Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis Tartu linnas elav sakslanna Uta kört. Tere Teie sündisite siis Lõuna-Saksamaal, aga Gustav. Täpsemalt jah, sündisin, oli, mis seal siis linn Doonau jõe ääres ja ta on selle Baden-Württembergi liidumaal pigem lõuna pool. Kui nüüd Šveitsi poolt võtta, siis on umbes 100 kilomeetrit põhja poole tegelikult ilus koht, kus ta sünd ja on küll ilus loodus ja ja piirkond pigem põllumajanduslik, et tööstust seal väga palju ei olnud. Noh, et linnades muidugi on küll tööstust ka, aga kui niimoodi noh läbi ma sõita, siis on küll jah, palju neid põldusid ja metsi, et need ei ole niimoodi nagu, nagu mõnes teises Saksamaapiirkonnas, kus painduv tööstust, ainult et maju ja linnasid ja niimoodi, et selles suhtes on selline nagu vaiksem kant, võib-olla siis lapsepõlv oli sellevõrra ilusam ka. Et selles suhtes oli küll, et oli, oli kohti, kus väljas mängida. No teie olete pere ainus laps ja olen küll jah, juhtuski nii. Elasite ka koos vanaemaga, mul on siin selles sarjas paljud inimesed rääkinud, kuidas nad võib-olla isegi eelkõige mäletavad seda vanaemaga oldud aega ja vanaema mingeid tarkusi ja nõnda edasi, et kuidas teil oli. Ei, seda küll, et noh, et kuna vanaema oli, oli kodus kogu aeg, eks ole ja tal olime jõu küll, et näiteks ta oli hästi selline kannatlik, kui inimene näiteks viitsis mulle heegeldamist õpetada, luges mulle ette ja niimoodi ja siis seetõttu õppisin ka juba enne kooliminekut, et lugema, tema tahtis teada, mis seal kirjas on, mida ta ette loeb, eks ole, siis ta õpetas mulle lugema natuke niimoodi, et et tal oli mõju küll kindlasti ja vanematel oli oma mõju vanemad tõlgat, mõned sihuksed, võib-olla iseloomu jooned, et mida ise alguses oli, ei tahagi esise advokaat vahetada, seda ma sain sängi vanematelt. Et kuigi võib-olla Loovelamate looma ei, ei saa mitte kunagi selliseks, aga siis sadu, et noh, et oledki vanematelt üle. Näiteks isa on selline vaikne inimene ise samasugune, kuigi see mulle ei meeldi, ei ütle, mida ma arvan või hoiate endale ja mõnikord küll, aga samas mõnikord räägin ka välja. Ei, no te olete öelnud, et põhikoolis see oli siis esimesest neljanda klassini oli teie klassis praktiliselt pool lastest välismaalased või sisserännanute lapsed, mis aastatel see oli? Ma läksin kooli esimesse klassi 86. aastal Ja see oli täiesti loomulik, minagi mäletan oma mõnest Saksamaa külaskäigust, kuidas näiteks Kölni lähedal väikses armsas sellises aedlinnas tuli kilomeeter kõndida ja siis oli terve suur nii-öelda türklaste linnaosa mida võeti täiesti loomulikuna ja suheldi nendega ja siis olid kuidagi teistmoodi ajad ja teistmoodi suhtumist sellesse ka vist. Seda kindlasti jah, et võrreldes tänapäevaga oli sell teine suhtumine, ma arvan, et selles linnaosas, kus mina elasin, et seal oli selline nagu venelaste kogukond, need venelased, kellel oli Saksa esivanemaid, et neile ju lubati tagasi Saksamaale tulla, siis palju neid tuli ka siis nende perekonnad elasid seal. Ja muidugi jah, türklasi oli ka, või kui ma nüüd räägin oma klassikaaslastest, et oli jah, Venemaalt ja Türgist ja Poolast ja Tšehhist ja see oli selline huvitav klassi koosseis ja tegelikult ju saite vast omavahel täiesti normaalselt läbi ka. Ja ikka. Aga kui tulla tagasi? Teie pere juurde, siis olid ka mingid sellised väga kindlad peretraditsioonid, mida te lapsest peale mäletate, et vot mis kindlasti pidi kodus olema mingitel kalendri tähtpäevadel või mis iganes. Noh, et jõulud muidugi on, neil on, see on alati olnud selline kindel tähtpäev, et mida me