Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Elvi Nassar, tere, teie olete setu. Setod on eestlaste etniline rühm, iseseisev rahvakild tegelikult niivõrd iseseisev, et minu jaoks näiteks on vestlustest Zetodega jäänud kõlama selline veendumused. Nende olemasolu selles saatesarjas on absoluutselt õigustatud. On seppasid, kes peavad kinni vanadest traditsioonidest ja tähtpäevadest. On kindlasti neidki, kes võib-olla väga ei pea, kuid oma esiisade ja esiemade pärimust kannavad endaga suuremal või vähemal määral kaasas kõik. Ja teie puhul toimub see mõistagi suuremal määral sest töötajate Eesti vabaõhumuuseumis, kus teie juhendamisel pandi püsti setu talu laulate leelokooris sõsar olete uurinud ja tutvustanud seto pärandkultuuri, aga alustame algusest, kus te sündisite ja milline oli teie lapsepõlvekodu. Ma sündisin praeguse kontrolljoonetagusel setomaal, olgu öeldud, et setomaa on etnograafiline piirkond, mitte siiski administratiivne halduslik ja minu lapsepõlvekodu oli kaunis Petseri linna lähedal umbes kolm kilomeetreid võmmurski Obinitsa suunas ja, ja võib siis öelda, et päris nagu seal piiri peal. Sündisin pere esimese lapsena. Meid oli kolm õde, kõige noorem, suri päris väiksena. Ja sündisin omas kodus kõige kibedamal heinaajal, mis tähendab, et ilmselt ei jõutud haiglasse minna. No ei, ma ei jõutud sünnitusmajja ja nii olid siis külamemmed, ehk siis Paabad, kes kes vastu võtsid. Ma elasin peres, kus oli siis isa ema, minu õde ja kuni kolmanda eluaastani elas meie juures ka isapoolne vanaema, kes oli päris hea seto laulik, aga noh, minu mälestused, mis sellesse aega ulatuvad, on väga killustunud, et teda ma mäletan vähe. Aga see külamemmed tulid appi, kui teie hakkasite ilma algust nägemat ikka aidati lapsukese ilmale, kui ei jõutud haiglasse. Või siiski sel ajal, kui teie sündisite Elvise enam nii tavaline ei olnud enam. Tal ei olnud, see oli aasta 1957 aga seda tuli ette jah, et küla ise on päris kuulus, selle nimi on säält sõda. Setod ütlevad säält seda vene keeles, oli ta siis Chaltseva andmeid on isegi lausa 16.-st seitsmeteistkümnendast sajandist ja, ja see on ka küla, kus on käinud omal ajal rahvaluulet uurimas kogumas Jakob Hurt. Et hiljuti Seto Instituudi väljaandel ilmunud kogumik roosaka õisi on siis täis ka hurda mälestusi sellest külaskäigust, seal on ka pildistatud ühte edukat seto perekonda ja on üles joonistatud päris palju seto vanavara tarbevara taolist. Noh, see oli selline natuke täna küla, nii et ühel pool olid talud ja teisel pool aga teatavasti siis kui Loodi, Petseri maakond, kuhu ju setomaa tegelikult kuuluski noh teatavasti ju peale vabadussõda loodi kaks uut maakonda, Petserimaa, Valgamaa ja Petserimaa keskus oli Petseri. Aga siis hakkas ka toimuma setu külakogukonnas muutused, ehk siis maade kruntimine, perekonnanimede panek, nii et et mina olen sündinud juba krundi talus ja selles osas on ka huvitav, et see maja, kus ma sündisin, et selle ehitamist alustas vanaisa. Aga vanaisa tervis läks kehvaks, sest ta oli võidelnud esimeses maailmasõjas lausa Austria-Ungari rindelegi jõudnud ja vanaisa suri ära, nii et selle talu lõpetas siis vanaema, kes oli niisugune väike kange sitke Domemm. Ja siis perekonnanimeks võeti meil linama, sest meil oli hea linamaa, võttis vanaisaga vanaisa vend, kes elas seal Piusa poolsat küla otsas, see läks elama krundile ja võttis perekonnanimeks. Kus vere nii et eile oli selline väekas suguvõsa ja nii kaugele tagasi, kui vähegi mäletab? Jah, see oli põline seto küla ja tavaliselt olid siis mingid külade kogumid, kes siis kuulusid mingisuguse surnuaia ja kiriku alla, meie kuulusime Systailova või setod nagu ütlevat Aelova kiriku alla. Niiet säältseva küla, inimeste kalmud või käpad, nagu setod ütlevad, on