Julien harjas kähku oma riided läks kiiresti alla, sest oli hilinenud. Ülevaataja, noomis teda tublisti. Selle asemel, et ennast õigustada. Panin küll jäänud käed risti rinnale ja ütles murtud ilmel. Pekavipaator, optime. Olen pattu teinud, tunnistan ennast süüdi. Oomu isa. Seesugune algus jättis sügava mulje. Kogenumad seminarist nägid kohe, et neil pole tegemist algajaga. Vahetunnis muutus üldise uudishimu objektiks. Ent nad põrkasid tema tagasihoidlikkuse ja vaikimise vastu truu põhimõtetele, mis ta endale oli kujundanud, pidestuma, 300, kahtekümmend ühte seltsimeest vaenlasteks. Kõige hädaohtlikum kõigist oli tema silmis aga v piraar. Küsisid eneselt, kas nad arvavad, et ma ei tea, mida tähendab pihtida. Ja ta valis Abeebiraari. Teda kui fantaasia inimeste viis eksiteele ta eneseusaldust. Ta pidas oma kavatsusi tee kuudeks ja ennast osavaks silmakirjateenriks. Jah, oma mõistmatuses läks ta isegi nii kaugele, et heitis enesele ette edusamme kunstis, mida tarvitavat nõrgad. Ja see on mu ainus relv. Õhkesta. Teisel ajal oleksin ma võinud leiba teenida oma tegudega, mis vaenlase ees kõnelevad iseenese eest. Ja hakkas enese ümberringi vaatama. Väliselt leidis ta kõikjalt kõige kõrgemat vooruslikust. Kaheksa või 10 seminar risti, elasid pühaduse pilvedes ja nägid nägemusi, nagu Püha Teresa või Püha Franciscus, kes appeniinides Evernija mäe sai enesele risti naelamärgid. Aga see oli suur saladus, mida sõbrad varjasid. Vaesed nägemuste nägijad viibisid peaaegu pidevalt haiglas. Oli sadakond teist, kelles vankumatu usk oli ühendatud väsimatu hoolsusega. Nad töötasid endid haigeks, kuigi see erilist vilja ei kandnud. Paar-kolm seminarist paistsid silma tõelise andekuse poolest. Teiste hulgas keegi shell, kuid tundis võõrastust nende vastu, samuti nemad tema vastu. Ülejäänud osa 321-st seminarist moodustasid harimatud olendid, kes vaevalt said aru ladina keelest, mida nad päev läbi pähe tuupisid. Peaaegu kõik olid talupoegade lapsed, kellele paistis, et palju kergema hakata leiba teenima ladinakeelsete sõnade pomisemisega kui mulla tuhtimisega. Seda kõike tähele pannes arvas shell jään juba esimestel päevadel et ta jõuab kiiresti edasi. Igas ametis on vaja tarku päid, ütles ta enesele. Lõppude lõpuks on ikkagi vaja tööd teha. Napoleoni alluvuses oleksime olnud seersant, siin tulevaste reede keskel, aga sa andma suur vikaariks. Mõtles ta on juba lapsest saadik pidanud vaeva nägema ja elanud enne siia tulekut hapupiimast ja mustast leivast. Omahurtsikudes näevad nad liha ainult viis või kuus korda aastas. Nagu Rooma sõdurid pidasid sõja aega puhkuseks, nii on ka need lihtsatoimelised maapoisid vaimustatud seminari elu mõludest. Nende süngetest silmadest ei jäänud muud välja lugeda kui vaid füüsilist rahuldust pärast einet või selle füüsilise mõnu eelmaiku enne sööki. Sellised olid siis inimesed, kelle hulgast tal tuli välja paista. Ent Julian ei teadnud ja talle hoidutiga seletamast, et olla esimene mitmesuguseist seminaris õpitava isaineis nagu dogma. Kiriku looja muu alal tähendas teiste silmis ainult. Volta äriajast peale ja pärast kahe koja süsteemi, mis lõppeks tähendab ainult umbusaldust ja isiklikku seisukohta ja istutab rahvasse halba umbusku päid Prantsusmaakirik olevat taibanud, et raamatud on ta kõige suuremad vaenlased. Südame alandlikkus on tema