Neli neljapäevast saadet neljas õige valiku matkapäevast jõuavad tänasega lõpule. Eelmine saade lõppes seal, kus üheksandast juulist sai 10. juuli ja kaks toimetajat toimetasid matkast osavõtjate lindistamist. Kuupäeva üleminekuga ei jõudnud see aga ära lõppeda ja sellepärast ei alga meie tänane modemite hommikusest ärkamisest, vaid öise lindistuse jätkust. Siim vanaseljamatkal, millest osavõtuõiguse annab hea tulemus raadiomängu õige valik aasta ringis. Kolmandat korda. Arvutusmatemaatik. Teie suhted nii muusikaga, kas aktiivsus või passiivsus mõttes. Nad on ja jäänud ka rohkem koolipäevi kui laste muusikakoolis viiulit õpitud, lõpetasin sellepärast. Mõned aastad mängisin klarnetit, praegu ka veel mängid loendatud, üleüldse, proovin sellepärast, et endal ei ole viiulit organi vajaliku võtanget. Taevaskojas oli kuulda, kõvasti kägusid ja üks nendest nägudest oli õunu mailenud, kellega me tookord ka natukene juttu alustasime sellele teemale, aga milline on teie kokkupuude ornitoloogiaga, noh, eelkõige ehk vee kaudu, vähemalt seda ma mäletan kudeleks bioloogiat õppima, siis mõtlesin, et lollisti teed mõtlevad, et kui mu elukutse vahetatakse ringi muidugi vastu, siis siis ehk bioloogia vastu. Te olete praegu arvutustehnikaga seotud vist? Jah. Kas ei tundu kuivana siis bioloogia kõrval vist ei ole nii kogudusele, kuivuse juures. Ma olen bioloogidele ka ühte, kui teist aidanud teha, selles mõttes on ta ei ole huvitav erialad. Nii nagu võiksid teada, et eesti keel võib olla kuiv, aga eesti keelega kirjeldada saab palju ja siis mul ka tulud kokku puutuda võrdlemisi mitmesuguste probleemidega ja neid Need vagaste põlde, teie vend ütles, et temana abistanud ornitolooge arvutisse alal, mida seal arutada, on. Sealinekste peenemate ökoloogiliste probleemide lahendamisel on vist nii käsitsi palju aeganõudvad arvutused on statistilist materjali ümber tehtud. Teie töö tingilt väga palju väljas viibimist, kas siis raadiokast on kaasas? Kui lähete kuhugi laiule? Ei, no suvisel ajal tuleb kõigele kriipsu tõmmata veale. Õige valik lõpeb õnneks enne pärideid ära. Valiku tulemustega, siis olete rahul olnud? Kolmas aasta juba sõita seal ju ülim õnn. On ka veel kolmas selle perekonna liige Mall mailenud, kas teil on oma väljendiga? Vahetevahel tekivad suured arupidamised või vastu oksused ka? Näiteks tahaks. Kuigi mitte eriti sageli, aga siiski esineb selliseid juhtumeid, kuidas laheneb siis probleem, et kes on majas peremees, vaidleme senikaua, kuni saame asja sirgeks, püsis, paneme ühe arvamused, kas pärast siis olev, vaatame, kummal oli õigus, mida ise mängid. Ma olen laste muusikakoolis õppinud klaverit ja teie elukutse, ma olen kergetööstuse ministeeriumi arvutuskeskuses programmeerija. Kas kodus tööasju tuleb arutada? Tuleb küll seal päris sagedasi, kuna erialad on nii lähedased. Kalev, Käärman, mis Kelly, teie mängite? Peab ütlema, et viimasel ajal nii paradoksaalne, kui see ei tundu on läinud sellised suhted muusikaga on harvenenud ja õige valikud olemuselt natuke paranenud. Rohkem tähelepanu on nõudnud perekond, kodused probleemid, samuti korteri valud ja muusikaga