Oleme külas heliloojal Olav Ehalal, et küsida tema käest, millised raamatud talle meenuvad vaid noodikirjas, heliloojad ja kinni ei ole, kindlasti on ka neil meelisraamatuid. No kõigepealt peaksin ilmselt meenutama oma algkooliaegset klassijuhatajat, kes siis ju sügaval nõukogude ajal Tõi meile klassi oma õpilastele lugemiseks, eestiaegseid, raamatuid ja need raamatud olid selles mõttes juba põnevad nadolid, teistsuguse kujundusega, teistmoodi lõhnasid. Ja, ja ma kardan, et siis, kui klassiõde jälle ühte raamatut lugemiseks pakkus, siis alati kerkis kätemeri ja ükskord edasi, minul ka. Ma sain lugemiseks sellise raamatu, mille pealkiri Pollianna Ma ei mäleta sellest enam suurt midagi, aga ma arvan, et see oli üks niisugune tegelikult niukene tüdrukutele mõeldud raamat. Aga, aga see elamus oli ikkagi sellest, et see raamat oli hoopis teistsugune. Veidi hiljem sattusid mul kätte oma kodu raamatukogust leidsin Anna Haava mugandused Rooma ja Kreeka muinaskangelastest. See oli, oli mul poisikese eas tohutu elamus, ma elasin sündmused Trooja sõja ja kõik need asjad oma oma peas tegid kaasa. Loomulikult kevade lapse eas lobisen kohe järjest, ma ei tea, mitu korda raamat, mida ei saanud käest ära panna. Eks ikka see nõukogude ajal oli see mingi vimm ja mingi keelatud võlu ka ilmus selline Raimond Kaugveri raamat nagu 40 küünalt. Seal oli selle aja kohta ka tavatuid, ajaloolisi paljastusi ja mäletan, sõitsime muusikakooli kaaslastega, kes õppisid muusikateooriat, sõitsime külla Moskvasse ja terve öö rongis lugesime peatükikaupa üksteisele ette, seal igaüks, unustamatu moment. No hiljem siis loomulikult, mis kõik, mida krossa kirjutanud, eriti kolme katku vahel. Omal ajal väga tõsiselt mõelnud raamat, kui tuli õppida igasuguseid elulugusid, kooliraamatute ja siis sattus mulle äkki kätte Tony Michelangelo ilukirjanduslik teos, reaalselt elanud inimese, kunstniku elulool põhinev. Ja siis ma saingi aru, et ainult niimoodi on mõtet elulugusid lugeda. Seda raamatut lugedes ma ei osanud aimatagi, et ma satun, satun Itaaliasse, käin nendes nendes samades paikades. Noh, see on üks lugu, millest ma olen rääkinud, sattusin Nõukogude armee koosseisus Itaaliasse, mängisin pillija. Aga seda raamatut ma olin lugenud palju, palju varem. Et siis siis mingi viis, kuus, seitse aastat hiljem need kohad läbi käia siis kõik see seostus kõik Michelangelo looming ja see raamat. No vot, ma ei tea, loetelu läheb pikaks, aga, aga neid raamatuid on ikka ikka üksjagu ja kui nüüd viimastest rääkida ka tänapäeval võiks. Ilukirjanduse lugemine jääb vähemaks, paraku, aga eks teda on loetud küll. Kui viimase aja raamatutest rääkida, siis võib-olla siis sassennose kõmuline romaan ka sai huvi pärast kätte võetud, aga kui olin lõpetanud, leidsin, et on, on tõesti heagavad. Aitäh, tere.