Täna on esilinastuma, on üks väga huvitav film Eesti-Saksa-Soome, koostööfilm, Nõukogude hipid. Mis räägib siis hipiliikumisest Eestis Nõukogude perioodil ja meil on stuudios selle filmirežissöör ja stsenarist Terje toomistu. Tere. Tere. Täpsustaksin kohe, et, et film räägib üleüldse hipiliikumisest Nõukogude Liidus Eestis ta on küll peategelased ja Eestile on seal päris palju tähelepanu pööratud aga filmegi kaardistab nii-öelda, püüab siis kaardistada sellist nagu hipiliikumist nõukogude liidus. Esimene juuni on väga märgilise tähendusega kuupäev, et see film just esimesel juunil ehk täna linastub, sest et esimene juuni on lastekaitsepäev, aga tegelikult on esimene juuniga mingis mõttes hipide päev lillelaste püha, nagu seda nõukogude nimetatud. Et just nimelt nõukogude hipide pühaks, on see kuidagi välja kujunenud. Et esimesel juunil juba 70.-te lõpus pust Moskvas, Riias, ilmselt ka Tallinnas tuldi sel päeval kokku ja tähistati siis sellist suve algust ja, ja lastekaitsepäeva Exegi hipid kui lapselik, kui värskuse hinguse kandjad, et lillelaste püha. Aga samas on see sündmus seotud ka 71. aastal toimunut traagilise vahistamisega Moskvas, kus tuhanded hipid tulid kokku selleks protestida Vietnami sõja vastu. Aga ootamatult nad vahistati KGB poolt. Et mingis mõttes oli see lõks, mille võimud olidki nendele nii-öelda ebasoodsale elemendile ühiskonnas seadnud. Et kuidagi on see sündmus ilmselt ka sellega seotud. Nõukogude ajast on neil inimestel, kes ei ole sel ajal elanud või kes olid väga väikesed, siis kui see nõukogude aeg otsa sai, on mingisugune tüüp, ettekujutus ja ütleme, hipiliikumist ikkagi seostatakse just läänemaailmaga. Aga kuidas oli siis selle hipiliikumisega Nõukogude liidus, et kas ta omandas mingisuguseid selliseid teistsuguseid vorme või kuidas oli seal võrreldes nüüd läänega? Absoluutselt õige, et tavaliselt hipiliikumist seostatakse liikumisega lääne nagu kultuuriruumis et selles mõttes meie film joonistubki välja sellise alternatiivse trajektoori maailma popkultuuri ajaloos. Et tõepoolest siinpool raudset eesriiet oli omamoodi hipiliikumine, et oli omamoodi, et paljuski ta kuna ta toimus hoopis teistsuguses sotsiaalpoliitilises kontekstis, siis ta ei saanudki kujuneda selliseks, nagu ta oli Läänes. Eks võib-olla eristuvamaid jooni oli näiteks selle liikumise nähtavus, et kui läänes oli see väga visuaalne Nordoleid tänaval nad käisid värvilistes riietes, nad manifesteerisid oma olemasolu siis nõukogude liidus vastavalt tingimustele oli see ikkagi oluliselt endasse tõmbunud põranda all sedasama sündmus kui 71. aastal, nad tulid kokku ja justkui tahtsidki esimest korda ennast suurejooneliselt manifesteerida. Et Me oleme hipid ja meil on mingisugune sotsiaalne sõnum, me tahame öelda sõjale ei ja kuna tulem oli selline traagiline, siis pärast seda noh, väga vähe oli mingisuguseid nii-öelda püüdlusi teha ennast nähtavaks, tulla välja, nii et pigem oli see liikumine siis nii-öelda nagu salapärane niidistik, mis kulges mööda Nõukogude Liidu linnade underground. Et see oli üks selline põhi nagu erijoon. Samuti näiteks kui läänes oli oli hipiliikumine päris suuresti mõjutatud narkootikumidest näiteks nagu LSD siis nõukogude liidus seda üldse ei olnud. Oli ringkondi, kes leidsid oma nii-öelda psühhoaktiivsed ained, mida nad kasutasid, aga valdavalt oli see liikumine noh, oluliselt nii-öelda kainem. Ehk siis rohkem nagu tegeleti vaimsete praktikatega. Nagu hinnata tee elus olemist, armastust, rändamist, sellist leebet, heatahtlikku suhtumist teineteisesse, mis nõukogude aja kontekstis oligi juba teistsugune emotsionaalne hoiak. Nõukogude hipid on dokumentaalfilm, et kuidas seda filmi tegema hakkasite, siis, mis teie eesmärk oli ja kuidas ta selle filmi nagu üles olete ehitanud? See kogu filmiprotsess ideest valmimiseni kestis umbes kuus aastat. Nii et alguses, kui see päris esimene idee turgatas, siis tegelikult mul ei olnud teadmist, et, et me räägime subkultuurist. Ma arvasin, et me hakkame uurima nii-öelda nagu erilisi isiksusi, kes kuidagi olid teistsugused, kes kuidagi olid nagu hipid. Aga seda, et nõukogude hipidele oma süsteem või siis teema neil olid oma suvelaagri