suhted piirduvad nende aegadega, kui sai õpitud Tartus. Aga millised nad siis olid? Siis õnnestus mängida stants ansamblis löökriistu. Noh, need olidki meie orkestrist puudu siiamaani väga hea. Teie kaartide järgi on selge, et see elupaik ja korteriprobleemid paiknevad Vändras. Aga kus on tööpaik? Tööpaik ei jää ka sellest kaugele, nemad samuti Vändrast, töötan Eesti põllumajandustehnikasüsteemis ja amet on juhataja asetäitja. Surin ohake veel kord nii südamlikult sest tuleb välja, et õiget valikut lahendada on kerge, aga see jutuajamine vist kõigile omamoodi proovikivi või kataks arvatavasti kell ja teiega see jutuajamine meie liinis vähemalt viiendat korda juba, kuigi õige valik on ainult neli ringi peale teinud. Kuues kogunemisteie elus on muutunud vahepeal. Nii mõndagi muutunud, ma töötan nüüd ETK majandusvalitsuses arustajana. Nagu ma mäletan, siis teie muusika hoiderid nii kergema poole pealt, kas siin on samad lood ja laulud, mis olid möödunud üle möödunud aastal veel uusi juurde tulnud? Siiski mulle ikka meeldib vaga saksa moosike vete Kamolofank sööbelenic akveliseks lemmikuks jäänud. Evi täht, meil on tabelis ka kogu aeg kaks tähte, teine on Ülle ema esindab perekonda sõidul, tütar on praegu kinni millegi muuga. Ja ta on praegu praktikal ja on alati juhtunud nii halvasti, et ikka need lähevad mina sõita ja tema juba kolmel korral ei ole saanud sõita. Teie töökohta on endine jõge, vaht ehk jah, ei ole muutnud, kas laulate endiselt oma kooris ja laulan küll. Sellel aastal tähistasid oma koori kahekümnendat aastapäeva Jõgeva rajooni kultuurimaja segakoor. Leonhard toode tegi meie möödunudaastase matkapildid raadiolehe jaoks ja ka meie kõikide jaoks ja tänavastandaga õige usinasti üsna mitu filmi juba pildistanud küllapist. Teie elukutse on ka endine? Jah, töötan Tartu kontrollaparatuuri tehases fotolaborandina. Seal on tehnilised fotod rohkem vist teha põhiliselt tehniline foto, aga saab ka tehtud autahvli pilte näiteks ja iseni looduses ja linnatänaval ja öeldakse, et kunstis on kõige raskem teha inimese portreed, eks see käib ka fotokunsti kohta ja täpselt see nii on, seda aga nii hoolikalt ette valmistama, isegi et ega ta nii päris juhuslikult sinna peale ikka ei tule. Õige valik on siis fotograafia kõrval, vihjab ka muusika huvidele, seda mul ka ikka jätkunud juba lapsepõlvest peale, kui ma sain jõuludeks Väikse kandle, siis seda tunnistasin, siis on suupill olnud mul selle ma lõhkusin kaunis kähku ära, sest seal oli vaadatav, mis seal sees peitub, hiljem sai muusikakooliski käidud paar talv edaspidi koolikooris lauldud ja sümfonietta, orkester seal osa võetud ja hiljem veel tantsuorkestris, kusjuures ja sellega siis on piirdunud, mis pillid seal olid, kooli orkestris mängisin poes, sest et ma muusikakoolis õppisin ka seda sama pilli tantsuorkestris klaver igatahes orkester on veel toredasti täienenud ja puhkpillirühm täieneb ta ühtlasi me seal, mis üsna mitu klaverit välja panna, akordioniriiulid ja pole viga, tuleva aasta teeme ettepaneku siis igalühel oma pill kaasa võtta ja tuleb üks õige valik, orkester rail. Klaverivedu võib-olla