Väga suur rõõm on kõneleda ehtekunstnik Anna-Maria saarega. Ja põhjus selleks on see, et tort Tartu kunstimajas on avatud sinu isikunäitus, millel on pealkirjaks ehte ja elulood. Anna-Maria, ma olen lugenud ühest intervjuust, et selle eriala valikuga oli selline lugu, et kui seal õpetasid Tartu kunstigümnaasiumi sisse, teadsid, et sinu tee edasi viib sind Eesti Kunstiakadeemiasse aga eriala, sa valisid kõla järgi. Räägi see lugu jah. Oli kell nii on, jah, see on selline enesenimetamine ju tihtipeale. Et noh, et võib-olla sisuturundus siis juba sel ajal vä? Et korraks lasin, äkki läheks õppima keraamikat? Mul ei olnud mitte mingisugust tausta, keraamika sega, ehtekunstis ka ei olnud, aga, aga noh, iga inimene ikka natuke mõtleb, et ta, tal on ehtekunstis taust, et noh, midagi oled ikka juba nüüd juba nööri otsa rippuma ja siis ma hääldasin, anna varia saar ehtekunst ja mõtlesin, see, see on päris hea. Ma mõtlen, et noh, et, aga siis ma ei saa tulevikus nime vahetada ka või midagi. Perekonnanime ei saa vahetada, et muidu läheks nagu kaduma, mis peab eriala vahetama. Kui kiiresti kujunes seal välja näiteks tööprotsess või kiiresti kujunesid välja sinu lemmikmaterjalid, millega sa töötad? Ma arvan, et ma olen hästi aeglane olnud kogu aeg nagunii Mullen hästi suureks abiks olnud, et kunstiakadeemia ehtekunst on jaotatud suuremateks projektideks, kui meile antakse teema kätte üks kindel teema, siis me selle sees saame juba ise toimetada. Ja esimese läki, kas paaril aastal oli soositud, et me kasutaks väärismetalle aga kohe, kui see vabaks lasti, siis ma väga nagu metalli juurde ei jäänudki ja hästi ruttu tulid need muud materjalid. Ma vaatasin ilmselt, mis ma kätte sain. Algul tundus iga materjal, mis kusagilt jäi, et äkki lähebki seda vaja ja siis mul on kark pida viisi erinevaid materjale, küll on mingeid rannagi väe teokarpe nahk, mis on sellised esimese kursuse teema või esimese kursusejärgne teema, aga noh, praeguseks on ka kimpude viisi juukseid, tolmu, vahepeal oli erinevate metallitükid, mis ma kusagilt autoteedelt leidsin. Ma ei tea, kuidagi nagu läks, nii et klassikalises mõttes ma läksin väga lappama, et praegu, kui keegi küsib, et miks sa oma asju ei müü siis võib-olla müüks küll, kui keegi minult koju perf kadelliks, et siis ma võin tulla teha mõne installatsiooni või väikse videoprojekti, aga ma ei kujuta ennast ette või ma ei näe ennast, et ma väega saeks või fiiliks noh, võib olla ka see, hea on seda teha õige laua taga, mida, mida mul ei ole ja siis ma katsun teha neid asju selles kohas sellel hetkel nende vahenditega, mis mul on. Ja eks mulle rohkem ongi oluline see, et inimesed ise oleksid hästi-hästi ehedad ja siis siis on nagu selline laisa inimese värk. Et kui on juba midagi, mis iseenesest nii ehedat, siis ma ei näe põhjust, et miks talle näiteks keti külge panna. Et las ta siis jääda selleks mitte kandvaks esemeks. Aga näiteks selline sõnamäng nagu ehe ja ehedust, kui palju sa sellele oled mõelnud? Oi, see on, see on kogu aeg. Aga noh, võib-olla kuhugile alateadvusesse ei see ka, et ma ei mäleta, kas ma võin siis teisel kursusel, kui ma sain tagantjärele teada, et üks minu töö, mis kuulub metallikateedri, ei lähe. Et see oli sattunud gruppi näitusele Tartusse, mille nimi oli loodus, on eheehe, mehe. Aga noh, see, et, et see töö seal on, sellest ma sain kuidagi teada siis kui näitas juba läbi oli, aga noh tundub, et mitte ainult mu enda