Hea meel on tervitada klassikaraadio otse-eetris võib öelda, et Eesti ainukest džässviiuldajat Liis Lutsoja, tere. Tere Lisette. Sa käisid klassikaraadios külas natuke rohkem kui aasta tagasi ja siis olid, et poole peal sinu õpingud Prantsusmaal, aga nüüd sel kevadel said need eduka lõpu ja sa õppisid maailmakuulsa jazzviiuldaja Didier Lockwood juures? On mul õigus ja sul on õigus, õppisin küll ja kolm aastat ma olin seal Pariisis ja just nimelt nüüd juunis said need otsa ja hetkel olen Eestis tagasi. Praegu plaani otseselt Prantsusmaale tagasi minna hetkel ei ole, aga jätaks kõik uksed, aknad, võimalused lahti. Läheme algusesse, sa tegelikult me õppisime koos Tallinna muusikakoolis? Õppisid, sina õppisid viiulit nagu ikka väikesed lapsed seal seda õpivad, lõpetasid selle ära. Ja mis hetkel sa said aru, et see klassikaline viiul ei ole see tee, millel sa peaksid jätkama? Tegelikult pärast Mul oli tegelikult lastemuusika, oli väga tore, mul oli väga tore õpetaja Liisojalal aga sellises vanuses nagu lapsed on mingi 16 17 noh, tõenäoliselt on neil 1000 muud huvi kui klassikaline, nii hull. Ja siis ma otsustasin, tegelikult vanemad sundisid mind nagu lõpetama, aga pärast seda nad andsid mulle vabad käed ja ma otsustasin. Ma ei taha seda pilli mitte kunagi enam näha ja siis ma jätsingi pooleli. Aga tahtsin, tegelikult ma tahtsin muusikaga tegeleda ka millegi palju ägedam, aga enda arust ja siis ma õppisin basskitarri vahepeal ja tegelesin helirežiimiga kõike siukseid, ägedaid asju. Aga üks hetk, ma jumala juhuslikult nägin telekast metsast oma õpetajaid ja plokkflöödikontserti ja minu jaoks oli see nagu see muutis kõik, et ma pole elu sees sellist asja näinud. Praegu tundub muidugi naljakas, sest ma olen nii selle sees, aga aga et kuidas ma suutsin 20 aastaseks umbes elada ja polnud kunagi kuulnud ka, et viiuliga saab umbes midagi muud kui peale klassika folgi teha, nii et pärast seda kontserti, mida ma räägin metsast, siis kõik muutus kes oskasid sel hetkel seal televiisori ees aimata, et ühel päeval on seesama mees, sinu õpetaja? Üldse mitte. Ei, minu jaoks on see siiamaani täiesti uskumatu, sest ta on ikkagi minu jaoks täielik superstaar. Ja ei. Aga kui ametlikult ei ole Eestis mitte ühtegi jazz viiuldajat, siis kuidas olid üldsegi võimalikud sinu õpingud siin Eestimaal? No selle eest ma pean tänu ütlema kindlasti otsa koolile, kes oli meid nõus vastu võtma ilma selleta, et sellist eriala üldse eksisteeriks. Et minu õpetajaks sai väga hea kitarrist ja pedagoog martsov, kes oli nõus mind oma tiiva alla võtma ja niiviisi me seal koos siis pusisimegi, et ega ta ju ei teadnud viiulist midagi ja ma ei teadnud asjast midagi. Siis me kuidagi, aga kuna meil oli väga hea klapp omavahel, siis me saime kuidagi kahe peale hakkama, et ma olen temale ka väga-väga-väga tänulik. Siiamaani me mängime päris palju koos, et väga hea sõber, pedagoog. Aga kuidas sai võimalikuks üldse see, et võib vist öelda, et oma muusikalise iidoli ja eeskuju juurde sa õppima jõudsid? Ma ei tea, ma olin nii, ma ei tea, kas selle kohta ütelda lollilt sihikindel või nagu ma olin oma peas välja mõelnud, et muud varianti Te ei ole üldse olemas, kui see, et ma lähen tema juurde õppima, kuigi ise ma ju ei osanud tol hetkel mitte midagi ja siis ma olin nagu. Tei. Ma pean sinna minema ja siis ma tegelikult tahtsin eratunde võtta, kuigi ma arvan, et see oleks täiesti võimatu, sest tal on ülikiire graafik, aga, aga siis ma avastasin, et tal on oma kool, kus ta õpetaja Pariisis ja siis ma käisin