See avamäng on maailma lavadel kõlanud õhtust õhtusse juba 22 aastat ja kuulnud on seda kõik need 55 miljonit inimest kes elanud kaasa muusikalile hüljatud tänane saade sarjast unustamatuid ongi pühendatud helilooja Claude-Michel Schönbergi libretistil ämbovilli senise elutöö kroonjuveel ile muusikalile või muusikalisele draamale elemise ehk hüljatud saate pani kokku Meelis Kompus. Victor Hugo, 19. sajandi alguse Prantsusmaa kontrastidest kõnelev romaan hüljatud on aegade jooksul korduvalt jõudnud küll teatrilavale, küll kinolinale. Tänu sellele on vist üsna vähetõenäoline, et neile poleks, tahavad kasvõi fragmendid. 19 aastat sunnitööl olnud Johnval Shanist. Isegi kui kooli ajal kohustusliku kirjavara seast hüljatud, kui liiga paks ja liiga keeruline sai tüdinud liigutusega kõrvale heidetud. Teeb ka. Hüljatud märter kangelanna, oma juuksed, hambad ning lõpuks ka keharahaks teinud fantiin on võrreldes teiste karakteritega laval küll võrdlemisi lühikest aega kuid seda täpsemat sooritust troll kehastajalt ka eeldab. Esimese ja siiani millegipärast viimaseks jäänud muusikalirolli teinud Kare Kauks meenutab apsakat vaid, et näiteks ei tulnud talle esimese raksuga kõik juuksed peast ära. Siis kaotas ta kaklusstseenis oma medaljoni, kõigi pidi seda kohe müüma hakkama ja stseen, kus hoorad riideid seljast kiskuma hakkasid. Jube küll. Oma tagasihoidlikkusest on Kauks aga pakkunud, et õhtu üllatuseks peeti tema kehastatud fantiini üksnes nostalgia pärast. Karga maisukest kibekähku otsapidi kinni Alaiga. Täidab paras punt Rämmerene perel vaja välja lasta dokk screen point. Käi välja papp, kes on Secticutis seal nutikus, kellel müüd? Mäda pitsele, köitan noh, selge see asjas süüdi on mees. Heida pange nüüd märtrimask kogu elu, onlik, paljad pask. Siis kui rentslist alla elu sind kordaja. Muusikali lavale toodud romaan ülekohtust ja andestamisest hävingust, jalgele tõusmisest ning loomulikult armastusest on tõsi küll, üsna kontsentreeritud, kuid see on publiku kaasa haaranud kõikjal. Ei loe, kas tegemist on New Yorg'i, Londoni, Sydney või Tallinna. Üllatutes on koos imeilus muusika ja kõige tavalisem inimene oma tavaliste nõrkustega. Lainetas lavastaja Georg Malve sõnu, küsin endalt, kas üks muusika seal võib olla nii võimas, et unustad aja ja ruumi? Küllatud on eriline, siin on hetki, mis mulle meenutavad mu esimest kogemust laulvast revolutsioonist ja uuest Eestist. Samamoodi näiteks meenutavad mulle muusikale barrikaadidel seisvad tudengid õhtut, kui terve linn oli küünlasäras. Ja kui esimest korda heisati Eesti lipp Pika Hermanni torni. Maailma lavadele jõudmise eest aga võlgneb hüljatud tänu superprodutsendile Cameron Mäkinthažile tema erakordne võime publiku ootusi ja soove aimata. On lavadele toonud ja hiti staatusesse tõstnud sadu etendusi nii muusikale kui sõnalavastusi. Just Cameron Macintoshi teine on see, et proodvele jõudsid juba ammu enne hüljatud näiteks kassahitt, kassid, kammerlikum, väike õuduste pood. Cameron Macintoshi on briti teatrimaailma valitseja. Talle kuulub seitse Londoni teatrit ja 96. aastal tõsteti ta rüütliseisusesse teenete eest. Inglise teadlane, kunstis. Tuntuim prantsuse muusikal lemise raad on tänaseks ka kõige kauem järjepanu jooksnud suur muusikal Londonis. Eesriie tõusis päävricani teatris 28. oktoobril 1985 lavastaja Trevor rajal. Paar kuud hiljem viidi etendusele päris teatrisse ja nüüd paari aasta eest Queensi teatrisse, kus hüljatud käib oma lavateed nagu ikka kaheksa korda nädalas Eestisse. Tõsi küll, jõudis hüljatud mõnevõrra hiljem aastal 2001 ning meie lavade esimeseks ja seni ainsaks šaniks on jäänud ja sisahharv. Kui