Seitsmeteistkümnes juuni ja paljudele eesti ooperihuvilistele meelde tavapärasest pidulikum ana maailma ühes olulisemas ooperimajas Deutsche Oper Berliinis kõlas publiku seas tavatult palju eesti keelt. Üle 50 inimese oli saabunud otse Eestist kaasa elama ain Angerile, kes debüteeris modest mussaski suurteoses Boriss Kodonov nimirollis. Pidulikkust lisas seegi, et meie armastatud pass tähistas samal päeval 40 kuuendat sünnipäeva. Ehk järgmisel päeval Eesti saatkonnas laulja auks korraldatud vastuvõtul tunnistas ta, et kohtab eestlasi pea kõikjal, kus ta esineb. Tuli üle poolesaja koduse toetaja kohalviibimine ometi toreda üllatusena istuda välja müüdud saalis, kuulata vahetult ain Angeri filigraanselt esitust ning kogeda etenduse lõpus erakordselt sooja vastuvõtu. Just meie lauljale andis teadmise, et olime publikuna tunnistajaks uue etapi algusele. Ain Anger, Ilo vaelus. Tal täitus soov esitada ooperimaailma unistuste rolli Boriss kodunovi ning ta tegi seda sellise veenvuse ja väärikusega, mis ei jätnud kahtlustki. Estonia kooris. Lavateed alustanud Saaremaa noormehest on kujunenud maailma üks juhtivaid ooperibasse. Deutsche Oper Berlin on Euroopa ühe ooperi pealinna Berliini üks kolmest ooperiteatrist mis avati seal Lottenburgis 1912. aastal. See 2000 kohaga saal kujunes omamoodi revolutsiooniliseks, sest traditsioonilised loosid olid asendatud palju rahvast mahutavate rõdudega ja see tegi sellest saalist toonases kontekstis kõige demokraatlikum ooperimaja. Seitsmeteistkümnendal juunil esietendunud Boriss kodunov kujunes mitme asjaosalise jaoks debüüdiks selles ooperiteatris. Esmalt Ukraina päritolu dirigent Kirill karabiks juhatas seda ooperit esmakordselt ja samuti esines ta esmakordselt Deutsche ooperis. Nagu juba nimetatud oli Ain Anger esmakordselt laval Saargodonovina. Esmakordseks ülesastumiseks, oli see ka ooperilavastajale Richard Jonesile. Tõsi, seekordne lavastus oli Deutsche Oper Berliini ja kommunikaadini ühistööna esietendunud juba aasta tagasi Londonis, kuid toona lõi Ain Anger kaasa Talle tuttavas piimani rollis. Etenduse järgsel hommikul Eesti saatkonnas korraldatud vastuvõtul rõhutas Aarne Mikk, et Ain Anger debüüdil kodunovina on tema lavaelus ebatavaliselt oluline koht. Kuna see oli ka tema esimene ooper Estonia laval. Tõsi küll, siis oli ta laval koorilauljana ning tänaseks on ta laulnud kõiki rolle, mis tema häälele sobivad. Kuid laseme rääkida sellest Ainangeril endal. Lugu on minu saatnud sellest ajast peale, kui ma üldse esimese ooperi tegin, lavale jõudsin ja see oli ka just nimelt Toris tollel ajal Teatris ja kooris sealt edasi läks, mäletan Anu Taliga kontsertettekandes tegime siis kontsertsaalis, siis ma laulsin piimanid, siis tuli juba Estonia teatris uuslavastus, Neeme kuningas lavastas, siis ma laulsin parlaami. Ja nüüd piimenetywarlaami ma olen teinud ka igal pool mujal maailmas ja nüüd sellel aastal, nüüd jõudsin lõpuks sellele, et vormistada ära seal kõige tähtsam roll, Boris ise iga roll on niivõrd koloriitne ja huvitav selles ooperis, et nad ei sega 11. Kui ainult, ütleme sealsele. Selle viimases stseenis, kui samal ajal tuleb lavale kabiin ja hoovides küll, et aitasin kolleegage, kui tal läksid sõnad meelest ära, see maitsesin ta kohe järje peale. Ja lasen nagu natuke kaasa ka ei seganud, aga suur kasu on just nimelt selles, et ma tean, mida, ütleme siis, kolleeg vajab reaktsiooni minu poolt, et aidata teda oma oma fraasidega ja täitsa suhe, ta oleks usutav ja, ja põnev. Et seda, seda on andnud kindlasti see, et ma tunnen seda Võrit läbi-lõhki. Lavastuses on sama, mida ma tegin Londonis just nimelt siis piimanit lavastuses ei olnud selliseid otsusi ja väljakutse oli see just nimelt, et kui ennem laulis Borissi selles lavastuses