Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elavad morditer Irina režednikova. Tere. No täna on teie kodulinn, Tartu-Aga sündinud, olete Jevskis. Kuidas teie lapsepõlvekodu siis ja lapsepõlveelu oli seal suures linnas? Nojah, täpselt nii, nagu suures linnas lapsed kasvavad suures majas, elasime, kus on palju kortereid ja tavalises koolis käisin rooli siin ja seal käisin muusikakoolis, õele vastas Aias ja õhtul olime seal maja ees, mängisime ja suurlinna lapse elu. Täpselt. Kuigi teil oli linnakodu, aga kas sinna kodusse mahtus ka mõni näiteks ürgne udmurdi traditsioon mida võis muidugi nii-öelda linnaeluga kohandada? Matus küll ja noh, toitumisharjumused ja alati keel kõlas ka, et ema-isa ju mõlemat valdavad seda keelt ja omavahel näda. Rääkivat murti keelt, siis oleme üritustel käinud teatris, ema on, ema on eesti keele õpetajad, on õpilastega, olen käinud seal, et mina olin alati kaasas ja ikka ikka rohkem muidugi maal kui linnas, aga ikka linnas ka, oli ikka saateitud keelseid saateid televiisorist, raamatuid. Mis aastatest me räägime, 80.-te, ütleme niimoodi, kui lapsepõlve võtta, siis lasti teil ikka natukene seal suure Venemaa ja liidu koosseisus oma rahvuslikust ka edendada, et saite teatrites, ma saan aru, et mängiti ka udmurdikeelseid tükke või? Jah, seda oli alati, see on ikka perevalik, mitte kõrgemate inimeste ise pere otsustab, jõukas nüüd käia või mitte, kas nad rääkida oma keelt, ükski seadus ei keelanud seda absoluutselt, aga koolis õppimine seal oli ikkagi vene keeles, see oli või algklassides siiski udmurdi keeles? Ei koolides küll udmurdi keelt ei olnud. Kui, siis ainult maakoolides linnakoolides siis see, see on nüüd. No mina õppisin juba üheksandas klassis, siis kui hakkas kima nagu ringi moodi sa õppimine, noh, et ei ole kohustuslik, vaid oli võimalik, eks ole, saada seda õpet ja ega seda teisiti ei olnud. Nii et tegelikult see tõde on kuskil keskel, et nii palju kui udmurdimeelsed pered said ise valida. Kui sa neid väga huvid ja noh, ikka ju inimesi huvitavad oma juured, siis nad elasid udmurdi pärast elu, aga, aga muidugi olid paigad, kus nad ei saanud midagi teha, nagu näiteks kuul, eks ole. Ja õige ja kodus oli teil siis nagu juba öeldud, udmurdikeelne elu. Kuidas selle vene keelega oli, kas isa emadeid Vene keelt harjutasid muidu ka rääkima, et noh, et ikka vene keelt peab tundma ja koolis õpid ju vene keeles ja ülikooli lähed kindlasti venekeelsesse õppesse ja nõnda edasi või kuidas sellega oli? Täpselt nii oligi, et väga kakskeelset, et perekond ei saanudki olla, sest et lastega räägiti vene keeles. Et nii palju, kui laps ise kuulis kõrvalt, et vanemate jutust sai ja siis noh, mina elasin veel maal vanaema juures, sealt sain ka praktikat ka udmurdikeelsed. Aga jah, esimene keel, mis keeles meiega räägiti, et mul on õde ju ka, et oli ikkagi vene keel omavahel. Leidsime vene keeles õega ja kõik oli ikka venekeelne lasteaed, kool ja kogu see haridus. Et esimene keel on ikka vene ja samas ega ükski keel ei tee halba absoluutselt. Ja suviti olite vanaema juures maal, no mis elu seal elab. Selline ürgne maa, evo, vot sealt saab