palju teie praegu, Jassi Zahharov, mõtlete tagasi 2001. aastal ja nendele novembriõhtutele Tallinna linnahallis. Kui palju sa täitsa vaadanud? Praeguses töös noh, saadab ikka, eks ma ikka mõtlen vahetevahel mul on kodus olev moskva üllatate lint videosalvestuse ühelt etenduselt teinekord neid sirvides, noh, miks mitte ikka. Aga eelkõige ta on jätnud minu mällu minu emotsioonidesse siiski kustumatu, kui, kui, kui kalosse tavaliselt ilus materjale kolossaalsed dramaatiline, mis ülendas inimesi, siis ta oli väga eepiline, väga inimlik ja väga sügav. Sest selge see, kui Victor Hugo romaani kirjutas, siis samal ajal parandas siis selle illumisega. Loomulikult ta vapustas prantsuse ühiskonda. Ja täpselt samuti Claude-Michel Schönbergi Alan bobil tegid seda üllatutega 85. aastal, kui see esietendus vestendil Londonis. Ja, ja seda ka mitte juhuslikult sellepärast, et tõesti lugu, et tegemist on väga sügava looga väga inimliku, väga puhta suure eepilise draamaga. Sest ma usun, et need inimesed, kõik, kes seda tol korral tegid, need noored inimesed, uhke seltskond eesotsas Georg Mallusega, kes oli lavasta, kes oli ise selles tiivustatud. Ja, ja kõik kogu kogu loome seltskond tegi mitmed kuud proovi suure andumusega peale, selle lõppedes. Nad ilmselt tabasid kõik ennast mõttelt, et nad on muutunud paremaks, nendes on midagi saanud hoopis teistmoodi. Nad ananass hakkad nägema hoopis teistmoodi, nad on saanud rikkamaks ja kuna seal oli tegemist põhiliselt noortega, siis siis nad olid saanud. Oma kogemusepagasi oma edasisteks tegudeks. Hüljatud ei ole ju selline klassikaliselt meelelahutuslik muusikal on küllaltki raske materjal, et miks ta tiivustab ikkagi neid inimesi? Ei ole jah, aga ta tiivustab sellepärast et tema muusika on väga sugestiivse emotsionaalne. Ja ikkagi see, see romaan, ikkagist, teema, selle, selle inimeste teemasse, saatuse teema, see kõik, kuidas kõik on läbi, põimuvad omavahel šanwalüsaani teemasi fantiine, Bonyimkosed, Maarius. Kõik need, need kujud, kes on, on siiski läbi elu kannatanud ja kannavad oma koormat. Ja mingitel hetkedel nende teed tantsud ristuvad. Ja kõik see põimub läbi ja see on väga uhkelt kirjutatud. Väga uhkelt. Ta on väga kiire, väga tihe. Sana vana vanades romaanis, sellest kolossaalselt suurest romaanist tohutu suure, tohutu tohutu, väga täpse pildi annab. Kas ta nagu kapp, aga ei ole natuke, et on püütud terve romaan sinna kolme tunni sisse panna või, või kuidas, te noh, ei ole kapasest kui, sest sest hüljatud on tegelikult suur romaan, kui seal on ka väga palju kõrvalteemasid, väga palju kõrvalteemasid, seal on ju väga palju kirjeldus tol ajal Prantsusmaad ühiskonnad, mis on tegelikult ju ajaloolaste, olite üldse hindamata materjal üldse inimesel, kes tahab midagi rohkem teada tolla ühiskonnas, Prantsusmaal siis on seal kõik kirjas olemas. Nii nagu Balzaci puhul, aga, aga see kõik on välja jäetud, on võetud just see üllatute deemon, võetatuse mõni teema koos sellega, mis sinna juurde kuulub. Ja nii, et ta ei ole. Sest kui ta oleks olnud katav, eks ole, siis siis siis ei oleks olnud tal sellist menu tänase päevani. Kuidas teie tol korral selleks rolliks valmistusite, kas võtsite ka romaani ja lugesite selle veel kord läbi või? Ka läbi kõik, ma olen ikka seda teatris ka, et kui on vähegi võimalik, uurida väga palju taustmaterjali ja selle puhul loomulikult ma võtsin uuesti kätte hüljatud aga see ettevalmistusperiood oli muidugi pingine, sest see oli teiste kaelamurdev partii šanwalüsaani näol. Ja praegu praegu, kuna mul tuleb teles üks saade, kus, kus, kus ma tahan üllatud näidata ja ma siis just võtsin just paar päeva tagasi jälle