Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, vene rahvusest vanausuline Pavlo Repkina, tere päevast. No teeksime kõigepealt selgeks neile, kes veel ei tea, kes on vanausulised. Vanausulised on need, kes jäid vana usku juurde peale Nikoni reformi seitsmeteistkümnendal sajandil. Ja need olid jälitatud ja olid sunnitud põgenema kuskile Venemaa äärtesse. Ja niimoodi ime saime varjupaika siin Eestis Peipsi ääres, Kallaste ja Must väga heas. Et siis 1652. aastal algatatud, kuidas Moskva ja kogu Venemaa patriarh, Nikon reformid, mis olid suunatud rituaalide doktriinide vastavusse viimisele, Konstantinoopoli emakirikuga, senise kahe sõrmega ristimärgi tegemise asemel, kolme sõrmeline Jeesuse kirjakuju ja ristimise, laulatuse ja pühakoja õnnistamise ajal käimine, vastupäeva, mitte päripäeva ja nõnda edasi, nõnda edasi. Need olid sellised reformid, millest siis vanausulised mitte midagi kuulda ei tahtnud. Jah, tegelikult ei nõustunud sellega. Ja eriti need kirikuraamatute ümberkirjutamisega ja nagu palverituaaliga muutmine ja laulmise mine ja sellega, mis te olete juba öelnud. Ja sellepärast toimuski kiriku lõhenemine, seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoole ei olnud see vanausuliste elu siis üldse kerge ja neid kiusati taga ja rakendati surmanuhtlust ja igasuguseid hulle asju kõik lihtsalt sellepärast, et nemad soovisid jääda selle vana usu juurde ja nii nad siis igale poole pagesid, kes said mõist, tulid Eestisse seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus ja te olete sündinud Peipsi ääres. Olen sündinud Peipsi ääres väikses sipelgakülas. Seal on minu vanematekodu ja sünnikoht ka, sest ennem ei olnudki sünnitusmajja nagu praegu. Pärast juba kuuekümnendatel aastatel hakati sünnitusmajades käima, aga muidu me kõik oleme oma kodus ilmale tulnud. Mitmes põlv tõsis juba, olite neid vanausulisi seal Peipsi ääres, no kui palju mina oma esivanema, et olin uurinud, no kuus põlvkonda on meil ühel kalmistul maetud. Et siis nii sügavalt, et see asi on. Kuidas teie lapsepõlv nägi välja vanausuliste peres? Mida te mäletate? See oli ka tore äkkpäris, soojad, suved olid ja siis käisime Peipsi ääres põlemas terve suvi ja ütleme nii, väga rahulik ja armastuses, vanemate armastuses ja lojaalsuses ja nihukeses oma külaringis niimoodi kõik see toimus, kõik olime ühesugused, kõik olime sarnased ja ühtemoodi riides ja istemoodi kammitud ja, ja nii edasi ja nii edasi. Lihtsalt võimalused olid umbes samasugused kõikidel et elasime, ütleme rohkem Niukest naturaalmajanduse moodi, kõik, mis oli vajalik elule, kõik nagu saime ise tehtud ja kuskile võib-olla nüüd mõned riidetükid ostetud ja vahetatud meie kaupa vastu köögivilja vastu või ühesõnaga, oli selline kinnine elu, ütleme nii, oma ringkonnas, oma sugulaste sees ja naabritega. Kui suur teie pere oli? Pere oli päris suur, meil oli üheksa last, mina olen üheksas laps peres. Nii et siis päris toimekas elu oli vanematel. No mina olen käinud mõned korrad Mustvee linna vist Jäärse pikk tänavküla. See on selline, võiks öelda üsna atraktiivne turismiobjekt ka tänasel päeval oma võluga ja sinna armastatakse muudkui juurde ja juurde ehitada. Aga see, teie väike sipelgas, kas see jääb sinna lähedale? Jah, ta on natukene metsa poole, mitte päris Peipsiääre juures, aga kaks kilki emale. Me olime nagu rohkem metsa juures, see küla tekkis hiljem kui need külad, mis mööda Peipsi äärt lähevad. Meie küla tekkis kuskil 20.