seal alguses meistrikursustel, mis on sihuke nädalane iga kevad. Ja siis sealt ma sain niisuguse tõuke, et kuigi ma sain aru, et mu tase ei ole kindlasti mitte nagu vastav aga mul oli tõesti sihuke loll, sihikindla, siis ma proovisingi pärast otsa kooli lõppu sisse saada ja ma ei tea, mis juhtus, aga. Et siit moraal, et tuleb alati proovida ka midagi väga tahad milline see kool on, kust tulevad need tudengid sinna? See kool on? Tan tegelikult, ta on Prantsusmaa üks kõige tugevam jazzi kool just sellepärast, et, et see on, seal on Prantsusmaa kõige paremad muusikud koos, kes on siis pedagoogid. Ta on väga praktiline kool, et, et tal ei ole siukseid väga palju teoreetilisi loenguid, mingeid asju, et hästi palju erialatunde nädalas bändi tunde erinevate õpetajatega vahetuvad kogu aeg, et see on nagu väga kihvt. Tudengid tulevad, enamjaolt on küll Prantsusmaalt, aga viiuldajad näiteks kunagi tahavad Didier juurde õppima tulla siis viiuldajad tulevad, et ikka üle maailma pigem-Euroopast, aga on ka Brasiiliast tulnud Ameerikast Venemaalt. Vot, ja siis õpilasi on tegelikult päris vähe, et seal on nagu kaks aastat, käid seal õpilasi vist kogu kooli peale kokku mingi 50 umbes niisugune päris pisike, seal on niisugune pere tunne, tuleb tegelikult, et see on hästi armas ja ta on Pariisi äärelinnas, et niisugune ega seal midagi muud teha ei olegi, kui umbes olla koolis harjutada ja mängida koos, et meil olid võtmed kooli, saime seal olla kogu aeg, kui tähtis on, et sihuke väga lahe tunne, fiilingalisel. Aga samal ajal kui sa tegelikult õppisid veel Pariisis, alustasid õpinguid Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Kuivõrd erinev see õpe on, kas neid üldse annab võrrelda, aga kartsin, et seda küsida. Ja ma kolmandal aastal, kui ma olin tegelikult kolmanda aasta ma tegin üldse kaugõppes siis Prantsusmaal tänu seal ma tegelikult nagu elasin Eestis ja ma lihtsalt lendasin sinna kogu aeg iga kuu ja kuna see Pariisi kool, mina tegin sellise eraprogrammi, et ma sealt mingit paberit ei saanud, siis ma mõtlesin, et tahaks ju mingit paberit ka saad, et ma siis astun siia sisse. Eestisse? Kindlasti ei, neid ei saa võrrelda. Ma ei saa öelda, et üks oleks parem või halvem kui teine võib-olla just selle poolest, et ma mainisin enne, et üks on väga praktiline kool, et ainult mänginud tõesti väga palju bändi tunde koos mängimist, ka Solphia rütmika on ülipraktilised ja hästi palju, näiteks rütmika tunnile pandi nagu rõhku, mis on minu jaoks ülioluline, mis Eestis mulle tundub, et nagunii väga võib-olla ei tähtsustada seda, aga vaat just see praktilisuse pool võib olla, aga endas on ka väga tore, et suurepärast õppejõud ja et meil on väike Eesti küll, aga meil on väga häid muusikuid, nii et see on tore. Ma pean seda küsima, miks sa astusid ka Eesti muusika ja teatriakadeemiasse? Üks põhjus on kindlasti see paber. Et kui ikkagi tahta Eestisse tõesti võib-olla nii palju loe. Aga kui tahta välismaal tegutseda, siis oleks ju tore, kui on mingit mingit sorti kõrgem paber olemas. Teisalt kindlasti ka see, et võib-olla natukene mugavus, et kui ma tulin nüüd Eestisse tagasi värskelt, ma tahaks kindlasti teisi noori muusikuid ka teada läbida, et see on tegelikult cool, on siuke lihtne mõnus viis, kuidas kohe saada seltskond sisse. Et et, et need põhjused ja muidugi uusi teadmisi saad teisi vaatenurki, et ma olen väga palju põnevaid uusi mõtteid saanud see aastaga siit, mida Prantsusmaalt võib-olla ei saanud, et üritada neid siis oma eriala oma viiuli peale, nagu