rääkida sellest ürgsusest, et, et oli meil nagu ristikaevust ja käin õues ja haned ja kanad ja ja kõigiga rääkisime ikka udmurdi keeles isegi kanadega. Et Tõime nõgeseid, haned sõid neid ja no ikka kõik maatööd sai tehtud, kas vanaemal oli mõni traditsioon, mõni rituaal, mida ta raudkindlalt järgis ja millest teiega osa saite lastena? Neid oli palju oma, nüüd kohe võib-olla ei oskagi jagada, et mis oli nagu vanaema oma traditsioon, mis saatnud Mortide hammas, et see on nagu kõik, eks ole, et mis on nagu kuskilt mujalt tulnud. Et jah, mõlemal vanaemal on, on keel suus nii-öelda, et oma juured on udmurdi juured. Et mõlemad oskavad toitu teha ja vastavalt usulistele traditsioonidele läbi viia, kõik, mis on vaja, aga noh, ma olin rohkem nagu kõrvaltvaatajad. Lapsed selles nagu väga. Ja siis, kui praegu noh, praegu on nad juba vanad, kahjuks ei saa enam ka muss nende kaasa võtta. Kas oli mingi toit, mida te saite ainult vanaema juures maal ja ei kuskil mujal Pole seda hiljem tappa, nii on, see toitmist tehakse ahjus ja seda korteripliidi peal noh, mingil määral on võimalik, aga sellisena ta ikka ei tule välja ja siis alati kui maale tulin, siis esimene asi, mis oli laua peale, olid meta, panid, et need on sellised. Ei ole leib. Pannkook ongi ova, et toit ei saagi võrrelda. Midagi nagu vabashi moodia hakata, kerkib ta üsna paks ja selle kõrvale võtakse kasted. Kaste on mannapudru sarnane, aga mannat sees ei ole. Kogu retsepti isegi hetkel ei saa öelda, aga minu ema kindlasti oskab ja, ja, ja teeb ei ole enam see, mis vanaemal oli, aga mis ta siis on, soolane, magus või ei kumbki ja rohkem selline vahepealne neutraalne, mida saab igasuguste asjadega süüa, ma saan aru nii. Jaa, jah, neutraalne, emotsionaalsed ja põnevad, suved seal vanaema juures maal ja kujutan ette, et ikka ja jälle meenutate seda ka, et seda ei näe enam ju kuskil töötama kooli aja kohta kirjutanud, et kõik oli suurepärane ja tööd väga tubli õppija, no välja arvatud jah, kehalise kasvatuse tundides graduate väikest kasvu naine ja ei ole korvpall, teie spordiala ei ulatanud rööbas puudeni ja suusatamist vihkatega siiamaani. No vot, ei, ei läinud korda see suhteliselt selline ei ole head mälestused. Et vanasti oli see, et need suusad pidid kodust kaasa tassima ja siis kellel oli Need, vanad viltsaapad ja kellel olid juba need moodsamad, eks ole, botased, millega oli jube libe, miks nad kaaslaseid? No ma ei tea, kas keegi oli koolist saanud, igal juhul ei saanud mulle ükski trikk selgeks, kuidas seda elu mugavamaks teha, kui on samal päeval kehaline kasvatus. Ja iga kord ma olin ikka väga hädas nende tassimisega ja riietusega ja pärast tuled metsast läbi külmunud, väsinud ja, ja siis on mingi modi, ma otsin ka veel nii, et isegi rääkides ja tuleb meelde kõik see, mis vaene koolilaps pidi läbi elama. Nii et kui praegu ka eestlased näiteks ütlevad, et oo, lumi maas, et lähme suusatama, sest ma vaatan küll imelik, vabatahtlikult küll ei lähe. Aga võib-olla siis on nii ka, et kellele mingil põhjusel siis kehalise kasvatuse tund pisut närvidele käib, siis pannakse suuremat rõhku teistele ainetele ja teie