Kes sõitis? Miks sõitis? Millal sõitis? Kuhu sõitis? Kuidas sõitis? Neli, nelja pärast saadet sisaldavad vajalikud andmed neile viiele küsimusele vastamiseks. Ja eks see ole õige valiku mängureeglitega õige hästi kooskõlas. Aga nüüd mingem tagasi seitsmenda juuli hommikusse selle hetke juurde, kus bussi mootor ootas alles süütavad sädet ja seda ootasid ka kõik raadiomaja juurde kogunenud rändurid. Eesti Raadio buss on valmis minema neljandat korda õige valikumatkale ja kõigepealt ütleme tavakohase tere tulemast kõigile, meil on ees neli ühist päeva, loodan, et need on toredad ja silmadesse puutub, siis paistab, et lubadused, mis said eetris antud, ei olegi väga viltu läinud. Matk tuleb üsna pikk, loodame, et jätkub reipust ja ehk on ka hulgas laulumehi, nii et saame oma lintidele mõned lõbusad laulud. Head matka meile kõigile. Päike paitas kõike, mis või kes liikus või seisis sellel päeval maarjamaapiirkonnas. Mõnus õhuvoog. Katuseluukidest hoidis Kossis talutavalt temperatuurid ja mootor lõi nii kenasti ühtlast nurruvad et kilomeetripostid lipsasid peaaegu märkamatult aknast mööda. Kuus 70 tükki olid juba läinud, kui imelik heli mootoris meid oma vestluste diskluste juurest kõrvale kiskus. Ninasse tungis kummi kõrbemise lõhna ja tuli seisma jäämine metsade vahel. Oma vanaga. Kest miljonäri tundis meie roolimees Heino Org mäe õige hästi teadis tema haigeid kohti. Ning kui eelmisel aastal lammasmäel saime kardaanvõlli parandamise ajal üsna põhjalikult ümbrust uurida, siis tänavu tuli piirduda üksnes väikese kondi sirutusega ja mõningate pool valgete metsmaasikate suhu pistmisega. Juba viisimegi läbi järjekordse rahvaloenduse, et keegi metsa eksinu maha ei ununeks ja edasi päikesepaistelisse lõunasse. Tartu täiendas reisijate ridu, Tallinnast tulnud reisijad täiendasid end kehakinnitusega ja jälle edasi. Kuni buss pööras metsade vahele. Miks seda kõrget rohelist männikud küll valge metsaks kutsutakse? Üks nimi peab ju igal kohal olema. Männid on muidugi rohelised, aga metsaalune on heledast päikesest valgustatud, sest männi võrast kiir kinni ei pea. Ehk siis sellepärast? Valgemetsa on tekkinud suvituskohana alles pärast Tartu Petseri raudtee ehitamist 1000 932. aasta paiku ning oleme praegu selle väikse asula ühe esimese elaniku kunstnik ja kauaaegse Tartu pedagoogi Vanda Juhansoo omapärases suvilas. Nende sõnadega juhtis meie matkajuht kirjandusteadlane Eerik Teder neid majakese aeda. Ja see pole aed tavalises mõttes, vaid ikka veel metsaalune, mis üle männijuurte looklevate teeradadega laskub alla ja jõeni. Kunstniku käsi on vaid loodusele pisut kaasa aidanud kogunud huvitava vormiga oksi ja juurikaid, neid pisut värvidega imestanud. Nii on tekkinud skulptuurid, mis otsekui kasvavad maa seest välja nagu muinasjutuolendid. Maja otsas kannavad terrassi katust tagasihoidlike toonidega maalitud omapärase kujuga sambad. Laial lehvitab laiu tiibu salapärane nahkhiir. Aga võib olla on see hoopis nõid puujuppidele ja oksa tüngastele kunstniku käega lisatud mõni riidetükk. Ja see olend elab oma mõistatusliku elu. Loodan, et veel kaua. Ehkki tema luu ja puhkad juba tosin aastaid siinsamas aias mändide all punased lilled kalmu ehteks. Valgemetsas on oma suvekodu leidnud väga paljud meie nimekad kunstnikud nagu näiteks rahvakunstnik Elmar Kits on siin väga paljud oma viimased