kätte, vaatasin issand jumal. Kas nad praegu seda veel suudaks teha, mis seal sees on, nii kaelamurdvad rahvusooperirollid, onju, ma kujutan ette muusikalises mõttes raskemad või ma eksin? Ei, ma ei saa seda öelda, see roll, see roll annab paljudele ooperitele silmadeta, annab, annab, annab just vokaaltehnilises mõttes, kes annab, annab, see oligi kaelamurdev partii tulid väga, väga kõrget meestel hästi kõrged ja naistel hästi madalaks kirjutatud, vastupidi, täiesti kirjutatud partiid. Alguses tekkiski mõte, ma mõtlesin, miks ta nii on, miks nad nii on kirjutanud, aga sellest ma sain üsna kiiresti aru, et et tuua see koguse, see biilsetatsioosep, pingestatus, see dramaatiline pingestatus välja tuua. Et paremini hakkaks kõlama, sellepärast oli vaja kirjutada lihtsalt vokaalpartiid ümber, oli vaja kirjutada nad hästi pingelistesse äärmustesse registritesse. Et see kristalliseerub seks, sest see pinge, dramatism, sügavust tuleks paremini välja. Solidaarsus kahendautorite poolt. Ja mis seisus need praegu on, julgete selle uuesti ette võtame küll ma arvan küll, et ma olen ikka läinud palju küpsemaksaid. Tunnen oma õlulisukest ka kehalist niisugust, ma tunnen, et võiks šanwalüsaani uuesti teha sest see on on roll mis läheb küpsemaks sügavamaks, laiahaardelisemaid paremaks. See roll areneb kogu aeg ja, ja ütleme seal seal niivõrd täis kõike täiesti ammendamatu. Et lihtsalt seda võiks, võiks mängida kogu aeg ja mida, mida vanemaks saada, kui sa jõuad seda laulda, siis aina paraneb, pannakse, läheks me Eestis ilmselt seda võimalust ei tule, no kes teab, muidugi, ehk tuuakse kunagi veel laval, aga kes teab jah, vot seda aval tuuakse, aga kindlasti kindlasti järgnevate põlvede loomulikult tuuakse, sest sellest muusikast ei saa ka meie järgmisi põlvkondi ilma jääda ja loomulikult Väätsa teha. Seda tuleb teha, kui tulevad ka paremad esituskohad, olgugi et Camera, Macintoshi, kes seda meile tol korral vahendas. Kui nemad oma esindajad siia saatsid ja nägid seda linnahalli näkitseda poolam teatrit, siis nad sattusid sellest hoopis vaimustusse, sest Georg Malibus ja kogus meistrid production arvas, et nad keelavad ära, kuna see saal ei ole sobilik selle eetilised oma esitluseks. Aga nad ütlesid vastupidi, väga hea koht, kus seda etendada. Ja muidugi siis all läks tööjõutäiega lahti, see tuli enne lindistada, samas Eesti raadios mesele lindistasime teed keelmani juures tuli saata siis Londonisse kaamera Macintoshi ja siis siis sealt tuli teatud aja tagant vastus, kas saab või ei. Ma ei taha küll üts endast kiita, aga nad olid ühe ainsa sõnaga ütles, et minuga mõtlesin ma siin enda pärast kõige rohkem, sest Naval Johnson aga selleks nagu eriti niisugused ilmselt väga norivad ja, ja sest seal ikka nende jaoks ikka väga-väga tähtis on väga kallis asi. Seal oli ainult üksusena Excelit. Millise rollimataks nimetame Jassi Zahharov, milles ta samasuguse põlemise ja kirega mul siin mikrofoni juures räägiksite? No ma ei tea, eks ooperimaailmas on mul ka ju väga vahva trollid ja sügavad, noh võib-olla Rigolettot mängib etena, puhkaja pajatasid ja eks ole veel vilu ja Salumäe ja nii edasi ja nii edasi. Aga see on huvitav, sest muusikalizhanri kiputakse ikkagi kuidagi nagu devalveerima sellega, et noh, mis on üks muusikal Kiputakse aga teate selle hüllatutega kaasas veel üks asi. See läks inimestele nii korda et loomulikult ei saanud sellest kõrvale jääda ka ametlik muusikani kriitik. Üllatud muutsid ikkagi suhtumist Eestis täiesti muusikale ja, ja see oli ka esimene esimene kord, kui üldse teatriliit pani ette tuua teatrimaastikule muusikali auhind. Üllatud andis selleks tõuke. Ja