Suvised kohtumised ja muusika. Klassikaraadios on täna haruldased külalised Islandilt eesti muusikud Tuuli Rähni ja Selva tore rähni. Tere tulemast terviseraja. Kui sageli te Eestis käite? Kas igal suvel? Peaaegu igal suvel, aga mitte päris eelmisel suvel me jõudnud Eestisse aga. Võtame ühesõnaga käia nii tihti kui võimalik tegelikult seoses töö ja perekonnaga, lapsed koolis, eks ole. Meil on mõlemad lapsed veel põhikoolis. Et ega seda reisimise aega nüüd nii palju ei ole, kui ikkagi ainult suvel. Teie muusiku elu on teostunud valdavalt väljaspool Eestit. Et 1991. aastal läksite Saksamaale õppima. Edasi kutsuti Elva sümfooniaorkestri klarnetirühma, kontsertmeistriks oli Kyoto sümfooniaorkester Jaapanis ning viimased tosinkond aastat olete elanud Islandil. Räägime, kuidas teil on läinud, noh, selleks, et Saksamaale õppima saada muusikat, kooli karsruuesse pidi teil olema omandatud siin kohapeal hea baas. Tähendab, kui me olime viimasel kursusel ja see lõpueksam oli toimunud, minule taheti panna viis pluss Jaan Õun ja Kalle Kauksi tahtsid panna, aga rektor Venno Laul ütles, et ei ole võimalik meie õppesüsteemis viite plussi panna. Ja Tuuli lõpetas kiitusega, et kõik erialased ained, mis seal on olemad, viies ja siis kuskilt nagu levis kuuldused rahwarlamstors Saksamaalt olevat käinud siin ja meie tolleajase kultuuriministri Lepo Sumera ka rääkinud, et ta võimaldab kolmel muusikul saada stipendiumid Saksamaale õppima minna. Ja siis nendeks kolmeks osutusin millegipärast mina tuuli ja toomas vahele. Siis me oleme muidugi väga õnnelikud, aga selle stipendiumiga oli see, et, et me ei teadnud millesse tule. Ja siis ma käisin Lepo Sumera juures küsimas ja siis juhtus selline põnev asi, et iga kord, kui ma käisin, ta ütles Tulcohmahust serve suvi istesse Lepo Sumera ukse taga, sekretäril hakkas minust juba kahju. Lõpuks tal sai minust villand, kätega sõitke minema, stipendium tuleb takkajärgi ja siis oli see, et sõiduraha meil ei olnud. Siis üks ema tut Ta kaugelt kaugelt sugulane rootsist kinkis meile 100 saksa marka ja see oli ainukene raha, millega me siis Saksamaale läksime, 100 Saksa marka ja klarnetit mul olnud klarneti, ma pidin tagastama konservatooriumi, mängisin konservatooriumi klarneti ka, nii et ma saabusin Saksamaal. Läksime 14 august 1991 ilma rahata, kui see 100 saksa marka ka, millest ei oleks saanud Saksamaal ühtegi korterit üürida ega mitte midagi. Ja ilma klarnetit ilma milletagi, aga me olime üüratult õnnelikult maandusime tollel päeval oli 39 kraadi sooja Frankfurdi lennujaamas. Ja maandusime karsruues loomulikult südamest igavesti perekond Randerloib, kes nagu meid aitasid kõike neid formaalsusi korraldada, seal pabereid täita, mina laskunud saksa verd, ühtegi sõna tuuli oskas saksa tänu muusikakeskkoolile ja siis õnneks leidus üks soome lauljanna Karzsuues oli hea süda ja kes oli priiskavat elulaadiga, kes võttis meid enda juurde, siis üsna ilma rahata elame esialgu. Aga siis mingil hetkel me pidime elavast ära minema, et siis esimesel poolel aastal. Me elasime erinevate inimeste, kas ülemisel pööningu või keldrikorrusel ja raha oli nii palju, et reedest esmaspäevani oli meil viis Saksa marka, ehk siis ütleme, tänapäevases mõistes umbes viis eurot oli meil reedest esmaspäevani raha ja seda niimoodi umbes pool aastat. Meil oli mingi iga teatud aja tagant väike jogurt ja natukene valget saia, see oli kõik, mis me süüa saime seal pool aastat üsna krõbedat elu, aga siis see stipendium lõpuks tuli ja siis läks kõik, äkki jooksis nii-öelda oma radadesse me selle Karzsoes ühiselamu võtta ja asjad läksid väga kiiresti, hakkasid väga positiivselt laabuma eel oleks äärmiselt ilusaks. Loomulikult, kui inimesed niimoodi lähevad välismaale ilma rahaliste vahenditeta, mis tollel ajal ei olnud kuidagi võimalik kuskil mingeid rahalisi vahendeid saada, välja arvatud see stipendium siis lihtsalt leidus inimesi, kes meid aitasid, nagu Salvador mainis perekond randalu, seal oli üks kohalik perekond, Kipparid, kes aitasid meid, kelle juures me kaelasimer mõned kuud. Ja siis muidugi meie professorid loomulikult oli teadlikud meie situatsioonist, minu professor näiteks tundis kartsule Rähedal ühte sellist muusikakooli, kus ta ise ka natukene õpetas, niimoodi see oli küllaltki hästi maksustatud, oli see ka sellest huvitatud, tal oli paar õpilast seal ja siis ta soovitas nagu mind ka sinna, et ma siis sain sealt nii-öelda endale nii palju õpilasi ja ma sain seal ka natukene klaverisaatmist teha, neil oli vaja klaverisaatjat ja siis osutus nii-öelda töö selles mõttes nagu viljakandvaks, et nendel õpilastel nagu meeldis ja siis mul tuli nii palju õpilasi, et lõpuks ma sain päris korraliku palga sealt see võimaldas üldse meil ühesõnaga seal Saksamaal elada. Sest muidu noh, ei oleks need stipendiumid ka ei olnud nii suured, et nad oleks võimaldanud kahele inimesele. Kas te saite seal head õppejõud ja mina ütleks väga hea, ma leidsin kunagi ühe kirja, mis ma saatsin oma emale, see oli kirjutatud 1991, kas novembri või detsembrikuu seas, kui ma olin seal, kasvas siis augustikuu sees elanud nii-öelda pool aastat ja ma kirjutasin, et uskumatult hea tase on siin muusikaülikoolis uskumatult head õppejõud, et ma olen nii-öelda täiesti vaimustatud, tohutult rahul sellega, et ma sinna saatusi minu vana hea kadunud armas eriala õpetaja Rein Karin, enne kui ma Saksamaale läksin, tema pakkus nagu välja kahte sihtkohta Berliin ja Karlsson Berliinis oleks siis olnud Carlayster kunagine Berliini Filharmoonikute, sure klarnet või siis karsuias Volkov Maier ja ma otsustasin Volkov Mayeri kasuks, sellepärast et ma olen nagu terve elu olnud selliste Uudemate suundade vool. Ja Rein Karin ütles, et Volkov, Mayer, nagu uuema saksa koolkonna esindaja ja mulle see väga meeldis. Ja teiseks, minu mõttes ka sellepärast muidugi, et ma ei oskand ühtegi sõna saksa keelt ja ei oskanud ühtegi dokumenti, täited siis kärssas, olime armas perekond Randalu ees, kes aitas meil neid formaalsusi täita või vähemalt minu ego. Õppejõud ei ole ju tingimata inimene, keda õpilane selles mõttes peab siis õppima, jäljendama või, või kelle stiili tabab üle võtma nii palju, kui mina ja meie oleme muusikalist teed käinud ja nii-öelda kogemuse põhjal siis loomulikult igal inimesel loomulikult on oma stiil ja iga inimene loomulikult peab leidma mängustiili ja viis. Õppejõud ei ole ju tegelikult selles mõttes tähtis, ainult et ta näitab sulle, kuidas sa peaksid seda pilli mängima, vaid õppejõud on ka inimene, kes peab sobima nii-öelda sinu isiksusega. Ma peaksingi ütlema, et minu õppejõud näiteks ei olnud selline tingimata Ta, keda ma oleksin tahtnud