Tere, head kuulajad on viies juuli, kell on 12 ja 11 minutit. Suvetuuri stuudios on Johan Randvere. Kuulame nüüd ühtelugu, mille on kirjutanud Rasmus puur, see on tema tsüklist Aastaajad ja see kannab pealkirja sügise esitab Linda-Anette verte. Kõlas Rasmus Puuri sügisetsüklist Aastaajad, mida esitas Linda-Anette verte interneti vältel arvatavasti laiemale publikule tuntud kulindade Suss. Värskelt abiellunud viiuldaja on meil stuudios, tervist. Tere. Hakkame siis kohe algusest pihta, millal sina hakkasid viiulit mängima ja miks? Viiulit, ma hakkasin mängima 20 aastat tagasi, kui ma olin neljaaastane. Ja ma arvan, et vanem õde oli mulle eeskujuks kodus, nii et siis ma hakkasin vanematele rääkima, nüüd mina tahan ka viiulit mängida. Kuigi neil plaanis ei olnud nii varakult sellega algust teha, siis ma ei jätnud neile väga valikuvõimalust. Nii et visadus viib sihile. Sinu vanemad, samuti muusikud ja nii selles mõttes alustada oli hea platvorm alisusele jagades, kõik ümberringi tegelesid sellega, et siis ei olnudki nagu ei tahtnud millegi pealegi. Ja kus sa siis läksid muusikakooli lõpuks siis ma läksin muusikakeskkooli esimeses klassis peale. Lõpuni käisin lõpuni, kelle juures? Ma alustasin tegelikult enne kooliminekut, õppisin Tiiu Peäske juures, siis esimesse klassi läksin Ivy kiriku juurde ja hiljem õppisin Mari Tampere. Nii et selline võimas viiuli õpetajate hulk on seal olnud ja ma tean, et sa oled õppinud eesti muusk ja kreemjas samuti, eksju. Tead, ma olin tegelikult ühe aasta ja enne seda, kui ma läksin Soome Sibeliuse akadeemias ja Soomes olid juba mitu aastat ja Soomes ma nüüd aasta tagasi lõpetasin, bakalaureuse ja nüüd jätkan magistris. Kui räägime natuke Soomest, kuidas on siis kuidas seal Soomes õppida tingimused ja kontsert, elu, kogu see asi? Õppida on Soomes väga hea et kui ma pole linnana Helsingist nii väga, ei vaimustu, siis õppimiseks ja harjutamiseks, see keskkond on väga soodne. Väga inspireeriv kõik, kõik see kontserdielu ja, ja see, kuidas, kuidas kooli õhkkond, kõik, kõik ümberringi on, see väga soodustab, et selline. Nonii, rahulik, kas see on tõsi, et Sibeliuse koolis saab ka öösel harjutada, pole mingit sellist asja kuulnud, seal teatud harjutusmajad, mis on lahti, saad, saab küll, on, on lahti ja kui ma enne kui ma läksin, siis ma olen seal plaan, et ma kõike tärjetantsil tegelikult juhtis seda fariksikut, karda ühelegi harjutasidki öösel. Paar korda küll jah, ja kindlasti on seal neid, kes, kes seda tihedamalt harrastavad. Aga seal on selline, nagu kohe mõtlen, nüüd õpilased, saad öösel harjutad kas seal päriselt öösel harjutatakse siis ka või on see pigem selliseid, mängime lihtsalt ei määra, et seal ikka harjutatakse. Suurepärane, kes oli sinu õppejõud Soomes? Marian, tere, mis said vabalt emakeeles jätkata, ei oska. Seda küll. Aga sa putilitel kokku siis ka Soome muusikutega ja ma tean, et seal on ka Eesti kogukond nii-öelda, justkui päris palju eestlasi õpib seal niiet hoidsite kokku. Meeldiselt hoidsime kokku ja sest soomlased nagu eestlased, kui nad ei, ei ole võib-olla nii avatud, et neil on oma kogukond ja, ja rohkem, võib-olla siis rahvusvahelised õpilased omavahel suhtlesid, et õppeained toimusid ka inglise keeles kõik, et rahvusvahelised õpilased olid ühes rühmas ja, ja kohalikud siis teisest mitu aastat hoidil kukku. Kolm esimest aastat ma olin niimoodi täitsa seal, kohapeal ma bakalaureust tegin ja nüüd esimene