ma olin üks nendest, kes on saadud saadud ametlikud Prameerituks hüljatud teest. Nii et üllatada mitmeski mõttes toonud selle Asa tõsisele arvestavatele tasemele ja see toimib tänapäeval. Kui sunnitööd selles taluma et Vaidetiseks sellist Minut süütuna on Lovindid süütuna. Kui oled äkki Oik tulvil välja, valiti, on ainult valimis, on ioni, kuid silmast silma esimest jah, kuidas, ja siis. Mu vend ei tule ammu. Tallo. Jassi Zahharov jutule nõnda palju veel lisaks, et Ungari juurtega helilooja Claude-Michel Schönbergi alustas oma karjääri hoopis laulja ning produtsendina. Kuigi ta hiljem leidis, et muusika kirjutamine on tema marjamaa olisemberg üsna edukas ka vokalistina. Juba 70.-te aastate algul. Tuleb ka välja, et hüljatud polnud tema jaoks sugugi esimene lavateos, kus on tegemist rahvarahutuste ja barrikaadidel. Sest debüütmuusikal rokk Oper kandis pealkirja prantsuse revolutsioon, mis ütleb palju ka sisu kohta. Ning Užemberg muide, astus lavale kuningas Louis 14 osas. Claude-Michel Schönbergi on välja andnud ka plaadi oma lauludega, millest tuli nii mõnigi number üks hitt ja see sooloplaat on tänaseks Prantsusmaal müünud üle miljoni eksemplari. Ja kuigi helilooja ei armasta rääkida oma isiklikust elust, on tal seljataga abielu prantsuse televisiooni kuuluse uudistanud Cru Beatrišenbergiga ning heliloojal on kaks last ja veidi rohkem lapselapsi. Kui helilooja Schönbergi, ungari päritolu, siis libertist alambu pill sündis hoopis Tuneesias. Ta teenis pikka aega raha kerglastele poplauludele sõnade kirjutamisega kuid muusikaliteater hakkas kummitama pärast seda, kui mees oli näinud muusikale vestlejaid story ja džiisas. Grass. Superstaar. Problil võttis asja ise käsile, otsis üles ümbergi helilooja, keda vaevas samuti kolme minuti frustratsioon ning viljakas koostöö hüljatute lavale toomiseks oligi alanud. Nad võtsid eeskujuks juba 1980. aastal Pariisis lavale toodud hüljatud esmaversiooni. Mis asi see haarovil muide kusagil kassetid all olemas ning see varasem hüljatud erineb oluliselt sellest, millisena hüljatuid täna teame. Alahinnata ei maksaks ka ämbubelile ainuomast huumorimeelt, mis lubab isegi kõige tragikoomilise mate stseenides leida naljakat ja seda esile tõsta sel moel, et publik peab valima, kas õigupoolest sobibki naerda või tuleks tegelaskujule lihtsalt kaasa tunda? Pariisi tollaaegne reaalsus läbi isegi toimetavad tänaval pesunaised, hoorad, kerjused, rikkad kaubitsejad, üliõpilased, rentsli lapsed. Sellised värvikad karakterid laulavad meile väga mahlaka teksti, mille jälgimine kui mitte poole, siis vähemalt kolmandiku teatrielamusest annab küll. Ja meenutame siin, et eesti keelde valasid hüljatud Tõnu Oja ja Villuga. Neil on müüri. Uriinis. Olla autuse. Kõrgustestab. On kindel koht kõigil neil ei eksi kursilt. Viia kõigil mede mudel pill püsib. Kui meili jälgivad. Eksimatult äratuntav oli Marko Matvere hääl, kellel hüllatutes täita fanaatiliselt politseiniku Sawyeri osa. Hüljatud on ka üks väheseid muusikale, mis märkimis sealt palju ka kontsertettekandes kõlab üks suuremaid kontserte. Üllatuid leidis aset 95. aastal Londonis kui Royal Albert Hallis tähistati suurejooneliselt etenduse kümnendat aastapäeva. Tol korral laulis peaosi nii-öelda dream tiim, kuhu kuulusid teiste seas lihasalonge channik alla või kolm Wilkinson Jamaical pool. Lisaks olid kohale palutud šanval saanid ehk siis kõik need, kes tolle esimese kümnendi jooksul olid seda rolli maailma lavadel juba laulda saanud. Ja seda säravat õhtut on jäänud meenutama nii DVD kui ka CD-plaat. Šanwalzanile esimesena hääle andnud kuulus kolm Wilkinson on selle rolli esmaesitaja ning teda