ehk siis sealtpoolt? Head ettepanekud tulevad natuke liiga hilja, aga praegu tuli niisugune ettepanek, et oleks pidanud andma igale ühele mikrofoni pihku ja laskma ise küsida kellegi teise käest. Ja nüüd on meil siin kaks selle sõidu väga tähtsat inimest, perenaine ja peakonsultant. Tere naisenduse alal. Veera valk ja Linda pere. Ma siis pakun teile selle võimaluse. Annan mikrofoni Veera valgule ja las ta küsib Linda pere käest. Ma näen küll esimest korda sellises olukorras mikrofoni käes hoidnud ja veel teise käest küsima. Iga koki oma kulbiga kulbi juurde, kuna need päris kulbiga kokad on oma tööd nii hästi teinud, siis ei tohi nende tahtmisele vastu hakata. Ma siis kõigepealt küsin Veera valgu käest ka möödunudaastane reisikaaslane Rakverest ja seda ma tean, et töötajate vahel tõsta, ega sellepärast, et sel aastal õige valikupäevadel sattus hommikune vahetus. Aga kus asutuses need vahetused on, seda ma küll ei mäleta. Vahetusmeistrit, mis ilusaid asju te teete, laste mänguasju ja majapidamistarbeid, ma arvan, et igas kodus on see täpiline köögikomplekt ja jah, kindlasti, aga siis nüüd teie ja muusika, mina olen muusikaga seotud ainult raadio kuulamise teel. Ise ma sellega ei tegele. Kas te ei ole ka varem tegelenud ka varem? Ei ole tegelenud nii palju kui koolis ainult lastekooris laulnud. Ma kohe ei teagi, mida nüüd küsida Linda pere käest, sest tema on üks väga püsiva loomuga inimene. Ta töötab kindlasti ikka endises kohas ja laulab haridustööliste naiskooris, eks ole, ei ole päris nii, töötan juba peaaegu aasta otsa vabariiklikus koondises, Eesti meditsiinitehnika vanemökonomistina laulunedasi haridustööliste naiskooris ja protestist hoolimata olete edasi õige valikuga, kui seda, kui hea kokk on, ei peakokalt endalt küsima, seda ütlevad kõikide rõõmsad ja täissöönud näod, kes siin ümberringi istuvad. Aga ma küsin siis nüüd hoopis õige valiku sõidu kohta. Teie olete meie ainuke sõitja, kes on teinud kaasa kõik neli aastat. Mis te ütleksite nende nelja sõidu kohta, kui neid võrrelda? Võib-olla üks toredamaid sõit oli möödunud aastal. Ja tänavu aasta on ka väga tore sõit ilma suhtes on ta erinev kõigist teistest eelmistest. Ja nüüd üks meie matkast esmakordselt osavõtja. Kuid mees, kellel on tulnud kõige rohkem rääkida sellel matkal, on meie matkajuht. Eerik Teder, te olete kirjandusteadlane, aga iga kunstiala on ju seotud kõikide teistega otsapidi ja küllap ka muusikaga pisut ikkagi muusikas rohkem passiivne. Kuigi lapsepõlves kodus ema mängis klaverit ja raadiot, olen väga palju kuulanud kontserditel käinud mõningate muusika inimestega nii isiklikult tuttav olnud see nagu muusika vastu huvi süvendanud, siis ka vist tõsisem muusika on rohkem päevakorra tõsisem ja ka niisugust rahvalikud laulud, töökoht on keele ja Kirjanduse instituut, nii jah ja nüüd viimasel ajal on põhiliseks ülesandeks on Tammsaare kogutud teoste ettevalmistamine ja nende köidet juures. Praegu on siis käsil kolmas köide ja neljanda köite lõpetamine. Kas teil on tulnud sageli matkajuhina sõite ette võtta? Paar-kolm ekskursiooni ikkagi? Suve jooksul on sageli väga huvitav