Teine matkade, seitsmes juuli. Öösel oli järve kohalgi. Kui uduhommikud maha langed, tuleb ilus ilm. Kui tõuseb üles, siis edule udu tõusis üles. Juba kukkusid piisad järve pinnale, lõhkudes reedeedi. Märg oli ka metsaalune, kui läksime koos retkejuhi Anne Kurepaluga Altja jõe kaldale otsima. Lahemaa suurimaid laanesõnajalgu. Altja jõgi on üks kõige puhta vee lisemaid rahvuspargi jõgesid. Ainult pudisoo jõgi suudab temaga selles võistelda. Väga tore oleks näiteks kullaks, ütleme praegu kuiv ilm, teha üks matk mööda seda jõe kallast kuni mereni välja, noh, siit on üle kilomeetriks kilomeeter-poolteist, ta viskab vahepeal niukseid silmuseid nõgi kaldad lähevad 10 meetri kõrguseks, tal seal edasi veel, mida üldse ei usu. Kui siis minna hiirvaikselt hakata kuulama, kuidas need selle jõe kärestikud laulavad. Loomade rada läheb täpselt jõe äärest väike jalgsirada, nii et võib siin edukalt sedasi minna. Aga kärestikud laulavad ja kõik, igaüks ise oma häälega kahte sarnast häält ei ole praegu või mitte kuulata seal ülevalpool, kui vaikselt olla. Mõni soriseb niimoodi hästi tumedalt, niimoodi väga soliidselt sedasi ja teine läheb jälle niisuguse hästi heleda, sellise kõva häälega läheb läbi kivide ja väga omapärane on see, aga need laanesõnajalad jätke meelde, vaadake keskelt tulevad need teost pesad välja, selline nagu kuuseoksa moodi vars tuleb keskelt välja, siia tavaliselt ei satu, tähendab ikka valge inimene. Aga mõni hull tuleb küll ja suve lõpul on teinekord päris kurb vaatepilt on, selline. Marjakorjajad on murdnud neid latvu ära või laasinud neid ülemisi tippe. Üks suvi oli kohe tõesti masendav vaadata siin neid ilusaid sõnajalgu, aga muidu on ta kõige parem koht. Kiil, ma olen näinud ühte sõnajalga õitsemas ka, see oli ka vist 72. aastal jaani öösel, olid meil ka lätlased külas ja siis nad tulid ütlema õhtul päris hilja öösel, ikad, lähme Altja jõe äärde, et üks sõnajalg õitseb, seal. Tulime kõik hanereas niimoodi ilusasti siia tõepoolest sõnajala seest tuleb niisugune ilus rohekas kuma välja, kõik jäi seisma, see esimene kas seal üleval ääre peale ja vaatavad alla ja ikka Neus Eelija Neuzeelyya oleksime siis minema läinud, oleks kõik väga ilusasti jäänud, aga kahjuks vot see inimlik uudishimulikuks kõik ilusad asjad ikka ära tulime juurde ja siis tuli välja, et osa mehi olid käinud ennem siin vaikselt ja pannud taskulambi siia alla põlema ja siis tõid teised vaatama, aga vot sellega me rikkusime ise selle mulje tõesti ära oleksime sinna jäänud ja niimoodi ära läinud, et ja pärast mõelnudki, vaat kus õitsebki sel ajal tohutult ilusad. Aga noh, vot siis ilusad asjad rikume ise ikka ära. Kahju küll. Ja need olid sõnajalad, need on umbes poolteist meetrit lehe pikkust. Siin peaks enam-vähem olema nende maksimaalne pikkus käes. Kas maarjasõnajalg jääb alla oma suurus küll, jah, võib muidugi. Heades kasvutingimustes kah peaaegu niisama kõrgeks kasvada, aga mitte kunagi nii kõrgeks kui laanesõnajalg ja peale selle ta ideega nii ilusalt korrapärast, et kui on laanesõnajalad, laanesõnajalg on ikkagi nagu kõige dekoratiivsem ja ilusam. Üldse Altja küla valiti Lahemaa poolt välja selliseks külaks, mis siis tehakse korda ja nii nagu oli, ütleme üks kaluriküla selle sajandi algul ja siis kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. No põhjus, miks just Altja küla selleks välja valiti, oli selles, et siin külas olid endas olemas need 20.