kindlasti ka koos perega tähistasime ja siis natuke vähemal määral lihavõtteid ka. Et just need võib-olla tüüpilised saksa traditsioonid, mida jõulude ajal peetakse või tehakse, et see oli meie peres ka, et näiteks selline asi nagu muidu advendi Et mis siin vist vaikselt Eestis hakkab ka levima, kus siis esimesest detsembrist 24. detsembrini on seal selline kalendri iga päev avada väikse akna, mille taga on siis mingi pilt. Mingi asi on meil alati olnud. Mul on selline väga loominguline ristiema, tema meisterdas neid ise, neid kalendreid oli iga päev, siis väike üllatus. Seal. No see tuli Eestis vast pärast taasiseseisvumist üsna kindlalt sisse, see niisugune kena tava. No te läksite õppima Konstanzi Ülikooli, see on oma etega ilus ülikoolilinn ja mida te seal õppisite? Ma õppisin politoloogiat, avalikku haldust, siis meie see oli esimene, kes õppis selle uue baka Cami järgi see ülemineku aeg, et siis me olime natuke nagu katsejänesed seal. Aga see oli jah, hästi huvitav, et ta ja siis see on jah, tõsi, et konstanson ongi hästi ilus linn, et meie ütlesime alati, et meie õpime seal, kus teised inimesed tulevad puhkama. Sellel oli muidugi suvel oma miinused ka, et Saksamaal kevadel Mestorakestab Suht kaua kuni vist juuli lõpuni või nii, et siis on juba suvi on soe, tegelikult, tahad minna ujuma ja nii, aga ei pea õppima eksamiks, et see oli raskem, oli kotka ahvatlusi, oli igal sammul jahjah kontonson suure järve ääres, kus abti ujuda ja paadiga sõita, igast asju teha, et ta siis oligi ahvatlusi olemas ja, ja sealt hakkas tasa. Pisi võib-olla arenema see lugu, kuidas te lõpuks Eestisse sattusite? Sest Konstanzi Ülikool oli sõbralikes suhetes. Kes Tartu Ülikooli partnerülikoolid? Ja see on tõsi, et see mu kokkupuude Eestiga oli tegelikult juba enne, kui ma õppima läksin, see oli siis 2001. aastal. Et ma pean veel võib-olla seletamas niimoodi, et ma enne kui ma ülikooli läksin, siis ma õppisin kaks aastat kutsekoolis, sest ma peale keskkooli lõpetamist alguses ei tahtnud kooli minna, sest ma mõtlesin, et no tahaks pigem midagi praktilist õppida. Ja siis ma olin seal kutsekoolis ja seal oli meil ka suht pikad nagu suvevaheajad. Ja siis ühel suvel mul oli vanem juba pikalt plaanis olnud, tahaks osaleda niukses noortelaagris või kus tehakse koos? Kuna ma olin eelnevalt lühe letti vahetusõpilasega tuttavaks saanud, kes, kes siis Saksamaal üheks aastaks koolis. Ja see oli hästi huvitav, et ta oli meil sihuke pikk vestlus ja siis ta näitas pilte Lätist ja rääkis, kuidas seal on ja siis hakkas vaikselt huvi tekkima, et ma varem üldse ei ole Ida-Euroopas käinud või ei ole ka nii väga huvi tundnud. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et mis oleks siis, kui ma ühendaksi seda noortelaagri mõte ja läheks otsiks mõnda sellist laagrit Ida-Euroopas ja siis ma hakkasin otsima, et seal on igasugused programmid nagu vahetust, kui ka Medvedjevi organisatsioonid, kes korraldavad neid, neid laagreid siis esimene sihtkoht, kuhu ma tahtsin mina olli Läti letis polnud sellist laagrit, millega ma oleks tahtnud tegeleda, noh, teema poolest. Vot siin edasi ja siis leidsingi Eestis sellise laagri, mis sobis, ei tundus huvitav, kandideerisin sinna lasengi ja see oli noh, oli tegelikult juhus, et ma vaatasin muid variante ka Poolas ja ütlesid ja ma ei tea, nii väga Eestisse ma siis lõpuks sain selle programmi kaudu ja kuidagi see oli siis niisugune jutu mähkida saatuslik reis, et küll jah, see oli hästi tore, see laagretum olime lõike kub mingi 10 inimest üle Euroopa, isegi Ameerikast oli üks