Londonisse printherfel, siis siin laulsin mina, nii et iga inimene on erinev, hääl on erinev, sammu pikkus, kuni iga emotsioon on erinev. Midagi kindlasti võtsin kas üle või, aga heal juhul luua oma oma porisse, mitte jääda kinni, mis, mis on nagu varem tehtud. Minu puhul ei jää ükski etendus samaks, sellepärast et see ongi vahe. Kas sa, kas sa kuulad plaadi pealt ühte ooperit ja sa oled kindel olla, et seal midagi ei muutu? Etenduse elav etendus on see, kus mina elan ja, ja ma püüan igasse etendusse jõustuva uut energiat, uut kooslust. Sellepärast et kõik, ka kolleegid, lavapartnerid, see ongi areng, kus ühest väikesest pausist pikemast pausist Ves ühest pilgust võiksid olla hoopis välja uus. Ja, ja selleks peab olema lahti ja selleks ongi lava ja iga iga õhtu peab olema värske. Kui minna samasuguse energiaga lavale, nagu oli eelmine etendus, siis publikul on igav. Boriss kodunov on iga ooperimaja visiitkaart, nii nagu on segatsaariosatäitjale karjääri üheks tipphetkeks Perioodil 1868 kuni 1873. Peterburis loodud teose libreto kirjutas samuti mussorkski ja see põhineb Aleksander Puškini samanimelisel draamal. Algversiooni on aegade jooksul ka muudetud, kuid täna pöörduvad lavastajad pigem algse ooperi juurde tagasi. Ka meie rahvusooperis lavastatud teost korduvalt. Esmakordselt juba hooajal 1929 kuni 1930 Berliinis viibinud Aarne Mikk tõi Boriss kodunovi Estonia lavale 1980. aastal. Kuna Aarne Mikk on jälginud Ain Angeri käekäiku tema esimestest sammudest Estonias, siis palusin tal rääkida, millisena ta näeb angerja arengut täna. Aarne Mikk rõhutas, et tegemist on väga sihikindla ja põhjaliku lauljaga, kes oskab oma karjääri planeerida ja kes on jõudnud tänu sellele ooperikooris suurte ooperimajade lavadele tipprollidesse. Arne Mikk rõhutas väga Angeri vene keele oskust, mis annab suure eelise teiste ees, kui kõneks on venekeelne repertuaar. Nii kogesime ka seekord Ain Angeri filigraanselt väljendust. Tema suust kostus iga sõna ja mõttesaali sedavõrd eeskujulikult, et subtiitrite lugemise vajadust ei tekkinud. See on, ma arvan, tema suur eelis, et ta oskab vene repertuaari nüüd huvaimsijaid, Boris Kodonovi, mõlemad suured rollid ja ta on aastakümnetega kummaline küll, muutunud saksakeelsed skulptuuris nõutud merelauljaks. Ma tean, mis plats oli Austrias või Saksamaal, kus tehti väike konkurss ühe rolli peale. Et oleks keeleliselt perfektne ain kohalike meeste hulgas, kes nagu laulsid küll ma tean, et see on suur näitaja, kui põhjalikult ja sihikindlalt ain oma töösse suhtub, aga me oleme näinud teda ka Vella skaalas lendavast hollandlasest Taalandina. Nii et ma lihtsalt ootan, millal ta Metropolitan Opera laval läheb. Selle lavastuse puhul küsimärgid, nagu ikkagi tahetaks natuke moodsalt teha mõned asjad selle keeleruumi jaoks, kes vene keelt ei valda, mõned asjad tehakse puust ja punasest ette, kõik see väiksed Zareerilise tapmine kolm või neli korda. Aga väga võimekate keele Toiš ooperikoor teda kohe, publik võttis eraldi hästi vastu ja piimen ja Gregorio treppe, politsei samuti väga sisukad, nii et tervikuna igas etenduses, mõned on sobiv mad rolli, mõtlesin ma näen, aga peaosad olid ikkagi väga head. Ja ja Ain, noh me nägime ka publiku vastuvõtust, et ja ma leidsin ühe fakti, et Boriss kodu nuhturi troonile neljakümned kuue Haatsev Ain laulis ka täpselt 46. aasta saamiselt seda nimiosa, nii et ilus sünnipäev. Saksa ooperimajades on traditsiooniks, et pärast esietendust toimub meeskonda tutvustav tänu vastuvõtt, kuhu on oodatud kõik, kes sel hetkel veel majas. Nii õnnestus ka laupäeval tänada kogu taustameeskonda ja veel kord esinejaid, keda kohalolijatele ükshaaval aplausi saatel tutvustada. Õhtu peakangelane, tsaar Kodonov, kes oli selleks hetkeks juba muutunud taas