Kolmas matkade, kaheksas juuli. See päev algas nagu eelminegi hea tuju ja halva ilmaga. Sõiduplaan nägi ette pikad otsad, sellepärast kempsud kompsud kokku ja minema. Esimene sõit pole küll kes teab kui pikk ainult Viitnalt Võsule, kus saame kaasa uuemad kajuhi selleks päevaks. Võsult oleme mitmel korral läbi sõitnud ja Neptonis ühe maitsva lõunagi söönud. Vibuna kaarduvast tüvest tõusev jässakas mänd tee ristil on juba meie headutav. Võsulaks suvituskohana moodi 100 aasta eest, siis hakati ehitama suvilaid. Pisut hiljem tulid juba ka vannimaja kuursaal supelmajad, muru, tenniseväljakud, laenutatavad paadid ning muu lõbustus ja olmeteenindus. Suvituse elavnemine tõi kokku rahvast ja raha ning andis hoogu kohalikule kultuurielule. Paar aastat enne sajandivahetust avati Võsul vallakooli õppekavaga kool. Initsiaatoriks oli Eduard Langsepp, kellel jätkus energiat veel palju muugi tarvis. Ta rajas mõnude rikka pansioni, ehitas Peterburi ja Moskva rikaste suvitajate toetusel seltsimaja, korraldas peoõhtut ja kontserte, mille sissetulekud läksid usu heakorrastamiseks ning hariduse ja kultuurielu edendamiseks. Eduard Langsepasutas juhatas ümbruskonnas laulukoor ja näiteringe, saatis sõnumeid ajalehtedele ning kogus 20000 rida rahvalaule. 1897. aasta suvel andis Võsul kontserti. Aino Tamm. Oli täis saal ja kontserdil tohutu menuajalehtedes ilmusid ülistavad arvustused. Sagadi viiulikoor oli aga ümbruskonna hinnatuim tantsuorkester, keda sageli kutsuti mängima Võsule ja naaberküladesse. Nonii see kaunis aeg, ruut. Mälestus. Verevi. Järve. Võsul on suvepuhkust veetnud paljud tuntud kultuuritegelased. Möödunud sajandi lõpul peatusin paaril suvel Jakob Hurt, kes Võsu mändide all Ilumäe laulukoori kontserdil ka rahvale südamliku peokõne pidanud kunstnik Paul raud on siin oma tuttaval pikemalt külas olnud. Sajandi algul suvitas siin Aino Kallas, kes kirjutas Võsul mitu novelli, kasutades tegevuse taustana kohaliku loodusepilte. 1921. aasta suve veetis Võsul Eduard Vilde. Hommikuti jalutas ta männimetsa all, õhtuse kastega olid arstid soovitanud tal toas püsida. Ent Võsul tol ajal väga populaarne keeglimäng meeldinud kirjanikule nii väga, et meelitanud õhtuti ikka mänguplatsile. Nende reageerisin oma varasemaid töid uustrüki tarvis. Kolm aastat hiljem suvit tas Võsul Anton Hansen Tammsaare. Ta jäi siingi truuks oma Tallinna harjumusele hommikuti turul käia talu inimestega jutu ajamas. Kirjanik tegi suvitamise ajal ka rohkesti tööd Dostojevski romaani, kuritöö ja karistustõlkega. 30. aastal puhkasid Võsul kirjanikest veel Gustav suits ja Evald Tammlaan. Viimase sünnikodu Vihula möldri maja ei ole siit kuigi kaugel. Tema mõlema tuntud näidendi Raudse kodu valge lagendikku motiivides on selgesti tunda siitkandi rannakülade olustik. Sagedane peatuspaik oli võsuga karikaturist korile ja Maarjale, Andrei Jegorov vile. Juba mõnda aega on siin teatriühingu puhkekoduteatri inimesi, kes siin puhanud ei jõua, üles lugedagi ka sõjaeelsest aastaist. Nende kohalviibimine andis hoogu kohalike näiteringide tööle mis külaliste kaastegevusel lavastasid kolmekümnendail aastail üsna nõudlikke