inimene ja kakk jaapanlast oli ka. Ja siis seal kohapeal oli ta Eesti noored, kes nii-öelda meie vaba aega sisustasid, isee see töö seal laagris endasse oli. Me töötasime Viljandis vanal kalmistul ja aitasime seal neid haua pätsa korda teha, et sellised vanad hauad, mida keegi ei kuule enam ja tundsite, et see on just see, mis teile meeldib, mis teile sobib. Ja see jah, et ma tahtsin just midagi kätega teha nii-öelda seal laagris, et ta oleks olnud sellised laagrid, kus saad näiteks lastega mängida ja tegeleda ja niimoodi, et see ei oleks nii väga minu asi olla. Millisesse ajavahemikku nüüd selles kontekstis jäise Konstanzi Ülikool, Tartu ülikool? See oli peale seda, et siis, et ma rääkisin konstantse, kui ma 2003 ja siis Eestis või Tartusse tulin, siis 2004 sügisel ja õppima, see oli selle Erasmus vahetusprogrammi raames ja Eesti armastus oli teil juba olemas olemas ja just selle jah, sellesuvise reisi hakkasin rohkem huvi tundma, et peale seda reisi suhtlesin ka nende eesti noortega, kellega ma seal tuttavaks sain ja ma tundsin ennast kuidagi kohe. No mitte just nagu kodus kohe Eestis, aga kuidagi noh, hästi, et kogu see keskkond ja ma ei tea, inimeste kuidagi sobisid mulle sa ülikooli seal oli oli siis kuidagi nagu loogiline samm, et kui ülikooli kaudu avaneb see võimalus, et ma saan kauemaks Eestisse tulla ja Eestit rohkem tundma õppida, et siis ma seda võimalust kasutasingi. Konstanzi ülikoolist õppisite politoloogiat ja avalikku haldust, mida täiendavate Tartu ülikoolis omandasid Et see oli nendesamade uuringute raames tegelenud, kui ma Tartusse tulin, nii et mul oli Tartus ka selliseid Ta aineid minema sain Saksa ülikoolis siis kuidas öelda, kasutada või krediteerida või et mul oli Tartus siis keelekooslus, et see oli ka selline tegelikult Eplareerimatu asi, et ma alguses teadsin, et need ained, mida ma tahan võtta, tartlased, need saab ka inglise keeles ja siis tulin kohale ja siis selgus, et ei, neid ikkagi ei ole. Ja siis ma mõtlesin, et okei, noh, mida ma nüüd teen, osa oli vist inglise keeles, mitte kõik neid, mida ma tahtsin nagu võtta. Ja mõtlesin, okei, et mul oli nagunii plaanis natukene keelt ka juurde õppida, et noh, et võib ju proovida. Selgus, et oli olemas selline intensiivkeele kursus. Mis mõttes ise, sest mul ei ole nagu midagi kaotada selles suhtes, et ma võib ju proovida neid aineid eesti keeles ka kuulata või veebiloengusse minna ja lihtsalt vaadata, mis juhtub. Kuidagi juhtuski ja asi kukkuski Eesti välja. See, mis juhtus, see oli ju väga tulemuslik, sest tänase päeva seisuga olete te kõige muu juures ka eesti-saksa-eesti kirjaliku tõlke magister. Just jah, et see oli iga algus, ei olnud plaanis, et ma üldse nagu läheks edasi magistrisse õppima ka, et see oli niimoodi, et ma, kui ma olin veel bakalaureuse tasandil, siis meil oli õpingutes selline kohustuslik taktika. Et mis pidi kestma terve semester ja see pidi olema siis õpingute keskel, kuna ma olin niikuinii juba siin Eestis ja mulle siin ei meeldi, siis ma otsustasin, et teen selle praktikaga Eestis. Hakkasin siis praktikakohta otsima ja leidsin ühe võimalusena siis koha Tartu linnavalitsuses. Ta seal kultuuriosakonnas, aga seal oli probleem see, et ma sinna ei saanud jääda seitsmeks kuuks, nagu oleks pidanud väid ainult neljaks kuuks, siis pidin endale veel istekohta otsima. Ja nagu juhus tahtis, et siis ma sain toonase tuumustav potentsiaalse sihtasutuse juhatajaga tuttavaks. Ja siis tema hakkas natukene võtma, siis saime kuidagi jutu peale, et jah, et ma mõtlen siin veel paktiga, oht aja, olen