ülekanded seal oli, mul ka tegelikult viiuliõpetajat ei ole. Et ma õpin ametlikult Jaak Sooääre juures. Ja siis Raul Sööt andis meile see aasta väga palju tunded. Väga äge oli. Nii et ootan järgmist aastat. Seda on rõõm kuulda, ma teen ettepaneku kuulata ja vahepeal, kuidas musitseerib sinu õpetaja Pariisis kelle nimi on Didier Lockwood ja mis, mida me kuulame? Loo nimi on haigele, räägi, mis on tegelikult, et ühe väga vana džässviiuldaja Stefan kabeli lugu ja kuulame, kuuleme. Klassikaraadio stuudios on külas džässviiuldaja Liis Lutsoja ja me kuulasime just sinu õpetaja Didier Lockwood i esituses tema enda õpetaja lugu on mul õigus? Jah, just nimelt siinkohal on vist paslik minna džäss viiuliajaloo juurde, kui kaugele need juured üldse ulatuvad? Ma ei ole võib-olla kõige õigem inimene sellest ajaloost rääkima, kuna ma ei ole selles nii pädev, aga minu jaoks võib-olla mis on võib-olla džäss viiuliajalugu nagu jaotub kahte siuksesse erinevasse leeri, et üks, mis tuleb USAst, sellised ka kõik seal 20.-te 30.-te paiku. Aga see on minu jaoks natukene nagu võõras, mina olen rohkem siit Euroopa poolt, et ja Euroopas sai see enam-vähem alguse vist kahekümnendatel kolmekümnendatel, siis Hodglamdifansiga, kus siis mängisid väga kuulus kitarrist Django Reinhardt, kes on võib-olla chibsija mustlasmuusikasõpradele nagu väga tuntud ja siis temaga koos mängis Stefan kadeli kes on siis võib-olla kõikide džässviiuldajat grand old vanaisa, kes siis pani nagu eurooplaste jaoks selle alguse ja, ja kuigi ta mängis rohkem sellist, võib-olla tõesti Kaczypsistiili siukest kergemat džässi, aga sellegipoolest, et sealt see nagu tuli ta oli esimene, kes pani viiuli nagu rütmimuusika siis konteksti ja minu õpetaja oli tema õpipoiss, päris õpilane vist ei saa öelda, sest ega ta kuskil koolis tunnides ei käinud, aga ta nägi tüdiseeri kuskil ja kohe, kui oli mingi 17 või 18 ja võttis ta kohe enda tiival nägijat, sellel poisil on vist potentsiaali ja võttis ta koos endaga mängima, siis sealt see idee sassis selle kasvatuse või õpetuse. Nii et sina oled nagu džäss, viiuliajaloo, selline otsene järeltulija ja siis on need ka ise viiulitunde siin Eestis. Milliste soovidega noored viiuldajad su juurde tulevad? No ma tahaks loota, et nad tulevad siiralt selle sooviga, et õppida džässi ja tunda huvi või rütmimuusika vastu üleüldiselt ja tõesti tunda huvi selle vastu, kuidas panna see niivõrd klassikaline nii-öelda pill toimima rütmimuusika kontekstis. Kuigi mul on vahel tunne, paljud tulevad pigem selle sooviga, et nad on tüdinenud klassikalisest muusikast ohjana tahaksin midagi kuulja ägedat teha, aga noh, nad võib-olla ei saa aru, et tegelikult see, mida mina teen, nõuab võib-olla veel kordades kordades rohkem pingutamist ja harjutamist, sellepärast et sul peab olema esiteks klassikaline tehnika ja teiseks sa pead klassikalise tehnikaga džässis palju ära ei tee, see on ikkagi niivõrd teistmoodi, siis sa pead õppima uue tehnika mis on väga-väga keeruline ja siis üritada seda, sest et tegelikult sa pead natukene imiteerima kitarri, saksofoni, et sa pead võtma seda nagu igalt poolt mujalt natukene asju ja see nõuab nagu väga palju pingutust ja mulle tundub, et vahepeal kõik õpilased ei saa sellest päris täpselt aru, aga on ka neid, kes saavad, et Nendega on eriti tore. Aga just, et, et mul on nagu, ma loodan, et õpilased tulevad rohkem selle siira sooviga, et tahaks et viiuliga päriselt Freudi muusikat mängida, mitte lihtsalt midagi ägedat ja kuuli teha. Ja kui palju sa tunned, et see