poolt, mind on kuidagi juba nagu pandud sinna sõnadele üldse, eks ma mängin pool mängu käib sõnadega võib-olla ma kunstiakadeemiast rääkisin ennast läbi natuke. Aga see tööprotsess, kes enne on materjal või enne Idee samist pooleks. Vahepeal on nii, et on mingisugune idee ja sellega võib minna reaalselt aastaid, sellepärast et ma ei ole õiget materjali leidnud. Aga teinekord ma ka ei tea, mis materjale olema peaks, et see on hästi-hästi. Spetsiifiline. Ma arvan, et võib-olla selles tänu, ma võin küll öelda, et kui mina sisse astusin, siis mulle tundub, et meie osakonna vaated olid juba sellised. Et sa ei võta naljalt iga ehtejuhtuvat materjali, vaid mõtled sõnast, et kas see materjal üldse sulle sobib, kas annab seda ideed edasi juba materjali sisust peaks olema olemas selle eseme lugu, aga mõne asjaga mul on näiteks üks selline juustust heegeldatud kett, sellega juhtus küll nii, et nagu raha ei olnud ja materjale ei olnud ja siis siis ühel hetkel langes mitu peotäit juukseid mul peast välja ja siis ma puhtalt tusatujus tegin selle mõtlesin enda jaoks. No kuramus küll, et kui need juuksed juba välja tahavad kukkuda, siis ma juba teen neist midagi. Ja noh, siis saigi selline heegeldatud juustust, kett materjalile andis ennast ise kätte. Mõni teine materjal annab ka vahepeal ma teen mingisuguseid rituaalseid tegevusi, ma otsin mõnda materjali võime kogum, midagi talletan ja ma ei tea ise ka, miks ma seda teen. Ja siis ühel hetkel ma vaatan, et vau, et mul on seda seitse kar appi. Ja siis siis ta on olemas. Sa oled öelnud, et väga oluline on sinu jaoks jutustada lugusid ja samamoodi sa oled meenutanud, kuidas neljandal kursusel öeldi sulle, et sa üle sellest osast, kus sa proovid ennast läbi ehtekunsti ravida. Kuidas sa selle sõnumi tol korral vastu võtsid? No eks Lütlejal oli õigus ka aga see on ühtlasi ka väga, väga hea ravi. See, see ongi niivõrd teraapiline lihtsalt. Ma ei tea, kui palju me saame ennast nimetada ehtekunstnikuks. Aga see, mis ma õppinud olen, eks ma sõnastan ennast küll ma mõtlen läbi ehtekunsti mõtlen läbi ehte ja teha seoste ja, ja kuidagi selle läheduse, mis, mis neil kahel olla võib. Et kui ehet kantakse keha pinnal, siis, siis ma kannan ja igasugu muid asju ka kehapinnal. Näiteks minu jaoks on väga tavaline salvestada enda jaoks üles internetist leitud fotosid, kus inimesed kannavad oma kehal või peas erinevaid väga suuri esemeid, kui lapsi, erinevaid lapsekandmisviisid, erinevad esemete kandmisviisid. Ja mina ei taha uskuda, et need vähe mehe on. Kui nüüd juba keha küljes on. Aga hea selle teraapiaga, see oli kooliajal mu vajasin seda rohkem. Praegu ma vist lihtsalt olen ja toimetan ma ei mul ei ole vaja enam ehet, niipalju kui teraapiat. Aga see, see õpe, mida on ju minu jaoks olnud ainult neli aastat nominaalaeg pluss üks lisa-aasta, vaid see, see on kuidagi nii nagu sisse jäänud, et jah üheks oluliseks teemaks vist on olnud, oledki pulmad. Pulmateema las ma mõtlen, kas meil oli midagi seoses sellega osakonnas ka? Nii, meil oli etnoloogiline ehe. Meil oli kosmos, neile oli võõras olemine, yi võõras olemine oli laenualateema, okei. Aga laen jah, pulmahuvi on mul nagu olnud võib-olla lihtsalt kuidagi nagu oma taustapinnalt, et see annab mingisuguse eetilise stabiilsuse minu arust, aga kui teemaks antilaen, siis ma mõtlesin, siis sai kuidagi nagu iseennast uuesti sõnastada, et mis ma oma suhtes parasjagu teen. Et kas üldse sellisel