Head raadiokuulajad pole just väga tavaline, et reporteritund räägib mõnest äsja valminud hoonest sest ennekõike hooned, vahend millegi tegemiseks, saavutamiseks ja inimesed, kes seal sees tegutsevad, on olulised. Aga eile avati Tartus tänasest saavad ka inimesed selle hoonega tutvuda. Uus rahvusarhiivi hoone Noora. Minu kõrval on riigiarhivaar Priit Pirsko ja me seisame praegu väga ajaloolise dokumendi ees. Tegemist on tark Tartu rahulepingu originaaliga, mida siis selles Nooras on, nii täna kui ka homme vist kuni reede õhtuni on võimalik seda originaaldokumenti vaadata või, või jätate kauemaks siia. Tõepoolest, tegelikult laupäeva keskpäevani on võimalik siin Tartus seda originaaldokumenti vaadata. Kas see dokument nüüd rahvusarhiivis on üks kõige olulisemaid dokumente või on olemas veel Olumisel olulisemaid dokumente, ma pean silmas siis arhiivi ja Eesti riigi seisukohalt. Sellele küsimusele võib vastata jaatavalt või eitavalt. Mõlemad vastused on tegelikult korrektsed. Sõltub vaatenurgast, et kui me otsime vastust Eesti riigi sünni kontekstis, siis kahtlemata on Tartu rahuleping üks kõige olulisemaid, aga, aga ma ei saanud öelda, et kõige olulisem dokument, aga kui me vaatame läbi sadade aastate, siis lõppude lõpuks on ju rahvusarhiivi kogudes allikaid alates 1240.-st aastast läbi erinevate võimuperioodide läbi erinevate valitsejate. Loomulikult kajastub tavaliste inimeste elu ja tegemisi ja, ja see ei ole samuti üldsegi mitte vähetähtis, nii et et vastamine sõltub vaataja vaatenurgast. Tegelikult. Ja iseenesest ma saan aru, mitte midagi selles mõttes juriidiliselt juhtuks, kui see dokument juhtuks, hävima suhtutu sülitan üle vasaku õla kolm korda, sest ega vist juriidiliselt see tähtsust selles mõttes ei omaette originaal ei pea olles olema, et aga, aga iga riigi au ja südametunnistuse asi on originaaldokumente säilitada. On sellel samal Tartu rahulepingu Eesti poole originaalil, lõppude lõpuks on kaks originaali, üks on üks on Eesti poole oma ja sinimustvalge nööriga fikseeritud ja teine on siis vene poole oma mis on Venemaal ja punase nööriga fikseeritud. Et tegelikult on seal eesti poole originaalil väga huvitav ja väga keeruline ajalugu selja taga, sest see teised Eesti riigi kõige tähtsamad välislepingud olid säilitamisel Eesti välisministeeriumis enne teist maailmasõda. Ja tõenäoliselt oli siis toonane välisminister Ants Piip see mees, kelle initsiatiivil korraldati märtsis 1940 nelja kasti Eesti välisministeeriumi kõige tähtsamate dokumentide salaja viimine Rootsi seoses Eesti vabariigi saatma konda. Miks, miks piip ja teised välisministeeriumi ametnikud seda tegid? Vastus on ju tõenäoliselt raadiokuulajale endalegi teada, ajad olid keerulised ja, ja Eesti riigi järjepidevust ja kestmist üritati nende dokumentide äraviimisega tagada ka tulevikus. Juhtus ometi niimoodi. 40. aasta juunipööre tõi võimule siis nukuvalitsuse Venemaa kontrolli all ja juulis 1940 läksid taas kord välisministeeriumi ametnikud, seekord juba politruk saatel Stockholmi, et need neli kasti tagasi tuua. Kastid toodi tagasi, kuigi algselt oli piip pannud korralduse need dokumendid hävitada juhul kui neid ei õnnestu Rootsis hoida. Tõenäoliselt siin on nii palju ajaloost, oletusi või, või arvamusi taustal, aga tõenäoliselt oli siis Eesti vabariigi suursaadik Stockholmis Heinrich Laretei see mees, kes otsustas toimida nõndaviisi, et ta murdis ühe kasti pitserit lahti ja eemaldas seal natuke rohkem kui 30 kõige kõige olulisemat välislepingute ja välisministeeriumi dokumenti, sealhulgas siis ka Tartu rahulepingu Eesti pole originaali. Nii et need neli kasti toodi tagasi, aga osa sealhulgas rahuleping, ei rootsi ja selle lepingu saatus oli pikki aastakümneid vähemalt siin Nõukogude Eestis inimestele teadmata ajaloolased oletasid ja väga vähene ring siis eksiilvalitsusega seotud inimesi teadis seda, et, et neid dokumente hoiti Läti-Rootsi riigiarhiivis balti arhiivikollektsiooni koosseisus ja aastal 2002 Sis balti arhiivi juhataja Aino Lepik von vireen korraldas nende välisministeeriumi dokumentide tagastamise Eesti vabariigile. Nii et see leping on reisinud palju ja elanud üle eksiili, mis vältas 63 aastat. Kolm korda on seda Tartu rahulepingu originaali avalikkusele presenteeritud. Sel korral on siis kolmas kord, viimati oli vist 2011. aastal või kusagil sealkandis. Jah, 2010. aastal, kui me tähistasime Tartu rahulepingu sõlmimise üheksakümnendat aastapäeva Ma saan aru just selliste oluliste paberite hoidmine, aga, aga teistsuguste paberite hoidmine ongi see, millega rahvusarhiiv peab tegelema ja mitte ainult paberid, ka muul kujul saab infot, et säilitada tänapäeval, ma arvan, et üha vähem pabereid satub teele üha rohkem erinevaid andmekandjaid, et milleks üldse ühele riigile. Arhiiv, mis on see, millist rolli arhiiv ühiskonnas täidab riisi? Aspektist vaadatuna ei ole arhiivi pidamine riigile mitte valiku küsimus, vaid see on riigi eksisteerimise eeltingimus ja ühtaegu ka kohustus, sellepärast et mis riik on või ühiskond tervikuna, see on lihtsalt palju inimesi üheskoos ja kui me mõtleme, et ükski inimene tegelikult ei tule iseendaga korralikult toime, kui tal puudub mälu, siis on ju selge, et riik või ühiskond tervikuna ka isa Ilmarhiivita toime tulla. Sestap on see hästi arusaadav ja loomulik, et rahvusarhiiv tekkis kohe vahetama pärast vabadussõda juba märtsis 1009 20 tegelikult kogunes arhiivikomisjon, kes, kes hakkas plaanima siis tänases tähenduses rahvusarhiivi loomist ja tõsi on tõesti see, et meie hoida on siis kogu eesti kirjalik mälu tegelikult või peaaegu kogu eesti kirjalik mälu, mis ulatub tagasi 13.-sse sajandisse, meie kõige vanem ürik pärineb aastast 1240 kuni siis käesoleva aastani ja, ja, ja tõepoolest, kui me kaasajast kõnelema, siis selge on see, et tänasel päeval noh, tegelikult on seda ka analüüsitud kuskil aastal 2008 2009. Eesti riigi ja kohaliku omavalitsuse asutused suuresti läksid üle digitaalsele asjaajamisele ehk siis ehk siis tänase päeva väljakutse ja järgnevate aastate väljakutse. Rahvusarhiivile on tagada siis digitaalselt sündinud informatsiooni nõuetekohane vastuvõtmine meile selle pikaajaline säilitamine, aga tegelikult kasutatavaks tegemine ja see on hoopis teistsugune väljakutse, kui siin on olnud aastasadu paberiga ringi käimiseks. Mis need dokumendid on, millega te igapäevaselt tegelete, mida te peate hoidlatesse arhiivi kogudesse vastu võtma midagi teelt käiakse aeg-ajalt küsimas. Mis informatsioon see on, kui palju see puudutab riiki niimoodi üldiselt alates seal valitsuse otsustest, lõpetades seal erinevate andmekogudega, mis kuidagi ka lõpuks teile arhiveerimiseks saabuvad kui palju seal on neid andmeid, mis puudutavad lihtsaid inimest, ka kodanike piirkond, näiteks isiklikult? Jah, õnneks on rahvusarhiivi kogud väga rikkalikud ja siin peab olema saatusele tõenäoliselt tänulik, sest erinevates sõdades on, on Eesti ajalugu, Eesti inimeste ajalugu puudutav dokumentatsioon suhteliselt vähe hävinud. Ja meil on kõik, et iseenesest umbes kaks kolmandikku meie uurijatest on, on, ongi perekonnaloo ajauurijad, koha, ajaloo uurijad ja selle ühe kolmandiku sisse jäävad muud uurijad sinna isenesest paigutavad absoluutselt igasuguste valdkondade esindajad. Tõesti võib öelda seda, et rahvusarhiivi kogud ei kata mitte ainult valitsuse või valitsusasutuste või riigiasutuste tegutsemist vaid, vaid tegelikult ikkagi meie ülesanne ja pürgimus on, on vastu võtta dokumente, mis kataksid kogu ühiskonna. Ma vaatan nüüd paberi pealt numbreid, te olete saanud endale uue hoone, selle suurus on 13600 ruutmeetrit kuus korrust üldpinda ligi 11000 ruutmeetrit, maht kuupmeetrites 50000 kuupmeetrid, hoidla pindasid on 5800 ruutmeetrit, hoidlaid kokku 26, töökohtade arv selles majas 85 ja hoidlad mahutavad siis umbes 43000 riiulimeetrit, mida need numbrid sisus tähendavad? Te rääkisite sellest, et, et arhiivindus on muutunud, et kui varem oli rohkem paber argumente, siis nüüd olete muutunud ka rohkem digitaalsemaks, et kas see uus hoone tähendab seda, et tegelikult ka rahvusarhiiv oma olemuselt liikus nüüd kaasaega võib-olla juba isegi homsesse päeva. Tähendab. Küll seda, aga see liikumine kaasaega on väldanud vähemalt viimased 15 20 aastat. Kui numbritega nüüd jätkata siis võrreldes 15 20 aasta taguse olukorraga tänases rahvusarhiivis töötab 40 protsenti vähem inimesi mis on ju tegelikult efektiivsuse näitaja ja kokkuhoid kogu ühiskonnale. Kui aastaid tagasi meil oli kokku 18 arhiivihoonet üle Eesti, siis tänasel päeval on neid seitse ja näiteks Noora valmimine tõesti ligi 11000 ruutmeetrit. Lisaks ei tähenda seda, et rahvusarhiiv tervikuna oleks suurenenud 11000 ruutmeetri võrra. Me kasvasime kõigest 900 ruutmeetri võrra, aga aga me suudame ära paigutada oluliselt rohkem dokumente. Tänu tänu kaasaegsetele hoidjatele. Tänu lükkan riiulitele, jah, 43 kilomeetrit arhiivainest mahub Noorasse aga kokku rahvusarhiivis on 80000 meetrit ehk 80 kilomeetrit siis sellist käegakatsutavat ainet, pluss siis digitaalne informatsioon. Nii et Noora puhul me oletame, et Me suudame tagada nõuetekohase dokumentide vastuvõtt umbes 10 võib olla maksimaalselt 12 aasta vältel. Ja selge on see, et pärast seda on veel paberil sündinud ainest, mis arhiiv ei ole üle antud. Nii et umbes 10 aasta pärast ongi see otsustuskoht tegelikult kas ehitada üks paberarhiiv veel siis Norra teise teise etapina, mida see praegune projekt võimaldab või siis on ratsionaalsem viia vastu võtmata paber informatsioon digitaalsele alusele. Sellest 43-st 1000-st riiulimeetrist, mis selles uues majas on need, kui paljude esimese hooga täis saite, et varu on ikka veel mõne aasta jagu või, või sisuliselt kujunenud Toomelt Liivi tänavalt hoidlatest tõite oma varanduse ära ja kui ta ka maakonnaarhiividest ühte siia kolisite, siis jäi midagi varustusega veel. Ja nagu ma ütlesin, umbes 10 aastat on see varu ja me kolisime tõesti tühjaks Liivi tänaval asunud arhiivihoone, teiseks suuremaks kolimiseks mitte oli, vaid tegelikult on, sest see ei ole päris lõppenud, on Tallinnal Tallinnas Tõnismäe tänaval asunud endine Parteiarhiiv oma kogudega, mis on umbes kaks kolmandikku sama palju, kui meil oli Liivi tänaval. Ja kolmas, nagu te juba nimetasite, oli tõesti see, et kahest väiksemast keskusest, Haapsalust, Kuressaarest rahvusarhiiv kolis ära, sest vaadake, me oleme jõudnud 21.