tükke. Mängiti isegi Kalmanni opereti Maritsa, millele andis erilise särtsu agulüüdik ühe osatäitjana. Meie sõit viib võsult Haljala poole. Mitmendat korda tõuseme Koljaku mäele, tegelikult panga servale, mis vilumatu silma jaoks pole siin nii äratuntav kui ida pool, kus ta mere ääres paljandub. Nagu panga Astangu ikka, on siingi rohkesti allikaid. Rahvas teab aga rääkida, et korjaku allikates voolavat igal suvel ühe tunni vältel vee asemel selge viin. Aga täpset aega, millal sa just juhtub, ei oska keegi määrata ja sellepärast pole keegi maitsta saanud. Ongi parem. Läbi Salatsi küla sõites hakkab silma Ilus Kasesalu. Niisugust puhast gaasikut pole me siin lähemal näinudki. Selle gaasika vanus on täpselt teada 92 aastat. 1887. aastal peeti saladuses esimene Põhja-Eestimaa laulupidu ja selle tähistamiseks istutas iga laulja siia kase salat. See oli tol ajal üldse tähtis kultuurikolle. Siin asus Rakverest üle toodud kalevipoja rahva haridusseltsikeskus, kuna seltsi president Jacob Valter oli siit pärit. Siin töötas pikemat aega ka seltsi kool, mille jaoks ehitatud maja on sellesama Kasesalu kõrval praegugi alles. Koolimaja nurgakivil on kuupäev. 14. september 1886 read Kalevipoja 20.-st loost. Kalevite kanget kaela sai kütke kinnitama orjaike Hormandama. Haljala kindluskirik on ehitatud 15. sajandil Rakvere ordulinnuse eel postina. Kirikutorn oli ühtlasi Vahitorn rohkete laskeavadega. Nagu paljude kirikute ehitamise kohta on legendid, kuidas hoonele asukohta otsiti. Nii käib ka Haljala kiriku kohta üks niisugune kivikoormaid rakendatud härjad peatunud halja Riilise allika juures jooma ja siia siis hakatudki ehitama. Haljala nimigi olevat allikast. Haljalas sündis 1810. aastal astronoom Georg Toomas saabler üks esimesi, kes pööras tähelepanu spektraalanalüüsile ja fotograafiale universumi tundmaõppimisel. Ta on muide tegelenud ka heliloominguga. Praegu elab Haljalas kirjanik Osvald Tooming. Astronoom saableri kirjutatud muusikat ei ole meil kuskilt võtta. Aga Osvald Toominga nimi on küll muusikaga seoses. Tema jutustus luigelend sai Veljo Tormise ooperi aluseks. Buss sõidab mööda Tallinn-Leningradi maanteed ammust ajast kõigile tuttavad vaatepildid, aeg-ajalt lopsakad jõeorud, kaugele paistavad Kunda korstnad, paremal ilmuvad nähtavale esimesed tuhamäed. Aga vasakul hingemattev vaade merele siit kõrgelt-kõrgelt pankrannikult, mida mööda teed edasi kerib. Vihma kord tuled korda ei tule. Igatahes päris õigeks ajaks jääb sadu üle ja laseb isegi täikese mõneks ajaks paistma. Huntical tuleme kõik bussist välja, Adamit sellel paigal, kust saab tee kõrvalt paar meetrit madalamale terrassile, millelt tavaliselt tehakse Ontika panga fotosid. Ei läheme pisut edasi. Üle suure kraavi, silla tuubi. Võimas kohin. Aga selle tekitajat näha polegi nii lihtne. Savine märg kallas on põrgulikult libe ja järsk pealegi. Ent ronimise vaev tasub end kuninglikult, kui jõuame umbes neli meetrit allapoole kindlale kivi jastangule, kus pangalt alla langev juga tervikuna paistab 21 meetrit langust. Enam ei tihka teda nimetada proosaliselt suure kraaviojaks. Teine kasutatav nimi, Valaste