Tere hommikust, tänastes visanditest kuulame ära kõigepealt ühe intervjuu. Neeme raud nimelt küsitleb Tõnu Õnnepalu ja pärastpoole Firvime üht aforismi kogumikku. Täna, ma lugesin hiljaaegu ühest Ameerika reisipäevikust ühe Ameerika kirjaniku reisipäevikust, et kui tal on hallid ja igavad päevad, siis mõtleb ta ainult tagasi ühte linna maailmas, mis on tema arvates maailma kõige ilusam linn ja selline Firenze. Kas Firenze tõuseb ka sinu silmadeta? Nüüd kui sa oled seal käinud, kui maailma üks ilusamaid linnu praegusel Eestimaa hallil ajal? Jah, kui sa, kui sa veel niiviisi ütled gaasi ja kui ma hakkan selle üle mõtlema, et et mis siis oleks veel ilusam, siis ei tule küll midagi pähe. Tõepoolest nendest, mis ma näinud olen. Ei, ei saa võrrelda muidugi. Noh, ma ei tea, ilu ilu juures ei ole niisugust absoluutselt kategooriat, aga jah, on küll. Mis siis teeb sellest Itaalia linnast midagi enneolematut, erilist? Ma usun, et see, mis selle tegi, oli renessanss. Sest et seal linnuga, kus seda nii palju alles ja kus on omas omas õiges keskkonnas või kus sa, kus sa näed seda elavana keset seda loodust, mis, mis on ka justkui renessansi kunstnike tehtud, mis seal ümber on taevas, valgusjõgi, maastik seal taga. Minu rännakud on põhiliselt olnud viimasel ajal Ameerika linnades, kui ma tulen Euroopasse, siis sobianist paljudes linnades viibida, sest need linnad kuidagi tõusevad selle muu maastiku keskelt ja nad annavad mingil määral jõudu ja mingisuguseid selliseid huvitavaid elamusi. Ameerika linnad on hoopis teistsugused. Sina oled ka linnade rändur, nagu raamatud on, on näidanud. Metsa käisid Firenzes ja Milanos, aga sa oled lennanud läbi peaaegu kogu Lääne-Euroopa. Millised linnad on need, mis sinu arvates kõige rohkem võib-olla hingele kosutust annavad? Pariis? Ma ei ole selles kindel võib olla ka, et ma olen seal liiga palju käinud, aga nagu selline noh, mingi selline esimene tasand on, on mingis mõttes ammendatud, mingi mingi siiski teataval määral pealiskaudne tasand või? No mis, mis puutub sellesse niisugusse just hingele, pakkumisse, ilusse, siis siis ma ütleks, et, et Pariis on nii kohutavalt ilus linn, mingis mingis mõttes on ta väga, väga niisugune. Ühe Ühe vormiline või niuke ennast ennast kordav linn ühel ühel ajal ehitatud 19. sajandi lõpus, põhiliselt on see linn sellisel kujul, nagu ta praegu on valmis tehtud ja ja. Ma ei ole kindel, et selleaegne kujutlus või esteetika oleks kõige subtiilsem selles mõttes just Firenze oli, oli nagu täielik hoop minu jaoks, et et üks linn ja arhitektuur ess võib olla just nii subdiilne, samal ajal samal ajal kuidagi looduslik või, või niuke robustne isegi, aga aga mingi erilise väga Suptiivse joonega, mida, mida, mida prantslastel ei ole õnnestunud järele aimata, selles mõttes muidugi itaallased on üldse palju, palju paremad nägijad. Sinu raamatutele mõeldes tulevad mulle meelde esmalt need linnad, kus sinu kangelased on, on seiklenud. On see mingil määral taotluslik? Linnad on nagu taust mõtetele ja samas niisugune väga kõnekas taust, mitte mitte tühi taust. Aga, aga siiski jälle mitte väga isiklik Nad on mingis mõttes linn, on, on ka nagu mets, kus, kus sa kõnnid, kus sa võid mõelda mida tahes ja mis, mis nagu elab sinu ümber ainult et linn võib-olla, noh, kuna ta on inimeste mets, siis ta puutub sinusse mingil määral rohkem, et need on sama sama liiki olendid, kes seal, kes seal on teinud ja kes, kes seal ümber tegutsevad kõigi võõras linnas, seal ei ole seal kellegagi võib-olla mitte