silmis kõik edasijõudmine, isegi pühades õpingutes on talle kahtlane. Kirik väriseb oma olemasolu pärast, haarab kinni paavstist nagu oma ainsast päästeabinõust. Ainuüksi paavst võib teha lõpu isiklikele seisukohtadele ja oma õukonna pühade tseremooniate lummata ilmalike inimeste küllastunud haigest vaimu. Ülejäänud mõistis ainult osaliselt neid tõdesid, mida muide kõik seminaris räägitav püüdis ümber lükata. Ja langes vähehaaval sügavasse melanhoolia esse. Ta töötas palju, õppis kiiresti tundma hulga asju, mis olid küll kasulikud preestrile, aga näisid tema silmis vägagi võltsid ega äratanud temas mingit huvi. Ta arvas, et tal pole enam midagi peale hakata. Kas siis kogu maailm on mind maha jätnud, mõtles ta. Ta ei teadnud, et härra piraar oli saanud mitu Nirooni postitempliga kirja ja need ahju visanud. Neis kirjades peitus palav kirg. Kuigi need olid kirjutatud kõige kombelisemas stiilis. Tundus, et kirja saatja suured süümepiinad olid heitlemas tema armastusega. Sõda parem mõtles abee piraar. Et see noormees on armastanud vähemalt jumalakartlikud naist. Kord avas härrabyraar ühe kirja mille pisarad olid pooleldi kustutanud. See oli viimane jumalagajätt süljääliga. Viimaks ometi öeldi selles halastas taevas minu peale istutas minusse viha mitte küll selle vastu, kes oli mu patupõhjuseks. Tema jääb mulle igavesti kõige kallimaks siin maa peal. Vaid patu enese vastu. Olen ohvri toonud, kallis sõber, mitte ilma pisarad deta, nagu näete. Võidu sai mure nende päästmise pärast, kelle vastu mul on kohustusi ja keda te nii väga armastasite. Õiglane, kuid püha vihaga jumal ei saa neile enam kätte maksta nende ema pattude eest. Jumalaga, sülje. Olge õiglane inimeste vastu. Kirja lõpp oli üldse vaevalt loetav. Oli antud mingi aadres visioonis ja samas avaldatud lootust, et enam iialgi ei vasta. Või vähemalt, et ta ei kirjuta midagi sellist, mida vooruslikkusele tagasi pöördunud naine ei saaks lugeda puhastamata. Hüljani kurvameelsus soodustatud kasinast toidust, mida pakkus seminari 80 kolmessantiimiste lõunatega varustaja hakkas pikapeale tervisele mõjuma, kui äkki ühel hommikul tema kongijastus fucky. Lõpuks ometi jõudsin ma sinuni. Ma ei tee sulle etteheited kollane viis korda või seal koolis käinud siin kohata ja ikka leian ma ees suletud värava. Ma panin isegi ühe mees seminari ette valvava, mis kuradi pärast sa kongist välja ei tule? Ma leian, et sa oled väga muutunud. Lõpuks ometi saan sind näha. Kaks, viie frangelist murdsid tee lahti. Olin päris loll, et juba esimese käigu ajal neid ei pakkunud. Kahe sõbra vestlus ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Julian kahvatest tugevasti, kui ütles. Muide, kas tead, sinu õpilaste ema on muutunud päriisubagaksi usklikuks. Ta ütles seda niisuguse ükskõiksusega, mis seda tugevamini puudutab. Armastusest hõõguvad hinge. Jedasamas temast tahtmatult kõik segi paiskab, mis kallistan. Ja sõber äärmiselt usklikuks. Ta käivat palverännaku üldi. Ta käib pesa kohis? Küsis sügavasti puhastades. Sagedasti, vastas sõber uurivalt. Ehk kas sul on mõni konstitesse Janeli number kaasas? Mida sa ütlesid küsiste vastu? Mac, küsin, kas sul on olemas mõni konstitutsiooninumber? Vastas Julie. Siin müüakse neid 30, suud number. Kuidas, kas siis siin seminar, riski leidub? Liberaale? Hüüdis kõige vaene Prantsusmaa, lisas