Newtonile pähekukkunud õun on igihaljas näide avastuste ajaloost, aga ka muud kukuvad asjad võivad alla jäänud pea tööle panna mingi leiutise suunas. Suudate näiteks ette kujutada veel ideaalsemad äratajat kui ootamatult näkku langev veenire. Ühendage äratuskell mingisuguse unesuurusele vastava veeanumaga. Vajalikul ajal veab vedu vill anuma põhjast klappi lahti. Te olete krapsti üleval ja silm nägugi üle loputatud. Seekord õige valiku, kolmanda matkapäeva hommikul tegutses vesi ärataja ilma abivahendita. Tuul pressis vihmaveekoolimaja akende vahelt sisse ja kui aknalauale paras loik, kogunes sarisesse ühele või teisele magajale pähe. Kahjuks küll äratuseks ettenähtud aega arvestamata. Matkapäevad pole vanatüdruku eluaastalt, kust vihmased ajad maha arvestatakse. Ega see buss, vet kardagi summ loiku ikka põhjani loigust välja sisse välja, sisse, välja, sisse, sisse välja. Aga laulud siin bussis on kuidagi täna minaarsed. Väikesed ojad kobrutasid suurte mägi jõgedena, pruunid vood tunglesid oru põhjades üle maantee ja madalaid heinamaid oli lausa hale vaadata. Keset järvel osutavad heina Rõugud, inimeste töö ja loomade toidulaud. Mahalöödud vili, siin-seal kartulipõllud, justkui riisikasvandus. Taevased vesiväravad on aga ikka veel valla ja muudkui kallab sealt alla nagu oavarrest, nagu kapast, nagu ämbrist, nagu toobris. Ja olgu sest vesisest jutust nüüd küllalt, sest asisest jutust jõudis järg seoses meie Urvastesse jõudmisega matkajuht Eerik Tedre kätte. Meie kirjandusse on sügavaid jälgijad tund Urvaste ja selle lähem ümbrus, omapärase arhitektuuriga Urvaste kirik, mida on esmakordselt mainitud juba aastal 1413. Kirikaga, purunes hiljem Liivi sõja käigus taastati seejärel 1620. aastal. Ja võiks öelda, et selle kirikukell on erakordselt kauni kõlaga omaaegsed kausisetud, kui nad käisid siin ümbruses oma kaupa pakkumas sõrmega, lõid nipsukausile ja kiitsid ikka, et see heliseb kui Urvaste kirikukell. Seitsmeteistkümnendal sajandil oli siin pastoriks Johan kutsles, kes on koostanud Lõuna-Eesti murdelise grammatika ning sõnastiku ja on tegelenud ka piibli tõlkimisega. 18. sajandil oli siin vennastekoguduse kirjamees Johan Christian Guant kes on välja andnud ühe lauluraamatu ja lõunaeestikeelse juturaamatu ning tema mõjul Saiga köstrist mango Hansu. Hiljem kirjamees. Johan kutslav oligi see mees, kes pastorliku nördimusega toimetas hirmsa paganausu näitena trüki piksepalve, millest eelmises saates juttu oli. Ja rea muidki rahvaluulekatkeid. Nende varaste trükiste eest on meie keelemehed ja folkloristid talle nüüd väga tänulikud. Ja mis puutub piibli tõlkimisse, siis kultuuriloo seisukohast oli seegi väga tänuväärne asi. Oli ju piibel paari sajandi jooksul maarahvale peaaegu ainuke raamat, mis igas peres leidus, kust lapsed kirjatarkust õppisid. Olgugi esimene piiblitõlge muulaste tehtud ja kohmakas pani see siiski alus eesti kirjakeelele Lõuna-Eesti murdes, enne kui Põhja-Eestis. Urvaste kalmistu taga asub Siimu talu popsi tare vare. Siin sündis 1890. aastal traagilise elusaatusega poetess ja prosaist Marie Heiberg kes äratas 1906. aastal oma murelapse laulude nukrate värssidega tähelepanu. Tema teine kogu luule oli aga vähem siiras ja vähem uudne ning kui mitmed kriitikud tema värsside kohta