või suutnud jäljendada, sest ma olen ise lihtsalt erinev inimene ja mängida erinevalt Pille aga ta oli tugevalt saksa kooli esindaja ja ma õppisin sealt väga palju sellist ranget saksa stiili ja ta oli ka selline väga tolerantne inimene ja sõbralik inimene ja, ja kui ma niimoodi tagantjärele selle peale vaatan, siis, siis ilmselt ta oligi see õige õpetaja, et loomulikult mul oli pärast veel teine õpetama, kõigepealt lõpetasin klaverisooloosakonna meistrinuppe ja siis läksin klaverit kammermuusikas ja seal mul oli täiesti teistsugune õppejõud. Aga need mõlemad õppejõud olid toredad ja tolerantsed inimesed ja ma olen selle üle väga õnnelik. Võib-olla siis ütleksime nende õppejõud ja nimed ka, et mina õppisin karsruuest professor Wolfgang Mayeri juures ja sina tuuli õppisid. Mina õppisin professor Gunter Howeri juures soolo klaverit ja siis õppisin kammermuusikat, klaveri, kammermuusikat. Professor Verner genoidi juures õpingu ajal algas teil selline aktiivne musitseerimise periood, samuti. Ja mina sain mängida Württembergi Kammerorkestriga aastaid kaasa turneed maailmakuulsate solistide ka nagu marjad. Ja ja siis Tuuliga Me andsime iga aasta vähemalt 30 kontserti, mis olid sellistes väikestes saksa linnakestes rohkem sellistele vanuritele mõeldud kuurortides nii-öelda, aga korralikke kontserte ka ma mõtlen, mitte need olid kõik korralikud patjadega, mõtlen nii-öelda selliseid nii-öelda kontserte. Väiksemates kohtades oli meil paljus Ja siis minu nii-öelda klaveriprofessor loomulikult organiseeris oma õpilastele, et Sisolid sooloklaveriga olid esimesed. Me käisime ka Prantsusmaal, mäletan esinemas ja mesitsin seal Sotaanis, klaverisonaat ja, ja seal ühesõnaga oli, oli väga palju väga erinevaid ja väga huvitavaid kontserte. Elamusse. Salvador tee käisite Pariisis täiendamas? Ja see juhtus niimoodi, et mind kuulis karsruu muusikaülikooli kaasaegse muusikaõppejõud, Peeter ei ütle, kas neid on kaks inimest sama nimega Seebee tervjuut. Ühest küljest mina räägin, tema oli selle ansambli anter, konterporan, dirigent koos Pier puleesiga Pariisis. Ja, ja kuna mängisin prantsuse klarnet Tiit ja ma õppisin Saksamaal, siis ma kuskil südame, see oli selline tunne, et ma peaksin natukene veel seda kõrgemat õpet kellegi käest saama, kes nagu prantsuse klarnetit tunneb ka siis Peeter ETV-s-i ütleski, et tema ansamblis mängib alandamine jäänud, kes on maailma kaasaegse muusika üks kõige parem klarnet dist. Ja siis tema soetasime Tanyansile, siis olite staminancil Avin juunis Prantsusmaal suvekursused, kuhu mind siis saadeti nagu talle ette mängima, tutvust sõlmima ja siis peale neid suvekursusi ta võttiski mind nagu enda eraõpilaseks ja see oli selles mõttes kummaline, et mul ei olnud ju raha talle maksta, eraõpilane peab tegelikult maksu ja mina ei tea siiamaani, kuidas meievahelises vahe oli, ega ta väga hästi inglise keelt rääkisime-suhtlesime muusikalises keeles, sisuliselt ta näitas mulle ette, kus peab olema minema, mängisin nagu jää, Jon siis ta ütles. No noh, tähendab, tunnid olid esiteks, hommikupoole 10-st kella neljani, kell neli kihutas ta mind läbi Pariisi autoga rongi peale tagasi Karzzuesse tunnid olid tohutult pikad, terve päev ja ainult minule ja siis ma mäletan, et mul mingi 540 franki vahel oli. Kas ta talle aga ma praegu üldse ei mäletagi, mis raha see tookord oli, see oli minu meelest üsna väike raha. See oli selline mõõdukas raha, noh see ei olnud mingi selline, eks ole, suur raha, mida nii-öelda makstakse väga heale eraõpetajale temagi kuue seitsme, aga tema muidugi noh, sai täiesti aru sellest, mis tagapõhi meil on ja millised rahalised võimalused meil on. Ta oli üldse selline inimene, tema ei pannud rõhku selliste rahalistele ja ka nii-öelda selles mõttes kuulsuse asjadele, sellistele tema nii-öelda oli ka inimene, kes kõndis oma teed ja tegi seda, mis nagu tema südame hääl käskis, ju talle meeldis siis Selva toores tundi teha ja ta tegi selle ära. Tagantjärgi mõelda oli ka selle professor, kes sobis sulle inimesena Lähevad oli üüratult hea õpetaja, tollel metsikul teavad kontseptsioonid muusikaliselt ja kaasaegses muusikas vaieldamatult ükski teine klarnet pole suutnud mind vaimustusega, tema on tema, oskas seda kaasaegsel muusikat mängida ja sinna pilli sisse nii puhuda, et see pill täpselt kõlas nii hästi, et see kaasaegne muusika ei ole kuule, tähendab tema esituses see kaasaegne muusika oli tohutult põnev, aga väga paljude klornatistide väga kuulsate artistide esituses kaasaegne, muusikani igav. Nii nagu näiteks Igor Stravinski olevat kuulnud, kuidas Saksamaal kuulus professor Hans taincer mängis neid kuulsaid Slovjanski, kolm soolo Polaklaraatil ja Stravinski kirjutatuna täpselt metronoom peale. Ja Hans tainzer ei pidanud nendes metropolis kinni ja Stravinski olevatele pealegi äratanud. Kuulge, noormees, et mul seisab seal metronoom, pidage sellest kinni. Aga siis samal ajal ju see tants seal ei olnud siis nii hea kunstnik, tähendab, Stravinski ärritas, kuidas tantsija mängib, neid kolme pole aga kunagi hiljem olevat Stravinski kuulnud, kuidas retsinalt Kell Ameerikas mängisid tema kolme pale retsemalt. Kell on tuntud maailma kui kõige vabama fraseeringu stiiliga klarneti-ist, tähendab, tal on kõik taktid, erirütmi, iga nootoneeri rütmiga, aga kõik tunduv tohutult loomulik. Mina olen litsalt, telli mängus tohutult vaimustatud retsemalt Kell olevat äärmises Rubaatos iga takti eri rütmis mänginud Stravinski, kolme pala ja Stravinski ei olevat midagi öelnud. Mina teen sellise järeldused, järelikult retsenanud kell oli niivõrd suur kunstnik, et ta suutis oma Rubaatadega nii loomulikult mõjuda, et see ei ärritanud stravinskit. Aga Hanstantser, kellele muideks Gabyerbulees kirjutas omane selline kuulsad soolopalad, näed Tomans, mis on nii-öelda originaalleheküljed ja siis peeglis tants, tants järel, mõjus ebaloomulik ja vot see on see muusika puhul see, et seesama eelmine küsimus ka, et kuidas meile see Meie professorid meeldisid, et see on mingi selline sobivuse küsimus ja kontaktis saamise küsimus, et minu arvates hea muusik saab selle muusikalise materjaliga kontaktiks akti kujundab sellest midagi isikupärast ja see mõjub kuulates loomulikult ja halb muusika ei saa minu arvates antud materjaliga ükskõik kes heliloojaga pole nii head kontaktid. Ja, ja siis ta, kes jäljendab kedagi teist või kujundab midagi kunstlikult, mis mõjub ebaloomulikult, et seal on mingisugune nii-öelda hingeline kontakt selle heliloojaga, selle materjaliga, et hea kunstnik saab selle kontakti ja see sellepärast see kõik, mis ta teeb, mõjub loomulikult isegi kui pärast hakata vaatama. Et siis avastad, et