ta jäljendades härramas looni, võltsija, magusat häält. See visiit oleks mehe kangelassügavad jäljed jätnud, kui mitte päev hiljem. Too väike eri eris pärid. Seminarist, keda süljään pidas rumalaks lapseks poleks aidanud tal jõuda tähtsa lavastusele. Seminarist astumise päevast peale oli Leani käitumine olnud üksainus rida äärsamm. Tal ei jäänud muud üle kui enda üle kibedus tund. Tõtt-öelda iga tähtsamat sammu oma elus oli ta kaalunud. Aga ta polnud hoolinud pisiasjadest ning just neid pisiasju panidki tähele nupukamatseminalistid. Seepärast pidasid ta kaaslased teda vaba mõtlejaks. Teda oli reetnud rida pisiasja. Nende silmis oli ta süüdi määratu suures patus. Ta mõtles, ta arutles iseseisvalt, selle asemel, et pimesi käia autoriteedi ja eeskuju järgi. Aabeebiraar ei osutanud talle mingit abi. Väljaspool pihitooli ei rääkinud temaga mitte kordagi ja pihitooli siiski rohkem kuulas üleni, kui kõneles temaga. Lugu oleks olnud sootuks teine, kui tuleks enesele pihiisaks valinud abee. Kas kaneeli. Nii peaaegu Jellyäensai teadlikuks oma järele mõtlematusest lahtusta. Kurvameelsus kavatses selgitada, kui kaugele ta on lasknud kurjal minna. Selleks tuli tal loobuda oma kõrgisti jonnakas vaikimisest, millega ta oli oma kaaslased eemale peletanud. Nüüd aga oli nende kord talle kätte maksta. Ta taipas nüüd, et seminaris tulekust saadik polnud ühtegi tundi ega eriti vahetundi, mis poleks temasse mingeid jälgi jätnud, mis poleks suurendanud tema vaenlaste arvu või äratanud mõne tõesti voorusliku peenetundelise seminari sti poole hoida. Oli vaja heaks teha lõpmatu hulk eksisamme. Ülesanne osutus väga raskeks. Nüüdsest peale oli ta alati valvel, tuli endale leida sootuks uus käitumislaad. Talle ei meeldinud näiteks oma silmade ilme. Sellistes paikades ei käida mitte asjata maha löödud silmadega. Kui palju eneseusaldust oli mul varieeriks mõttes Rülien? Seal kujutlesin ma, et ma elan tegelikult ma alles valmistusin elama. Nüüd siis viimaks keset elu ja seda tuleb mul kaasa teha kuni oma ülesande lõpuni. Ümberringi aina vaenlased. Kui lõpmatu raske on see alaline silma kirjatsemine Mesasta Hercule, see vägitööd kahvatuvad selle kõrval. Nüüdisaegseks erkulisekson Sixtuse viies kes oma tagasihoidliku ilmega petis viisteistkümmend aastat ühtejärge 40, kardinali, kes teda noorpõlves olid tundnud tormakana Juhkena teadmised ei maksa siin, niisiis mitte midagi. Ütles ta enesele pahuralt. Edusammud dogmaatikas, kirikuloos ja muul alal tulevad siin arvesse ainult näiliselt. Kõik, mida sellest räägitakse, on ainult mingisuguste narride lõksu meelitamine. Minu ainus väärtus seisis paraku ainult minu kiiretes elu sammudes minu võimes kõike seda mõttetust kergesti haarata. Kas nad oskavad seda mõttetust ise õigesti hinnata? Kas nad mõtlevadki teisiti, kui mina olin loll oma uhkustamisega? See, et ma alati parimad numbrid saan ongi mulle toonud vihaseid vaenlasi. Shasel, kellel on rohkem teadmisi kui minul, torkab alati oma kirjatöödesse sisse mõne rumaluse mistõttu ta jääbki 50.