rahvas, aitab täiendada keegi ühes või teises küsimuses, need reisijad pakuvad siiski vaheldust, rõõmsaid hetki. Kas on nii vesist reisi ka ette tulnud? Ei, nii vesist vist ei ole. Ainult mais, mil olin kultuuriülikooli rahvaga, siis oli lumine reis, ma usun, et osavõtjatel on, kõigil, pole vaatamata niisugune ja lustlik meeleolu ja ehk siis mõni teine aasta on ilmataat helde raadiokuulajate vastu. Ei, see kukk küll vesist ilma ennusta. Hommikul rõõmus vihm, see tüütu matkakaaslane, mis meist kahel päeval sammugi maha jäänud. Päike paistis peaaegu uskumatu, kuid tõsi ja see oli veel pealegi seitsmevennapäev, mille järgi vanarahva tarkus ennustab ilma seitsmeks järgnevaks nädalaks. Siis oli tuju seda rõõmsam. Lisaks veel meeldiv kohtumine kohaliku kodu-uurija Andres Latemäega, kes ligi veerandsada aastat on kogunud andmeid Tarvastu mineviku kohta temaga koos lähemegi, nüüd luusima. Seal on kitsi Gleni, talusin, on ketsi tammetalu, Glenid, alustan päritud Martin Klein Tamme talust, Sütjate muidugi ainult amm. Jaan Tamm, see talu siin oli väiketalu 15 kuni 20 prio, hakkama tuli tal põldu ja renditalu oli ta pealegi veel, see kõik aga ei pidurdanud laste koolitamist aenu ja Jaan ja need said ju oma aja kohta kõrge hariduse ja sel ajal oli see kõik kallis. Isa oli siin väga nii energiline. Tõnis Tamm oli tema nimi, lapsed kutsusid teda kitsi jäät, aga tema ise on kuuekümneaastasena veel ligi 100 laulu viisiga loonud ja ühte tema laulu ainulauliski kunagi ühel juubeli puhul siin muslaski. Kusjuures. Ka veel ja me ei saa niisama juua, ei taha. Imetlen ja. Austan ja maksimaalne vaeva. Koodi. Toodi viinaga ja. Siidi. Kooressaaremoni saadu Piazza ja vaadata ja need ei saa siin ja ei saa. Mul on siin kaasas ja ega vist paremat tulema, mõtlesin välja. Pildil näete ainult tamme nüüd. Nii nagu ta oli kaunina siin teine foto temast. Näete, kui tore juukstal oli, kui pikk palmik. Siin on kontserti kava siin on üks veel kunstnik moodse kaunistatud. Mis tahes kontserdi kavas sinna oli assoo seal rootsi keeles, ilmselt siin on tõlgitud ka tule mulle viimane. Siin on laul, kui lapsepõlve on teine laule. Ja esimene on kuu kumab sinul siis preili Aino Tamm pealkirjaks ja nende eesti rahvalaulude laulja juba Tarvastu kihelkonnakoolis lauldes on tema hääl välja paistnud teiste hulgast eriti meeldivana, nagu seda Andres sõnnik mainibki elu on aga kuulnud nüüd Iida Tomsoni soololaulu Viljandi põllumeeste seltsi saalis ja siis ta on öelnud. Millal millal aga ma pean. Ja need siis niiviisi algaski, see asi peale. Oli veel üks, noh, kuidas öelda vahepeal elujuhtum, mis oleks võib-olla ainus teinud ainult taluperenaise ainukäis laulukooris laulmas siin Tarvastus, kui kaemmustaski käed ära talu, perepoeg Jaak käger käis ka seal laulmas ja neil tekkis vastastikune sümpaatia ja oleks õnnelikult lõppenud, siis ainust võib-olla ei oleks saanudki rohkem kui ainult taluperenaine. Aga kägeri isa oli olnud range mees. Ja temal oli palju lapsi. Riisalgi Tal oli väljamaks vaja ja siit ei olnud loota suurt kaasavara. Ja sellepärast ta oli öelnud, et pitsi puna peadmina oma tallu tuua ei