suved veetnud. Ta on mitmetes maalides jäädvustanud valgemetsa ja taevaskoja loodus, selle erakordset ilu ning tema abikaasa Linda Kits-Mägi on siin töötanud. Praegugi suvitab siin Tallina kunstnik üks meie eakamaid meistreid Märt Laarmann. Varem on sageli siin viibinud ka Villem Ormisson. Nisugune Impressionistlike maalide looja. Ja ka vahtra on siin käinud siis Ennossaar, Harry pudersell ja paljud teised on seotud valgemetsaga. Pääle. Keele. Ilus on siin nagu igal pool Ahja jõe ürgorus. Kõrgete liivakivipaljandi all lookleb selgeveeline jõgi peegeldades kõrgete puude rohelust ning järsakute puna-kollast paljon kõrgetes kallastes koopaid, siinses kõnepruugis hoone. Ja rahvasuu räägib, et enamikus nendest pesitsenud vähemalt vanal ajal vanatühi ise või vähemasti tema sellid siin kostnud öösiti hoonest vanapagana kangastelgede lõksumist, seal nähtud rahapaja tulla. Öö on veel ees, ehk saame meiegi midagi niisugust näha kuulda, sest Ahja jõest me veel ei lahku. Kohtume temaga varsti, Kiidjärvel. Tere tulemast minu tagasihoidliku kodupaika, minu sünnikodu on siin, selle koha nimi on Kaljumäe. Meie küla on ültsinist toredate nimedega kohad on siin näiteks küla keskel on minu ristiisa, kelle talu nimi on siis koduvälja, edasi on külasepp, selle koha nimi on vahetarre. Siis seal metsa ääres on hämariku talu, järve ääres on järveotsa ja veel üks talu anud Tammelombi. Tere tulemast ja tundke ennast siin hästi hiljem siis räägime pikemalt, eks ole. Aplaus. Kalmer Tennosaar teejuhiks käime ära järve ääres, mis paigale nime andnud. Ilusam see giid, järv ja sooja veega, nagu hiljem kinnitasid noorimad matkajad, kes seal hilisõhtul ujumas käisid. Edasi viis tee kaljumäele, mis seisab meie tasase maaoludes tõepoolest, kaljul. Kas te viisiga peate käiku kui laulakse, kui Ilvad alla, vaat Ööle. Eesti. Laulja koor. Laulust asja ei saanud. Ei tea, kas oli põhjuseks hingemattev looduse ilu või kerge kohmetus professionaalsest lauljast peremehe ees kes avaneva ümbruse kohta seletusi jagas. Sealt edasi on veel kaks niisugust ilusat koobast seal, kus üksik mänd on. Ja siis noh, pärast jalutame sinna ka ja seal on siis niisugune arvamus, et ta on looduslik ja teised jälle arvavad, et mõisaajast tehiskoopad, kus siis ehitaja meistrid võtsid omale liiva, siis on see väga puhas liivane. Üks puu on alles täna vastas ja vette kukkunud ja ilmselt see on just möödunud nädalal selle viimase vihmaga, suure tormiga tuli olla eilane torm. Vaat siin on looduskaitseala ja siin on niisugune asi, ei tohigi koristada ära ka kõik, mis langeb ja niimoodi jääma. Tegelikult kaladele pidi olema ka väga head kalad nõuavad teatud varjumiskohti, mis siit on hea püüda ka varjamiskoha pealt. Ja see üks mänd on ka Sist võrdlemisi minema üks kalal õiglõpsusele. Asso muuseas siin minu kõrvalmajas vanas suvilas suvitas August Alle August Alle ja, ja akadeemik Hans Kruus. Ja mina olin väike poiss, viisin nendele siis kalapüügiuisse. Mäletan, saapamäärdekarbitäis maksis 20 senti. See oli minu esimene haltuurat tõsisendeeritud pärast hiljem, kui me akadeemik Ants Kruusiga kokku saime koduloouurimisretkedel seal siis tuletasime meelde ja ta ütles, et kas tõesti te oletegi see poisike põld üles ja ma rääkisin ja kuidas ma ikka Ussedele, mis on 20 senti, sain saia, rahajasse, aia, aga äkki ma maksin teile vähe? Joan kahk