Räägime ansamblist Puuluup, teil on eksju, kaks Hiiu kannelt ja sellised elektroonilised asjad, mikrofonid ja luuper ja seal on aga enne kui rääkida nendest pillidest, ma tahaks küsida, et kuidas te selle koosseisuni jõudsite, ma kusagilt lugesin, et te saite kokku Hiiu kandlelaagris. Ja ma kõigepealt tahaks küsida siis, et mis, mis oli enne seda, miks te sinna laagrisse läksite? Mõlemat seob suur armastus Hiiu valla vastu ja see esimene laager, kuhu mina läksin, seal me kohtusimegi, Marko oli juba enne seda mänginud joonelt ja ja oli juba laagrites käinud ja oli, oli prohvimate rihmas, mina läksin algajate rühma. Eestis on käimas selline väike Hiiu kandle Rewaywalvete, Hiiu kandleentusiastid. Nende ringi vaikselt kasvab ja siis korraldame laagreid laagris koos jämmi misi ja sõime teatud kogukond ris, mis viib kokku inimesi. Et nendel vaikselt kasvanud kogu aeg selles suhteliselt seal, nagu on mingil mingis mõttes eksisteeriv selline Yoganud orkester küll küll nagu projekti projekti raames, ainult aga, aga aga kogu aeg on tantsuklubides mängimise ei olnud ja et nende nende Hiiu kandle laagrite üheks omaduseks on või tunnuseks, et läbi Jämitakse ja nii palju kui jaksatakse, siis me panime tähele, et me et, et mina, Ramo ja siis mõni mõni veel sobime sobime kokku ja me olime nagu aina et on muusikaline keel, mis seob ilma otsa nagu lepid kokku mingeid asju, siis. Nii see nii see pann meil tekkiski tuua või bänd panniks nendega hakkaks inimestele nii-öelda võib ikka. Ja siis alguses mõtlesime, et võiks olla mingi trummar, võib-olla veel lisaks, aga kus ma seal ikka võtame, siis lahendasime elektroonikaga, mõtlesime nupriga koputamise rütme Hiiu kandlekasti külge ja sant ooperis. Ilustrumm tuleb sealt. Kas teil on päris sellised traditsioonilised hiiu kandled veeennete nagu kuidagi ümber ehitatud? Täitsa traditsioonilised, selle vahega, et neil on kontakt, micro, mikrofonid küljes, lihtsalt hea, et seal on, Soomes on, eks, Hiiu kandledoktor, Rauno nii-öelda kes on uurijate jõuga, on ajalugu, youghika ajalugu, see on siis Soome jõuluvana kannel ja, ja võib-olla kui võtta 19. sajandi pill, siis seal on lisatud, on kõlapulk. Ja see passi pulke vormis, kuidas poisipulkasid, oli neil juba ka seda plaani ajama. Et põhimõtteliselt on nagu sama pinnaga väikesed. Sellised füüsikalised erinevused on, et see praeguse pillid on stabiilsemat tõenäoliselt palju paremad helikvaliteediga. Seda Rauno Rauno, see tehnoloogia on arenenud doktor, sest tema arendab seda. Kaitses mingi umbes seitse, kaheksa aastat tagasi Sibeliuse Stoctory Justit, Johiko ehitamise teemal solisti Joico tutkinto soitamise rakendamisel kauto mängimise ja ehituse kaudu. Siis noh, Eestis on ka Seiu kandle ehitamine arendat arenenud, et siin on ka mitmeid meistreid, kes järjest juulis, kes on arendanud seda, aga aga pillid, pillide kvaliteet on, on tõusnud kõvasti, võrreldes võib-olla kahe tuhandete algusega, kui Eestisse hakkas peale see Hiiu kandle taasavastamine. Et siis praeguseks on pillid ei olnud nagu palju paremat jäänud, püsivad paremini hääles tugevamateni ja. Aga kas neil kasutatakse ikka neid sool keelini? Nii sool, Kell jõhv, keelend kõige klassikalisemalt on peaksid olema jõhvidest