üsna kirikule lähedal, see tähendab, et hakati matma kiriku poolt aina kaugemale ja ka meie kalmud on seal üsna lähedal. Olgu öeldud siis, et et sinna on maetud minu isapoolsed vanemad, õde ja ema. Aga isa nimi on küll hauakivisse, ise on ta lasknud sinna lõigata, aga on maetud hoopiski Tartusse, sest aeg kujunes lihtsalt niimoodi vahele tuli poliitika. Ja nii ta siis läks. Ma küsin etteruttavalt, siis tuleme teie lapsepõlve pisut tagasi, et tänasel päeval see Chaltseva, ehtsa häältseva küla olete te sinna sattunud. Olen sattunud, aga mitte enam viimastel aastatel, sest kui isajaid vanemaks ja meil oli ka keeruline sinna minna ju viisat oli vaja ja ja puhkused pole ka teab kui pikad, siis isa lihtsalt otsustas ära kolida linna, ta tuli aastal 2000 Tartusse ja sel ajal siis ongi sügisel müüdi maha kodutalu. Et kuigi ta sattus headesse kätesse, siiski on ta linnalähedase taluna, kui seal enam sellist ehtsat taluelu ei harrastata ja loom ei peeta, siis siis on selge, et küünid ja laudad enam vastu pea. Ja, ja see pilt on natuke nukker, nii et ei taha nagu seda mälestust enam rikkuda. Olen seal käinud, aga, aga käin Petseris Taylova surnuaial. Kodukülas ei käi õigupoolest seal enam ei elaga ühtegi setod, välja arvatud küll üks, kes elab linnas, aga kasutab siis kodutalu suvitus. Kohana, mida teile lapsepõlves siis oma kodus õpetati, milliseid tarkusi teele kaasa anti? Ühel hetkel te lendasite kodutalust välja, aga mida te õppisite oma lapsepõlvekodust? Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene, et ma olen sündinud ikkagi täiuslikus peres, kus olid vanemad õed ja kus olid ka loomad ja minu ema lahkus siit ilmast küll väga noorena, aga mul on ikkagi meeles tema õpetused, et kui ta ütles, et tuleb ikkagi õppida oma vanematelt, tuleb õppida kodus, sest muul juhul õpetab sind ilm ja kui ilm juba õpetab, siis, siis õpetus käib karmimalt ja temalt olen pinud ka seda tõdemust, et kunagi ei tohi väljaminekud ületada sissetulekuid ja alati tuleb pahadeks päevadeks ka midagi kõrvale panna. Isalt, ma arvan, olen pärinud oma kunstiande ja, ja temal olema ka tänulik, sellepärast et kui ma kogemata läksin kirjakeelele üle, alusta ikkagi mulle endaga rääkida murdekeelt ja siis ütles Murr kui logilt arvan, et tänu sellele, siis olen ma säilitanud ka sele seto keeleoskuse, mida siin Tallinnas väga vaja läheb. Eriti ka, kui ma koori juhatan, sest noh, ikkagi on neid, kes eksivad sõnadega, aga, aga laulus on ikkagi tähtis, et, et see asi oleks algupärane, oleks ikkagi setokeelne ja ehe. Teie kasvasite kodus, kus pöörati võrdset tähelepanu nii lapse kaasamisele majapidamisse kui ka esimestele kooli tarkustele Selge on see, et talulapsel tuli ikkagi juba varakult tööle asuda, nii hakkasin mina ka kuueaastaselt karjas käima. Viie aastaselt sain selgeks tähed ja kuna minu lell töötas Tartus trükikojas, siis maale tulles tõi ta ikka kaasa lastele raamatuid. Nii et, et ma arvan, et ma isegi vist ise õppisin tähed selgeks ja kuna Petseris oli ka raamatukogu, siis sai ka sealt laenuks, vaata Eesti raamatuid ja olgu öeldud, et üsna varakult hakkasin ma lugema juba kogutud teoseid, nii et põhikooli lõpuks olid mul läbi loetud Eduard Vilde, August Jakobsoni Tammsaare Lutsu teosed. Ja mis on veel meeles, et ma olin 12 aastane, kui alles saime, elektrikülas oli see küll olemas, aga sinnamaani tuli ikkagi koolis õpitükid teha, petrooleumilambi valgel ei olnud siis ka televiisorit, aku oli patareide peale ja kõik triikimised tuli toimetada söetriikrauaga. Mängukaaslaseks oli mu õde, sest millegipärast oli niimoodi, et külas olid, kas teised lapsed liiga väikesed või, või juba liiga suured, nii et külalastega väga palju kokku ei puutunud. Mis lapsepõlvest on meeles alatise ootused, et