-te 30.-te aastate majad, vot sellised nagu Käsmus mingeid niisuguseid uusi ehitusi ei olnud üldse. Ja rahvuspark taastas siia siis kaks vana rannarehielamut koos kõigi kõrvalhoonetega, et oleks nagu näha üleminek sellelt vanalt ranna elamult uuele elamule, mõlematel ranna elamutüübid oleksid siis siin näha. Jalatsid jäävad ukse taha näitama, kui palju siin väikeses majakeses uudistajaid on. Rehielamupõrandad on liivaga valgeks küüritud kuid juba lävel ninna kirbe suitsulõhn. Neist ammustest suitsudest, mis rannainimestele selle katuse alla sooja tõid. Laed ja seinapalgid on sügavalt läbi imbunud nõest. Must lagi on meie toal. Ka siin oleks võinud see laul sündida. Sellel on ka oma väga kindel põhjus, miks need ranna rehielamud niisugused väikesed olid, kõik nimelt Randlane viljapeaaegu üldse ei kasvatanud. Tema põhitöö oli kalapüük ja leivavili saadi siis peresse sel teel, et siis kui oli kalapüügihooaeg läbi ja kõik kalad olid soolatud juba tündritesse, siis kui tuli reedee, siis rannamees laadis kõikuma need Kalad ümbrid ree peale ja sõitis sisema küladesse silgusõprade juurde, nagu siin oli, öeldi seda vahetama silku vilja vastu, põllud olid väikesed, noh, siin külas üldse talu suurus oli umbes 14 15 hektarit suuremad talud sellest põldu, oli paar hektarit ja põhiliselt pandi see põld tuli alla ja siis ka vähesel määral kasvatati õlleotra kartulid sellepärast et sellega käid jälle Soomes kauplemas Helsingi juures sadamakail, kus turg tänase päevani on, siis väiksed rannapoisid olid isadega kaasas ja hõikasid heleda häälega, et peruna tärunat hüvet Erunad. Nii et see oli üks esimesi soomekeelseid sõnu, millega rannalaps kokku puutuks, tehti kartulitega niimoodi endale lisaraha, et siis saaks vilja osta, kui oli halvad kalaaastad. Et rannapered olid väga suured, tavaline oli ikka see, et võis olla kaheksa kuni 10 last peredes ja ega sellise pere üle talvepidamine lihtne asi ei olnud. Pärast jah, ongi need rehielamud siis väikesed, et siin ei olnud vajadust suurte rehetubade järele, selle vilja kuivatamiseks ja suurte rehealuste järele, kust seda vilja peksta ja tuulata. Rehetoas elati sügisest kevadeni, sest see oli ainus köetav ruum siin magati partel, lavalt säil või ahjul ning põhiline mööblitükk siin toas oli suure pere söögilaud. Leivapäts seisis peremehe kõrvale, tema pani siis leiva vastu rinda ja lõikas siis igalühel oma jao kätte. Leivast peetika väga lugu. Ja seda räägivad kapsid küla, praegused vanad inimesed, kui leivatükiga maha kukkus, siis tuli see üles tõsta, leivale suud anda. See oli maast madalast nii sissekasvanud, et seda mitte ei õpetatudki, vaid, vaid see kohe läks nagu verest verre edasi. Rehetoa kõrval asus eeskamber, kus peremees tegi puutööd sealt viise ukse tagakambrisse, kus magasid peremees ja perenaine ja kui uuemal ajal tulid kummutid peeglid, riiete kapid, paigutati ka need võõra pilgu eest tagakambrisse ära. Sinna võõraid ei viidud. Sooja saadi tagakambrisse sel teel reheahjul üks luuk avaneb sinna taha kambrisse. Kui reheahi oli ära köetud