Tere päevast, head raadiokuulajad, mina olen saatejuht Ivo Heinloo ja algas suvetuur. Meid on ootamas ees kolme tunni jagu rohkelt muusikat ja rohkelt erinevaid jutuajamisi. Saate teises tunnis räägime sellest, et Arvo Pärdi keskusele asetati eile nurgakivi ning samuti ühest põnevast kunstinäitusest. Ja kell üks kuulame, kuidas Paavo Järvi dirigeerimisel esitab frankfurdi raadio sümfooniaorkester Hans Roti sümfooniat number üks aga esimene tund on pühendatud ühele väga erilisele külalisele. Külaline on Tallinna Ülikooli araabia keele ja kultuuri professor Otto Jastrov, kellega hakkame kohe pikemalt rääkima. Tänase suvetuuri saatekülaline on araabia keele professor Otto Jastruv kes töötab Tallinna Ülikoolis. Tallinna ülikool on ainus ülikool Eestis, kus araabia keel on omaette eriala. Ja me räägime härra Jastroviga täna mitmetel erinevatel teemadel. Küsisin, kuidas tekkisoto Jastrovil huvi semiidi keelte vastu. Jastrovon lõpetanud humanitaargümnaasiumi, kus ta õppis kreeka ja ladina keelt aga tema sooviks oli õppida keeli, mida ka tänapäeval veel räägitakse, mitte nii-öelda surnud keeli. Ja nii jõudis ta romaani keelte juurest Lähis-Ida keelteni. Jastrov astus ühte üsna väiksesse ülikooli, kus oli orientalistika õppekava ja seal õppekavas oli kohustus õppida viit erinevat keelt. Need olid araabia, türgi, pärsia, heebrea ja Süüria. Ja oma väitekirja otsustas ta kirjutada aramea keeltest. Sel ajal ei olnud ülikooliõpingud reguleeritud sellisel moel nagu praegu, nii et pärast viit aastat saida doktorikraadi ilma igasuguste vahe etappideta. Ja nii juhtuski, et juba 24 aastaselt oli Jastrov doktor. Raamatut, mis moodustas tema doktoritöö, peetakse siiani üheks oluliseks uurimuseks selles valdkonnas. Jastro valiti professoriks Nürnbergi err langen ülikoolis, sealt siirdus ta Heidelbergi ülikooli ja 65 aastaselt läks pensionile. Aga kuigi ta oleks võinud elada rahulikku pensionäri elu ja kodus raamatuid kirjutada, siis vallastada endiselt suur soov ometi töötada õppejõuna edasi ja seda väljaspool Saksamaad. Teda olid väga hakanud huvitama Balti riigid ja nii sattuski ta Tallinna Ülikooli vaevalt pool aastat pärast pensionile minekut Saksamaal. Nii et see oli puhtalt huvi keelte vastu, mis Jastrovit kogu aeg on kannustanud. Kahe käe sõrmedest jääb väheks, et kokku lugeda keeled, mida jastav räägib või millest aru saab. Aga tema teaduslik huvi on olnud seotud just dialektidega eriti haruldaste dialektidega, mille olemasolust paljudel pole aimugi. Ka lähis idasse siirdusi astro eelkõige keele huvist ja alles ajapikku lisandus huvi kultuuri ja ajaloo vastu. 60.-te keskpaigas oli astrovahetusüliõpilasena Türgis, hiljem välitöödel ka Liibanonis ja pärast doktorikraadi saamist kogusta mitmete aastate vältel huvitavat lingvistilist materjali millest väga suur hulk polegi siiamaani veel avaldatud. Küsisin härra Jastrovi käest, kas Lähis-Ida kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel oli väga erinev praegusest. Tõepoolest, olukord on muutunud järjepanu halvemuse suunas, tõdeb ka Otto Jastrov. Türgis oli küll ka tollal diktatuur, aga riik oli paljud turvalisem. Sama käib Süüria kohta. Liibanon ja eriti Beiruti oli väga läänelik, seda linna nimetati väikeseks Pariisiks. Seal ei paikne nagu Tallinn, ainult et soojema kliimaga praeguse ajaga ei anna seda olukorda mingil juhul võrrelda. Aga