mõttes ei olnud vaja salaja lugedakse seal. Tere küsin Johan sinu käest, see on ka jälle väga erinev, et mõnikord, kui tegemist on ikkagi õpetaja ja koolidirektoriga, ma räägin sinu vanaemast. Ta astub koduuksest sisse, siis lülitab end ümber, võib olla täiesti teine inimene. Aga vahel ikkagi töö või kogu see, tema olemus tuleb nii kaasa, kui üldse võimalik on. Ja see õpetamine niimoodi õpetaja meetodil või direktoriks olemine läheb edasi ka tsiviilellu, et et lapselapsed tulevad külla ja saavad. Olgu muuga, kuidas sina mäletad seda, mina olin selles mõttes hästi õnnelik, et kuna meil oli selline tol ajal veel enneolematu kärgpere, sest mul oli neli vanaemad neli-vanaisad. Ja eriti vahva oli see, et kolm nendest neljast olid olnud õpetajad. Ja, või siis lausa olid õpetaja tol ajal ja neil olid kõikidel soov anda oma lastelastele edasi oma toredaid kogemusi õpetamisest, nii et selles mõttes, et mul kunagi enne kui ma kooli läksin, ma ei tundnud kunagi, et õpetajad on sellised kuradi kiuslikud või imelikud loomad, et vastupidi õpetajad pidid olema toredad nagu minu vanaemad. Elu tegi muidugi omad korrektuurid, vanaemad annavad palju lapselastele andeks, õpetajad ei anna üldiselt. Ta jonni lõpuni. Ja ma olin selles mõttes olin küll, ma ei ma seda siis lelu ja militaarelu õpetajate puhul ma eriti ei tunnetanud. Pigem aitas mul näha omaenda õpetajaid inimestena, ma loodan. Ma tegin nendele küll liiga, küll ma pean tunnistama, et ma ei olnud sugugi kerge laps koolis. Nii kui nii kui keegi midagi sellist välja hüppab, see vajab selgitust. Ma arvan, et õpetajad nägime ka üsna palju vaeva, et ma olin üsna altis igasuguste luiske lugude jutustamiseks, siis õpetajad pidid pärast kurgid klattima. Ma tihtilugu nihverdasid ennast, tundes läbi, et mis nüüd tagantjärele inimesed intelligentse lapse tunnus. Kes aga veidi laisk, aga minu õpetajad minu õnneks jätnud kunagi järele. Ma ei mäleta mitte ühtegi korda, kus mul oleks sa pead lausa meelde tuletama, et kui mul oleks olnud nagu mingeid probleeme sinu näitab kui edukas ja no mõnikord tagantjärgi sa, sa usaldasid mulle mõne asjaga, aga ma pean tõesti ütlema, et et mis puudutab heaks õpilaseks olemist. Ma arvan, et ma oleks samasugune olnud ka siis, kui mu ema oleks olnud direktor kuskil mujal koolis. Tegelikult ma tunnetasin seda ebavõrdsust näiteks kui tõepoolest mõni õpetaja nagu pugejalikult pani mulle parema hinda kui mu klassikaaslasele, kes võib-olla oli palju rohkem õppinud ja pingutanud tol ajal ei räägitud veel sellest personaalsest panusest ja selle märkamisest, et noh, kõik oli nagu üks nivoo, eks ole ju et seal sellest oli hästi kahju, et ja niisugune asi mulle Õudsalt ei meeldinud, et ma arvan, et võib-olla mingil määral niisuguse vastu õiendamise oma õiguse tagaajamised. Et selle me oleme küll kuskilt pärinud ja see on nagu meile mõlemale Johaniga omane ja, ja paistab natuke ka teiste laste puhul silma. Signe võib-olla see järgmine küsimus kõlab natuke imelikult, aga, aga ma küsin ikkagi, sest te olete inimestele meedia kaudu jäänud meelde natukene teistsuguse naisena kui vabandust keskmiselt. Ma mõtlen seda, et kui räägitakse teie välimusest, siis öeldakse, julge, võib-olla on niisugune enam kasutatud sõnaga noh, seal võib ju midagi veel juurde lisada. Kuhu ma tahan jõuda, on see, et sinna juurde veel sõnab boheemlaslik, kus, mis ei ole küll päris sama riietuse ja välimuse koha pealt, aga ma suunan oma küsimust sinna. Et kas need märgid ja see olemus hakkas kusagil koolipõlves juba ka end ilmutama ja asja taust, kontekst on ju see, et nagu te ise rääkisite, nõukogude aeg mõõdeti igas mõttes inimesi ühe nivooga, olgu see siis õppeedukus või hakkamasaamine kaasa arvatud siis välimus sinna kõrvale. Kuidas te läbi kooli selles mõttes tulite, kas sellega oli mingisuguseid küsimusi, oli see üldse aeg, mil ta juba n-i näitasite Võib-olla on põhjus hoopis sellest, et lapsepõlves olin ma enda arust inetu pardipoeg ja, ja kui ma meenutan ennast kui noort tüdrukud või neiud, siis pigem oli see aeg mulle hästi kurb, sest loomulikult mina võrdlesin ennast ka teistega ja ja käsil oli selline periood, kus olid väga kindlat ilu, ideaalid. Erinevus ei olnud huvita, et harvad välismaa ajakirjad või siluett näitasid kätte ikka niisugust irve, silmset, blondi või brünetti teatud näokujuga naisi. Ja, ja noh, mina ei, ei, ei ei saanud sinna ligilähedalegi jätta. Ma väga võitlesin nagu nende tundmustega noorest peast. Ja ma arvan, et tegelikult tasapisi tuli tuli mingi kindlus, et kunstiklass, kus ma esimesest kuni kuni viimase klassini õppisin ka see, et Ma hakkasin väga varakult endale ise riideid õmblema ja kuna ema andis lubaduse, mida ta kindlasti hiljem kahetses, et kui ma ise õmblen, siis ma võin endale teha nii lühikesed seelikud ja kleidid, kui ma tahan, käsil oli muide mini kõige kõrgem hooaeg. Siis ma seda ka tegin, mul olid kõige laiemad üksiit lillelised, madratsi, riidest õmmeldud ja nii edasi, nii edasi, et see ei olnud nagu eesmärk iseenesest, aga see oli, see oli soov olla ka niisugune nagu silueti tagakaanel kaks lehekülge. Et muud välismaalt. Ja, ja võib-olla suure muutuse tõi ikkagi see, et ma tõesti sain kunstiinstituuti sisse juba esimesel katsel, see oli väga-väga suur üllatus, mulle pingutus. Ja noh, sealne õhkkond ja kõik need väärtused mida, mida nagu