püha jumal, et olengi iga noodi eri rütmis, aga ometi nagu ei tundu, kui kuulad, et teema on see, et see on mingisugune asi, mida me kõik, kes me muusikat oleme õppinud ja kõik, kes muusikat õpetama ja kõik, kes muusikat kuulame, peaksime teadvustama endale, et seal on mingi nähtamatu dimensioon selles muusikas ja see nähtamatu dimensioon on mingi inimese võime ilmselt mingi hingeline võime haarata seda muusikat mingis teises dimensioonis sellega kuidagi kontakti saada. Ja seesama puudutab ka õpetaja õpilase vahekorda, ehk siis õpetaja õpetatava vahekorda, et seal on mingi kontakt ja kui su kontakt toimib, ehk siis need asjad liiguvad paremuse suunas nii-öelda selle antud õpetad, õpilased mängivad kummalisel kombel paremini kõiki ja saavad iga kord õpetas tuge ja mingil teisel õpetajal need asjad ei õnnest, tähendab, ta ei suuda neid õpilasi aidata. Ja neid näiteid on nii-öelda üle terve maailma, et ühel õpetajal õpilased mängivad ja nad saavad abi ja teise puhul seda ei ole. Ehk siis meie Tuuliga tundsime, et me saime oma õpetajatest abi ja tagasi selle Pariisi küsimuse juurde, et ma ei läinud sinna sellepärast, et ma polnud Volkama järjega rahul, aga ma lihtsalt tahtsin seda prantsuse klarnetit lisaks saada ja Londoni jäänud oli väga õige inimene, lisaks väga haruldane kogemus saada otse maailma ühelt parimalt kaasaegse muusikaspetsialistilt seda kaasaegse muusika tõlgendamise kogemust, seda on väga vähestel. Aga kuidas see siis juhtus, et eesti mees kutsuti Jaapanisse Kyoto sümfooniaorkestri klarnetirühma kontsertmeistriks? See juhtus niimoodi, et mul kogemata kombel 100. pähe üks esinemine, kors uues praam saalis keegi, kes oli minust astme võrra kõrgemale, siis nii-öelda doktoriõppes pidi mängima seal see keegi muideks mängib praegu Berliini Filharmoonikute teist klarnetit ja tema pidi esinema Poola kammerFeremoniga oma doktoriõpe raames, aga ta millegipärast ei saanud valmis või ta ütles selle ära ja kuna seal oli lühike aeg mingi kuus nädalat, siis Volgo Mayer pakkus seda mull. Seda võimalust, et orkester tuleb, esimene on välja kuulutatud, et keegi klarneti stab esinema. Ta oma klassist valis mind välja asendajaks sellele esinema ja siis ma esinesin Mozarti klarnetikontserdi ka. Ja see esinemine läks, nagu ma aru saan, väga hästi, sest järgmine päev paljud klaveri, professorid, kuulsad professorid, ütlesid oma õpilastele Froseerima Mozartit, nii nagu mina klarneti peale selle tegin. Ma olin üllatunud, et nad nii-öelda ainult viitasid minule kui heale Mozarti interpreedi-le. Et ju see läks hästi ja siis Jaapanis on paljud asjad käivad soovituste teel nagu üle terve maailmaviks Ameerikas ka, kui sa tahad professori kohta taotleda, siis seal peab olema kolm kuni viis soovitad, muidu seisad autodest. Jaapanlased otsisid Kyoto sümfooniaorkestris uut klarnet disti ja Karlsruhe muusikaülikooli oboe, professor Toomas hindermeel oli see, kes mind soovitasin. Et nii see juhtus ja siis ühel öösel. Ma ei mäleta, kas see oli küll kolmelisel Velistes jaapaniks riided, meil on ajavahe edasi, ajavahe ei koti ja ta küsis, et kas oleks huvitatud, aga ega niisama sinna ei võeta. Ma käisin Londonis ette mängimas selle dirigendile nagu konkursil Royal Albert hoolis. Ta maksis mulle omast taskust kinni terve selle reisi ja kõik. Ja, ja kuna see oli viimasel hetkel, siis ma reisisin äriklass ja ta küsis, et kas odavamat piletit ei olnud. Aga siis seal Londonis ma pidin kaks korda ette mängima, kuna mängisin suures saalis ja mingid mehed koksisid üleval haamritega ja ma olin ennast tühjaks mänginud terve programmi, mingi 15 rasket selt orkestri kohta, Mozarti klaverikontsert, dirigent ütles, ma pean uuesti mängima, et tema ei kuuladest ja siis me läksime dirigendiruumi, mis oli umbes sama suur kui see ja ma pidin kõik uuesti. Aga talle meeldis ja siis vahepeal oli see, et mul varastati tsehhis pass ära, kuma banaan asse, mul oli tagatasku koti tagataskus oli pass ja me olime taimetoitlased ja me olime banaanisabas, ostsime banaane ja kes siis oli see, et ma Sand Jaapanis sellel konkursil sõita, heidel etc ja seal toimus kaks konkurss ilma minuta. Aga see dirigent olevat öelnud, et nii head mängijad nagu mina ei olnud ühelgi seal konkursil ja siis kutsuti mind hallaga proovi kontserdil Jaapanis Beethoveni üheksandat sümfooniat mängima, mida ma polnud kunagi oma elus mänginud. Ja siin teatavasti, eks ole, tund ja 20 minutit umbes sellises parajas tempos mängida. Nii et nemad seda läbi mänginud emad mängisid igast ühest ühe väikse jupi ja mul oligi kõik, ma pidin minema terved sümfooniat mängima. Ühe korra ma mäletan, ma eksisin ära, mul lõi silme eest mustaks, sest tempo oli päris kiire selles teises osas. Tiiter, et ettevõtetel korraks mingisugune murdosa sekundist kadus nagu pilt eest ära, aga ma sain rajale tagasi selleks hästi ja siis nad võtsid mind tööle. Kas vastab tõele, et te olite esimene jaapanlane selles orkestris? Tähendab, see vastab nii palju tõele, et nüüd ei tohi rassist olen, ma ei teadnud selle, tähendab ütleme, et ma olin esimene valge inimene, seal olime hiinlane. Aga ma ei tea siiamaani, kas hiinlane oli Jaapanis siin jah, et seal võis ka olla jaapani, kas tal oli jaapani kodakondsus, seda maad ja, ja teine asi on see. Sinna võeti üheaegselt minuga üksusel istus loba, just et me olime, ütleme nagu kahekesi esimesed, aga sellist võeti nagu mingi teise lepinguga, tema ei teinud neid konkursse siin orkestrisse niimoodi läbi, nagu mina hakkas kohe eluaegse lepingu Vi. Tähendab prooviaeg oli kuus kuud ja selle kuue kuu sisse mahtus Euroopa turnee. Ja Euroopa turneel juhtus selline asi. Kriitikud tõstsid üles mind ja puupuhkpilligrupp, P. Ja tänu sellele oli sellega asi otsustatud, tähendab, kuna mind esile tõsteti, üks kriitik isegi ütles, et ma olen seal orkestri kõige parem mängija. Ja siis nii-öelda mulle anti peale viite kuud kohese töölube, see oli eluaeg, tähendab Kyoto sümfooniaorkester on Jaapani arvuliselt üle 20 sümfooniaorkestrist ainuke täielik riiklik sümfooniaorkestrile. On olemas üks tooke sümfooniaorkester, mis on siis 50 protsenti riiklik ja 50 privaat. Aga kõik ülejäänud jaapani sümfooniaorkestrid on privaatrahade peal. Tähendab, jaapanlased tegid selle mulle selgeks, et Kyoto on ainukene 100 protsenti riiklik orkester ja meie terve sümfooniaorkestri liikmed. Meie olime kõik Kyoto linnaametnikud ja Kyoto linnaametnikud olid eluaegse tööloa, tähendab, see kandus meile üle ja Kyoto sümfooniaorkestrist ei ole kunagi kedagi lahti lastud. Ei saa, ei saa lasta, Reet läheb seal on mingi ainese peal, et see on Kyoto linnaametnikud ja Kyoto linnaametnike lastele. Kuidas