tuleks ometi. D see kirikupüha mõla päev, mõlas oli kirik, kuhu siis käisid minu emapoolsed vanavanemad. Maale tulid ka ema vennad, kes siis olid Tartus, Tartumaal ja, ja see oli üks väga tore Scukondlik kokkusaamine. Noorel emal, vendadest oli küla pillimees ja on kuidagi meeles, et see ootus ja Need ilusad pühapäevad, see ilus loodus, mis seal oli, et, et see on alati nagu selline, mis soojendab neid mälestusi ja heidab sellise kuldse helgi, et, et ma arvan, et mul oli õnnelik ja tore lapsepõlv. No te nimetasite praegu ühe setu tähtpäevad Mõla päev, mõla on koht ja mõla kirik, kunagi on olnud seal ka mõla klooster, mis jääb sinna Irboska poole ja sinna mõla kiriku alla, siis kuulusid väga paljud seto külad, kes käisid sinna kirikusse, seal siis laulad, tati, seal ristiti lapsed ja sinna maeti, nii et, et minu emapoolsed vanemad ja kogu see suguvõsa nii palju, kui ma tean, on kõik sinna mõlad kiriku kalmuaeda maetud ja siis igal kirikul oli oma kirikupüha, niiet Aelova kirikul oli jälle kevadine Püha Nikolai päev, ehk mida siis setud ütlesid Nigula päev ja, ja see oli 22. mai, kus siis alati kokku saadi ja seal orus olid suured peod, noh, seal olid ka vene inimesed ja seal olid setod, nii et seal toimusid ka Kirmased, neid firmasid ma väga ei mäleta, et ta läheb erapeod ja, ja aga vanasti, vaat nad suuremad olnud, eks nõukogude ajal peeti Kirmaseid, aga mitte enam nii suurel määral, võib-olla kui varem. No tegelikult ju setudel neid tähtpäevi on ikka väga suur hulk, aga kas siis ütleme teie pere ja teie suguvõsa jaoks oli nüüd see mõla päev üks tähtsamaid? Ja vähemalt minu jaoks oli ta sedavõrd oodatud, et siis oli võimalik minna külla oma vanaisale vanaemale, sest nemad tundus mulle, et rääkisid kuidagi arhailise mad keelt, elasid arhailise omal viisil ja, ja vanaisa oli ka see, kes mulle muinasjutte jutustas. Ja vanaema siis see, kes alati valmistas just seda sööki, mida mina tahtsin kodus tuli süüa seda, mida oli valmistatud. Et minu emapoolsed vanavanemad, kes elasid tegelikult väga vanaks, nad nägid ära ka minu ema surma. Olid inimesed, kes on mulle tõeliselt olnud eeskujuks oma sellise suure töökusega oma kultuurist, hoolimisega. Ja igati sellised ilulised, ilujõulised ja rõõmsad. Nii see oli teie lemmiktoit, mis teie saabumise puhuks lauale pandi. Ma mäletan, et ahel talviti jäeti mind vanavanemate juurde ka niimoodi küllad mõneks ajaks ja siis küpsetas vanaema ahoi iis vats ka see oli selline odra ja nisujahust kook, kuhu siis sisse pandiga, natuke sibulat, natuke suitsuliha ja, ja see oli imemaitsev. Ja siis mäletan ka seda, et tehti seda soolatud kohupiima, võeti kuu, pandi siis vett juurde, mida kuuma kartuliga söödi, olid see oli siis hära piim ehk härjapiim. Selline talvine kunstpiim. Paljudel inimestel setu toitudega seostub kohe esimese asjana sõir. Ja sõira tehti, aga seda tehti ikka rohkem pidudeks ehk sõir siis oligi selline pidude toit ja ma olen ise uurinud ka seto vanematuid, liitusin vabaõhumuuseumi teadusartiklite kogumik suitsutare, mis nüüd ilmus eelmise aasta lõpus. Selles on mul pikem artikkel seto toidust ja ise olen kokku puutunud seto toiduga väga ammu, seda olen õppinud ka valmistama, aga sõira valmistamisega hakkasin ma ikkagi kokku puutuma viimastel aastatel, et seda ma siiski ise väga ei usaldanud teha, aga, aga tuli kohe esimesel korral välja. Need sõir on jah selline setotoit, aga. On ka suulliim, on ära piim, igasugused saia tulid siis Watska, mida küpsetati, seda siis tehti peenemaks jahuks, kuid mindi matustele, siis oli puhtavatsk ja, ja kui mindi katsikule, siis oli teistsugust son patsked, et sai ja, ja sõir olid ikka piduda, sööd ja mis oli veel Zetodel selline iseloomulik pühadesöök oli kohupiim, mis oli kaetud siis