Kalmer tutvustas ju neid kõiki mingisuguse salmikesega ja Emil Laansoo. Kali seal tõesti mingisugune selline luulerida, et kordan, ta mõtlik kord hell, nii nagu ta kaaslane kitargi, niiet kas oli nii hellust kui ka kui ka nõudlikkust? Tere õhtust, Emil Laansoo oli legend juba oma eluajal. Rääkis vähe, aga tegi palju. Ansambel oli 1900 viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel laboratoorium kergemuusikaülikool, kus käisid läbi ja said tuule tiibadesse. Kõik toonased levimuusikalauljad. Emil Laansoo ansambel sündis 1954. aasta märtsis ja pidas vastu 1975. aasta keskpaigani. Nimetamist väärivad kõik pillimehed ja enamik neist on juba igaviku teedel. Klaver, Peeter Saul tegigi vasak kusagil 10 esimest aastat. Pass, Alexis avasel trummid, Elmar Kruus. Klarnet saksofon, Alfetsik akordion, Aarne Oit kitarr, Emil Laansoo ja vibrofon Kalju terasmaa meenutab Kalju teras. Eesmärgiks ju oligi see, et teha hästi operatiivselt midagi. Ja selleks Laansoo oli ka mõelnud selle peale, et et koosseis oleks olnud võimalikult professor reaalne. Ühesõnaga mingisugused tehnilised probleemid ei oleks takistanud lindistusi ja nii edasi, sest et proove selleks puhuks eraldi ei tehtud. Me tulime tul raadiomajja ja lindistama ja mängisime mõned korrad need palad läbi, mida meil lindistasime. Ja siis nad pidid olemagi nagu mänguküpsed ja millisega alati juhtus olema tali valinud oma orkestri liikmeteks. Ühesõnaga kõik need inimesed, kes töötasid Eesti raadios, see tähendab, suurem osa olid sümfooniaorkestri liikmed. Ja seal veel pluss Aarne Oit ja Elmar Kruus, Peeter Saul, kes kõik olid raadioga seotud, praktiliselt oli seda ansamblit väga-väga kerge kokku kutsuda, sest me olime niikuinii kogu aeg ja meil olid ühised vabad ajad. Populaarsus oli juba kohe esimestest päevadest ajalehest, et meie ju tahtsime mängida, mängida muusikat, mis kõlas ka igal pool lääneraadiotes ja et meie inimesed kuulda saaksite meid ennast ka see väga huvitav. Ja esimeste lugude hulka kuulus üks näed kind kõhuli poolt tuntuks kuuldud laul mille me instrumentaalkoosseisuga, mille Laansoo siis ärategija. Ja ma mäletan, hiljem rääkis minu abikaasa, kes oli parajasti 54. aasta kevadel Gustav Adolfi tähendab keskkooli lõpuklassis ja tema rääkis, kuidas üks nende koolivend tormas klassi ja ütles, et kujutage ette, et ma kuulsin eesti raadiost, kui ongi, see tähendab seda, et juba esimestest saadetest Talle oli meil kontakt no ühesõnaga rahvaga ja ja võiks tõesti öelda seda, et Laansoo ansambel noh, nendel aastatel murdis Eesti raadio akna praokile, kui hakkasid läänetuuled sisse. Andrei ise ütles mulle niimoodi, rääkis, et noh, et üks muusikajuht ütles Laansoo ansambli kohta, et kaheksapealine hüdra tõstab päid, ühesõnaga olge ettevaatlikud. Aga no kõik need meie asjad laabusid väga hästi ja muidugi tänu Emil Laansoo enda asjaajamistel ja ja tema, kas teete ikkagi väga lugu, nii et nii et kõik sai, kordan Laansoo ansambliga me olime esimest korda Moskvas otsaga ja Me saatsime Georg Otsa aga samuti peale seda oli Moskvas laadija artistide konkurss ja seal siis meie võtsime ka osa sellest konkursist ja saime seal palju laureaaditiitlid ja ja meid võeti väga hästi vastu. Emil Laansoo hoidis nagu lahus oma põhitöö, kui nii võib öelda, see oli sümfooniaorkester. Aga samas oma ansambliga ta kogus tuntust ja populaarsust. Ega ta viiulit teiega koos ei mänginud. Ta mängis, ma mäletan seda, et rameetos oli algul paar niisugust avalikku esinemist ja meil oli paar tangot vaja mängida ja seal oli viiulit mängida. Ja seal ta mängis paaril korral viiulit ka, aga põhimõtteliselt ta mängis ainult kitarri. Me teame, et viiulimängu ta oli õppinud, aga kuidas kitarr tema ellu tuli, oled sa kuulnud sellest? Noh, kitarr tuli tema ellu ka praktilisest vajadusest, kuna ta oli juba niikuinii keelpillimängija ja nähtavasti oli vajadus ta seda tegi. Ega ta ei mänginudki ainult kitarri, ta mängis ka kontrabassi, kui oli ja ja mängis ka isegi tenorsaksofoni. Ja kui vaja oli, siis oskas ta väga meeldivalt oma häälega ansamblisse sobida. Jaa, seda küll sellepärast, et enamus laulud seal Kalmer Tennosaare või, või, või Artur Rinne või kellega veel seal siis ikkagi Laasuga olime niisugused, noh, taustalauljad, kogu aeg seal taga. Ja kui