selles majas hinnata, teise erinev, nii tohutult sellest, mis oli väljaspool seda maja ja see mulle muidugi meeldis, et ma läksin sellega kaasa, nautisin seda täiel rinnal ja ma mäletan, kuidas ma ei tahtnud seda kooli lõpetada, et mulle tundus, et ma ei saa selles selles tegelikus elus enam nagu kuidagi hakkama. Tegelikult Juhan oli ju siis sündinud ja kaheaastane, et õpi, õpingulõpuaastad olid väga rasked ja keerulised. Miks üldse tekkis kõikide teie klasside ja koolide ette sõnakunst, millega see seotud oli? Tallinna 46. keskkool oli selline kool, kus üks klass oligi kunsti klass. Nii et meie vihikutel ilutses siis ka esimene A klass teine klaklass, kolmas K-klass, teised olid A B ja, ja vist oli ka mõned korrad see juhusatu kinno. See ei olnud juhus. See, ma arvan, et oli mu ema soov ja kuivõrd ta oli ise seal koolis õpetaja, siis ma läksin katsetele. Sellest perioodist mul väga palju meeles ei ole, ma arvan, et ma olin laps nagu iga teine, kes, kes joonistab ja oma vanemate arvates joonistab ja maalib maailma kõige ilusamaid pilte. Et mille järgi neid andeid üldse valiti? Takse täna kunstnikuna ma ütlen, et see on ikkagi väga-väga keeruline ja tihti ka nagu subjektiivne. Nii ta läks. Kui palju sõltus teie elu ja saatus sellest kas kunsti kõrgemal tasemel või akadeemilisel tasemel siis õppima hakata või mitte. Kui palju oli mängus tol hetkel? Või väga palju ja et tegelikult ma pean ütlema ka seda, et et minu ema nooruses maalis ja joonistas ja ka tema unistuseks oli tegelikult minna kunsti õppima. Aga ajad olid niivõrd keerulised ja tema isa oli Siberi vangilaagris. Tema ja selle põlvkonna elukutsevalikut olid ikkagi väga karmid ja küllap ema soovis minu näol ellu viia ka neid unistusi ja, ja ootusi, nii nagu ikka natukene lapsevanemad ja ja see, et ma läksin kunstiinstituuti, noh seda peeti kunstiklassi lõpetaja puhul päris normaalseks, et, et vähemalt proovitakse ja paljud proovisid ikka aastaid aastaid nagu Johan ütles. Et mind aitas see, et ma olin korralik õpilane ja tol ajal oli väga palju nii-öelda koolieksameid, et mis ma sain kõik viied ja tegelikult erialaeksamid olid mul üpris kehvad, maalida ja joonistada. Ma muidugi muidugi oskasin, pärast on minu õppejõud mulle tunnistanud, et nad tegelikult ei tahtnud minna, kui väga vastu võtta, et nad ei näinud nagu mingit sädet erilist, aga aga et koolihinded olid head, siis tulid sellised kokku ja ja nii ta läks. Tänapäeval mulle tundub, tehakse paljuski hariduslikke valikuid lähtuvalt sellest, missugust tulevikus majanduslikult suled tõotab. Kunst on mulle tundunud eluaeg niisugune ja loominguline tegevus üldse mitte ainult kunst suhteliselt ebamäärase olemisega nähtus. Et kas seal on võimalik ka kunstiinstituuti astudes ette kujutada, mis parasjagu sinust saab või kes sinust saab. Võib-olla nõuka ajal ei olnud see nii tähtis palgamoment, sest jällegi suurt vahet ei olnud 50 rubla rohkem või vähem, aga, aga küsimuse mõte jääb samaks. Jah, et kunstiinstituuti püriti ikka eelkõige selle, selle teise õhustikku, selle, selle põneva elustiili võimaluse pärast olla. Ausalt teistsugune, sest meile oli tol ajal kuidagi nagu rohkem lubatud inimesed lõid käega, ütles, et ah kunstnikud, mis nendest. Aga täna näiteks ma pean ütlema, et ma olen väga palju majanduslikult päris edukaid kunstnikke, disainereid ja arhitekte ja mul on lausa kahju ja kade meel, et nad on sündinud aega, kus ka oma loominguga oma omaettevõtlusega. Sa võid olla täiesti võrdväärne partner ükskõik millise teise elukutse esindajale ka ka majanduslikult. Ma juba jooksis jutust läbi, et Juhan sündis siis, kui te olite võrdlemisi noor, ehkki nõukogude ajal ma ei tea, kas midagi ebatavalist. Ei, ei, see pigem oli ebatavaline see, kui inimene 22.-ks eluaastaks ei olnud abiellunud ja siis saanud nagu riburadapidi lapsi, et kuidagi tuli nii. Jaa, jaa. Täna tagasi mõeldes, ma, ma olin väga noor, meie kõik olime väga noored, minu klassikaaslased, nii head sõbrad, said oma esimesed lapsed just siis, kui nad olid 20 või 21, et mina olin 21, kolmandal kursusel. Ma mäletan seda päeva väga hästi, see oli muide väga külm kevad, nii nagu ka on sellel aastal. Ja 20. mail aastal 1978 läks järsku palavaks. Ma ostsin endale päevitusriided, seisin pikalt sabas, mul hakkas juba pahamüüja ütles mulle vene keeles, et te ostate liiga väikese numbri. Essegi ikka. Õhtul ma läksin, läksin haiglasse Joan isaga ja hommikuks oli Johan sündinud selline sinine ja karjuv ja On eredad mälestused ja, ja noh, see see maailm, need, need võimalused siis nüüd need on ikka nagu öö ja päev, et ikka imestan, et lapsed ellu jäid. Teada praegu nüüd muidugi tunnistada seda, et mingil hetkel kasvuperioodil on see küll, et üks asi, mida ma oma vanematelt õpe õpin, on see, et et laps võiks saada natukene hilisemas eas. Sain siis minu tütar sündis, ma olin 30 täpselt siis nagu 10 aastat hiljem, kui mu ema sündisin mina ja no ei saa ütelda meeletult palju targem või et ei oleks teinud neid täpselt samu mõttetuid kasvatuslikke vigu kõik nagu teeme selles mõttes, et nagu ma ei ole vahet, et nagu ütles, üks mu hea sõber, et erinevalt sellest, kui inimene tahab hakata aga sõitma siis on ju õppimine eksamile ja siis veel harjutama, et kas oskad siis keegi ei tee sulle nagu sellist eksamit lapsevanemaks saamise, ainult. Saad lapse ja siis hakkad