puhul olid need keeled muusikageograafia ajalugu. Jah, tänapäeval on kuidagi lihtsam, et otsitakse või toetatakse Annet laste eelistusi, andekust ja reeglina saab midagi, ikka saab valida ja ei ole ükski ala nii sügav, kui Guyalit nõuab see üldharidus. Et meie ajal oli ikka noh, Venemaale on need pikad külmad talved ja niipea kui talv saabus suusad ja minek, et oleks vähemalt vahepeal uisutamine näiteks uisutamine, mulle väga meeldis, aga ei olnud ja ainult suusatamine ja keegi ei küsinud ka, kas Excord meil olite rada, toolid? Üks kilomeeter, kolm, viis ja 10 ja nad mingi hetk läksid nagu laiali, et ühest punktist algas ja ühes punktis lõppes, eks ole, aga et ja ma ükskord läksin mööda valet rada, et kõik teegid kolm kilomeetrit, mina läksin viis kilomeetrit just nagu kaardistamiseks. No saite ilusad punased põsed, teie ema on õpetaja, no täna vist enam Te või? Nii ja naa, ta on ametlikult on juba pensionär, aga ta nüüd ikka õpetab, õpetab udmurdi keelt mitte koolis, vaid täiskasvanutele. Et on selline koolitus, Teie, olete ema jälgedes samuti õpetaja, aga selleni me veel jõuame, ema andis võib-olla mingisugused tarkuseterad teile ellu kaasa ja no ikka sellised, mis teil tänasel päeval ka meeles on ja kuidas nad siis tunduvad? No ikka omad kogemused ikka peavad ka sööma, et, et see elu näitab ikka, et pärast saad aru jah, et emal oli õigus. Küll ta ikka rääkis ja õpetas ja praegu ka kuulab ja elab kaasa kõik läbi. Edatika oma elu, noh ja meil ju vanaema oli ka õpet ja vanavanaema vist ka jah, et, et viies kond ja õde sai nüüd ka õpetajaks ja siis minu ema rääkis. Ma tean, et ta lihtsalt mitu korda on rääkinud, et tema ema rääkis talle ja et erassaa riidlen lastega, et ära tülitse Ravega palju pahandajaid kasvavad, siis on nad kõik head ja toredat, et pärast kahetsed umbes, et kui väga paljud mõjuvad ja et ole ikka pigem heatahtlikult ja sellist laadin ei tule alati välja, pärast tuleb meelde, aga mitte et noh, mis ma ikka pahandanud. See on ju väga kena selline isegi väike juhtmõte eluks ja isa oli teil töökas ja vaikne ja ütles, et tasuta präänikuid ei ole jah, et ema ja tema on harjunud, et et kõik tuleb läbi tööd ikka, et et ta on selline lihttööline. Et ka, aga töötajat teeb alati ja absoluutselt kõiki tööd vist oskab teha, et ei vaja mingit kuskilt spetsialisti juurde, et maja ehitab ja ja noh, praegu isegi loomadega juba tegeleb vaikselt võttis seal ja just sellest tusest ja keevitaja ja, ja kõike monteerija elektritöid teeb isa, ema võtsid loomad, nad ei ela siis enam linnakorteris või kuidas sellega on? Meil on sellised suveks ajutiselt loomad, suvilas, küülikud. Irina, kus te õppisite ülikoolis ja mida te õppisite ülikoolis? No ma olen õppinud, et kaks aastate Udmurtiast laskis kaks aastat õppisin udmurdi, inglise filoloogiat, udmurdi riiklikus ülikoolis. Et siis sattusin siia Tartusse ja siin tahtsin soome-ugri keeli õppida, et pidin nagu esimesse kursusesse minema, et siis siin tahtsin eesti ja soome-ugri keeled, sain kõrghariduse ja doktorantuuris, olin nüüd viimase aastani, september vist sai läbi nüüdse osa. Kuidas üldse see mõte tuli jätkata