noh, küllaltki nii õigustatud kriitikat tegid, solvus poed des, neile lisandusid ka isiklikud läbielamused ja isa traagiline surm saksa esimesel okupatsiooni ajal ning Heiberg kaotas psüühilise tasakaalu ja pidi oma elu viimased aastakümned veetma haiglamüüride vahel. Ta luulepärand on aga inspireerinud mitmeid meie nimekaid heliloojaid. No kindlasti on kõigile meile tuntuks saanud Mart Saare koorilaul põhjavaim. Türnpu on tema sõnadele viisistanud, käisin üksi tähte valgel. Cyrillus Kreek, kuula valguse imelist juttu ja teised on kasutanud Heibergi luulet. Ka tema sünnimaja müüri sisse kinnitatud mälestustahvlile on raiutud luuletaja lihtsad värsiread. Meil aia all männimets kohises ta laulu mu rinnas, seal õnn. Sangaste kirik on kivist, kolme rööviline ehitis on rajatud 14. sajandil. Siin on töötanud pastorina tartumurdeline kirjamees Joachim Rossinius Sangaste kiriku lähedal sepa pojana on 1898. aastal sündinud Aarne Viisimaa. Ta on õppinud Otepääl Tartus tus ning juba 1000 920.-st aastast olnud siis Vanemuise teatris teinud kaasa paljudes operettides ooperis, lavastanud isegi patareid ja 27.-st aastast alates kuni 44. aasta on ta siis Estonia teatris. Ja väga paljud meist kindlasti mäletavad, kas tema esinemist või raadio või plaatide vahendusel ning väga tundma antud on siis tema, Hertsog, Verdi, Rigolettot, ost, roomior, ooperist Romeo ja Julia. Palju on esitanud ka rahvalikke laule operettides esinenud ning tema Poeg on meile kõigile tuntud operetilaulja Vello Viisimaa. Sangaste lähedal unikülas on sündinud luuletaja Friedrich kuulbars. Tema teeneks on väga paljude rahvalik luuletuste loomine, avaldas aga mitu koguga Viljandi nime all. Tema peamine tegevus toimus hiljem Viljandis, kus ta oli kooliõpetajaks. Me kõik mäletame hästi tema praegugi lauldavat laulu kui Kungla rahvas kuldsel aal tänu väga oluline osa ka meie laste lauluvara rikastamisel. Taan mitu laulikud andnud küll nootidega, küll ilma laulik koolis ja kodus, tema tekstidest võiks märkida Teele teele Kurekesed uinu, mu laps, mitmeid ringmängulaule. Sangaste kihelkonna mees oli ka Aleksander Eduard Thompson, kelle isa oli pringi veski rentnik. Tomson sai Valgas Cimze seminaris lisaks kohustuslikule programmile veel lisaõpetust klaverimängu ja moonia alal sest ta oli silmatorkavalt andekas. 1865. aastal lõpetas ta seminari parima õpilasena. Töötas kanepis, koolmeistrina, asutas seal kohe 60 liikmelise laulukoori. Aasta pärast sai tompsonaga koduõpetaja koha Vana-Võidu mõisas, kust käis jalgsi Viljandi laulukoori harjutustele. Ta oli mitmekülgselt andekas mees. Õppis paar aastat ka Tartu Ülikoolis matemaatikat. Kodumaa kitsad olud ei pakkunud palju võimalusi ja alates 1872.-st aastast kuni surmani 1917 elas ja töötas Tomson Peterburis ja Peterburis. Pikemat aega oli ta koduõpetajaks. Anton Rubensteini peres. Puutus seal kokku paljude silmapaistvate muusikutega, täiendas end pidevalt. Ta oli abielus Carl Robert Jakobsoni õe Iidaga. Meie esimese professionaalse lauljad päriga. Tomsoni egas Jakobsoni poliitilisi vaateid püüdis jõudumööda nende rakendamisele kaasa aidata. Koos Mihkel Veske, Johann Köleri, ka kogu seda Eesti rahvaviise. Tema looming paistis tolleaegsete Eesti heliloojate viiside seast silma oma näolisusega harmoonia