-sse sajandisse, kus me ei vaja enam igal pool rahvusarhiivi uurimissaalis, sest lõppude lõpuks rohkem kui 99 protsenti rahvusarhiivikülastustest toimub veebi teel, meie veebiteenused on, on ülimalt populaarsed ja, ja neid kasutada tuhandeid inimesi omaenda koduarvuti taga. Kõik enamkasutatavad kõige populaarsemad arhiivimaterjalid, millele ei ole juurdepääsupiirangut, on meil tegelikult digiteeritud ja juba aastaid kättesaadavad. Kui üritaksite protsendis seda kuidagi väljendada, kui palju kogu sellest rahvusarhiiviinfost on digitaliseeritud? Sellise küsimuse puhul ma tahaksin tsiteerida Briti peaministrit 19.-st sajandist, disraieelid, kes ütles, et on kolme sorti valesid, et on jah, on, on ühesugused valed, siis on sellised natukene nagu alatud valed ja kolmandana statistika, et noh, et et protset, protsentides väljendatuna rahvusarhiivi 80-st riiulikilomeetrist on digiteeritud umbes kaks protsenti. Aga ma kordan, kõik enamkasutatavad arhiiviallikad on praeguseks digiteeritud, ehk siis ligi sajaprotsendiliselt. Nii et, et tõsi on see, et, et rahvusarhiivikollektsioonid on niivõrd rikkalikud, et ka kõige parema tahtmise juures ei suuda Eesti 1,3 miljonit inimest kõike seda ühekorraga võtta ta ja olukorras, kus, kus meie kasutame, tegelikult on globaalne, kus rohkem kui 100-st riigist iga aasta meid külastatakse, siis läbi veebi ei ole ka sellist globaalset vajadust, nii et digiteerimine on igapäevane, intensiivne tegevus, aga me ei peaks muretsema selle üle, et ainult kaks protsenti on digiteeritud ja see ainult on jutumärkides. Vahepeal siin meie vestluse taustal on avatud see Tartu rahulepingu turvaklaas ja seal toimub mingisugune tegevus, et kui paljudel isikutel üldse, härra riigiarhivaar on lubatud seda dokumenti puutuda on selle rahulepingu puutumiseks tarvis teie isiklikku luba või kuidas reglement ette näeb, üldse? Ei, see oleks minu isiklikku luba küll vaja ei ole, aga aga meil töötavad ju lõppude lõpuks kõrgelt haritud ja kvalifitseeritud professionaalid ja antud hetkel rutiidur rassarhiivi Tartu säilitusosakonna juhataja valgete kinnastega. Siin kohendab seda rahulepingut nüüd väljapanekuks, nii et et, et see on tema kui säilitusosakonna juhataja mitte mingisugune privileege, vaid vaid töökohustus, nii et et, et ja kindlasti lubaks rutt meid ligi ka teiega juhul, kui, kui, kui me eelnevalt kindad kätte panema, nii et jah, loomulikult me kaitseme selliseid reliikviaid nagu Tartu rahulepingu originaal, näidates teda siis turvaklaasi all ja igal muul kombel turvatuna, aga, aga teisest küljest, et eriala spetsialiste, keda mingil põhjusel puudutab, siis ei juhtu ju selle sajaaastase paberiga õnneks mitte midagi. Küsikski rutiitor, vabandust, et mitmes kord teil oli isiklikult seda rahulepingud, need peaaegu, et puudutada, ma küll ei pannud tähele, kas te läksite näppudega kallale? Teil on kindlalt käes hetkel. Ja ka täna hommikul küll aastal 2010, kui rahuleping siin oli esimest korda siis sellel ajal, kui, kui mina Arhiivis töötanud olen, siis oli muuhulgas au jah, aga igapäevaselt, et see rahuleping seisab ikkagi turvatud kapis ja, ja ütleme, ilma mõjuva põhjuse põhjuseta seda välja ei võeta, et ei ole niimoodi, et mõni arhiivitöötaja tahab vaadata, et kuidas need allkirjad välja näevad või mis olukorras seal need pitserid on. Jabitserite kontrollimiseks ma usun, et meie Tallinna säilitusosakond vahetevahel pilgu heidab originaalile ka aga tegelikult on see dokument läbinisti niivõrd hästi kopeeritud nii paberkujul kui digitaalsõna tegelikult infole ligipääs on tagatud, nii, ehk nii originaal ei ole vaja. Aitäh, aga Britiska, kas see, te ütlesite, et on olemas avalikke materjale, on olemas salastatud või noh, selles mõttes mitte avalikuks kasutamiseks mõeldud dokument, et küll eraelulistel põhjustel küll mõned tõenäoliselt on veel kaetud mingisuguse riigi poolt pandud piiranguga, et kas see sisaldab mingisugust teavet ja nii edasi, et teie majas need turvanõuded on suhteliselt karmid või sest tõenäoliselt seda informatsiooni, mida kurjasti ära kasutada ka riigi kahjuks võiks olla küll. No meie enda tegevuse ajalugu näitab seda, et, et rahvusarhiiv on olnud usaldusväärne, on tänasel päeval ka, sest et ma ei mäleta küll ühtegi sellist infoleket siin taasiseseisvunud Eesti Eesti ajaloost, mis, mis kuidagi oluliselt Eesti riik, ehkki oleks, oleks kahjustanud. Noh, õigupoolest on see nüüd niimoodi, et, et selliseid arhiivinduslikku arhiivi olemusest tulenevaid piiranguid meie dokumentidel ei ole, et need piirangud tulenevad tõesti, nagu te nimetasite, kas siis isikuandmete kaitsest või siis avaliku teabe seadusest ja riigile oluliste andmete kaitses. Aga needki piirangud on alati tähtajaliselt, nii et põhiosas või valdavalt on ikkagi meie arhiiv, avalik arhiiv, avatud kõigile ja õigustatud uurimishuvi korral on siis juttu teadlastest või teatud puhkudel väga suure avaliku huvi korral ka ajakirjanikest pääsetakse ikkagi ligi. Ma hetke pärast jätkan siin mööda maja ka sellist pisikest tutvumas tiiru kõikvõimalike abilistega, ka brid Pirko teie jutu lõpetuseks. Kuidas on võimalik, et hästi, palju on selliseid hooneid ehitatud, mille puhul on räägitud, seda on väga-väga vaja, Eesti Rahva muuseum siin alles üle 100 aasta aastase pingutuse tulemusel sai endale uue hoone rahvusarhiivi puhul ma ei mäleta, et oleks selline suur nutt ja hala olnud, et tõsi küll, need vanad töötingimused seal toomel Liivi tänaval, et need, kes sinna on saabunud, et see oli selline ikkagi tsaariaeg, et nüüd te olete tulnud ikkagi moodsasse ajastusse, et siin on kasvõi hoonet ehib kohe sisse astudes energiamärgist b, mis tähendab seda, et, et see on väga energiasäästlik hoone, et kuidas on niimoodi, et vaikselt ja märkamatult te saite endale uue hoone. Teile see nii on, tõenäoliselt muidugi ei tundu, et neid kirju tuli kirjutada ja rääkida tuli tõenäoliselt ikka väga palju, aga te tegite seda kabinettide. Kas õigupoolest, kui rääkida ajaloost, siis, siis sellest, et rahvusarhiivi paiknemine Liivi tänaval siis tsaariaegse ühiselamu ruumides on ajutine lahendus, sellest räägiti juba 1900 kahekümnendatel aastatel ja ka tollal otsisid tegelikult lahendusi ja võimalusi riigi keskarhiivile, nagu tollane rahvusarhiivi nimetati ruumide leidmiseks ja 1002 39 õigupoolest Eesti valitsus planeeris järgmiseks 40.