orkestri tasemele mõjub, kui muusik võib olla? Ma ei ole enam nii hea. No vot, Gioot orkester, ta ei ole muidugi ennet skey orkester, aga meil näiteks minu nii-öelda kõrvade ja muusikalise maitse järgi oli Jaapanis kõige parem flöödimängija mängis fantastiliselt hästi, ta oli õppinud New Yorgis ka Julius Beckeri juures endine New Yorgi Filharmoonikute Surflutist ja ta mängis ikka selliseid soolosid, et kui ma kuulan nii-öelda Berliini Filharmoonikute, New Yorgi Filharmoonikute, siis sõna otseses mõttes ta mängib sama hästi kui need kõige-kõige-kõige-kõige paremad ja seda ainet käisime kuulnud, et see tase on nagu enamiku orkestrite puhul kergelt ebaühtlane, tähendab meie orkestris, nagu ma juba mainisin, tõsteti selle puupuhkpillirühma alati esile. Ja teine, kes meil oli siiski noh, terve minu kaheksa-aastase aja jooksul üks kord vist käis üks kruuxoli Horn, printsiparhorn, nende soolo, Horn, kes nii-öelda kaheksa aastat kõik kontserdid, mitte iialgi kruuksutanud, tema olin öelda kaheksa aastat, siis ütleme, et 800. kontserdist 799 kontserti mängis absoluutselt perfektselt. Ma tahaks natukene lisada, et Jaapanis oli naturaalselt nagu normaalne inimestel, et nad teevad nii-öelda põhimõtteliselt oma parima ja orkestris, kõik inimesed igaks korraks põhimõtteliselt tegid oma parima ja seal ei olnud nagu vaja sellist asja, et inimestel oleks olnud mingi sirm, et nad lastakse lahti või viieaastane leping, et sa pead uuesti ette mängima, et see oli nagu selles mõttes inimväärne, et inimesed said selle töökohaga aitäh ja tegelikult Saksamaal on seesama, eks ole, seal on ka põhimõtteliselt see eluaegne tööleping, inimesed, kes on ju tegelikult head pillimehed, kõike head ja kes on siin orkestrist sisse saanud, ega nad ei muuta äkki halbadeks pillimängijad. Aga ega siis muusik ju, kui ta on hea muusik, siis ta põhimõtteliselt on hea muusika, kuidas piisavalt harjutada ja tal on piisavalt nii-öelda tegevus, siis ta ju põhimõtteliselt ei muutu äkki halvaks muusikuks ja seal nagu ei olnud seda probleemi, et oleks vaja olnud kedagi tagant nii-öelda ajada, kõik inimesed ju harjutasid ära, põhiliselt esimesse proovi tulid, kõik inimesed juba olid hästi ette valmistanud, et seal see, see küsimus nagu ei olnud seal üldse päevakorras. Et see töösse suhtumine ja töökultuur ja oli selle, ütleme tööeetika eetika on selline, et Jaapanis ei tolereerita seda, et sa ei tee kõik ära, mis sinust võimalik on ja ma mäletan seda tööeetikat. Ega esimestes proovides oli kohe kõigil perfect, ütleme seda juhtunud, et keegi loeks ajalehte või mingit asjadeks muud ikkagi kõik kuulasid, dirigent ja tööeetika oli äärmiselt esineja ja ei räägi. Ruumides valitseb täielik vaikus ja see tööeetika, mis puudutab laiemalt Jaapanilt, on ju selline, et sellepärast näiteks suurte pankade juhid, kes viivad oma panga miinustesse, hüppavad kuskil kõrghoone katuselt alla, teevad kirja ehk enesetapu. Et see on nagu neil see, et kui nende eksimused õhtu midagi halba juhtub, son Jaapanis kõige suurem kuritegu ja tänu sellele seal kandub igasse töövaldkonda näiteks Jaapanis on kõige parem kõige täpsem rongi liikumise see kultuur ka. Kui rong hilineb üle 20 sekundi, siis peab rongijuht kirjaliku seletuskirja kirjutama ja nagu ma aru saan, seal ei ole rong hilinenud üle 20 sekundi 50 aastat. Et selles mõttes see on teine, teine ühiskond, seal lapsest saadik ei lubata nii-öelda neid võltsvabadusi lastele, mis meil praegu kahjuks Euroopas näeme, mingid ultraliberaalsed, valitsused ja poliitikud tahad läbi suruda, inimkond ei ole valmis selleks toetuma mingitele suurtele raudsetele, alustaladele, mida suvalised poliitikud ei saa kõigutada, ta Jaapani ühiskond toetub nendele raudsetel alustaladele, mis on tuhandete aastate vanused alust. Alagna tunnevad isendid. Jaapanlased on väga äkilised, vägagi read, väga temperamentsed. Aga nad on suutnud nende tuhandete aastate jooksul viia sisse sellise tuuri, et nad mõjuvad äärmiselt rahulikult, tasakaalustatult ja isegi kangelt sest nad on õppinud omaneid, kõike loomseid tundeid maha suruma. Jaapanlased suruvad tohutult palju endas maha igasuguseid tundeid, mida meil Euroopas lubatakse vabalt välja näidata. Sellel on omad positiivsed ja negatiivsed küljed, aga jaapani ühiskonnas üksikindiviid, kes näitab välja kogu aeg oma isiklikke emotsioone, tundeid kehtib kui laps, kui väljaarenemata isiksus tähendab välja arenenud isiksus. Jaapanis on see, kes on oma tunnetest emotsioonidest, sellest kõigest üle sellest inimlikust heitlusest iseendaga, sest egas iga inimene heitleb iseendaga siin elus. Kui inimestel väga hästi läheb, siis ta ütleb Ailaviool, et ma armastan teid kõiki, kui halvasti läheb, siis ta ütleb kõigile midagi muud. Et, et selles mõttes Jaapanis on nagu see üksikindiviid on osa ühiskonnast ja Jaapani ühiskond põhineb sellel, et kõigil oleks hea, mitte üksi. Ja tänu sellele on seal nagu riiklik kapitalism üks ja sama poliitiline partei on teisest maailmasõjast alates võimul. Ja see riiklik kapitalism tähendab seda, et erafirmadele lasta märatseda. Erafirmad on ka riikliku kontrolli all ja ütleme, keskklass on Jaapanis hästi tugev, tänu millele on seal hea elada. Et inimestel on kõigil võimalik ilusti oma kortermajakene ära osta ja töökoht ja turvalisus. Ja mis puudutab seda tööeetikat ja selle küsimuse, et kas siis pillimängijad maha ei käi, kui neil pikad lepingud on, siis ütlen niimoodi, mida mulle rääkisid tuukri diligendid, jaapani suured dirigendid, et eranendes eraorkestrites toob Köstokusel üheksa sümfooniaorkestrit oli niimoodi, et kui näiteks trompetimängija vanemaks tal tase käis alla ja teda ei saanud enam usaldada tähtsatel kontsertitel, mida kandis televisioon või raadio üle siis võeti uus noor trompet esimeseks trompeti-iks ja seda vanad trompetit lahti lastud. Ta jäi endiselt siin orkestri nimekirja, tekkis niiöelda viiene grupportestesse viis trompetit seal vanal trompeti lasti mängida esimest trompetit vähemtähtsatel kontserditel, mitte ülikonda antud, talle ei tehtud liiga teda ei solvatud, hinnati seda panust, mis ta kunagi andis ja saadi aru, et ta võib-olla 59 aastaselt ei suuda enam nii hästi trompetit mängida, nagu ta kolmekümneaastaselt mängis ja lahti lastud kedagi ka ERA orkestrites. Et selline on Jaapanis mõtlemine. Et minu meelest Eestis on natukene liiga räige kapitalism, et mina ei ole iialgi lühikeste lepingute poolt muusikute maailmas, ükskõik kas see on muusikaülikool, muusikakeskkool on see ERSO diaater, tähendab pigem lühike leping takistab vabalt musitseerimas orkestris, inimesed lähevad pingesse, hakkavad kartma, nii-öelda vabalt mängida ja nad mängivad