juba ilusasti kõik täielikult ära põlenud, siis võeti Kriskad maha vaid needsamad viskad, millega Toots ikka kimbus oli, ei leidnud üles, need võeti maha, lasti siis sooja ega selles majas elamine ei olnud mingi romantika inimestele, vaid see elamu tüüp kujunes välja kui, kui kõige kohasem tolle aja majandusviisile ja, ja elulaadile. Ja vot kui tulid juba kahekümnendatel aastatel näiteks või isegi varem hakkasid tulema viljapeksumasinad ja viljakuivatid hakati eraldi ehitama siis teate, kui tohutu suur tung oli, inimestel see ikka saaks puhtasse suurte akendega ja laudpõrandate-ga elumajja elama. Muidugi, tänapäeval on tohutu romantiline niisugusse majja tulla, minul oli tõesti õnn siin majas elada poolteist aastat, laheme alguses ja see on niivõrd otstarbekas maja ja kuidagi ta nii hinge järele, et siin on kõik vajalik olemas, midagi ei ole üleliigsed selles majas ja siin sa tunned ennast inimesena, sest need asjade jahistasin kuskilt külgede peal. Ümberkaudsed elanikud on aidanud seda maja sisustada. Meie tähelepanu haarab vanaaegne harmoonium sisse harmoonium, mis siin on? See on siit oma külast pärit oma küla mehe siia antud. Tema isa oli vanasti Esku koolmeister ja Esku kabeli köster ja siis hästi niisugused musikaalne perekond üldse. Isa mängis selle hormoonjovi peale, nüüd tal on lõõtsad läbi, aga ma mäletan, ükskord Veljo Tormis mängis sellesama harmoonium ei pea nii, et see maja lühises tõesti kärajad. Teel Altja kiigemäele peatub matkajuht lilla õielise nõmmeliivateepuhma juures ja hüva nõu, kuidas sellest teed teha. Kui te lihtsalt lõikate need viimase aasta kasvud siit ära, siis ei juhtu seal mitte midagi, järgmine aasta kasvab rõõmsalt edasi ja teie jaoks pannakse ka koguse vars, Need, väiksed lehed ja õied siis kuivatad, ära panna talveks kinnise klaaspurgi sisse ja talvel saate tohutult hea tee kui segate pärnaõisi ja nõmmeliivateed. Seda võib kohe siis ka juua, kui ei ole üldse külmetanud, väga maitsev ja nii aroomikas, tee on ja aitavad kah, seitsmetõbe puhul. Altja kiigemäel näksivad lambad rohtu. Kiik leiab katsumist, kuid vihma tõttu tunneb meie grupi enamik siiski ennast kõige paremini palju värviliste vihmavarjude all. Kiigemäe kõrvale ehitati kõrts, otsite küll ehtsat rannakülakõrtsi, kuid niisugust ei leitud. Siis otsustati siia üle tuua vana Palmse mõisale kuulunud kõrvekõrts, mis oma suuruse tõttu pole siinses miljöös küll kõige ehtsam. Kuid sellesama suuruse tõttu võimaldab tulevikus hakata korraldama lahema ekskursioonide toitlustamist. Siin saab üheaegselt einestada 100 inimest. Kiigemägi oli vanasti siis kogu külarahvas käimise kohaks või küla Vainuks, nagu nimetati selliseid paiku, nii et õhtuti siis kõik noorem ja vanem rahvas tuli siia kokku, noored läksid kiige peale ja hakkasid siis kiikuma ja laulma. Siin tavatseti ikka niimoodi öelda, et Piiad, neiud läksid või siis Piiad, nagu siin öeldi, läksid kõigepealt kiigele, ütlesid nii, et Piiad, hakkame kõvasti laulama, siis poisid kuulevad ja tulevad koa poisid siis tavaliselt tulidki poiste ees oli siis pillimees, loed smoorikuga, no ja siis pandigi juhulad käima, vanad istusid siis kiige kõrval, naistel oli Gazasse lahutamatu näputöö, suka ja sokitegemist ei loetud üldse, tööks