-ks aastaks siis vastavad summad ka riigieelarvesse, et ehitada paremad ruumid riigi keskarhiivile. Aga me kõik teame, mis juhtus aastal totaks 40 taasiseseisvunud Eestis oleme me tõesti vaikselt või mõnikord ka valjemini seda teemat hoidnud ja tõestanud et rahvusarhiiv vajab uusi ruume, aga tagantjärgi ma üldsegi ei kahetse seda, et me oleme oodanud nõnda kaua, sellepärast et tänaste teadmiste alusel ma arvan, rahvusarhiiv on saanud palju palju parema hoone, kui näiteks oleks olnud see võimalik üheksakümnendatel aastatel. Aitäh ja jõudu, jaksu selles majas, aitüma. Ja enne kui ma lähen värskelt avatud majaga tutvuma ja räägin ka head kuulajad teile, mida ma näen, keda ma kohtan, siis ma pakun kuulamiseks ka ühte varemete salvestatud intervjuud ja rahvusringhäälingu, Tartu stuudios jäi mikrofoni, et ajaloolane Hillar Palamets, kes räägib oma mälestustest, mis on seotud rahvusarhiivi vana hoonega, mis asub Liivi tänaval Tartus vastavalt tsaariaegsetele normidele tubade kõrgus. Et oleks õhurikkus pidi olema kolm meetrit, 80 sentimeetrit, peaaegu neli meetrit, no meil praegu on meetri võrra vähem. Aga arhiiv oleks vajanud jess, nii kolmemehed, Treikõrguseid, roome, sest muidu ülemised riiulid jäid tühjaks. SMS kordama senna arhiivi sattusin 1949. aasta sügisel neljanda kursuse üliõpilasena. Meil oli meil arhiivinduse korruses, mida luges Rudolf känkma arhiiviteadlane, kes Tallinnas muide sõitis kohale oma loenguid pidama. Nõukogude ajal olen ma seal käinud peamiselt perekonna ja suguvõsa ajalugu uurimas. Eriline tunne on sinna majja minna. Väga muide kvaliteeti. Fondidesse siseneda arhiivi inimesed muide millegipärast väga pikalt tahtsid. Keda, ja hiljem ma taipasin, milles asi oli. Neil oli sotsiaalsete kontaktide vähesus. Päevad otsa olid nad oma arhiivitoimikute vahel. Ei olnud saginat rahulik. Aga siis teemsus, täpsust, lõuder, tee. Omapärane on ka selle arhiivinimetuse muutumine, õigemini lühend. Nõukogude ajal oli ta riikliku ajaloo keskarhiiv lühendada. Pärast Eesti vabariigi taassündi oli ta Eesti ajalooarhiiv lühendatult EA ja võrrelge nüüd kahte lühendit, kassajutad raka, võitlade ja arhiivitöötajad ise ka ütlesid, et varasem nimetus ragises nii kenasti hammaste all. Kui oleks öelda mar, rappaslasin rongiga Rakverre. Osakonna juhataja Tõnis törna, et teie olete see osakond, kellega Eesti inimesed kõige rohkem kokku puutuvad, sest kui inimesel on mureda, tuleb arhiiviuksest sisse, siis teda ootab ees siin uurimisosakond. Ja kuidas see asi välja näeb, et ma räägin kõigepealt mõnel arhiivitöötajale oma mure ära ja siis hakatakse seda lahendama või, või mida mina, isa, üldse saan siin teha? Tegelikult on meil selline esimene infolett kohe uksest sisse astudes valvelaud, kus me siis selgitame välja, mis murega inimene arhiivi tuleb, mitte alati ei ole niimoodi, et inimene tahab ise uurima hakata, leiab aega ja pühendumust, et neid vanu dokumente uurima hakata, et kui on tegemist mingisuguse üksikküsimusega, keegi tahab oma õigusi tõestada, koopiat kunagisest testamendist või nii edasi, siis saab juba jutud ära räägitud, seal valvelauas saame täita vastava päringu ja inimene saab kirjaliku vastuse hiljem. Nüüd kui kliendid, kes tulevad majja ja tahavad hakata ise ikkagi neid ajalooürikud uurima, siis on natukene seda fuajeed pidi edasi kõndides siin järgmine lett, kus siis istuvad uurimissaaliteenindajad ja, ja siin on siis käibki siis meie igapäevane klienditeeninduse põhimõtteliselt inimene, kes esimest korda tuleb, saab siin ära rääkida, mis, mis huvi tal on. Saame ta vormistada meie kliendiks, saame vormistada tellimused, otsida välja teda huvitavat dokumendid ja siis ta saabki juba tulla siia, istuda uurimissaali, valida endale sobiv koht ja hakata neid dokumente lappama ja lugema. Kui palju teil Inimesi käib, ma ei tea, keskmiselt aastas keskmiselt nädalas ise kindlasti seda statistikat peate väga täpselt. Me peame seda täpselt ja tegelikult me ootame väga suure huviga, mis hakkab juhtuma esmaspäeval, kui me nüüd selle uue maja lahti teeme. Et, et siin on palju rohkem võimalusi, palju paremad võimalused, palju rohkem kohti. Et kui seni meie vanas majas keskmiselt Tartus Liivi tänav uurimissaalis käis päevas ütleme 30 külastust siis me loodame ja arvame, et siin siin on seda kindlasti rohkem, et kui me lööme eelmise aasta peale kokku kui kõike rahvusarhiivi uurimissaalide külastused, siis eelmisel aastal neid oli kuskil seitse ja pool 1000 külastuskorda. Aga kui me võtame kõrvale siia meie virtuaalse uurimissaali ja need teenused, mis on kättesaadavad veebis, siis sealse külastuskordade arv ulatus miljonini. Nii et see on see proportsioon, mis täna tegelikult arhiivi tuttamises valitseb. Tegelikult me oma külastajad, seda, kes ikkagi päevast päeva ja põhiliselt arhiivi vastu huvi tunneb, me teda ei näegi, üks istub ühel pool ekraani, teine teisel pool ja meie peame hoolitsema selle eest, et seal vahepeal juhtmes need andmed jookseksid. Põhimõtteliselt kui me vaatame enda kasutusstatistikat ja neid, kes veebi kaudu arhiiviteenuseid kasutavad, siis näiteks eelmisel aastal üks meie selline kõige aktiivsem kasutaja ja külastas siis meie seda veebikeskkonda, kus on võimalik digiteeritud allikaid vaadata üle 2500 korra, et siin on juba tegemist selliste sõltlastega, arhiivi sõltlastega aga aga uurimissaali, valdavalt tulevad teadlased, et tudengite, et kui põhiline arhiivikülastuse eesmärk meie üldstatistikas on genealoogia suguvõsa uurimine kohale uurimine, siis need teemad on võimalik väga vabalt juba meie saaga keskkonnas veebis ära uurida, et ei peagi arhiivi kohale tulema, nii et see, kes meid füüsiliselt külastab, nende uurim jätta eesmärgiks põhiliselt ongi teadustaja õppetöö ja siis juba kõik sellised üksikteemad, mis, mis mis iganes huvi inimestel on minevikupärandi vastu. Kui tihti tavalisele inimesele oma isiklike probleemide lahendamiseks mai tea, toimingute tõestamiseks ja nii edasi on tarvis arhiivi tulla ja kust ma tean, millisesse arhiivihoonesse üldse tulla, et, et kas Tartu uus rahvusarhiivi hoone Noora, kas see on see koht, kuhu tulles ma tõenäoliselt, mis puudutab kogu seda arhiiviteemat, saan oma muret kindlasti ära lahendatud. Tegelikult on nii, et piisab tulla ükskõik millisesse meie klienditeeninduspunkti üle Eesti, me oleme siis lisaks noorele Tartus veel ka Tallinnas olemas mitmes majas ja samuti Valgas ja Rakveres, et mis kõige lähem on, kui inimene tahab arhiivi kohale tulla, sattuma jutu igale poole ära rääkida, seal aidatakse teda juba edasi, me oleme üks süsteem, üks asutus, aga millal ja kui tihti on inimesele vaja tulla, et hea näide on kohe tuua siin möödunud nädalast, kui, kui puhkes selline väike tööraamatu paanika ja siis korraga avastada, et kõikidel juhtudel neid raamatuid ei ole, on vaja hakata kuskilt tööstaaži taga ajama. Näiteks see on üks väga praktiline põhjus, miks inimesed, tavakodanikud, kes üldse ajalooteemadega ei tegele ja võib-olla arhiivi olemasolust giid ja igapäevaselt meie teenuseid kasutavad, et meil on olemas siis nõukogude perioodi personalidokumendid ja nende põhjal me aitame igapäevaselt inimeste päringutele vastates siis seda pensioniõigusliku staaži tõestada. Aga jällegi siin peab ütlema seda, et see inimene tingimata ei pea arhiivi kohale tulema, sest meil on koostööleping juba aastaid sotsiaalkindlustusametiga ja tegelikult kõik need mured saab inimene ikkagi ära lahendada vastavas klienditeeninduses sotsiaalkindlustusametis koha peal ja seal juba selgitatakse välja, kas on vaja midagi arhiivist juurde küsida ja kui on, teeb seda pensioniameti töötaja, et inimene jällegi ise siia majja tulema ei pea, aga, aga kõikvõimalikud notarite arhiivid tihti on vaja leida dokumente omaaegsetest, tehingutest, ostu-müügilepingutest, pärimis, tunnistustest, Testamentidest, kõik see on meil hoiul, nii et tegelikult sellist, selliseid kliente, kes ei ole just ajaloolased ja genealoogid ja võib-olla üldse elus üks kord ainult arhiiviteenuseid vajavad, et neid on päris palju. Kui tihti teil tuleb ette olukordi, kus te teate ütleme siis andmebaasid näitavad, et see dokument peaks arhiivis olema ka tegelikult seda, kas esimese hooga ei leita üles või tegelikult ongi kadunud. Seda olukorda meil väga palju ei ole, et kõik, mis andmebaasi järgi arhiivis peab olema, seega on olemas, et siin muidugi üksikuid erandeid on, et et kui tõesti on mingisuguste arhiivi korrastustööde või, või või mingitel muudel põhjustel säilik välja võetud ja näiteks valesti tagasi paigutatud selliseid juhtumeid muidugi võib-olla, aga seda on väga tühine väike hulk. Aga loomulikult ei ole ju kõik dokumendid arhiivi jõudnud, et inimestel on tihti selline arvamus, et kui ta tuleb siia arhiivi klienditeenindaja juurde ja ütleb, minul on selline küsimus, palun võtke nüüd mulle arvutist see asi välja või minge siis selle riiuli juurde, kus on see vastav toimik selle küsimuse kohta, et siis tuleb endale aru anda, et arhiivi ikkagi jõuavad omaaegsete asutuste arhiivid ja täpselt sellises koosseisus, nagu need dokumendid on olnud omal ajal vastavas asutuses täpselt sellisel kujul ka meie saame neilt kättesaadavaks teha ja otsida, et, et meil ei ole loomulikult kõike need asutused, mis ei ole millegipärast omal ajal näiteks oma kogusid arhiivi andnud, mis ei ole säilinud eri ajaloo sündmuste keeristesse. Neid andmeid ei ole ka kuskilt võtta ja, ja noh, näiteks tihti on see probleem, justkui me rääkisime pikalt sellest tööstaažist ja pensioniõiguse tõestamisest, et just sellised näiteks 90 talguse väikesed aktsiaseltsid ja firmadelt et nende arhiive tõesti rahvusarhiivi ei ole jõudnud, ei jõuagi, et, et siin on sellist halli ala olemas. Aga kõik, mis on olemas Eesti rahvuslik kirjalik mälu, ajaloopärand, mis on säilinud, see on siin meie seinte vahel olemas ja ja otsitav ja leitada kasutatav. Kas nii isegi selles digitaalses keskkonnas, aga ma ei tea, võib-olla tulemuslikumalt ka siia Noorasse tulles on võimalik teha selline üldsõnaline päring, et ma tahan teada kõike seda, mida rahvusarhiiv minu kohta teab, mida minu nime alt välja tuleb, et selline päring on täiesti tehtav. Selle päringu saab igaüks ära teha oma kodu või kontorilaua taga juba enne arhiivitulemist, et meil on olemas oma arhiivi infosüsteem AIS, meie keskne otsi kataloog, nagu raamatukogu, kataloogid, ega inimesed on harjunud