neljale omas släng. Well, kujunesid välja nii-öelda rituaalid, kohad, kus koguneda. D kohad, kuhu mindi kohas, kus linnas 11 ära tunti. Nii-öelda võrgustik, mis toetas seda elustiili mis toetas teineteist selle elustiilikandmises. Et seda maad noh, alguses ette kujutanud ja nii-öelda selle uurimuste käigus oligi, et siin on täiesti omaette subkultuur peidus. Nii et sealtmaalt siis nagu algas selle filmiloo kirjutamine. Et kuidas liikumine algas ja milliseks ta kujunes ja meil filmis ongi tähelepanu pööratud sellele 71. aasta vahistamisele. Ning film toob selle ajaloo välja tänapäeva. Ehk siis kui minu fookuses oli, oli just nimelt joonistada väljas hipiliikumise ajalugu, siis ma tahtsin ka, et ajalugu oleks dialoogis tänapäevaga nende inimeste kaudu, kes veel on elus ja kes kannavad seda ajalugu iseendas. Jaa, sellel filmil on mõned konkreetsed peategelased, et kes need inimesed on ja kuidas te olete nad leidnud. Filmis võib-olla kõige nagu isiklik omat laadi lugu avaneb ühest peategelasest aarest. Et tema karakter on läbiv ja ta oli üks kõige esimesi inimesi, kellega ma selle uurimuste käigus tutvusin ja temast on saanud. Meil on väga kallis sõber, et me oleme olnud kogu aeg dialoogis ja suhtes selle kuue aasta jooksul. Noh, juba esimene kohtumine temaga jättis mulle väga sügava mulje ja, ja ma pidasin seda kohe juba üsna varsti selliseks põlvkondadevaheliseks sõprussuhteks. Kahjuks ei ole saatus olnud temaga leebe. Et on haige ning tal on väga raske liikuda seoses hingamisraskustega. Ja mingis mõttes ma filmis olengi kujutanud teda kui, kui inimesena, kes hingus elus eneses, aga tema keha on haiged, on oma keha vang. Ja, ja see minu jaoks peegeldub ka seda filmi nii-öelda poliitilist, filosoofilist küsimust siis selles, et et kuidas siis olla, kui, kui see režiim, see ühiskond on haige. Et kuidas siis leida omase vabadusetunne selles situatsioonis, kas vabadus on rohkem aktiivne, sekkumist eeldav tung siis väljendab siis nii-öelda sotsiaalses protestis või vabadus on hoopis see, mis on meil sees pooniale ääretu sisemeri. Ja need inimesed, kes teil seal filmis läbiselt jooksevad, on, on siiamaani jäänud Chippideks oma hinges vähemalt. Ma arvangi, et külase hipiks olemine nõukogude ajal oli väga radikaalne otsus, väga julge otsus oli eksistentsiaalne valik, sest et kui sa juba kord hipi, siis väga paljud võimalused nii-öelda normaalsed võimalused ennast realiseerida karjääris või et need langesid ära. Ja ma arvan, et see, see kõik on muutnudki selle hipiks olemise, nende inimeste jaoks pühaks. Ja mina seetõttu võtangi neid inimesi suure imetlusega ja mõistan, miks nad siiamaani hoiavad oma seda hipi identiteeti ja nagu ütleb Kaksel meil filmis, et ei olegi olemas endisi, hipisid sa kas oled hipi või sa ei ole hipi. Ja võib-olla see nii ongi, et see hipiks olemine ei olegi niivõrd mingisugune väline marker, vaid ande seesmine hoiakse, seesmine tunnetus. Teie eelmine film rääkis hoopiski Indoneesiast, kes on hoopis teine kultuuriruum ja Eestis ikkagi väga kauge ja ka ütleme sellest nõukogude riiki süsteemist võib-olla, aga on seal siiski ka mingisuguseid selliseid sarnasusi või kuidas te olete nüüd jõudnud ikkagi oma sellise huviala ka tagasi siia, meile lähemale? Kummalisel kombel on endal nendes mõlemas filmis ka midagi ühist ja see, see ühine joon on võib-olla normi kriitika. Et, et kui on ühiskond, mister, Terimineerib ära selle kuidas sa tohid, riiet Duda, kuidas sa tohid ennast väljendada, ütleme Indoneesia puhul, mis vaatles siis Indoneesia transnaisi oli selleks normiks, siis see, et, et milline normaalne mees, milline normaalne naine ja, ja kui sa oled juhuslikult transinimene ja neid inimesi meie hulgas on, et see on siis see pingekoht ühiskonnas, Nõukogude liidus oli selles mõttes sarnane, et see homo sovjetid, kus oli väga kindlalt määratletud, et kui pikad tohivad juuksed olla, kuidas seda tantsida, keda sa tohid armastada, kuidas sa tohid armastada. Et need piirid nagu olid inimesele seatud väga rangelt ja hipid olid siis need, kes julgesid sellele normile sellele normi piiritletusele vastu astuda ja käituda nii, nagu nemad tundsid, et on, et on õige, ta on