tuli muu töö kõrval ära teha siis kui mehi merelt oodati seal rannas või kui vaadati siin noorte pidutsemist pealt, siis kogu aeg sukavardad liikusid näpu vahel. No ja nemad siis vaatasid ja rääkisid ikka kogu aeg, et oh, mis praegune noorsugu on, et vaat kus meie ajal oli ikkagi hoopis teised mängud ja taevas oli sinisem ja päike paistis ka palavamat. No seda juttu on räägitud 200 aastat tagasi ja räägitakse veel 200 aasta pärast ka, nii et see on tüüpiline jutt igale sugupõlvele. Ja mida siis mängib, see tähendab ringmänge väga populaarne oli see Vares vaga linnukene, siis uuemal ajal roheline ein üks jahimees läks metsa, vot needsamad, mida leigareid vabaõhumuuseumis kah mängivad. Ja siis sellistest, nii sportlikumatest mängudest oli asjast tagumine paar välja. Seda meie vanaemad ka mänginud väga suure eduga ja mõnuga kohe. Ütlesin Neula. Üks helistamine punas, kolmas kullakarvalised. Kes Altjale lahema jaanitulele satub, siis kõiki neid mänge võite siin ka kaasa teha, nii oli see tänavu ja oli möödunud aastal ja on järgmisel aastal jälle nii, et kes tahab ilusat ehtsat jaanituld näha, tulgu alt ja need kõik on lõbusad ja kõik löövad kaasa ja siin oli tänavu nii tohutu rahvamass koos, et seda ei ole võimalik üldse kirjeldada. Palju meie ekskursi ante, kes on varem lahemale ekskursioonidel käinud ja teadsid, et meil niisugune jaanituli siin iga aasta toimub, need tulid Tallinnast ja mõni kaugemaltki veel oma perega kohale, lahemaal on oma rahvamuusikaansambel olemas ja meil on niivõrd niisugune energiline jagar, ansambli juht, siin Tallinna seitsmenda keskkooli muusikaõpetaja Viivi Aasamäe. Ja tema siis korraldab kõike seda asja Ilumäe kolhoosi rahvatantsijatega koos meil alatiseks kava käib ja siis kõik koos niimoodi Campos, tantsijad lõid kõik ja siis oli tudengeid palju tänav olid need väliseestlased siin jaapanlane oli küll ta proovis neid tantsusamme, nii nalja, pealegi ta ei saanud aru, kuidas vidinaid jalale Nad peavad käima, tal läksid pidevalt ristidega. Aga ta nii püüdlikult ja toredasti tegin. Hästi. Tore oli, tuleval aastal pidage meeles ja tulge siia jaanitulele. Vihma hakkab sadama, aga lähme käime kiirkorras neemes ka ikka korra ära. Neemes on tohutu suur kivihunnik, mida meiegi grupp veel jõudumööda täiendab. Ega neid kilesid ümbrusest polegi nii kerge leida, kõik lähemad on juba kuhja tassitud ning peab üsna suure kaarega otsima, et parajat leida. Kes tassib paarikümnekilost, kes pasliku, lutsuviskamise kivi. Aga ega keegi polegi öelnud, kui suur see õnnekivi peab olema. Kivikonvoi sead lähevad võimsad kivid kohale. No nüüd enamvähem jah, tulevad. Vaat selle kivihunnikuga nüüd niisugune lugu seotud, et 72. aastal üliõpilasmalev esimest korda lahemaal tööl ja nad tegid tööd Palmses, aga lõpuõhtu oli nendele alkial. Tudengid otsustasid sisse sättida sellise kombed, igaüks, kes Altjale tuleb ja tahab siia tagasi tulla, paneb siia Altia lehekivi. Et kui ta seejuures veel midagi väga soovib, siis see soov läheb täidega. No ja selle koha nad valisid seetõttu, et siin oli ennem üks väike kivihunnikut olemata, kui nad usinasti siin neid kive kokku kandsid, siis seal äärmise maja. Neemelo perenaine Laura vaatas aknast välja ja imestas väga, et