seal tegema otsinguid, samamoodi käib ka meil lööd sisse sinna siis oma nime või mis tahes muu märksõna ja saab näha, mis tulemused välja tulevad ja väga tihti niimoodi see toimibki inimene on leidnud sealt enda nime ja tuleb kohale ja tahab neid toimikut siis vaatama. Vaata mis tema kohta on, küll aga peab ütlema jällegi, et, et selle arhiivid, võlu ja mõnes mõttes ka valu on see, et et kõik ei ole nii kergesti leitav ja nii lihtsasti otsitav ei ole niimoodi kirjeldatud kõik dokumendid, et nad tuleksid otsingust välja. Tihti on väga selliseid suuri dokumendi sarju, mille pealkiri näiteks meie infosüsteemis on ainult kirjavahetus ja seal võib olla väga palju huvitavat materjali inimese kohta, ka pealkirjast see välja ei tule, siis algab juba pihta see loogika, et tuleb välja tutada, kuhu see inimene võis omal ajal oma jälg jätta oma tegevusega ja hakata siis nende asutuste toimikuid läbi vaatama ja sealt otsima. Ja arhivaarid tegelevad meil igapäevaselt sellega, et meie kirjeldusi paremaks ja täpsemaks teha. Et kui selline elementaarne säiliku tasandi kirjeldus on meil olemas 100 protsenti ja siis me täna töötame selle nimel, et selliseid huvipakkuvamad mahukamaid materjale kirjeldada juba ka siis sellise üksikdokumendi või lehetasandil, tuues sealt välja märksõnu inimeste, nimede ja kohanimede ja kõige muu sellisega. Üks asi on uurida enda kohta ka, millised on reeglid, kui ma tahan teiste kohta midagi uurida, et see on ju täiesti tavaline, et kui võimule tuleb uus peaminister või kui me valime endale uue presidendi, siis nii ajakirjanikud, aga, aga ka teistsugune elualade esindajad, kas või poliitpoliitikud ise hakkavad huvi tundma, et kes ta selline on, hakatakse nii-öelda siis minevikust kas huvitavaid detaile või suisa nii-öelda valgustkartvat detaile otsima, et, et see on ka kõik võimalik. See kõik on võimalik seaduse piires. Et loomulikult, et me lähtume andmekaitse põhimõtetest ja juurdepääsu andes ikkagi täidame erinevaid seadusi, et kuldreegel on see, et ikkagi isikuandmetele on juurdepääs isiku enda nõusolekul. Kui see inimene on elus ja teada ja tuntud ja tuvastatav ja, ja tegemist ei ole mitte ainult lihtisikuandmete, vaid mingisuguse mahukama isikutoimikuga, siis keegi mis eesmärgil siis huviline tuleb, et siis, siis me ikkagi eeldame selle andmesubjekti enda nõusolekut. Küll aga on terve rida juhtumeid, kus, kus me anname nii-öelda osalist juurdepääsu, et kui on suguvõsa uuringutega tegemist ja tahetakse saada siis kätte isikuandmeid mahukamatest toimikutest, näiteks kui on tegemist nõukogude aegsete repressioonide toimikutega või, või mingisuguste notariaalset toimingut, aga siis me sealt vahendame tõesti inimeste sünni ja surmaaegu ja sugulussidemeid. Aga kõike seda muud kõike seda muud sellel eesmärgil välja ei anna, et, et tegelikult pihta sellest, kui meile laekub konkreetne tellimus ja me näeme, et see on juurdepääsupiiranguga materjal, siis kõigepealt peab klient täitma vastava taotluse, kus ta põhjendab oma uurimisvajadust ja siis me kaalutleme vastavalt sellele siis anname ka materjalid kätte, aga üldiselt üldreegel on selline. Kui inimene on elus, siis, siis on tema nõusoleku, inimene on surnud vähem kui 30 aastat, siis on sugulaste nõusolek ja kui on üle 30 aasta surnud, siis on ka delikaatsed isikuandmed. Vabaks kasutamiseks. Sellest me rääkisime, et kui inimene siia kohapeale satub, siis on see uurimissaal see koht, kus ta saab tööd teha. Aga kust te neid andmeid hoiate? Juttu on olnud, et teil on olemas Kuressaares arhiiv, oli Kuressaares, arhiiv, Haapsalus arhiiv, aga praegu on Rakveres ja Valgas veel arhiiv, aga kuste veel andmeid hoiatega. Kas lisaks nendele kahele mainitud hoidlale ja Tallinnale on siin majas nii-öelda väga tähtsad hoidlad ja, ja need on juba praegu nii-öelda kolitud ja toimivad? Me hoiame siin majas on meil nagu te näete, see maja on, koosneb nagu kahest blokistatan hoidlate korpusi on avalik büroopindade hoidla kork, kus on meil kuus korrust ja ja kõik on nii värske, ma nüüd pean mõtlema selle arvu juures, kas on 26 hoidlat vist kokku ja nendes hoidlates me hoiame siis hoiame siis kõiki oma säilikut, mis meil siin majas on ja need hoidlad on ka sisustatud siis teemade kaupa arhivaaridele, oma töötajatel oleks lihtne materjalil üles leida, et et kus on riigivalitsemisega seotud dokumendid, kus on kohtute materjalid ja nii edasi ja nii kõik need kuus korrust. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis läheks ühte täiesti tee poolt vabalt valitud hoidlasse ja vaataks, kuidas hoidla välja üldse näeb ja mis seal teha saab. Nii me oleme ühte hoidlasse jõudnud. Te rääkisite, jõudsite rääkida, et teil on korrused, on eristatud värvidega Me oleme violett seal korrusel. Ootan hoidla. Riiulit kannavad siin tähistust b siin on B-viisteist 16 17. Esmapilgul väga selline segane süsteem, aga meie enda jaoks väga lihtne ja loogiline, et igal korrusel on siis viis hoidla. Ja igas hoidlas on siis, kui siia sisse tulla, uksest kaks poolt on A pool ja b pool ja mõlemal poolel on need riiulid nummerdatud, et siin hakkavad ühest pihta ja seal samamoodi siis p ühest ja lõpevad P9 teistkümnega ja siin on siis hoidlad sisustatud meil teemadega, antud juhul me oleme hoidlas, kus on politseiasutuste materjalid ja numbrid jooksevad siis järjest, et hakkavad siit siin näete, on siis und kolm, neli, kolm ja sealt lähevad numbrid edasi, nii et arhivaarid fondihoidjal on meil siin majas väga lihtne ja loogiline töötada ja väga suur edasiminek võrreldes vana majaga on see, et kõik riiulid on ühekõrgused, ei pea turnima väga kõrgetel redelitel, lihtsalt on võimalik käru peale materjali välja võtta, sõita lifti ja sellega mine uurimissaali, et nagu ka füüsilise töö mõttes on väga palju lihtsamaks ja elu meil läinud. Siin hoidlas tööd teha selles mõttes ei saa, kuigi ma vaatan, siin on üks laud, aga, aga see on lihtsalt. Diisel praegu nüüd lihtsalt avatud uste päevade ekskursioonideks siin mõned säilikud välja, mida ekskursioonidele näidata, aga üldiselt hoidlad töötamiseks ei ole. Siin ei ole isegi selliseid tingimusi, siin on väga stabiilselt kontrollitud kliimatingimused, temperatuur ja õhuniiskus, aga pikemaajaliseks töökeskkonnaks hoidla ei sobi ja mõeldud ongi nii, et oma töötaja tuleb siia, võtad talle vajaliku dokumendi säiliku välja, läheb siis oma kabinetti ja ta tegeleb seal sellega ja pärast tuleb, toob siia tagasi ja kõik need dokumentide säilikute liikumised on meil siis kajastatud oma sisemises andmebaasis, et oleks näha, mis arhival parajasti mingis punktis asub, kastan hoidlas kellegi käes uurimissaalis, et et see on meie virtuaalse andmebaasi süsteemis olemas. Ütlesin avate nüüd ühe arhiividokumendis on selline pikk vana hea ajalehe formaat milleks on tarvis korralikku söögilauda sinu maa kaardiga tegemist. See on nüüd väga huvitav, see on jällegi meie üks selliseid võib-olla kuulsamaid ja, ja ülemaailmse kaaluga olulisemaid säilikut, siin on siis kruuse Sterni ümber maailma reisi jooksul tehtud krabüürid ja siin on siis kujutatud erinevate maade ja rahvaste juures nähtud ja, ja kogetud siis muljeid, maastik, vaateid, sealseid elanikke ja pärismaalasi, loomi ja linde ja kõike muud sellist. Et see tõesti need kruusesterni ümber maailma reisipäevikut, atlased, joonistused, nende originaalid, mida ülemaailmselt väga palju kasutatakse, nende, need originaalid asuvadki siin Eestis ja Tartus. Ja siin on meil olemas siis kõrval näiteks välja võetud üks kirikuraamat, et siin on Tartu Jaani koguduse rootsiaegne kirikuraamat sünnid, abielud-surmad, aga kuulus on ta selle poolest, et siia vahele on tollane pastor kirjutanud ka siis oma kuulsa Käsu Hansu nutulaulu. Ja siin on siis tolleaegses gooti kirjas selges eesti keeles see kuulus ja, ja kõikidele tuntud oh ma vaene Tarto liin mis sündi, nutsin minuga ja nii edasi ja nii edasi, et see, see on see oluline dokument, mille originaali me siin hoiame. Ja siin on näiteks Jaan Tõnissoni 40. aasta arreteerimistoimik ja veel paljud sellised huvitavad asjad, mida me siis oma külastajatele avatud uste päevade jooksul näitame. Tuleb ainult tulla avatud uste päevale, aga muul ajal tuleb tulla osata küsida ja kadedad ei ole. Ei, nii kõik, mis seadus lubab, võimaldab Toomemäe lahkelt ja kiiresti inimestele kätte ja oleme väga tänulikud kõigi külastuste eest, et me tõesti oleme endast andnud kõik, et siin oleks hea ja mugav töötada ja me väga ootame inimesi endale külla, et nad leiaksid selle majasid Tartu linnas servast üles ja kui nad on kord siia tulnud, ma olen kindel, et nad jäävadki siia käima, sest siin on hea ja mugav ja uurimissaali interjöör on selline, et ma ise tahakski seal rohkem olla kui oma kabinetis. Tõnisterna suur tänu ja jõudu jaksu, aitäh. Reporteritund. Mina olen Riina rebassa ja töötan rahvusarhiivis, arhivaarid. Lina rebast, soo kui rahvusarhiivi sisse tulla, siis suhteliselt välisukse lähedal on näitus. Kas see on nüüd see näitus, mis jääb siia väga pikaks ajaks või see on mingi ajutine ekspositsioon? Ja see on rahvusarhiivi uus püsinäitus, mis jääb siia majja välja lausa neljaks aastaks nii-öelda juubeliaastateks, et siis see pühendatud Eesti vabariigi 100.