lihtsalt neid õigeid noote. Iga järgmine pult orkestris on nii-öelda konkurendiks tehtud sulle mitte kolleegiks. Ja kui inimesed ainult seda tunnetavad, et nende jalgealune kogu aeg põleb, siis on muusika tegelikult kadunud. Eluaegne leping on minu jaoks ainuõige võimalus, ma olen lugenud ka Ameerika kuulsad orkestri mänedžeride väljaütlemisi, et kuidas see Ameerika töökultuur orkestrites ja neil on ka eluaegsed lepingutele kaheaastast prooviaega ja nad on öelnud, et nad teevad kõigepealt esimese hoiatuse mängijale, kelle tase hakkab alla käima, kuisa hakkab siis teise kolmanda ja et kui midagi aitad, siis nad räägivad advokaadi kaudu palga langetamisest aga lahti last. Ja me peaksime õppima Jaapanist Ameerikas seda, et on võimalik ülikõrge tase ja ülikõrge töökultuur ilma nende rumalate lühikuste lepingut, et Saksamaal on eluaegsed töölepingud Ameerikas, Jaapanis, et Eesti peaks nagu õppima nendelt maadelt, kus on muusikutel hea elada, selles mõttes hea, turvaline tunne jaapaniiks nendes. Ma tahaksin lisada natuke teise nurga pealt, kuna ma ise nii-öelda olen nüüd juba aastaid ka töötanud koorijuhina, kuna ma olen orgalist, siis ma pean juhtima koori ja mängime orelit ja juhina nii-öelda tegutsen. Et siis oli huvitav jälgida Jaapanis, kuidas dirigendi ja orkestri nii-öelda omavaheline Suhe oli, et juhtub tihtipeale asju stress, millega võib-olla mängijad rahul või nad nii-öelda ütlevad, et dirigent midagi valesti või ei tee, nii nagu meie tahame, või tekib selliseid situatsioone. Ja siis sellistel juhtudel loomulikult, kui tekkis mingi küsimus, et kes nii-öelda otsustada, kellel on õigus, siis orkestri kontsertmeister ütles ükskord väga hästi ja tema oli nii-öelda vana nii-öelda kogenud orkestrimängija, et põhimõtteliselt dirigendile on alati õigus. Et sellises suures kollektiivis kunagi ei ole võimalik, et kõik inimesed saavad oma tahtmise ja see, see mind tohutult aitab praegu töös, kuidas ma nägin seda nii-öelda väga lähedal seda tööd seal Jaapanis ja seda inimeste suhtumist, et ükspuha, mida need inimesed ei mõelnud ja mida nad nii-öelda oleksid tahtnud teisiti teha. Nad tunnistasid seda süsteemi, et dirigendile on lõplikult sõnaõigus öelda, et nüüd me teeme seda niimoodi ja siis jälle edasi teha ja mina Islandil ka Islandi inimesed on natuke teistsugused kui jaapanlased ja mina Islandil nii-öelda toetungi oma hinges, sellele kogemusele Jaapanis sain ja ma olen väga sõbralikult aga rangelt teen, ühesõnaga inimestele selgeks, et kui me tahame edasi töötada, kui me tahame kiiresti, et siis peab olema kiiret ja seal peab dirigent nii-öelda otsustama ja olema sõbralik allumine süsteemile, nii et keegi ei kirista kuskil selja taga. Maid jaapani tööeetika juurest me jõudsime sujuvalt jaapani kultuuriruumi, milliste põhitalade juurde? Aga kuidas üldiselt kohanesite, see on ikkagi hoopis teine jaapani kultuuriruumi ja Jaapani elu ma ütleks kohe ära, kui jaapanis poleks olnud maavärina, et siis me elaksime siiani Jaapanis, tähendab see kohanemine kultuuriga ei ole nii raske, keel on üüratult raskem, ei hakanudki seda õppima kirjakeele, sest seal on kolm erinevat kirjakeelt IRA, Ghana, Kattagana, siis need hieroglüüfid, hieroglüüfid, kas lugemisvõimalust Hiina nii-öelda hääldamine ja võimalusi panin ja sellesse mul tõesti olnud aega süüvida, sest panin soolo klarnet ja harjutasin iga päev umbes viis tundi. Rääkisid Me rääkisime lihtsalt nii-öelda Me saime lihtsas keeles kõik ära räägi, keda. Ja kui ma Jaapanist ära tulin, siis minu kolleeg ütles, et ma räägin väga hästi jaapani keelt, kuigi mitte minu arvates, aga ta ütles, et ma räägin väga hästi, aga lugeda ei oska seda meie õppinud ühtegi hieroglüüfi, mõned jäid meelde, need hieroglüüfid, üksikud, aga me lugemist õppinud üsna kultuuriruumi sulandumine ei ole raske, kui sa teed, et eriala, mis sulle meeldib ja kui see kollektiiv sulle sobib. Aga nagu öeldud, mis meid kõige rohkem takistas, oli. Me tahtsime Jaapanis maja ehitada, sinna eluks ajaks jääda ja Kyoto linna krundid maksid nii-öelda üüratuid, summasid, mida meie oleks saanud iial maksta Kyoto ümbruses. Need krundid, mis olid saadaval, olid kõik maavärinaliinid peale. Ja kui mul oleks ma isegi vaatasin ühe Eesti firma palkmaja valmis, mille nimi oli Stuttgart, et ma selle ehitan, Jaapanis olid isegi läbirääkimised, aga siis ikkagi selgus, et kui maavärina tõttu see maja kokku kukub, et me jääme endiselt pangale võlgu, et maavärina vastu kindlustust ei ole. Ja vot sealt sai nagu alguses päris tõsine Jaapanist ära tulemise soov. Et me saime aru, et me pesa sinna teha ei saa. Et kuna me pesa ehitada ei saa, et siis eluaegseks üüriturust sõltuvaks inimesteks ei tahtnud jääda, sest pill on ju väga raske korteris harjutas, on jaoks võimat ja me pidime majas elama, aga majade üürid on teatavasti kalli ja tänu sellele, et see maja ei ehita vaatama, hakkasime ikkagi mõtlema, et ma tulen määra. Teine oli muidugi see, et kuidas me jaapani kultuuriga kohale see oli see, et nende suhtumine puhkuses erineb sellest, mis meie suhtumine tähendab. Mina olen kasvanud ülessüsteemis, kus kolm kuud suvel oli vaba. Jaapanis oli suvel üks nädal vaba enese ühte nädalat mängisin Mobeedeedi hunti ja pealsed ühte nädalat mingit rasket maaklerit või rõllida loed, ühesõnaga terve nädala pidin harjutama ja nii ei olnud seda vaba hetk ja ma mõtlesin praegu ma olen noor nii-öelda pooleldi taimetoitlane, jõudu täis, ma tegin 72 kätekõverdust Jaapanis iga päev käisin üüratult kiirel sammul, nii terve orkester pidi mul järgi jooksma. Ma olin tohutult nii-öelda sportlik ja kõik oli hästi, aga ma mõtlesin, et Ma olen noored, aga mis saab 10 aasta pärast, et ma olen siis alles kuskil 45, et mis saab 20 aasta pärast. Et ega te äkki mingil hetkel tundub, et tahaks puhata. Kui ma niimoodi tagasi mõtlen sellele, kuidas me sinna Jaapanisse läksime, siis loomulikult Selva toore pilgu läbi on see asi natukene teistsugune, kuna tema oli nüüd muidugi sellises nagu tipp sportlase nii-öelda olukorras, kes viidi kuskile kohale ja tal oli ees 100 mingisugust ülesannet ja siis loomulikult ühisel jõul me siis vedasime seda koormat seal, eks vaata nagu sportlastel Geon treener, eks ole, et ega siis muusikute elulugusid vaadates on põhimõtteliselt paljud muusikud ju, kes väga sellised pianistide sellised seal on, selgub alati seal selja taga on keegi persoon, kes nii-öelda siis nagu on oma, et aga ja tahtega ja sooviga, kes soovib, nagu siis, et see asi läheks nii-öelda hästi, et inimene üksinda siin maailmas ei saa tegelikult nii hästi hakkama selles mõttes, et inimesel on vaja alati nii-öelda kedagi, kes veel sooviks samas suunas. Ma