me räägime veel kitarrimängust, siis see pilli olnud tema Smitte saati instrument, aga sina oledki koos mänginud siis näiteks sellise klassikalise pala nagu Beethoveni. See oli 76. aastal, kui koit oli juba läinud ja siis tuli minu, Ta ütles, et et mida me siis nüüd teeme? Ma ütlesin, noh, männi on esialgu ühe Beethoveni looga ja nii see kujuneski, et me mängisime kahekesi lahendusega vibrofoni kitarriga temast rihm oli väga-väga niisugune kerge. Emil Laansoo ei rääkinud palju, kuid tegi palju ja üks toredamaid NUT, mida ta omal ajal tegi, oli see, et kasutas nii nagu less pool omal ajal mitmekordset kitarri peale mängu toonane helirežissöör ja kauaaegne kolleeg Eero Sepling, sina olid see mees, kes Emil Laansoo selle trikiga hakkama sai ja salvestus case'ist öösiti vä? Jah, seda tegime peale tööaega kaheksandas stuudios kuuldemängu stuudiosse, seal seal oli ainuke koht, kus oli rohkem võimalusi, meil oli ainult kolm magnetofoni. No ja siis ei olnud ju kaja aparatuur seal omatehtud deklaadi kaja. Aga kuidas see salvestamine käis, kas ta mängis kõigepealt meloodia või rütmi? Kõrvalpartiid sai peale või ma mäletan. See oli siis kiirendatud võtted. Niuksed garneeringut operaatorite joonud, pidime kahekesi hakkama saama. Iga mõte tuli siis tagasi kerida, monteerida, paika panna ja siis järgmine järgmise ta mängis selle eelmisele otsa. Ja toona oli see vist esmakordne Eestis, nii et ta oli, nagu öeldakse, teerajaja. Seda küll, jah, enne enne veel seda. Keegi ei üritanud. Kui nüüd mõelda tagasi Emil Laansoo peale, vist. Temaga oli mõnus koostööd teha, sest ta teadis täpselt, mida ta tahtis. Tal olid need partiid kõik välja kirjutatud, need peast ta seda ei teinud, tal oli ka plaanid tehtud täpselt, ta oli küllaltki nõudlik, ikka ise kuulase, siis, siis otsustas, kas jätame või teeme veel kord. Ja siis lõpuks sai sellest. Ma ei mäleta, kes plaadifirmas oli just supist oli. Tema kaudu sai sellest plaat tehtud. Kahjuks mul endal seda plaati polegi, ma ei tea, kus saata. Selge on see, et jälg on jäänud ja see jälg on tore. Et ma mäletan, et me kirjutasime ühte Oscar Petersoni lugu, see oli. September hindu räin aga Oscar Peterson, teadagi kuivõrd tehniliselt ümbert akordide hunnik oli kõigest sellest, mida ta mängis ja lahendused kirjutas selle selle natukese ajaga ilma igasuguse instrumendi kõrval männimiseta kergelt omaette, ainult vilistas niimoodi. Ühesõnaga neid akorde ja pani kõik ritta ja see oli kohe kõik paigas, nii et, et see oli fantastiline. Kui ruttu tema suutis maha kirjutanud, milline haruldane kuulmine tal oli, nii et see oli lahendus, ansambli üks üks ka üks suur niisugune trump, et, et see operatiivsus oli tohutu tema poolt. Muusikaline külg oli tal mitmetahuline ja väga mitmekülgne aga sõnades oli ta küllaltki kitsi, kuid kui ta midagi ütles, siis oli 10-sse. Jah, see on tõsi, sellepärast et kui ta oleks temaga intervjuud tahtnud võtta, ega ta eriti sellest nagu lugu ei oleks pidanud, sest et tema oli rohkem töömees ja see oli tema eesmärki ja ta kirjutas noote tohutu suure kiirusega. Nii nagu rääkis, aga, aga need noodid olid noh, väga selges käekirjas kirjutatud ja tavaliselt ei olnud seal mitte ühtegi viga kunagi sees. Need noodid ju käisid kogu aeg läbi tema enda kõrva, nii et seal ei saanudki kunagi viga tekkida. Räägin sümfooniaorkestrist, me ju mängisime koos temaga kõik need pikad aastad, mitme kümned pikka juttu ei rääkinud, näiteks sümfooniast vahel juhtus niimoodi, et oli mingisugune duty akorde, aga, aga selgus, et seal midagi on seal mäda ja ja eriti see lugu kinni ja siis Laansoo vaikselt ütles, et vaat seal Korno peaks mängima, reeda malli. Ja siis muidugi dirigent, siis, siis hakkas partituuris seda uurima ja ütles jah, et näe, Laansalu on õigus. Ja tõesti, Laan, seal ei olnud ju ees mingisugust partituuri, tema partituur oli tema tema kõrvus ja, ja ta ütles automaatselt paugupealt selle vale noodi. Neid juhuseid oli meil palju. Seal orkestris. Muusika pillimäng saatis Emil Laansoo kõrge eani. Ta hing vajas väljundit ja selleks väljundiks oli muusika. Musitseerimine, inseneride maja, ansamblis koostöö omaaegse Kirovi kolhoosi ansambliga torpeedo muusikaväes, meistrit ja meister vajas muusikat. Ning Emil Laansoo oli meister suure algustähega.