magistriaasta läks, nii et ma olin tegelikult kahjuks. Keegi Eestis rohkem, saame koduigatsus ikkagi. Ma saan sellest väga hästi aru. Kas sa jõudsid olla Soomes siis, kui ka ju muskidele avati ja jääd siis, kui mina läksin, siseni päävatid, nii et oled jõudnud päris palju Sizardastega, käige kontsertidel ja. Kas oskad eredamad? See kindlasti raske, ise on väga raske. Kas teil oli võimalusel õpilastega kuidagi ise ka mängida? Orkestriga küll jah, et orkestri kontserdid toimusid, räägi sel ajal väga-väga eriline, kuidas mängimised? See on teistsugune, see on ju selline saal, mitte justkui nagu ütlen küll hästi nürilt, aga mitte nagu koridori stiilis kontsertsaal, vaid seal saab istuda ju selja taga. Ja ümberringi on jah, igal pool hästi sihuke erinevad tasandid. Et seal nii kuulata on väga-väga lahe, kui, kui mängida on ikka võimas tunne. No väga tore, ma tean ka, et sa oled ju Vanemuise sümfooniaorkestri kontsertmeister ja kui pikalt sa seal juba oled olnud? Seal ma olen nüüd olnud ühe hooaja, see on ka põhjus, miks mind Soomes see aasta oli vähem näha. Ja oled siis, kui ma kujutan ette, et keegi läheb Vanemuise kontsertmeistriks hoobilt omandad palju repertuaari väga palju väljakutseid olla erinevate stiilidega, ooperite, sümfooniaorkestri kontsertidega, muusikalid. Ja ilmselt esimene aasta teatris ongi võib-olla kõige raskem, sest repertuaar, mis teistel on juba varem omandatud, tuleb niimoodi ühe prooviga siis selgeks teha ja mitte ühe prooviga, vaid selles ühes proovis peab juba kõik selge olema. Et aga see on väga no väga palju õpetanud ja ja väga hea kogemus on saanud. Ma kujutan ette, et sind on ilmselt seal juba ka vastu võetud, väga omasse seltskonda. Ja seal on nii nii soe õhkkond ja kohe algusest peale, enne kui ma seal töötasin, ma käisin seal mõned korrad mängimas, et juba siis oli selline soe kodune tunne alati sinna minna. Ja kas sa oled ka nende ees mänginud? Ja olen paar korda. Suvel on seal traditsiooniline kassitoome kontsert. Mida te olete mänginud? Kassitoomel ma mängisin eelmisel suvel modi Chardasid. Ja sedasama siis mängisime ka, kui oli aastavahetuse ball, mis on ka seal iga-aastane, siis koos klarneti stima Tanyanakiga mängisime, mängisime ka seda sama lugu oli selline lõbus. Väga tore, kas arvamusel on praegu siis suvepuhkus? Praegu on meil 100 puhkus ja sinul, kui kontsertviiuldaja on täpselt samamoodi suvepuhkus, ma loodan. See on täiesti harukordne ja esimest korda üle väga mitmete aastate, aga mul tõesti on suvepuhkus. Et seda ei ole mitu suve juhtunud. Aga, aga nüüd ma arvan, et olisi oligi õige aeg, et, et võtta, see tähendab. Absoluutselt see on ikkagi tähtis, tähtis osa. Ma naudin seda väga, sest võib-olla seda enam ei juhtu, näiteks jälle järgmised aastad, ma loodan, sest see on ka tore, kui palju teed, kus sa praegu elad üldse? Ma elan tallinnas Tallinnas, aga Tartus kui töötad, siis Tartus sisenenud äärtes ja suvel, kus saarlased, suveveed, on sul mingi spetsiifilised kohad, mingid traditsioonilised sõidud. Traditsiooniliselt sõidud on mul Otepääle, kus on minu vanaema, suvila ja Hiiumaale, kus elab mu teine vanaema, nii et need on sellised kaks kohta, kuhu ma alati püüan ikkagi suvel jõuda. Kas sa külastad ka, meil oli hästi palju festivale suvel Eestis, kas sa külastad ka nyyd? Ja ma natukene sain osa nüüd Rapla kirikumuusika festivalist ja siis on muidugi Järvi festival kus ma olen ka ise osalenud eelnevatel