kujul toimib ja ma olen oma peas selle kokku sõnastanud niimoodi, et, et see nüüd on justkui elaks abielus. Võib-olla vahepeal mingisugused vestlused või teemad või probleemid olid ka sama sama suured kui mõnel aastaid abielus oleval inimesel ja noh, siis siis ma tahtsin võib-olla enda peas ennast paremana näidata. Ta ei, pulmad on mind huvitanud pulmakombestik ka sinna juurde eesti vanemad rahvalaulud ja sinna juurde võib-olla soolised õigused abielus olles. Siis ma olen kuidagi nagu sellesse ka kinni jäänud, et küll ma olen teinud mitmeid seeriaid, abielu sõrmustega mõelnud loori looritamise ja itku loorida ja kõige selle peale. Ja üleüldse, et mõni rahvakilde märgistab oma abielus naised nii väikese detailiga ära, et sa pead olema nagu selles kultuuris sees, et teada, et see naine on abielus. Aga kui sa oskad neid märke lugeda, et siis seal nagu ilus tähistaja. Ja noh, see teema kindlasti ei ole minu jaoks ennast ammendanud, sellepärast et lihtsalt traditsioonilist infot tuleb nii palju juurde. Et noh, küll on ju pruudiröövid ja igasugu asjad ja need toimivad siiamaani siis on kuidagi noh, nagu selline territoriaalvalduste kehtestamine Aga kui sa neid ehteid valmistada, et kui palju sa üldse pead oluliseks mõelda sellele, kas keegi ühel päeval neid ka kannab. Mitme asjaga seal sulle vastata, esiteks mulle tundub, et ega ma nagu enam ei valmista ka nagu hea sõber hiljaaegu kirjutas mu näituse kohta, et tõenäoliselt on seal näitusel koos kõik esemed, mis ma olen teinud pärast bakalaureuse lõpetamist. Üsna üsna nii on. Ma nagu ei tee ehteid, ma elan ehtes. Lihtsalt mõned asjad on nagu sellised, mida tasub pärast talletada ka mõned, mitte aitäh kohe tuletan meelde, mis sa hetk enne küsisid, et kas keegi võiks neid kanda ka? Ei mõtle. Ma olen teinud liiga mitteliigaga väga suuri asju selleks et ega need ei olegi nagu väga kantavad. Aga nad on olulised sellel hetkel, kui keegi need peale paneb. Et võib-olla siis sellel momendil midagi midagi kehaliselt muutub või, või äkki ma suudan mingisuguse momendi selles asjas edasi anda. Hästi, paljud asjad, ma olen proovinud nüüd hilisemal ajal üles pildistada enda pealt just sellepärast, et nagunii need räägivad minu eneselugu. Ma võin valida endale palju ideaalsemad modellid, et ise kõrvaltvaatajana mingisugust detaili veel sättida, aga siis on justkui see ahvat, aga siis ma räägin natukene endale vastu ka sellisel juhul ma tegelen ikka veel teraapiaga, et nende ehete peale panemine või ka kõik fotolavastused, vähemalt enamik neist on ikkagi mingisuguse minu nägemuse esitamine, et ma teen neid enda jaoks. Ja need materjalid on tihtipeale sellised, mis on kas ebapüsivad või nende eesmärk ei ole nagu mitte mitte niivõrd võib-olla seltskonnas silma paista või väljaspool hiilata. Võib-olla me leiame endale mingisuguse päris oma materjali ka tulevikus, millest saaks mingisugust seeriat või firmamärki välja arendada. Praegu ei ole nii. No praegu on sinu kompositsioonid Tartu kunstimajas, kuidas kunstnikuna saad aru, et nüüd on aeg isikunäituseks? Ah, sa, see on kaval küsimus, kunstnikuna peab aru saama sellest sest taotlused tuleb esitada vähemalt aasta aega enne enne seda, kui see võib olla näitas aja, saad ehk suht ehku peale sel hetkel, kui ma taotluse esitasin, eelmise aasta ta äkki kas kusagil septembris siis mul kihk oli ja ma olin lihtsalt võtnud pähe, et ma pean selle praegu ära tegema, sellepärast et noh, aastad