-te ja 30.-te aastatel, siis kui Alatskivi Parun hakkas maa müüma ja siis inimesed ostsid maad ja ehitasid oma maju. Niimoodi meie vanemadki said, 1900 32. aastal sai maja ehitatud, nagu juba öeldud, see tänavküla on seitse kilomeetrit pikk vist? Jah. Rohkem ma arvan, isegi rohkem ja ta on tõesti selline atraktsioon ja seal käiakse päris palju ja kas sipelgaküla on selline kõrvalisem ja tagasihoidlikum ja seal nii palju ei käida, tagi võib-olla ja meie juures ei käiakse ja meie majad ei asunud tihedalt üksteise kõrval nagu seal siis seal olid hästi viljad, kat maatükid ja hästi kitsad ja väiksed. Ja siis tuligi niimoodi, et ma ema juures, aga meil juba olid oma hektarit ja siis nagu majad on 100 meetri kaugusel üksteiselt või paarsada meetrit kaugusel. Aga ikka see on nagu küla moodi ikka ja vanausuliste majapidamised. Nii palju, kui ma olen siis mööda sõites või mööda jalutades vaadanud, nad on sellised puhtad, korralikud, kõik kasvab, tagasihoidlikud ja nii on see ajast aega olnud. Ja see tagasihoidlikkus ja puhtus on vist nagu meie geenides sest meie elu oli selline, et me ei tohtinud välja paista pidine vaikselt elama ja sellepärast ongi see niimoodi. Aga see puhtus võib-olla tuleb juba ususteid meil hästi palju kirikupühasid aasta jooksul on. Ja siis enne iga kirikupüha pidime maja puhtaks küürima ja aknad mitu korda aastas pesema ja kardinad vahetama ja kaltsuvaibad puhtad panema ja ja muidugi igapäevane toimetus ka nõudis seda puhtust. Meil räägiti niimoodi, kus puhtast ei ole, seal on tont kes siis teda külla soovis, aga sammas ajalookandi pealt räägitakse, et arveteõiendamine vana usulistega kestis Peeter Esimese ajani sellepärast et Peeter, esimene pragmaatik, nagu ta oli, nägi vanausulistest suurepäraseid maksumaksjaid ja ja siis see asi vähenes. No see oli siis 18. sajand, eks ole, et ikkagi see asi muutus natukene kergemaks. Aga kes Eestisse Peipsi kanti olid tulnud, need muidugi siia jäid. Seadsid ennast sisse ja teie pere siis sipelgakülas, igas külas oli koomas palvela, meie külas ei olnud kuskil 40 50 maja ringis meie küla ja meie palvele hoolikolkjas teie lapsepõlvekodu praegu, mis seisus ta on? No ütleme, et ta seisab, aga tühi on, käime ainult suveajal seal, aga peaasi, et ta on ikka tal olemas olemas ja, ja meil on võti ja me võime iga kell jäiga aeg sinna tulla ja oma patareid laadima. Aga see on väga suur asi ja just see tähtis on, et ma tean seda kohta, kus ma olen ilmale tulnud. Isegi selles Maest on koht, kus ma sündisin. Kas see koht on tähtis? Koht on veel kuidagi tähistatud, millega ei ole, ei ole, lihtsalt, ma tean Kus te koolis käisite? Koolis käisin Kolkjas, meil kool, kes oli seitsmeklassiline kool, rast kaheksa klassiline ja nüüd on põhikool. Ja just eelmisel laupäeval käisin kooli juubelil, 115 aastat sai meie kool vanaks. Need siis oli tore oma klassivennad ja klassiõed näha ja üldse koolis olla, meenutada seda aega, kas koolis oli palju vanausulisi või pigem kiikme hooliana insulisel, minu ajal ei ole veel niuke segaabiellusid olnud me ikkagi kooli minna, peaaegu kõik, ma mõni erand õigeusku tähendab peale Nikoni reformid, sest meil Peipsi ääres on ju nina küla, kes on õigeusku, mitte vanausuline. Kusjuures meie oleme ka õigeusk, lihtsalt oleme vana õigeusku vald ja siis nina külas on need uued. Õigeusulised ja meie külades ka mõni majand oli ka siis lapsed käisid siis koolis ka, minu klassis oli ka üks tüdruk, tänapäeval on täiesti