mingit pistmist. Aga siiski on see ümber jah, ja ta paneb, paneb kujutluse või mõttetööle, võib panna. Ja selles selles mingis mõttes võib-olla ongi olnud see, see, see see mõte, mis, mis on sundinud inimesi linna ehitama või kuidagi kontsentreerida seda kujutlusmaailma ja oma mõttemaailma ja keskkonda, kus nad elavad. Ja linnadest põgenenud sa siis tagasi just linnametsa keskele ja mere äärde, kus, kus ei ole midagi sellist. Jah, aga ma just seda tahtsingi öelda, et ei ole mingit väga järsku vastandust minu jaoks või, või õieti ei ei pruugi olla erinevust nad loomulikult pakuvad nagu vaheldusteks teisele, aga aga samas see, see, kes, kes sa seal oled, kas sa käidi, mõtled, oled ikkagi sina ise? Huvitav on mõelda sellele, et see on minul vähemalt alati nii, et enne igat reisi enne igat uut kohtumist kuskil mõne linnaga või inimestega on selline tohutu ootusärevus, kuid siis oled seal paigas kaks nädalat või nädala ja siis tuleb selline igavus, tülgastus raamatutes, sest ka kuidagi kajab läbi selle tülgastus, mis kõige uuega kohtades päris tihti tekib. Ja siis tuleb kuskile tagasi põgeneda. Jah, ilmselt see on mingisugune vale lootus või vale ootused et uude kohta minnes tingimata kohtad midagi uut. Sa ei, ei pruugi seal mitte midagi uut kohatuse võid seal kohata lihtsalt sedasama iseennast või seda oma nägemise viisi, mis, mis sulle harjumuspärane ja või, või siis seda, mida sa tahad seal näha, mida sa tead, et seal on niisugune turistlik nägemine, mis on turism, minnakse vaatama seda, mida ollakse pildi peal nähtud, et veenduda, et see on seal täiesti olemas. Ja ongi kõik. Tuleme nüüd selle linnade jutu juures võib-olla sellele samale maastikule küll, mis, kus need linnad asuvad Euroopasse, sind nimetatud eurokirjanikuks ja kõiksuguseid tiitleid Su loomingule külge pandud salad vastanud ise, et ei mõista täpselt, mis eurokirjandus endast kujutab. See arutelu tundub vähemalt Ameerikast lugedes kuidagi absurdse eurokirjandus on see, mis sünnib Euroopas ja kui sa oled üks Euroopa kirjanikest, siis, siis sa kuulud sellesse kirjanduspilti. Kohati jääb nagu mõistmatuks, mida need kriitikud siis soovivad sulle külge pookida. Jah, see see mõiste ongi jäänud seletamata nende kasutajate poolt, nii et. Loomulikult on jäänud mul arusaamatuks ja, ja ja arvatavasti neile enestele ka ja ilmselt selle sellega siiski on mõeldud seda mõeldud kuidagi bioratiivselt või halvustavalt ja see on ka väga kummaline olukord selles mõttes, et ühelt poolt, et on, on see Euroopa kirjanduse nagu mingi ideaal, eeskuju. Kui, kui kui mõeldakse tõesti siis prantsuse või saksa kirjandust ja siis samal samal ajal, kui, kui keegi tahab väita, et nagu kuuluks Eesti kirjandus ka Euroopas, siis oleks justkui mingisugune tükkimine kuhugi, kuhu me kuulume. Nii et tõepoolest see vastandus eesti kirjanduse Euroopa kirjanduse vahel on väga kummaline. Ja samal ajal Euroopas ringi sõites sõites Saksamaalt näiteks Hollandisse ükskõik millisest riigist teise riiki on küll olemas ühine pindala, mis, mis seda kõike, seda kontinenti ühendav, aga, aga siiski on ju piirid, on ju erinevus, et kas, kas sinu arvates praeguse eurostamis tendentsi käigus on, on lihtsalt loodud, mingisugused sellised sõnad, mida kasutatakse tegelikult tegelikult nende paikapidavus on, on siiski minimaalne. Ma ei usu, et hollandlased soovivad eurodeks saada, nad jäävad ikkagi hollandlaste eks Eestis on mingi püüdjat euro, euro. Jah, see suur niisugune Euroopast kõnelemine ja kogu see, kogu see euro