Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav sakslane Tobias Koch. Tere sündinud olete mõistagi Saksamaal ja pealegi väga huvitaval ajal. Kuues detsembris 88-l aastal. See oli siis Ida-Berliinis, pelin Bankovis, see on põhja Berliinis, seal sündisin, aga muidu esimesed aastad elasime rohkem ida poole. Konshausen oli koht, kus elasin vanemate ja vennaga, kes on vanem. No mis huvitavasse aega puutub, siis tõepoolest Saksamaa taasühinemine sai teoks neil aastail ja lõplikult siis oktoobris 1990. Te olite nii väike siis, et kui väga teie nüüd neid muudatus dusi teistsugust atmosfääri tunnetasite, see on omaette küsimus, et lapsepõlv on lapsepõlv ja 94. aastal kolisid hoopis Potsdamis. Jah, see on õige, muidu on need esimesed aastad, ma ei mäleta, aga hästi palju jutt oli sellest siis pärast seda ja vanemad rääkisid ja vanavanemad rääkisid ka nii et noh, mõjus küll nagu kuidas, ma kasvasin üles, aga siis kolisime potsamise, mis on vaiksem kui linn ja aga muidu oli tore nagu alati lähedal olla Berliini lähedal. Noh, vot siis temal mingi paarkümmend kilomeetrit Berliinist ei ole üldse kaugel, see ei ole üldse kaugel ja ma mäletan, seal oli selline nagu paga. Alguses, kui kui kõik nagu selle sotsiaalmeediaga hakkas, siis, siis oli selline võrgus võrgustik võrgustikke internetis, mille nimi on Ulyst Unifotsed ja seal oli selline grupp, mis oli Berliin, on ainult Potsdami Saprod äärelinn ja täpselt nalja mõttes jah. No aga ei ole ka ime, kui mõelda kõigi nende Unesco maailmapärandi nimistusse kantud pärlite peale, nagu näiteks nuia karteni paabel, sbergi kleenike Linz, tädi, lossid, koos parkidega sansusii loomulikult viimast, käisite kohe korduvalt imetlemas. Jah, hästi, hästi, tihti käsin tegelikult, sest me elasime väga lähedal, kui mu vanemad ikka veel nagu elavad hästi lähedal. Ja siis ma olin selline klubi liige. Klubi nimi oli sanksusi klubi. Ja siis käisime seda lossi avastama ja. Äsja sai nimetatud muidugi vaid osa paleedest, tegelikult on neid seal Potsdamis tunduvalt rohkem. Mu isa on midagi kokku lugenud ja on vist mingi 16 või 17 lossi moodi ehitused seal Potsdamis. Ja ühes neist peeti ju teadupärast ka Potsdami konverents pärast teise maailmasõja lõppu, kui liitlasi hankide juhid kohtusid ja vot siis on ikka. Kuulus paik, see on küll jah, hästi, hästi. Oluline koht. No te olete öelnud, et lapsepõlv oli hea, lõbus ja kindel, just kolme sellist sõna olete te kasutanud natukene seda veel lahti mõtestada, et mida see teile tähendas väikesele saksa poisile? Ja kultuuripärand tuli alati väga tähtis ja väga nagu osa meie elus, siis aladi käisime mälestusmärke vaadata, käisime kirikutes ja nii et oli hästi tähtis. Nii tulija aladi. Hirmu hirmu uudis, uudishimulisi uudishimu ja himu, uudishimu. Nii et seda kindlasti ja lõbus selles mõttes jah, et eriti mu vennaga mängisime koos ja ma olen ka alati imehästi palju hästi palju lugenud ja seda naudiksin. Kooliaeg oli teil selles mõttes huvitav, et teie algkool pandi kokku teise kuuliga ja kogu see suur moodustis koliti vanasse Nõukogude kasarmusse. Muidugi, see oli nagu ümber tehtud ja siis oli täitsa nagu uus kool. Ja see oli väga-väga põnev, sest see kuidagi ka näitab, kui kiiresti pats tamm, mis on ju osa Vana-Ida-Saksamaalt, sai ümber tehtud, et sai, sai uuendatud kuidagi, et ilus kuululi. Et hea näide sellest, kuidas midagi, mis on üpris mitte ilusat teha korda ja ilusat. Täpsed, ja, ja kuidas saab midagi uuesti kasutada, mis muidu ei ole nagu selle jaoks ehitatud, see