rõhutatud omapäraga. Kahjuks aga ei mõjutanud see kuigivõrd omaaegse Eesti muusika üldpilti, sest Peterburis elades seisis autor Eesti kultuurielust siiski kõrval. Hästi on tuntud tema laulud, kannel, laulge, poisid, keta, Liisu, laula, laula, suukene. Praegu kuulame aga kevade käes. Nii et proovime, kas on kuulda, kas kõrvade vastu paneme sosista, keda te räägite, kõvasti. Kuulajateni. See on tõepoolest peaaegu fantastiline. Nende vahe on umbes 10. Kas kuuled mind? Need sosinad käisid nurgast nurka Sangaste lossi ukse ees sammaste vahel. Tore, et Sangaste, rukki ja muude põllukultuuride aretamise kõrval tuli krahv Friedrich Georg Magnus Berg ka selle peale, et ehitada 100 aastat tagasi siia inglise stiilis loss, mille rõdu all on nii hea vihmavarjus seista. Sisse pääsemist pole nagunii loota. Seal asub ju praegu pioneerilaager. Siiski siiski, meie sosinad meelitavad uksele lossi perenaise laagriülema ida kangru, kes kutsub lahkelt sisse ja hakkab teejuhiks ka. Berge, kui see loss nüüd valmis, ega ta nii palju siin lossis eliibinudki väliskülalised olid tal siin ise ta reisist siis nii maailma maades ringi tuues kaasa mitmesuguseid seemneid ja taimi ja puid ja põõsaid, istikuid ja nii edasi ja rajasid lossipargi, mis kuni veekoguni ja siis edasi metsapark, seal see on väga liigirikas, midagi üle 400 liigi on siin ja väga niisugust haruldast liiki on mida meil Eestis siin nagu parkides vähe on leida, siin tarvis on üks väikene järvekene, see on niisugune omapärane oma ajal, ta on niiviisi ehitatud. Et see veepind kindlasti suurte paduvihmade ajal ei tõuse ja kuivade ajal ei lange. Täna näiteks oleks hea kontrollida, teile oli sama Veetase, mis oli tänagi ja pargi ääres on siis mälestusmärk. See on püstitatud siin mõni aasta tagasi Sangaste metskonna ülemale Herbert Traabile kes nii südamega seda parki püüdnud uuendada. Sünges söögisaalist läbi halli heledasse ballisaali lass on niisama mitmekülgne nagu tema omaaegne peremeeski. Räägitakse, et ta paha krahv olnud talupoegade suhtes, kui mässuajad on olnud, siis talupojad nagu on astunud välja mitte krahvi vastu, vaid nende mõisaseaduste vastu ja nagu oma talupoegade lastele on ta nii aasta lõpul ka teinud, kuusepuud ja väiksed pakikesed, lihtne krahv, olnud pastlad jalas ja söönud siis tanguputru. Krahvi ajal on olnud siin 99 ruumi, nüüd aga on 147 ruumi. Loss tegelikult on nagu kolmekorruseline, aga mõnes osas isegi neljakorruseline, sest niisugune vabaprojekt on olnud, et ei ole võetud kogu ulatuses nii ühesugusena kui vaadata, tornid on nii erinevad, üks ühes kohas, teine teises kohas, nii edasi. Siin üleval näeme siis akvaariumi ja siin olid siis kuldkalad sees. No meeldiv oli siin siis istuda ja tantsida ja, ja kui need kalad siis mängisid. See on vist üpris erakordne, et kuldkalad on laes, et võib-olla küll, aga need on kõik väga hea akustikaga ruumid on ei tea, midagi valesti, tehti vileks, anti kontsert. Kindlasti selles osas on olnud külalistel garderoobid, on sina allkorrusel lifti kannad tulnud siia ülesse saali praegust muidugi on olnud ehitus teisiti ja on kasutatud siin Hispaania Mauri kujundus Nissidega. Siit välja talveaeda klaasist hoone oli seal seal osa purunenud, lastel on valmistatud niisugune piirdeaed. On võimalus siis