Oma varases lapsepõlves oli žülien näinud pikis valges mantlis ja pikkade mustade jõhtutidega kiivris kuuenda rügemendi praegu neid, kes tulid Itaaliast peatusid siin, sidusid oma hobused kinni tema isamaja põre akna all. See pani teda pööraselt unistama sõjaväelase kutsest. Hiljem kuulas ta vaimustusega vana sõja varsti jutustusi lodi algkooli ja rebooli lahinguist. Ta nägi kui tuliseid pilke. Vana mees heitis oma auleegioni ristile. Kui jään oli saanud 14 aastaseks, hakati Verieeris ehitama kirikut mida selle väikelinna kohta võis nimetada lihtsalt hiilgavaks. Seal oli kõigepealt neli marmorsammast, mille nägemine küljeni haaras. Need said kuulsaks kogu Maal, sest äratasid surma vaenu rahukohtuniku ja noorevikaari vahel kes oli visanud koonist siia saadetud ja keda peeti jesuiitide spiooniks. Rahukohtunik oleks peaaegu oma koha kaotanud. Vähemalt selline oli üldine arvamus, sest eks julgenud tüli alustada preestriga, kes peaaegu iga kahe nädala tagant käis seal koolis, kus ta nagu räägiti seid kokku härra piiskopi jänesega. Äkki lakkas Shell jäänud kõnelemist poolenisti teatas et ta tahab saada preestriks. Alalõpmata nähti teda oma isa saeveskis pähe õppimas ladinakeelset piiblit millegi Jüri talle oli laenanud. Hea vanaki, oli ta kiiresti edust hämmastunud ja pühendaks terved. Õhtutel dioloogia õpetamiseks näitas tema ees üles ainult vagasid tundeid. Kes oleks võinud arvata, et see kahvatu ja õrna tütarlapse näoga poiss varjab eneses kõigutamatut otsust pigemini 1000 korda surra kui mitte edasi jõuda. Haljale oksale jõuda, see tähendas süljaanile kõigepealt karjäärist välja pääseda. Ta vihkas Magodugent. Kõik, mis ta siin nägi, suretas ta fantaasialendu. Juba varajases lapsepõlves oli ta läbi elanud vaimustus hetki. Mõnuga oli ta unistanud päevast, millal teda Pariisis esitletakse ilusatele naistele ja millal ta nende tähelepanu mingi hiilgava teoga enesele tõmbab. Miks ei võiks kedagi armastada üks selliseid naisi? Armastuse kuulus proua Buaarne puna paartikuise vaene oli. Julian oli mitmed aastat peaaegu iga tund endale korranud. Kuidas Punapaart, sett tundmatu, vaene leitnant oli mõõgaga enesele teed raiunud, et saada maailma valitsejaks. See mõte lohutas teda õnnetus saatuses, mis näis talle väga raske. Ja muutis ta rõõmu, kui seda juhtus olema kahekordseks. See tegi ta mitmeks nädalaks otse siis meeletuks haarastada tervenisti ning vastupandamatu jõuga, nagu juhtub kirgliku hingega. Esimese mõtte puhul, mille ta arvab olevat ise avastanud Kui Bonaparte enesest rääkima sundis, tundis Prantsusmaa hirmu sissetungijate ees. Sõjaväelase voorused olid siis paratamatud ja moes. Tänapäeval võib aga kohata 40 aastasi preestreid, kes saavad 10000 franki palka tähendab kolm korda rohkem kui kuulsad Napoleoni diviisi kindralid. Neile on vaja abimehi. Seal on näiteks rahukohtunik nutikas mees tänini aus olnud kuid paneb nüüd vanas eas oma au kaalule. Ühe kolmekümneaastased, noored Ikaari pärast kellele ta kardab mitte meeldida on vaja hakata preestriks. Julian oli juba kaks aastat vastses vagaduses bioloogiat õppinud. Kui teda ükskord reetis, hinges hõõguva tule, äkiline leek. See juhtus Schilani pool veel preestrite lõunal kus heasüdamlik püree oli žüljääni teistele tutvustanud kui imeteldavat õppurit. Ja siis hakkas