Saksamaalt ja neistakas mõtlema, et noh, et võib-olla on seesama sihtasutus selline koht, mis võiks seda praktikakohta pakkuda. Ja nii läkski, olingi seal praktikal siis potijuhina, et viisin läbi ühe projekti, mis oli siis eestlaste ja baltisakslastega seotud ja mis küll mul oli see praktika juba läbi ja olin tagasi konstandis seal siis ülikooli lõpetada. Mis tuli ükspäev telefonikõne. Et sellesama tuumustampadendis kasutajalt, et kas mul on juba plaanid, mida ma tahaks peale ülikooli teha ja kas mul on juba mingi töö ja nii edasi, siis mõtlesin, et ei, ei ole. Ista kutsus Snandumusesse tööle töölisi peamine põhjus, miks ma Eestisse tagasi tulin, et ma mõtlesin, et noh, et enne, kui ma hakkan Saksamaal tööd otsima, et siis miks mitte mingiks ajaks Eestisse tulla ja ma teadsin seda kohta juba ja siis tundus hea variandina asjad sujusid kuidagi iseenesest kuidagi asjad sujusid. Räägime nüüd mõne sõnaga ka teist kui eesti-saksa-eesti kirjaliku tõlke magistris. Et riigiteadlased oli küll, pole selline väike kõrvalpõige vili, tahtsin midagi muud ka proovida. Aga siis samm, mul oli eesti keel juba selge ja siis ma mõtlesin, et teda võiks ka elukutses kuidagi ära kasutada ja kirjalik tõlge tunnusi selline loogiline. Väljendusviisid, kuidas saaks seda keeleoskust kasutada ja mida te olete tõlkinud Ülikoolis õppisime tegelikult pigem siukseid nagu tarbetekste tõlkima ja siis õigusalaseid või majandusteemadel või nii. Siis juhuse kaudu sattusin ilukirjandust tõlkima ja osalesin ka ühel seminaril mis oli just mõeldud sakslastele, kes oskavad eesti keelt, sest otsiti uusi tõlkijaid, kes tõlgiksid eesti ilukirjandus saksa keelde siis nende kontaktide kaudu sattusin sinna nagu seltskonda. Ja olen nüüdseks tõlkinud kahte raamatut. Üks on Emmdeek Hargla raamat, sellest Apteeker Melchiori sarjast esimene osa. Ja teine raamat, see on abidur Helme Humana varastatud aja lõpus. No eile oli nii palju tegemist nii neil aegadel kui tööd Eestis veel ajutiselt, kui ka siis, kui te, kes teab, aga praeguse seisuga päriseks tulite, et see kohanemine vist tänu sellele ei olnud väga keeruline. See väga keeruline ei olnud, et et võib-olla, mis oli küll, nagu raske oli see, et, et kui hästi ja ülikooli tulin, siis ma ei osanud eesti keelt veel nii väga. Olin küll juba natukene õppinud Saksamaal koos ühe ehkki see panna, aga mis oli tegelikult väga-väga lõbus, selline keele õppimine, et meil olid mingid õpikud olemas. Aga see õppimine käis pigem lihtsalt läbi suhtluse. Oli tegelikult väga lõbusalt seesama eesti tüdruk ise ka ütles, et ta ei ole mitte kunagi arvanud, et eesti keele õpetamine võib lõbus olla. Ühesõnaga, et siis ma natuke eesti keelt oskasin, kui ma siis siia ülikooli tulin, aga mitte mitte väga. Just ei tunne, et kui oled siin keskkonnas ja tahad nagu suhelda, aga sa ei oska ja ei saa aru, mida teised räägivad, et, et see oli keeruline alguses, et just see, et pidin, kui pead ennast ületama ja ikka koobima ja suud lahti teha, midagi ütlema ja isegi kui sa tead, et see on täitsa jama, mida sa ütled. No laias laastus, nagu te olete ise öelnud, ei ole ju kultuuriline vahe Eesti ja Saksamaa vahel üldse nii suur, et tänu sellelegi polnud see kohanemine teab mis keeruline, et kui me kas või heidame pilgu ajalukku, kui et meil on ju nii palju seda, mis meid ühendab, või kui te sõidate mööda Eestimaad ringi ja vaatate neid imeilusaid juba ka korda tehtud mõisaid, siis tunned võib-olla oma ülikaugete, esivanemate vaimu kuskil hõljumas ja ka päris seotud on olnud eestlased ja sakslased läbi ajaloo