-le sünnipäevale ning jääb siis välja 2017 kuni 2020. Aastateks. Mis te siin vaatamiseks pakutav, ma vaatan hästi palju selliseid interaktiivseid, ekraane, mida on võimalik siis puutetundlikud. Praegu ma vaatan, kuidas perekond Rein Roman Eliaseri lugu jookseb, et kes ta oli ja miks ta on nii oluline, et teie püsiekspositsioonis on leidnud oma koha. Meie näituse kontseptsiooniks on nimelt, et me soovime võimalikult lähedaseks muuta inimestele neid liikluse seisukohalt olulisi aastaid ja selleks on valitud siis kuus näitlikku elulugu nende seas on nii otsustaja rollis olnud kui ka täiesti tavainimesi. Et näiteks Rein Roman neljaser oli üks nendest, keda võib nimetada siis otsustaja rollis olnud inimesteks, et ta oli väga silmapaistev jurist ning kuulus juba esimesse Eesti välisdelegatsiooni tooni ja samuti ka siis Tartu Rahu juures oli asjadevalitseja ja andis seal juriidilist nõu et väga silmapaistev isik, kuigi ta ise oli väga tagasihoidlik, näiteks nimetas ennast lihtsaks tööhobuseks. Kuigi tema teened on tõesti silmapaistvad. Muuseas, tänapäeval, mil see saade eetrisse läheb, on Tartu rahu aastapäev. Kuivõrd palju üldse neid isikuid oli, kes selle Tartu rahu sõlmimise ja korraldamise juures läbirääkimiste juures olid ja kui palju ajalugu neid on selles mõttes väärtustanud, et kui paljudest me nii-öelda kollektiivsest mälust jama No kindlasti kõigil lööb silme ette pildi Jaan Poska, kelle allkirjastamise hetk on väga kuulsaks saanud nii-öelda fotomälus, aga samuti oli seal see kuulus alla 10 inimese, sinna delegatsiooni seal siin on, sinna kuulusid näiteks kindral Jaan Soots, samuti Ants Piip, Julius Seljamaamaid püüman. Et neid. Ja samuti nimetatud Reineljaser, et neid tegelasi oli seal mitmeid, kuid jah, täiesti vee tundma ilmselt Jaan Poska, kuna tema konkreetselt siis kirjutas selle nii-öelda suurejooneliselt alla teiste kõigi allkirjad, on loomulikult ka seal tartu rahval Kui teistest inimestest, kes teil siin püsiekspositsioonis on meil koha leidnud, siis mõned nimed äkki veel. No muidugi on meil siin Almast oinas, kes oli üks esimesi silmapaistvaid naispoliitikuid väga kireva elulooga oli juba nooruses väga kirglik naisrevolutsionäär, aga hiljem siis vahe nii-öelda oma vaadetelt tõmbus tagasihoidlikumaks, oli sotsiaaldemokraat, aga samuti ka väga tugev näiteks naisõiguslane samuti kolme lapse ema ja samuti nagu paljudel toonastel silmapäevastele isikutele, siis tema elusaatus viis ta kahjuks Siberisse, kus ta ka suri. Kuid tema pärand kestab edasi, et tema kohta näiteks võib öelda, et tema kuulutas ette juba Nõukogude Liidu langemist juba nii-öelda enne surma 1960 kümnendat aastat ja leidis, et see kindlasti juhtub juba kaheksakümnendatel aastatel. Kui palju teil siin näitusel on arhiivitöö? Spetsiifilisi, ma ei tea. Seadmeid, vahendeid, abivahendeid, et on. Ma vaatan, siin on fotograaf sõja ajal. See on, kas seal nüüd fotoaparaat või mis asi see on? Sean stereoskoope. Ruumiliselt pilti. Ja et see on täiesti ainulaadne, et juba nii-öelda eelmise sajandi 1905. aastast alates oli kasutusel selline seadeldis, millega vaadelda siis spetsiaalse stereofotosid nii-öelda kolmemõõtmelisele, et tekkis selline mitmemõõtmeline efekt, et kui me tänapäeval on kolmdee kino, siis juba toona tegelikult vaadati fotosid samamoodi. Et kes tahab näha eesti esimeest säilinud kolm D aparaati, siis Noora hoones on täiesti vaadeldav väga primitiivne, aga seest ma arvan See näitab ka pilti, täiesti toimib, et katsetasin ise ja, ja väga põnev. Nii seal all ma isegi ei oska öelda ja see on ka fotograafi tööriist, ma jõuan lugeda tuuekaamera. Õuekaamera selline pisike ja kompaktne, et sai kaasas kanda siis tollal. See oli nüüd lihtsalt selline hobifotograafidel või see oli nüüd arhiivitöös oluline või, või kes seda kasutasid. Ikkagi professionaalsed fotograafid, et siin ongi välja pandud toonase Viljandi sellise väga viljaka fotograaf Jaan õieti seadeldised ning tema oli üks nendest, kes siis väga palju sõja samuti tegi fotosid sõduritest. Samuti ka kõiksugu tavainimestest, kes ainult soovis. Aga arhiivi spetsiifikat, ma saan aru sellele näitusele jõudnud, aga. Siin on väga palju originaale väljas, et nii-öelda iga inimese loo puhul on nende all viis sahtlit, kus vaadata konkreetselt ka selle inimesega seotud originaalallikaid. Võtame selle Eliaseri sahtli lahti, vaatame, mis sealt sahtlist avaneb. Ahhaa jällegi te olete loomulikult, et originaal säiliks, pannud selle klaasi alla ja ma saan aru, et töö nende originaalidega on selles mõttes vastutusrikas, et piisab sellest, kui üks rasvaste näppudega inimene siia peale satub ja, ja ütleme, et teie päev on rikutud ja võib-olla isegi nädalal. Seda muidugi, et originaale me käe käsitleda ise ei lase, aga samas neid saab siin vaadata ja väga lähedalt vaadata. Nii et ma usun, et kõigil tekib see konkreetne, väga hea pilt nendest, millised nad tegelikult on. Kuna tänamatu tegevus on kogu näituse ärarääkimine, siis midagi peab jääma ka avastamiseks, et ühesõnaga järgmise nelja aasta jooksul oleks mõistlik korrasid läbi sattuda ja see on põnev maiuspala kõikidele ajaloo huvilistele. Kindlasti, et siin on väga palju erinevaid tasandeid ja kihte. Et kui esmalt käiakse labürint läbi, siis saab võib-olla ülevaate nii-öelda Eesti riigi sünniloost. Nende isikulugude kaudu avaneb see maailm juba lähemalt, aga samas on ka külm triinil, kus on need fotokaamerad, samuti saab kuulata klappidest näiteks rindekirju, vabadussõjast ja lõpus on meil ka filmibox, kus näeb siis dokumentaalkaadreid nii-öelda filmiarhiivi kogudest tollest ajastust, nii et väga põnevaid asju on, on tõesti palju. Aitäh teile. Aitäh teile. Reporteritund. Tarvo kärberg, et üks osa nagu ka riigiarhivaar Pirkko rääkis, on arhiivist paberil, aga üha rohkem. Dokumente satub digitaalsel kujul, et ma arvan, et see on ka inimestel täiesti selline kodune probleem, et kusagil 94. aastal tähtsatel paberid skännisid sisse või siis mingil hetkel juba ka tähtsad paberid panidki, disketti või CD-rummi peale, aga ühel hetkel, kui sa neid otsid, noh suur probleem on, et ei leia üles, aga isegi kui sa selle näiteks vana hea flopiketta üles leiad, siis ei ole lugejad ja, ja lõppkokkuvõttes isegi kui sa selle lugeja leiad, kas see töötab või ei tööta, on omaette küsimus ning kõige suurem häda saabub siis, kui selgub, et kaasaegsed arvutiprogrammid neid ei Avagi. Et kui sageli teie siin arhiivis kokku puutute sellega, et kas andmekandja on natukene kannatada saanud või siis lihtsalt need formaadid ei ühildu. Täpselt nii ongi, et neid probleeme digitaalarhiivinduses on omajagu ja, ja kindlasti need on väga põnevad probleemid. Osa osa nendest probleemidest ta juba siin mainis, et te tõite välja. Et, et on probleemid näiteks andmekandjatega ja, ja nende tarkvaradega, mis siis peaks seda sisu avama, mis seal andmekandjate peal on, aga lisaks tegelikult on probleeme juga otseselt bittide säilitamisega, et kõik need bitid, baidid, mis on pandud kuhugi mingisuguseid eta või, või, või serveri peale hoiule, et tegelikult säiliksid seal. Selles osas on muidugi tehtud väga palju uurimistööd mitte ainult Eestis, vaid ka laias maailmas. On olemas väga-väga head kasulikud tehnoloogiat, alastes seal räsi summade arvutamisest kuni pitsein tehnoloogiateni välja. Aga, aga see, see järgmine tase jah, et, et kuidas, kuidas me nüüd saame neid bitte baiti, mis on siis kuhugi salvestatud kasutada nendega tuleb ikkagi aeg-ajalt probleeme, et, et meil on tegelikult arhiivis loodud ka selline väike muuseum siis nendest seadmetest, mida, mida me saame kasutada, et, et siis kas vanadis keti pealt või, või kasvõi mõne spetsiifilise maa andmekandjalt magnetoptilise ketta pealt näiteks infot kätte kätte saada. Et muidugi neid võimalusi on meil olemas, aga nad on ikkagi piiratud. Et väga palju erinevat tehnoloogiat on olnud läbi aegade kasutusel ja, ja me suudame pakkuda siis sellist tagasiulatuvat tuge ainult vähesele osale. Andke mulle mõni soovitus, et kui tõesti mõnda olulist paberit dokumenti tuleks säilitada kauem, kui ma ei tea kaks-kolm aastat, et ma tahan näiteks ka 25 aasta pärast, et mul oleks nad kasutatavad, et mis formaadis neid hoida ja kuidas ja kus neid üldse hoida. Väga pikka aega tegelikult soovitati hoida laserplaatide peal siidiplaatidel muidugi seda soovitust enam anda ei saa, et lihtne lihtne näide on see, et kui mul on varasemast mõni plaat olemas ja ma tahan seda plaati kasutada, siis ma pean otsima välja siidilugeja aga enam kaasaegsete arvutite küljes seda ei ole, et üha raskemaks ajas. Tegelikult see ülesanne läheb. Mida võib soovitada. Just selliseid personaalarhiivinduse, nii-öelda vaatepunktist on see, et salvestada kõvaketaste peale välistele kõvaketastele ja, ja tehagi mitu koopiat hoida siis sedasama informatsiooni mitmes erinevas kohas erinevate andmekandjate peal. See