luba. Siis see kirjutaski ainult käger elusündmustest. Välja tõrjuma aga meeles, Tal oli ikkagi ja meil oli ka ju raamatukest välja antud, kus ta laulud sees olid ainult ja teine oli, kus oli ka seal mõistujutte. Aga seal oli ka luuletus ainule. Nii et sellest oli näha, et ainujäi ikka meelde eluks ajaks. Laul, mis kõigile tuntud ja see lauluviis viis ka kuulajad juba Riniti kodumaile naabertalu vaigu poole. Päris ligi küll ei pääsenud, org oli vahel vett täis. Kas mul ei ole siin fotot? Aga no ei tea. Ikka pildi pealt vaadata ja oli midagi nelja-viiekümnendal. Suurt ei ole jahmast 10 sentimeetrit ainult maapinnast kõrgemal, rohkem ei ole. Nii. Aga paljalt tähtis on ta sellepärast, et ta sellel luuletusega seoses on ja. On ta looduskaitse all tiine, näete, on Andres Zeniti sünnikoht, nüüd on see maatasa, ainult mälestuskivi on seal plaadiga, muud seal enam ei ole, hooned on kõik lammutatud, ainult üks savilaut on veel ilma katuseta ja kus katus võtad või see savi ja saviseinad ja Andres hakkas maa õppimise tööd Kuressaare vallakoolis, kust onu Aadu Renit oli juhatajaks ja see on lubanudki Andresen endast sama targaks siis õpetada, kui ta ise on. Aga Andres ei ole sellega veel leppinud ja iseõppimise teel ja siis lilli Suburgi juures. Ta täiendas oma teadmisi Suburgi juures aitas ta ajakirja Lindat toimetada ja avaldas oma luuletusi juba ja kodus oli ta juba 15 aastasena hakanud põllutööd tegema, nii töömehe eest ka välja tasuks, on olnud ka maturas palk, nagu vanasti oli lina, kuidas need linad olid valmis teinud ja nii edasi. Ta oli läinud ja müünud need Viljandis maha ja ostnud siis raamatuid ja püstoli, muide ta sõjakas mees kunagi ei olnud, ta oli väga sümpaatne ja tagasihoidlik inimene, aga ükskord suvel kuses kull tulnud kanu kimbutama. Siis ta oli küll aida nurga tagant ikka talgu pannud ja pihta pole Kulile küll saanud, aga arvanud Esejad, küll ta vaene võis ikka hirmu tunda küll, puterdab aukude punkrisse. Muide, siin võiks tähendada veel nii, et Andres seintel peale selle laulu, mis me kõik tunneme Simu meelel kuldne kodus oli temal veel teisigi laule, tema läks Tartusse just ja seal tema siis ühel jaanilaupäeva õhtul. On olnud mad koos Juhan Liiviga Andres saali korteris, vaadanud sealt välja, kuidas jaanituled põlenud siin ja seal ja siis hakanud salla kirjutama jaaniõhtut. Üks on pidanud ülistama seda õhtut, teine pidi kritiseerima. Ja siis oligi niiviisi tulnud. Reniton kirjutanud. Pealkiri oli enne ja nüüd enne kui unenäos maa seisma jään, kui hõbehelki kastmes näen nii õrnu nööja vainu pääl vil kostab Ellabiga hääl, jään õnnes kuulatama. Ilmunud Oleviku 20 kuuendas numbris Liivi allkirjaga. Pikk sõit ja asjatud lõunasöögivõimaluste otsimised selja taga, teine peatuse Albus endise vallamaja ees, kus meid tunnistab mõtlik Anton Hansen Tammsaare ausambal suurte puude vahel, millest päike piilub läbi juba edela poolt. Edasi sõit ja siis. Seal ta ongi see Vargamäe, lausus mees, näitas käega üle soo, järgmise Väljamäe poole. Kuslernitas rühm madalaid hooneid. Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe tagaorus. Sellest siis rahvasuus Mäe ja Oru mõisakirjas, aga eespere ja tagapere. Igaüks, kes tänapäeval vargamäele jõuab, näed kõike peaaegu niisugusel kujul, kui see oli siin sajandivahetusel, tõe ja õiguse lavadekoratsiooni ülesehitamise eest, tuleb aitäh ütelda mitmetele ametkondadele ning restaureerijatelt, kes on tõesti oma tööd teinud hoole ja armastusega. Tammsaar ise on öelnud just tema lapsepõlveaastad, tema kodukoht ja siinsete inimeste ja tüüpide jälgimine on teda innustanud paljude teoste kirjutamiseks. Ning ka mitte asjatult ei ole ta võtnud oma tõe ja õiguse esimese köite motoks prantsuse kirjaniku bot, lääri sõnad imelises tundlikkuses, mõõtmatuseni avardatud, iga tühisem lapsepõlve mure. Iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule. Ilmatu ta seda ise ette teaks. Ning teiseks tõukeks võib-olla tõe ja õiguse kirjutamisel oli Dostojevski suurromaani kuritöö ja karistuslugemine juba Treffneri kooli päevil. See oli teda väga lummanud ning Tal oli tekkinud niisugune mõte, et kogu senine Eesti kirjandus on kuidagi hall, üksluine, kas siis tõesti ei ole meil ka võimalik inimest pisutki nii huvitavalt kujutada, kui tegi seda Dostojevski? Uus juubeliks üles seatud ekspositsioon on ulatuslik ja siin kuluvad tunnid märkamatult. Eriti kui teejuhiks on Tammsaare uurija. Muusikasaatesse mahub kõigest sellest vaid pisku. Lapsepõlves kinkis isa Tammsaarele viiuli ning ta õppis nii kodus kui ka Väike-Maarja kihelkonnakoolis viiulimängu. See oli talle nii väga südamelähedane ja tark. Tus õppides on ta õppinud viiulit veel ühe nimeka pedagoogi juures ning tal on kavatsus olnud esialgu isegi viiulikunstnikuks hakata kuid hiljem raske haigus pani sellele nagu kriipsu peale. Just muusika on kogu eluaeg köitnud Tammsaaret, tema sõbrad ja tuttavad, kes on kuulnud tema mängu on jutustanud ta nii väga emotsionaalselt väga haaravalt mänginud. Võiks veel öelda, et kogu see Tammsaare tee pere on väga nii musikaalne olnud, siin armastati laulda, mängiti kannelt ja laul saatis kõiki töid ja tegemisi nii kambrites kui ka põllul, heinamaal. Ja nii isa kui ema on väga nii hästi laulnud paljud lapsedki Tammsaare õde Marta Ta ainus suurest Hansenit laste perest, kes on veel praegu elus on laulnud lindile ning ka äsja tuli heliplaadina müügile TEMA laulude valimik. Nendest lauludest, mida lauldi Tammsaare kodus või need laulud, on aluseks olnud helilooja Veljo Tormis ele kantaadi häälet Tammsaare lapsepõlvest loomisel. Sinna on meeskoorilaulude hulka põimitud ka Marta Hanseni hääl. Lindilt. Ma. Vastsete roigasaedade vahelt läbi niisama vastselt üles ehitatud Sauniku hoonete juurde sealt edasi mööda karjateed, kus nüüdki kõigest täitmisest hoolimata on veeloike rohkem kui kuiva nende vahel. Ja siin metsaveeres on vana kaev, kust kirjaniku lapsepõlves talusse lett viidi. Ja siit natuke maad edasi on siis karja laste mängukivi suur lame kivi, see on kahe Tammsaare talu piiril ning seal siis tihtipeale kahe talu karjapoisid mängisid mitmesuguseid mänge. Ja ka karjas käies on Anton armastanud pasunat puhuda, mitmesuguseid vilesid valmistada ning karjapasunahääl on kostnud õige mitme versta