sul jäänud tuliselt napoolini kiita. Karistuseks selle eest sidusid oma parima käsivarre rinnale kinni öeldes, et ta on selle kuusepalki veeretades välja venitanud. Ja kandis seda kaks kuud säärases ebamugavas asendis. Alles pärast seda ihunuhtlust andestas ta enesele. Niisugune oli see 19 aastane väliselt habras noormees, keda võis kõige rohkem pidada seitsmeteistkümne aastaseks. Ja kes nüüd astus väike komps kaenla all, suurepärasesse verigeeri kirikusse. Ta leidis selle olevat hämara tühja kiriku püha puhuks olid kõik aknad kaetud tumepunase riidega kuhu päike peale paistis. Lõi lõõmuma pimestav valgus, mis mõjus haaravalt hardaks tegevalt. Julian võpatas. Ta leidis end kirikus üksinda olevat teenistus kõige ilusamasse pinki. Palvepuldil nägi süljaan mingit trükitud paberit lahtiselt nagu lugemiseks. Ta heitis sellele pilgu ja luges üksikasju umbes Ankoonis surma mõistetud Loui shor neli hukkamisest ja viimastest silma pilkudest. Paberileht oli lõhki rebitud. Teise külje ühelt realt võis lugeda rea esimesi sõnu. Välja tulles arvestab pühitsetud veeanuma, lähedal maas verd nägevat punaste akna eesriiete peegeldus maha piserdunud pühas vees laskis paista verena. Olen ma siis selline pelgur? Küsis ta eneselt relvade juurde. See hüüdsena, mida vana arst nii sageli oli korranud, lahingutest jutustades tundus süljaanile sangerlikuna. Ta tõusis püsti, läks kiiresti härra lüürenaali maja poole. Kui Suljäenile jäi minna veel ainult paarkümmend sammu haaras teda hoolimata ilusast otsustest. Võitmatu argus. Raudne võreuks oli avatud, kõik näis olevat nii tore. Oli tarvis ainult sisse astuda. Shell jään, polnud ainus, kelle süda sellest majja tulekust värises. Oma àra loomuse tõttu oli ka prouade ülenaar segaduses mõttest et tuleb keegi võõras jääb oma ametikohustuste täitma, mis seal alati sealt tema ja ta laste vahele. Ta oli harjunud sellega, et ta pojad ikka magavat tema toas. Hommikul oli ta palju pisaraid valanud, nähes, kuidas väikesed voodid üle viidi kasvatajale määratutu. Asjata panustama mehelt, et vähemalt kõige noorema poja voodi tagasi viidaks tematuks. Naiselik õrnatundelise, kus oli provodoronaali juures arenenud otse äärmise piirini. Tal oli tuli just kõige ebameeldivam ettekujutus nagu kunagi toorest ja sassis peaga olendist, kes tohib sõimata lapsi ainult sel põhjusel, et tema tunneb ladina keelt ja selle barbaarse keele pärast peavad tema pojad nahutada saama. Proua oli parajasti salongi klaasuksest aed astunud selle elamuse ja pandusega, mis talle oli omane siis, kui inimesi lähedal polnud. Äkki märkas ta värava juures äärmiselt kahvatu näoga noort talupoega peaaegu last, kelle silmis võis näha pisaraid. Poiss kandis lumivalget särki ja hoidis kaenla all väga puhast lillat. Bratiinlasti. Noormehe näovärv oli nii valge ta silmad nii mahedad, et proua töölena oma romantilises kujutuses algul arvas, et see on vist keegi ümberriietunud tütarlaps, kes on tulnud linnapea juurde mingi palvega. Tal hakkas hale sellest vaesekesest, kes seisis välisukse juures ja nähtavasti ei julgenud kätt kella juurde tõsta. Proua astus talle lähemale, unustades hetkeks kibeda kurvastuse, mida ta tundis uue kasvataja majja tuleku puhul. Julian oli ukse poole pöördunud ega näinud, et proua torenaal lähenes. Ta võpatas kuuldes