keeranud keeled ja isase hobusesaba jõhvidest. Aga eksperimente häiritakse muude keeltega ka, et soomlased eelistavad või Rauno Lee Miller ja tema tema pillidel sageli pannakse need nailonist tomiilist sama üritab sama paksu tamiili, mis, mis nagu hobusejõhvi siis sellest punub. Selle eelis on see, et need püsivad ajalehes, et sa võid kontserditel mängida sellega. Hobusejõhv on nii orgaaniline materjal, keegi avab akna ja sa pead uuesti häälestama, et see on, keegi hakkab higistama ruumis ja sa pead arvestama, et see on nagu mõjub kõigele. Ta läheb väga kergesti jalast ära teha. Ta on küll ilus pehme sound sedasi iseseisvalt ta esinemise kontekstist Mega eksperimenteerima, et meil on erinevaid erinevatest materjalidest keeli, on ühe pilli peal ka. Et on nii soolkeeli kui, kui, kui nailonkeeli jõhkeldega mängime, siis kui, kui on vaikne EM vaid me jääme, et vanasti esimestel kontserditel, Ma kasutasin jõhkeldest pille, siis mul, kui kui oli selline korralik klubi atmosfääri suvi, inimese Digistasid, siis loo ajal läks poolteist tooli alla keeldu verd mitu, mitu korda loo jooksul esinemisühe loo jooksul pead häälestama uuesti üles pool. See on päris raske. Ma oleks tahtnud seda veel lisada sellele hiiu kandlelaagritele jämmidele, et minu mänguoskus on ongi põhimõtteliselt nendest jämmida Stad seal käigus nagu oled samas tempos sama samade lugu, sama loo poogendusegatsengu mänguoskus tuligi. Millest esimeste esimeste laagride öösel. Aga Ramo ise sa oled ka ju multiinstrumentalist, et sa oskad nii palju pille mängida, sellepärast ilmselt tuli ka see oskus niimoodi. Ma ise ütleks, et ma ei oska ühtegi pilli mängida, et tema on selline tunne, et minu, minu põhipill on Kiiu kannel, et ma, ma küll ei mängi seda nagu märgatavalt paremini kui muid pill, aga ma see side, mis mul seal on, on kuidagi muidugi füüsiline. Kui ma mängin näiteks kitarri, mandoliini baskid, tarri või flööta, siis on sihuke kuidagi õpitud, aga, aga see mis siia panna, mängida, sest seal on seal on veel midagi, lisaks, mida ma Ma täpselt ei oskagi defineerida. Ma üritanud seletust nii nendest kui võtta mingi lugu, mis üldse ei meeldi, mingisugune kole, rahva rahvalikke, laulan õllepruuli näiteks väga-väga kole. Muus mõnus õudselt mõnusam mängida. Aga mis Markol sellele Hiiu kandlel eelnes? Mitte midagi, ma ei ole ühtegi muud pilli mänginud, sema laulnud, nojah, no ütleme nii, et Ramon, muusik, mina olen Hiiu kandlemängija, et seal seal on nagu see koorilaul on päris kõva tegija. Ja tegelikult seal on kuulda seda koorilaulukoorilaulu, ma ei ole tunnenudest laulate mesilaskooris laulsin muidugi tammel. Aga sealt kandle juures nüüd selle loopimise juurde, et mis see elektrooniline osa, mis, mis seal toimub, teie? Meil mõlemil Markol veits rohkem mull ja Looper on siis nagu minu jalal. Et lupja iseenesest on lihtne masin ja me ei tee seal ka midagi erilist, selle selle puuluubi ajal, et lihtsalt väga hästi teed lihtsalt pole, me salvestame need jupid ja need korduvad, paneme kinni, uuesti käima ja ja efektid on siis need, mis nagu. Alustasime niimoodi lihtsalt proovimise mõttes me proovisime, tegime, mängisime lisama, mõtlesime, et võiksime mingi bändi teha ja proovisime, võisime Laaemmisime