päikesepaistelistes päevadel siin toolidel istuda ja õhu ja päikesevanne võtta. Kas lossi restaureeritud esialgsel kujul umbes? No on püütud seda teha ja imekiiresti ühe aastaga on ta püütud restaureerida, 1009 67 tulid siia sisse siis esimesed pioneerid. Hea, et lossile on nüüd hoolikalt peremehed suvelanda laste päralt, talvel korraldatakse mitmesuguseid kokkutulekuid, kontserte. Peaasi, et maja ei seisa tühjalt. Jalutuskäik lossis tehtud, saime veel pisut väljaski ringi vaadata. Vihm tegi väikese vaheaja. Imetlesime parki ja pargimurul hüppavad väikest lään kaela üpris haruldast linnukest, nagu teadjamad inimesed ütlesid. Sangaste lossipargi taga asub üks omapärane maja, mille ehitas kirjanik Richard Roht 1928. aastal rohul see maja ei saanud valmis. Ta sattus võlgadesse ja pildid on 930. aastal selle maja müüma. Siin on ta kirjutanud oma romaani elu. Ilus ja ilmselt on siit Sangaste ümbruses ta võtnud ka ainet ja looduspilt mitmetele oma talueluga sitlevatele, romaanidele, jutustustele. Sangaste kandist on ainet saanud veelgi üks kirjamees, kelle sünnimaja kuigk silla kõrtsihoonet vaatasime juba läbi bussiakna teel Valga poole. Siin sündis August Gailit, kelle Toomas Nipernaadi tüüpide galeriis olevat kohapealseid inimesi tunda. Mõnigi neist sattus Ülo Vinteri käe läbi ka muusika lavale. Pooleks lõigates, kes teatris tuleb teha, siis, kui täht langeb Pea uskumatu, et teie ei tea. Ta langes. Oo. Sama minul. Läks. Väljemad. Valga on meie üks vanimaid asulaid, temast on esmakordselt ürikutes juttu juba aastal 1286. Ja hiljem on Valga olnud väga oluline tähtsus meie kultuuri ja hariduselus. See on seotud paljude meie kirjanike kunstnike muusikameestetegevusega. Ja möödunud sajandil tegutses siin väga kuulus Valga seminar, mida kutsutakse ka tema direktori Cimze järele Simsoni seminarideks. Ja siin said oma hariduse rohkem kui 100 eestlast, nende hulgas väga palju nimed, kaid, muusikuid, kultuuri- ja ühiskonnategelasi nagu näiteks Carl Robert Jakobson, Ado Grenzsteini, Joosep Kapp, heliloojad Kunileid, lätte Seebelmann ja muuhulgas on siin õppinud ka pastor neljander, keda me teame Oskar Lutsu romaani kevade julkiori prototüübina. Valgaga on seotud paljude meie kirjanike tegevus. Siin on elanud Ellavooli joogililli suuburg. Ernst Enno on siin töötanud pangaametnikuna ja just neil aastail on ta väga palju oma luuletusi kirjutanud. Hilisemast perioodist võiks märkida nõukogude ajal juba luise Vaher. Ta on olnud Valga ajalehe toimetajaks, siin on ta alustanud oma kirjanduslikku tegevust. Uno Laht on siin oma noorusaastad veetnud. Sinul elad? Vene keeles kirjutav meie kirjanik Gennadi Keroodnik ning muusikaelus on Valgal veel küllalt oluline koht. Ja huvitaval kombel on siit võrsunud väga palju nimekaid pianist nagu Heljo Sepp dekla koha, Heljo Tauk. Siit on pärit Linda Saul abitseider ja nooremast põlvest veel on siin sündinud Peeter Lilje. Meie nimekas draamanäitleja Liina Reiman on sündinud Valga lähedal ja tema noorusaastad on möödunud siin siis Valga lähedal. Ta on pärit praegu Tallinnas elav skulptor Juhan Raudsepp, palju meie tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelasi on õppinud Valga koolides. Näiteks Valga esimeses keskkoolist on pärit Tartu Tartu Ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhataja taia professor Harald peet, akadeemik Heino Liimets. Siin on õppinud varem kirjanik Paul Viiding ning nimekas Tammsaare uurija Heino puhvel on siin õppinud ning palju-palju teisi. Õhtuks jõudsime mustlasse, kus saime Tarvastu kolhoosi spordisaali endale laagriplatsiks kombekohase õige valiku suppi, kõik mõeldavad kontsentraadi segamini, saime siiski lõkke peal valmis, muidu oleksid jäänud puudu kaks olulist koostisosa. Tuha Lemmed. Ja suitsuõlg. Aga kui supp tänuga ja mõnuga söödud, tuli kuninga tagasi katuse alla lasta, mikrofonis ringi käia ja sõitjatega lähemalt tutvust teha. Tartu meest Mihkel Pärnoja, olete vist keemik ja mis on ühist keemiamuusikat, keemiale? Muusikal ma ei oska ühist leida, aga muusikaga ma olen püüdnud tegeleda nii isetegevuslased juba pikka aega neljandast klassist alates. Vahepeal oli küll pikem paus, aga nüüd ma mängin Tartu ametiühingute kultuurihoone puhkpilliorkestris juba mõned aastad, nii et uuesti sai tuldud selle muusika juurde nii-öelda tagasi. Mis pillide mängid, trompetit mänginud, kus õpitud omal käel, siis on selge keemia muusika, need on ühes mehes koos ja niivõrd annat seotud. Mihkel Pärnoja kõrval istub teine keemik, Toomas Jüri Ado teie tööpaik on samas majas Ülikooli keemiahoones, kus naabrilgi, mismoodi on olnud teie tee siis Keeniasse ja muusikasse. Keemiasse läksin ilmselt mingisuguse perekonna traditsiooni tõttu meil peres enne mind, kaks õde õppisid keemiat Tartu Ülikoolis, muusikaga olen kah jah tegelenud selle elu jooksul päris palju, aga paraku küll need muusikaharrastused aktiivsemad on nagu minevikku jäänud. Praegu võib-olla ongi seesama õige valik see põhiline muusika harrastamise koht, kas muusika on ka perekonnatraditsioonide põhjal, Hei, muusikat olen mina vist ainukesena õppinud meie perest noh, laste muusikakooli tasemel. Akordioniagaa jah, laulmisega on nii õed mul tegelenud ja ja isa-emaga mõlemad musikaalsed inimesed üldiselt, mida sooviksite õigelt valikult järgmisel aastal võib-olla seda, et, et vast võiks ta natukese lühem olla, Eestist vooru on natukese palju, võib-olla aitaks, näiteks 10-st. Riina Masing eelinformatsioon ütles, et tuleb vist tõenäoliselt meile kolleeg, kunagi võib ka seda juhtuda, sest praegusel hetkel olen ma küll ainult akadeemiline puhkaja, aga plaanis on siiski lõpetada kunagise žurnalistika osakond, kuhu ma astusin. Palju kursusi läbi käidud muusikaga oled aktiivsemalt tegelenud, no lase ka kuhugi kaugesse minevikku jäänud, sest mina olen 200-lt õppinud muusikakoolis akordioni. Leo leivakene, mis on teie igapäevane tegevus? Töötan eestlane selle nimel, et ühingu, Tartu õppetootmiskombinaadi töölisi, missugused on suhted muusikaga? Üsna mitmekesiseid, kuula muusikat. Mängin samuti nagu siin eelnevaltki seltsimehed, rääkisid akordioni, natukene klaverit. Kogu neli plaat ja neid on üle poole 1000 juba 12 aastat olen korjanud ja see on nagu meelis harrastuseks vabal ajal, mis seal plaatide peal kõik? Alustasin kergest muusikast, nüüd viimasel ajal on hakanud rohkem huvitavam nagu klassikaline muusika lemmikheliloojaks nagu Mozart. Mis meeldib Mozarti muusikas kõige rohkem Exus värvirikkus, kas õige valik on teie jaoks kerge või raske? Ei ühte ega teist kord kerge, kord raske, aga