oli siis nagu sõdurite ja selles nagu noh, ka halvas kontekstis sai ehitatud jah, et see on tore, et nagu meie kooli õpilased sai seda uuesti kasuda, mis mul oli, mul oli natukene kahju, sest seal nagu kompleksis oli ka ujula sõduritele seda kahjuks ei saanud nagu uuesti kasutada, see seal sai selline jõusaal, kus käisime, aga seda ujula oleks kindlasti ka olnud, aga jah, see esimene kool oli iseenesest ka väga põnev, sest me elasime seal nagu põhja Potsdamis ja seal on hästi palju parke ja siis muidu see esimene kool oli sellises majas, mis sai juba ja 19. sajandil ehitatud priiti kuningannast Tauli Sist kuningaga abielus ja ta ehitas selline kool, mis on väga sarnane Tseetsiilinhoff järgusi konferensulisi on väga sarnane maja ja see oli siis mu esimene kool ja pärast seda siis kolisin sinna jah, ka saami, nii et. Kui me tuleme korraks veel kord tagasi sellise ajaloolise fakti juurde nagu kahe Saksamaa taasühinemine siis kui te kasvasite natukene, siis te saite ka neist asjadest ja nendest meeleoludest, mis teie kõrval olid teie enda kodus ja ka mujal ikkagi üha rohkem ja rohkem karu ja kuidas siis oli suhtumine teie mäletamist mööda Ida-Saksamaal? Kõik olid ja ikka veel on väga positiivsed. Noh, võib-olla on vahepeal vanemad inimesed nagu räägivad, et kui tuli ju hästi Ida-Saksamaal, aga muidu on minu ümbruses nagu minu perekonnas minu vanavanemad kui nii tänulikud, et Saksamaa sai üheks, sest nad tahtsid reisida, maailma näha, kõik oli ju niimoodi tehtud, et sa ei saa ennast nagu vabaks lasta ja see oli, neile tahtis ja seda nad andsid ka nagu edasi, nii et mitte mingi küsimus, kas see oli hea otsus või, või halb otsus? Sõnaga, terve mõistus ütleb, et see oli suurepärane otsus ja kaks Saksamaad said lõpuks ometi üheks tagasi, aga vanemad rääkisid teiega igasugustel teemadel, mida teile nii-öelda tee peale kaasa. Ma arvan, et vabadus nagu, et me olime kõik vabad inimesed ja siis muidugi ka, et see on hea, kui sa oled huvitatud, kui sa tahad teada saada, kui sa tahad õppida, kui sul on seda uudishimu, Sepp oli alati tähtis ja päike veel. Ma ei ütleks, et nad ütlesid seda nii, nii otseselt, aga see on pigem see, kuidas me elasime. Nad tahtsid välismaale minna, Nad tahtsid, nad said ka tegelikult rohkem kui teised idasakslased reisida, aga muidu mu isa lady tahtis Suurbritannia minna ja Ta ei võinud nagu sinna minna, nii et ma arvan, see on küll kuidagi mind ka inspireerinud, et ma lihtsalt läheks sinna, kus tundub põnev. Millega teie vanemad tegelesid? Mu ema õppis Freiburgi Ülikoolis ökonoomia, jaa, tegeles metsalugi, on on see nimi saksa keeles raua ja ja jah, täpselt, et ta läks siis Ukraina ja Venemaale ja ostis sealt nagu seda materjali situudi siis Saksamaale, seda ta tegi siis kaheksakümnendatel, siis ta tüütas minu vanavanemate riidepoes. Neil oli pood, mis oli väga eriline Ida-Berliinis tervena, kui ta Saksamaale tegelikult kui see pandi kinni 98-l aastal. Uuendatud, aga muidu tuli siis nii palju kaasa, mis oli suur väljakutse idasakslastele shopingu keskused. See oli lihtsalt liiga palju siis konkurents seal nagu turul, et nad pidid seda kiibanime ja siis mu ema pidi natukene ümber mõtlema, mis ta võib teha ja siis ta nüüd on büroo juht, kontori juht ja isa. Isa on, noh, see ei tule nagunii kaugel, see ei ole nii suur üllatus, ma arvan ütelda, kui, kui me aladi puudusime kultuuri pärandusega kokku. Ta töötas kaua brandenburgi kultuuriministeeriumis. Brandenburg on osariik Saksamaal, nii et ta tegeles