on põhiline soovitus. Te rääkisite, et teil on need seadmed olemas, kas me saame siit minna kuhugi ja vaadata neid seadmeid näiteks millega saab flopiketas lugeda, millega saab veel vanemaid? Digitaalseid on meil nii-öelda siis taas esitajaid lugeda. Ja loomulikult me saame pilgu peale heita. Nii, ja nüüd me oleme liikunud ruumi, kus on erinevaid siis seadmeid, mille abil on võimalik andmeid erinevatelt andmekandjatel siis taasesitada, et ma tunnen ära siin vana hea HP kirjutaja ja see vist ka loeb. Sen CD plaadi CD-rummi oma, siis see on natukene suurem kaasaskantav mudel ka CD-lugemiseks, aga mis siin veel on vana hea flopi floppide, see ei ole kahjuks. Lisada see on nüüd tunduvalt keerulisem, magnetoptiliste ketaste lugemisseade magnetoptilised kettad näevad suhteliselt sarnased välja Bloppidele. Seepärast ongi hästi lihtne segamini ajada, siin on olemas nüüd sitt draiv, mis siis suudab lugeda. Sib kettaid, siis on meil olemas siin samamoodi zip draiv, aga kuna neid CIP kettaid on läbi aegade olnud erinevaid kasutusel, siis tegelikult sama seade ei pruugi lugeda erineva suurusega kettaid. Füüsiliselt on nad muidugi sama suured, aga, aga loogiliselt mahutavad andmeid vähem või rohkem. Ja mida ma tahaksin tegelikult veel tähelepanu pöörata, on näidised lisaks nendele seadmetele, et meil on siin ka erinevad kõvage, tahad näiteks siin on üks raske kõvaketas, et kui kätte võtta, siis sellega saab trenni teha lausa. Aga kui palju ta mahutab, see mahutab 96 megabaiti, mis, mis on tänapäeva mõistes ääretult vähe või siis siin üleval on. No ma ei tea poolemeetrise läbimõõduga kõvaketas, mis mahutab ka kuskil kahe kolmemegabaidi jagu infot. Nii et näha on seda, et et mahutavus on ajas kasvanud seadmete või andmekandjate, siis mõõtmed on vähenenud ja, ja nendega lihtsalt tuleb arvestada. Kui palju Eestis üldse on selliseid asutusi või ka erateenuse pakkujaid? Kui mul tõesti on kaheksa tolliseid Basvi kettaid kusagil võimalik lugeda neid andmeid taastöödelda. On mõned kohad, kus, kus teadaolevalt on need seadmed olemas, näiteks arvutimuuseumid Eestis on, Eestis on mõned arvutimuuseumid, üks nendest on ka Tartu Ülikoolis matemaatika-informaatika teaduskonnas olemas kus on hästi palju seadmeid, millega tegelikult saab just neid vanu andmekandjaid lugeda. Meil on päris palju olemas ka just magnetketaste lugemiseks seadmeid. Nii et alates sellest tavalisest standardist flopist kuni siis kuni siis päris päris vanade suurte ketastega välja. Et kui, kui on nendega probleeme, siis siis on meie poole pöörduda, me proovime abi leida. Kas teie oskate abi leida ka sellisel puhul, kui üks oluline andmekandja on saanud natukene kannatada, ma ei tea, kõvaketas on maha kukkunud ja seal lihtsalt viskab neid Fatale hello erroreid, ehk siis kõvaketta kahjustuse teateid nii nii ja naa palju, et teil on olemas ka see kompetents või oskate vähemasti soovitada, et kus saaks selle viimases hädas ikkagi selle olulise informatsiooni kätte? Kahjuks sellist kompetentsi meil tõesti ei ole, et me oleme püüdnud seda kompetentsi hoida ja ennast harida sellel tasemel, et meil on olemas vastavad seadmed, millega me saame lihtsalt andmekandid lugeda, aga seda, kui andmekandjaga on mingisugused probleemid seda me kahjuks lahendada ei oska. Et selle jaoks on kindlasti võimalik pöörduda erinevate arvutifirmade poole, kus, kus leitakse lahendus. Et see on, see on tunduvalt keerulisem töö. Aga kokkuvõttes Tarvo kõrbergi, et kui inimene teab, et tal on olulist informatsiooni kasvõi tema enda seisukohast ja ta ei oska kuhugi pöörduda, siis ma saan aru, et tulles rahvusarhiivi siiski vähemasti nõu saab. Ja loomulikult, meil on olnud päris palju selliseid juhtumeid, kus, kus inimesed on meie poole pöördunud. Ja isegi on olnud selliseid juhuseid, kus inimene ütleb, et tal nüüd selle disketi peal ilmselt on midagi väärtuslikku, aga ta ei tea kahjuks, mis seal on. Et kas te saate kõigepealt vaadata, et mis mul seal peal on ja siis ma saan otsustada, kas seda infot on minu jaoks edaspidi vaja või ei ole, nii et pöörduge julgelt. Reporteritund. Me oleme rääkinud hästi palju selle hoone sisust, sellest, kuidas inimesed siia saavad tulla, mis inimestel siin on võimalik teha, kuidas toimub töömaterjalidega, aga kui rääkida selle hoone ehitus teemast, et kuivõrd keeruline üldse on Marcus männo ehitada arhiivile hoonet, et kas see hoone nagu iga tavaline hoone või, või arhiivi puhul on midagi natukene teistsugust? Ei, tegelikult on nad nad kõik täiesti iseseisvad hooned, on ta siis kohtuhoone arhitektuurselt keerulisem, mõni mõni ehitis või vangla või, või mida iganes, et aga aga igal juhul iga hoone on isemoodi ja igalühel on omad nõuded, tahtmised, soovid, kasutajatel on omad nõuded ja soovid, mida nad tahavad kindlasti, et siin selles hoones saaks rakendatud ja eriline kindlasti. Hästi oluline hoidlate pool, mis puudutab seda, et kuna materjal, mis seal sees, on need arhiiviürikud ja erinevad arhivaalide et nad peavad säilima ka siis, kui puhkeb tulekahju. Ma saan aru, et, et kogu see pool on siin lahendatud sedapidi, et tehnika abil on võimalik kõike seda ära hoida. Ja see maja üldse projekteeritud kahte kahte mahtu, eks on see nii-öelda büroo maht, kus me siin oleme ja teine betoonist osa, mis väljast paistab, ongi see, see arhiivipool. Ja see on tõesti selliselt, et kõik arhiiviruumid ligi 6000 ruutmeetrit, kui on, on sektsioneeritud 200 ruutmeetrite kaupa. Kõikvõimalikud torudasid, vett sisaldavad välja viidud, et kõik on viidud miinimumini, et seal mingisugune temperatuuri kõikumine oleks. Niiskus on reguleeritud, ventilatsioon on reguleeritud, valgus on minimaalne, sest dokumentidele kahjulik mingil määral. Et jah, nendega arvestatud. Kui. Odav seda hoonet on üleval pidada, sest tänapäeval me räägime hästi palju sellisest energiatõhususest, et kui majja sisse tulla, siis suhteliselt ütleme selline viie meetri kaugusel on võimalik märgata, et see energiamärgis on B, see on ju tegelikult väga hea tähte, too on veel parem, aga. Ja see, see hoone siin suvel, kui, kui siin väike väike maht inimesi sees oli, siis ta oli tegelikult ka klassi nõuetele vastav hoone jah, reaalajas see kell seal näitab nurgas, et mis, milline energia hulk siit majast läbi käib 90. projekteeritud ja, ja B-klassi järgida tõesti praegu funktsioneerimine, et selles mõttes me oleme, oleme oma eesmärgi täitnud, me kaalusime ka tõesti A-klassi saavutamist, aga see oleks juba tahtnud teatavat energia ise tootmist siin saada, et me selle peale ei läinud, et, et funktsioon ei olnud sellel majal, see. Kuigi te ei ole arhitekt Aga arhitektidega suhtlesite ka kindlasti selle töö käigus piisavalt palju siis kui keeruline on arhitekti ja ütleme siis see ehitustehniline pool ja veel ka tellija tahe kokku panna sedapidi, et kõik oleks funktsionaalne, ta oleks kaunis ja tegelikult oleks seal tagatud just see, et, et arhiivi puhul, et kõik see, mis tuleb hoida, oleks ka hoitud. Kindlasti on keeruline ja oli ka keeruline, et, et iga inimene tahab oma oma uut maja saada ja võimalikult häid lahendusi sinna sisse saada, et see on, see on arusaadav täiesti arhitektidel oli enda nägemus olemas. Meil oli kindlasti teatavad piirangud võimaluste ja vahendite näol. Et me olime eelarves, püüdsime saada eelarvesse, küsisime head eelarvesse ja, ja kõikide nende soovidega arvestada. Loomulikult. Olen arhiivis edasi liikunud selles uues Nura hoones ja vahepeal ma olen leidnud arhiivinduse professori Aadu Musta, et ma saan aru. Niimoodi omavahel võib teid kutsuda kõikide Eesti arhivaaride mitte küll lisaks, aga lähisugulaseks. Ei, no tõepoolest, ma olen koolitanud arhivaar ainult viimased 40 aastat ja selle aja jooksul on kogu arhiivindus ikka tohutult arenenud ja pean ütlema, et vanasti arvati, et ajaloolase töö on lihtne. Mõned arvasid, et ajalugu on valmis, ükskord õpid ära, oskad õpetada, arhiivinduses tuleb joosta ja tänu sellele samale rahvusarhiivile pidevalt tunnet, et jookseb veduri ees. Mul on olnud terve rida selliseid meeldivaid võluvaid hetki, kus ma olen saanud Käia tudengitega praktikal näiteks Rootsi riigiarhiivis tule tagasi rääkida, mis neil on paremini kui meil. Aga see lühike uudis, sest paari aasta pärast on meil ka nii või isegi veel paremini. No täpselt samuti käisime tudengitega näiteks Stockholmi linnaarhiivis, olime vaimustatud, kuidas inimesi endid on kaasatud praegu uues Norras, kõik seesama on olemas ja paremini tahan öelda ühte asja veel, noh, nii-öelda ajaloolises plaanis. Võlub on see, kuidas veerand sajandiga on tehtud nii tohutu hüpe ühest bürokraatlikust pigem ametnikuna mõeldud ametkonnast selleks rahvusliku mälu hoidjaks, kes on täiesti tihedas sidemes uurijatega rahvaga, võtab neid kaasa, innustab ja oi kui vahva sünergia tekib siin selles majas meie rahvusliku mälu osas. Kui 25 aastat tagasi ja veel varem tõenäoliselt oli arhiiv tarvis selleks, et teada seda, mida rahva kohta on tarvis teada ja nende kohta kõike seda nii-öelda tallel hoida, siis nüüd siiski ma saan