Jääd kuuled, tänase suvetuuri saate avas Lai salvestus varistamo Elleri albumilt radadel ja pärist oma Eller ongi meile täna külla tulnud. Tere. Tere. See lugu on siis sellel albumil ainuke, mis on salvestatud kontserdil või vähemalt niimoodi saab aru albumi Publetti vaadates. Ütle, et kuidas on, kui erinev see on, et kas sa improviseerid üksinda stuudios või teed seda publiku ees? See on tõesti erinev. Sellel albumil on rohkem stuudios salvestatud ilmselt seetõttu, et meil oli stuudios rohk rohkem aega ja me tahtsime albumile valida hästi eriilmelisi lugusid ja, ja mitte teha seda ainult kontsertsalvestusena kontserdil oli nagu selline. Pigem liin kogu aeg ja, ja hästi pikad arengut või ja, ja seetõttu me võtsime nagu ühe nagu loo või ühe osa sealt. Aga, aga siis, kui ma pärast mängisin, tegelikult me ei olnud stuudios, me olime ikkagi ühes saalis, et lihtsalt publikut ei olnud. Ja siis ma sain mängida tundide viisi, et meil oli hästi palju materjale, millest nagu pärast valida. Et väga suurt erinevus nagu tegelikult vist ei ole, sest kui ma tean, et salvestatakse, siis samasugune adrenaliin tuleb sisse nagu siis, kui publik on teine asi oli veel see, et kontserdil oli palju selliseid köhatusi asju, et see vähendas ka valikut tegelikult, sest meil tahtsime ilma kaotusteta. Teadlased käivad elu juurde. Aga jah, paratamatult on see nii, et ess ikka selliste vaikust kontserdi saavutada nagu siis üksinda on ilmselt üsnagi keeruline. Aga võib-olla sa räägid kuulajatele, et missugused rajad need on siis olnud, mis on sind lõbuks siis juhatanud selle albumi valmimiseni, et, et sa oled oma muusikuteed alustanud Viljandist ja lisaks Tallinnale oled siis õppinud veel ka Helsingis ja lõbuks baaselised, kas Šveitsis oligi siis see, kus sa said aru, improvisatsioon on see, millega sa tahad kõige intensiivsemalt tegeleda? Improvisatsiooni ka ma olen tegelikult sattunud tegelema juba lapsest peale, kui olid need õpilaste klaveri noh, suvepäevad või suvekool oli vist selle nimi ja need toimusid, Need, kus mina käisin, toimusid Valgas. Siis iga kord oli seal keegi ka improvisatsioonitunde andmas, ma mäletan, et oli Tanel Joa metsa, Ebe müntel olid tol ajal ja ja Taavi Kerikmäe oli ükskord mul ja Anto Petti. Ta oli seal kogu aeg. Mina tema juurde vist väga palju isegi ei sattunud. Ja siis akadeemias mõõtsin ka ühe aasta seda ainet. Aga siis ma kuidagi sattusin siis ta tegelikult otsa kooli õpetama asendamatjana kiiviti. Ja siis ma asendasin teda, kuni ta oli lapsega kodus ja siis tutvusin Alfred Zimmeliniga, kes õpetab Baselis ja on ise helilooja ja vaba improvisaator mängib tšellot. Ja tema tegi meistrikursust Tallinnas. Ja kuna ma olin pidevalt mänginud ja, ja kaasaegset muusikat mänginud, siis kaasaegne muusika vaba improvisatsioon on stiililiselt natuke nagu seotud. Ja noh, mind ennast huvitab hästi kase klaveri seest mängida need laiendatud mängu. Ja, ja neid saab ka nagu vabaimprovisatsiooni suhteliselt hästi nagu kasutada. Ja siis oligi, et mulle meeldis Alfredi lähenemine sul hästi teistmoodi. Ma mõtlesin, et kui ma nagunii Eestis oleneb, oleks põnev, võib olla õppida kuskil mujal nagu nagu teist niisuguste teistsuguses keskkonnas. Et siis seda mõju võib olla Eestisse tuua, et siis see nagu rikastab kogu seda noh, muusikamaailma siin ja ja niimoodi väsinud sattusin ja seal ma tegelesin sellega tõesti siis hästi intensiivselt. Meid juhendas Alfred, Simeline Fredrik ja siis me seal kõik omavahel hästi palju mängisime, esinesime tegime soolot. Ja niimoodi jah, seal ma sain võib-olla seda leida paremini või rohkem nagu oma väljendusviisi. Siin ma olin võib-olla rohkem kogu selle asja mõju all, mida siin tehti, et mul ei olnud nii selgelt, võib olla kujutlust või või tunnetust nagu iseenda mängimisest või kuidas ma tahaksin oma muusikat nagu kõlama panna. Siis seal võib öelda, et sa leidsid mingis mõttes sellise oma stiili või just kas see on siis ka see, mida peaks nüüd ilmunud album väljendama. Ja selle albumiga ja ma kui ma Eestisse tagasi tulin, siis meil natuke nagu jutumärkides magama hakkasin lihtsalt tegelema eluga, käisin töörleni ja olin lapsega ja, ja siis tuli jälle, noh, Alfred tuli Eestisse meistrikursust tegema, läksime taga õhtust sööma ja siis ta nagu äratas mu üles nii-öelda, et ütles, et kuule, tee nüüd midagi ka. Ja siis ma mäletan, et pärast seda õhtut ma nagu väga hästi seal magada ja mõtlesin, et mis ma siis teen, et võiks midagi teha, on tõesti. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et mul ei ole nagu konkreetset ansamblit improvisatsiooni, et aga tegelikult tahaks soolot mängida, et, et võtaks endale mingi eesmärgi ja siis ma panin eesmärgiks, et aga salvestan siis plaadi. Et siis mul on nagu see hetk, kuhu ma olen jõudnud nagu niimoodi nagu märk maha pandud natuke. Ja siis ma saan sealt nagu edasi liikuda nagu teistele radadele, et, et noh, ei taha ju, et oma stiil nagu kinni jääks, vaid et pidevalt nagu edasi minna. Aga seda on hea teha nagu läbi mingisuguste nagu verstapostide. Ja siis jah, selles mõttes küll. No sa rääkisid, kui oli seal Šveitsis tohutult palju tegelesid kogu aeg sellega ja nii-öelda harjutasid ja mängisite koos esinesid, aga tegelikult noh, see ongi mõnes mõttes väga keeruline, et teha seda niimoodi järjepidevalt pikka aega järjest, sest see tähendab ikkagi seda, et pidevalt tuleb leida uusi ideid ja nagu laiendada neid piire. Et kas sa võiksid kirjeldada, et kui sa näiteks oled laval ja esined improviseerimisajal, mis su peas toimub, et kas sa ikkagi mingil määral intellektuaalselt konstrueeriti seda, mis sellel hetkel sünnib või, või tuleb see kuidagi tunnetuslikult. See on huvitav küsimus, neile punkte on hästi erinevaid. Mina olen leidnud enda jaoks selle, et kui ma harjutan improvisatsiooni kas läbi siis improviseerimise või läbi teoste tehniliste harjutuste, siis on see protsess hästi intellektuaalne ja nagu tõesti tegelen nagu õppimisega või enda arendamisega mingis suunas. Aga kui ma siis midagi esitan või esinen sisse mõtlemine läheb nagu hästi alateadlikuks, sest seal on kogu see info olemas, siis mida ma nagu harjutan. Aga alateadlikult minu mõtlemine toimub palju kiiremini. Et Fred, Freddie ütles mulle ükskord, et sellel hetkel, kui ma suudan oma järgmist mõtet, mida ma nüüd hakkan mängima sõnadega väljendada, olemas selle mõttega hiljaks jäänud. Et tegelikult kõik see tegevus peab toimuma enne seda, kui ma sõnadega seda suudan konstrueerida. Ja siis ma hakkasingi seda harjutama niimoodi, et kui ma mängin ja kui mul tuleb mingi mõte sõnadena, siis ma seda ei tee. Sest järelikult see ei ole nagu ei noh, minu jaoks nagu selle hetkel õige, vaid ta on nagu natuke muusik ka suhtes hiljaks jäänud. Et, et muusika ikkagi voolab läbi minu tegevuse. Aga selleks, et ma oleksin pidevalt nagu selles hetkes. Ma pean suutma sõnalise mõtlemise nagu välja lülitada ja olla nagu kuskil mujal. No sa oled nüüd mõnda aega õpetanud Kehras lapsi, et kas sa seda improvisatsioonilist poolt kasutad ka õppetöös? Ja viimasel aastal tekkis nagu rohkem seda kasutamist, alguses olid õpilased mulle nagu tundmatud ja, ja ma nagu noh, väga palju seda ei kasutanud. Aga nüüd viimasel aastal tuli mul üks õpilane, kes oli hästi avatud, on kõiki nagu noh, nagu püüdnud juhendada sinnapoole, et, et proovime ise mõelda ja kuidas te tahaksite mängida. Päris paljud lapsed nagu on kinni või nagu ei julge. Et valesti midagi teha, millest see tuleb? Mulle endale tundub, et et see tuleb. Nagu kasvatamisest kuidagi me tahame nagu täiskasvanutena neid hullult õpetada või kuidagi edasi anda kõike, mida me teame ja ja, ja lapsed püüavad seda kõike, mida aga selle läbi nad nagu õpivad ära, kuidas on õige ma vaatan oma lapse pealt, kes saab varsti kaks, et ta nagu kohe jätab meelde, kuidas on õige. Et kui mingi asi näiteks sussid on, vot selles