oja ja Valaste juga tundub palju sobivam olevat. Lausa džungli lopsakusega mets panga all endale järjest sügavamat sängi uuristab juga mis seda jälle iseenda poolt lahti murtud alla langenud paelahmakatega omistab üha kärestikulisemaks. Looduse jõu ja ilu. Meeletu vaatemäng. Möödunu elu ta pala. Osa. Eduluvuse. Toila suvituskohana tuntud samuti sadakond aastat nagu Võsugi mis rääkida Peterburi ja Moskva Patti sakslastest, kui siia tuldi isegi Krimmis ja Kaukaasias. Toila oli möödunud sajandil vilka kultuurielu keskus. 1863. aastal asutati siin laulukoor viis aastat hiljem pasunakoor, milleni nõu ja jõuga oli abiks Taavi dotovirchaus. 1882. aastal ehitati külaelanike ühisel algatusel Toilasse teatrimaja esimene spetsiaalselt selleks otstarbeks tehtud hoone eestinaal. Maja ise ja selle sisseseade olid tunduvalt paremad kui tol ajal Vanemuisel kasutada olnud. Nii teatri ehitamise kui paljude teiste kultuuriürituste algataja oli kohalik põllumees ja Ehitusmeister Aabram Siimon. Peale kõige muu oli Siimon ka pillimeister. Ta valmistas kohalikule muusikakoorile viis viiulit ja tšello. Toila ja kogu ümbruskonna muusikaelu hingeks oli Valgast ilmse seminaris hariduse saanud koolmeister Hans Glass. 1905. aastal tuli Toilasse kooli õpetajaks Jaan Anvelt, kes õhutas õpilasi tegema kirjanduslikke katsetusi. Paar aastat hiljem juba Peterburi üliõpilasena veetis Anvelt Toilas suvevaheajad ja organiseeris siinsetest noortest põrandaaluse poliitilise ringi. Vanale külakoolihoonele on asetatud memoriaaltahveljaan Anveldile. Pikk tänav 58 on alles maja, kus elas vene poeet Igor Severjanin. Esmakordselt suvitas ta siin 1912. aastal. Kuue aasta pärast kolis alaliselt Toilasse elama. Siin veetis ta oma loomingu kõrgperioodi, ammutas põhjaranniku loodusest luuleainet ja sai luuletus kogust püha jõgi endale pühajõelauliku nime. Igor Severjanin oli isiklikes kontaktides paljude meie luuletajatega ning tõlkis palju eesti luulet vene keelde. Toilas on suvitanud meie esimene nimekas kunstnik Johann Köler kirjanikud Marie Under, Artur Artson, Henrik Visnapuu, Jaan Oks, August Gailit, laulja seni Siimon heliloojad Artur Kapi, Riho Päts ning paljud teised. Võluva looduse pärast valiski Peterburi suurkaupmees Grigori helis, sööjad Doyle oma suvelossi asupaigaks. Loss valmis 1899. aastal. 41. aastal see hävis. Tugevasti, kannatada sai sõjaska lossi juurde rajatud liigirikas park. Nüüd on parki korrastatud, siin peetakse ka Kohtla-Järve rajooni laulupäevad. Kuid pärast lahemaad, kus igal sammul tajud hoolitsevat ja armastavat suhtumist igasse puusse kirisse ja ojasse on siin Toilas siiski kuidagi nukravõitu. Purustatud purskkaevukujud, näotult, betoonpiirded, kivi treppidel ja hoopis kurvaks teid, püha jõgi. Endiselt kaunis orus, looklev ja vuliseb, kuid nii häguse Leega, et mingist pühadusest ei saa juttugi olla. Vasakul teest eemal sinetavad mäed. Nii haruldased sellel tasasel paepealsel Vaivara Sinimäed, mis tõusevad ümbrusest ligi 50 meetri võrra kõrgemale. Jällegi mandrijää pärandus, nagu enamik meie maa loodusvormidest. Sinimäed on olnud mitme sõja tallermaa. Põhjasõja päevil