annavad vahepeal endast mulle märku annavad sellega märku, et jälle mingi tähtaeg saab täis, et noh, nagu praegu on 10 aastat gümnaasiumi lõpetamisest ja 10 aastat bakalaureust astumisest, et võib-olla oleks juba nagu aeg magistrisse minna, et mitte jälle ühte aastat ära kaotada, siis, siis ma esitasin selle taotluse, esitasin mitmele erinevale teemale, aga kui nemad olid mind juba valinud, siis nad lasid mu teema vabaks ja nii ta tuli tegelikult näitusele, said välja hoopis kolmandad asjad. Ja sellest päris ausalt tuli ülevaatenäitus isikunäitus. Ma ei tea kuidagi jah, ma olen kuidagi nagu aktiivseks muutunud Filärmakaks muutunud, et pool aastat tagasi oli Tallinnas A-galeriis mulle isikunäitus ja siis aasta alguses jõudsime veel osaleda ühelgi näitusel Tallinnas Kiek in de köki muuseumis. Et ma ei tea, kuidas see nii on juhtunud varem kunagi ei ole elus nii kiiresti millegagi hakkama saanud. See sügisel olnud näituse galeriis, see oli säilitamisest ja säilimisest seal sellid välja toonud. Selle, kuidas sa oled saatnud oma erinevaid teoseid üle maailma, seal olid need need karbid, mille sees neid oled, transporti, mets, kui oluline sulle on, et kõik, mida sa teed, jääks alles. Sel hetkel, kui mõned välja saatsin 2012, lõpp, töötasime Solarise keskuses, Keer Videri kohvikus ja saatsin nad välja suvalisse spadcassides ühes väikeses ülevalt kokku tõmmetavas kilekotis. Ja kui nad tulid umbes kaks ja pool aastat hiljem tagasi need olid välismaal pakendatud sellistesse karpidesse. Ja sel hetkel, kui ma läksin neile tarbekunstimuuseumisse järele, siis vaat see oli selline hingetuks võttev moment. Siis mulle jõudis nagu natukene rohkem kohale, et et kuidas keegi teine minu asjadesse suhtub. Kuivõrd oluliseks peavad nemad minu asjade säilitamist hoolimata sellele, et et noh, minul olid need seisnud üsna suvaliselt üsna lahtiselt. Mäletan siiamaani, kuidas ma pakkisin ja mässisin neid kokku kordsustatud ajalehtedesse selleks et neile mingisugust turvalist ümbrust tekitada. Ja siis nad tulevad tagasi ja meil on vormi lõigatud vahtplastist karbid. See, see oli lihtsalt, see oli kõik nii vaimustav. Et kui endast, fotode tegemisega ja selfimaailmaga sa nagu pidevalt taas jäädvustasid iseennast ja annad endale, kui, et sa oled olemas, siis siis tänu sellele muuseumile nende tegevusele juhtus sama asi minu loominguga ka pärast seda ma olen hakanud mõtlema nagu uuesti asjade säilitamisele. Ja nüüd teeb pigem haiget, kui ma näen, et oih näe, mõni ämblik on mõni mõne minu ehtekarbi peale võrgu kudunud. Et siis see tundub mulle juba nagu tolmumine, asjade raiskamine. Kuigi need on needsamad materjalid, need on needsamad kulunud põrandalauad, mingisugused kulunud, roostetanud traadid, lihtsalt juuksed. Ma võin ju järgmised 136 juuksekarva peast välja tõmmata, uue asja teha. Aga võib olla, mis minu asjades on, lisaks on see ühel kindlal eluetapil teatud momendil korjatud materjal. Aga äkki ma siis peaks hakkama neid korve punuma, ma mõtlen, et seal on ka oluline, et millal sa oksad, korjad ja millele nad likku paned. Aga praegu on sinu tööd Tartu kunstimajas, ehkki praegu me räägime juttu sinuga Dirhami sadama männimetsas siis saabuval neljapäeval oled sa ka ise seal Tartus ja tegemist on aktsiooniga, millele sa oled pannud nimeks iseolemisruum. Räägi natukene, mis neljapäeval Tartu kunstimajas saama hakkab. Natuke mulle tundub, et eks seal olemine tuleb mulle endale ka