-le kohale. Kui ta saab esimese koha, siis ainult oma hajameelsuse tõttu. Kasulik oleks mulle kasvõi üksainus sõna. Üksainus sõna härra piraarilt. Niipea, kui sul jäänume eksitusest aru sai, muutusid kõik pikad harjutusetaskeetlikus vagaduses nagu roosikrantsi järgi palvete lugemine viis korda nädalas laulmine kirikus ja mujal, mis talle muidu olid tundunud surmavalt igavad. Palju huvitavamataks toiminguteks. Enese üle tõsiselt järele mõeldes ja katsudes kõigepealt ennast oma võimetest mitte pimestada lasta, ei püüdnud Julian mitte kohe nagu seminaristid, keda teistele eeskujuks jäeti iga minut midagi tähtsat teha, seal näidata oma erilist kristlikku täiuslik, kust seminaris osatakse ju isegi vedelat muna süüa, nõnda et sellest saab välja lugeda edusamme Lagaduse teel. Kui see kuulajad vahest muigama paneb, siis suvatseb ta meelde tuletada kõiki vigu, mida tegi abee töölil süües muna ühel lõunal kellelegi nimeka daami pool kui kuueteistkümnend õukonnas. Julian katsus kõigepealt saavutada non culpat, see tähendab niisugust olekut, kus noore seminarist kätte ja silmaliigutused ei meenutaks tõesti enam midagi ilmalikku. Kuigi nad veel ei osuta täiti ühtesulamist ega teisest maailmast. Ja selle sina, see maailma absoluutsest tühisusest. Alatasa leidis hüljaan koridori seintelt söega kirjutatud lauseid, nagu mis on 60 aastat katsumisi võrreldes igavese õndsuse või igavese õliskeemisega põrgus. Ta ei põlastanud neid enam, ta sai aru, et neid tuli alati silmade ees hoida. Mida hakkan Mairus tegema? Küsis ta eneselt usklikele taevasse kohti müüma. Kuidas neile piltlikult näidata, mis see on? Sellega, et minu ja ilmalike inimeste vahel on mingi vahe. Pärast pikki ja järjekindlaid harjutusi jänese kallal jään siiski veel nagu mõtlevad. Tema viis silmi ja suud liigutada ei väljendanud veel seda pimedat usku, mis on valmis kõigeks, isegi Martüürimaks hüljanud, pidid usaselt tunnistama, et kõige tahu mattumadki talupojad, On sellel alal temast ette jõudnud. Neil ei olnud vähimatki põhjust mõtlejatena välja näha. See oli jällegi palju vaeva, et jõuda näo ilmeni, milles avalduks pine ja palavusk, mis on valmis kõiki uskuma ja kõike kannatama. Sedalaadi nägusid kohtab sageli itaalia kloostrites ja koer chinon meile ilmalike inimestele oma kirikumaalidele andnud neist täiuslikke näiteid. Suurtel pühadel antisse minaristidele süüa liini vorstikesi, hapukapsast. Süljeni lauanaabrid märkasid, et teda selline luksus ei liiguta. See oli üks tema esimesi süütegusid. Kaaslased pidasid seda rumalaks ja jõledaks silma kirjalikkuseks. See tõi talle kaela rohkem vaenlasi kui miski muu. Näe rikast venda enne pirtsakad. Ütlesid, nad teeb, nagu ei hooliks ta kõige paremast kostist vorsti, kestest, hapukapsast, ega näru nisugune. Neetud nina. Creamsutaja. Ta oleks võinud sellega nii välja tulla, et oleks nagu patukahetsusele jätnud osa söömata ja öelnud kaaslastele kapsastele, näidates mis muud ohvrit võib inimene veel tuua oma armastuses jumala vastu kui vabatahtlikku enesepiinamist. Aga süljaanil polnud kogemusi, mis oleksid lasknud tal niisugustes asjades orienteeruda. Nende maha poistest õpilaste rumalus on paraku neile enestele äärmiselt kasulik. Hüüdis hüljen ahastuse silmadeta, kuidas kurat seminari astuvad? Ei tule õpetajal hakata neid puhastama kohutavast ilmalike mõtete lademes, mille mina olen kaasa toonud ja mida nad mu näost välja loevad, ükskõik mida ma ka ei teeks. Kadedusele lähedase tähelepanuga uuris, jään kõige tahumatumaid seminari astuvaid maapoiss. Hetkel, millal neil võeti seljas nende ratiinvest ja tõmmati asemele must kuub piirdus nende kasvatus, hiiglasuure