korraks aja maha ja oleks pidanud ütlema, ennem on see, et see kultuuri Sokoli mulle väiksem tänu sellele, et mul oli abikaasa, kes mind toetas igast küljes, et kui ma oleks ihuüksi sattunud, siis oleks muretseda. Tõesti, kuna mina nüüd nägin seda maailma, siis nüüd selle praktilise külje pealt ja loomulikult, kui tagasi mõelda sellele, siis ilmselt see kultuurišokk ikkagi oli lihtsalt juba sellel kujul, kui Samaabud Jaapanisse ja asud seal niimoodi elama täitsa tavalise inimese kujul nii-öelda ja hakkad siis nagu mõtlema, et sa pead poest süüa ostma ja sa pead siis hakkama seda keeldu tema, eks ole ju mina näiteks ise olin koolis õppinud saksa keelt, ma polnud inglise keeltki õppinud, et mina pidin hakkama õppima kõigepealt inglise keelt, raamatut, mis jaapani keelt õpetasid, olid inglise keele baasil ja siis ma pidin hakkama jaapani keelt õppima, sest serval alguses ei olnud eriti aega seda keelt õppida ja põhimõtteliselt mina õppisin seda keelt varem ja mul oli noh, rohkem aega sellega tegeleda. Ja siis loomulikult ma pidin kõike seda muid asju, mis seal on, eks ole, elu juurde kuuluvad noh, et loomulikult see alguses ilmselt läks mingi teatud pikka aeg sellele, et lihtsalt aru saada sellest, et sa ei saa ju mitte ühestki sõnast aru, mis kuskile kirjutatud on. Et ma oletan, et see võttis praktiliselt mõned aastad. Me oleme ilmselt selle suhteliselt unustanud, elu oli kiire, aga teie esimene laps sündis Jaapanis, kas tema võttis seda kõike nagu loomulikumalt? No Oliver, meie poeg sündis PlanS selleks hetkeks me olime juba nagu selle keele niimoodi ära, ent vähemalt mina tundsin ennast juba nii-öelda selles mõttes hästi, et ma sain muidugi rääkida kõike seal juba arstidega ja kõik maja sellel lapsel. Ma usun, oli selles mõttes seal jaapanis turvaline, et ma siis olin nii-öelda põhimõtteliselt tema jaoks olemas. Nii nagu ma olin enne olnud põhimõtteliselt olemas Salvatore jaoks, kellel oli seal turvaline uues kultuuriruumis. Niva jajaja. Turvaline maa näiteks Londoni linnapea välja ütlema, et igas suurlinnas või terroriakti kallal toimida. Suurlinnad ongi sellised sul lausvale, mida seal Londoni linnapea välja ütleb. Jaapanis me jalutasime oma Oliveriga. Me oleme öö, inimesed, mõlemad tuli Oliver, järgmisel päeval kell 12, aga tänu sellele me läksime öösel kuskil kell kolm magama, et me jalutasime iga öösel Kyoto tänavatel, öösel kella kolmeni väikese lapsega. Ja mitte iialgi, mitte ükski kord mitte keegi ei seganud meid mitte kunagi. Toob kes täpselt samamoodi kui mul kontserdid olitookas mälutsin öösiti õhtuti seal üksinda tänavatel mitte iialgi mitte keegi puudu. Et väga selgelt ütlen välja Londoni linna peal absoluutselt vale ja jaapanlane, tohutult turvaline maa. Superman ja ometi te lahkusite Jaapanist. Ja sel põhjusel ma juba ütlesin, et kui need maavärinaid poleks seal olnud, et oleks saanud siin oma pesa luua. Miks sa siia, aga mina lisaksin veel juurde, et kui ma nüüd mõtlen ja vaata, tahan oma südamesse nii-öelda pilgu heidan, siis mina ju oleksin võinud ka abikaasana ju selles suunas nii-öelda mõjutada, ütles elatise laadur, sul on fantastiline töökoht, sul on kõrge positsioon, sellel on tohutult suur väärt. Aga samas ma võib-olla siiski ei mõelnud ka, kui ma iseennast kui persooni vaatan ja ilmselt meil mõlemal, ma usun, oli selline tunne südames, et me siiski ei taha sinna terveks eluks jääda tervet oma perekonda see seal üles kasvatada selles süsteemis, mis on niivõrd erinev meie omast, ilma selle puhkuse ta tõesti selline range süsteem koolis pead sa käima, eks ole, terve suve läbi seal võib-olla 10 tundi, eks ole, istuma kuskil klassides, mis võib olla meie jaoks on liiga soojad või liiga külmad. Meie oleme harjunud selliste natuke keskmisemate tämber, toored ja mina, kui ma mõtlesin, et oma lapsed, kuidas mu lapsed ennast seal võib-olla tunnevad, et nemad ei ole ju jaapanlased, eks ole. Et siis mul oli mingi selline tunne, et ma ise ja, ja võib-olla minu lapsed tahaksid siiski elada rohkem euroopapärases. Toore ruumis ütleme veel seda siis, et see puhkused, jaapani kultuur, kuigi nad ise ei taha seda tunnistada, baseerub siiski alates nendes hieroglüüfides Hiina kultuurile. Tofu tegemine toob seal pikku nagu roosakat, see ei ole mitte osaka, vaid seal uus aka ja tofu ja Hiina kultuuris nagu üks päeva aastas puhkust on piisavalt. Jaapanis oli väga palju erafirmade inimesi, keda ma tundsin, kellel oli kaks päeva puhkust aastas ja nädal aega puhkust oli nende jaoks juba paradiis. Ja ma dirigendiga rääkisin sel teemal, siis ta ütles, et kui Jaapanis oleks rohkem puhkust, siis jaapani majandus kukuks kokku. Jaapanlased peavad töötama nii palju selleks, et see kõik nii funktsioneeriks nagu funktsioneerib Jaapani nii-öelda puhkus on hiina kultuuri põhinev ja töö tegemine on seal nagu auses, puhkusest rääkimine ei ole auses, puhkusest räägid, siis sa oled luuser nii-öelda, et siis sa ei ole tõsiseltvõetav inimene, panin lohet, kuna meil olid suured privileegid seal orkestriliikmetele, et me olime Kyoto linnaametnikud, siis me olime sama priviligeeritud klass nagu juttu poliitikud. Ja meil oli üks kohustus aastas ükskord õpetada Kyoto tavalise Gümnaasiumi algkooli õpilasi. Ja see oli siis niimoodi, et kui mul uks lahti tehti esimest korda, siis kasutusel oli Kyoto orkestri suur prooviruum, seal oli üheksa mänklarnetisti siis erinevast vanusest erinevuse taustaga, kes ei olnud siis tingimata laste muusikaüliõpilased ja ma pidin neile 90-le tundi tegema siis umbes viis tundi ja tore oli see, et seal oli haudvaikus, kus mitte ükski jaapani õpilane, räägi mitte ühtegi sõna, kui õpetaja on klassi Smilt mitte ühtegi sõna kosta. Vot seda tahaks saata euroopaned õpetada, et ajad ja poliitikud Jaapanisse siis võrrelda nende Euroopa klassidega, kus õpilastel on antud liiga suured õigused, õpetajad tunnevad ennast täiesti kaitsetu, lase klassides. Ainukene vastus, mida õpilane ütles, kui sa palusid tal midagi öelda, oli, et jah, et ma sain aru nii-öelda jaapani keeles hai tähendab jah, või tähendab ka seda, et ma sain aru ja ma õpetasin 90 noort last seal aastas üks kord ja osad olid õppinud kolm kuud klarnetit. Ja me õppisime seda Tseegovski, seda vana prantsuse laulu. Nad õppisid seal umbes tunni ajaga ära ja lugesid kõik noot kolme kuuga. Tavaliselt õpilased, et selles mõttes kohusetunne, tööeetikadistsipliin, see on see, et Jaapanis oli kõrgkultuur, eks ole, 1000 aastat tagasi natuke veel kaugemale, et meie, eestlased või kes me oleme euroopa rahvused, võiksime ikkagi sealt õppida, pida, et kuidas neil seal kõik nii hästi funktsioneerib, et rongid ei hiline rohkem kui 20 sekundit