siis Rama Ataga ühendame igaks juhuks arvuti juhtuvad külge valmistasime. Ja siis saime kohe salvestasime ära. Sellise kõva inspiratsiooni. Ma arvan, sellest esimesest sessioon sessioonist on, on üks lugu, mis me siiamaani on kavas. Mis lugu seal ümber? Pärast tulid laulud, ei oleks natuke popimaks peale seal novembri pole ühtegi lugu, kus me ei laula enam vist mitte. Alguses oli rohkem. Alguses oli vist instrumentaallood isegi vähemalt pool või isegi ülekaalus. Esimese esinemise. Aga kui nüüd ütlesime laululugude peale, läks, et kust need, kus need laulud tulevad siis toolist. Kas, kas otse omaenda südamest? Osaliselt nad tulevad. Niimoodi. Improvisatsioon improvisatsioonilised jah, et kui me jämmime mängime, proovime mujalgi, siis tulevad mingisugused sõnade lausekatked, midagi, mõned, kus on nagu rohkem Salme, need on ikkagi kirjutatud. Gennadi rahulikult, kuskil eraldi. Aga, aga sellised, kus sa mõned hüüatused sees, need tulevad inflatsiooni. Südamest ikkagi. Oleneb ja oleneb südamest, millega me improviseerima punasega. Nii et kokkuvõttes kas on õige öelda, et et see ongi nagu improvisatsiooniline materjal? Kõik? Ta oli päris kõik, ei ole päris kõik, ei ole jah, aga paljud lood on küll sündinud sedasi kergelt selles mõttes kergelt, et ei ole komponeerimist, seal on muusikaline pool on küll valdavalt dist improvisatsioon. Mängu käigus sündinud käigus sündinud luurest kuulame üle need toored lindistused ja püüame paremaid kohti jäljendama hakata. Ja mis see teine pool on sõnade poole? Ja no sõnade puhul on ka nii, et nad ongi, nagu mõnedes lugudes on sellised hüüatused või või mõned laused või vahel ka lihtsalt tähendusetu häälitsemine, et need on sealsamas sündinud, kus me mängime parasjagu. Ja siis, kui on pikemad salmid, siis, siis need on nagu kirjutatud, lisaks. Kas te mõlemad olete kõikide lugude kaasautorid või? Nii tundub küll nii jah, tekste on need, kus on pikad salmid, need on valdavalt Marko tehtud ja kui on mingit seadet vaja mõelda, et kuidas, kust alustada, kus lõpetada ja mis järjekorras ja siis seda teeb ikkagi Rama rohkem. Oma storiga ja võib-olla isegi lõbusad, aga mõni mõni on päris kurb ka. Nagu peab olema. Seda võib veel mainida, et meil on tegelikult lugusi, neljas keeles on eesti keeles val suurem osa, siis on vene keeles, siis on soome keeles. Ja siis on Slovakkia, Moldaavia, mis segu sellise kui, kui võib nii öelda, vot ei tea, kui oleneb, kes kuulab. Aga. Kui nüüd Slovakkia Moldaavia raadiot Kuulavad kare, ei, kindlasti mitte ja millised ei meeldinud neile ka, kui me väidame, et seal on tegelikult päris kindlasti pudikeeles lihtsalt. Aga ta kõlaliselt meenutab siis neid keeli nagu teie enda jaoks ja romu jaoks küll arvan. Ma arvan, et see tekitab neis väga suurt põnevust. No äkki peaks siis tegema ühe loo tšehhi keeles võib-olla mingisugune arusaamist lõuna või lääneslaavi keelest, aga aga ma ei tea, võib-olla võib-olla lihtsalt ajuti ainult see oleneb nagu need sõnad, sa pead silmas ühte konkreetset lugu, eks ole. Vaadetega Poolaga, Mongoolia kelgu, nojaa, no tuleb, on neid on palju tegelenud seal ja, ja noh, need on sellised lihtsalt pretensioonitud vallatlemised keelega väga midagi, väga mingit väga tõsist. Filoloogilist