jutt tuleb tegelikult vähestest kanalitest õigu õigupoolest on, on see peamiselt on see prantsuse poliitiline eliit, kes seda, kes seda kõnet arendab sest selle all ja ütleme ka näiteks Ameerika-vastasuse all tegelikult taotletakse omade siis Prantsusmaa teatudegemooniat või ülemvõimu, nii et tihtipeale tasub ka kriitiliselt suhtuda sellesse juttu Euroopas sel ajal tihti mõeldakse mingisuguseid hoopis kitsama Tuve. Ja, ja mis puutub neisse erinevustes, siis siis tõesti, kui minna Euroopasse niisuguse eelarvamusega, et sa lähed mingisugusesse, homogeensesse keskkonda või sul on mingi ettekujutus Euroopast kui Euroopast, siis olete rabatud sellest, et tegemist on täiesti erinevate maadega. Ja, ja see selles mõttes jälle tagasi tulles selle euro mõiste juurde on ka veel kord täiesti arusaamatu, mida ta peaks tähendama, sest sest õigupoolest mingit eurokirjandust ka üldse laiemas mõttes ei ole olemas ja kui mõelda, milliseid raamatuid tõlgitakse ja võib-olla isegi loetakse kõige rohkem nii massimates praegu Euroopas, siis on see tegelikult Ameerika kirjandus, mis on ka ju pärit Euroopast, need, see keel, ta räägitakse Ameerikas ja see kultuur on lõppude lõpuks pärit Euroopast, ainult nagu tuleb siis tagasi Euroopasse mingis, mingis mõttes ja, ja seal tekivad teatud konfliktid, aga lõppkokkuvõttes on, on kogu see, kui on mingisugune ühine kultuuriruum sisse, ulatub jälle kaugemale kui Euroopa. Ja praeguse kümnendi tuleva tuleva kümnendi tuleva aastasaja tendentsiks on ka see, et maailm avardub Euroopast ja Ameerikast sellest läänelikus tsivilisatsioonis hoopis kaugemale. Me rääkisime linnadest. Aasia linnade Aafrika idamaa linnad on hoopis põnevamad sageli kui, kui Euroopa linnad ja Ameerika linnad. Kas selle termini euro või selline tohutu Euroopasse Euroopa tasemele pürgimise asemel ei peaks rääkima hoopis globaalsusest. Võib-olla on see see homne sõna, et sa ei tunne ennast mitte hästi üksnes Pariisis, kui sa Pariisis lennukist maha astud või New Yorgis tunned ennast hästi ka Pekingis või Singapuris või Tokyos? Et inimesed muutuvadki selliseks rahvusvahelisteks olenditeks, kes elavad sellel planeedil, mis jääb üha väiksemaks tänu sellele suurele globaliseerumise-le tehnika revolutsioonile, siderevolutsioonile, transpordile. On on üks arvamus ja mis tundub küllaltki tõepärane, et selle globaliseerumise kaasas hoopis üks vastupidine tendents, mis on, mis on niisugune hoopiski väiksemate ühikute esiletõus või, või teatud mõttes tagasiminek ajaloos. Ühesõnaga muutuvad tähtsaks hoopis väiksemad ühikud, kui, kui tänased riigid mingisugused, hoopis pisemad piirkonnad ja isegi prantsuse, mis on olnud väga niisugune tsentraliseeritud ja ühte keelt taotlev maa on, on Need keelelised minoriteedid jälle mingisuguse sõnaõiguse saanud ja, ja noh, õieti see ei ohusta enam mitte kedagi. Nii et selle globoliseerumisega kaasas käib ka mingisugune killustumine. Nii et noh, on küll, on küll globaalküla, võib-olla aga, aga see globaalküla koosneb mitte riikidest, vaid pigem küladest. Ja siis sa lähedki oma seda väikest küla otsima Hiiumaale. Millega sa päev läbi tegeled, kirjutad? Põhiline, ütleme mis, mis, mis puutub niisuguse töö tegemisse, siis see on jah, kirjutamine arvuti taga ja selle jaoks on tõepoolest täiesti ükskõik, kus istuda, kui sul on ka mingeid sidevahendid olemas. Ma just tahtsingi suunata selle küsimuse arvuti suunas interneti suunas. Sealsamas, Hiiumaal võid sa klõbistada arvutiklahve, olla korraga ükskõik kus kohas maailmas. Tänu