võikihiga ja sedasi söödigi saiaga ja seda võeti ka külakostiks, kaasad seda kutsutigi Võiu liud, ehk siis anumaga võeti kaasa, kui kusagile külla mindi. No nüüd läks meil see jutt kulinaar sele lainele ja ma siis meenutan veel, et seda suuliimi nimelist toitu ma ka kuulnud, et oli midagi supilaadset. No põhimõtteliselt on ta jah, külmsupp ehk sedasi söödi suvel, aga söödi ka talvel eriti paastu ajal, praegu ongi siis õigeusklikel, sealhulgas ka setude paastuaeg ja suulliimi siis valmistati niimoodi, et et sibulad purustati ära suvel sibulapealsed. Nii kaua siis kuni see leem välja tuli, pandi Poola, sinna pandi kalja juurde, Nad ütlevad taari. Andi, kuivatatud tinte, soolatud tindid siis ja, ja pandiga, hapukapsast või hapukurki ja, ja punapeet, et ja kui paastuaega ei olnud, siis võib panna ka hapukoort. No venelastel on, võib-olla see sarnaneb suvine Supuna kroska. Aga setod ütlevad, see on siis soolia Leeemm, koosed, suulliim. Vanemad olid algharidusega taluperest pärit, aga nad tahtsid, et lapsed saaksid paremat haridust ja teile see väga sobis, sest tellitega koolis väga hea õpilane ja siit edasi läks oma loogilist rada pidi ka see, et ühel hetkel läksite ära üldse Tartu linna. Ma arvan, et ma olin hea õpilane, sest et mul oli neli oli füüsika ja vene keel, aga Tartusse minek oli otsustatud juba, et ma arvan, et võib-olla ka vanemad algul kaalusid seda mõtet, et kolida ära maalt linna, aga, aga siiski nad otsustasid ümber ja kui mul oli põhikool lõpetatud, siis arvasid vanemad, et ei ole mõtet hakata minema kusagile keskkooli, et võib ju ka niimoodi, et kaks ühesed lõpetada. Keskeriõppeasutus, kus saab ühekorraga nii eriala kui kui siis ka keskhariduse ja, ja arvati, et vana ema arvasid, et ka praktilise meelega, et kas minna õmblejaks või kokaks, et, et see on ikka amet, mis alati ära toidab. Aga ise tahtnuks ikkagi minna keskkooli, eriti just Tartu kaheksandasse keskkooli, mis oli tollal tuntud kui Vello, saage koolsele legendaarse õpetaja järgi kirjandusklassi, aga siin tuli appi juhused. Veel ennem kui ma olin Tartusse kolinud, oli maale tulnud ema, vend, kellel oli kaasas ajalehte edasi Kunagine Postimehe eelkäija, täpsemalt öeldes midagi oli selles ajalehte pakitud ja see oli selline kortsunud leht ja lihtsalt lugeda, ma olen alati tahtnud, ma hakkasin seda lugema ja siis siis näitasin onulasedaat, näed, kas selline kool samas ta ei teadnud ka päris täpselt, aga arvas, et kusagil seal vist on jah, ja, ja siis ma sain esimest korda teadlikuks Tartu kunstikoolis. Läksin sinna siis eksameid tegema ja mäletan, et sisseastumisel oli välja pandud ka näitus ja mulle tundusid need tööd ikka väga andekad, väga toredad ja ma ütlesin emale, et ei, ma vist siia sisse ei saa, sest ma ei olnud ju käinud kusagil laste kunstikoolis. Aga siiski ma sain sisse ja ma mäletan seda maale, läksin siis ma otsustasin selle uhke uudise jätta õhtuks ja päeval pandi siis muidugi heina tegema ja olin sellise natuke murtud olekuga ja ema veel püüdis mind lohutada ja siis, kui õhtusöögilauda istusime, siis ma tegin siis selle tähtsa uudise teatavaks, kuidas võeti. No ema oli natuke nördinud, et miks siis kohe ei võinud öelda. Aga aga eks neil oli muidugi hea meel ja niimoodi siis algaski minu Tartu elu, et et 15 aastaselt siis oma, et astusin ellu ja, ja seda ma tegelikult ei kahetse, et ikka vanemad peavad oma lapsi usaldama ja, ja mida varasemas elus iseseisvalt alustada, seda enam on tulevases täiskasvanu elus kergem, sest et ma olin 12 aastaselt juba õppinud süüa tegema, pesu pesema. Ainus, millega ma hätta jäin, oli see, et kui oli vahel vara vaja ärgata, siis siis magasin ikka sisse ka. Tol ajal oli ju niimoodi, et kuul oli laupäeviti ja igal laupäeval siis õhtuks jälle koju ja