oma õpinguid Tartu Ülikoolis, kuidas te üldse niimoodi Eestisse sattusite? Pigem võimalus leidis minu üles, sest et võimalus tuli läbi ülikooli ja sealt pakuti otse ja valik oli isegi, et Ungari siis oli Venemaa, Jekaterinburgis oli ajakirjandust, noh, mitu, mitu varianti oli jutt. Siis valisin selle. Väike konkurss oli just udmurdi keelt laudavatele tahtjatele ja mis aastal te jõudsite Tartusse 96., kas see oli seotud ka natuke hõimurahvaste programmiga veel ei olnud, hõimurahvast programm tekkis nüüd aasta hiljem või kaks aastat hiljem ja siis võttis meid oma tiiva alla nii-öelda, et aga jah, üldiselt tulime ikka teisi teisi teid pidi just Eestisse tulite rongiga kohe Tartusse või kohe Tartusse, siis käis veel see Moskva rong Tartu kaudu. See tähendas seda, et astusite esimest korda siis Eestimaapinnale. See oli juba teine kord, sest 94. aastal käisime kooli, õpilasvahetus oli ja tooli küll seotud hõimu. Et siis programmil ei olnud. Kuidas ma ütlen, et raamat dub, kogu üks ring oli, mis tegeles hõimu või soome-ugri rahvastega ja sealt need koolilapsed, eks ole. Et võtsid ühendust. Kõigepealt nad käisid meil külas Udmurtiast ja siis kutsuti meid ka kella ja siis tulime müüa, ühesõnaga selline hõimurahvaid puudutav ettevõtmine oli õige ja, ja siis oli teil ju ettekujutus olemas, aga nüüd astusite maha Tartu büroo mõnile. Ja kuidas siis oli, ei olnud sellist tunnet, et oi, hüppaks rongi tagasi ja sõidaks ikka koju. Esialgu ei olnud seal tunne tuli kuskil. No mõni päev hiljem. Algul oli ikka kõik ju huvitav, noored optimistid ja, ja siis hakkasid juba need kõik raskused juba tulema, ses mõttes, et oi, kui ema juures oli hea küüres, kesin võõras võõras maale on, mis raskused need olid siis oligi see, et hakkasime lihtsalt igatsema kodumaale tagasi, et võõras keel ja võõrad inimesed ja teine olitsed, need elamistingimused, vana esikas nõukogude aegne, kus oli duši all keldris vets oli koridori lõpus, köök oli kaheks koridori peale, siis igasugused huvitavad tudengid olid seal, kes hirmutasid ka ja ja kõik, no lihtsalt vot vot see tunne kuidagi jäi, et miks täpselt ei mäleta, aga tunnet mäletan, mõtlesime ja tahtsime tagasi, aga see vaikselt ka kuidagi nagu nutsid, tee palju teid oli, no kõik ei nutnud ja meid oli ikka 10 inimest nuttis umbes siis. Ja meid oli kokku seitse tüdrukut ja kolm poissi, poisid muidugi nutnud ja kaks tüdrukut ka olid sellised, kes pidasid vastu. Aga kaks tüdrukut näiteks ei saanudki veel lõpuni, eed Nad läksidki varem ära, Teie lõpetanud, küülik, koolikott väga suur igatsus oli koduigatsusvõitu ja koduigatsus ja aga teie, kes te need nutiad olite, te saite üksteisele ometi toeks olla ka sellega, et me nutsime lotsite koos, no sellest on ka lohutust, Joyce, hoidsime teine teisest kinni ja mõned, et minul on see sõbranna, kellega me tulime koos ja elasime ühes toas ja siiani oleme suured, kõige lähedasemad sõbrannad ja ja mina olen tema tüdruk, kuku ristiema ja tema minu tütre ristiema, nii et oleme natuke sugulased ka. Aga kuidas siis see välja kujunes, et, et jäitegi Tartusse elama, mismoodi see elu siis niimoodi läks? Noorel neiul