otse kõrva juures madalat häält. Mida te soovite, mu laps? Ja oli prouadele naalil lahkest pilgust nii haaratud et kaotas poole oma argusest. Siis aga hämmastuste proua, ilus niivõrd et tal kõik meelest hajus isegi see, mida ta siit otsis. Proua therenaal kordas küsimust. Ma tulin siia kodukooli õpetajaks, armuline proua, ütles ta viimaks, tundes häbi oma pisaratest, mida katsus märkamatult ära pühkida. Prouade juurenaale jäi imestuses sõnatuks. Seisid väga lähestikku ja vaatasid teineteisele otsa. Julian polnud iialgi näinud nii hästi riietatud olendit. Veel imelikum oli, et see pimestavalt kauni näo värviga naine rääkis temaga nii lahedasti. Provodoranaal silmitses suuri pisaraid noore talupoja põskedel, mis äsja olid olnud kahvatud. Nüüd aga roosatasid. Äkki hakkas ta üle annetult lõbusasti naerma nagu noor tütarlaps. Ta naeris iseennast ega suutnud lihtsalt uskuda oma õnne. See siis oligi kodukooli õpetaja, keda ta oli kujutlenud räpase näruse preestrina, kes hakkab tema lastega. Küsis Julian ehmunult. Mis jaoks? Eks ole, mu härra lisas prouadele Laal pärast väikest vaikust häälega, mis järjest innukamaks muutus. Te olete nende vastu hea, kas tõukate mulle? Kuulda uuesti sõnu mu härra pealegi päris tõsiselt hästi riietatud daami suust. See ületas käituseljani ootused. Üheski tema õhulossis, mida ta lapsepõlves oli ehitanud, et poleks tõeline daam suvatsenud talle öelda neid sõnu, kui tal poleks seljas olnud uhket mundrit. Omalt poolt oli proua tulena samuti rabatud süljääni ilusast näovärvist, suurtest mustadest silmadest ja ilusatest juustest mis olid rohkem lokkis kui tavaliselt, sest nende värskendamiseks oli ta juukseid siia tulles kastnud linna purskkaevu basseini. Oma suureks rõõmuks leilis prouadele ses kardetud kasvates, kellest oma lastele liigselt valjusti karmust oli kartnud koguni tütarlapseliku arglikust. Proua muidu nii leebel hingele tundus kontrast selle vahel, mida ta oli kar, no ja mida ta nüüd nägi otse suure sündmusena. Lõpuks kogustajand. Ta oli siiski hämmeldunud, leidis end maja ukse eest noormehega, kes oli peaaegu särgi väel ja seisis talle nii lähedal. Astugem sisse muherla, ütles ta veidi kohmetult. Proua tõrjonaal polnud oma elus tundnud midagi nii meeldivat. Kunagi polnud kartusele rahutusele järgnenud nii imelist lahendust. Niisiis ta kenad lapsed, keda ta nii väga hellitas, ei sattunud mõne räpase Toriseva preestri kätte. Vaevalt ees cute jõudnud pöörduste Juliani poole, kes aralt ta järel sammus. Noormehe hämmastunud pilk nii kaunist kodu nähes tegi ta prouadele Laalile veelgi armsamaks. Ta ei suutnud ikka veel oma silmi uskuda, et kodukooli õpetaja peaks kandma musta ülikonda. Kas see on ikka tõesti tõsine härra, et te oskate ladina keelt? Küsis ta veel kord seisma jäädes ja surmahirmu tundes, et ta võib vahest pettuda. Seda uskudes oli ta ju nii väga rõõmustanud. Need sõnad riivasid hüljani uhkust ja hajutasid lummuse, millest oli viibinud juba veerand tundi. Ja mu proua vastasel jään katsudes manada näole külma ilmet. Ma oskan ladina keelt niisama hästi kui härra püree ja isegi temast paremini, nagu ta mulle mõnikord ise on suvatsenud ütelda. Prouanderenaal märkas Juliani kurja nägu. Ta oli seisma jäänud kaks sammu temast eemal. Proua astus lähemale. Lausus tasakesi. Esimestel