aastatel, seekord lähen kuulama. Väga kena. Räägime sinu plaadist, ma tean, et sa oled plaati välja, plaat on juba salvestatud. Ja seal mitte ainult ei mängi viiulit, vaid seal on ka teine osa seal, sa oled kirjutanud luulet. Just räägime sellest, see on ikkagi väga. Kuidas sa sattusid luule juurde? Esimese luuletuse Ma kirjutasin umbes 10 aastat tagasi kirjanduse tunnis. Ja siis oli seal igav. Ei, mul ei olnud seal kõige esimene luuletus oli tegelikult meil kirjanduse õpetaja, tegi sellise ülesanded, ümbriku sees olid ajalehtedest välja lõigatud sõnad ja nendest tuli luuletus kokku panna ja see oli nii põnev. Et siis edaspidi, kui olid mõned tunnid hiljem ülikoolis loengut, kus natukene, kas kipud uni peale tulema, siis ma selle uneunega võitlemiseks mõtlesin, et nii, nüüd kirjutan ühe luuletuse. Aga kas see kuidagi tuli hästi loomulikult, et keset tuli, ma ei ole kunagi mõelnud, et nii, nüüd ma kirjutan sellest või sellest vaid ikkagi kirja on saanud lihtsalt see, mis enam enda sisse ära ei mahu, tuleb kuidagi välja valada ja see on kuidagi siis. See luule on saanud selleks asjaks. Ja siis, kõige rohkem sa oled aru saanud, oled kirjutanud siis, kui ta oli välismaalt. Ja siis ma kuidagi ja taasavastasin selle, et vahepeal oli paar aastat vahele jäänud. Ja siis selle luuleraamatu ja plaadi nimi on kahe südamega. Ja see ongi siis sellest, et kui ma olin Soomes siis ma olin justkui kahes kohas, et mu füüsiline süda oli seal, kus ma, kus ma õppisin. Aga see kodu ja kallite inimeste igatsus oli nii suur, et tegelikult päris päris süda oli alati kuskil mujal, nii et ka sina jääd kui võidulaulu ja kindlasti võib ära käia, aga, aga kodu on siin. Kodu on seal, kus on kallid inimesed. Tõsi tahaks veel rääkida sellest plaadist, kes on seal, loeb luulet. Luuletusi loeb Harriet Toompere. Ja tegelikult see see idee, et koos teha selline kontsert meil siis aasta tagasi, poolteist aastat tagasi oli juba esimene kontsert. Idee oli alguses lihtsalt teosed sooloviiulile, Harriet loeb luuletusi. Alguses mul ei, üldse ei tulnud pähe, et need luuletused võiksid olla need mina olen kirjutanud. Ja kui me kokku saime ja mõtlesime, et mis luulese võiks olla siis ma võtsin julguse kokku ja näitasin talle enda luuletusi. Ja siis mõne minuti pärast ei tulnud enam kõne allagi, et midagi muud võtta. Et sellest kuidagi spontaanselt sündiski selline projekt, et mina isegi see oli, oli suurem asi, et, et mu luuletused jõudsid avalikku avalikku publiku ette, mida ma ei oleks kunagi osanud. Unistada või, või karta. Ja siis, kuidas tekkis see mõte, et salvestada, kelle mõttelisele? See oli tegelikult Harrieti mõte enne esimest kontserti, Me sättisime, meil on alati selline lavastuslik pool ka, et erinevates paikades, kus me oleme esinenud. Me paneme auto laeni asju täis vaipu, tulukesi kardinaid ja siis, kui jõuame kontserdipaika, need mõned korrad. Me oleme käinud mõisates, mida me ei tea üldse enne, mis seal on. Ja siis lähme hakkame lava kujundama. Et siis panime seal vanalinna muusikamajas oli see esimene kontsert, kujundasime seal seda lava ja siis ärrit ütles, et tead, selle läks ikka plaadi peale salvestama. Mis alguses oli võib-olla ehmatav ideemajaks, sest majandus ja selle peale tulnud. Aga üsna ruttu ma tundsin, et jah, ma tahaks seda teha. Aga tegelikult ma olen alati unistanud ka, et niimoodi vaikselt väga-väga sügaval südames, et need luuletused raamatukaante vahele