selge, et on segaabielud, vanausuliste järglased elavad oma elu oma tõekspidamiste järgi, aga lapsepõlves kas oli siis selline elu täis pidevaid usukombeid või oli see ikkagi selline lapsepõlv nagu lapsepõlv ikka, et kumb ta nüüd siis rohkem oli, oli lapsepõlv nagu lapsepõlv, seda usu asja ei ole niimoodi nagu peale pressitud või sunnitud või niimoodi Me elasime väljaspool seda, aga ikka mõned kombeid, kirikupühad ja kõik, me teadsime kuidas tuleb toimida ja mida teha, kas kirikusse minna? Ühesõnaga, meil oli niisugune komme, et kui suur kilku püha tuulat, näiteks palmipüha või lihavõtted või jõulud siis nooremad naised külast korjasid meid kokku kõik lapsed ja siis me nendega läksime kirikusse siis mitte kõikidel naistel oli võimalus nagu minna või tervis ei lubanud või. Niimoodi need siis mina tihti luu käisin naabritega koos kirikus. Teil oli üldse selline väga sõbralik kogukond. Mulle üldse elus on vedanud head inimestele ja nagu hea keskkonnale ja töökollektiivile ja ma ei ole nagu kohtunud, et kurjad inimesed oma eluteel ja niimoodi ütleme jumal mind koitis õnnesärgis ja ja Teil olid mingid oma sellised kogukondlikud tavad veel, et noh, üks asi oli see, et noored naised võtsid kõik lapsed näpuotsa ja mindi koos kirikusse, aga mida te veel koos oma naabritega ette võtsite? Lihavõtte ajal värvisime mune ja koos naabrite koos naabritega ja siis tehti Niukest liivamägi. Meil ju is ja siis lasime neid jooksma, jäägis, keeldab, koksissis, sai seda muna muneda, sai terve korvitäis ägemine, liin stanud, midagi saada. No ütleme, mis mälestused on selliseid, mängisime koos muidugi kus meil olid ja ja kooli mängisime nagu vale tüüp, et koolilapsed ja meie niukene külatee oli hästi, puurine tehti korda, kuskil 60.-te keskel tehti uue tee aga ta oli niisugune savine ja porine ja siis, kui 100. vihma või siis me võiksime seda slaavi. Ja tegime igasuguseid asju, mängisime keegi meie nõusid ja nagu noh, ühesõnaga oli, oli väga tore keelest omavahel rääkisid ikka vene keelt ja ütleme niimoodi, et meil oli ikka oma keele murrak. Ja seda uuritakse praegugi ka Tartu Ülikooli professorid. Ja see oli sarnane, ütleme nagu natukene Valgevene keelega mõnes kohas Pihkva oblasti või Põhja-Venemaaga, Arhangelski oblastiga. Ja siiamaani ei ole nagu üht meelt, et kust me oleme pärit, kust me oleme siia tulnud need siis, kelle murrak oli väga kõva ja ma pean ütlema, et kooliõpetajat Tal oli raske meid nagu kirjanduskeelele nagu juurde viia ja see ikka nõudis pingutust. Ja meile ka endale muidu kooli õpetajad olid ka sealtsamast külarahva hulgast haridust saanud vahepeal või olid tulnud. Võib-olla päris alguses oligi niimoodi, et kohalikud olid, aga juba minu ajal ikka tuldi juba peale kõrgkooli suunati õpetajaid ikka meie kooli ja muidugi mina isiklikult olen väga tänulik oma kolib töötajatele kes nagu paanid, Niukest alust hipihimu või kuidas õppimise himu, et Aniteid õppima õppima ja, ja, ja soov tekkis selline edasi õppima minna. Ja kultuurilises mõttes ka meid viidi diaatritisse Vanemuises käisime balletti vaatamas ja aastatel see oli, see oli 60.