internetile. Jah, enam-vähem muidugi see praegune ühendus ei ole tehniliselt nii hea, et sa just nii väga mugavalt igal pool või ükskõik kus oleks seda, kui sa tead, mida sa tahad saada või kuhu jõuda, siis see on täiesti võimalik. Ja ja, ja tõepoolest ei ole mingit mingit vahet, kus olla juba praegu. Internet on ju samuti globaliseerumise märk, mis selle laussuhtlemise või lausküberruumi, kus praktiliselt piire ei olegi, mis selle tulevik võiks olla, kuidas see võiks meie elusid muuta? Kas ta seal killustab selles mõttes, et inimesed võivad oma arvuti taga teha tohutuid reise ja, ja suhelda või ta ühendab? Ta ilmselt niisamuti killustab, ühendab nagu kogu see globaliseerumine, sest et selle interneti vahendusel inimesed siiski otsivad ilmselt kontakti noh, mingis mõttes nagu endasugustega või mingi mingisugust samu huve jagavate inimestega, tähendab, nad leiavad oma niisugusi, pisikesi külakesi, mis, mis ei pruugi üldse olla ühes ühes külas koos, vaid üle maailma. Ja, ja selles mõttes jah, ta ilmselt ilmselt ta on niisugune loomulik samm nagu edasi sellest massiühiskonnast, mis sündis möödunud sajandil ja mille arvamus suunast sisse massiks kommunikatsioone, kaja lehte raadiumisse, mis kuulutas mingit teatud ühte tõde siiski mingis mõttes ja. Jah, kuivõrd on, on muidugi raske öelda, kas, kas internet on, on selle ja kogu see niisugune võrgu võrgu arenemine on, on need millegi tulemus või millegi põhjus? Võib-olla võib-olla ta lihtsalt käib kaasas sellise tendentsiga? Mingis mõttes? Selles ei ole ka mingit väga, väga suurt niisugust tehnilist uudsustan kuidagi pigem seniste tehniliste nende avastuste süntees, telefon ja raadio, televisioon, faks, telegraaf ja nii edasi on, kus nad kokku pandud, üks kord. Samas tekitab ketternete koguse tehnikarevolutsioon just kartus, et see inimlik kontakt, kõik see reaalne kaob ära, muutub mingisuguseks uueks hüperreaalsuseks. Kas need vanad linnad, millest me rääkisime, mida sa võid käega katsuda, mida sa tunnetad, kui sa jalutad, kaovad korragi kuskile suurde ruumi, sa võid nendes jalutada, vaadata nende kaar, et aga, aga sa ei pea seal olema. Otsuseid hakkavad langetama mingisugused väikesed mikroosakesed, mitte mitte inimaju. Selliste katastroofiline tulevikuvisioon, mida, mida mõned teadlased ennustavad? Nad tulevikuvisioonid on on juba pikemat aega olnud katastroofilised või isegi isegi alati, sest et kujutleda mingit tulevikku, mis on erinev, kui see, mis praegu on, see tundub alati katastroofiline, sest et midagi, mis on meile harjumuslikku, järelikult kaob. Ja, ja see on ju katastroof. Aga. Siiski no kui, kui inimestele see meeldib ja nad on sellega rahul sellise sellise puht virtuaalse kontaktiga, kui nad ei vaja füüsilist kontakti mingite asjade või, või teiste inimestega, siis, siis sellest ei ole ka midagi halba. Aga vaevalt siiski päris nii läheb või noh, mingis mõttes on, on kogu see netindus siiski väga uus alles ja seal on seal on palju niisugust vaimustunud vahu üleskloppimist, mis ilmselt läheb üle, kui sellega harjutakse. Tuletaksin meelde, et kui leiutati Raadio ja televisioon, siis ka räägiti väga suuresõnaliselt, kuidas need kõik muudavad inimkonna elu ja kuidas kõik kõik saab, teiseks, aga lõppkokkuvõttes nagu midagi nad muutsid. Loomulikult, aga mitte nii radikaalselt. No selle mõttega võikski võib-olla tänasele uitamisele siin stuudios punkti panna, kui me hakkasime rääkima reisidest ja linnadest ja kohtadest, mida külastada rääkisime Firenzes, siis oled sa