üldiselt, mida raskem, seda põnevam, seda suurem on rõõm, kui suudan, nagu ära lahendada just need raskemad pähklid. Linna vältes, meil on praegu juba saks orkestri kokku panna kolm akordioni ja üks trompet, kas võib ka neljanda akordioni juurde panna ainult häälematerjal, kui seda tarvis läheb? Te olete seda häälematerjali kuskil kuulda lasknud natukene mõnes kooris ja mõnes ansamblis näiteks naabriga koos? Me oleme ühes ansamblis laulnud individuaalõmblus aarikulendite ansamblis kunagi ammu 10 aastat tagasi, praegu laulan ainult kodus oma tütrega ja ka õige valiku reisil bussis ehtivaliku, reisil, bussis ka õiget valikut. Olete juba mitu aastat kaasa mänginud, esimest aastat nagu mängisin jällegi tänu naabrile, kes on nagu varem selle asjaga tegelenud, tema siis ikka ütles, et hakkame ikka koos, on võib-olla parem ja ja saame nagu teinekord võib-olla mõnda asja läbi arutada, kas vastused tulid ühte koodi või tuli vahetevahel eriarvamusi vaid oli ikka käid eriarvamusi küll, aga juhuse mäng, nii peabki olema. Ilma oma arvamus, et ei saa, Te töötate praegu, ma töötan liha piimaministeeriumi konstrueerimise tehnoloogia büroos plaaniosakonna juhatajana, Te rääkisite üsna palju ka oma laagri eest juba ära. Oige Reinsalu, kas teie tegemised on ka laulmise suhtes olnud ühised? Üldiselt jah, kümmekond aastat varem, siis sai lauldud Lembitu ansamblis ja vahest kooris ka ja aga nüüd praegu ei laula kuskil, töötasid tookord koos õmblusvabrikus Lembitu. Nüüd ma töötan Arsis rahvariiete tykki narkoos. Me käime nüüd kultuuriülikoolis kahekesi natukene oma teadmisi lihtsalt täiendamas Eesti kunsti ja ajastut kunstis. Kõik sellelaadne. Kersti Kanepi, mis teid selle õige valiku juurde tõmbas, mind tõmbas antud momendil abikaasa, aga mis teda tõmbas? Muusika ikka, kas tegelete muusikat, aga väljaspool raadio kuulamist, seda nüüd niiviisi raske öelda, mul lõpetamata algharidus laste muusikakoolis, laske akordion, ei lähedane riist, klaver ja kunagi on keskkoolis kooris laulnud, aga antud momendil ise aktiivselt ei tegele. Raadiokuulamisele, mis tööd te teete momendil olema veel viimast nädalat koduperenaine. Siis nädala pärast tuleb ilmselt minna rahandusministeeriumi info arvutuskeskusse. Meil on juba tükk aega niisugused kogemused, et õige valik on suurel määral perekondlik või sugukondlik mäng ja siin on nüüd jälle üks niisugune ühe venna paar. Tiiu Laan järv ja Vello Västrik, kes teist siis alustas ja kuidas te selle mängu peale juhtusite? Vello alustas juba eelmisel aastal ja ütles mulle ka, et võtame osa järgmine aasta koos, aga Vello västrikust teie selle müksu sai, mina hakkasin tänu möödunudaastasele õige valik võitjale. Seal on Eldur mõelnud. Mina olen temaga koos töötanud, koos elanud ühes toas aasta ja ühe aasta. Matkamuljeid kuulates tekkis ka selline mõte ja, ja möödunud aasta. Tahtsin lihtsalt proovida, et mõlemad oleme Tipikad ja kas ei, ei saa sellest hakkama. Nüüd olete diplomeeritud õige valiku lahendaja, nagu kõik sõidule kutsutud Ada, mis diplomiga TIPist välja lasti. Insener-mehaanik diplomiga. Praegu töötan spetsiaalses konstrueerimistehnoloogia büroos. Ja mis on teie töö? Töötan tselluloosi paberikombinaadis, kunstnikuna praegu, milline ettevalmistus on teil muusikas? Ei ole mingit ettevalmistust