ei tea, mis asja need lapsed küll tema koera haua peal teevad. Nimelt mõni päev enne seda suri ära tema armas koer Jaska ja koer maeti siia Neeme ja teised varade kraabiks seda korjust välja, siis pandi koera hauale kivid peale. No ja nüüd ta räägibki, et kui käivad võõrad grupid kuskilt kaugemalt ja mani giid räägib õnnekivihunnikut soovide täideminekust, siis tema mõtleb, ikka ei ole maailmas ühtegi koera, kelle hauda nii austatakse, kellele selline vägev monument oleks kaku kantud kui tema jäskale. Ja me oleme siis seda veel juurde lisanud, et vaat kui tulevikus arheoloogid aga vaat selle hunniku vastu huvi tundma selle lahti võtavad, siis nad jõuavad lõpuks koera luukereni ja arvavad, et siin Altial on tohutu koera kultus millegipärast olnud. Siis leiab kinnitust ütlemine, et jah, just siia oligi see koer maetud, nii et lõppkokkuvõttes olete väga kasuliku üritusteerinud, palju tänu võrgukooridega. Kunstnik Richard uut maa on palju siinkandis maalinud. Tema luuenditelt võib leida nii hästi Alt ja võrgukuurid kui paadi laudrid ja rannakivid. Siin neeme lähedal vees näete, üks niisugune suur kivil osutab, selle nimi on alt ja suur kivi ja ta on üks väga tähtis kivi olnud Altja küla jaoks. Kõigepealt kaluritele, ta oli meremärgiks, nii et kui mindi merre, võrke laskma, siis võeti suund ikka suure kivi ja mõne kaldal oleva puu või hoone järgi. Külarahvas räägib ka, et ükskord üks mees läind merre võrke viima ei võtnud suuna suure kivi ja valgehobuse järgi, kes rannas sõi hommikul ei leidnud võrke üles töö jooksul, teine suuna märk, valge hobune vahetas kohta. Aga noh, selliseid jutte räägib Randlane väga tõsise näoga ja niimoodi proovita tavaliselt järele, et kas võõras saab huumorist aru või ei saa. Ja kui leitakse, et saab, siis võetakse ka oma inimeseks, vastub ja teiseks see oli ka selle külatitekiviks, mille alt on siis siit neeme otsa lapsed toodud. Nii et rannas oli selline komme, et väikseid lapsi ei toonud mitte kured, aga rannalapsed on toodud ranna lähedalt veest kivide alt. Ja siis pere vanemad lapsed käisid ikka kivi peale koputamas, et tuleksid peres ja siis tulevad katselised, toovad siis head magusat putru ja saia. Kui 1936. aastal ehitati Vergi saart ja küla ühendavat tammi taheti ka suur kivi tükkideks lasteaiatammi täiteks viia. Kuid Altia mehed lubanud kas või kivi otsas istuda, et seda lõhkuda ei saa ja kivi jäigi alles. Remy. Murran meediumi avad. Tööle. Neid. Me err, ta laada härra oli kuule. Lai ja sööme. Ta vaadava Männi remiin. Vaademe. Ja nii me. Praegu see, et on nii kõrge vesi ei tähenda head üldse randa, arvestab mere järgi alati ka ilma ja mida lähemale meri randa tuleb, seda halvemad ilmad püsivad ja mida kaugemale ta tuleb, seda pikemalt Need halvad ilmad on, iga pere teadis oma teatud kindlaid kive, mille järgi vaadati ikka, kui kaugele selle kivi juurest vesi ulatab rannale. Laps kasvas ikka üles jalgupidi mere ääres vees ja siis ikka igal lapsel olid oma lemmikkivid, mille peal ta mängimas käis, nii et Randlastele on ikka kivid olnud. Nii elusaatjateks lapsepõlvest kuni surmani välja. Sellepärast peab rannas liikudes üldse olema väga ettevaatlik. Kui siin tahetakse kuskilt midagi ära viia, siis võib sattuda varsti Randlastega