oli juures, ka seal hakkas ikka varjutama, oi, akadeemik, ja te olete tarvitanud võõrast tööjõudu. Kuulge te olete Tatari Tähtvere, jah, aga august alla, jah, mäletan tänini, selline mõnus mõnus Honku paksukene ja kes need Kalmeri Louisa korjab? Lina ise võitlema, tähelepanek noorukid, kes teinekord? Oh, ma jaksan veel esialgu ise. Nemadki jaksab seda küll. No meil on aeg-ajalt seda loodust veel nii imetleda. Võib-olla hakkame tegelema maisemate asjadega. Meie maised asjad olid teada, telgid püsti panna, metsast kuivi oksi tuua ja teekattel tulejad. Laagripaiga asutamisel tööst puudu ei tule. Ja kui meie maised asjad enam-vähem ühele poole said, tuli Kalmer Tennosaar ja teatas omamaiste asjade tulemuse. Kutsus sauna, kus just päras leil valmis saanud Rüüterlikult loovutasimees õiguse naisperele ja küsinud juhatust, kui palju teepuru tuleb ämbrisse valada. Edi oma aega õige saaks, jäid mehed tule valgesse. Aitüma sauna kütjale. Leil oli kuum ja Ahja jõevesi nii külm, et kiskus ikka vägisi jälle lavale tagasi. Aga läks aega, mis läks, lõpuks olid mõlemad vahetused siiski jälle lõkke ümber kuus. Nüüd me oleme siis Kalmeri saunamõnud ära proovinud ja istume siin lõkke ääres. Aga kui palju sul siin on olnud jaanitule sinna, no eks ole neid olnud. Mitte just selle koha peal ma mäletama hakkasin, siis jaanituld peeti vaat seal ülevalpool kalju peal, kus me käisime ennem natuke veel edasi. See oli siis üks jaanitulepaiku ja teine oli üle jõemäe otsa, seal oli ka kiik üleval muide. Ja siis teise külapoisid tahtsid meie külla tulla jaanipeole, siis ujusid üle jõe, kusjuures võtsid riided siis ühe ühe käe otsa ja ühe käega siis ujusid ja need olid siis meie küla, siis noorikuid nagu ära varastama, siis oli suur suur niisugune mängijad ja teinekord kakeluski. Aga üldiselt oli siin tore, rahvas on praegugi, seda muidugi, aga neid jaanitulesid on natuke jah nagu vähem ja kiik ei ole ka enam mäel. Kannelt ei kõla enam aidaa seina vastu ja see omapärane romantika on muidugi natuke nagu kadunud. Aga noh, selle eest on jälle. Praegu on hästi vaikne õhtu, suits jookseb ka otse taeva poole ja kui hästi kuulatada, siis me kuulame siin tammi juurest vee langemist ja sellestki on üldse ka üks unikaalne ehituste ehitati 1914. aastal. Ja ta pidi olema Baltimaade suurim vesiveski, ta neljakordne punasest tellisest esimene korrus on maakividest ehitatud. Nii et jah, praegu töötab ta ainult loomajahu, jahvatatakse peenemaid nagu püülid ja tangu neid masinaid enam ei ole, siin aga töötab jah, nii et sa oled Baltimaade suurima möldri poeg. Ikka nii. Aga mulda, et õli ja võrdlemisi niisugune väga toreda huumorimeelega ja, ja käbedaat kes tegi siin küllaltki nalja ja hoidis üleval tuju kõigil veskilistel ja ja küla vahel ka oli niisugune tuntud hambamees, kas sa vahel käisid ennast ka jahuseks tegevusel, poja isa võttis mind ikka päris sageli kaasa veskisse ja tema muidugi oli põline töömees vaeva mägede mailt ja tema õpetas mulle ikka austust töö vastu ja Võrumaa mees, nagu ta oli, ta ütles niimoodi poid, pea seda meeles, et jummal võib olemata olla, aga leib on püha. Ja seda leiba ta siis jahvatas siin ümberkaudsetele talumeestele tema tahtis muidugi omal ametijärglast nagu saada ja õpetas mulle neid eski kive ja ja püülivaldse juba ka käsitsema, aga aga ma nagu ei jäänud selle töö peale. Ema