mälestusmärkidega ja kultuuri pärandusega. No teie olete õppinud ülikoolides nii kiinis kui Tartus, mida te Kiilis õppisite? Ma õppisin alguses filoloogia põhjama keele filoloogia, nii et õppisin taani, rootsi keel ja kirjandusteadust seda ja siis poliidu loogiad, seda õppisin Kiilis. See oli siis minu bakalaureus ja siis ma tulin tatuse vahetusüliõpilasena või kuidas, jah, vahetusõpilase noh, see oli nii, et ma tahtsin, ma tahtsin lihtsalt nagu kuskil mujal uuesti elada, mida Saksamaal. Ja siis ma leidsin selle võimaluste. Ja siis olin ma juba magistriprogrammis, mis oli rahvusvahelise suhed ja õigus. Ja siis ma tulin Tartusse ja õppisin siis politoloogiat Tartus Tartu Ülikoolis ja pärast seda tulin uuesti tagasi Saksamaale ja lõpetasin. Ja nüüd ometi elate Eestis, kuidas see nii läks, see läks niimoodi, et ja et noh, esiteks nagu mulle väga meeldis Eestis elada, aga muidu oli täpselt, et sellepärast, et ma elukaaslasega ja tulevase abikaasaga Helenaga. Me elasime koos Berliinis. Tema on eestlanna, tema on eestlanna ja elasime koos Berliinis ja siis me mõtlesime, et kas me tahame siin veel rohkem edasi elada ja ei tahtnud ja siis mõtlesime, kuhu me võiks minna ja siis mõtlesime, mõtlesime, kas, kas me lähme Kopenhaagenisse või kas me lähme Varssavisse või kas me lähme Eestisse. Aga siis oli talinga ainus variant. Me ei tahtnud uuesti daatuselada ja Helena on Lõuna-Eestis pärlid. Ja sellel ajal ta ei olnud nagu seda proovinud Tallinnas elada, nii et me otsustamisena Tallinnasse kolida ja siin me oleme poolteist aastat, elame siin nüüd. Teil on Tallinnas päris huvitav töö, aga selleni me veel jõuame, kuidas te hakkasite kohanema, kuidas te hakkasite keelt omandama? See, ma arvan, et see alles tuli nüüd sel ajal, mis me oleme siin Tallinnas elanud ja siis Berliinis natukene ka alguses tatus maa. Ma käisin ülikoolis ja õppisin eesti keelt ka seal ülikoolis kaks korda nädalas ja tegelikult ma tulin Eestisse ja mõtlesin, see läheb kergelt nagu seekord, kui ma õppisin taani keelt. Aga see üldse ei olnud niimoodi, et sest kui sa oled vahetusõpilane Tartus, siis räägitakse hästi palju inglise keelt. Nii et jah, mul ei olnud nagu nii suured võimalused seda eesti keelt õppida nagu praktilised. See oli siis raske, aga siis, kui Helena otsustas Saksamaale tulla, ta otsustas seda juba nagu varem, kui meie tulime kokku. Ta õpetas Berliini ülikoolis ja siis no rääkisime ka eesti keelt ja avastasime, et eesti keel on väga hea. Salakeel Berliinis, Uubanis, kui kõik räägivad nüüd inglise keelt, kui räägivad saksa keelt, aga meie saime saime eestikeelseks ida ja nii ma sain aru, et ma peaks nagu rohkem tegema selle jaoks, et ma õpin seda keelt era- ja nüüd elame siin uuesti ja tegelikult vahepeal iga kord, kui me käisime siia, tulime siia Eestisse nagu ka küljes siis iga kord rääkisin rohkem ja rohkem ja nüüd läheb juba palju paremaks. Siis ma saan nii aru, et te räägite kodus vaheldumisi kord eesti keelt, kord saksa keelt ja lausa läbi. Jaa jah, lausega läbi läbisegi räägime ka vahepeal sellised keelemängud ja sellega peab ka natukene ettevaatlikud olema, sest jah, muidu see läheb nii Sägiseks, et sa ei saa ja et, et ei saa nagu need enam nagu erasaab küll ära tunda. Et see elementaarne korrektsus võib ära kaduda ja ühesõnaga lõpuks ei saa ise ka enam aru, mis keeles räägid. No töötajate eestistena ars Baltikas, mis on siis läänemeremaid hõlmav, selline põnev organisatsioon, aga täpsemalt. Ja see on rahvusvaheline organisatsioon. Põhikontole