-te alguses. Ja siis Bergen, see oli esimene palit, mis mina nägin Vanemuises. Ja vot sealt juba nagu jäi selline pisik tõsise muusika vastu ja, ja üldse niukse teatrielu vastu ja kirjanduse vastu ja see kõik sai alguse, kuulis sellega, õpetajad olid tublid ja teie maailm avardus igavesti, aga just just mäletan niukesi reisi, meid viidi Riiasse. Mõned viidi Moskvasse. Et olid nagu esimesed sammud suure maailmasse. No eks need reisid olid ka kulukad, tollal olid võib-olla odavamad, aga ütleme niimoodi, et kodud ikka jaksasid oma lapsi saata koos klassikaaslastega ekskursioonil tele ja Tartusse kasvõi ja meile, see maksis hästi, näikse rahet, sest kolhoos vist andis nagu piletiraha koolile ja andis autod ja bussi ja ühesõnaga ei maksnud midagi, eriti kui me hästi õppisime, kuid olid neljad ja nii, et siis meid pandi kokku kõik bussi ja viidi Öelge Pavla keele murre, mis teil tol ajal oli ja mida te rääkisite, millega õpetajad ränka vaeva nägid kas seda tänapäeval ka seal teie külas kuulata? Aga mitte nii palju kui enne ja vahest ütleme kuskil 70.-te 80.-te aastatel, seda oli veel rohkem ja mina ise, kui tulin sinna maale, siis mina hakkasin nagu noh, et nagu olla võrdne teistega, kellega ma räägin ja siis minu tütar ütles. Miks sa niimoodi räägid, ma ütlesin, et no see oli ju minul kunagi. Aga nad on seda juba vähem lapsepõlvekeel ja tütar on ka vanausuline, kõik Mil köinoderetsem kiikuda, nuusulised abikaasaga oli vanausuline ja niimoodi kõik tähendab seda, et peate kinni kõigist niisugustest tähtpäevadest ja püha ja püüame, mis võib olla tähtsamad, on nagu eestlastel ka, ütleme jõuluaeg on meil väga tähtis ja siis liha. Et ja siis jumalaema uinumise päev siis püha vaimupäev vene keeles, Troitsa on meil väga niukene tähtis päev, siis me nagu käime kõik kalmistul. Ja meil on selline komme, et reedesel päeval enne seda püha vaimupäeva on kirikus jumalateenistus ja peale jumalateenistus, me läheme kõik kalmistule. Ja siis need lauljad, kiriku lauljad tulevad kaasa meiega. Ja siis iga haua peal lauldakse kindlad asjad ja nagu õnnistavad hauda ja kes seal viibivad, sugulased Me pakume mune. Värvime mune näiteks lihavõttetellulmeid, Puna värvi munad, aga droid saajal on meil kollased munad. Siis me anname igaühele moonad, kommid ja kui lapsed on seal, jooksevad ringi, siis lastele ka pakkuda seda vot sellised suured, ütleme 1000 ja sisuliselt Te praegu rääkisite, kattub kõik nii-öelda selle tavapärase vene õigeusukommetega ja meil on kõik juhati ühesugused, et tegelikult need kunagised Nikoni reformid, kui nii võib öelda tegelikult mingid detailid usust välja nopitud. Aga kõik see põhiline jäi endiseks ja, ja siis nende detailide pärast, mis jah, ühed kiitsid heaks ja teised ei kiitnud. Oli nii palju pahandust, tragöödiaid põhi oleks ju ja risti ettelööma. Laulatus Jeesuse nime kirjutamisel ja muud sellised asjad praegu õigeusu kirikus on päris teine laulmine, meil on vana lauluviis on peenie ühehäälne laulmine ja me ei laula nootide järgi väitmeloolane, Pakri kamm, see tähenda konksud mingi mingid märgid, mis tähendab, kus veenitada, kus kõrgemale, kus madalamale ja, ja nii edasi. Aga õigeusu kirikus on ilmalik, laulmine, mitmehäälne ja mitmehäälne ja heliloojate juba töödeldud tekstid partnanski ja nii edasi ja Tšaikovski igasugust asju lauldakse seal. Aga meil ei, meil on vana lauluviis. Kui teil, keskharidus käes oli Paula, siis läksite ülikooli ja oli suur soov edasi õppida, et keskkooli ma lõpetasin ka Tartus. Sest meil oli ju seitsmeklassiline kool kaheksaklassiline juba minu ajal. Ja peale seda siis osaleks kallastele õppima, aga mul oli võimalus Tartusse minna. Meil oli elamispind seal olemas, kus ma elasin ja õppisin, käisin neljandas keskkoolis. See oli ainuke Vene keskkool Tartus ja peale kooli lõpetamist