vastuollu. Rannarahvas oli ka väga aus rahvas, nii et teise oma ei võetud nagu näiteks rannas keegi korjab seda merest tulnud ajupuud või või lauajuppe siis, kui on kaks lava juba nagu hunnikusse pandud, et on näha, et seal on inimesed kokku korjanud keegi, siis teine seda enam võtma ei lähe. Ausad inimesed ja hästi abivalmis, seda on meie park saanud kah oma naha peal nii-öelda tunda, sest Altja küla oli esimene, kus me üldse hakkasime oma töid tegema ja peale selle rannanaised on väga kenad, eriti just need vanad inimesed, sedasama Neemelo Lauraga rääkida siis minu arust on Lauraks kõige kenamaid ranna naisültse, keda mina näinud olen, hästi nii ära Päivitamisuse, pruuni näoga ja valgete juustega ja merevärvi silmadega, rahuliku ja ja leebe olemisega, nad on kõik kange iseloomuga ja kõvad töötegijad olnud, sõudmine on kõigi käte peale mõjunud ja nendel on kõigil ikka, käed valutavad siis, kui ilmad on kehvad. Rannakoerad on muide ka lahked rannakoer tuleb, haugub küll, natukene tuleb, nuusutab su püksisääred ära ja siis läheb ilusasti niimoodi minema. Sõbralikud, öeldakse ikka, koer on pererahva peegel ja siin on tõesti niimoodi. Ja mis siis selles halba, kui rannakoeral altas, nii tore monument on püstitatud? Päike leidis pilvede vahelise augu, palju värvilise doosid mõnulevad, need säras ja soojuses ja meiegi. Päikeseleidsime üles vihasoos Loksa kolhoosi aiandisse tulles. Ja siin on väga entusiastlik peaaednik, kui tema siia tulid viis aastat tagasi võis olla, siis hakati aiandi heakorrastus tegema, enne seda olin siin ainult nii pori põlvini ja ja noh, et raha ikka tuleks kasvuhoonetest rohkem, aga seda ümbruse peale nagu erilist tähelepanu ei pööranud. Aga tema hakkas kõike seda Kassin tegema, ta räägib igast lillest, nii nagu oleks see tema kõige parem sugulane või sõber, tema hakkas kogu seda puhkenurka siin üldse tegema ja kujundama, aga see on põhilised nende oma aiandi, rahva kolhoosi, siis mõne ehitusmehe kätetöö ja suurelt jaolt ühiskondlikus korras tehtud. Bassein roosade vesiroosidega tehisjuga, mis võistleb Lahemaa looduslike jugade Kauma kõrguses ja nii mõnegi üle, lööd palju lilli, mäeveerul kahel pool paekivitreppi, mis viib mõnusasse puhkenurka, kus on kamin ja katusealune. Kasvuhoonete ja piirdeaia vahele jääb rooside alli. See on ainult vaatamise ja ilu jaoks, nagu aednik on rääkinud, ta tahab rooside sortimendi 500-ni välja, arvata on, et see tal kõik õnnestub ka, aga muidu nad kasvatavad tomatit, kurki siis praegu on lilledest on nelgid, siis roosid, kevadel alpikannid, tulbid, nartsissid isegi Moskvasse läheb siit lilli. Eriti naistepäeva eel. Karusid põtru, kitsi, hunte, Ilveseid rebaseid jäneseid ei näinud. Aga järgmise lõigu juurde, mis ühel peatusel metsa vahel lindile jäi, võib soovitada vaadata pilti eelmisest raadiolehest. Rahulikkusega. Nonii, siil keris ennast lahti, ta peaks seda metsa poole minema. Nüüd on ikka veel igaks juhuks ootel nagu väike karvane mätas. Hästi okkaline mätas. Siin on vist ka niisugune hästi kodune loome. On küll, jah. Kodus aia sülotki käib üks siil, kogu aeg käib piima joomas seal ja tema on väga tore loom selle poolest, et tema sööb nälkijaid. Sellepärast koduaedades väga soovitav teda