omavahel. Sedagi võib ju kuidagi võtta kohanemise ühe osana. Jah, seda küll jah, et jah, see ühine ajalugu või pärand jah, on kindlasti olemas ja see on ka üks asi noh, nii-öelda tänu, millele ma praegu mitte just nagu selle tööd said, mida ma teen, aga, aga see, see töö, mida ma seal Toomus, Topadentsisest teil ongi küll osaliselt ga seotud selle ühise pärandiga, sest mul on üks selline noh, nagu koostööprojekt nüüd juba mitu aastat, kus me töötame ühe baltisaksa sihtasutusega koos kes kohaldavata siis tudengitele, Balti riikidest ja Saksamaalt ja Venemaalt ta sellised ühised seminarid, kus räägitakse ühest küljest küll ka aktuaalsetel teemadel, aga need teemad on ka alati meie ühise ajaluga seotud. Ja kui minna näiteks kumusse kunstimuuseumisse, siis on seal suurepärane väljapanek 18. sajandi lõpu, 19. sajandi alguse baltisaksa kunstnike maalidest. Tõepoolest, igal igal sammul. Teie sugulased on siin külas käinud ja kui on, siis mida arvanud? Jah, et mu vanemad on, need on kaudu valdsiinid juba käinud. Ja ma olen ka käinud külas vanematega oli see, et nad nüüd on juba noh, nii palju käinud, et nüüd nad tulevad Eestit ka juba suht hästi ja saavad vist ka aru, et miks mulle siin meeldib, aga jah, ma mäletan seda, kui nad esimest korda käisid siis ema natuke liialdatud, võib öelda, te võid sokkis oli ta vist nägi esimese hooga ainult seda, et ta oli veel palju remontimata, Ta maju ja, ja aastal Polli see ligi 2005. Ja siis jäi palju selliseid asju silma. Ja et noh, et kui, kui võrrelda, et kui muidugi jah, kui tuled selle eest. Meie väiksest korralikust seal Saksamaa linnas on muidugi vahe on tunda, kuna Eesti kliima on ju ka nii, nagu ta on, et pigem selline külm ja sellest aga ei saa, toovad võiks, mulle siin meeldib, aga temal ütlesite siis, mis teile siin ikkagi meeldib? Just see, et mul olid need inimesed oluliselt, kellega ma siin tuttavaks sain ja ja võib-olla see kultuuriline pool ka, et kõik see laulupeod, saunakultuur siin mulle ka väga meeldib. Ja mind ennast ei häiri, nii väga, kui ümberringi asjad ei ole nii, kõik tipp-topp korras, et te ei ole siis tüüpiline sakslane. No ei tea. Ei ole seda saksa korda igal sammul ja see teid ei häiri ja inimesed on õnneks erinevad, mis teebki selle ilmaelu huvitavaks. Nojah, aga siiski te käite ise sünnimaal siis oma sünnikohas vähemalt kord aastas, nagu te olete öelnud, et et kas siis tunnete ju ise ka seda kontrasti, eks ole, et Te jõuate sinna noh, peaaegu nukulikult korras linnakesse ja siis võib-olla mõtlete Tartuga on ikka erinevus tohutu just selle niisuguse heakorra ja kõigi selliste asjade poolest või ei ole ta nii mõelnud? Ma ei tea, ma ütlen nii väga, võib-olla tal astuda ka ütlema, et siin, Tartus on nüüd nende noh, umbes 10 aasta jooksul, mida ma siin olnud olen, on ka hästi palju arenenud ja muutunud tegelikult seda küll, et et mõnes mõttes on võib-olla Tartu veel üldse Eesti muidugi aina rohkem, ma ei tea, kuidas öelda lääneliku maks võib-olla või või seal on mõnes mõttes võib-olla ka natukene Need, rahvusvahelised nagu neid poeketid ja kõik, mis nüüd ka Eestisse jõuavad ja kõik läheb kuidagi ühesuguseks. On mul selline tunne. Jah, aga siin on ka oma positiivne külg muidugi näiteks võtame needsamad jälle baltisakslaste mõisad, et neist ka päris paljud on korda tehtud ja kui mõelda, mis seisus olid nad siis nõuka ajal mõnes oli mingi ladu, teises oli kooli võimla ja nii edasi, et nad on jõudnud jälle oma väärika olemuse juurde tagasi, milleks nad omal ajal ehitati, see on ilmselt väga positiivne külg, hea on