on nüüd edasi oma Didier Lockwood ei õpetussõnu ja mõtteid. Oi, ma arvan, et palju vahel ma tunnen, et ma olen nagu väike koopia. Sest et, sest et minu jaoks see just see, ega ma ei ole kaua õpetaja olnud, ma olen umbes vist kaks aastat õpetajana, ma ei nimetaks ennast mingiks pedagoogik, sest ma võib-olla ma arvan, et mul läheb aastaid aega, enne kui ma tunnen ennast, et ma päris siukse pedagoogina. Aga Ma annangi enamjaolt edasi kritiseeri asju, kuigi ta ei olnud parim õpetaja maailmas, tema, tema oli rohkem selline, tulid kohale, meil oli mitu tükki tunnis, meil ei olnud eratunde kunagi. Siis sa küsid midagi. Ta mängib, etendab noh, te nii. Ja ta ei seleta mitte kunagi, et kuidas täpselt mingi asi käib, et sa pidid ise lindistama ise transkribeerima, ise mõtlema, mis sa tegema pead. Et ma üritan kuidagi tema neid tegevusi panna sõnadesse, et oma õpilastele nagu paremini seletada, teda ei tule vahel väga hästi välja, võib-olla ja võib-olla nad ei saa päris hästi aru, aga, aga, aga pikemajaama kopeerin kindlasti kindlasti kopeerindada palju. Me kuulasime saatetunni alguses Johann Sebastian Bachi loomingut hoopis ja nagu öeldakse, ei ole midagi uut siin päikese all ja sinagi ütlesid, et tegelikult Bachi looming on mingis mõttes tehniliselt vägagi sarnane sellega, mida sina, viljeled. Kuidas sa seda seletad? Muidugi, no esiteks ma ütlen seda, et klassika on igal juhul kõige alus ja viiuldajatele Bach on ka väga oluline. Et ma isegi harjutan seda päris palju, ma küll kuskil Bachiga päris ei esine, aga omaette mängin palju. Et tehnilises mõttes selles suurepärane, teiseks kõik need akordidest läbimängimised, et kõik on seal väga nagu selge, mis toimub ja väga äge on analüüsida seda, mis tema on kunagi nagu kirjutanud. Ja nüüd tänapäeval. Ma saan vaadata nagu rütmimuusikupilguna seal pilguga selle kõik üle, et mul on vahel natukene kahju, kui on, et klassikalises muusikas, kui nagu õpitakse nooremas astmes, et seda nagu ei analüüsita niiviisi või saada sellest niiviisi aru, et lihtsalt nagu mängitakse. Et võiks võib-olla rohkem nagu analüüsida ja vaadata, et kui äge see on, tal on kõik väga selge ja seetõttu tegelikult mängimist ka palju lihtsamaks, kui sa saad aru, millega on tegu, mitte see, et lihtsalt mängid noodist ära. Aga milline sinu tööprotsess üldse välja näeb? Harjutud mõnikord Bachi, aga ja o harjutamise protsess, no iga päev ma ikka üritan harjutada, kui vähegi aega on. Ja kui mul on piiramatult aega päevas näiteks, siis ma võtaks selle väga pikalt ette, et ma kindlasti mängin heliredeleid. Kindlasti mängin kolm kõlasi septakorde intervalle siis erinevaid, kui nad ideel on oma vasaku käesüsteem, siis ema tema mingeid mustreid. Klassikaetüüd, Bachi näiteks just. Ja siis tegelen jazziteooriaga kõike muud, et on improvisatsiooni poolt transkiptsioone, mängin transkribeerin teiste soolasid. Üritan kirjutada, mõelda lugusid niisugune, aga see on siis, kui on piiramatult aega, muidu, kui on kiire, siis limiteerib, mulle meeldib iga päev nagu käsi nii-öelda soojaks mängida, nii et kindel on see, et ma olin mingi tund-poolteist, peaksin saama kindlasti selleks, et oleks hea tunne pärast olla terve päev, et käsi on soe. Milline seal viiul, millega mängid. Oi. Et ta ei ole, ta on väga hea viiul, aga ta ei ole midagi erilist, ma sain selle oma emalt, kes oli ka kunagi nii-öelda või noh, oli ta siiamaani vahel mängib, kumma talle laenanud. Võtsin lihtsalt ära selle, et tema oli klassikaline viiuldaja, aga hetkel ta professionaalsel tasemel ei tegele