panna. Ja siis tunduski nagu selline väga loomulik sümbioos, et et see on ka nagu selles mõttes tore, et saab ühegi teise varju pugeda, et kui oleks ainult laad, siis siis oleks, võib-olla ma tunnen, et võib-olla ma ei oleks valmis ja ainult luuletused päriselt luuletaja. Et siis on, on tore, et seal need kaks asja kokku panna. See on väga raske küsimus, aga kas sa oskad öelda, mis teeb inimesest päris luuletaja? See on raske küsimus, jah. Ja sellel ei peagi kohe vastus olema, ma olen kuulnud, justkui ma võin seda muidugi kogemata valesti edasi öelda. Aga ma olen kuule, Juhan Viidingu käest olla küsitud, et mis teeb, luuletas päris luuletaja. Ja siis ta oli pikalt mõelnud ja lõpuks öelnud, et et päris luuletan see, kellele tuleb öösel üks mõte. Kui näiteks, kui ta magab, magab vaid on voodis juba magamas. Ja ta tõuseb püsti ja läheb laua taha ja katab selle mõtestada, sõnades Elleni ei lõpeta kui selts aastate selline. Selle teooria järgi ma isegi võiksin öelda, et ma olen luuletaja, aga ma ei ütle. Kuigi jah, neid seda on, on tulnud ette, et lihtsalt ei saa magama jääda enne, kui pole kirjeldanud seda mõtet, mis pähe tuleb. Mina olen kursis nipi, et kui kuidagi ei tule und ja kõik mõtted segavad ka hästi palju keetke kuidagi mõtted käivad ringi, siis tuleb minna laua taha just oma käega mitte trükkida. Oma käega kirjutada nii-öelda nagu välja nüüd öelda. Ja siis on pea kuidagi tüli valmis magamiseks, see aitab, tihtipeale räägime muusikapaladest ka, mida seal plaadil viiuliga esitad. Seal plaadi peal kõlavat. Plaat algab ja lõpeb Bachiga. Ah, on ja paha on minu lemmikhelilooja ja Bach on selline selline pühalik muusika, millega sobib nii alustada kui lõpetada ja mis algab teemani partiitast sarakandiga. Ja lõpp Pealt, C-duur sonaadi, Largo, aga. Siis vahepeal kõlavad Jon kariljana Ameerika helilooja teos Reet Valing kriisis. Ja siis on eesti muusikat, mis oli minu jaoks hästi oluline, et seda oleks plaadi peal. On Tõnu Kõrvitsa pala eleegia üksindusele ja Rasmus Puuri kaks lugu tsüklist lasteaiad sügise kevade ise Tõnu kõrvitsatehase leige üksindusele. Tegelikult muusikaliselt oli selle idee algus, et see oli esimene lugu, mida ma teadsin, et ma tahan seal salvestada. Ja kui meil need kontserdid olid, siis kontserdi pealkiri oli selle teose järgi eleegia üksindusele. Nii et see plaat on selles täpselt samas järjekorras, nagu teil olid kontserdid. Jah, algselt meil olid ka kontserdid natukene teistsuguse kavaga aga, aga see idee jäi siis jäisemaks luuletused kitsamaks. Ja sündisid täpselt kordamööda pala luuletus pala luulest. Ja lõpeb ka muusikaga. Ja tegelikult algab luuletusega. Ja siis aga esimene muusika balansis. Väga uhke, kas sa oled kirjutanud juurudega luuletusi pärast müüd? Ja ma küll, esimene hetk, kui ma panin kokku selle raamatu, siis ma tundsin, et siis tekkis väike paus kuidagi selline saad mingi terviku valmis, läheb aega. Aga nüüd aasta jooksul on tegelikult ikkagi päris palju, juba juhtidel on, ma lootsin, et äkki ei tule. Äkki veel tekib kunagi veel neid avaldada, aga on tulnud ja ja, ja mis seal raamatus on, nende luuletustega on, on see, et see on justkui nagu terviklugu, et võib ka muidugi teha, mulle meeldib luuleraamatut töid teha, niimoodi keskelt lahti vaadata, mis mulle ette jääb. Aga, aga kui seda lugeda algusest lõpuni, siis moodustab sellise tervikloo. Athenas inimesest mõelnud sellise suure läbiva joone vormi. Ja et selline