tekkis armastus nii nagu loogiline on, eks ole, et mis ma olin kaheksateistkümneaastane paari aasta kolme aasta pärast juba sain kindla tunned, et jah, see on õige. Ja siis olin ma isegi saanud veel lõpetada ülikoolid juba olin dekreetpuhkusel, nii et lõpetasin, juba oli laps käes, nii et see käis nii ruttu. Teie abikaasa on eestlane ja siis on selge, et koduks jäigi Tartu, sest et kus on pere, seal on kodu ja tänasel päeval on nii, et see Tartu linn teile, ma saan aru, väga meeldib Tartu lemmikkoht lausa, te olete öelnud? No kõik on tore katsetada, täpselt ei ütle, et see ristmik Riia tänaval on tore, et riik, eks ole, et see vaade ja ümbruskond ja õhk, Kont ja inimesed, kes siin tulevad, lähevad, elavad, liiguvad, ta ongi selline rõõmus elav nagu just käisime Lätis. Mis linna nimi oli, ei tule meelde, laupäeval täitsa tühjad tänavad ka, väike linn. Ja siis ma ütlesin, et kus inimesed on, aga see ongi väike linn, Tartu on ka väikelinakasinud ikkagi messi. Et ikka väga tühjas linnas ka ei taha elada, et igav ja lemmikkoht on ikkagi lask, kodulinn seal ma tunnen end nagu kala vees. Ja kui nüüd elan kuskil mujal, mitte illeskis, olgu see tartu et yheskist väiksemat linna ei taha ja, ja kui ta juba on, siis Tartu ma olen palju reisinud ja tartaan siiani jäänud selliseks. Jah, ainukeseks kohaks, mis meelitab tagasi. No kuidas eesti keelt hakkasite omandama ja kui kergelt või raskelt see tuli, praegu ei saa küll üldse aru, et et see mingi probleem iganes teie jaoks oleks olnud. Noh, see ei olnud jah probleem, esiteks ma mingil määral oskasin juba soome keelt, kui tulin, et selle, et see baas oli juba ja meil oli ju terve aasta, oli intensiivkursus niimoodi, et kolm, neli või neli tundi päevas oli ainult eesti keele õppimist ja iga päev niimoodi, et et nii grammatika, ikat kui vestlust ja kodutöid oli ka päris palju. Ja noh, eks see aju osa, mis võtab vastu keele, on ka suht vastuvõtlikkus. Et keeltega ei olnud kunagi probleeme olnud ja praktikat on niuke asju kelleltki igal pool. Nii et sellist keelevaistu ja filoloogilist Annet on teil küll. Ja Tartus on mõistagi ka teie töökoht. Töötan koolis eesti keele õpet täna ene koolis. Ja kuidas eesti keelt omaks võetakse, kuidas teie õpilased on? Õpilased on igasugused õpilased on erinevad ja ka seda suhtumist nii väga ei kui talle ei meeldi ju matemaatika ja nagu mulle ei meeldinud kehaline kasvatus, eks ole. Et igaühele omad põhjused, aga nii palju, kui nõutakse, nii palju ikka tehakse ka. Ta on väga tublid õpilased, kes omandavad ka niimoodi täiel määral, et suhtlevad ja kirjutavad ja teevad kõik need eksamid viie peale, eks ole, ja on ka vastupidi, et et üheksa aasta treppi ja jäika veel õpiks. Nii et tegelikult see teie õpetajate dünastia jätkub ja teie olete nüüd õpetaja juba aastaid Tartu linnas. No võib juba öelda, et aastaid mõni aasta, ega ega ma ikka ei läinud kohe sinna. Proovisin ikka moel. Et, et see õpetaja tütre evo jättis ikka oma jälgi. Et prooviks ikka liita, et olla, aga saatus on saatus. Tütar õpib samas koolis, kus te õpetaja olete? Ei tütar õpib teises koolis, tütar käib eesti koolis ja poeg ka käib