miks just semiidi keeled on need, mis Jastrovitan nii väga paelunud? Tema jaoks on kõige huvitavam avastada mõni uus geel või uus dialekt mida on võimalik kirjeldada ja olla selles ka esimene, kuna keegi teine pole seda varem teinud. Araabia keele puhul on see võimalik, sest seda keelt räägitakse niivõrd suurel maa-alal, et erinevaid dialekte on sadu ja isegi tuhandeid. Need moodustavad erinevaid kihelkondi perekondi ja isegi ühe kihelkonna keskel on väga suured erinevused. See on tõsine teadus, mis olid täielikult endasse haarata muidugi ka raske töö. Täpselt samamoodi võib muidugi uurida ka soome-ugri keeli ja seda on tehtudki kirjeldades siis kuidas nende juure tiivad tagasi hilisläänemeresoome algkeeleni. Nii et see on tohutu põnev ja Jastrovi kahetseda. Romaani keeltega oma õpingutes sügavamalt edasi ei läinud, vaid valis just semiidi keeled ja täpsemalt siis Araabia keele ja selle dialektid. Tuletan vahepeal kuulajatele meelde, et vestleme täna araabia keele professori Otto Jostroviga suvetuuri saates ja nüüd tahaksingi küsida härra Jostrovi käest araabia keele eriala kohta Tallinna Ülikoolis. Selles, et araabia keelt saab Tallinna Ülikoolis õppida, on just Otto Jastrov suure panuse andnud. Jastrov töötas koos lektor Helen Kerschmaniga välja täiesti uue Eestis ainulaadse õppekava, mille sarnast siiamaani pole vist tegelikult üheski Balti riigis. Araabia keelt õppivate tudengite arv Tallinna Ülikoolis on üldiselt olnud piisav selleks, et seda õppekava elus hoida. Aga praegusel momendil jätab varabistika olukord Tallinna Ülikoolis tõsiselt soovida, räägib Otto Jastrov. Tingimused ei ole muutunud sellest ajast, kui astro üheksa aastat tagasi Tallinnasse saabus ja puudujääke on mitmeid. Ta mainis, et esiteks jääb kahest inimesest selgelt liiga väheks ja seetõttu on Jazdov koos oma kolleegiga pühendanud palju rohkem töötunde sellele tegevusele, kui tegelikult ette nähtud. Algul arvasin astro vaid see on ajutine olukord, aga midagi pole selles osas aastate jooksul muutunud. Astro meenutas aegu, kui rektor oli Rein raud, humanitaar ja inimene ja tõeline visionäär, kes arvas, et Arabistika arendamine ülikoolis on oluline. Nüüd on aga rektor vahetunud ja uus rektor on kahtlemata võimekas, kuid tema poolehoid kuulub selgelt täppis-loodusteadustele. Seetõttu on ka humanitaarteadused sattunud teatavasse kriisi. Jastrov ütleb, et peab tõele näkku vaatama ja tunnistama, et sellistes tingimustes pikalt jätkata ei saa ja tegelikult päris seda, mida ta Eestisse tulles plaanis pole tasutud siin teostada. Teadlasena on Jastrov, araabia dialekte spetsialist, üks neid väga väheseid inimesi terves meie regioonis, kes on võimeline araabia keelt emakeelena kõnelevate inimeste puhul vahet tegema, kust keegi pärineb kas Iraagist, Süüriast või hoopis näiteks Marokost. See on midagi, mida ei astro oleks tahtnud õpetada ka Tallinna Ülikoolis, kuid talle tundub, et kunagi jõuta algtasemest kaugemale ja kui tudengid oma bakalaureuse kraadi kätte saavad, siis ongi nagu kõik. Jastrovi lootus oli algul, et on ruumi veel mõnele elektrile, kes saavad anda algtaseme kursuseid, nii et tema saaks tegeleda edasijõudnute ka eelnimetatud suunal. Aga see ei realiseerunud. Jastrova ütleb, et see ei ole etteheide mitte üksnes ülikoolile, vaid ka laiemas plaanis. See on temaatika, mis peaks just praegu väga teravalt