otsiva inimese teekond koju Et võid justkui panna nagu sellel luuletuste kogu meile siis ootused, selline tervik. Väga tore. Mis teil, töö nüüd Vanemuise seed eeshoid ootab seal tulevases. Vanemuises veel enne uue hooaja algust on see iga-aastane kassitoomekontsert, mis on 30. juulil juba varsti ja ja siis on veel natuke suvepuhkust ja septembris on siis soojava kontserdid. Ja mis te avakontserdil mängida? Ma ei tea. Mis saab olema põnev, neli ülejäänud, väga hea, mul on hea meel. Mis me veel võiksime rääkida sellest, kas harietiga muidugi ka see koostöö, ütleme, näitlejaga usaldada oma luuletused? Harriet on muidugi siis järelikult väga kena inimene ja kohe võttis lõõtsad omaks. Ja ta on väga kena inimene, kina on isegi vähe öeldud, tan täiesti imeline inimene, et et ta võttis need luuletused omaks. Aga et kõike seda tegin nii südamega ja ja no tõesti nagu noh, võttiski, tegi nagu oma asja, et ta ei lepi kunagi sellise pooliku või käib kah variandiga, et alati pisidetailideni. Ta annab endast kõik, et et tulemus oleks, oleks selline, nagu, nagu ta on ette kujutanud. See on väga-väga suureks eeskujuks ja ilma tema toetuseta. Ma ei, ei oleks kunagi midagi sellist ette võtnud. Kui te see plaat nüüd välja tuleb kas te olite ka plaadiesitluskontserte? Ja meil on plaanis plaadi esitluskontserdid Tallinnas ja Tartus. See ei ole veel päris kindel, aga ma loodan, et õnnestub. Kuna me oleme ühe korra selle kavaga esinenud Draamateatris siis loodan, et äkki õnnestub ka klaasiplaadi, esitluskontserdid ja teatrites, et siis Draamateatris ja Vanemuises. Aga need kuupäevad ja. Kas sel sulada, eks ju aga kindlasti saab seda kuulata. Kui tore, kas sul on veel lõpetuseks mõni selline mõttetera soovitus mõnele kaasviiuldaja-le, kes kindlasti kuulab meid lihtsalt kuulajale? Suveks, kas peaks mängiva viiuldaja hommikul harjutusi või Ma ütleks, et mul ei ole olnud, ma olen see suid eesti puhanud esimest korda ka viiulimängust, piinlik öelda, eriti iseenda ees. Et tekib natukene selline paha tunne. Aga, aga tegelikult seal värskenda, et kui on võimalus, siis tasub ikka võtta vahepeal natukene puhkust. Kui on võimalus Eestis hekiga muusikatel eriti seda võimalust ei ole. Ja kui seda võimalust ei ole, siis on ka tore. Aga kui on, siis mõjub värskendava näo ja siis jõuab tikkides suur igatsus ja uue värske hooga jälle edasi minna. Kas teie plaat on muidu hooandjas ka üleval? Ja meie plaat on hooandjas üleval ja seda saab veel toetada. Kuidas seal saab, et kui ma võtan hooajad hooandja lahti, siis siis te olete spekelduaavel sussi ja seal sussi sussile salvestatud. Ja see raamat ja plaat tulevad sussi nime all, sest kõik need luuletused on kirjutatud sussina, plaat on salvestatud, sõitsin, et see on ikkagi see teine esitlus. Ja aga, aga see on ka hea selline, kuidagi mõnus tunne, et justkui nagu ei ole enam mina, et, et iseendana on võibolla raskem ennast nii-öelda reklaamide teha. Aga siis ma mõtlen, teisend, keegi lind hääletuses, kes oli veel hiljuti ja hooandjas siis Linda-Anette soss ja see pealkiri on siis raamat kaldkriips, CD kõigepealt CDd, siis raamat kahe südamega ja mul on Facebookis ka olen jaganud seda nii, et seda saab veel toetada. Toetame aitäh stuudiosse tulemast ja ilusat suvelind, aitäh. Sellega kuuleme veel nüüd Lindalite sussi miljonite verd teisiti, ühesõnaga siis salvestatud sussi ehitus, kõik oleks korrektne. Rasmus Puuri aastaaegadest osa kevade.