esmaspäeval siis tagasi Tartusse spetsialist Moskva rongiga. Ja ma mäletan, et vahel oli see uni nii magus, et ükskord oleks peaaegu Jõgevale välja sõitnud. Ja õde tuli ka paari aasta pärast Tartusse elama, nii et meil oli päris lõbus koos elada ja tema muidugi astus keskkooli. Tol ajal ei olnud ju mingi probleem sõita. No laias laastus nii-öelda Venemaa ja Eestimaa viisat ei olnud vaja ja tänasel päeval on see juba teistsugune lugu, nagu ka enne juttu oli, nii te Tartusse jäitegi ja Ülikoolis õppisite ajalugu. Aastast 2000 elate Tallinnas? Just Tartu aeg oli, ütleme siis selline minu isiksuse kujunemiseaegsest elasin seal ju 15.-st kuni 43. eluaastani peaaegu 30 aastat, siis ja kui ma Tartusse tagasi saada, juhtunu on alati selline väga kodune tunne, kuigi ka Tartu on muutumises. Ja Tallinnasse ma sattusin tõesti aastal 2000 ja tulin tööle vabaõhumuuseumi, olgu lisatud, et selle aasta jaanuaris sai. Arvestasin, et mul 30 aastat, kui ma olen teinud muuseumi tööd. Tartus töötasin, no Eesti põllumajandusmuuseumis, Ülenurmel. Ja Tallinnas oli mul valida, kas minna tööle kunstimuuseumi vabaõhumuuseumi, aga mulle tundus vabaõhumuuseum kuidagi toredam maalähedasem, seal olid ka igasugused väga huvitavad üritused. Tollal olid need pulga talu päevad, seal töötas ees ka mu kursuseõde, nii et ma otsustasin ja Rocca al maare kasuks. Ja noh, ilmselt mitte ainult sellest hetkest alates, vaid te olete ka üldse terve oma teadliku elu suhelnud teiste Zetodega, aga nüüd, kui te asusite tööle Eesti vabaõhumuuseumisse, siis teil avanes ka võimalus hakata midagi ära tegema selle kultuuri säilitamiseks ja sellepärast pandi säilitamiseks ja saiti asuda tegutsema. Noh, selle kultuuri sees olles võib-olla ma ei osanud seda nii väga väärtustada, aga aga just aasta 2000, kus ma ise kolisin Tallinnasse ja isa kolis ära maalt linna ja kodutalu müüd ära siis võib-olla hakkad hindama ju seda, mis on kaotatud. Jaa, jaa. Seto kultuuri või laulukultuuri juurde jõudsin ma ka täiesti juhuslikult, minule oli lauale pandud setomaa ajaleht ja, ja siis üks inimene, kes laulis sõsar kooris, juhtus seda nägema ja küsis, et kas ma olen setomaalt pärit ja siis, kui see selgus, ta kutsus mind laulma nii et selle ajalehe kaudu, nii nagu mas sattusin Tartusse sattusime Tallinnas, siis laulda leelokoori sõsar, mille asutas kunagi minu üks sugulastest ja seal olen siis laulnud juba 16 aastat ja, ja seitsmes aasta läheb mul endal selle kuuri juhtimisega. Ja mis puutub nüüd nagu seto kultuuri uurimist, siis vabaõhumuuseumis oli juba ammu üle toodud seal teispool kontrolljoont lõkova külastaks, talumis oli kavas püsti panna. Aga erinevatel põhjustel oli jäänud seal püstitamata ka plaanis. See oli jätkuvalt niimoodi, et mulle tehti siis ülesandeks hakata sellele asjale mõtlema ja kavandama. Ja võib-olla siis nüüd jah, 15 aastat olen sellega järjest tegelenud, olen käinud välitöödele. Olen konsulteerinud väga palju, et, et see asi ikkagi tõepäraseks saaks, nii et täpsemalt siis aastatel 2012 kuni 2015 olen siis seotud seto muuseumi taluga. Nii selle projekteerimise juures olen olnud ehitusküsimustega nõustanud ja ka ekspositsiooni loonud ning ka kavandanud kõik need tegevused, mis seal peaks toimuma ja noh, eks need on nii ja naa seal, sest et lisandunud on mitte ainult setoüritused, vaid ka teised Eesti vähemusrahvused selle projektiga koos valmis Peipsi vene vanausuliste maja, et olen kuidagi tunud. Jah, sa oled seto teemaga palju tegelema, olen pidanud loenguid kaks aastat tagasi Pariisis ida keelte ja kultuuride instituudis, kus oli seto kultuuri nädal eelmisel aastal Peterburis etnograafiamuuseumis ja sellel suvel on kavas siis minna Siberisse, Krasnojarski krais, Seto küladesse. Tal on päris mitmed õpitoad, ettekanded