ain Angeriks tuli rahva ette viimasena. Ta võeti vastu tulise aplausi ja braavohüüetega ja kuna tal oli ka sünnipäev, siis ei puudunud sünnipäevalaul ning kingitused. Kõige kaugema kingituse tõi kaasa meie TV3 tiim, kes kinkis lauljale punase temaatilise tordi kus oli ka tilluke kuldne tsaarifiguur. Vastuvõtu ajal õnnestus mul vestelda dirigent Kirill karabitsiga, kelle jaoks oli see tööliseks kodunovi ooperiteatri debüüdile ka esimene kord töötada koos Ainangeriga. Kravitz tunnistab, et on esietendusega väga rahul, et see oli seni parim versioon sellest, mida nad on ette valmistanud. Trupp on koos olnud mai algusest ja loomulikult on olnud tõuse ja mõõne. Lauljad võivad kimbutada tervisehädad, nagu juhtus ka ain, ongi rikka viimasel nädalal. Ta ütleb, et oluline on tunda inimest, kellega koos töötada, tajuda tema mõtteviisi. Ja lavastuse kasvamiseks on loomulikult vaja aega. Karabits kiidab, et Ain on suurepärane laulja ja tunnistab, et kui nad esmakordselt kohtusid, ei osanudki ta näha Angeris kohe Borissi, kuid anger veenis teda oma väga ausa emotsioonides vahetu lähenemisega. Kuna Kodonofi roll on psühholoogiliselt väga-väga keerukas. Karabits tunnistab, et etenduses olid mõned kohad, kus ta tunnetas täiesti uut energiat, mida nad proovides kogenud ei olnud. Ehkki ta usub samas, et taolised arengud on selliste lugude puhul nagu Boriss kodunov loomulikud musserkski kirjutas Boriss Kodonovi kui draamateost. Ta ei kirjutanud seda kui tavalist muusikateost ja kõigel, mis seal juhtub, on dramaatiline tähendus. Selle draama esitus on alati erinev. Seda ei saa täpselt sarnaselt korrata. Kunagi Rilga Rabitsi Ain Anger kohtusid töiselt. Esmakordselt. Palusin dirigendile kirjeldada, aga milline on Ain Anger kolleegina? Prooviprotsess on intensiivne ja selles õpib teineteist paremini tundma kui ükskõik millises muus olu. Kravitz kinnitab, et aine fantastiline kolleegi, aus muusik, keda saab täielikult usaldada. Kui anger arvad dirigendist erinevalt, siis ta oskab seda selgitada väga professionaalselt, delikaatselt ja diplomaatiliselt. Muusika ei ole valdkond, kus on õiged ja valed vastused. Kõik on väga subjektiivne. Karabits tunnistab, et on loomulik, et nad tunnetavad paljutki väga erinevalt. Kuid meie lauljal on väga meeldiv oskus oma ideid selgitada ja justkui kutsuda kaasa tema mõttemaailma. Dirigent loob atmosfääre keskkonda. Dirigendi ülesanne on aidata lauljatele muusikutele anda endast parim. Parabits mainib, et esietenduses oli hetki, kus nad Ainiga mõistsid teineteist nii nagu nad proovides ei olnud veel 11 tajunud. Dirigent on veendunud, et järgneva kuus etendust kujunevad põnevaks teekonnaks sest lauljad ja dirigent alustasid samast punktist ja kasvasid koos proovide käigus. Karu aabits ootab väga viimast etendust ja usub, et see erineb esietendusest oluliselt. Ideaalne olukord võiks olla selline, kui dirigent tunneb Borissi niivõrd hästi, et suudab ette ennustada tema järgmist sammu, mis aitab dirigendile oluliselt peategelast toetada nii loo jutustamisel kui ka emotsioonide edasiandmisel. Nii rääkis lavastuse dirigent Kirill karabits. Kuna ain Angerile oli kaasa elama tulnud paljud ooperiasjatundjad Eestist, kes on jälginud ain Angeri käekäiku siis kasutasin võimalust uurida nende esmamuljet esietendusest. Palusin kommentaari ooperikriitikut ja õppejõult Berliini ooperieluga koduselt kursis olevalt Kristel pappelilt. Mäletan aine Angerit sellest ajast, kui ta oli pikk vibalik, noor assi laulmise üliõpilane, Eesti muusika- ja teatriakadeemias ja kui ma ei eksi, siis laulu ettevalmistusosakonnas ja mina ütlesin muusika ajalugu. Ja ka väga meeldiv, sümpaatne süvenemis võimega inimene. Ja mul on tohutult hea meel, et eile võis kaasa elada siin ühes tähtsamas teatrimajas