vaba, et on aus olla nii-öelda suhted iseendaga ja nii nagu ka Indoneesia varjad. Nad on ausad iseendaga, kui nad väljendavad ennast kui transnaisi, kes nad on. Aga see iseenesest on, on ka täiesti normaalne, et ja et inimesed elu jooksul tegelevadki erinevate teemadega ja ja, ja ütleme, see nõukogude hipiliikumise teema on, on võib-olla minu jaoks selles mõttes isiklikum, et, et see on seotud ka minu kultuuriruumiga ka minu juurtega, mida Euroopa nõukogude aja pärand ilmselt ka minu isiklik selline noh, juba lapsepõlvest sisse kasvanud selline huvi vastupanuliikumiste vastu või kirg rokkmuusika vastu, need kõik kuidagi avalduvad või koonduvad selles nõukogude aegse hipiliikumise teemas. Ja kuna te olete ju ikkagi antropoloogia taustaga, siis antropoloogid ju tegelevadki sellega, et uurivad tegelikult inimesi, kui niimoodi väga lihtsalt öelda erinevaid inimrühmi jest. Kuidas te suhtute dokfilmi tegemisse, et tegelikult dokfilm peaks näitama nagu elu ennast, aga sellist režissööripoolset sekkumist on ju päris palju vaja ikkagi. Ja mõistagi, et võib-olla kunagi oli selline klassikaline visuaalne antropoloogia, mis seisis inimeste kõrval ja justkui kärbes seinal, püüdes fikseerida elu sellisena, nagu ta on, aga samas juba see, millal sa paned kaamera käima ja millal sa taheta kinni, kuidas sa mingisugused kaadrid omavahel lõik, Nad on alati juba konstruktsioon ja dokumentaalfilmis üha enam väärtustatakse sellist ka julget, režissööripoolset nii-öelda interpretatsiooni ning ma arvangi, et et sellepärast on, on oluline, et dokfilmi tegemist saadaks uurimustöö ja ma arvan, et me tegime seda põhjalikult ning loomulikult tuli teha väga palju kompromisse ja väga paljud teemad, mis mulle endale meeldisid, või asjad, mis me filmisime või arhiivid, mis meil on. Et ei mahtunud filmi, et me pidimegi üritame seda konstrueerida selliselt, et oleks nagu koherentne lugu, mis ei läheks liiga palju pilla-palla ühele või teisele poole. Aga ma arvan, et seal on lugu ja seal on midagi, mis, mis annab nagu aimduse. Mis asi see Nõukogude hipid pakkumine oli ja kuidas ta alla, kas ja milliseks kujunes ja kuidas võim suhtus sellesse, et et see loomulikult on režissööripoolne nagu nägemise, mingisugune stsenaariume, aga aga see kõik kujuneski tegemise käigus ja ja selline ta on ja ma usun, et ta sai täpselt selliseks, nagu ta sai. Ja selles filmis on ju ka hästi palju arhiivimaterjale, mida tegelikult ei ole varem üldse päevavalgele toodud. Ja ma arvan, et see on selle filmi suur väärt. Ja see oli, oli üks keerulisemaid protsessidele filmi tegevuse jooksul, et alguses me tegelikult ei uskunudki, et me midagi sellist leiame. Aga tegemise käigus levis nii-öelda hipide ringkonnas sõna ka sellest, et on keegi Terje toomistu Eestiski seda filmi teeb, et on mingisugune seltskond Eestis, kes filmib, kes uurib ning sõna hakkas levima ning niimoodi vaikselt-vaikselt hakkaski tilkuma seda infot, et kellelgi on kuskil filmirullid või keegi saatis mingisugused digitaliseeritud failid oma super kaheksa materjalidest, mida nad olid seitsmekümnete lõpus teinud, et see on tohutu rõõm ja väärt, kus ma olen ääretult tänulik kõikidele inimestele, kes filmi panustasid, justama arhiividega. Aitäh. Nii et selline film on siis täna esiennastumas sõpruse kinos. Ja täna sõpruses on esilinastus ning homme on sõpruses samuti linastus eriseanss ning pärast linastust on kohtumine minu ja filmiprodutsendi Liis Lepikuga ning samuti on meil siis aukülalisteks filmi tegelased, filmi kangelased Aksel ja Sass. Nii et tulge kõikkinno ning film hakkab jooksma kinos Artis ja tänase filmi esilinastus, aga ühtlasi kuulutame välja armastuse suve alguse, olgu see suvi meile siis selline armastuse suvi. Sest et käesoleval aastal tõesti möödub pool sajandit 60.-te hipiliikumise märgilisest armastuse suvest, mis oli siis see suvi, mis tõesti koondas selle hipiliikumise San Francisco selle keerise keskpunkt. Aga et ehk on siis praeguse hea aeg, kui me mõtleme uuesti Nende väärtuste peale, mida see 60.-te revolutsioonile aeg meile andis ning tähistame seda armastuse suve ning mõtleme rahuliikumise idee peale veel kord ja põhjalikult. Aitäh Terje toomistu.