puudutama valitsus, välisministeeriumi, siseministeeriumi piirivalvet, situatsioonis, kus puutume järjest rohkem kokku araabia keelt kõnelevate inimestega, sealhulgas muidugi sõjapõgenikega. Seetõttu on suur vajadus sellise keskuse järele, kus araabia keele spetsialiste treenitakse, sest varem või hiljem läheb neid vaja. Aga riigil tundub puuduvat huvi selle valdkonna arendamise suhtes. Olukord Saksamaal on näidanud, kui vajalik on selliste spetsialistide olemasolu sest isegi seal on probleeme põgenikelaagrites inimeste registreerimisel näiteks süüdlasteks peetud inimesi, kes tegelikult elavad Saksamaal. Tihtipeale on tõlgid ise moslemi taustaga aja ei edasta kõige adekvaatsemat informatsiooni. Räägime täna suvetuuri saates juttu härra Otto Jastroviga, kes on araabia keele professor Tallinna Ülikoolis. Me kõik teame, milline on olukord praegu maailmas ja eriti Lähis-Idas, aga Euroopas terrorirünnakud on muutunud argireaalsuseks, sõdamisel aastate eest tundus aset leidvat kusagil kaugel ja mis just nagu meid ei puudutanud puudutab meid otseselt ka õhtumaid ja on jõudnud meie koduõuele. Euroopalikud väärtused on kõikuma löönud. Küsisin Jastovilt, kas on üldse olemas head lahendust neile probleemidele või on see midagi, millega tuleb lihtsalt õppida elama. Oota Castro ütles, et kõigepealt tuleb mõista taust, situatsiooni ja seda, miks sellised asjad juhtuvad. Teiseks tuleb endale tunnistada, et tegemist on tõepoolest just nimelt sõjaga. Ja seejärel tuleb jõuda selleni, millised meetmed kasutusele võtta. Läänemaailma meedia ja poliitikud on mõnes mõttes naiivsed, Harry Potteri astub, kuna nad keelduvad silmi avamast uskumast seda, mis tegelikult toimub. Täpsemini öeldes keelduvad nad uskumast, et see agressioon, mis on meie ellu tunginud, põhineb islamile. Me kuuleme pidevalt juttu, et sellel kõigel ei ole midagi pistmist islamiga, et islam on rahureligioon ja nii edasi. Aga Jastrovi arvates terrorirünnakud Euroopas ei ole mitte üksikute hullude ja ekstremistide vaimusünnitised, vaid islami väljendus. Ja me võitleme selles sõjas islami algsete põhimõtete vastu. Niikaua, kui ei tunnistata, et on käimas, on sõda, kus meie oleme vaenlase jaga ohvri rollis, nii kaua olukord ei parane. Kui valitsused vahetuvad, siis kõik teevad suuri sõnu, nagu näiteks Briti peaminister Theresa May, kes ütles, et mis liig see liig ja nüüd on aeg muuta poliitikat. Aga poliitika ei muutu, kui mõtteviisi ei muutu. Arrodoto Jastrov samuti on mitmed nii-öelda isehakanud Lähis-Ida-spetsialistid jaganud meedias ka valeinformatsiooni. Olemata võib-olla tutvunud tegelikult sügavamalt islami ja koraanis kirjas olevaga. Juhtisin meie jutuajamisest tähelepanu ka sellele, et demokraatia kui lääne ühiskonnale iseloomulik valitsemisvorm on tegelikult ida jaoks täiesti võõras nähtus. Lausa kõrvalekalle normaalsusest. Jastrov nõustus, et demokraatiat ju seal ei tahetagi. Jällegi on see õhtumaade inimeste naiivne usk, et piisab, kui demokraatia ideaale ka mujal levitada ja küllap need omaks võetakse. Islam õpetab, et demokraatia on Plaskeemia pühaduseteotus. Koraanis on kirjas, et võim kuulub Allahile, mitte rahvale. Demokraatiat peetakse Euroopa nõrkuseks. Otto Jastrov juhtis tähelepanu ka sellele, et samaaegselt toimuvad mitmed murettekitavad arengud. Üheks selliseks on rahvastiku arvu plahvatuslik kasv nii Lähis-Idas