on Põhja-Saksamaa praegu, aga muidu see oli ka millalgi põlvkonda oli ka Tallinnas vahepeal. Siis ta oligi Danskis Poolas. Aga jah, me tegeleme kultuurikorporatsiooniga, nii et me üritame kultuuriprojekte korraldada või lihtsalt toetus anda, et rohkem nagu rahvusvahelised kultuuriprojektid saavad tehtud Põhja-Euroopas või siis Läänemere regioonis. Ja see on hästi põnev. Teie räägite lisaks saksa keelele ja inglise keelele ja üldjoontes ka eesti keelega taani keelt. Ja nüüd see Läänemere regioon koosneb siis Taanist, Rootsist, Soomest, Eestist, Lätist, Leedust, Poolast ja Venemaast, et kuidas teil nende keeltega on või ei ole vaja neid nii palju, et saab hakkama nii-öelda põhikeeltega? Oleks küll vaja minu meelest, nagu ma võiks rohkem tegelikult nagu norra ja rootsi keelega, saan hästi hakkama, noh ma saan rootsi keelt lugeda, võtab võib-olla natukene rohkem aega kui, kui, siis taani keelega, aga muidu nendega ma saan hästi hakkama, niiet töös nagu siis siis ma loen siis vahepeal ka midagi Rootsi või siis norra keeles. Jaa, sellega saan hästi hakkama, aga muidu Läti ja leedu keelega on täitsa teine lugu ja poola keelega. Nii et minu meelest võiks, võiks rohkem õppida ja et ma võiks nagu rohkem keeli rääkida. Tõlgite taani keelest saksa keelde. Teid huvitab poliitika, ühiskonnaelu kõik sellised asjad ja te olete öelnud, et teile meeldib kirjutada, aga, aga milles te siis kirjutate, kas need on sellised arvamusartiklid või või mine tea, äkki kirjutate ka vaikselt luuletusi sahtlisse? Jah, sahtlisse kirjutan ka ja mulle meeldib kirjutada, mulle meeldib. Ma vahepeal kirjutan luule, ma kirjutan, Lugusid proosat, kiud on ka, see ei ole nii, et tuleks nagu hästi palju ilmunud. Aga ma kirjutan. Mulle meeldib ajakirjandus palju. Ja vahepeal siiski üritan ka sellises nagu arvamusartikleid, aga pigem nagu minu blogis seda mulle meeldib ja ma olen kindel, et ma oskan seda ka hästi, nii et mul rohkem aega on. Kui kui ma panen nagu rohkem tähelepanu selle siis kindlasti tuleb ka midagi välja. Teine on oluline hoida oma mõttemaailm terava ja erksana ja pidevalt niimoodi hoida kätt pulsil kõigel, mis teie ümber toimub. No teie töökoht on ka väga huvitavas kohas Telliskivi loomelinnakus ja samas majas, kus on vaba lava. Et te olete kuidagi sellises väga põnevas atmosfääris oma igapäevatööd tegemas. Seda kindlasti ja see on mulle, noh, see on kokku lepitud, et vaba lava on hea koostöö selles asbadžika kontekstis, nii et sealt tuli selline võimalust, et ma Ma saan seal laua taga istuda ja tööd teha ja muidu on see vaba lava. Mulle mulle väga meeldib seal olla, sest Eesti ju rahvusvahelised kunstnikud ja inimesed tulevad sinna. Ja siis on see Eesti teatri agentuur majas ja sõltumatu tantsu lava, nii et alati on midagi liikumas ja asjad toimuvad ja muidu Telliskivi loomelinnakus toimub ju hästi palju, et see on hea koht, kus mulle meeldib käia. Käite te seal iga päev käin, käin iga päev ja põhimõttelised kännige pääst ma saan. Ja kodus töötan ka kodust, aga mulle meeldib nii väga seal käia, et ma käin iga päev ja muidu on ka nagu hästi põnev koht, kus saab näha, kuidas Tallinn muutub ka, et uued hooned ja uued võimalused ja see on põnev näha, kuidas neid fabri, kuhu need saab uuesti kasutada, täitsa nagu uues kontekstis. Midagi sellist on toimunud ka Saksamaal, kui me tuleme tagasi teie koolipõlve, kus Nõukogude kasarmust sai täiesti viisakas koolimaja. See on üks selline näide, aga on ka muid taolisi variante, et tõepoolest vabrik hoonest