õppima, kuidas seda last kasvatada. Siiski teoreetiline võimalus on perekooli näol näiteks tänapäeval muidugi. Kirjandust on palju, mida saab lugeda, aga seda oli ka varastada. Ei olnud vanasti ma tahan just öelda, et et kui me rääkisime kasvatamisest ja sellest ajast, kui mina olin veel laps ja siis, kui minul olid lapsed ja nüüd ma näen, kui kui mu lastel on lapsed, et noh, meile oli Benjamin ehkki raamat nagu nagu täht keset ööd ja kuna see on raamaturiiulis alles, siis ma lugesin seda nüüd alles hiljuti ja mõtlesin, et taevas appi, kui karmid reeglid, et et kuidas me saime sellest nii vaimustunud olla, aga mõeldes tagasi sellesse aega, eks ole, see oli tõesti nagu uskumatult teine maailma püüdsime, nagu selle järgi juhinduda, aga aga Juhani, esimene eluaasta möödus ikkagi niimoodi, et et või esimesed kuud sai mähkmeid kõiki triigitud ja ja, ja siis viima pudeleid keedetud, öösel Kanspektide ja pooleliolevate aktijoonistuste kõrvale ja siin tuleb muidugi öelda, et tegelikult, et meil oli ikkagi väga suur tugi oma oma vanematelt. Ja, ja nii noorest peast vist ma ei kujuta ettegi teistmoodi, et, et need vanavanemad noh, selline armastus loomulikult veel esiklapselapse vastu ja, ja nende panus oli ikka ikka tohutu. Noh, et ma just mõtlen, vanus oli ikkagi ju selline, et kas me saame üldse rääkida perekonna tekkest, et kool ja, ja kõik, see on ju nii alguses alles räägitakse, et tänapäeva noortel peredel ei ole lihtne, aga ega ta siis ka ilmselt ei olnud juba puhta olmelistel tinginud. No need raskused on, on, on erinevad, eks ju, jah, et me võime öelda, et, et täna ei ole ka lihtne teistel põhjustel ja meil ei olnud lihtne teistel põhjustel, aga seda enam tuleb rõõmustada, et lastest on täitsa toredad inimesed kasvanud. Tõesti, me olime ju noored, me õppisime, oli vaja ka pidu pidada. Jumal, mul tõusevad ihukarvad püsti, et selles mõttes Johanil on õigus, et võib-olla võib-olla mõned asjad elus võivad enne olla nagu tehtud, kui sa, lapsed saada ka, seda aega enam tagasi ei keera ja, ja ma ei taha ka, et noored repliigi muid niisuguseid vahet ei ole. Jah, ja ma sain aru. Ja kõik tikksaega parem kui teine, aga lõppkokkuvõttes. Ja aga ma tahan öelda, üks asi on küll tore, kui sa oled noor vanem, et sa oled ikka siis, kui sul sünnivad lapselapsed ja selles mõttes mina näiteks natukene kadestan oma ema, tema sai vanaemaks ikkagi 40 nelja-aastaselt. Aga mina nagu palju vanemalt ja siin oodata on ikkagi loodetavasti veel lapselapsi. Aga jõudu enam nii palju ei ole, et, et kurb on see, kui midagi ei ole teha, aga mina mäletan oma vanaemasid ikkagi tööd rügamas ja sellised ikkagi nagu pruun seelik seljas ja ja lõksuga juuksed kinni ja see oli kõik muidugi ka omamoodi kena, aga nad olid tõesti nagu vanad. No kui ma täna mõtlen, nad olid nooremad kui mina täna. Ja see teeb mind selles mõttes nagu kurvaks, et võib-olla ma olen olnud ülekohtune nende suhtes, aga kui ma tulevikule mõtlema, et siis tahaks ju oma lastelaste jaoks ka nagu nagu noor olla, ka midagi ära teha, et ega vägisi ei saa. Aga miks sa arvad, sa ei ole selles mõttes, et ma küll ei kujuta ette kuskil sellisena noore vanainimesena, et mida minu arvates, mis on hästi vahva on see, et ma näen seda omaenda vanaema pealt, kes on juba üsna eakas, samal ajal väga nooruslik, nii et selles mõttes, et lõpuks on see kõik inimeses endas kinni. Just jutust jällegi jooksis läbi, et Johan mainis kärgpere jäänud Juhan isaga kokku oli see mingis mõttes ka nagu noh, keeruline olukord avaliku tähelepanu või teiste suhtumise või millegi niiskuse tõttu. No need on küll väga keerulised ja rasked asjad täna rääkida. Et ma ei ole kunagi selle üle uhkust tundnud, tundub, et et see pidi niimoodi minema ja mul on tegelikult olnud kahju. Aga ma ei saanud ka teistsugune olla ja tegelikult peab ütlema, et et Juhan valiski ju kasvamiseks isakodu ja, ja me oleme teda siis mõlemad omal moel võib-olla rohkem kui neid lapsi, kes on kogu aeg olnud nagu perekonnas kasvatanud, üle hoolitsenud, sest selline olukord paratamatult tekitab niisugused tunded, et et ta on nagu sinu juures ja ei ole. Nii et, et pigem võiks võib-olla Juhani käest küsida, et kuidas kuidas see talle mõjus, aga, aga ma arvan jah, et see on olnud raske ja mitte ainult mulle, vaid kõikidele inimestele, kui oleks võimalik, siis ma seda küll kellelegi ei soovitaks. Et Juhan, kui vana sa olid ja kas sa, kui hästi sa jagasid olukorda, mis toimub? Kõigepealt, esiteks tõmbaks seda draamatooni nagu kõvasti maha, sellepärast et minu enda elu on olnud väga lõbus ja tore. Ja ma näen väga palju sõpru, kellel on sarnane elu ja kogu see ja ma saan aru sellest, kui raske see lõpuks oli. Loomulikult see tekitas hästi palju selliseid nägelusi ja pingeid ja jamasid ja draamat loomulikult ka. Aga mul pole olnud teistsugust perekonda. Minu perekond on koosnenud sellest, et mul on neli vanemat, lõpuks mul on kaheksa vanavanemad. Mul oli teoreetiliselt 16 vana vanavanemate, tegelikult nendest elusaid vähesemad, aga tegelikult see oli nii vahva minu jaoks, see on just nagu vanemas põlves. Ma olen hakanud palju rohkem väärtustama. Aga see oli ka lapsena väga tore. Et mul ei olnud ainult linnavanaema ja maavanaema, vaid mul ka Viimsi vanaema ja vanaisa ja ma käisin kosel ja nii edasi, et see annab sulle siukse seikluslik oma lapsepõlve. Aga