väidet seal taga ei ole. See on tegelikult minu jaoks ohvi, minul on minu jaoks alati, kui tekst on abstraktne, see fantaasia töötab selle teksti palju suuremas kui konkreetne mulle vähemalt niipidi. Siis ma kujutan ette seda, seda, seal ei ole piir, et kui sa ütled näiteks laulus, et ma armastan sind seal nagu armastan ainult nagu abstraktne mõiste. Aga ikkagi sa paned mingisuguse ploki sisse. Kui ta nagu Simson päeva siis on nagu, nagu sa võid mõelda nagu ükstapuha, mida ja millises meloodias tempos laulad seal näha. Võib-olla sellepärast et sellepärast ei olegi võib-olla hea öelda, et seal, slovaki ta, las ta jääb lahtiseks, igayks kuuleb, just Hiiu kannel on 1000 aastat vana, Bild on kõikide nende poogenpillide esivanem. Et viikingid mängisid seda ja harva, kui, kui lava peal on pärit olnud, nii, nii vana pill lasi aktiivselt. Ma ei taha seda kuulsust ainult oma või noh, meie meie tegemistele võtta, aga põhimõtteliselt me püüame kasutada seda hiiu kannelt kui hästi traditsioonilist instrumenti võimalikult vabalt. Et sageli selliste vanade rahvapillide juures jäädakse pidama selle juurde, et õpitakse ainult mingit autentset, rituaali, mida sellel pillil kunagi mängiti. Mis on meie arvates väga oluline ja me ise teeme seda ka ja saame sealt inspiratsiooni. Aga ta nagu tahame näidata võimalikult laia võimaluste spektrit selle pilli juures. Et Hiiu kandle mängimine ei tähenda ainult rahvamuusika mängimist, see pill nagu nagu iga muu pill. Aga loomulikult on, on väga oluline, et sa tead ka neid juuri, traditsioone, oskat, oskad sealt inspiratsiooni saada. Organisatsioon on siiski 19. sajandi traditsioon, mis lasi väikestele Bidena säilus sai ilus täna, nii et ta oli nagu põhjust välja surnud vahel. Et seda me ei tea, mis, mis seal pilliga mihukest pill oli 1300. Et, et mis siis tehti, niukene mikroob seal siis olime ikka, mis, mismoodi. Mis lugu siis mängite või midagi, et seda me ei tea? Jah, no kindlasti jah, seal oli 19. sajandi tranitsetailsed erinevused pilliehituses mõjutavad olulisel kohal, mida mängida soengustiili, mida mängin, kas roopal lame või, või mitte ja nii edasi. Mitut keelt korraga pead mängima? Selles kavas, mis te esitate, kas seal, kas sealt tasub otsida mingeid neid siukseid, traditsioonilisi, mingeid elemente ka kusagilt mingitest meloodiates? Seal on, kellel on, seal on nii meloodiates kui, kui vahel ka sõnades on, on viiteid päris traditsioonilisele Hiiu kandle või Johiko repertuaarile. Enamasti ta ei ole niimoodi, et me võtame aluseks mingi rahvamuusikaloo ja siis hakkame seda töötlema, vaid pigem vastupidi, me lähtume nagu mingist oma inspiratsioonist, aga kuna kuhugi pakime, põgime sisse minema, et see, kuna meil on see taust olemas ja me oleme mänginud traditsioonilisi lugusid ka, et siis nad järsku mingil hetkel tulevad esile kuskil ootamatult, võib-olla isegi vahel ka kontrastsemalt, et see on, sellepärast me saame folkfestivalidel esindada. Saame hipster festivalil. Üks asi, mis mul veel tuli meelde, oli see, et see väikese Ghana teema, et ma lugesin, et Marko, sa mainisid, et olles käinud välitöödel Ghanas see oli, tekkisid ka nagu mingid muusikalised seosed sellega, mis sa seal kuulsid. Kas, kas seda tasub ka