pidada. Tema sööb veel vihmausse ja keda veel tigusid siis vihmausse, nältjaid, putukaid, niisuguseid suuremaid ja ja hiirepüüdja ta peaks ka olema mingil määral? Ei, ei tea, ei julge öelda, äkki on ema siil ja kellel on pojad olema, bussijuht ütles. Siili radaristus meie omaga teel liimistusse. Siia sõitsime koduloomuuseumi, pärast mille on asutanud selle külamees Edgar Lil hein. Kuni matkajuht teda kodust ära kutsuma läks. Võisin endises koolimajas omal käel ringi vaadata. See ei ole mitte kabeli kell. Aga me nüüd sattusime tõelisse meremuuseumi filiaali. Ja see kell. Kuulub aurulaev Rasmale. Se Rasma oli üks Läti aurik, mis 1940. Sel aastal kirde pool Mohni saart Sõitis miini otsa ja sai raske vigastuse. Pärast seda sõitis Rasma Mohni randa. Niimoodi võib lugeda siit seina pealt mis selgitab selle kella rooliratta ja veel ühe väiksema kella päritolu päike kell, mis ei ole härrasmaana. Selle väikse, kelle puhul tõesti ei ole öeldud, kust see pärit on. Edasi, siin on purjelaevamudelid. Laev Helmi valmistatud 1922, endiseaegne Soome lahe kaart, pikksilm, 1880. aastal valmistatud mõningad navigeerimisriistad, vana kompass. Aga nüüd, mis siin on Mohni majaka lamp? Kuidas muud mõjukese laeva nimesilt on umbes sama kujuga, nagu on möödunud sajandi lõpu ja sajandivahetuse riietekapi peal niisugune vari. Velli Tallinn, vanaaegne korkvest, tursaõnged kork, Vender, mis on nöörist punutud tegemine, suur teene ja nüüd on lihtsalt vana auto, Ratase käid küll nii, kuid siin on veel huvitavaid asju, näiteks piiritusenõue. See siis kuulub selle rannameeste omaaegsete sissetulekuallikate hulka. Kas nüüd kuulidega läbi lastud? Tundub küll. Ja ei tea, kas mees ka sees oli, kui need paugud tehti, see näeb välja niisugune peaaegu nagu mingisugune raudrüütliturvis ilmselt anti seda ümber keha, siis, siis on siin käsi logi, mida ka tänapäeval üsna harva näha saab. Kiviniemi, puu, kaameriaan. No mul on küll ei. Edala ta ei või iga. Linnas on miljon hirm. Suurlinnas on see suurlinnad miljardeid autor ja värviline on. Suurlinnaga. Ja reedel Kui öösiti üksikul saarel Meirataabeni imetuv Veel. Seal ruumis on. Ja neid kuskil on. Nüüd on pärale jõudnud ka selle muuseumi kokku kogu ja, ja valmistegija Edgar Lil hein mida pajatada muuseumi tekkeloost. Minul oli naaberkülas päris peal oli 700 aastane juubel, siis oli väike koriatiiv vanu esemeid ka sinna ja see kokku ja siis oli väike näitus ja siis kerkis kihvt mõte küljes, et kui aga alustaks millegi-suguse väikese külamuuseumi tegemist, see kadunud Gustav Vilbaste olime siin Kuusalu Pihel konna kodu-uurija ja tema siiski tõstiski selle mõtte üles. Siin oli vanas koolimajas siis need paar vaba ruum ja siis sai korjatudki siit. Neid asju kokku ja siin on maine osa ja me erinevus on nüüd kahes ruumis natuke eraldatud, seal eespool ruumist on just laevandus ja kalandus Aasia siis siin on see niisugused muud majapidamisriistad ja meeste ja naiste käsitööriista niisugusi ja vanemat kirjandust siis ka. Võistlustööga salakaubanduse ajaloos Viinistu külas ja see võitis esimese auhinnaks 150 lehekülge, niimoodi käsikiri koos jooniste ja fotodega muuseumis vaid lugemisega Tartus. Meil on ärakiri olemas. Öeldakse, et igal heal asjal on oma halvad küljed