suhted isa-emaga, jäidet alati terveks või sul oli keerulisi kohti ka? Kindlasti oli keerulisi koht, et ma ei eita seda, et minu jaoks, mis on probleem ja ma arvan, millest ka täna ühiskond ainult aegamisi suudab nagu hakata välja tulema, on see, et on mingid norm, mida surutakse peale ja see teeb muidugi haiget, kui sulle öeldakse, et aga Ta nagu täna oli meil see aktus ja miks su isa ei tulnud kooli või täna oli nagu see asi, et pidid olema nagu sellisena ja noh ühesõnaga selline natukene boksist välja perekondade aktsepteerimine. Et see on alles viimase 10 aasta trend ja minu arust on see väga normaalne, et sellel seda lastakse, sellel lastakse arendada, sest on peresid, kus on üks laps, on päriselt, on kuskil kaks last, on peres kolm lapsi peresid, et kus on isa ei ole. On peresid, kus on kaks ema, on peresid, kus lapsi kasvatavad vanavanemad ja see on minu arvates on see Nende perede enda tervise küsimus, et me aktsepteerime neid sellisena, nagu nad on. Minul ei ole olnud teistsugust peret, mina olen väga õnnelik oma perele ja see pere on laiem, kui võib-olla tavamõistes tavatsetakse perekonnaks nimetada. Aga minu jaoks on see olnud hirmus suur väärtus. Ja ma arvan, et mu ema ja minu isa on teinud õigeid otsuseid kujundades oma tuleviku, sellised, nagu nad tahavad seda kujundada. Kuulen, kuidas ema rääkis sellest ja ma näen, et tal on valus. Ta kardab, et äkki tahan teinud kellelegi haiget sellega. Minu arvates ei ole see see üldse tähtis. Tähtis on see, et sa julgeksid olla see, kes sa oled, et sa oma ümberlood sellise mõnusa tunde ja jagada oma armastust nende inimestega, kellega sa soovid seda teha. Ning ma olen tegelenud läbi raskuste temalt õppinud, kui oluline on usaldada seda, keda sa oled minna edasi sellisena kellena sa iseennast oled kujundanud, mitte alluda mingitele mingite teiste loodud kastidele või süsteemidele, sest lõppkokkuvõttes teed nii iseendale kui ka teistele sellega palju rohkem haiget. Ma arvan, et me võime kindlad olla selles ja Juhanil on, on olnud õnne ja minul ja Juhan isal Aivaril ka, sest me kõik oleme teadnud, et me anname endast parima. Et mina tean, et, et Johani isa armastab Jaanit meeletult. Ta usaldab mind ja mina täpselt vastupidi, nii et et siin nagu neid valupunkte ei ole, aga, aga see on osa minust nagu sa tead, Johan, ma olen selline. Elan mingeid asju väga sügavalt läbi ja, ja, ja ja see ongi võib-olla nagu, nagu minu probleem. No ma arvan, et see on väga mõistlik, et et inimesed käituvad erinevalt ja aktsepteerime, seda ei saagi olla ja seda, et inimesed reageeriksid sarnaselt Kui igav oleks maa ilmselt Johan su ema on olnud suure osa oma elust avaliku elu tegelane ja temast teatakse võrdlemisi palju isa kohta seda öelda ei saa. Aga küsimus selline, et kokkupuutepunkte sinu elu kulgemisel ema tegemistega mõningaid on olnud kaasa arvatud siis peaaegu sattumine nagu kunstiinimeseks. Aga kas sa oskad, oled sa mõelnud selle peale midagi nii-öelda isa poolt välja tuua, et kas tema on kuidagi? Kuidagi ta kindlasti on mõjutanud sinu käekäiku ilmselge, aga niimoodi nagu otsesemalt või suunanud su valikuid või, või sekkunud heas mõttes? Jah, ma laiendada seda kindlasti, esiteks mu isa on ehitusinsener. Ja mäletan seda, kui ma lapsepõlves käisin, kaasas temaga tema ehitusobjektidel ja see, see tunne, sa näed maju kerkimas, uusi ruume loomas, et see oli kindlasti üks põhjus, miks alates viiendast eluaastast, kui keegi küsis mu käest, et kelleks ma tahan saada, sest ma teadsin, et ma saan arhitektiks. Peaaegu nii oleks läinudki, läksingi ekas tegelikult teadmiselt alguses, et ma lähen arhitektuuri õppima, siis otsustasin, tegelikult ei, tuur võib-olla seal hoopis toredam, kuidagi vahvam. Ja lõpuks ei saanud ei arhitekti sisearhitekti. Aga nagu ma ütlesin, et mu isa on kindlasti on mind väga palju mõjutanud, aga kõik, et minu ümber olevad inimesed, kes on mind kasvatanud kalju ja Helle sealhulgas on olnud väga suured mõjurid. Minu kõik minu vanaemad ja vanaisad. Et mäletan siiamaani, kui ma sealsamas 20 esimeses keskkoolis õppisin ja tihtilugu tund sai läbi, siis ma läksin. Viimsi vanaemad, kes töötas üsna lähedal vahepeal, kes on siis Kalju ema. Neile tööle juttu rääkima ja ta on paljude õpikute autor olnud. Tal oli alati põnevat öelda elu kohta, et ma ei saa ütelda, et ma olen ema, laps või isa laps, et ma arvan, et ma olen väga paljude inimeste laps. Mis mees sa koolis olid? Mul ei koolis väga erinevaid perioode. Ma olin algklassides nagu selgus, ma ise seda väga hästi mäleta. Kraade tõsi, on üks episood, kus ta, näiteks ühe mu klassivenna ema tuli kooli mind korrale kutsuda, kuna ma olin tema poega kiusanud. Põhikoolis olin ma pigem selline kuidagi natukene endasse tõmbunud, kohati väike imik, lõpus oli hea. Ja, ja siis keskkoolis ma olin juba täiesti teistsugune inimene. Vahetusel ülikooli need. Mulle tundus, et proovisin sammutada nii palju erinevaid maailmu, kui, kui ma sain. Semu teatavasti õnnestus, keskkoolis tegelesin, juba siis huvitas mind võim ja võimusuhted tegeledes õpilasomavalitsusega. Mul on koolis väga head mälestused, aga ma mäletan ka seda, et need kooliajad ja perioodid olid väga erinevad, et oli hetki, kus ma olen alati mulle meeldinud koolis käia. Aga oli hetki, kus ma tundsin ennast koolis. Kuidagi eemalolevana, mäletan. Mul oli hästi tore ajaloo