oli mul ka lihtne Nixon taluinimene, aga tema tahtis jälle mind konduktoriks teha. Ütles, et too on ikka üks üks õige ametit priisõitja, riigi rõivas sellel. Noh, asi oli ka selles, et mul olid vanemad õed väga toredad noorikud, eks neil käisid siis igasuguseid kosilasi ja üks nendest oli, ma mäletan, jaamakorraldaja väga ilusa mundriga tahtis konduktorit teha, isa tahtis Möldrit teha, kelleks ta ise tahtis ta vaat seda ma ei oskagi öelda, ma ei mäleta, et ma näiteks oleks tahtnud juba lapsest saada kas lauljaks või näitlejaks või ei olnud niisugust üldse konkreetset plaani. Aga üldiselt jah, oli siin niisugune, ma ütleksin jah, luule ja muusikalembeline rahvas väga varakult ristiisa ja ja valter ja Järvise poisid ja prügilda võtsid mind ikka kaasa koori harjutustele ja seltsimajja, kus näitemängu tehti ja niisugune päris vilgas tegevus käis siin. Ja üpris varakult siis poetati mind kahesele koolmeistri nii koori ridadesse. Ja sealt siis hakkas nagu see asi põue sellisem, aga muidugi kõige enne oli ka ema ema see, kes võttis sülle nii ahju ääres kui leib, leiva asjast lõhnas ja ja ma pean ütlema, et väga nii loomuliku musikaalsusega laulis ja see oli kohekümne veel nagu perekonnaviga. Õed ka võitsid kõik üle selle ja, ja meil oli alati kodus häälne laul, kusjuures me ei olnud keegi muusikat õppinud. Aga noh, kui mitte arvestada, kooris laulmist ikka. Seltsimajas juba mul isa ema ja vanemad õed, kõik laulsid, aga küllap teised siin märkasid, et poiss on musikaalne ja siis soovitati mul minna Tartusse Õpetajate seminar ja nii ma sattusingi Tartu pärast sõda kohe õpetaja Voldemar kliimandi käe alla ja sealt tulid juba koolinoorte olümpiaadil, kus siis Tallinnas sai käidud juba pappi Arderia Karl Otsa ees, nagu nemad olid žüriis siis. Ja tulid mulle siis seal Estonia kontserdisaalis juurde, ma olin kooli poisikene. Laulsin vetiku, merel on sinine ja eel kimaste diilid Ulgo seljal siini purjed, Ellg kiimas nähti. Ja muide vetika liga jah, žüriis ise. Sest ma esinesin kooris. Siis ma veel võistlesin deklaratsiooniga, need oli aastaid, kus mõni lauluga esimene deklaratsiooniga, teine ja vastupidi, ja siis need koolinoorte olümpiaadil. See oli omal ajal üks väga tore üritus, mis tõi väga palju praeguseid niukseid, rahvakunstnikke ja talente. Siin on nüüd laulukoht ja kuigi meie pisike mikrofon tegi oma tööd tublisti, nagu juba kuulsite ja nagu selles saates veelgi kuulda saab siis praegu valisime siiski ühe lindistuse oma fonoteegist. See on tehtud Te siinkandis Põlvas ühes külalisstuudios ja Kalmer Tennosaare, saatjaks on sama kandi mees, kanneldaja Erni Kasesalu. Sinus on pühendunud kaks huvi või noh, kaks suurt armastust, üks on laulmine ja teine on luule. Kas sa mäletad mõnda luuletust oma lapsepõlvest, et nojah, ma ei tea, ta on mul niisugune jah, salaarmastusega ma temaga nii leiba teeninud ei ole, aga ma tõesti armastan lehitseda värsiraamatuid ja väga toredaid leida. Just nende vanema põlvkonna luuletajate pagasist. Näiteks ma rääkisin talle, suvitas siin ja ja varustasin teda kalapüügiks vihmaussidega. No tema näiteks Eesti pastoraal. Ma pean meie luule kullafondi kuuluvaks kindlasti. Aga huvitav, kas ta mul meeles on? See algas niimoodi, et vihma küll, valab ju pilvede Winast taevas ja maa sügisudude tinas pilvi rebides vihistab tuul. Karjud naljas Fel mihklikuul