piiritu respekti tundega kõlisema puhta raha vasta. Nagu öeldakse fraas komitees. Tsen pühalike sangarliku väljend ilusa üleva mõiste jaoks nagu sularaha. Seminar ristide õnn, naguvaltari romaani kangelaste oma seisab eeskätt heas söögis. Ülejäänud leidis, et peaaegu kõik tunnevad sünnipärast aukartust inimese vastu, kes kannab peenest Kalevist ülikonda. See tunne näitab, kuidas hinnatakse ja isegi ülehinnatakse seda maiste hüvede jaotust mille meie seadus on kindlaks määranud. Kas maksab üldse jõmmiga tülitsema hakata, kõnelesid nad sageli isekeskis. Seda sõna tarvitatakse mägedes rikka mehe kohta. Kui ütelda, kui, siis nende aukartust kõigist rikkama seal on valitsuse vastu jätta alandlikult naeratamata härra prefekti nime mainimisega juures on Franzcumdee talupoegade silmis mõistmatu tegu. Ent vaese inimese mõistmatusele järel kohe karistusleivast ilmajätmise näol. Ülejäänud, kes algul oli peaaegu lämbumas põlgusest, hakkas lõpuksiminaristidele kaasa tundma. Kui tihti võis suurem osa ta kaaslaste isadega juhtuda, et nad talvisel õhtul koju oma hurtsikus tulles ei leia eest leiba, kastaneid ega kartuleid? Mis ime siis mõtlesin seal, kui nende alustame, õnnelik inimene, ennekõike seegi seal hästi söönud. Ja siis see, kellel on hea ülikonda. Minu kaaslastel on kindel kutsumus, see tähendab, nad näevad vaimuliku kutses võimalust pidevalt nautida seda suurt õnne, hästi süüa ja talvel sooje riideid kanda. Kord kuulis üht elava kujutlusvõimega noortasiminaristi oma kaaslasel ütlevat. Miks ei võiks mina kord paavstiks saada nagu sextus, viies kes varem sigu karjatas. Ainult itaallased saavad taastideks vastassõber. Kuid kindlasti saab mõnigi meist suur vikaariks või kanoonikuks vahest isegi piiskop piks härrabee Shaloni piiskop ana Amis, sepa poeg ega minu isa oli Amissepp. Kuulaja lubagu, et me sellest Juliani elujärgust esitan, ainult õige vähe kindlaid, täpseid fakte mitte sellepärast, et meil neid ei oleks ümberpöördult. Aga see, mida sul Jean seminaris nägi, on vahest liiga sünge tolle tagasihoidlikku värvitooni kõrval millega nendel lehekülgedel on katsutud läbi ajada. Kaasaegsed, kes ise kannatavad mõningate asjade all ei saa neid meenutada muidu kui õudusega mis lämmatab iga muu isegi jutu lugemise mõnu. Hüljäänil oli oma silma kirjatsemis katsetes vähe edu. Aeg-ajalt langes ta tüdimus ja koguni täielikku ahastusse. Tal ei olnud edu, isegi mitte sellel vastikul tõusuteel. Väiksemgi abi väljastpoolt oleks talle julgust andnud. Raskused polnudki rasket võita, aga ta oli üksi nagu mahajäetud paat keset ookeani. Või siis kastaneedi taolised Abeed, kes ei põrka tagasi ühegi musta teo ees. Emad muidugi jõuavad ükskord võimu juurde, aga millise hinnaga? Suur jumal? Inimese tahe on võimas. Kui palju olen ma sellest lugenud? Aga kas sellest jätkub niisuguseid jälkus ületamiseks? Suurtel inimestel oli kerge teha sangaritegusid, ükskõik kui hirmus häda polnud, ikka leidsid nad selle kauni olevat. Aga kes peale minu suudab aru saada, kuivõrd inetu on see kõik, mis mind ümbritseb? See oli ta elu raskeima katsumuse silmapilk. Ja kui hõlpus oleks olnud astuda mõnda rügementi või hakata ladina keelt õpetama lastele nii vähe, on tal ju vaja enda ülalpidamiseks. Siisaga jumalaga karjäär. Jumalaga, tulevik, millest ta kujutlusvõime elab. See tähendanuks surma.