siis mul oli soovitasiipida ja kuna ja ütleme nagu võõrkeelesuund, mul oli saksa keel ja siis Tartu Ülikoolis koolid ainult eestikeelsed grupid. Aga Tallinnas siin oli venekeelsed grupid, võeti vastu venelasi ka need siis mina läksingi Tallinna Ülikoolis saksa keel tikkima. Kas Tallinnas hakkas vaikselt tulema, aga see eesti keele oskus ja eesti keele oskus tuli juba natukene Tartus, ütleme mina astusin sellest oma vanausuliste miljöös teiste elusse ja siis näiteks kui ma sõitsin bussiga kooli, siis ma nagu hakkasin kuulama seda keelt. Ja siis pärast, kui tulin koju, siis küsin ema käest, mis see tähendab, see tähendab, ema valdas hästi eesti keelt. Muidugi, koolis õpetati ju ka eesti keelt, aga ütleme, tase oli, mitte kõige paremini, kus teie ema eesti keele selgeks sai, et kodune keel oli muidu vene keel, aga taludes töötades lapsepõlve, tal oli perfektne eesti keel. Ja siis see huvi nagu tekkis eesti keele vastu. See on üks asi, teine asi, Tartus oli ju hästi niukene vene keelevastane hoiak, ütleme, kui ma tulen näiteks toidupoodi sissi müüa võiks mulle selga pöörata Ta ja mind mitte kuulata, kui ma vene keeles midagi küsisin ja oli ka nii ja oli nii ja siis ma olen juba, kui ma poodi läksin, siis mõtlesin, kuidas seda ja siis jälle küsida ja seda küsida. Siis oli normaalne reaktsioon. Aktsendi andis ta neile andeks ja põhiline easeda laiede b just rääkida ja samuti Tallinna Ülikoolis asi oli selline, et. Ja enamus nagu üliõpilastes meie gruppide sulid, sõjaväelaste lapsed või niukesed sisseränne, et hiljemalt siis nad eesti keelt ei osanud. Ja siis tulid ju igasuguseid ühingu koosolekud, komsomolikoosolekut teaduskonna koosolekut ja kes siis sinna lähevadki, siis sinna kuuluvad informatsiooni tood, siis olin mina ja veel üks käe Peipsi ääres. Tasakesi külge jäävad. Ja keelevaist on teil täiesti olemas. Tänasel päeval te elate Tallinnas ja teil on tegemist piisavalt palju pensionäri kohta ja nagu te ütlesite küll, et tegevusel olla pensionär, aga noh ja Tallinna vanausuliste kogudus ja kõik mured ja probleemid seoses vanausuliste palvemaja, aga see, see on kõik teie õlul, jah. Just viis aastat juba sai täis, kui mina täidan seda ühiskondlikku tööd. See on väga raske ja ütleme, ühe naisterahva abilisi ka, aga ikka kõik käivad tööl ja puhkepäevadel tahavad puhata ja ühesõnaga ikka tuleb paadi kuskil otsida kõrvalt. Mis need mured siis on? Mina olen nagu majandusjuhataja, ütleme niimoodi. Minu ala on, et oleks kõik korras, olekski puhas, kõik oleks tagavarad tehtud ja küünlad oleks tehtud ja noh, kõik, mis on vajalik jumalateenistusele Sest vaimuliku osa eest vastutab Nasdavnik aga mina vastutan nagu majandusse eest. Ja jumalateenistused on teil kui tihti pühapäeviti ja kirikupühadel hommikul kella üheksast, kella 11-ni, kaks tundi kuskil, kus see vanausuliste palvemaja asub nüüd. Mae asub Kristiine linnaosas, kibuvitsa tänav kuus, see on ehitatud 1900 30. aastal. Ühe vanausulise testamendi järgi tema oli, abiellus luterlastega, aadumäe, erk oli tema abikaasa, aga see vanuseline holisti fännina. Ja nendel lapsi ei olnud. Ja siis tema testament oli selline, et abikaasa ostaks krunti ja ehitaks palvelat vanausulistele. Ja see niimoodi juhtuski. No see on üsna kõrvalises kohas, aga kõik loomulikult teavad kõik vanausulised Tallinnas palju Tallinnas vanausulisi olla. Ma ei ütleks, et palju. Pihtimis ajal käiakse nagu kõige rohkem siis meil kuskil 200 ringis on inimesi, kes