ütleme, et selline suur kultuuriüritus, mis kestab pea nädala ja isema, võõrustasin neid Siberi seto siit paar aastat tagasi. Nad käisid meie muuseumis ja olid Obinitsas kui Obinitsa Li Fenno-Ugria kultuuripealinn. Aga nende soov oli Siberi setode käia ka Tallinnas. Ja vabaõhumuuseumis tulid nad just eelkõige sellepärast, et näha nii seda seto talu kui näha ka merd, sest nad ei olnud kunagi merd näinud. No ja siis me kõndisime sinna mere äärde, Nad panid jalad vett töötlest. Ah selline see meri siis on? Ja setod Siberisse sattunud niimoodi, et mingitel hetkedel rännati välja loodeti seal viljakamaid maid ja nagu ikka need välja rännanud on olnud. Nimelt mitte ainult setomaalt, vaid ka teistest Eesti kihelkondadest. Sinna on jäänud veel elama, see doosid, kes muide eesti keelest aru ei saa, saavad aru vene keelest ja seto keelest. Et seda ma kogesin isegi kaagu muuseumis rääkisin, siis nad ei ole lihtsalt eesti keelega kokku puutunud ja olnud väga suured külad, näiteks aida, küla, mina lähen sinna esimest korda, aga, aga paljude Eesti uurijad on seal käinud nagu näiteks Mare Piho, Andreas Kalkun, Anu Korb paljud teised. Seda on muidugi raske öelda, kui palju seal siberis neid setusid, elab aga nii silma järgi, kuidas teile tundub? Tundub, et, et seal on ikkagi päris tugevad kogukonnad, selge on see, et eks seal on ka segaabielusid, aga mis mind nagu üllatased, et nad räägivad väga head seto keelt ja, ja tõesti oskavad kõiki neid vanu laule kuule ja tunnevad ka seda kombestikku, et kui ma nendega toidust rääkisin, siis tuli välja, et kõik need vanad toidud on neile vägagi teada ja nad ka tänapäeval teevad setu toitu. Setu keelt räägivad nad vene aktsendiga. Eks seto keelde just seal Idased omapoolsel küljel on ikkagi see ill paratamatult natuke pehmem kõne, natuke laulev, et et ega Zetodel on endil ka niimoodi, et, et kes on võib-olla seal Värska või Meremäe puhul need siis leiavad etnud ütleme, Venemaa poolsed setod räägivad kuidagi pehmemalt või teistmoodi ja noh, muidugi ka vene sõnu tuleb siis hiljutigi, ma olin koos ühe naisega, kes ütles, et tõkva seemned, mõtlesin, mis see siis on, aga tsüklon vene keeles ju kõrvits ja mina mäletan need meile üldi kõrvits. Kui tulla nende Siberis elavate setude juures, kelle siin Eestimaa pinnal elavate setude juurde, aga mitte ainult ka Nende juurde, kes jäävad siis teisele poole piirikontrolljoont, siis on täheldatud arheoloogiliste leidude põhjal, et seal on olnud alati asustust ja need on olnud nii-öelda inimtegevuse sellised paigad juba üle 8000 aasta. Isegi arvatakse, et mõla ümbruses olid ju seto külad ja setod elasid välja kuni Irboscanisest. Kui Hurt 19. remondil käis, siis siis oli veel väga palju seto külasid seal pole, olles aga, kui Eesti vabariigi ajal mindi, siis olid need külad juba venestunud. Ma arvan, et, et setod on ikkagi Nendes paikades põliselt elanud. Kuigi osa uurijaid arvab, et nad on ikkagi Eesti keele omaks võtnud venelased osa arvab, et need on siis slaavi hõimude kriivitšide järeltulijad. Osa arvab ka, et need on lihtsalt eestlased, kes on kunagi Liivimaalt välja rännanud ja usku vahetanud. Aga ma ise ikkagi arvan, et setod on omaette rahvakild. Ja kunagi ei ole hilja üle korrata, et setu keeles on setu, setu ja eesti keeles on ta setu. Ja tegelikult on mõlemad ka kirjakeeles lubatud. No näiteks, et kui rääkida seto kuningriik, siis ei ütle, viska eestlased, et situ kuningriik, vaid ikkagi seto kuningriik, mis on ju peaaegu et suur festivalimõõtu üritus, kuhu järjest enam tuleb ka muud rahvast kokku ja võib-olla see, mis seal toimub, on niivõrd ainukordne, teistsugune, et see alati kutsub rahvast kohale ja, ja igal aastal on see siis augusti esimesel laupäeval poolpühal nagu setod ütlevad. Ja