aga võib ka vastupidi, olla. Nojah, sel ajal hakkasid diviinistumi mõned jõukamaks minema, piirdus näoga siit, üks kohalik mees läkski Taanist laeva ostma. Esimene mootorpurjekas, mis ühines toidu Tuudiaadivat, siis laeva ostmise liikudel olid need endised pere, metaani solid, peremeheta kaptenid, oma prouadega tuli see nii kohutavalt. Loll tunne, ta midagi keelt ei oskanud pääl eesti keeles, siis tuli temal mõtled, et meie lapsed enam nii rumalaks jääks, et peaks ikka vinnistule kooli. Ja ikka asi kätte ja mõne aasta pärast saigi maletavalmis 50 aastat tagasi, nii et osa ikka seda piirituseäri raha on siin majas ka. 10 päeva ühes kõrtsis tuultimina passisin. Eviskist vapralt. Siis lasti. Lõpuks olin pealaini purjuspäi ja samavõrd või veelgi rohkem. Rile. Uurile. Selles kõrtsis ma ei jõua rohkem rassida. Ta ei viskit enda sisse. Rokklass. Vaevalt sain ma nõndamoodi majana rist kehani teatriis uus reidil kungi minu jääma ja otsa saanud, sellega on nüüd sõela. Ja otsustas, ajas on laul. Kas need kursused, mis tehti nendele piiritusevedajatele, kas need olid ka siinsamas koolimajas, siis olid rahvamaja juures ja no ega otseselt piiritusevedajatel olnud, aga ajutiselt piirituselaevad ei saanud Soome lahte sisse, siis sõitsid seal Hiiumaal Näckmann krundi lähedal kohalikutel meestel tulisest meresõiduoskusest puudu ei osatud merekaardi järel käia. Organiseeriti Käsmus, oli üks vana merekooli õpetaja, pensionär Johannes Sandbanud kaugesõidu kapten ja siis ühel talvel tuli ta siia, ta andis kuuajalised kursused ja kui siis kevadel jälle poeg lahti läks, siis oli kohe oskusi vajada. Mindigi Hiiumaa tuulemerekaardid ikka juba Usati neid käes paralleeldiskojoon 30 meest ealeski täies koos. Kas neid oma mehi jäi palju tagasi tulemata? Relt assoni õnnetuse pärast lai ja maa vähe korjasin nüüd andmeil oli kuni viimase sõjani kaheksa 10 aastaga umbes 50 meest just purjepaati viidud. Salapiiritus toomast Meemelist praegune Klaipeda ja siis olid väiksed ja niisugusi tühemastes dialaga sügisel pimedatel öödel katsuti ikka minna. Viinistul üks laev jäi küll kolme mehega kadunuks, sõidult tagasi aga suurembusaitali kalurit. Soomes käidi rändkalapüügil ka Loviisast linna. Helsingi Helsingist lääne pool enam ei ulatunud. Hea tükk aega bussisõitu ja siis jälle välja vihmavarjud lahti ning nende kirevate katuste rida laskub alla sügavasse kanjonisse, mille valgejõgi on endale aastatuhandete vältel uuristada. Nõmmeveski joa kohina saatel imetleme totaanilist haruldust mets-kuukressi ära tunda poleks teda omapäi mingi hinna eest osanud. Aedadest tuntud päikesekarva Kressiga pole sarnasust ollagi. Kõrge varreline õrnade lillade õitega ja hõrgu lõhnaga, milles oleks nagu midagi Levkuist. Sügisel valmivat Mets guugressil hõbelitritena säravat kõdrad, millest Kersti Merilaas oma luuletuses kirjutab. Läbi saab ka teine matkapäeva muljed on kirevad taevas, hall. Telklaagrit ei tule Lahemaa rahvuspargi inimeste lahkust veel kord kasutades asume Viitnal katuse all. Lask krabistab vastu katust. Kuulsat õige valiku lisa ka gaasipliidil keeta. Kokad on head ja nälg see kõige parem kokk on niikuinii juba kohal. Soe saun ja soe tuba, mis nalja, laulu ja pillilusti täis. Ilus matkapäeva lõpeb.