karja lets vaeneke kuhjal tükib üleni märg, külm kallale, tükib vihma ja külma käes elajat, norgus karja grantsilgi saba sorgus. Tarvis hoolega kuhjasid vahti. Peremehehääl ei anna mahti. Karjalat unine, võta või malka, kuhjan pusad massavil palka. Tuleks kord õhtupoeks ahjule, tarre rätid ja pastlad riputaks barrel. Peagi süüesaksoojendid supipaelu veel pastlal punuks juppi. Õhtuni veniks käes uinaku tund. Varakult peremees peletab und. Ladze maast valla rehi tuleb maha Teistri perest nii jäme taha. Tahes, või tahtmata ülesin punni karjast ja koer võib igaüks sundi, on see vist sulle endalegi natukene tuttav olukord lapsepõlvest on küll jah, karjapoisi, leiba maitstud. Siin just rääkisime siin teie inimestega, jah, see karjapoisi romantika on ka kadunud. Aga üks mees ütles väga õigesti, et ega ta nii väga romantiline ei olnudki, et ta oli ikka tükk tõsist tööd mis võib-olla kasvatas ka noorukist teatud enesedistsipliini ja, ja tööarmastuse. Aga ma mäletan jah, karjast ma käisin üle järve seal natuke jõukamate talude juures, siis võtsin oma lehmad ka, vaid lubati sinna karja. Aga muidugi, kui pühapäev tuli, küll oli siis raske minna, sest siin sama, kus meie lõke praegu on, siin oli palliplats. Ja kui juba palli mütsud käisid, siis hakkasid ninasõõrmed virelema nagu hipodroomi hobusel, kes puhkpillimuusikat kuulab. Vill kiskus siia palliplatsi poolejaid, aga pidin karja minema, eks ma siis mangusin, emade, kallis emake. Mine nüüd minu eest ole see õhtupoolik ja muidugi ema süda läks haledaks ja läks jälle. Nii mõnigi pühapäev minu eest karri ja ma sain siis palli mängima siia platsi peale, nii et jah, see karjasepõli seal maitstud see, kui lehma kiinika jooksid ja õigeid pastledi olnud jalas raiesmikud, tuli joosta, ise olid ikka jalad verised, lausa marraskil. Aga siis jälle koju, õhtul emakene võidis hapukoorega õle ja nagu neid kuresaapaid, mis siin tekkisid, kui teinekord liiga kaua siin ahe luhtades sai solistatud ja kala püütud. Muinasjutuliselt ilus, siinne loodus on väga palju leidnud jäädvustamist kirjanduses ja kunstis ja see loodus on vist vorminud väga palju kunstimeelega inimesi, siitkandist jah, noh, mitte just kaugel. Siit 10 kilomeetrit on ju väikese Illimari maa Ahja meie suurmeistri Tuglase sünnipaik. Noh, siin oli juba juttu allest ja akadeemik kruusist, siis on siin ülejõe puhanud Sütiste. Aga mitte kaugel. Ilmatsalus on siin sirge kodupaik. Jakob Hurt on siit pärit siin sabas kiider mõisas veetis oma viimased eluaastad rahvakunstnik Aleksander Mälton keda väga sageli külastas Voldemar Panso ja võib-olla küll Ta koolivend Teder aitabki siin kaasa, kes siin veel on, Kiidjärvelt olnud pärit veel Herman Jaakson, Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor, üks meie esimesi nimekaid suuri matemaatikuid. Ja muidugi võib öelda, et siinsed, seda erakordselt kaunist loodust on nii Elmar Kits kui ka paljud teised, et väga paljudes maalides jäädvustanud. Ja üks huvitavamaid peaks olema siin Põlva rajooni täitevkomitees kitsel üks suurem taevaskoja maal. Taevaskoda ootab meid homme ees oma täies elusuuruses. Juuli öö on küll juba juuniöös suure tüki pikem kuid jutud ja laulud lõkke ääres said ikkagi ots alles siis, kui suur valge väljas. Tund endised mudilased, Edasisõiduni polnud jäänud kuigi palju. Tunde saates jätkame ka seitsme päeva pärast.