päevadel, eks ole. Te siiski ei hakka mullastele vitsu andma. Isegi kui nad oma tund ei oska. See pehme ja peaaegu paluv toon nii kauni daami suust mõjus sülianisse nii diviivuga kadusid kõik ta kavatsused säilitada oma Lätinisti reputatsiooni. Provodorenaali nägu oli üsna tema lähedal. Ta tunnis naise suveriietest hoovata ruumi. Ja see oli vaesed talupoja meelest midagi erakordset. Ta punastas üle näo ja pomises siis vaevalt kuuldava häälega. Ärge kartke midagi, armuline proua, ma kuulan kõiges teie sõna. Alles nüüd, kui rahutus laste pärast oli täiesti hajunud, oli prouadele naal üllatunud süljääni äärmisest ilust. Poisi peaaegu naiselikud näojooned ja kohmetus ei tundunud naise silmis, kes ise oli äärmiselt arg, sugugi mitte naeruväärsed. Temale oleks vahest rohkem kartus sisendanud mehine ilme, nagu seda harilikult mehe ilule tarvilikuks peetakse. Kui vana te olete, mu härra küsis ta süljaanilt. Varsti üheksateistkümnendat aastat. Vanem poeg on 11 aastane ütles provoderanaal juba täiesti rahunenult. Ta on teile peaaegu seltsiliseks ja te võite teda sõnadega mõjutada. Korra tahtis isa talle peksa anda, poiss oli see peale terve nädala haige ja ometi sai ta ainult kerge laksu. Kuivõrd teine lugu minuga mõtlesime, sul jääb alles eile, andis mõisa mulle peksa. Küll võivad rikkad inimesed olla õnnelikud. Prouadele Naagatsus juba mõista kodukooli õpetaja hinge väiksematki varjundeid. Ta pidas tema kurba ilmet arguseks ja tahtis poissi julgustada. Kuidas on teie nimi, mu härra? Griliste selline soojus, häälesed Shell jäänud? Ja loodan, et esimestel päevadel mulle mõndagi andestate. Ma ei ole kunagi koolis käinud, olin selleks liiga vaene. Ma ei ole kunagi võõraste inimestega kõnelenud, välja arvatud oma sugulase sõja varsti ning auleegioni liikmega. Ja meiegi härra Shellaaniga. Tema võib teile minust tõtt rääkida. Minu vennad on mind alati peksnud, ärge neid uskuge, kuule, minust halba kõnelevad. Andestage minu vead, armuline proua. Halvad kavatsused seisavad minust alati kaugel. Niisugune on loomuliku ja täiusliku veetluse mõju eriti kui asjaosaline ise ei aimagi, kui veetlev ta tõepoolest on. Julian, kes naise ilu küllalt hästi oskas hinnata oleks võinud sel hetkel vanduda. Proua on kõige rohkem 20 aastat vana. Äkitselt tekkis tal julgemate suudelda tema kätt. Kuid samas tundist oma mõttest, hirmu. Hetk hiljem ütles ta enesele mõttes. See on tõepoolest argus minu poolt, kui ma nüüd ei soorita seda, mis võib osutada mulle kasulikuks ning vähendada põlgust, mida see kaunis daam arvatavasti tunneb vaese saeveskist tulnud tööpoissi vastu. Vahest julgustasid Juliani pisut ka sõnad ilus poiss, mida ta juba pool aastat igal pühapäeval oli, kuulab tütarlaste suust. Selle siseheitluse ajal pöördus provodoranaal tema poole, seletades kahe, kolme sõnaga, kuidas tuleb lapsi algul kohelda. Juliani sisepinge tegi ta uuesti väga kahvatuks ja ta lausus sunnitult. Seda öeldes haaras ta provoderonaali käe, tõstis selle oma huultele. Proua oli sellises käitumisest üllatatud ja pisut järele mõeldes ka solvunud kuna oli väga soe Disgatis proua paljast käsivart, ainult sall. Juliani liigutus käesuudluse juures aga paljastas käsivarre üleni. Hetk hiljem heitis proua enesele ette, et ta mitte küllalt kiiresti ei solvunud. Härrade ülenaal