külastavad seda käivad pihklemisel. Ja niimoodi me arvame, et võib-olla 300 400 mitte kõik ju käivad vanemad inimesed, rohkem käivad aga noored eriti käia. See on vist igas vanausuliste kogudust selline probleem, et rohkem väänamate inimesed käivad jumalateenistustel, noortel on teised sihid välja tulevad hiljem ka leiavad tee, aga Tallinn ei ole ilmselt see koht, kus on kõige rohkem vanausulisi või. Peipsi ääres on vist kõige rohkem ikka seal ääres ikka palju seal neid on. Kui usuda seda rahvaloendus, siis kuskil 10 1000 piiris meid üldse Eestis on. Neist rõhuv osa on siis ikka Peipsi ääres ja Tartus ka suurem nagu kogukond Tallinnas on vist kõige väiksem, ma arvan, Pärnu, Viljandi ei siin ei mujal, üksikud Ida-Virumaa ei ka ei ole, kes elab, siis käib Surti kilku pühade ajal kas Mustvees või Tartus või kellele kuskil ligemal on? No teie lähete oma perega ka suurte kirikupühade ajal Mustveesse ikka või siiski Tallinnas ka Tallinnasse ja ainult võtlesitroitsa kolm muinsuspäev või kuidas kolm kolmainsus änsus päev ja siis ma käin Peipsi ääres oma kirikus, kus ma olen ristitud, kulges no Tallinna vana usulistega teil Pavla ei ole vist ütleme sellist tihedat läbikäimist ja no see on ka selge, te elate eraldi, üksteisest kaugel. Nagu te meenutasite oma lapsepõlveaega, kus oli ikka väga-väga tihe läbisaamine ja üheskoos võeti asju ette ja Tallinnast nii tihti. Vot see ongi nagu suure linna probleem, kui näiteks seal Peipsi ääres võib naabri juurde minna või kelleltki abi paluda mingi naabrimees, vaid siin on juba raskem, on vaja telefoni teada, aadressi teada ja kelle poole pöörduda ja et selles mõttes on Tallinnas raskem. Näiteks kui me isegi sooviksime laps siin pühapäevakoolis vanaslaavi keelt õppima, siis on vaja neid kokku saada, aga seal on lihtsam Peipsi ääres seal kõik ühes koolis käivad hõikad üle aia ja kõik on nagu rohkem koos, aga meil see on probleem, et me oleme laiali suures linnas, aga ikkagi teeme niukesed ühissöömised, suure kirikupühade ajal katame lauda ja istume ja vestleme ja kus need söömised ikka seal talu elas? Tallinnas on selline rumm ja nuud ja kõik on olemas ja ainult oleks soov seda teha. Mis need road on, mis te siis sööte? Oh, no nad on kõige praegu tavalised kartulisalatit ja mingid võileivad ja pirukate küpsetamine, see on nagu vanausuliste niukene põhiroog, et Me küpsetame nii väiksed pirukad, nii plaadikoogid suured. Et kui pirukad tulevad sisse, on kõige parem. Aga seened, kurgid, hapukapsad, hapukapsad, värskelt värsked hapukapsad ja ega see on juba mingi suur juubel, peab olema, või niisugune siis siis see, kes lauaga ratakse toobki kodust. Aga kodus muidugi me seda kõike teeme, aga sinna ikka keerukas kõik seda tassida. Niukest, köögi, kus seda valmistada. See võtab aega. Siis püüame lihtsamalt, nagu läbi saab. Saate alguses meenutasite, kui tore oli see, kui teil hakkas maailmapilt ja silmaring avarduma ja saite Tartusse minna balletti vaatama ja nõnda edasi, et tänasel päeval nüüd, kui palju saate osa Eesti kultuurielust ikka püüan, käin teatris ja Nonii kinnid, vaatasin viimati balleti Estonia letti ja Estonias ja jõuluajal käin Jaani kirikus kuulamas jõulumuusikat ja kui raekoja platsil midagi toimud emadepäeva puhul või niimoodi ikka ikka püüan midagi. See, et te olete vanausuline, ei sega teid absoluutselt minna luterlikku kirikusse, mõnda kaunist jõulukontserti kuulama? Ei sega. Kusjuures võib-olla see on vastu meie kombeid, aga