kui Aafrikas. Väga palju on inimesi, kes jätkuvalt on võtnud omale eesmärgiks võimalikult kiiresti Euroopasse jõuda. Ja mingis mõttes on see ka kooskõlas islami kõige puhta kujulisemate põhimõtetega, et Euroopa vallutamine ongi loomulik ja isegi mingil määral ette kirjutatud. Need arengud teevad jaskar arvates euroopale enda kaitsmise äärmiselt keeruliseks. Puudutasinoto restoraniga rääkides ka põgenikekriisi teemat, palju on arutletud selle üle, miks näiteks rikkad naftariigid nagu Katar või Araabia ühendemiraadid ei panustab põgenikke vastuvõtmisse. Straw ütles, et islamimaailmas on elu palju julmem. Riikides, millele ma viitasin, on kohalike nii-öelda autos toonide osakaal väga väike, umbes 10 protsenti, ülejäänud on võõrtöölised, aga mitte araablased valdavalt, vaid inimesed Lõuna-Aasiast, Indiast, Bangladeshist ja Araabia töölisi ei võetagi just nimelt turvalisuse põhimõttel. Lihtsam on võtta tööle inimesi just kaugemalt, et siis neid vajadusel saaks ka tagasi saata. Astro mainis, et lõppude lõpuks taandub kõik ka empaatiavõimele. Empaatia on midagi, mis on iseloomulik õhtumaadele ja kristlikule traditsioonile. Me vaatame põgenikke, kes istuvad vihma käes. Trööstitus olukorras ja mõtleme, et midagi tuleb kindlasti ette võtta. See on meie loomuses. Meie loomuses on võime kaasa tunda, kõik aga ei mõtle sugugi nii. Jastrovi arvates toovad põgenikud Euroopasse loomulikult ühelt poolt oma kultuuri aga teisalt ka väärtushinnanguid, mis paratamatult ei pruugi vastata euroopalikel arusaamadele ja varem või hiljem on oht, et siingi elukorraldus muutub ja me oleme silmitsi samasuguste probleemidega nagu praegu Lähis-Idas. Kas otto Jastrov jagab seisukohta, et Lähis-Ida inimesed just nagu kuuluksid oma mõtteviisilt keskaega, nii on, vähemalt arvatud? Astro toonitas jällegi, et islamis võetakse koraani teksti ja prohvetisõnumid tõesti sõna-sõnalt ja kui kristluse ajaga palju muutunud, siis islam mitte. ISIS on oma tegutsemise põhimõtteid sõnastades toetunud prohvet Muhammedi aegadele ja ütleb, et nii nagu tollal peaksime käituma ka nüüd islamialgsetest põhimõtetest kinnihoidmine on täielikus vastavuses ISISe tegevuse eesmärkidega. Selles maailmas on kõik reguleeritud ja see, mis meile tundub barbaarsena võib seal olla täiesti normaalne. Jastrovi jõudis lõpuks selleni, et me ei saa loomulikult nõuda, et moslemid loobuksid oma religioonist või hakkaksid kahtlema aluspõhimõtetes ja see ei olegi eesmärk. Küll aga tooks mingisuguse lahenduse, kui nad jõuaksid arusaamale, et keskajal välja töötatud religioossed praktikad ja dogmad tänapäeval enam sellisel viisil ei tööta. Maailmas, kus me räägime inimõigustest ja siiski on meie elu kujundama demokraatlik ühiskonnakorraldus. Põhimõtteliselt on võimalik lahenduseni jõuda, aga niikaua kui selline konservatiivne maailmavaade püsib, ei näe, et olukord saaks muutuda. Aga et lõpetada intervjuu natuke positiivsema noodiga, siis küsisin, millega otto Jastrovi ise viimasel ajal tegeleb, pidada, uurib. Otto Jastrov ütles, et praegusel momendil just damaskuse araabia keelega ja samuti tegeleb ta araabia dialektidega, mida kõneldakse Türgis. Nimelt on Türgis just mägede piirkonnas üks huvitav uus murre avastatud ja selle kirjeldamine pakubki Jastovile kõige suuremat huvi praegu. Nii et Jastrov lubab ka edaspidi tegeleda kadunud keelte taasavastamisega.