õpetaja. Ma olen alati ajaloost väga palju huvitunud. Ja siis ma lugesin tunnis ajalooõpikuid, mis oli tegelikult minu arust kas kaks või neli klassi edasi, sellepärast et mulle tundus, et et, et õpetaja võtab ajalugu läbi liiga aeglaselt, minu jaoks. Ta lasi mul seda teha. Ja see ongi väga vahva, et hoolimata sellest, et klass oli suur 30 inimest ta lubas mul tegeleda nende omaloominguga ajaloo mõttes. No kindlasti pidi olema sa elus ka hetki, kus sa läksid linna avastama inimesi enda ümber ja Ja oli, aga ma pean tunnistama, et ma olin üsna erinevalt inimestest, kes varaküpsed, mina olin hilisküps. Keskkoolis, ma olin ikkagi veel suhteliselt poisike, ma pean tunnistama, et minu selline nagu maailma avastamine ja tegelik murdeiga langes ülikooli. Väga tore, võib-olla lihtsalt tore. Ma arvan, vanematele isegi, leidis juba teises linnas ja ja paljusid pingeid hoidis võib-olla ära. Ülikoolis ei pidanud isa jama enam asja klaarima. Ei pidanud jah, aga oli vaja siis mõnikord rahakaarte saata rahakaart. Ma arvan, et mu isa siiamaani tegelikult ei tea, mis asi kompendium. Ta saab aru, et see maksis palju raha ja seda tuli nädalas vähemalt mitu korda osta. Selliste toona siis Eesti riik oli veel noor ja vaene ja ülikoolid ka, et inimesed olukorda niimoodi julgest endaga vaadakse. Järjekordne jah, mitme krooniline kompendium oli vaja välja lasta kuskilt, et siis need olid. Aga vanemad on mind alati toetanud nii koolis käimisega, ülikoolis käimise osas. Tartus olles raha otsa sai, see ei olnud probleem, aga kui ma juba hilise mehel õppisin Inglismaal tegin magistrit, mis seal ikka, suur probleem, kui seal raha otsa sai ja. Siis oli küll, keerulise olukord on, kui ma pidin üks nädal hakkama saama, mul oli nael üks nael 20 penni ja kuidagi sai lähelatum, keerulised perioodid, et ma pean vist sõin nädal aega spagette. Aga siin ma arvan, et sa oled isegi kunagi öelnud seda, et et sa kasutasid natukene ka seda võimalust ja miks mitte, et noh, isa saatis niipalju kui tema sai, kindlasti oleks tahtnud rohkem ja, ja mina samuti, aga ega me ju omavahel ei konsulteerinud palju vanemaid ikkagi kuskil kellegi süda läheb härdaks. Signe rääkige oma teistest lastest ka, kes nad on ja lühidalt, millega nad tegelevad, et Juhani kohta me teame, aga, aga ülejäänud. Teisena sündis tütar Liisa kes on nüüd hakanud käima oma vanaema jälgedes. Mis on, mis on meie kõigi arvates väga-väga tore. Sellest aastast alustas ta siis kunstiõpetajana tööd selles samas endises Tallinna 40 kuuendas keskkoolis, praeguses Pelgulinna gümnaasiumis, kus oli tema vanaema, kus õppisin mina, tema ema, tema tädi, minu õde Et selle kooli ümber on Gerlenud meie meie elud omapärasel kombel. Noorem poeg Kalju Karl Kivi on proovinud elus erinevaid asju, ei ole ühelegi päris lõplikult pidama jäänud, on õppinud, teata trite teatrikunsti Soomes on õppinud Eesti kunstiakadeemiast stenograafiat. Plaanib võib-olla teha kannapöördeid ja huvituda veel rohkematest asjadest. Ütleme nii, et jah, selleks selleks ajaks, kus tema praegu on, olime meie juba kõik pered soetanud ja lapsi saanud ja töökohad. Et nüüd need asjad käivad nagu natukene pikemalt ja kuigi ma olen olnud ka mõnes mõttes mures aastaid tagasi, siis ma näen, et see on kuidagi niisugune üldisem tendents, mitte küll kõigil, aga päris paljudel lastel ja las ta siis olla. Tegelikult ma tahan tõepoolest, et, et lapsed leiaksid oma tee, oleksid õnnelikud, seda tahavad kõik vanemad, aga ma tahan südamest seda, et ükskõik mida nad millise, millise elukutse või tee, nad valivad, et kui see, kui see teeb meid õnnelikuks ja kaljupojad, kes on siis kasvanud ka pikka aega meie peres, kui me kokku saime, tema vanem poeg Märt on tegelikult ainult kolm kuud joonist vanem ja, ja tema on praegu Iirimaal täiesti erialalisel tööl, teeb ühte pikka animatsioonifilmi seal ja Kalju keskmine poeg Mihkel on siis asutanud oma firma tegeleb puu- ja metallitöödega hästi erinevate lahendustega. See tee ei ole kerge, aga tal on olnud lapsepõlvest peale kuldsed käed ja ja loodame, et tuleb ka mõni suurem suurem tellimus, mida ta, mida ta ootab ja milleks ta on ette valmistanud, et selline see meie pere on ja nii nagu meil on siis nüüd kahe peale olnud viis last, on meil ka viis lapselast. Signe, kas te olete olnud tipp-poliitikas, te olete olnud minister, kas see on kõige imelikum, tööalane väljakutse kõige veidram, mis teile iial on kaela sadanud? Ausalt öeldes isegi ei ole. Vahepeal on olnud üks, millest ma hetkel ei taha rääkida. Isegi mälestused sellest Õudsed aga, tulles selle perioodi juurde tagasi ja võib-olla Johani valikute juurde, siis ma pean küll ütlema. Et sellel perioodil ja üleüldse elus on, on mind Johan väga aidanud, et, et ma olen tema nõuandeid väga-väga usaldanud. Ma loodan, et mitte lihtsalt kuritarvitanud, aga on olnud raskeid perioode, kus ma tõesti helistan Johanile, jaa, jaa. Ja tahan, tahan tema arvamust kuulda ja ka tema on olnud kaheti selles olukorras, kus ta võib-olla noh, ütleme niimoodi, et väga kergelt pole, pole seda saanud nagu tehagi, ma ei tea, vist on niimoodi ka olnud või. Aga mul on jälle hea meel, et sinu karjääris nii nagu ka kõikide teiste puhul, et kui vähegi on võimalus olnud nagu, nagu seda teeotsa teeotsale minekut toetada, aidata, siis ma olen seda seda teinud. Ma nüüd ei saanud aru, et mis