üllatusena, ma algul korraks lasin peast läbi, et paneks teeks näitusele üleüldse sellise nurga, kus, kus niisama olla paneks mõne tooli või et lihtsalt olla selles ruumis. Aga iseolemise ruum tuleb, tuleb sellepärast, et noh, et ega ega see loomingu tegemine siis mu ainuke huvi ei ole, et ikka on oluline see ka, et mis muusika taga mängib siis läks veel nagu süüa teha ja ja hästi vahva on, kui, kui see meeleolu, mis imelisel kombel valitses mu näituse avamisel kuidagi vaba, siiras inimesed, vestlesid omavahel, mina sain võõraste inimestega vestelda, nii et sa näed ainult seda inimest enda vastas kogu fookus on emal. Seda võiks tihedamini olla jaa, seda iseenesele varastada suvetööd vahepealt, siis on ainuke võimalus nimetada see suurelt välja anda inimestele teada, et, et teeme, teeme nagu ühe peo veel. Ja siis see plaan ongi, et see oleks pingutamata, et igaüks saaks olla seal mitte pingestatud olekus, aga lihtsalt selles ruumis, kus minul oli enne näituse ülessaamist au kuulata, üksi muusikat, tantsida, pesta aknaid lihtsalt olla, juua hommikukohvi. Et tegelikult nagu see ruumi minu kätteandmine, ma noh, ma oleks võinud asjad kõik välja, see oleks lihtsalt ühisruum võinud olla ja selleks ma arvan, et sama hea olnud siis vaat siis oleks olnud päriselt aktsioonise olemise ruum ja see oleks kestnud kolm ja pool nädalat Tartu kunstimajas. Ainult et siis oleks kaasautorite üles nimetamisega võib-olla keeruliseks läinud. Kõik on oodatud, ma loodan, et muidugi muidugi nii tihedaks ei lähe, et näed kellegagi vestlus kuhugile tahaplaanile jääks, aga aga no lihtsalt, et astute läbi, rääkida paar sõna ja võib-olla soovitada, et oh, kuulame järgmiseks seda lugu. Kas kõigil ongi jälle tore? Hetkel ma päris ausalt ei tea veel, kes minuga kaasa tuleb, jah, kõigist, kes praegu kuulevad ja kes, kes mind teavad, siis te võite ühendust võtta, kui te tahate ka mingite oma asja ajada seal. Aga muidu ootad sa kõiki neljapäeval, 20. juulil Tartu kunstimajja ja mis on teada, on see, et kell viis vestleb sinuga, Eva Mustonen. Aitäh, Anna-Maria Saar, selle väga toreda jutuajamise eest. Ma saan aru, et muusika on sulle üsnagi oluline. Kas sul on mõni lugu, mõni laul, mis on sind eriliselt inspireerinud üht või teist ehet looma? Näitusel on üks tee üleval, mis on algselt mõeldud esitamiseks ühe ordi poolt laulda ka rahvalauluga timu mõtsa, aga need tulid üsna paralleelselt, nii see Blo leid kui, kui see töö noh, tõenäoliselt on olnud nagu neid asju, neid lugusid, mis minus mingisuguse emotsiooni välja kisuvad. Ahaa, ja ei tegelikult tartus ripub veel neid asju. Laest ripub alla selline õietolmust ja juuksekarvadest pikk. Ma ei tea, kas on ketris nöör või kuidas ma peaks seda nimetama lõng, mis, mille üks pealkirjadesse nõhk õrnus. Ja vot seda ma tegin küll, nii et kui kolm aastat tagasi Hollandis külalised Ta oli ees elades ja olles ainult tuulitas õues kogu aeg õietolmu lendas ringi ja mina ei olnud oma eesti peikalt ühtegi vastust saanud, siis siis mul peas kummitas Helgi Sallo häälega. Ainult õhk on me vahel nii puhas ja hõre. Ülemi kogusin, näen, siis ma mõtlesin, et see on täpselt see tunne aia siis siis paar päeva tagasi mõtlesin, et aktsiooniga läheb hästi see lugu, gaase sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel. Aitäh, Anna-Maria Saar ja sinu isikunäitus. Ehte ja elulood on Tartu Kunstimajas veel 23. juulini ja soovin sulle palju ehteid ja palju ehedust.