teinud võib-olla mingeid plaane või, või kuhu, kuhu tahad edaspidi minna? On veel maailmas paiku, mis kutsuvad, kuhu ei saa internetiga ligi. Mida, mida tahaks tunnetada? No ma ei tea, mina ei ole küll internetist sellist sellist reaalset ligipääsu võimalust küll enda jaoks leidnud, minu meelest anski täiesti erinev asi. On täiesti vahendatud. Aga ma ei tea, viimasel ajal reisid on olnud niisugused rohkem nagu peale pandud või tööreisid ja ja kui seda on, kui seda on palju, siis hakkab hoopis tüütama ja väga ei tahagi reisida. Aga noh, mõtteid on olnud ikka, et Ameerikas peaks käima ja ka väljaspool Euroopat just nimelt jah. Tere tulemast maailma avastama. Kõike head sulle. Neeme raud on juba tänaseks New Yorgist tagasi ja võib-olla mõne aja pärast läheb sinna ka Tõnu Õnnepalu. Nüüd aga mõned mõtted tuntud-teatud meestelt läbi aegade. Tarvita mis tahes keelt. Aga sa ei saa kunagi öelda midagi niisugust, mis ei iseloomustaks sind ennast. Ralph Waldo Emerson. Maailmas on vaid kaks võimu, mõõk ja mõistus. Aja jooksul aga võidab mõistus alati mõõga. Suure inimese suurus avaldub selles, kuidas ta kohtleb väikest inimest. Benjamin Franklin. Inimeses solvumislävi on otseses seoses inimese intelligentsuse jänesekindlusega. John Steinberg. Ei ole ühtki hullemat narri kui õpetatud narr. Feuchtwanger. Kõik hea ja ilus maailmas jääb lühikeseks inimese seisukohalt sessel rajud kappima poliitik. Kes püüab ennast maailmale peale sundida, sellele annab maailm vastu pead kes iseendast loobub ja täielikult ennast sobitada püüab. Ka sellele annab maailm vastu pead. Hispaania vanasõna. Mehi valitsetakse mängu kannide abil. Napoleon. Ajalugu annab inimesele kuuluvuse. Piiterschafer. Usk on nagu tark kihlvedu. Kui võidad, võidad kõik, kui kaotad, ei kaota midagi. Plays Pascal. Unustatakse, et vabadussõda ja iseseisvuse algusaastail ei kandnud ainuüksi tung riikliku iseseisvuse järele vaid ka veendunud tahe teostada äsja koitnud isiku ja kodanikuvabadusi ehitada paremat ning õiglasemat korda ja maailma, kui oli olnud see, kus olime elanud õndsa tsaaririigi Polfiodaalses Balti äärekeses. Harri Moora. Kõik, mis üldse on mõeldav? On mõeldav selgesti. Kõik, mis on õeldav, on öeldav selgesti. Ludwig Wittgenstein, Briti filosoof. Midagi pole kohutav välja arvatud hirm ise. Francis päikan inglise filosoof. Meditsiinis pole püüdlik võhik taktor vaid nurgaarst. Haiguse korral võib ta patsiendi elu ohtu saata. Poliitikas on virgunud jagar, kuid valesti informeeritud kodanik, ohtlik. Tema ja temasarnased võivad ohustada miljonite, sealhulgas ka iseendi vabadusi ja elu. Carldeitš. Iga inimene on omaenda põrgu. Mida hiljem ahvid oleksid inimesteks saanud, seda vähem oleks valatud inimverd. Stanislav Flersi läkk. Sellega ei võideta midagi kui poliitilist vastast ainult sõnadega ärritatakse ise seejuures midagi enamat kui sõnad käepärast omamata. Otto von Bismarck. Tõsiasi on, et ükskõik, kes kogub kõige rohkem hääli võidab alati ainus parteibürokraatide, nähtamatu partei. Almen tahvlar. Kui te ei räägi tõtt iseendast ei saa seda rääkida ka teistest. Virginia Wolf, Briti kirjanik. Arvamus, et rahu sõltub eelkõige demokraatlike institutsioonide edenemisest on jäänud Ameerika mõtte põhiliseks ideeks tänaseni. Henry Kissinger. Me peame purustama ajakirjanduse või muidu purustab ajakirjandus meid. Draamas vulci, inglise kardinal, riigitegelane. On vähe voorusi, mida poolakaid pole ja vähe vigu, mida nad oleksid vältinud. Winston Churchill. See, kes pillub poriga, kaotab