küsimustest Juhani käest nõu saite, poliitikukarjääri ajal? Ja väga paljudes erinevates küsimustes, sest Juhan oli juba sai, sa olid siis juba Tallinnas. Ema muidugi ületähtsustab, minul oli tal alati küsinud perekonna käest nõu, tundsin ühe ja ma tean, see on siis, me kutsusime neid perekondi, kes kunstinõukogudeks kokku ema sai valmis mõeldud kavandiga. Dali. Tal oli selge, et ta ei olnud hädas, tal oli selge plaan, mida ta teha tahab, aga seda plaan oli vaja testida teiste erinevate selliste noh, ütleme üsna selliste no mitte veel välja kujunemate mõistetega inimestele, nagu näiteks kõik viiekesi seal lapsed ja Kalju ka loomulikult, eks kalju alati pööritas silmi, ta teadis täpselt, mis hakkab juhtuma. Nii. Ema ütles, et kuulge, tulge, aidake mul, mul on majas. Pidin valima kavandit nädal ma sain teha ainult kolm. Nüüd ees, eks ju, nii pikad arutelud, kellel meeldis sinine, kellele punane ja lõpuks läbi raskuste perekond konvergeerus ühe konkreetse kavandini ema mitte kunagi ei valinud. Sest ta teab täpselt täpselt, mida ta tahab teha. Ta lihtsalt tahtis kinnitust, et tal on õigus. Sellised surelikud nagu me siis olime, laia reageerisid täpselt nii, nagu aga seda ebatõepoolest küsis mult nõue talle kunagi peljanud inimestelt nõu küsida ja minu arvates on see üks asi, mida ma emalt õppinud ära pelga küsida, ära pelga näidata välja oma nõrkust või seda, et sa ei tea, ma arvan, seal üks, üks kõige olulisemaid õppetunde, sellepärast et inimesed tihtilugu peidavad selle ära, nad ei julge näidata, et nad ei tea asju või et nad ei oska asju teha. Täiskasvanud ja eriti, kui sa oled kõrgel positsioonil. Arvad, et selle välja näitamine, nõrkus tegelikult see ei ole nii, ainult rumal, ei küsi nõu. Emalati küsis mult ja ma pean tunnistama testile. Ma tihtilugu ei osanud teda aidata, sest need probleemid olid niivõrd keerulised minu jaoks, et aga nii nagu oli sellel perekondlikul kunstinõukogul siis emal oli peas valikud olemas, ta lihtsalt tahtis kinnitust, et kas see valik tema arvamuse järgi on õige. Kas see tekitab minus samasuguseid reaktsioone nagu temas või statestist tihtilugu oma otsuseid minu peal vaatas, kuidas ma nendele reageerimine ja siis otsustas ikka nii, nagu ta oma sisimas Ei, ma olen ikka päris, olen päris palju. Ma saan aru, et tegelikult olid seal lahtisi seal ka päris palju. Mulle alati tuli meelde iga kord. No see on ja no see oli võib-olla lihtsam Et mul on emakeel, ei ole kunagi olnud, ise olin, ma olen üks tugevus on see, et sul on tegelikult peas olemas väga selge visioon. On küll jah ja mul on jube kahju nagu sellest loobuda, seda küll, ja seda võib pidada nii tugevuseks kui nõrkuseks, et on elus olnud perioode, kus ma olles kindel, et ma eks ole visiooni läbi viinud oleks pidanud, võib-olla nüüd tagantjärgi mõtlen varem lahti laskma. Aga Ma mäletan küll, et oli kumu ehitus ja ka see oli väga pingeline, pidasime nõu. Tagasiastumine oli üpris selge samm, aga ma vajasin väga-väga tuge ja Juhan oli juba siis ikkagi jalgupidi poliitikas ja see selle toema sain. See tuge oligi sellel hetkel perekond. Ja muidugi väga pikk periood ekas, et, et see lõppes küll teistmoodi, kui oli planeeritud, aga lõppes siiski tulemusega. Ja siis mul oli samamoodi nagu vaja, nii pere tuge kui, kui, kui Johani arvamust nendes asjades. Millal te härra viiulit viimati kohtasite? Ma ei tooks seda teemat täna siia. See on olnud üks hetk minu elust väga raske hetk, väga ebameeldiv hetk ja ma sellesse saatesse seda ei tooks. Ma tõesti. Nii palju, võib-olla või vähese siiski. Teie kohta võiks rääkida, et ega Eestis ei ole olnud liiga palju ministreid, kes on, või üldse tipp-poliitikuid, kes on oma ametist ühe või teise jama tõttu vabatahtlikult loobunud. Tee seda siiski tegite, ma arvan, seal kõlaline kõneleb inimese kohta midagi. Jah, aga ma olen seda ka varem öelnud, et nii nii ettevalmistamata kui ma ka olin mõnes mõttes ministri tööks, nii nagu me oleme kõik ka lapsevanematööks, nii selgelt teadsin ma neid põhjuseid, miks sellest tööst tuleb loobuda. Et see oleks võib-olla võib-olla kõige õigem vastus ja, ja ma tahan öelda, et mitte tagasiastumine ei ole olnud. Mulle raske, vaid raske oli teadmine, et tõesti riigilt testikultuurilt on üks inimene, keda ometigi kontrolliti suutnud nii suure summa enda kasuks varastada. See on olnud raske tunne ja see nagu ei lähe mööda, et see jääb kuidagi minuga lihtsalt ajab ja ongi nii. Juhan kas Eestist eemal olla on eestlasena ka ebamugav tunne või tööd on nii palju ja kui perekond on juures ja tegelikult vist eestlaste arv üldse seal, kus sa töötad, on nii suur, et sa võidki tunda ennast kui pisikeses Eestis. Et on seal midagi tähelepanu väärset, mida kommenteerida, et sa oled piisavalt kaua eemal olnud ja ma ise mõtlen tihti võib-olla selliste äraolekute juures natuke raske. Võib-olla koduigatsus, kõlab isegi liiga lihtsalt öeldud selle kohta, aga lihtsalt see tunne, et isegi Tallinna lennujaamas jalga maha panna. Oh milline tohutu kergendus sealt tagasi. Need tunded on sinu jaoks on olemas või? Pole vahet enam. Esiteks, ma ei tunne, et ma oleks Eestist eemal. Ma ei usu, et ükski inimene, kes on Eestis üles kasvanud kes tunneb ennast eestlasena ja kellele läheb korda Eesti tulevik, ükskõik kus ta ka ei elaks, ei viibiks millega ta toimetaks kuidagi taandaks sellest või suudaks üldse