mind seisega vastu kombeid isegi ma võib-olla see on vastu meie kombeid, nagu et meil ei ole lubatud teiste kilkutes üldse käia. Te olete siis natukene ketserlik? Ei jää just. Aga mina käin rahulikult ja orelimängija, kõik see minu hinge sees. Tänapäevane elu on nii lai, nii haavaria ikka tahaks oma silmaringi laiendada ja ja ikka see on kultuuri ikka. Kuidas täna just Postimehes vaatasin seda Veljo Tormis siin maarjaon artiklit siis tihti öeldud, et on vaja hoida keelt, meelt ja kultuuri. Ja ma arvan, et see on laiemas ringis, mitte ainult kitsaringis. Ja olete Veljo Tormise loomingu kontsertidel ka käinud, olen küll. Üldse midagi nihukest. Noh, ei ole, et ma läheksin, see kõik on teile vajalik nagu õhk, jah, just, aga on siis ka vanausulisi, kes püsivad niimoodi noh, nagu kõikide inimeste hulgas on ju nii ja naasuguseid, et kes püsivad niimoodi raudselt nagu selles oma kapslis või oma mullis ja neid ei huvita nagu, mis väljaspool toimub või siiski ei saa öelda vanausuliste kohta, nii et nad on ikka üldiselt avatud maailmale. Võib-olla mõned erandid Tondil ning keset, aga enamuses ikka kõik on avatud maailmale, sest teisiti ei saa ju praegu elada Sessa töötet teiste inimestega, kes on teisi kultuuri, teisse usku ja ja, ja ei, niimoodi, niimoodi oma kapslis elamine, see on tänapäeva ei ole võimalik, kui inimene juba vana ja ei ole kuskil käinud ja eluaeg Peipsi ääres elanud ja sibula kasvatanud ja müünud ja võib-olla sellel inimesel on selline tunne, Ta on oma maailmas ja oma kapslis ja, ja rahul, selle ja rahu on sellega, aga mõnel ei olegi tarvis midagi muud. Aga teie sõprade hulgas, Pavla Repkina on ka nii-öelda uskumatuid inimesi inimesi, kes ei usu ja on küll üldiselt tunnustatud jumala ja ega ma suhtun sellesse rahulikult, et igal inimesel on oma tee ja teon valik, mis teed minna elas. No mis on see, mis Eestis teile väga meeldib ja mis on see, millega on raske harjuda, kui üldse on võimalik harjuda? Üldse millegagi raske harjuda siin Eestis? Sest teist elu ma ei tea, ma ei ole kuskil elanud, ma ei ole kuskil pinud, ega siin on minu kodumaa ja siis siin on minu kodu. Siin mina olen oma riigi kodanik ja mul ei ole raske siin elada. Nii et siin elada ja teha kõik, mis Teist, oleneb, et see elu natukene kergem ja rõõmsam oleks ka vanausulistel. See ongi see, mis teie päevi täidab. Jah, ma püüan oma panuse nagu selleks, et et need vanurid ja üldse kõik need vanausulised saksid kirikusse tulla ja palvetada rahulikult ja et kõik oleks puhas ja ilus ja nii nagu ta peabki olema. Ja see ei ole mulle raske, ma teen seda sellepärast, et ma saan seda teha, mul on veel jõudu ja jaksa ja tervist ja nii kaua, kui seda jätkub, püüan seda teha. Meil on siin laual üks plaat, esimene lugu sellel plaadil kõlas juba saate alguses ja nüüd, enne kui me saadet järgmise looga hakkame lõpetama, siis võib-olla kahe sõnaga tutvustate. See plaat on Läti vanausuliste koori lauldud ja siin ongi Neiraspieff. Mis sul on meil kirikulaulmisel põhiline ja Niukest laulmist meil Eestis juba ei ole. Aga Lätis ja Leedus on meil jõukamad niukesed, kogudused mehed käivad ja mehed juhivad ja vot siin ongi see plaat nende laulmisega, mis on pühendatud põhilistele kirikupühadele. Vanausuliste psalmid. Suur tänu teile vanausuline Pavleretkina, et saatesse tulite ja kuulame siis lõpetuseks ühte laulu sellelt vanausuliste läti koorilt ja stuudios olid veel ka Haldi, Normet-Saarna ning Maristomba kuulmiseni.