maailmas Deutsche Oper, Berliin tema rollide püüdile puris Kodonovis. See on üks bassilauljat unistus rolle ja mulle on väga meeldinud see, kui targalt on Ain Anger valinud repertuaari. Ta on järjest kindlalt ja rahulikult läinud üha suuremate nuudlikumata rollide juurde. Et mõned aastad tagasi oli näiteks Viini riigiooperis. Need on Carlos, kus ta laulis kuningas Filipp jaga, laulis enne seda ka suurinudkisiitorit ja nii edasi. Ja ka need on ju sellised unistuste rollid. Ja nüüd Toriskodunov nagu Aarne Mikk täna väga ilusti ütles siin kõneldes. Üks monoloog algab sealt, et saavutasin kõrgeima võimu, saavutasin kõrgeima astme. Aga mul on olnud ka hea meel, jälgides ain angerja arengut erinevates ooperiteatrites, näha kuulda, kuidas ta on arenenud mingi pealt hääle poolest son järjest paindlikumaks, mitmekesisemaks jõulisemaks muutunud ja samas ei ole kunagi forsseeritud, vaid kõik on väga loomulik, see laulmine on loomulik. Ja see on väga sügavalt läbi tunnetatud ja see, kui palju värv välja psühholoogilisi varjundeid oli. Eile ain Angeri rollis, nii muusikaliselt ka laval oma tõesti imetlesin. Ühesõnaga see tee on kulgenud väga õiges suunas ja, ja kindlasti kulgeb nii rõõmustavalt ka edasi ja samuti ta laval muutunud järjest vabamaks, järjest rohkem paneb ennast maksma jälle vaadata, mitte aastakümnete Aaviksoo vist juba lõikes. Ja eilne turism oli, vaata selline eriline purista ei olnud mitte ainult ütleme väliselt efektne lavakuju vaid ta oli kannatav poris, ta oli piinlen puris, aga oli loomulikult sealjuures ka valitseja ja kõiki neid varjundeid andis Anger laval ka suurepäraselt edasi, see oli väga hästi läbi tunnetatud, läbi mõeldud. Nii rääkis Kristel Pappel nagu eelkõneleja niga, Anu kaalul on olnud võimalus Ain Angeri ooperilauljate kujunemist jälgida Muusikaakadeemia ajast, mil kaal töötas õppejõuna ja anger alustas lauluõpinguid. Minu meelest see on väga õige teekond olnud, just nimelt see on kasvanud, sa oled mitte nii, et ma tulen ja välja mingisuguse suure rolliga, millega ma ei saa hakkama ja see lööb tegelikult väga suuri haavu. Süvenemine see disaini juures mulle väga meeldib, just ta ei tee seda pealiskaudselt, väidetel lähtub sellest sõnast nõukogude just eile meil oli juttu sel teemal, et tegelikult ju on, eks ole, kõik ette öeldud nagu partituuris. Aga samas seda peab oskama lugeda ja mitte ainult lugeda vaid mõisteid. Ja vot see on oluline, minu jääks, sellepärast mul on kohutavalt hea meel. Soovisin talle jõudu jätkata sama sama teed mööda minna edasi, seal on kõik olemas, et veel tõusta. Seitsmeteistkümnendal juunil Berliinis Deutsche ooperis toimunud Boriss kodunovi esietendus oli kahtlemata edukas ooperikriitik. Harry Liivrand kinnitas esietendusejärgses vestluses, et tema jaoks oli see Richard Jonesi lavastuseks paremaid kodunovi lavastusi, mida ta näinud on. Lavastuses on oskuslikult kokku pandud erinevad ajastud ja erinevad stiilid, mis lõid nauditava terviku. Etenduse lõpustseenis. Mil surev tsaar annab võimu üle oma väikesele pojale, tundes end lõplikult üksi ja mahajäetuna, oli kahtlemata mõjusaim. Vähemalt partneris istudes tekkis tunne, et õhk jäi seisma. Et keegi ei hinganud. Sedavõrd erakordse väljendusjõuga, maalis Ain Anger kuulajatele pildi tsaari viimastest eluhetkedest. Ei ole liiast öelda, et tol õhtul olimegi eesti ooperielus ajaloolise hetke tunnistajaks, sest oma unistuste elluviimisega maailma tipplavadel täidab Ain Anger ka meie ooperisõprade unistusi ja seda ühiselt kogeda on ikka uskumatu. Juuli keskpaigani on võimalik seda lavastust veel Berliini vaatama sõita ja kelle ei õnnestu, jõuab Ain Anger uuel hooajal kindlasti ka Estoniasse. Berliinis käis Boriss kodunovi esietendusel ja rääkis asjaosalistega Madli-Liis. Parts.