eesti koolis ja teie kodune keel on? Noh, mina räägin lastega udmurdi keeles, nüüd suuremaks kasvasid ja siis tuli see vene keel ka juurde, sest ega noh, et palju asju ma lihtsalt ei oska kaodwordi keeles seletada, et noh, arusaadav, eks ole, murdi keel ei ole hariduskeeleks ja ise räägib nendega eesti keeles eesti keeli esimeseks. Kuna koolja, ümbruskond, kõik on eestikeelne, tunnete siis te olete natukene unustanud ka seda udmurdi keelt? Ei ole ikka siin ka leiame ja suhtleme ja ikka arendavad laulude ja omavahelise suhtlemisega Broniossil udmurdimaalt ja ühistegevusi kodumaal käin ka, ei kao see udmurdi keel niisama lihtsalt kuhugi, kui Tartus on teisigi jõud murte ja teil on oma ansambel, Jon kurb ja ja udmurdi ühing, Tartu linnas kannab ka Jum Shan Curry nime on neiust. On küll jah, palju Tartus need udmurdi on. Noh, siin on see ülikool ja mõni tuleb, mõni on siin paar kuud, mõni on kaks aastat või viis aastat, mõni jääb nii, et see Arktika muutub. Ja mõni tuleb siia, kolib Tallinnasse tooma, ütlen niimoodi, et 20 25 ringi loodan, et ikka väga mööda ei ütle ja ja kõik need inimesed kuuluvad siis teie Tartu linna, udmurdi ühingusse ja laulavad ansamblis ja, või kuidas sellega on kõik ikka ei ole jah, et see on ikka vabatahtlik teema, et võib-olla me ei tunnegi kõik teineteist, et ma rääkisin nendest, keda mina tundeks, aga ütleme, 10 15 on neid, kes on igal pool ja omavahel suhtleme ja käime ringi saata niimoodi, kui saate oma keeles rääkida ja kui sageli need kokkusaamised toimuvad, mitte regulaarselt, kuigi kogu aeg on see eesmärk olemas, aga kõik oleme ju hõivatud, teine elu, et, et see ei ole esmavajalik võiv esivajadus. Lapsed väga tahavad kohtuda, et lapsed on see jõud, mis ka tööle. Et korraldame siin lastele sellist udmurdi kuule või noh, töötoad, pireebeekside küpsetamiseks või lihtsalt laulude õppimiseks ja plaanis on veel teha, et lapsed tahavad, et see oleks nagu iga nädalavahetusvanemad muidugi ei jõua. Et kõik jääb selle taga, aga kui on mingi üritus ka needsamad hõimupäeva oktoobrikuus et siis me küll kohtume palju, et proovime, teeme uue repertuaari, õpime neid laule, tantse, käime ringi. Et, et siis jääb mõneks ajaks jääb vaikseks, ei näe kaua teised, siis hakkame juba tundma, et tahaks ikka kohtuda ja nii see käib ja see on suurepärane võimalus, et ta niimoodi ikkagi 11 näha saate ja kohtutega teiste Udmurtidega üle Eesti aeg-ajalt ikka jaa, et Tallinnas on ka ju suur noh, suur nii kogukond, kogukond ja suhteliselt suur kogukond, ütleme niimoodi, et et see, et nad hoiavad kokku, tähendab kuuma ettejõud, mis annab juurde päris palju seda, mida ükski teine inimene ei anna, kes seda, mida annab inimene, kes on nagu sama juurtega, mis sinagi, eks ole, et kui ma tulen oma Udmurtide juurde ja istun ajani, too lihtsalt võib-olla laulame või no mitte midagi erilist ei tee. Aga selline tunne, et, et sait nagu energiat kuskilt juurde endast. Et kuskil teises seltskonnas ei tule seda tunned kui ainult oma rahvuskaaslaste seltsis kuidagi kuidagi nii on, jah. Aga tartus käte vahel Vanemuises ja mõnel kontserdil ja Tartus on teisigi väiksemaid treid