ja tema siis kinkis selle mulle ja tema vanemad ostsid selle talle, et et ta, ta ei ole Stradivariuse, aga, aga ta on, on päris hea. No peale selle klassi kude jaoks ma olen selle pilli vist natuke nii-öelda ära rikkunud, sest et ma olen, kuna ma kogu aeg nagu võimendan ennast, siis ma olen ehitanud sinna süsteeme külge, et nagu noh, kuidas oleks parem ennast võimendada, aga aga selle jaoks, mis ma teen, ta toimib väga hästi. Ta on mulle väga armas. Nii et need noored viiuldajad, kes loodavad sinu juurde õppima tulles pääseda sellest igavest klassikalise viiulitundidest, siis tegelikult on heliredelid ja Bach ja kõik täpselt samamoodi. Muidugi võib-olla sa võib-olla, ehkki ma tahaks loota, et nad näevad neid natuke teises võtmes, et see ei ole ainult kuiv harjutamine. Intervallide rekordid on ju ka džässi, improvisatsiooni Is jazzmuusikas üliolulised, et sa kuuleksid neid, oskaksin neid sekundi pealt mängida, tunneksid ära, et ta ei oleks enam nii kuiv nagu harjutamine vaata et, et sa tead, et sellest on sulle endale kasu, et ma loodan seda, et nad saavad sellest aru. Millised on sinu enda muusikalised väljakutsed praegu? Nii praegu on, mul on üks tore bänd, kes mul on tegelikult olnud juba aastaid, aga noh, see on pigem nagu projektsest, noh inimesed on erinevast riigist ja kogu aeg ju ei ole aega tegeleda. Aga see on siuke džässrokiprojekt, kus mängivad eestist trummar Adamson, kitarrist Kristen Kütner ja Prantsusmaal siis basskitarrist. Ja teeme Jaanses rocki ja me oleme teinud palju kavereid, aga nüüd on sihuke kindel plaan järgmisel aastal saada oma muusikaga plaat välja. Et me niiviisi vaikselt nokitsema, see on võib-olla üks asi. Teine asi on mul ka üks uus põnev projekt Taani ja Soome muusikutega tänu Eesti muusika teatriakadeemiale, ma tutvusin nende muusikutega Taanis ja meil oli kohe nii klappe. Nüüd saame kohe paari nädala pärast Helsingis kokku ja teeme siukse sationi. Ja muidu niiviisi, Need on niisugused projektid, aga niiviisi Eestis näiteks on mõned tuuad triot, Mart Soogeva, mainisin oma armsa isaga Jaak Lutsojaga, kes on siis akordionist temaga üritame noh, panna, need on ju akordioni ka, võibolla siuke pill, mis päris, võib-olla rütmimuusikamaailmas ei ole siuke tüüpiline traditsionaalne pill. Aga üritame erinevaid seadeid asju teha, et panna ägedalt kõlama ja meil on, oli alles Venemaal kontsert ja augustis tuleb ühel festivalil Belgias. Et temaga on päris äge koos mängida, noh, seda ma arvan, nüüd, kui ma olin väike, oli seal palju raskem. Aga nüüd oleme nagu kaks võrdväärselt võib-olla, et, et saame üksteisest paremini aru. Aga see projekt, millest esimesena kõnelesid prantsuse eesti rokk Fievisjon gruppe, millel ongi nimeks Fusion, teine. Me võiksime kuulata teie muusikat. Mis lugu see on? See on üks üksainuke lugu, mille me oleme suutnud salvestada selle aja jooksul on väga aeglased selles suhtes. Lugu, nimi on, loo nimi on koos prantsuse keeles, mis tegelikult tähendab karu, aga sellel on pikem lugu, aga vaat et selle salvestasime eelmisel suvel Peeter Salmela juures, miks siis Masterdas hose Jozee Diogo Nevest, et kuuleme seda ja võib hoiatada, et läheb üsna rajuks just. Stuudios on Liis Lutsoja ja me kuulasime sinu ansambli Feusin kaks teost kompositsiooni ja see oli selline kruv rock džäss. Umbes selline žanri määratlus võiks olla, kui palju selliseid koosseise maailmas üldse on? Kui maailmas on väga palju, maailmas on väga palju Pariisis tõenäoliselt sadu. Et Eestis on väga natuke mugav muusika olla, et teed midagi