seostatakse hüljatutega üsna tihedalt. Siiani. Unustamatud. Oleks vaid Broadway produtsendid seda teadnud, et sügistormid ja elektrikatkestused sundisid hüljatud Tallinna esietenduse mitu korda katkestama ja aariaid otsast alustama, andnuks nad ilmselt pikema jututa Tony eriauhinna puhtalt vapruse eest Jassi Zahharovi le Marko Matverele ja kare Kauksile. Mainekaid tonniseid ehk siis igal aastal jagatavaid, nii-öelda proodvee Oscareid on hüljatud ette näidata aukartust äratav rida. Õieti 1987. aastal, kui Ameerika rahvas telerite istus, kujunes õhtu üsna üksluiseks, kuna hüljatud napsas endale auhinna kaheksas kategoorias sealhulgas parima muusika, Baikali parima muusika ja libreto ning isegi valguskujunduse tiitli. Loomulikult ei ole tonide jagamine mingi akadeemiline formaalsuste täitmine, kuna publiku ettesaalis kui ka vaatajateni kodudes tuuakse eksklusiivseid esitusi muusikalide kõige populaarsematest numbritest. Õnnetu eponeni laul on ma jõun ehk ihuüksi. Teise vaatuse algupoolel teenib publiku poolt tavaliselt ühe kõige tulisema aplausi ning Tallinnas oli see õnn seda hetke lava peal läbi elada. Kelli Uustani Lia ele millist Feryl. Ja otse loomulikult on ka hulk inimesi, kellele hüllatuid läbiv spliin ei istu. Üks ülekohus, maailma valu ja suremine järgneb teisele, rääkimata gigantsetest, barrikaadidest, mis võivad olla kui tahes muljetavaldavad, aga tudengid maksavad ju taas oma ideaalide eest eluga. Ja tagatipuks jõuab õndsat, fantiini ja eponeniga kõrvalparadiisi väravasse ka peakangelane šanval šamaan, kelle käekäigule publik kolm tundi hinge kinni pidades kaasa on elanud. On see siis mõni õnnelik lõpp nagu Broadway muusikalide kohane? Mis siis ikkagi on see fenomen, tsiteerides teatrikriitikut Jaanus kullit. Aasta 1991 jaanuar Toompeal püstitatakse barrikaade. Austraalia meedia välisuudistes on Baltikumi sündmused esikohal. Kuigi käib lahesõda. Olen teist korda elus välismaal ja tahan hirmsasti. Ometi satun hoopis teatrisse vaatama menumuusikali lemise Raab. Ei varem ega hiljem pole teatris kogenud midagi taolist korraga kaob nii aja ruumi kui ka reaalsustaju. Punaplagu barrikaadidel on siin koduse tähendusega võrreldes pööratud pea peale. Sadadele inimestele teatrisaalis on verevärvi lipulaga hoopis teine tähendus kui minu jaoks. Reaalsuse-irreaalsuse lava ja elu ootamatu kohtumine kaugel Austraalias võimendas veelgi neid elamusi või läbielamisi, mida see väga hea muusikal niigi kamaluga pakkus. Victoria romantikast ja suurtest tunnetest kantud teos on kui hümne vabadusele ja armastusele. Kui sellele lisada veel romantiline revolutsiooni aegne Pariis, kus kõrvu sätendav rikkus ja masendav vaesus ning tegelased kui arheotüübid, kes kannavad õilsuse, kurjuse või igavese armastuse maske, siis ongi pilt koos meeletult võimsa lavakujunduse ja lummava muusikaga täiuslik tsitaadi lõppmulje peale Jaanus kulliga vaid nõustuda ei, olen hüljatutele saalis istudes mõttes kaasa laulnud neli korda ja selliseid fänne muide maailmas on palju. Olgu selle tõestuseks kasvõi paar aastat tagasi hüljatud 20. aastapäeva puhul BBC raadios läbi viidud kuule küsitlus. Nimelt britid hääletasid siis hüljatud rohkem kui 40 protsendi häältega kõigi aegade olulisemaks Mastsee ehk lihtsalt peab nägema muusikali. Meelis Kompus tähendab kuulamast ja soovib tänasteks öö lapse kontsertideks linnahallis lavale tulevatele solistidele foka kur. Ning samad soovid lähevad teelega proodwayle, kus paari nädala pärast jõuab lavale juba Schönbergi ja Bowili uusim muusikal debairet, kui maalib meile loodetavasti usutava pildi 16. sajandi Iirimaast ja seepärast jääbki saadet lõpetama rive teha.