ja sellist alternatiivset näitekunsti ja ikka ikka käime. See, mis Eestis teile meeldib ja väga meeldib, seda me oleme kuulnud, aga on midagi, millega on siiski raske harjuda. On ikka jah, et esimene asi, millega ei harju, on see kliima? No kohe kohe väga kohutav. Veidi jääb, miks need eestlased siis valisid endale sellist kohta, kus elada? Ei tea jah, et ungarlased näiteks need ungarlastel läks palju paremini öösel paremad kohad olid juba eest ära napsatud. Et, et see kliima ja see ilmastik, noh vot ei harju, et mina olen harjunud ikka see pikk suvi, pikk talv ja vahepeal lühike kevad, lühike sügis, sina ju vastutigi, pikk kevad, pikk sügis ja vahepeal kas on või ei olegi yldse suve või talve, et vot ei harju. Et ja kui on talv, siis on ikka külm. Et kui on suvi, siis on ikka palav. Ja teine asi on need naljad. Aga ma lohutan ennast sellega, et, et see ongi see viimane, et kui inimene integreerib võõrasse seltskonda, et ta võib kõike ja õppida keelt ja traditsioone ja kultuure ja, ja kõike kõike, aga see huumor on see viimane ja paljud ei saagi aru nendest naljadest, nii et sellega ei ole midagi halba, et et lihtsalt igal rahval omad naljad, mis Eesti uuris, siis teie jaoks sellist häirivat on? Ei no osa naljadest on ju sellised, kus sa pead ikkagi kasvama sellises kultuuris või keskkonnast, need lapsed põlvest või vanadest filmidest, ma ei ole ju kõik filmid näinud, eks ole, et mingid tsitaadid ja et, et ikka jääb puudu ka sellest, et aru saada. Ja siis no ongi kõik, naeravad, et mina istun, loomulikult häirib. Et kuidas kõigile on naljakas, minul ei ole, kui hakatakse seletama, siis ei ole ka endale enam naljakas ja täpselt samamoodi ju minu naljadega, et kui ma tahaks või ütleks ka vahest ja siis kõik vaata. Maru naljakas olla, et, et need sellised asjad ikka augule oli muidugi rohkem viimasele ka teistmoodi on juba kõik võib olla nali on vähem. Aga ega see must huumor. Ma usun, et need on ka naljakad naljad, kui elad või kasvate siin, et need nendest on võimalik aru saada, kõigega harjunud. Noh, aga see-eest kui te olete udmurdid ja seltskonnas, siis on kõik kõik oma naljad, õiged, kontekstid, õiged vihjed. Ja siis see ongi see põhjus, miks te tunnete, kui lähete jälle laiali, kui paljude sellest kohtumisest taas kord energiate olete saanud ja loomulikult ei ole ja siis seda pinget ka ei teki, et et võid öelda, mida pähe tuleb, eks ole. Et saadakse aru küll. Teie sugulased on nad siin külas käinud ja kõik ei ole, sest sugulasi on päris palju. Aga kõige lähedasemat on ema, isa, üks vanaema käis siis õde käis mitu korda, vanaema käis ükskord, aga ema, isa ja õde on nüüd juba mitu korda käinud. Ja plaanis on, et tulevad ka natuke kaugemad sugulased, aga siiani ei ole veel jõudnud. Jah, see on paras ettevõtmine. Ei ütle, et ma nüüd elu lõpuni jään Tartusse elama. Hetkel elan ja ei plaanisid ära sõita, kolida kuskile ja ütlen, et Tartu on nagu kodune tunne, tekib. Tartus sellist tunnet mujal ei teki. Välja arvatud jah, see päriskodu ikka. Et päris koju ikka tuletatud, et nüüd ma olen kodus. Suur tänu, Irina režednikova, et saite aega Tartu stuudiosse tulla.