aru, arhiiv on ikkagi ennekõike rahva huvides. Oi, ja, ja tegelikult võib öelda, vahel ka lausa suured ja selged ja tähtsad sõnad, mis on kirjas arhivis õpikutes. Ja see on see, et ajalugu on rahva kollektiivse identiteedi põhiline vundament. Kui vajalikud ja siis me ei tea, kes me oleme. Täpselt sama hästi on teada, et arhiiv on see koht, kus seda ajalugu hoitakse. Ja kui me väärtustame arhiive, siis me hakkame rääkima seda ajalugu, mida räägivad meie naabrid, mis nad on salakaubana meie ajalugu sisse toonud. Hakkame seda uskuma ja pagan teab, mis sellest meie rahvuslikust identiteedist järele jääb. Ja täpselt samuti võib öelda, et, et ilma arhiivideta kaoks ära järjepidevus ja omandireformid ja kõik need olnuks olemata, kui ei oleks olemas arhiive, see on nagu selline teoreetiline pool, mida tudengid ju kõik teavad. Võib-olla suurele publikule tasuks seda meelde tuletada. Selline pool, võib-olla ühiskonna seisukohast ongi kõige olulisem, aga selles arhiivis, kui me enne me riigiarhivaar Pirkoga peatusime Tartu rahulepingu originaali juures ja nägin ära ka oma silmaga selle ajaloolise hetke, kui õhk puhtas paberiga sõna otseses mõttes selles mõttes kokku, et see oli. See oli näha ilma klaasi taga, seda on vähesed inimesed näinud, minul on õnnestunud näha, kas teie, muuseas, olete Tartu rahulepingu originaali oma käte vahel hoidnud. Jah, mul on olnud õnn teda puudutada kunagi Tartu rahu majas. Aga me seisame nüüd me oleme uurimissaalis, see on siis see koht selles hoones, mis on mõeldud lihtsale inimesele, kes tuleb tänavalt, kellel on tarvis kas huvist või mõnest isiklikust vajadusest tutvuda dokumentidega kas või tõestamaks, ma ei tea mõnda toimingut või, või mida iganes. Et siin on ka praegu üks näitus. Ma vaatan, et jällegi on selliseid klaasvitriinis ja, ja tegemist on Taani kuningas Christoph esimese ürikuga Harju-Viru lääni valduse pärilikuks kinnitamise kohta ja pärineb 1252.-st aastast, see on nüüd kõige vanem. Kõige vanem on seal kõrval, see paraku on kõige vanem, kus on peal meile Eesti riigi sümboolikast niidutavad kolm lõvi, b3 gepardid, kuidas seda nimetavad ühe või teise ala spetsialistid ja, ja siin, kui lähedalt vaatad, siis sellel uhkel punasel pitseril on need, need, need meie vapiloomad olemas. Vanim ürik on kõrval Eerika ürik 1240 ja, ja noh juba kui sa mõtled need aastaarvude peale, siis peaks tavainimest päris vapustavat, meil on sellised dokumendid olemas. Täna on Harju Ardi sünnipäev ja, ja, ja, ja vaadates neid dokumente mõeldes sellele, et kõik arhivaarid teavad, need dokumendid, mis on meie ümber, on elanud kauem kui meie onu, loodud ammu palju enne meid ja, ja natuke isegi imelik mõelda. Meie kaome, aga need dokumendid peavad elama edasi. Kus need on, need mõlemad dokumendid on neil sarnane lugu, et need on olnud kusagil arhiivis ja, ja need on siis ühesõnaga ühest arhiivist sattunud teise ja lõpuks jõudnud siia Tartusse või on neil mingisugune keerulisem lugu, et alati ja ajaloos on ju selliseid põnevaid episoode, et siin, kui me mõtleme Eesti lipu peale või ka selle esimese Eesti lipu peale või siis mõtlema ka selle rahulepingu peale, siis erinevad peitmised ja põgenemised ja kadumised. Oi, arhivaaridele, arhivaaridele ka ja arhivaaridele tohutult põnevad aja lood. Need materjalid konkreetselt on tulnud kaasa rüütelkonna arhiivile, nii et me peame ütlema, et ega siis kõik see uhke ja ilus, mis siin on, ei ole ju siis tänase eilse või viimase 25 või 40 aasta saavutus paljude põlvkondade töö ja me peame tõepoolest kiitma ja baltisakslasi ja Rootsi ametnike isegi venedžinovnikuid, rüütelkonna arhivaarid, meie koolivenda, parun ju Sakkenit ja nii edasi. Tõepoolest, rahvusarhiivi on koondatud erinevate ametkondade arhiivid, suur osa neist on tegelikult ju vähe vähe, vähemus on säilinud, rohkem on see, mida on hävinud ja, ja ma olen täna kuidagi pateetiliselt meeleolus. Anna mulle andeks, aga mul just praegu meenus see, kuidas arhivaaride kohta kasutage sõna kangelaslikkus. Oi ei, mitte siis, kui nad laupäevakul käivad ja midagi nagu nõuka-ajal, kes kangelasest Grete taha. Aga minu arust oli tõeline kangelaslikkus ja mis näitab arhivaar hinge, oli 1944, Tartu põles rinne, käis mitu korda üle. Põlesid arhivaarid olid tööl. Mis see tähendab, nad ei tule tuletõrjevalves, et mõni pomm hoidku jumal, kui inimese ära tapab, aga äkki tapab selle osa rahvuslikust mälust, mis oli jäänud mõisatesse peitu vedamata, nii et tohutu tänu nendele, kes on seda tööd teinud ja kes edasi teevad. Aga see oli vahe, kiilung. Tänasest päevast emotsioonist ajendatuna. Aga see pani kohe mõtlema sellele, et aga mis juhtub praegu, andku jumal jällegi, et seda ei juhtu, et, et see on moodne hoone, ma tean, et siin on väga moodsad, tulekustutussüsteemid põhimõtteliselt vette ei kasutata, gaasiga viiakse hapniku tase hoidlates niivõrd madalale, et lihtsalt põlengut annab ära vält hoida, aga, aga ikkagi alati inimese loomuses on see, et tuleb mõelda sellele, et mis juhtub siis, kui juhtub see, mida tõenäoliselt kunagi ei juhtu, et kuidas on tagatud üldse see, et kõik need olulised dokumendid, millest piirko sõnul ainult kaks protsenti on digitaliseeritud, kui need peaksid hävima või kahjustada saama. Hoidku jumal selle eest. Ma rääkisin äsja oma kolleegidega Põhjamaade ühe väga sümpaatse Põhjamaade arhivaariga, kes rääkis Tõi võrdlusjooni ja ütles, et me oleme Õist sama õnnelikud kui Rootsi arhivaarid. Nemad said kaua arhiivihoone oma arhiivi 350.-ks aastapäevaks ja see juhtus 1968 natuke varem, kui meie ja Nende arhiiv on raiutud. Kui mul nüüd meelde tuleb, vist seitse korrust maa alla kaljusse, aga ta nad ka põhjendasid, nad ütlesid, et nemad arvasid kohe visataks aatomipomm. Siis linn kaob, aga arhiiviallikad jäävad alles. No meie seda, seda, et kohe pommi visatakse, ilmselt nii ei karda, aga ma tean, et selle arhiivi projekteerimisel ehitamisel on arvestatud ikka väga põhjalikult kõikide teiste arhiivide ehitamise kogemusi. Isegi et teatud ohtude kahjustuste korral oleks see häving minimaliseeritud. Kui meteoriit tuleb otse, siis, siis ei päästa keegi, siis jääb üle ainult veel öelda viimased sõnad, hoia jumal Eestimaad. Aga kas hoiab? Ei tea. Nii et see, see maja on Euroopa tasemel ta nii kõik ehitusspetsialistid kinnitavad ja mina jälle arhiivi veendunud kasutajale julgen öelda, julgen jälle sisu poole pealt viia võrdlusjooni. Ma arvan, et mitte keegi Eesti ajaloolistest ei ole töötanud nii paljudes erinevates maailma riivides, kui mul see õnne on olnud. Mul on selle üle hea meel, et Meie rahvusvaheliselt sisu poolest jõudis Euroopa tasemele enne veel kui maja, mitte nii nagu Eestis, sa kuuled, vahel mõnide, andke meile maja, siis me hakkame tubliks, siis hakkame arenema, siis me hakkame edenema. Siin on vastupidi. Arhiiv on sisulise tööga Euroopa tasemel ja nüüd on ka see maja see vorm, kus nad saavad olla Euroopa tasemel. Uurimisseal, kus me praegu seisame, on sümpaatne, siin on ju nii head töötada, töövõimalused ise näed. Kui suur osa vajalikust kirjandusest on riiuli pealt võtta, sest see peab ka olemas olema, kõik ei ole ju veel arvutis. Aga samas ega ära ärge keegi ehmuge, kui see maja ei ole uurijaid, täiskogu aeg. Sellepärast et mul just ühe innuka amatöörajaloo uurija, naine, naine just riides ütles, arheon liiga heaks läinud. Ma küsin, miks? Internet Ma ütlesin, no ja siis enne võttis ta mu mehelt ainult päeva, kui ta käis uurimas, nüüd ta töötab öösel ka, sest vajalikumad allikad on just massiliselt kasutatud. Allikad on ju internetis, seal saab neid uurida, seal saab neid kopeerida, sealt saab ühte ja teist kolmandat teha. Nii et selles mõttes oleme tasemel. Arhiiv on rahva jaoks. Professor Must kuivõrd lihtne on siin arhiivis enda kohta midagi selles mõttes teada saada, et mind huvitab see sellepärast et tihtipeale sa, kõige olulisem on see, et sa pead ju teadma, kust mida otsida, et nõela heinakuhjast on suhteliselt keeruline otsida, et kui kasvõi võta see digitaalarhiiv rahvusarhiivi koduleheküljelt perekonna ajalugu hakata sugupuud, hakata seal uurima, et võimalused on olemas, aga saabujad siiski niisugune midagi teadma, et, et päris nii ei ole, et toksid ainult oma nime sisse ja siis antakse sulle kõik kirjed alates sinu vanavanaisadest lõpetades veel nende esivanemad. Ei, see on tuline õigus, asi on selles, et kunagi suhtuti Eestis kodurjates samuti kuidagi natuke põlgusega, mis need oskavad. Kui võis põlata, siis ainult selle tõttu, et ajaloolise professionaalne töö oli tegemata. Igaks uurimistööks on vaja käsiraamatuid, juhendeid, metoodikaid ja mul on uhke, uhke tunne öelda, et et mind on viimasel aastal hästi paljukiidetud perekonnaloo käsiraamatu eest, kus saab otsa peale. Arhiivis on hästi heale jalale viidud uurija koolitus arhiivikool eraldi ja, ja tuleb välja, et igatahes oskama. Tuntud meditsiiniteadlane tuli koos minuga, et vaadata kiriku meetrikaraamatuid, surmameetrikkaid ja tema esimene küsimus oli. Mis jonksu teed on, ei ole nagu kardiogramm. Ma pean ütlema, et see