kuuldused ees kujas räägitakse, tuli oma toast välja sama mahesteetliku ja isalikku ilmega nagu paaripanekud pääl raekojas ütles ta nüüd süljendile. Mul on tarvis teiega kõnelda, enne kui lapsed teid näevad. Ta laskis üleni oma tuppa astuda ja kutsus kaasa ka oma naise, kes tahtis neid üksinda jätta. Kui uks oli suletud, võttis härradorenaal tähtsalt istet. Härra köree ütles mulle, et te olete tubli poiss. Meie juures koheldakse teid lugupidamisega ja kui ma teiega rahule jään, siis olen valmis teid ka hiljem aitama ja teile väikese koha muretsema. Ma tahaksin ette oma sugulaste ja sõpradega enamiku, kui puutuks. Nende käitumine ei sobi minu lastele. Siin on 36 franki esimese kuu eest. Aga te annate mulle ausõna, et teie isa. Et too selles tehingus oli kavalamaks osutunud, kui tema ise Teid kõik siin härraks te taipate isegi millised eelised annab astumine korraliku maja teenistusse. Nüüd aga mu härra ei sobi, et lapsed näevad teid vestis. Kas mõni teenija on teda nõnda näinud? Küsis härrade juurenaal oma naiselt. Ei, mu sõber vastas proua sügavalt mõtliku näoga. Siis on hea sähke, pange see selga. Ütles ta üllatunud noormehele, kellele ta ulatas ühe oma kuubedest. Nüüd aga läki riidekaupmees türa juurde. Oli kulunud üle tunni, kui härradorenaal tagasi tuli uude, üleni musta ülikonda riietatud kodukooli õpetajaga. Ta leidis oma naise endises kohas istumas. Proua tundis end üleni lähedusest rahustatuna ja unustas teda silmitsedes igasuguse kartuse tema ees. Releed ei mõelnud enam temale. Hoolimata kõigest oma umbusust saatuse inimeste vastu oli ta hing sel silmapilgul nagu lapse oma. Talle näis, et on möödunud aastaid sellest, kui ta kolm tundi tagasi kirikus hirmust värises. Äkki torkas talle silmaprouade Renaali jäine ilme ja ta mõistis, et proua on talle pahane käe suuruse pärast. Aga uhkus, mida talle andis ta uus harilikust erineva riietus viis teda eneses nii välja ning tal oli nii suur tahtmine oma rõõmu varjata et kõigisse ta liigutustesse tuli mingitki järsk pöörasust. Peate olema soliidsem muherra. Ütles talle härradioronaal, kui soovite, et mul lapsed ja teenijate Ida austaksid. Mu härra vastas, sul jään, ma ei ole nei suhtes riietesse veel harjunud. Mina, vaene talupoeg, pole kunagi muud kandnud kui vaid beste. Kui lubate, Lähen nüüd oma tuppa. Mida sa arvad sellest uuest kaubast päris härradele vanaisalt? Peaaegu instinktiivselt enesele aru andmata varjas prouade Ronaal mehe ees. Mina sellest maapoisist küll nii võlutud ei ole nagu sina. Ja sinu vastutulelikkust teeb ta varsti nihiabematuks, et sa peata veel enne kuud aega ära saatma. Eks saadame ta siis ära. See võib mulle maksma minna sadakond franki, aga karjääris harjutakse härrade Ronaali laste seltsis nägime kodukooli õpet, et seda eesmärki poleks saavutanud, kui ma oleksin Juliani jätnud ta töölise räbalais. Kui ma tahan minema saada, siis võtan mõistagi tagasi selle musta ülikonna, mille me äsja temaga koos tellisime. Temale ei jääks siis ainult see valmis, ülikond, mis rätsepa juures saime ja mille ma talle selgantsel. See tund aega, mis jään oma tuhas viibis, tundus proua triennaalile Ühe hetkele. Lapsed olid uue kodukooli õpetaja tulekust teada saanud ja ründasid ema oma küsimustega. Viimaks ilmus hülje. Nüüd oli ta sootuks teine inimene.