mitte kunagi. Ja et kuidas neil on üks poliitiline partei, aga samas on Jaapanis hea elada, et kuidas Jaapanis on tohutud riigivõlad, aga kuidagi saadakse sellega toime. Ja et kuidas inimesed siiski ütlevad, et Jaapan on maailma üks kõige paremaid maid elamiseks turvaline ei ole, terroriste on homogeenne ühiskond, inimesed õnnelikud ja Jaapanis nagu iga noor perekond tahab endale uut maja, mis tähendab, et vana maja lõhutakse maha, peaks uus ja koolisüsteemis. Õpetajatel on väga hea elu, sest klassis on selline distsipliin, mida annab otsida. Allumine on Jaapanis tähtis selle ühiskonna komponente. Rarhilises süsteemis, mis on väga läbimõeldud, on allumine esikohal. Ja mida tahaks Euroopa poliitikutele öelda, et lapspoliitikuid Jaapanis ei ole ainult Jaapanis noortel meestel ja naistel lasta suud lahti teha? Noorel mehel on õigus kuulata kõigepealt kuulata, mis vanamees räägib. Ja siis, kui ta saab ise vanemaks, siis ta võib oma moka lahti teha. Nüüd elate te hoopis teises keskkonnas Islandil, kuidas te leidsite enda jaoks selle paiga just nimelt? Tähendab, ma otsisin Jaapaniga sarnast paiku ka, et Kyoto sümfooniaorkester oli väga hästi makstud, orkester Me olime palgatabelis neljandal kohal, aga kui arvestada toob elukallidust, kus olid esimesed kolm orkestrid, ennet skey ja Metropolitan ja nii edasi siis Gioot oli nagu jaapanis esimesel kohal palgatabeli. Ja ma otsisin siis sellist kohta, mis nagu palgatabelilt enam-vähem vastaks sellele, mis mul Jaapanis oli, aga samas, et oleks Eesti suvepuhkus ja pikaajalised lepingud nii-öelda riiklik töö. Et ma nagu Islandi leidsin, sellepärast et otsisin Uus-Meremaa, Austraalia, Ameerika, Kanada kõik läbi, ikka kippus silma jääma, see paar tantšoob nii-öelda muusikutele, et, et sul ei ole kindlat lepingut, et sa töötad nii-öelda lühikeste lepingutega ja siis ka pikad tööpäevad ja nii-öelda Islandis tööskeem nagu oli, sobis mulle sellega, mis ma olen harjunud seda, mida ma ette kujutan, et ma sain Islandile muusikakooli direktori üks ja olen seal siiamaani kohustusega, nagu kõik direktorid on ta natukene õpetada. Ja see töökoormus oli selline, et ma valisin sellise töökoha, kus ma saaks edasi päevas, kui vaja neli-viis tundi klarnetit mängida Islandil nagu said sellest väga kiiresti aru, kes ma olen, kust ma tulin ja mida ma tahan. Ja ma ütlesin, et ma olen eelkõige plannetist. Ja siis selle õpetamisel väikse kohustusega, et ma olen Islandil eelkõige ikkagi professionaalne klarnatist, kes harjutab iga päev, kes võiks vabalt mängida Berliini, Filharmoonikute, New Yorgi Filharmoonikute kohe homme, et mul endiselt väga-väga kõrge tase kõrgem kui Jaapanis ja, ja see oli nagu eesmärk, et leida selline töökoht, mis võimaldaks seda klarnetit ja kõikide ainetega seonduvat edasi arendada, jätkata samamoodi kui Jaapanis. Ja minule muidugi minu võimaluste piires, ütleme see nii, nagu mul perekond oli ja ma ootasin juba siis tütart kume, kolisime Islandile, nina nagu otsustasin, et ma siis võtan need mõningad aastad, kus need lapsed väiksed on ja kus nad tõesti nagu vajavad nagu ema hoolitsus, et ma siis otsustasin nagu need aastad pühenduda ja sealt kõrvalt siis nii-öelda loomulikult siis töötada ja ühesõnaga nagu sobis perekonna, kas Island kõige parem, sest Island on selles mõttes laste paradiis ja perekonnaparadiis seal on nagu laste jaoks kõik tehtud ja perekondade jaoks ja seal nagu on see väga loomulik, et inimestel on lapsed Need, lapsed nagu kujundavad ka seda elu, et lapsed on nagu see kõige loomulikum asi, mis siin elus on, et ega meie nüüd ei ela ju selle jaoks, et ise Määri teha ja kellelegi ka võistelda, vaid me elame siiski siin maailmas ka selleks, et siis teatepulk kunagi edasi anda nooremale põlvele. Et Islandil on lapsed nagu täiesti loomulik elu osa ja tööelu on, seda saab hästi omavahel sobitada. Islandil käiakse rohkem lastega kontsertitel ja ma olen sellega ära harjunud üldiselt et keegi teeb saalis pidevalt häält, mängi mitte nüüd häirivalt kõvasti, aga et siiski, et eurooplased on natuke isegi ära hellitatud sellega, et saalis peab olema haudvaikus Islandil on ikkagi võimalik, ma mõtlen, selliste kammerkontserdil kuulavad sümfooniaorkestri kontserdid, aga võimalik, et lastega pered tulevad kohale ja lapsed magala natukene teevad selle peale keegi ei solvu, et keegi hakkab paanitsema ja ega see välja minna Emallast. Vestlustes Elva toore ja Tuuli rähniga jätkame veel järgmises tunnis ja tutvume seal ka nende esimese ühise albumiga Pramsi sonaatidest. Siinega kõlab Schumanni fantaasiapala. Suvetuur. Suvised kohtumised ja muusika. Suvetuuri stuudiokülalised on täna muusikud Islandilt Tuuli ja Selva toore rähni, kes tõid meile kingiks kaasa oma esimese ühise albumi, millel on teostunud nende ammune unistus salvestada romantismiajastu täht teosed. Johannes Brahmsi sonaadid, klarneti leia klaverile. Peagi hakkame seda kuulama, aga enne räägime veel pisut. Tuuli, teie mängite nii klaverit, orelit ja seal Islandil, kui me sinna maabusime, siis selgus kiiresti, et kohalikus kirikus vajatakse organisti, sest pillimäng on ikka selline, et sa pead olema ikka professionaale. Ega sa ei lähe nüüd mängima isegi mingit sellist, kiriku harmoonium suurt, eks ole, teda on ikkagi raske mängida ja siis min algusest peale on nagu siis tõmmatud sinna olema organist ja muidugi alguses elasime väiksemas kohas, nendes kirikutes olid sellised väiksemad pillid, ühes oli väga fantastiline sellene harmoonium fantastiliselt kõlas ja väga ilus ja korda tehtud selle harmoonia, kui me kolisime sinna läänefjordidesse, seal ma töötasin kirikus, kus oli positiivorel, aga ilma pedaali. Nii et ma nagu tegelikult ei saanud seda päris orelit alustada, seda õpingut väga varasest, mul lihtsalt ei olnud seal spill käepärast ja kuna ma olin lastega palju seotud, siis ma ei saanud kuskile kaugele sõita ka. Aga nüüd viimastel aastatel atel tekkis mul võimalus alustada õigeid oreli lepinguid nii-öelda ühe professori juures, kes on Reykjaviki peakiriku organist. Ja nüüd ma ühesõnaga saingi ühte suuremasse kirikusse, mis on Isofjorduris seal meist järgmises linnas, mis on natuke suurem linn. Ja nüüd mul on muidugi seal fantastiline orel ja nüüd ma olen ise nendes oreliõpingutes ka, lõpetasin ühast ära, nüüd ma olen kõrgemas astmes seal õpingutes ja nagu elu ise on nagu mind suunanud selle oreli poole, nüüd selles mõttes et puht töölises mõttes on mulle pakutud nii-öelda head ja tasuvat tööd ja organistid muidugi mahukas ja ma pean, eks ole, igal nädalal üles astuma seal missade raames Islandile, matused, suured kontserdid, seal on nagu täiskontsert on nii-öelda ja mina pean seda