sageli jalgealuse. Addis Stevenson. Esimene nõue riigimehel on, et ta peab olema isikupäratu. Iga kord pole seda kerge saavutada. Tiinasation. Kui grusiinlastele on kuraas on eestlastel kainus. Kelner, briti filosoof. Kõik emad soovivad, et nende poegadest kasvaksid presidendid kuid nad ei taha, et sel teel saaksid neist poliitikud. John Fitzgerald Kennedy. Prantsusmaa on minu isamaa-Euroopa. Meie tulevik. François Mitarra. Sõjas ei ole midagi, mis asendaks võitu. Taglasenakaator USA kindral, mees, keda on peetud suurimaks sõjaväelaseks USA ajaloos. Kuulata on ohtlik kuulates võidakse lasta end veenda ja inimene, kes lubab end väidetega veenda on läbinisti ebamõistlik olevus. Oscar Wilde. Igaüks vihkab bürokraati. Hälvin tahvler, USA futuroloog. Kogemus õpetab meid, et inimesed ei õpi kunagi midagi kogemustest. Demokraatia tähendab harimatute aristokraatia halvasti haritud valitsust tšilberkiv Cherslan. Me kõik kihutame tulevikku ja üha rohkem on see muutuste kiirus ja mitte meie tahe, mis kujundab seda tulevikku. Sviignev Brežinski. Riigimees on poliitik, kes on surnud 10 või 15 aastat. Harrid, rõõman. Saagu rumalate traditsioonide rikkumine nüüdsest peale meie parteil lipukirjaks Frank lindel ana Ruusvelt. USA 32. president, demokraatliku partei liider. Informatsioon on kõige demokraatlikum võimu allikas. Halven, tahvlar. Sissejuhatus rahvusvaheliste suhete uurimisse on tänapäeval sissejuhatus inimkonna ellujäämise kunstijad teadvusse. Karl täitš USA politoloog. Hispaania demokraatial on vedanud monarhiaga. Milli trump saksa riigimees. Suurim takistus naisteemand Sipatseerumisel. Lihahimu peenart sho. On kolm rühmitust, keda ükski Briti peaminister ei tohi provotseerida. Vatikan, riigivaraamet ja kaevurid. Stanley poolvennapoliitika ei ole võimalikkuse kunst. Ta seisneb valimises hukatusliku ja vastumeelse vahel. John Kennet Kolbraet. Poliitika on peaaegu niisama erutav kui sõda ja täpselt sama ohtlik. Sõjas võidakse sind tappa üks kord, kuid poliitikas palju kordi. Winston Churchill. Euroopa uue julgeolekuarhitektuuri iga kava peab keskenduma esmajoones Kesk-Euroopale mis on sel sajandil olnud segaduste ja tragöödia taimelava rohkem kui kontinendi ükski teine piirkonda. Richard Holbrooke. Elu on üks äraütlemata kurvi jant sest meil on vajadus ennast pidevalt lollitada, luues spontaanselt mingit reaalsust, mis aeg-ajalt osutub tühiseks ja illusoorseks. Luigi piranud Ello, itaalia dramaturg. Loodus ei murra kunagi omaenda seadusi. Leonardo da Vinci. Jumal on alati suurimate pataljonide poolt. Friedrich Suur. Rahvas on imepäraselt tolerantne. Ta andestab kõik, kui geniaalsus välja arvata. Oscar Wilde. Ole filosoof, kuid kogu oma filosoofia keskel jää siiski inimeseks. David Hium, šoti filosoof. Kõik, mis on inimlik, mandub, kui ta ei arene edasi. Edward kibem, inglise ajaloolane. Kunst on see ainuke, keda teenides inimene häbi ei tunne. Jaan Oks. Kui te ei talu kuumust lahkuge köögist. Ärrit rõõman. Selles maailmas on ainult kaht liiki tragöödiaid. Üks on mitte saada seda, mida tahetakse ja teine seda saada. Oscar Wilde. Raamatu kirjutamine on nagu seiklus. See algab kui meelelahutus, siis saab sellest armuke, see järgi peremees. Ja lõpuks türann. Winston Churchill. Maksud on lõppude lõpuks võlad mida me tasume eelise eest olla organiseeritud ühiskonna liige. Frank Clint elana Ruusvelt. Tänastes visanditest kuulsite te siis Neeme Raua intervjuud Tõnu Õnnepaluga ja tarku mõtteid tuntud tarkadelt meestelt luges Andres Liivak.