küll. Loomulikult see on ju need lood, vaatamisväärsused, ka need need mõisad kindlasti. Justkui vanemad siin käisid, kas käisite ka neid vaatamas? Mõnda mõisa? Ja ikka, et noh, me oleme Eestis suht palju ringi reisinud, siis mõne mõni muusika jäi siin-seal ka, et et näiteks Alatskivi lossis oleme käinud ja Palmse mõisas. Jaa? Nojah, palun nimesid enam, aga jah. Palmse on nagu piltpostkaart, tõepoolest. No te ütlesite, et täna olete siis Tartus teaduse ja kultuuri sihtasutuses Toomus Dorpat teen siis tööl, kuhu teid siis omal ajal kutsuti, kui ülikool hakkas läbi saama, millega ikkagi täpsemalt see sihtasutus tegeleb? Tegelikult peab nagu alustama sellest, et sihtasutusel on oma maja Tartus ja selles majas elas siis kuni teise maailmasõjani üks baltisaksa perekond Fanlikkerid. Ja kui nad said võimaluse asi selle maja tagasi saada, kui Eesti sai uuesti iseseisvaks. Aga nad ei tahtnud maja omaenda pere jaoks enam kasutada. Ja siis Üks selle pere järeltulija siis otsustas, et ta tahab selle maja anda noh, nii-öelda hea võib olla heategevusele või et ta loob sihtasutuse ja annab majasele sihtasutusele. Nii et siis on nüüd seesama tuumustophadendis tegutseb nüüd seal majas meie nagu Esmer on tegelikult see, et me tahame oma tegevusega Eesti no või, või noori inimesi üldse ette valmistada selleks, et nad saaksid ühiskonnas rohkem kaasa rääkida ja panustada. Ja sellised noh, tal oleksid vastutundlikud ja aktiivsed kodanikud, kuidas ettevalmistus käib. Et meil on selline üheaastane Boga. Et selle nimi on, ongi diili akadeemia. Ja seal see on siis tudengitele mõeldud, et need saavad siis ühe aasta jooksul 12-l nädalavahetusel meie majas kokku. Ja Nad osalevad hästi palju õpetustöötubades ja osaleda loengutes, kus nad saavad osaliselt sellist teoreetilist taustainfot või et milline on üldse avatud ühiskond ja kuidas saab seda kaitsta. Ja samal ajal saavad ka selliseid oskusi või teadmisi nagu meeskonnatöö õppimata omaenda tugevuste kohta, et mida nad eriti oskavate, kuidas saavad teda veel edasi arendada. Kuidas nad saavad nii-öelda info maailmas orienteeruda, et millist infot nad tarbivad, et see oleks selline teadlik valik rohkem. Ja siis on nende lihtsalt nagu Cupi tööde vahel on neil kodus ka iseseisev tööse sellise õpiveebi kaudu. Teie elu on väga põnev, mismoodi teil selle vaba ajaga lood on, et jääb seda üldse ja ütleme, kas niisugune tartu-sugune väikelinn on küll ülikooli ja teatrilinn et kas see niimoodi teie huvisid suudab rahuldada iilega Tartus veel tegelete? Ei noh, natuke vaba hetk ikka, jääb ta minu arust on Tartu nagu oma suuruse kohta on seal täitsa arvestav kultuuri Pakkumine täitsa olemas, et ta on kino ja teater kontserdimaja ja siis tudengid korraldavad igasuguseid asju ja et, et ma ei tea, mulle meeldib kinos käia, meeldib väga. Et ja noh, aeg-ajalt satun ka teatrisse või kontserdile. Kuid jah, praegu mitte enam nii, nii tihti enam, vaid siis, kui ma olin veel tudengid, oli niisugune tore tudengisoodustus seal. Kontserdimajas ta, seda mul enam ei ole. Ja teil on komme, iga viimne kui Eesti film ära vaadata, mis päris. Mitte päris viimane, aga üritame ühe sõbrannaga koos ja siis Eesti filme vaadata, kui nad kinno jõuavad. Huvitaval Eestis nagu see, et kuna see nii väike riik, et siis ei ole eraldi olema selline asi nagu ainult filminäitleja vaid kõik näitlejad on vaid ja samal ajal siis ka teatris selline eripära, et seda Saksamaal võib ravi või Ameerikas või ei ole, nii et salongi filminäitleja ongi noh, neid mujale kui näe, nii väga ka siin Eestis teadlase jaoks siis