teistsugust, natukene või midagi ja siis kohe tundub, et on nagu võib-olla ainuke. Aga maailmas on kindlasti palju. Te olete tegelikult üsna vana ansambel, kuidas te kokku saite ja mis ajendil te hakkasite sellist muusikat tegema? Selle koosseisuga tegelikult päris see ei ole nii vana, see on paar aastat, aga oti ja Kristjaniga ja ei tegelikult otiga, ainult Kristjan oli ka uus liige otiga, me alustasime tõenäoliselt juba äkki mingi 2010 otsa koolis. Et kui oli vaja eksami jaoks mingi koosseis kokku panna, et seal oli veel veel, oli tegelikult, kes seal olid. Villem Rootalu, Liina Quill. Ja Mihkel pilt alguses vahepeal oli seal kirge karjal ja kõige algusesse läks meelest ära ja ja Caspar Salo oli alguses tegelikult ott ei olnud ka alguses, tegelikult ei olnud neist kedagi alguses mina ei olnud, et, et et otsa koolis ja panime kokku ja siis nad kuidagi inimesed nagu mul oli kõikidega väga tore, aga kuidagi nagu vahetusid, nii et et jäid alles ainult Kristjani Ott ja siis passistima tõin jah, endaga siis Prantsusmaalt kaasa. Ja ma olen käinud teie kontsertidel nende aastate jooksul ja tuleb tõdeda, et publik mitte kunagi jääkülmaks, mis sa arvad, mis on mis, miks te olete nii vägevaid seal lava peal või aitäh? Ma arvan, et, et see on see energia, et isegi kui tegelikult muusika on ju väga, suhteliselt keeruline, okei, see ei olnud kõige keerulisem näide, aga, aga meil on ikka väga keerulisi lugusid. Siis inimene täiesti mul ema alati kutsub mingeid täiesti muusika, võõrad vanemad inimesed kuulama, onju ja siis nad on täiesti vaimustatud ja ma arvan, et just seal selle energia pärast, mis nagu lavalt tuleb, mis võib-olla ongi minu arust ju muusika juures kõige olulisem, vahet ei ole, mis žanreid sa mängid? No praegu te loodetavasti on, et järgmisel aastal oma muusikaga plaadi välja, kuidas teil see loomeprotsess välja näeb? No praegu jalgplaadi loodetavasti kindlasti anname välja see ja tulemata, aga noh, praegu on natuke keeruline sellega, sellepärast et meie passistan ja teises riigis pass on nii oluline osa, ehk siis me kolmekesi ott Kristjaniga nokitsema, see on natuke raske, iga kuu üritame kokku saada. Ja kõigil oli ju nii kiire ka kevadel, et et, et natukene on raske. Aga samas ma arvan, et kui me nüüd ükskord ennast kokku võtame, võib-olla Sebastiani, toome siia, teeme nädal-paar järjest kõva intensiivset tööd, siis ma arvan, et tuleb, sest et meil on hästi palju ideid. Väga palju, mõned lood on valmis, mõned lood on vähem valmis. Et need on vaja nüüd kuidagi kokku saada, kõik ja ära viimistleda, lihvida millised sinu enda muusikalised unistused praegu on. See on ka keeruline küsimus. Tükk aega oli mu kõige suurem unistus minna õppida eri juures. No tõesti, see oli mu elu ainukene unistus ja kui sa nüüd nii kiiresti nii järsku nagunii noorena täitus siis pärast seda ma korraks olin nagu, et mis nüüd? Et ma ei tea. Aga võib-olla ma olen isiklikus plaanis on kindlasti asjad, mida ma tahan osata. Mida ma tahan mängida, mida ma tahan luua. Võib-olla sellised isiklikus plaanis, sihuksed, unistused kindlasti kohtuda uute kihvtide muusikutega kindlasti välismaalt näiteks leida uusi tutvusi, muusi, erinevaid projekte, sellised väga tavalised muusiku unistus, et ma arvan me oleme väga rõõmus, Liis Lutsoja, et sa tulid täna klassikaraadiosse ja me lõpetame meie tänase jutuajamise džäss, viiuliajaloo algusaegadega, mida me kuulame. Lõpetuseks me kuulame siis sellesama Stetlangrafeli, kellest enne juttu oli teemalugu. Mainor Swing. Aitäh, Liis aitäh.