otsida seal sellest teie loomingust? Ma ei tea üldse, mis seal Ghanas kostis. Otsida võib aga leida vist on raske, ma arvan. Ja ma ei oska öelda, et kindlasti mind see Ghana muusikat inspireerib ja me alustasime improvisatsioonidel ka küll, kus ma püüdsin jäljendada mingit seda stilistilist loogikat, mis seal, mida ma kuulsin seal Põhja-Ghanas. Aga ta on ikkagi kaugele, otseselt otseselt mingi kvaliteet ei ole. Lisaks sellele, et Marko mängib Ghana piirkonnaltanud vastav vastav instrument Ghanas, siis poogenpill sarnase sarnase nagu mängutehnikaga. Need on nagu ümber maailma igal pool, sellised nii-öelda hiiu kandled Mongoolias on oma ja Hiinas on mingi Indias on ja seisa Ghanas poogenpill pilli Kaanabildises Marko aga skaalas mängima, mis, mille nimi oligi turna turna ajal selle tulla lugusi, ta saab vandega mängida küll hea ja seda küll jah, ja, ja samas ka Marko kalakäikudes tal on tuhandeid MP3 asi, mida siis nagu kohaliku muusikaga mis minu arust on sinu muusikamaitset ja pisut ka puuluupi kindlasti olemas mõjutanud. Me oleme isegi koos olles neid nüüd demagana Ghana materjali kuulanud, seal võimas, võimas nagu see, kui me improviseerima ja siis ma vahel alustan kuskilt mingi sellise käiguga, mis sealt kusagilt tuleb. Aga ta üsna pea nagu muundub. Ja Ramon lisab sinna oma oma käsitlust ja siis siis ta ta muundub, et et sellepärast ma ei julge öelda, et jah, et seal osaleb ta, ta kindlasti on lähemal Eesti ja Soome rahvamuusikale kui Kanamale, aga mingi sarnasus seal on ja võib-olla ka mingi esitamis. Temperament on natuke sarnane, vahel mõne loo juures. Ghana muusikutele. Püüdleme selle poole. Aga kas ma saaksin täpsustuseks, et nende Kaana välitööde kohta, et millal need olid ja millal? Nädal tagasi tulin viimati lahtisi ja ma ja ma teen. Ma olen antropoloogia doktorant Helsingi ülikooli seal ja siis mu välitöö on seotud siis Põhja-Ghana piirkonnaga ja seepärast ma käin seal. Aga ma jõulisel nagu spetsiifilised muusikat, aga kuna see mul selline hobi ja kirg, siis ma tegelesin sellega ka vahepeal ja pääsen religiooni, antropoloogiline uurimissuund, et ma uurin seal matuserituaale ja siis suhted tratsionalistide kristliku ja islami kogukonna vahel. Väga põnev iseenesest. Aga ma tahtsin seda veel täpsustada, et kui Marco mängib seda Turnat, siis ta ei mängi, eks ju, mitte teie bändis, vaid lihtsalt see oli mõeldud, et ta. Seal on vist humal pill ei olegi? On küll jah, ei, ma seal Ghanas mängisin seda vahepeal lihtsalt, et lihtsalt niisama ja, aga, ja siis ma õppisin mõni mõningaid laule, mida seal oli lihtsam õppida ja, ja siis mängisin, esitasin ja, ja seda on üsna lihtne teha tantslike ühekeelne pill. Et kui sa juba Hiiu kannelt oskad, siis on väga lihtne seda tunnet mängida. Aga niimoodi puuklubi koosseisus meil meil muid pille ei ole, et et me julge ka nagu seda ust avadestelt Ramolon, neid terve toatäis erinevaid pille, mida ta siis võiks kõiki kasutama hakata, et me jääme esialgu jah, vähemalt selle juurde, et vaatame, mis võimalused Hiiu vallaga on ja kasutame seda koos elektroonikaga, mis juba väga palju avardab kõiki neid kõiki võimalusi. Tramulan oma oma sooloprojekt, pastakas, kus ta mängib muid pill kõiki pille, mis on olemas mõnus.