on saanud pärast midagi hoopis muud ja on olnud mingi uuestisünd millegi teisena. Jah, ma arvan, et see on väga tähtis mõttes väga, väga tähtis. Meie elusest. Jah, uuesti kasutama ja võib-olla peab vahepeal ka natukene rohkem raha investeerida, et saaks nagu vanad maiad uuesti kasutada ja mitte täitsa nagu uued ehitada ainult selle pärast, et nad on odavamad. Kui tihti te muidu Saksamaal käite oma sünnimaal? Ma käin päris tihti töö pärast töö pärast ja siis jah, töö pärast. Põhimõtteliselt, aga muidu on, on ka, tahtis nagu, et ma saan oma oma peret ka teha nagu minu minu vanemad ja vend, kes saab varsti isaks, mis on väga põnev, see on esimene, ma saan onuks ja see on esimene koht, et ma saan. Kui te Saksamaal olete, kas teil tekib ka kuidagi niisugune kahetine tunne, et siin on kodu ja Eestis on kodu ja on mingitel hetkedel mingi väike segadus teie hinges või võtate te seda rahulikult, et siin on mu sünnikodu ja Eestis on mu praegune kodu ja kuidas nende asjadega? Ma üritan seda väga rahulikult võtta ja võib-olla mitte nii palju sellest mõelda, aga muidu on seal, kus ma praegu olen, seal on mu põhikodu, kodu on praegu Tallinnas ja kudu on, kus mu elukaaslane on. Aga muidu muidugi seal, kus mu mu vanemad elavad see onu no mitte mu sünnikulu, sest see on tegelikult ju Berliinis. Nii et, aga sealt, kus lapsepõlve veetsin, see on, see on siis Potsdamis. Jah, mulle meeldib, et ma kodus tunne nii palju kohades, näiteks siis nagu kui ma siis lähen venna juurde, kes elab Bonnis, Lääne-Saksamaal, siis on see ka kuidagi kodu või siis Taanis ka, kus ma elasin ja see on ka kuidagi kodu. Kui tihedalt või, või siis mitte tihedalt, käite te läbi nüüd siin, Eestimaal, oma rahvuskaaslastega, eks siin ole ju sakslasi teisigi. Jah, ma olen sellest kuulnud, et siin on tegelikult hästi palju sakslasi, aga ma ei tea, kus nad lapsel on. Jah, ma ei saa nendega kokku, tegelikult mul on hea sõbranna, kes töötab Saksa gümnaasiumis Mustamäe, Saksa gümnaasiumis, aga muidu on pigem jah, eestlased siis ka nagu teised inimesed Malmad teistest riikidest. Jah, tegelikult tuli alguses. Ma arvan, see on ükskõik, kuhu sa lähed, kuhu sa pead kohanema, siis on see alguses päris raske, sest võib-olla on sul mingid tuttav või siis jah, mingi super, aga see ei tähenda ju automaatselt sa siis nagu kogu aeg selle inimesega kokku saad. Nii et alguses oli natukene nagu väljakutses. Sest mul oli tegelikult see mõte, et Tartu on ju ka Eestis ja tegelikult on mul hästi palju sõpru, tatus ka eestlased, neid kõik vahetusõpilased. Me ei ela enam seal, nad on ka edasi liikunud. Aga jah, sõbrad on seal Tartus ja ma arvasin, et see oleks lihtsam nagu et saaks nagu rohkem nendega kokku, aga ei saa. Sest Eesti kontekstis tegelikult on Tallinna ja Tartu vahel suur kaugused. Ma ei suuda nii tihti taotluse ja sõbrad ka ei sõida nii tihti Tallinnasse. Aga muidu nüüd nende pooleteist aasta pärast on juba selline tutvus ja sõpruskond nagu välja tulnud, suhtlen nagu palju inimestega, kellega ma tööd teen. Vaba Lavas, aga muidu on ka Helena Suprad. Ja me oleme siis hästi palju koos ja siis tulevad nagu lihtsad inimesed juurde ja siis see see sõpruskond kasvab, lihtsad ja see on, see on väga mõnus, et kasvab, sest see on jah, see on, tahtis mulle, kujuneb lõpuks iseenesest jah, ma ei käi nagu Tallinnas või, või Eestis ringis ja vaatan ja mõtlen, kuidas inimesed nüüd teistmoodi on või mis nad teevad teistmoodi. Aga kui ma siis hakkan sellest natukene mõtlema, siis ma ütleks, et võib-olla