taha. Ja samuti ka laulda. Ja karjas käies on Tammsaare õppinud väga hästi tundma lindude häälitsemisi, lindude laule, nende pesakohti ja see on kõik hiljem aidanud tal luua väga emotsionaalseid, väga huvitavaid niux looduspilte üks tema vendadest ja on jutustanud, et noorpõlves on Antonil igal nii töövaheajal olnud ikka raamat käes ja ta hoolega luges. Just kodutalu on inspireerinud teda ka esimesi värsikatsetusi tegema. Väike-Maarja kihelkonnakoolis õppides oli Tammsaarel suur laulude vihik, mis on praegugi alles, on ka kirjandusmuuseumis sinna ta oma nii esimesed värsid, jaga, teise vihikus oma proosakatseid kirjutanud näiteks oma kodukohast on ta kirjutanud nii. Koduümbrus mulle meeldib, miks meeldib, ta ei tea ma ta ümbruses mõtteselgi nii lahkeks rõõmsaks korraga. Pul meeldib kõrge väljamägi, kust eemale võin vaadata. Mulle meeldib sääse parmuvägi, mis igib soodes hulgana. Mulle meeldib aed, mis kambri otsas ta puud ja põõsad ilusad. Mulle meeldib kõndimine metsas, seal armsad mõtted tekivad. Ja muide, taastatutel rehielamu ette on rajatud nüüd uuesti ka rohuaed, kus siis on istutatud noored õunapuud, kuna endised Tammsaare isa istutatud õunapuud on 940. aasta külma tõttu hävinud, seda piirata aga huvitav roigasaed. Samasugune nagu see oli varem. Ja võime loota, et mõne aja pärast, kui need puud sirguvad ja maja ees ka väike lillepeenar hakkab nägusalt õitsema ja ka sirelid maja nurgas võrsub, et siis see ümbrus on veelgi lähedasem sellele ajale, mil Tammsaare oma lapsepõlves siin ringi käis. Teed tasased epilised, sirged ja käänulised, põldudevahelised ja metsade vahelised suund Tallinna poole. Aga rahvas on kuidagi rahutu, vahetab üha omavahel kohti, tegeleb mingisuguse kirjatööga ja kõige selle kohal on kuulda läbi bussi mootori vaikse urina piigasuse tiibade urinat. Selgemaks muutus askeldamise põhjus siis, kui algasid tõsised lauluharjutused. Ja lõpuks juba Tallinna lähistel esitas õige valiku segakoor selle laulu. Kaks. Kool ei vaidle. Heino Ordmäe, te olete juba kolmandat korda meie matkaroolimees, praegu lõppes sinuks setukeelne laul, kas tuli tutt, Te olete ja kas oli väga tugeva aktsendiga lauldud, sest te ise olete ka sealtkandi mees oli tuttav külla? Päris õigesti laulsid ka, kuidas endale on, kas keel hakkab meelest ära minema? Jah, ikka hakkab ära, maal on juba 25 aastat ikka ära sealkandis kavade bussi rooli olete oinad 12 aastat palju kilomeetreid läbi sõidetud, selle aja te ütlesite seegi buss on juba vist oma miljon kilomeetrit ära sõitnud, veel rohkemgi. Ase, vusson küll, miljon ära said ja teiega minuga umbes üks 150000 rohkem sellest 150-st 1000 sõja, nüüd ka kolm õige valiku reisi selle bussiga. Kui pikad need marsruudid on olnud. Need on enam-vähem kõik ühepikkused 1200, Vaini selle ringis. Teil tuleb sageli suure rahvahulgaga sõita, on laulmist palju bussis kuulda? Laulmine sees on palju kenam, sõita hoopis laudas nagu noh, Nicolás pulmas väikene, vaid siis on. Olime üks pere, need neli taeva. Kahju, et ära lõppes, aga tore, et kahju hakkas sest kahjutunnet võib tunda vaid toreda asja lõppemisest. Teisel aastal jätkame.