sel aastal siis luhamaal noh, ükskõik kus see ka siis toimuks, on ta ikkagi väga tore ja väga oodatud üritus ja teine festival, mis jääb paraku kontrolljoone taha, on siis rada ja külas. Keeles on see küll Sigooo, aga setod seda nimetust ei kasuta, see on siis kus on Pihkva-Riia kivi, tee sealt natuke kõrvale on kunagi olnud suur seto küla ja tänapäeval on siis seal isegi kaks muuseumi, üks on siis Irboska muuseumi tütarmuuseum ja teine eramu seal ja siis ühe muuseumi õues toimuvadki festivalid, et see on siis selline siinpool elavate ja, ja teispool kontrolljoont elavate setode kokkusaamine, väga tore ja uhke üritusi alatise toimub. Petseri kloostriga seotud pühaga seoses on maarjapäev ehk Püha Maarja uinumise pühas on alati kindlal kuupäeval, 28. augustil ja seda ma mäletan lapsepõlvest, et kui maarjapäev tuli, siis tulid alati külalised meile ja siis mindi kloostrisse, vaadati seda lillevaip, käidi kirikus palvetati ja õhtul siis tuldi koju ja kaeti laud ja oli tõesti selline kogu külapüha ja ühtlasi ka perepüha ja perepüha ja kogu setomaa suurpüha. Ristiusk jõudis õigeusu näol Setumaale 10. 13. sajandil, aga setud on alati olnud ka tugevad oma paganausus ja tegelikult siis toimus rist, nisugune uskude segunemine ka natukene ja selline huvitav kombinatsioon tekkis, et ühelt poolt õigeusklikud, aga teisest küljest see maausk oli ka ikka tugev. Ka mina olen juba sündinud sel ajal, kui võib-olla seda paganausk oli natuke reliktidena, sest et see Peko kultus oli rohkem ikkagi seal Liivimaapoolsetes, seto külades, sellest ma olen kuulnud ja seda meil ka kodus on räägitud, et selline asi oli, aga seda peeti ikkagi nagu mingisuguseks teistsuguseks puusliks hetkel setod, kes olid juba ristitud ja ristiusu õigeusu omaks võtnud, noh eriti just Petseri kloostri asutamisega 1473. aastal see veel kinnistus, siis mina mäletan siiski, et setod käisid usinalt kirikus, kus ja, ja meile ei olnud kodus mingisugust Peko kuju või või mingisuguseid paganlike toiminguid, ma ei mäleta. Aga võib-olla niimoodi kergemal kujul, et olid ju omad uskumused, et millised näiteks taimed on kasulikud inimesele ja mida tuleb teha näiteks enne mõnda tähtsat seal maaviljelustoimingut või mingid sellised asjad niimoodi kergemal kujul. Noh, kindlasti need teadmised olid, mis oli seotud võib-olla kodu korrastusega ja ilma innustusega võib-olla ka siis toitumistavadega ja kirikuskäimise kumbestikuga ja no seda ma mäletan, kardeti sellist asja nagu kadedad silma, et kui olid näiteks laudas tallekesed või sündinud põrsad, siis ei tohtinud lapsed minna niimoodi imetlema, oi kui armsad, et oi kui toredad Õiga Ilosakese, et siis arvati, et sellega siis jääb see kas kinni või, või karjaõnn hävib ära, et, et seda oli kohe kindlasti karistatud ja seda mäletan, kaad surnuaialt ei tohtinud ühtegi sööki kaasa tuua, kõik, mis oli sinna viidud, jäeti kas sinna või anti siis vaestele ära ja, ja kunagi koju tulles leidsin oma tee pealt ühe ilusa hõbedase narmakese ja, ja ma tõin selle koju ja ema hirmsasti ehmatas, sest see oli surnukirstud ära pudenenud mingisugune tutikene ja siis kardeti sellest, et nüüd võib tulla midagi hirmsat koju, mis sellest narmakesest sai, matsid visati kohe minema. Ja seda mäletan, et kui õde suri, õde oli neljakuune, siis mäletan ema istus kurvalt niimoodi ja ta küsis, et kas te kuulsite midagi ja meie lapsed ütlesime, et ei kuulnud. Ja siis pärast ta rääkis, et ta oli kuulnud, kuidas väikesed sammud oleks nagu läinud akna juurde ja siis aknalink olevat siis nagu lõksatanud, et nagu oleks siis lapsis lõplikult ära läinud, sealt kudusse usuti kindlasti hingekene ei saa ennem rahu, kui 40 päeva on mööda saanud, vot siis peetigi selline tähtsam mälestuslaud, mida kutsuti setomaal buumkad