neid elumudelid ja traditsioonid siin Eestis on teistmoodi kui Saksamaal, ma ei ütleks, et inimesed on, oleks nüüd nagu teistmoodi või eriti nagu sarnased sest seal on liiga raske õelda. Aga see kuulus saksa täpsus, millest näiteks mina võiks öelda, olen kuulnud lapsest peale. Hilinemisest ei saa juttugi olla ja kui külla jõutakse viis minutit varem, siis jalutatakse maja ees seni, kuni kell kukub. Kas teil vahel ei tundu, et võib-olla Eestimaal ei olda nii punktuaalsed või? Seda ma ei ütleks, ma arvan, et Eestis on ka väga tähtis, et inimesed nagu tulevad sel ajal kohal, mille nad on kokku lepitud aga muidu ma arvan, see on Saksamaal võib-olla natuke üle liig liigne, natuke liialdatud, natukene liialdatud, aga ma pean ütlema, et ma olen ise ka niimoodi olnud või ikka veel olen, ma ei tea, sest näiteks kui ma esimene kord pidin elukaaslase juurde, meil oli kokku lepitud, et ma tulen ja ma olingi täpseid see inimene, kes nagu kais nagu maja ees ja ootas, et see täpne aeg nagu tuleks nüüd ja et ma saaks nagu sisse minna, ma ei tea, kust see tuleb. See on liialdatud. Et peab endale nii palju stressi. No aga täpsuse kohta öeldakse, et see on kuningate viisakus, nii et tegelikult see on ju päris hea omadus inimesel, kui ta on täpne. Aga kui see siis tähendab, et inimesed ootavad seda ka ja kui see tähendab, et siis sa jääd hiljaks, siis sa jääd hiljaks, siis on lihtsalt kahju, et inimesel on juba halb mulje, sellepärast et inimene tuleb nad võib-olla viis minutit hiljaks. Ma arvan, noh, selliseid asju ja ei peaks nagu liialdama. Mis on see, mis teil Eestis väga meeldib ja mis võib-olla mingid sellised asjad, millega on väga raske harjuda või ei olegi võimalik? Ja ta noh, mis mulle väga meeldib, Eestis on, kuid nagu loodus ja kui ma siit vaatan aknast välja praegu, siis ma näen, et laev tuleb Soomest või siis Rootsist. Aga see on, muidu meeldib mulle väga, nagu et nii palju loodus on ja et meri on. See on eestlastele väga tähtis loodus- ja kuidas nad on sellega seotud? Kuidas nad käivad metsades pigem pigem metsades, võib-olla kui siis merel. Aga see mets on väga tahtis ja Mulle meeldib ka metsa avastada ja esimene kord, kui ma, kuidas öeldakse, et siin niimoodi käisin sindel seenel, seenel see oligi Eestis varem ma ei ole seda teinud. Ma vist ka ei oleks nagu selle peale tulnud, et võib nagu metsas käia ja siis seenele ja, ja ja siis saunakultuur, siis sa oled ka looduses, siis saad nagu. Ringi joosta, kui saab lihtsalt liga liiga külmaks, siis kiiresti sauna sisse, uuesti. See mulle väga meeldib ja ma arvan, see on ka midagi, mis peab nagu hoidma. No te olete öelnud, et maailm on põnev ja võib-olla liigute veelgi ringi, mis tähendab siis teiste sõnadega, et võib-olla ei olegi kindel, et üldse Eestisse päriselt elama jääte või siiski? Praegu ei tahaks kuskil mujal elada. Mulle meeldib väga siin Tallinnas elada, ma tahaks rohkem eesti keelt rääkida, tahaks rohkem Superiga siin olla ja siis nagu seda elu nautida, sest Tallinn on põnev koht, Eesti on põnev koht ja siin on palju, mis ma ei ole veel näinud. Aga ma ei tea, kas ma, kas ma pean siis kuskil mujal elama lihtsalt seda, et, et, et ma reisiks ja et me ei peaks nagu kogu aeg nagu samas kohas olema. Maailm on jah nii suur ja põnev, et kindlasti liigun veel. Aitäh Eestis elav sakslane Tobias saatesse tulemast. Teie soovil mängis ja laulis meie kohtumise alguses bluumäe nimeline grupp. Saadet jääb lõpetama, aga Tom õits stuudios oli ikka veel Haldi Normet-Saarna kuulmiseni.