nagu võtta kuidagi kõrvaltvaataja positsiooni? Absoluutselt mitte, et. Seal ei ole vahet, kus su tänavakingad klõpsuvad. Kas Tallinna. Brüsselile, et võib-olla see on, et inimesed on erinevad, mõnedele meeldib olla paikne. Mõnedele meeldib rohkem liikuda minu jaoks, ma olen eestlane ja mul läheb korda Eesti, ükskõik kus ma ka ei oleks. Lisaks tõepoolest sellele, et ma teen nalja tihtilugu, et kui, kui tulla lennukiga Brüsselist Tallinnasse, siis või minna tagasi Tallinnast Brüsselisse, et siis on natukene sarnane tunne, nagu, kui ma käisin Tartus ülikoolis ja kui inimesed on ka väga paljuski saadud umbes noh, minu ealised inimesed, kellega ma koos liigeldes käisin, töötavad tihtilugu erinevates ministeeriumites on ettevõtet. Donald Brüsselisse käivad Eestis nii et Eesti on muutunud tegelikult palju suuremaks ja ma arvan, et see on üks asi, mis on 25 aastaga teistsugune, et Me ei piira enam Eestit oma füüsilise territooriumiga, vaid tegelikult me näeme seda, et Eesti on osa Euroopast, mis tähendab tegelikult ka seda, et need inimesed, kes on siin kasvanud ja elanud vahepeal töötavad kuskil mujal, et ka need on osa Eesti kultuuriruumist ja ka Eesti riik proovib ju neid hõlmata. Mul ei ole mingit probleemi olla Brüsselis osaleda Eestis valimistel, mida ma teen, või kuidagi muud moodi Eesti riigi eluste korraldusest osa saada. Ja no see oli see, mida ma pidasin silmas, et Euroopa on tulnud nii palju vabaduse ja see on nii vahva, et see on üks osa sellest, et ma saan olla elada Brüsselis parajasti, aga tunda ikkagi sellelt manu osa Eestist. Hoolimata sellest Kuidas sinu otsused on sündinud, ükskõik, kas tööalased või perekondlikud, isikliku elu omad, kas sul on ka oma kunstinõukogu, keda koondada? Ja kindlasti on, selles mõttes olen väga tegelikult mõned tema moodi. Et mul on peas tavaliselt otsese olemas mu elukaaslane, tihti pehmule nalja ütlevad, et aga mis see küsimus tead täpselt, mida sa tegelikult teha tahad? Ja nii see on tunnistama, need otsused on kujunenud tihtilugu mingite selliste mitte mitte planeeritud tegevust tänavaid vaid, vaid pigem pikalt mingi asi tul sees keenud, kedranud, siis järsku on olnud võimalus ellu viia. Siis ma olen, haarab nendest võimalustest kinni. Ja nii see on kulgenud ma üldiselt ma tõesti ei ole karjääri planeerinud kuidagi. Ma ei saa ütelda ka seda, et see oleks nagu lihtsalt nii kulgenud. Kuidagi ma ei tea, kuld, kannikul on mind kuhugi veetud, ei ole. Tabatud olnud uutele võimalustele on olnud ise huvitatud nendest asjadest. Ja kindlasti on väga paljud inimesed mind aidanud lisaks vanematele. Mul on olnud õnn töötada tohutult vahvate inimestega koos. Minu esimene töö oli riigikantselei eurointegratsiooni büroos. Henrik Hololei võttis mind tööle tegelikult praktikale. Ja ütleme ausalt, see praktika intervjuu väga hästi. Kuna maalin, lase mul nüüd lõpuni. Ei, ma olin Tartust tulnud ja ma olin üldiselt üsna pidune ja joonud ära mitu head pudelit õlut koos oma sõpradega isegi paar veini häbematu. Näed. Ja siis läinud tööintervjuule. Hendrik vaatas mulle otsa, et noh, tundub, et see poiss siis tõepoolest tegelikult väga palju ei taha seda kohta saada ja siis Ma ikka rääkisin endaga ja lõpuks ta küsis mu käest paar küsimust, siis ütles, et okei tead mis sa meiliaadress on, et ma saadan sulle siis noh, teate, et kuidas läks ja mis sa edasi teed ja suts selle meiliaadressiga. Hendrik, ma nägin, 20 aasta küsisid, mis sul ei olegi meiliaadresse või? Ei, on küll, aga teadvat. Merjadesse nimi on nagu minu eesnimi on Juhan ja siis meil 14 nimel nagu tagurpidi Juhan. Mis mõttes tagurpidi üles kirjutatudmeelne, siis ta sai aru, mida, mis mu meiliaadress oli kõva häälega naerma. Sellised naljakad episoodid on õelus aidanud. Et. Henriku mõlemast ikka läheb pärast tööle. Kake vähele praegu ei, aga ma ei tea, mida sa segad, sest see on see lugu. Ja sinu peas see lugu, ma tean, aga minule tuli Hendrik, mõned päevad hiljem ütlema, et kuule, et kas Lepassaare poiss, sinu poeg või? Mõtlesin hea, no taustal nagu see, et me mõlemad Johaniga tõepoolest, ma, ma arvan, et me ei ole kunagi tahtnud nii-öelda oma nime või mingisuguste vanemate või nende tutvuste kaudu endale positsiooni saavutadajat. Ja, ja siis ta ütles, et oi, et mul ei taga vestlused, paistab väga naksakas poiss olevat, et ma mäletan, ma olin väga-väga uhke selle üle, mina tean, see on minu lugu, sellest lugu peab olema põnev rääkida ja ma tean, et sa oled tõesti väga suur lugude jutustaja ja see on, ma loodan, et siin on natukene nagu geenid ja siis vanaemadega jutustamine ja üldse see, et et sa oled nagu pakki osanud kasvada selliseks meeldivaks inimeseks, tohib ma räägin sulle ühe loo, mida pole rääkinud? See oli aastaid tagasi ja üks ema ei tohiks üldse niimoodi rääkida, aga mul üks päris lähedane sõbranna ütles ükskord niimoodi, et signejad Juhan ei oleks sinu poeg. Raudselt lööks talle külge. Et siin peab ütlema, et sinu olemuses on hästi palju sinu isa sellist meeldivust, kena suhtlemist, et sa meeldid inimestele. Tuleb tunnistada, et mu isa on tegelikult veel mitu korda parem kui pila sellest. Ma tean seda Ja tänaseks on seal ka üks teine meiliaadress. Ma ei tea, kas vana on alles. Ei ole jah, tuleb tunnistada, et nooruspõlve hullused on jäänud nooruspõlve selles osas. Võib-olla minu teadvusesse üks esimesi inimesi, kelle