on see, mida rahvas nimetab gootikirjaks noh, tegelikult ladina ladina kursiivkirja üks vormidest. Ja tuleb osata lugeda. Tuleb tunda omaaegset maailma natuke veel ka ajalugu teadma, muidu muidu sa ei saa aru, millest jutt käib ja, ja oskused on vajalikud, tuleb teada, mida kaardilt välja lugeda ja peale väikest koolitust kultuurselt inimestega on ikka nii, et haridus ja haritus tuleb alati Kasak kasuks uurides õpid õppides uurid ja kui sa saad kasutada veel arhiivi abi abimaterjale, teatmesüsteeme, siis oskad ka lugeda. Jah, vigu on ka tehtud palju vigadest õpime ka vahel ka iseenda omadest, nii seal. Kui nüüd rääkida veel kord põneval teemal, millest silmad särades hakkasite rääkima, et tihtipeale pannakse ajalooõpikutes noh, ütleme seda ja toda ja natukene kolmandat ja lõpuks Me hakkamegi kõike seda uskuma, et võitjad kirjutavad ajaloo, seda vist teavad kõik, et selleks ei pea olema ajalugu õppinud. Aga et kui te võtate kas või Eesti ajaloo käsitluse, Ühest küljest on see ju läbi erinevate õping, õpikute ja teiste teoste väga põhjalikult kirja pandud, aga aga kui ta sinna arhiivis kas või mõnda teemat uurida ja 11 ühe ja teise dokumendiga jälle kokku puutute kui palju ikka on seda asja, mis on ütleme, kas natukene liiga üldiselt kirja pandud või, või suisa on faktidega eksitud. Vaata ajalugu on igal rahval kollektiivne kogemus, terve rahva kogemus, millest mida korrata ei saa, ei saa jälle paljasjalgse poisina joosta 38. aasta kodunurmede ja öelda, et, et nüüd aga õppima ajaloost peab, peab õppima nii edulugudest, aga paha öelda ka kadu lugudest, mida me oleme üldse proovinud pigem maha vaikida ja ära unustada, sest need on ebameeldivad. Tahan öelda veel seda, et ajalugu ei saagi kunagi valmis ühel lihtsal põhjusel. Igal ajastul esitavad inimesed oma kollektiivsele kogemusele üha uued ja uued küsimused, millest me täna abi olema. Ja eile ei osatud esitada neid küsimusi, kas rahvarändeprotsessid ja kõige muu kohta, mis täna põlevad, mis on meil vaja teada ja me peame samad allikad, samad perioodid uuesti läbi mõtestama. Nii et tõepoolest ajalugu ei saa kunagi valmis. Mis vigadesse puutub, siis seda ma viitasin, et, et ka kirjandusest isegi ajal õppeõppimisest on kaasamil tulnud mitmed stambid, mida me usume. No üks minu viimane, minu viimane raamat oli näiteks muutui, kaduge baltisakslastest, kus ma seletasin ära, mis hetkest baltisakslane ei ole selle osa Eesti ühiskonnast muidugi ainult vaenlane, hävitage vaenlast või noh, tänapäeva keelde tõlgituna võiks öelda ka hävitagi direktorid äkki äkki on liiga tähtsad ja, ja, ja tuleb ilusasti välja, kus see sündis, sündis esimese maailmasõja ajal, kus oli riikliku poliitika osa ja selle nimel töötati nii, loodi ajalookontseptsioonid, mis kohati elavad tänaseni. Nii et selles mõttes seda, mida tuleb ümber vaadata või üldse alles laua peale tõsta, on palju, on teine asi veel. Ma olen kord juba seda öelnud, et, et, et ega kogu ajalugu kõigele vaatamata ei ole ju ainult rahvusarhiivis. Meie ajalugu on suures osas ka meid valitsenud riikide arhiivides, nii et alati ainult meie arhiiviste piisatult käiga, mujal, aga asjal on teine pool samuti. Täna on suur pidupäev ka näiteks Läti ajaloolastel. Sest tead, kui suur osa sellest Liivimaa ka Põhja-Läti ja Läti ajaloost on siin selles majas peidus. Ma kunagi võib-olla veel nii detailidesse ei lähe, aga ühe näite toon, selle saab pärast välja lõigata. On on näiteks sellest, kuidas teadlased uurisid põllumajandusajalugu eestlased, kirjeldused hambaga sõjalast Eestis, lätlased lambale, sõjaloost Lätis pärast tuli välja, et mõlemad Fonstriki käsikirja pealt selle loo juba leidnud, sest tol ajal olime ühes ajalooruumis rahvuslased. Ma vahepeal Remargina küsin, kas need lood olid identsed, olid need sarnased või põhimõtteliselt, lugedes ühe loo läbi ja teisel läbi võis aru saada, et räägitakse erinevatest lambakasvatusest. Lood olid lähedased loodrid tõesti lähedased ja tuleb välja, et nad olid põimunud ja tõujäärade jaoks piire tol ajal püsti ei pandud. Nii et nii et ja, ja tegemist ei olnud otseses mõttes mingi plagiaadi või millegi muuga. Vahel me ei tea, mida naabrid teevad, kuigi võiks ka seda rohkem teada. Meil on praegu armastatakse öelda see tõejärgne ühiskond, et mulle küll endale see termin väga ei meeldi, et iga päev töötades ajakirjanduses ja, ja nii-öelda ametikohustus on selline, et tuleb terad sõkaldest eraldada, aga arhiiv selles tõejärgses ühiskonnas, ma saan aru mõningatele inimestele, võiks olla selle selline ebavajalik, sest need aitavad nende narratiive ümber lükata, aga ühiskonna seisukohast ja jätkusuutlikkuse seisukohast see on siiski praegu väga vajalik. Ma arvan, et võib-olla riigiarhivaar täna ei korranud oma säravat lendlauset, mis Tartu linnas lööb laineid, kus ta liigides ajalooliselt kaheks, ühed pidi olema nii andekad, et kirjutavad ilmadel, arhiiv üldse vaja oleks, aga teised on nii abitud, et peavad arhiivist abi otsima. Ma arvan, mina kuulsin selles küll sügavat irooniat, aga võta nüüd kinni et tahan öelda seda, et tegelikult küsisid sa tänase maailma ühe tähtsama küsimuse. Ma olen jälginud väga hoolega, mis, mida räägitakse arhiividest ja ajaloost, Euroopas ja mujal maailmas ja peab ütlema, alles see oli, kui meid vapustas Brexit ja juba mitte ainult ajaloolased, vaid ka poliitikud ütlevad meil olnud tohutud lüngad hariduses ototot, kus kohal meil on tohutud lüngad humanitaar- ja sotsiaalteadustes ja selles sammas pidamine nimetasin rahvusliku identiteedi tundmises. Seda teadust on tehtud, võib olla küll purgikese pärast, et saab punkti kirja ja viited kirja, kuid tuleb välja, sisuline uurimine on jäänud tahaplaanile. Üks hea Hollandi kolleeg koguni on öelnud, et ajaloos on vahepeal kippunud valitsema liblikate periood, kus uuritakse mitte seda, mis seal ajaloodokumendis kirjas, vaid seda, mida arvas arvaja arvaja arvamuse arvamise kohta arvamisest kellegi teise arvaja poolt. Mis on võib-olla huvitav, eriti iseenda jälgede uurimine, enda mõtet, analüüs, kuid praegu on saabunud tõepoolest see olukord, kus aeru võib olla mitmekesine. Ajaloo instituudis on ka, on üks õppetool, mis õpetab ühte külge teineteist kolmandat, kolmandat ja selles tööjaotus arhiivildusel on just see faksipõhine roll ja tähendab ajalugu saab olla identiteedi alus, ta saab olla koolitaja. Saab olla rahvuslik rikkus siis kui ta põhineb arhiivile selle materjalide väga kriitilisel läbitöötamisel, professionaalse läbitöötamise ühelt poolt ja seda rahvani viimisel seal üks suundadest ja teine on muidugi see ka, et rahva lähiajalooteadmine siis me ei hakka arvama, et meie üks poiss juba rääkis ka, et tema vanaisa oli ka kauboi ratsutas Texase steppides tuli välja. Tei. Varstu kandis oli vanavanaisa ratsutanud, aga ta oli filme näinud. Nii et nii et see ongi mitme mitmesuunaga asi. Arhiiv on see, mida, milles Euroopa näeb ühte kindlust faktide, faktipõhise ühiskonna juurde tagasijõudmisel. Lõpetuseks, kui keegi tuleb ikkagi rääkima alternatiivsetest faktidest, siis näidaku dokumentideta. Jah, üldiselt ongi seni ja, ja seda juhuslikku on kaks, kaks ajalugu on erinevad teadlased ja kui usuteaduskonnas keegi tuleb kaitsma doktoritööd ja küsitakse, miks see nii on ja ma usun, et see on nii. Võib-olla talle antakse andeks, kuigi ma olen kuulnud, et seal tahetakse siiski mingit teoreetilist põhjendust. Kui ajalooski tuleb ütlema, ma usun, et see oli niimoodi, siis saadetakse ta uuesti kooli ja öeldakse, et oi sa ei ole veel ikka oma ametit ära õppinud. Professionaal sa veel ei ole, ajaloolane on see, ütles range, kes töötab arhiivis, rongi oli muidugi liiga karm, ta ütles ajaloolane, kes ei tööta aastas vähemalt 300 päeva arhiivis. Diskvalifitseerub meil õnneks on arvuti ja, ja seetõttu saame latti kõvasti alla lasta. Aga ikkagi töötame tänu rahvusarhiivile. Aitäh, professor, must jõudu. Reporteritund. Ja tänase reporteritunni lõpusõnad lähevad eetrisse, mis on salvestatud mõne tunni eest rahvusarhiivi hoone eest. Siin on alanud avatud uste päevad ja head raadiokuulajad. Soovitus ka teile, et kui olete täna või homme või ka laupäeval Tartu kandis tulge oma silmaga selle uue hoonega Nooraga tutvuma. Aga jäägu veel saate lõpus kõlama erilised tänusõnad riigiarhivaar Priit Pirskole rahvusarhiivi Tartu säilitusosakonna juht Kiidorile Tartu kasutusosakonna juhatajale Tõnis Türnale, digiarhiivi projektijuht Tarvo kärbergile, rahvusarhiivi arhivaar Liina reba soole ning ka ajaloolane Hillar Palametsale arhiivinduse professor Aadu Mustale ning riigi kinnisvara aktsiaseltsipoolsele Noora ehituse projektijuhile Marcus Männa maale. Selline sai tänane reporteritund. Hea meel on öelda, et need, kes kuulavad saadet internetist kas järelkuulamisest või ka mõnest mobiiliseadmest siis teie saade on täna natukene pikem. Kuna reporteritund raadioeetris on endiselt seal 53 minuti kandis, siis lihtsalt internetti mahub mõni intervjuu pikemalt. Aga mina olen saatejuht Mirko Ojakivi ja kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.