riiulistes nad Kogatavad seal riiulis olema. Et, et ilmselt see läheb neil nagu kaasa. Et kuidas siis seda mängulist poolt ja seda julgust muusikas väljendada? See on omaette nagu kunst tegelikult, et, et see ei ole üldse see, et me teeme midagi valesti või et vanematena teeme midagi valesti. Aga lihtsalt, kuidas need nagu paralleelselt toimima panna ja, ja kuidas, et noh, kuidas võtta nagu aega, sest vanemana on lihtsam öelda, et see käib nii. Aga, aga just see, et see võib käia mitmet moodi ja samas, et lapsel on reeglid, aga on reeglites vabadus, see on päris keeruline, aga nüüd, viimasel aastal ma sain päris paljud oma õpilased oma lugusid kirjutama, et see neile nagu sobis, et nad mõtlevad midagi välja, aga kas panevad kirja, et nad saavad korraga selle loomingulisuse, aga samas Et noh, päris improvisatsiooni, ma ei ole veel nagu ühega jõudsin selleni, mitte teistele. Ja nüüd oled sa hoopis Kehra muusikakoolist lahkumas ja asumas uuele töökohale. Sellega seoses ma tahaks puudutada ka esmaspäevast kontserti, kus juhatas Jukka-Pekka raste ja sinul, muuhulgas õnnestus temaga teha ka intervjuu. Missugune kogemus sinu jaoks oli? Ja selle telefoniintervjuu kogemusel liin hästi inspireeriv. Ta rääkis, ta vastas küsimustele hästi põhjalikult ja ja kuidagi nagu kuidas öelda enne suure energiaga või üks küsimus näiteks, et mis on dirigendi ja dirigent tolemisel suurim isikuomadus, ta ei hakanudki isikuomadusi lugema ette, vaid ta ütles, et just see soov muusikat teha. Ja, ja, ja siis ta rõhutas ka dirigendi puhul isegi nagu sellist vaimset con taktiorkestriga ja, ja mingit oma ühte kogemust kirjeldas, mis toimus vist kas Kölni kirikus või mingis väga suures kirikus, kus muusikud olid nii kaugel, et osa neist teda konkreetselt ei näinudki. Ja siis just seda telepaatilisi sidet ja usaldust ja, ja kogu sellist poolt, nagu ta hästi rõhutas, et et see oli minu jaoks hästi hästi põnev. Aga kui sa teda hiljem siis kontserdil vaatasid juhatamas, et, et kas nagu see, kuidas ta muusikast rääkis ja see, kuidas ta muusikat teeb. Et kas need läksid sinu jaoks? Kokku läks siis küll see, ma arvan, sest kontsert oli ülihea no ülivõrretes nagu kirjeldatav ja ja, ja see noh, kõik need muusika arengut, külad, kuidas ta ütles intervjuus ka, et, et et kätega peaks suutma nagu edasi anda oma soovi, et sõnu väga ei olegi vaja või olekski vaja ja ma sattusin korraks ka proovi, vaatame, kas tõesti väga ei rääkinud. Juhatas muusika läks ja suutis istuma, soovita kuubis on täiesti selgeks teha, noh väga hea orkester kaheks. Samas mõnevõrra alati on ju raskemast juhatada neid teoseid, mida kõik niimoodi üksipulgi tunnevad, noh nagu kasvõi seesama vorsaki tšellokontsert, kus siis kotiga Bussonsoleerisid. Et uudisteose juhatamisel on muidugi palju suurem vastutus, sest et tuleb ise välja kujundada kõik need traditsioonid. Aga teistpidi jälle kui muusikat tunnevad, kõik leida sellest ülesse oma. Ta puudutas seda teemat ka oma intervjuus, et et kui valida, kui nüüd mingi uus teos on, et siis ei saa võib-olla nii palju valida või lihtsalt peab mingeid asju nagu ära tegema. Aga et kui on mingi selline klassikaline duaar, et siis peaks väga tegelema sellega, et valid endale teosed, mis sulle tõesti sobivad ja milles sul on midagi öelda, et ei peaks nagu võtma teost, kui sa tunned, et see kõnetasinud. Mulle tundub, et ta oli võtnud tõesti need teosed, mis olid tema jaoks hästi olulised. Ta rõhutas ka selle Bransi kolmanda sümfoonia olulisust tema jaoks, et ta väga tahab seda nagu teha ja ja kuidas, tema meelest Pramset vorsak nad nagu väga hästi lähevad, kui moodustavad väga hea muusikalise terviku ja noh, et, et kogu see pool Jah, selle peale on meil tore võimalus kuulata sinu albumit sellelt lugu, mille eestikeelne pealkiri peaks siiski olema kõrge mänd vaatab igatsevalt tähti. Täna oli meil külas pianist ja improvisaator haristama. Eller, aitäh sulle tulemast.