kõike juhtima, mul on kirikukoor ja ma pean juhatama kirikukoor ja olen nüüd aastaid, eks ole, dirigeerinud koori see on nagu täiesti selline uus põld, kus loomulikult minu pianisti haridus on tohutult kasuks tulnud ja ma esinen pianistina edasi. Olen abikaasa koostööd ja lauljatega, aga orel on tulnud nagu sinna juurde. Aga teil on siin Tallinnaski kontsert tulemas ja see ei ole veel päris selline suur täiemahuline kontsert, aga see on selline orelipooltund üks sõbranna varasemast ajast, kellega ma olen koostööd teinud, üks laulja, Maire Martinson, tema ütles, et oi, et kas ei tuleks siia Eesti kanti, et meil oleks tore näha. Mängiksid ühe sellise orelipooltunni, kus ja millal see on, noh, see on toomkirikus sellel laupäeval. Silva toore, millisesse perioodi jääb teie kõige aktiivsem tegutsemine klarneti solistina, kas see on praegu? See on raske küsimus, sellepärast et ütleme, tähtsad suured kontserdid olid mul Saksamaal panis, aga nüüd mõned aastad tagasi. Me mängisime David keeringus ja Kalle Randalu Kuusatum festivalil. Ja siis mõned aastad tagasi ma käisin, mängisin siin Neeme Järvi lööte, Neeme Järvi lubas mulle kaks kontserti järvega Pärnus ja teise ERSO-ga siin. Tallinnas need veel pole tulnud, aga ma loodan, et ta pole ära unustanud. Mina põhimõtteliselt nagu kontserte küsinud ei ole, ütleme ütleme 100-st kontserdist 99, mul on pakutud jaapanis, mulle pakuti ka kõik kontserdid. Et ma nii-öelda ennast ise pähe määrima ei lähe, kui pakute, siis ma ei esine. Aga kuna me näiteks praegu esinesime Hispaanias, andsime plaadi välja, meil on järgmine plaat, et nii-öelda ettevalmistamisel, mida me tahame järgmine suvi lindistada prantsuse muusik, aga, ja ma olen oma elu parimas vormis, et siis nii-öelda on raske öelda, et millal see parim aeg olime, alustas ja väga varakult, Aleksander Rjabovi ka me esinesime üle terve Eesti, mängisin Mozarti klarnetikontserti siin. Et raske on öelda, et kus see kõrgpunkt on, ütleme, rahvusvaheline kõrgpunkt ja raske öelda, et millal see oli siis, kui ma Jaapanis oli näiteks siis Facebooki olnud keegi ei teagi, et ma olen Jaapanis ja ma mängisin loomulikult see oli üks minu elu kõrgpunkte ja see on täitsa selge, sest need kontserte kanti üle Jaapani üle ja mängisin Suessi tšudes ummingu, tuuker, seal kontsert Tokyo lähedal ja metsiku jaamaga, kes on Jaapan üks tunnustatumaid pianist. Nii võib öelda, et üks elu kõrgpunkt oli tingimata jaapanax, samas oli üks elu kõrgpunkte ka Saksamaal ja samasse Brahmsi plaat on elu üks kõige tähtsam punkt, sest kontserdid tulevad ja lähevad, aga plaati on võimalik uuesti kuulata. Ja selle plaadi ka ma tahaks öelda ühte asja veel, et ma ei ole iialgi nõus nende inimestega, kes ütlevad, et plaadi peal võib igaüks mängida, tähendab, minu arvates neil inimestel puudub piisav muusikaline haridus, kes seda arvavad. Mina kuulen umbes kahe takti jooksul välja klarneti maailmas, kui hea klarnet dist on. Mul pole rohkemat nagu ainult paar takti ja seda ei saa keegi võltsidega ega, kui plaati on kokku lõigatud, kuid see ei tähenda seda, et interpreet on halb, sest interpreet võib mängida nagu rister mängis igat akti 100 korda, sest ta lihtsalt tahab saada midagi v ja midagi, mis võib-olla tavalisel kontserdil ütleme sajaprotsendiliselt ei õnnestu. Et plaadistamine on selline nagu ütleme filmimaailm, et filmid on ju ka kõik kokku lõigatud, aga see ei tähenda seda, et nüüd filminäitleja on halvem kui teatri näitleja, kes peab õhtul esinema teatris nii-öelda ilma Cuculeid kaeta. Mina tahangi saada tihtipeale kuulsatelt kunstnikelt just kokku lõigatud plaat, et näha, et, et miks see nende maksimum siis on enam-vähem maksma ei saa kunagi öelda. Paremini ei saa, aga siiski, et kuidas ta seda teost nüüd ette kujutab ja tänu lõikamistele on võimalik, ütleme mingi fantastiline versioon veel fantastiliseks teha. Ega lõikamine ei tähenda seda, et enne oli kõik halvasti, et nüüd on kuidagi kokku mätsitud, midagi lõikamine tähendab seda, et võib-olla näiteks mingi üks koht peale pausi on veel fantastilisem seal ja muidugi siis paned selle veel fantastilisem variandi neurome oma prantsuse üle, väga õnnelikud, mul vana teema ja see on ka üks asendama Jaapanist alates igatsesin, et ma saaks plaati teha, jaapanlased on võimalused, poleks kunagi tulnud, tuli liiga kiire, nii et see on pikalt igatsetud ja pikalt ettevalmistatud plaat ja on siis väga pikalt igatsetud, väga pikalt ettevalmistatud plaat ja pikalt nii-öelda otsid tütraseering nii-öelda jännata nende fraseeringutega ja me oleme selle plaadiga väga rahul, selle kõlaga, seal on maailma tippmeistri poolt lindistatud. Ja Saksamaal on üks mees nimega Andreas noibron Ärges lindistab maailmakuulsaid orkestreid ja tema firma on saanud praeguseks vist 17 grammit nende lindistamise eest ja temal on nii-öelda ohutu kogemus, et tema panime mikrofonid kohe õigesse kohta ja tema tegi enne lindistamise algust selle kõlapildi selliseks, nagu ta jääb. Ja ma olin väga rahul sellega, sest ei saa lindistada, kui sa kuuled katastroofi, helirežissöör ütleb, et ma pärast teen kõik, kui me niimoodi seal lindistada, meil on vaja seda, et enne lindistamise alguses lastakse meile seda kõlapilt, mis sinna plaadi peale läheb tema täpselt tegijate pani kõik mikrofonid paika ja lasi meile seda kõlapilti, mis seal pärast jääb, see meile väga meeldis. Lindistamine on omaette maailm, nagu filmimaailmas lõigatakse filmid kokku ja lindistamisel interpreet saab siis riskida viimse piirini ja, ja seda on pärast siis loomulikult plaadi pealt ka kosta, kuhu piirini keegi riski ja kuivõrd see on loomulik ja nii edasi-tagasi ja mitte mingil juhul ei saa öelda, et, et keegi kuuleb välja, kui palju on plaat kokku lõigatud, seda kuule, mitte ükski inimene mitte kunagi välja sellesamamoodi nagu filmis ei saa kunagi teada, et kui palju seda on lõigatud niuksed jupid on tervikuna, see ei ole tähtis, tähtis on see terviku mõju inimesele lindistamise puhul. Mind näiteks kuulasin ühte oma lindistatud versiooni, mõtlesin, et enamikule inimestele see täiesti kokku lõikamata variant oleks fantastiline, aga mitte minul. Tähendab lindistamine peab rahuldama eelkõige ka mind ennast mindi, esiteks kõige alguses selle protsessi juures ei huvita, mis teised arvavad. Mind huvitab see, et ma saan siis ennast näidata maksimaalselt oma tooni oma omale kaatot, oma fraseeringut ja siis, kui ma ise olen rahul, siis ma annan selle teistele ja siis mind huvitab noh, et kas see teistele ka meelt ja mitte esialgu lindistamine on siis meie elus praeguse etapp. P nii-öelda tähtsam osa, et üks plaat sai valmis, teist, me tahame järgmisel suvel lindistada.