on seesama inimene, sul seal, filmis on laval? No seda küll, aga no on mõni film, mis teil on näiteks väga meeldinud. No enam masin on ikka meeldinud, et muidugi mandariinid see film väga meeldis, jättis suuda mulje. His meeldis, must alpinist, näitaks siis oma omamoodi meeldinud, kõigil oli ka, oli see klas? Mis nendega üldse ei meeldinud, oli see ma ei tea täpselt, mis see pealkiri oli ka mingi klassikokkutulek või midagi sellist, mis oli selline labane minu arust, et ei meeldinud. Selgelt öelnud, et laulupeol olete te käinud ja see on teile väga võimsa mulje jätnud. Tegelikult ka laulupidude traditsioon sai paljuski alguse just eestimeelsetel baltisakslastelt, kes seda laulupeo ideed igati edendasid ja. Ütlesid jah, seda küll, kuigi ma nagu mulla köige koht, muljetavaldav on, esiteks nagu see kogu see taust, laulev revolutsioon ja nii, et sa saad läbi läbi laulmise ja rahuliku potestiveni saad iseseisvuse saavutada. Siis see nii suur osa elanikkonnast nagu tuleb kokku ja et meil on selline ühine eesmärk või nagu toe puhtalt inimmass, nagu oli muljetavaldav Saksamaal võib-olla rohkem sellised nagu kohalikud või piirkondlikud mingid sündmused, kus inimesed saavad kokku, aga niimodi üle terve riigi ei tea. Vähem. Palju teil Tartu linnas näiteks noh, palju neid Eestis on omaette küsimus, aga Tartu linnas neid rahvuskaaslasi sate vahel nendega ka saksa keeles rääkida, kuidas sellega? Jajah, ikka et kuigi pean ütlema ka seda, et ta palju neid sakslasi, kellega ma olen suhelnud või kes kellega adeks saineid on nüüd vahepeal juba tagasi läinud Saksamaale. Et noh, paljud olid ainult mõneks aastaks siin nüüd tagasi läinud. Aga ma olen töö kaudu ka sakslastega natukene siin-seal tegemist ja mis puudutab siis minu sõpruskonda siin kohapeal need on, on küll jah, rohkem eestlasi, siis, või siis kaamerad, teised välismaalased, kes on siia pidama jäänud nii-öelda kuivõrd Uta kört. Et Eestimaal elav sakslanna te peategi eestimaad oma päriskoduks või arvate, et liigute veel maailmas ringi? Noh, ma ütleks, et on see nagu teine kodu, et ma arvan, üks kodu on ja ikka ma arvan, et alati jääb Saksamaa, aga tal on niisugune teine kudu, et noh, mine tea, et me ei tea veel jah, et mis elu toob, et kui kauaks ma siia veel jään või mida me üldse tegema hakkan. Aga ma arvan, et kui ma kuhugi peaksin veel ringi liikuma, et siis pigem tagasi Saksamaale, et seal siis edasi elada. Ma võin niimoodi veel kord nagu kolmandasse riiki minna ja võlla jälle uut keelt õppida ja ma ei tea, seda ma praegu küll ei viitsiks teha, ma arvan. Aga hetkel on igal juhul kodu Eestis hetkel küll, jah. Ma olen ju praktiliselt kogu aeg siin välja avatud, siis mõned puhkusereisid või kus ma siis mujal käin või Saksamaal käin, aga jah, ikka on siin kuduja. Mis on Tartu linnas nüüd see, mis teile kõige rohkem meeldib kõige südamelähedasem on võib-olla mõni koht kuste. Tingimata tunnet, et tahaks nagu ikka ja jälle sealt mööda jalutada ja võib olla. Ma jääda ja vaadata ja mõtiskleda. Üks koht, mis mulle väga meeldib, on see Toomemägi. Et seal mulle meeldib väga jalutada seal need toomkiriku varemed, jaa. Jaa. Igasuguseid ausambad ja niimoodi seal ilus nagu igal aastaajal tegelikult ja see ei ole ka minu kodust väga kaugele, siis ma seal ma mulle meeldib ringi jalutada. Ja oma mõtteid mõelda. Suur tänu Eestis elav sakslanna Uta kört, et saite aega tulla Tartu stuudiosse. Teie valikul laulsid meie kohtumise alguses Maria Filipp hitt Werner, nüüd teeb seda Andrea sporaani. Saate tegid Haldi Normet-Saarna ja maris Tombak kuulmiseni.