kaudu sinu töö ja, ja üldse sinu eksistents tekkis, oli Andrus Ansip. Et sa oled tema kõrval saanud ka aastaid töötada. Kas sul on midagi niimoodi? Mitte väga diplomaatilist rääkida sellest eemalt vaadates väga kuivast bürokraatlikust, tööst seal koos temaga või ilma temata või siia kõrvale teine alternatiiv, et et mis on sinu töös stressiolukord? Mul on suur au ja uhke tunne, tegelikult ma olen saanud Andrusega koos töötada nii pikalt. Ma olen seda ütelnud ka kõiki tema endistele kabinetiülemat täna, et ma alles nüüd saad aru, kui oluline on kabinetiülemate roll ja kui kui keeruline positsioon see on. Sa oled tihtilugu nagu alasi ja haamri vahel, et et see poliitiline olemas, ühelt poolt tahab tuge, teiselt poolt nõunikud kelle jaoks oled sina ülemus, no ka tuge. Ja siis sa pead ennast kuidagi jagama nende kahe asja vahel. Minu jaoks mul kunagi olnud siukest klomp tööl, klomp kurgus, tööleminekut. Et jah, töö on tihtilugu stressirohke. Pigem selle tõttu, et asjad ei ole kulgenud nii ladusalt ja mõnusalt, kui sa oleksid tahtnud. Sa võib-olla ise ei ole olnud oma tegemistes nii selge, kui sa oleksid võinud olla või ettenägelik, kui oleks võinud olla, see pakub stressi või? Eksisteerib olukord nagu öeldakse, vaibal käimine ei, ei ole. Kolleegide suhtes on alati olnud väga avatud temaga lihtne rääkida. Igaüks, kes räägib sellest, et see töö on kuidagi kui või või bürokraatlik, et sellest, ta ei ole seda tööd teinud. Lähedalt näinud, lähedalt näinud. Väga tegelikult Ta on inimene, kellele läheb korda see, mida ta teeb ja see on minu arvates suur rõõm, et sa saad töötada inimestega, kes usuvad. Kell täiesti läheb korda, et asjad läheksid paremaks. Siit temalt oma emalt, kes on tegelenud erinevates ametites tegevustega, kus ta uskunud, et sellest tegevusest sünnib inimestele midagi paremat, mingit mingit lisaväärtust. Mina usun, et poliitikud on kõik väga head, inimesed mõtlevad väga rasket tööd. Üks põhjus, miks temast, kes ütleb kogu aeg, et ma olen ühe jalaga olnud poliitikas ja nii edasi. Ma ei ole kunagi ühe jalaga olnud poliitikas, ma olen hästi olnud poliitika lähedal kunagise poliitikat teinud, ma ei ole kunagi osalenud valimistel. Ma olen kunagi pidanud seda survet enda nahal tajuma, mida kõik poliitikud või avaliku elu tegelased tajuvad ja kõrvaldada nähes. Ma tean ka seda, et ma kunagi ei taha seda teha. Vähemalt tänases hetkes, ma ütlen nii, et meeletut närvi eneseületamist ja ka sellise paksu naha kasvatamine, seda enese mahasurumist, et respekt nende inimeste vastu, kes julgevad esiplaanil, on minna ja siis suruda läbi mingisuguseid toredaid vahvaid ideid, et muuta teiste elu paremaks teiste lugematute endama. Signe, kuidas perekonnale teie perekonnale siis mõjus olukord kui tipp-poliitikas olite see vist eriti, ma mõtlen teile endale ju oli ka parasjagu kõva väljakutse, eks, et maanduda hoopis teises valdkonnas ja võib-olla isegi niisugune asi, mida mida kunstiinimese puhul nagu justkui ei kujutaks ette, et hakata ajama tähtsaid asju, kabinetid, abid, värgid, kõik ministeerium vao. Et perekond tuli ohvriks tuua mingil määral või see ei ole nii dramaatiline ka ministriameti puhul. See aeg tundub nii kauge, et täna lausa kummaline sellele mõelda, ma pean ennast niimoodi kõrvast näpistama ja mõtlema, et et ma tõesti olin seal. Et nagu Juhan täna korduvalt öelnud, et ma tõesti proovisin midagi ära teha ja, ja, ja mõni asi õnnestuski. Perekond oli, oli sõna otseses mõttes toeks. Et, et ma mäletan muidugi oma kõhklusi, aga küllap minus on mingi vedru ja ambitsioon. Et kui see ettepanek tuli Siim Kallaselt ma pigem nagu tahtsin sellega kaasa minna. Kodune kunstinõukogu sellel õhtul koosnes tütar Liisast, kes väga täiskasvanuid moele ütles, et ema, kui vana sa oled? 44. Ma kardan, et elus rohkem sulle seda võimalust ei pakuta. Ma olin isegi nagu üllatunud, et mis mõttes, et rohkem ei pakutajat nii. Aga see oli, ma arvan, et see oli, see läks väga täppi. Ja, ja tookord oli väga-väga suur eesmärk, see oli kunstimuuseum millegipärast ma olen alati olnud mõned suured eesmärgid ja ja ma olen inimene, kes tahab, kes, kes tahab võita, kes tahab nad nad ellu viia. Et selles mõttes tagasilöögid on olnud väga, väga karmid. Ja kunstnikuna. Ma teadsin, et avalikkuse tähelepanu, minu enda ambitsioon kunstnikuna on, on kuidagi selle selle suure ülesandega hakkama saada. See ei olnud kerge, aga, aga tõesti, iga kord, kui ma kumusse lähen mul on ülev ja, ja uhke tunne, et ma olen olnud üks inimene nende paljude hulgast, kes selle sünnile on saanud kaasa aidata. Me tõmbame vestlusele joone alla, oli väga-väga tore, aga kaks lauset ühe ametikohta siiski veel. Mida me ei ole puudutanud, see on vanaema. Kas elus on see aeg, kus midagi mõnusamat annab välja mõelda, kui kui vanaemaks olemine? Tahaks rohkem jaksaks rohkem, on teine lause ja noh, loomulikult see on lihtsalt nii uskumatult tore tunne teadmine, et, et sina lähed edasi nende pisikeste inimeste kaudu. Ja sa oled tegelikult nii kaua elus, kui nemad, nende lapsed ja nende lapselapsed. Sind mäletavad. Johan, ma tänan, et võtsid aja, oli tore rääkida. Nendelt kohtume tulevikus veel, Signe, tänan tulemast. Aitäh, saate pealkiri on, käbi ei kuku ja täna olid meil külas ema ja poeg Signe Kivi ja Juhan Lepassaar. Kohtume tulevikus veel. Mina olen Sten Teppan, kõike head.