ja siis arvati, see hing on siis omale rahu leidnud ja lahkun lahkunud maa peal. No selle nukra mälestuse juurest natuke rõõmsama teema juurde tagasi. Me ei saa ometi ignoreerida seda fakti, et kogu selle meie jutuajamise jooksul vaatan ma kogu aeg kahte sülge, mis on siin minu ees, üks on umbes selline kartulipoti suurune teine natukene väiksem. Ja need on setu, naiste sõled, hõbedast, mida nad panevad rinda, kui on pidustused ja imeliste ornamentidega ja paistab eriti seda suuremat sõlge vaadates, et vanust on tal ka üksjagu. Ja need on 19. sajandi sõled ja ja sellel sõnal on sees ka väiksemal, sellel ka meistri märg, et, et kui sõlge nagu hinnata, siis selge on see, et, et kui ta on suurem, siis ta on ka hinnalisem väärtuslikum, aga see meistrimärk annab talle seda väärtust, et neid meistreid oli eri paigus tegijaid Petseris ja Pihkvas ja Tartusse. Ja, ja selg on ikka olnud abielunaise sümbol, viljakuse sümbol ja kandis seda siis fertiilses eas naisterahvas ja sellega on mul sellepärast kaasas, et mind on palutud kõnelema laagri kooli. Et panen siis Endrueedisse, võtan kaasa kaks oma koorilauljad ja, ja lähme sinna siis lastele seto keelest rääkima seto meelest ja seto pärandkultuurist ja, ja see suurem sõlg on mul siis kaasa võetud, et seda saab siis ka katsuda ja vaadata, võtan ka kaasa ka natuke käsitööd, sellepärast et üks asi on vaadata ja kuulata, aga teine asi on katsuda. Ja vanasti oligi niimoodi, et kui seto naine astus siis sõle peale käisid ju igasugused keedid, chaposkad ja, ja muud ehted, et kõik see siis kõlises vastu sõlge, nii et öeldi, et seto naiste ennem kuuleb, kui näeb. Praegusel ajal jah, võib-olla, kui seto naisi maal vaadata, siis vanemad naised kannavad ikkagi pearätikutega, rahvarõivaid nad enam ei kanna. Aga veel 60. aastatel, kui mina Petseris koolis käisin, siis ma mäletan küll, et käisid sale, valge villa särgiga või, või sellise pika pealiskuuega ja olid kandilised pead ehk siis Kossad olid peas ja kuhu oli siis linik rätik peale köidet. Kui me jätame selle kõrvale, Need tüüpilised setu naiste, selle, et siis mis võib veel olla see, mille järgi setu juba kaugelt ära tunneb? Ega Tallinnas elades ikka väga ei tunne, sellepärast et olgem ausad, väga paljud setod, kes elavad Tallinnas, on ikkagi kasutavad omavahelises suhtlemises ka kirjakeelt, setomaal ikkagi rohkem oma murdekeelt. Aga võib-olla tunneb ära sellise pehmema häälduse järgi, et kui tunneb ka ära võrokese näiteks selle järgi ja, ja võib-olla sellise avatuma oleku järgi. Ja mida ma olen ka tähele pannud, et kui setod pidusid peavad, siis on need sellised väga külalislahked ja laud on uhkelt ikka kaetud ja kui seto pidu peab, siis ta ikka peab kogu hingest ja kui ta tööd teeb, siis ta teeb seda väga keskendunult. Aga kõige rohkem ikkagi tunneb setod ära nende eriliste rõivaste järgi ja ehete järgi ja mind ajab alati muigama see lõbus fakt, et üks mu kolleeg, kelle väike laps on näinud muuseumis setosid rahvarõivastes ja ennem seda polnud ta rahvarõivastes eestlasi näinud, siis alati, kui ta nägi ükskõik keda, siis rahvarõivastes kõndimas, siis ta ütles, et näe, emme, setod lähevad Sõjal kui meie saate alguses kuulsime, kuidas laulab saare koor, kus ka teie Elvi, Nassar kaasa lööte siis saate lõpetuseks kuuleme üsna pea Kiiora nimelist ansamblit ja seega hakkab meie kohtumine lõpp tema. Aga ma tegelikult päris lõpetuseks palun, et ütleksite midagi setu keeles meie kuulajatele mõni hea sooveki, kevad on käes. Seto Namaks tahased elasinemise rahuhja rahualasi maa pääl ja tekstuur jummal teid kõiki õnnistasid. See oli väga kena soov ja mis muud, kui suur tänu Elvi Nassar, neil olid stuudios Haldi Normet-Saarna ja maris Tombak ja nagu öeldud, saadet jääb lõpetama ansambel kiiora.