peale muusikaarmastuse kodus, mis on juba vanematelt ja vanavanematelt olemas ja vennal oli, minul ei ole ka muusikalist haridust mingisugust laulnud. Olen küll ligi viis aastat TPI meeskoori ja akordioni ka kumbki mängija. August Laasmäe on olnud kogu selle sõidu vältel minu pinginaaber ja tänu sellele ma tean temast üsna palju. Ta on Puiatu eriinternaatkooli õpetaja mängib viiulit ja kas on nüüd kõik, mida muusikaga? Ta võib öelda instrumentidest ja muud meil ei ole mänginud eriti muidugi kooli ajal pidi õppima küll ka klaverit natukene, aga see jäi unarusse, sest vanasti seminari läksin, siis enne seda ma polnud klaverit näinudki, sest neid ei olnud peaaegu kusagil maalt läksin. Ja siis koolis nägin esimest klaverit, kui klaveritundi läksin, seal kästi kohe midagi mängida, muidugi ei osanud kusagil käsi panna ja siis ehmatas ära, nii et edaspidi ma ei saanud klaverit mänginud midagi, aga viiuliga midagi niisugust juhtunud viiulit mängisin enne enne kui ma seminari läksin, kodus mängisime. Isa mängis ja teised vennad ikka kahmitudki, mängisid natukene. Seminaris hakkasin põhiliselt viiulit õppima, siis õpetuse järgi te olete kunagi koos teiste ainetega ka muusikat õpetanud, varem teistes koolides, kus sul on olnud on vist küll peaaegu igal pool. Aga siis käis õpetamine ikka ka riiuli kaudu, nii oli ka, teisest küljest on väga hea õpetada seda vanastada, metoodiliselt loeti paremaks selles mõttes, et saad läheneda, minna igale ühele juurde ja kõrva juurde mängida, kui on tarvis liikuda. Ja ega see Lutsu õpetaja Laur ka teisiti teinud. Viidi Konstantin raid on õige valiku ringis olnud ka mitu aastat teie tööpaik, endine tööpaik, kui praegu on pensionitöö päik oli hulka aega konservatooriumis kahjuks mitte õppeklassis, vaid kantselei laua taga. Aga seda õhku ma hingasin väga kaua aega ja ju siis mõjutas ehk hind ka natukene selle õige valiku nii tegemiseks, see õhk jäi nii sisse, et ikka ilma muusika õhuta elada ei taha kehase jagasesselikeks tore maja ja toredad inimesed ja kõik, kes kõik muusikaga tegelevad eeterlike väga kena Tinits ja Konstantin raid. Kas teie töö on ka muusikaga seotud? Toda olnud vist mitte muusikaga, jah, ei ole hariduselt, ma olen jurist ja ökonomist, viimased paarkümmend aastat olen ökonomistina töötanud viimased 17 aastat ETK Velli tootmiskoondise operaatori plaaniosakonnas. Aga nyyd viimane aastal on juba ka pensionär linna, siis tõenäoliselt on muusika jaoks teil aega ehk rohkemgi kui varem. Kuidas muusika praegu teie juurde tuleb? Maa aktiivne muusik ei ole olnud ja väga meeleldi kuulan. Käin ka kontserdil ja eks ju õige valiku, kui asi on nagu muusikalist haridust juurde andnud, mine vastasele reisile kutsutute hulka, pääsesin 62 punktiga nüüd seekord oli päris mitu punkti rohkem, võib-olla on siis ikka natukene kõrv ka teravamaks läinud, nii et harjutamine teeb meistriks, järgmine aasta tuleb siis maksimumarv ehk? Ei, seda, vaid siin on ikka kaugel. Kui üks ööpäev saab läbi, siis algab kohe teine ja sellest võib vajaduse korral lisa võtta. Aga kui üks saade saab läbi, siis algab kohe teine ja sellest ei tohi lisa võtta. Jutukera veeres Tarvastu spordisaalis kaugelt üle südaöö, teise pääle. Poola meiega veeretame seda edasi järgmise neljapäeva muusikalises tunnis.