toimus siin suur lahing kuid see pole võrreldav poolteist kuud kestnud lahingutegevusega 1944. aastal mida tähistab 12000 võitleja, venna saavud. Meie põhjarannikumaastike, eriti aga männipuid on korduvalt jäädvustanud lõuendile üks kuulsamaid vene maastiku Maariaid Ivan siskin kes suvitas sageli merikülas ja Narva-Jõesuus. Kohalik rahvas nimetab seda hästi jässakas ja harukordset, mändisin meriküla juures tee ääres Xiskini männiks, selle all armastanud kunstnik sageli istuda. Ees ootabki Narva-Jõesuu liivarand. Vihma küll ei tule, aga rannailma ka ei ole. Ka rohkelt puhkekodudes anatooriumide ja pioneerilaagrite asukad hoiduvad praegu maa poole ja varjavate katuste lähedale. Juhuks, kui jälle. Ah, loodame, et tänaseks aitab sajust. Jalutame pisut tänavail, kus võib näha möödunud sajandist pärinevaid tornikeste ning randadega Puubitsiilisi suvilaid ja kaasaegseid moodsaid maja kuute. Kõiki neid kuulsusi, kes enam kui sajandi vältel Narva-Jõesuu on puhkusepaigana eelistanud, pole võimalik üles lugeda. Aastaid oli siin Peterburi Maria teatri dirigendi ja helilooja Eduard Nabravniku suvekodu Fjodor Tšaikovski sidemest. Eestiga kõneldes mõtleme ikka Haapsalule kuid ta on ka Narva-Jõesuud ja meriküla külastanud. Korduvalt on siin puhanud jurist Anatoli koni, kelle kirja pandud dokumentaalne Veera politsei kohtuasi ilmus paari aasta eest Loomingu raamatukogus. Nimetame kuulsas kirjanikest veel Ivan tšarovi, Nikolai leskovi, Dmitri mamin Sibir jakki, eesti klassikuid, Vildet ja Tammsaaret. Muusikutest on siin viibinud Aleksandr Klaazonov, Sergei Prokofjevi Leopold au, ver, reed, kümneissinid, kelle nime kannab Moskvas kunstipedagoogika Instituut ja paljud paljud teised. Narva-Jõesuust sõidame ära heas tujus, sest taevas on ootamatult aru pähe võtnud ja näitab üsna ilusat sinist värvi. Pikemaid sõidu otsi saatsid kogu aeg naljade naer. Õige valiku orkester hoolitses muusikalise külje eest ning kaasa laulja hästi tulnud kunagi puudust. Kui seni on meie orkestri moodustanud kaks akordioni ja mandoliini siis nüüd on see saanud tublit täiendust löökriistade näol ja kõik puha kohaliku tooraine baasil. Siis tekkiski kellelgi vallatu mõte. Valter Ojakäär on siin sõitjatele esitanud viie aasta jooksul 380 küsimust. Nüüd nüüd õige valiku lahendajat küsimus Valter Ojakääru-le. Ei saa ütelda, mul tekib seesamune palaviku. Palaviku välja punkt üks kui lüüakse Ühte pange ja kolbe pudelit. Teine variant number kaks, kui lüüakse kolme pudelit ja kahte vange. Ja kolmas Olgu pealegi nipiga küsimus ja kolmas variant, tähendab, vastus võib olla ka null, ei lööda üldse ja nüüd siis. Küllap ta nii kui ämbriga pudelit lüüakse, kõneleb tõni. Või siis lüüakse riidepuuga ämbrid siis ta kõlab nii kui vastupidine variant, siis ta kõlab nii, natuke nõrgem füüsis mängitakse ämbrisangaga vast ämbrit küllalt. Nii. Ja kui mängitakse koos riidepuuga ja ämbri sanga kõlatoni. Ja nüüd tähelepanu kong. Ja lõpuks siis küsimus Valter Ojakääru, kes mängis selles orkestris akordioni. Ja Valter Ojakääru vastus lindistatud Tallinnas. Jah, see see esimesel tummaks, nagu öeldakse. Ma põikan natuke kõrvale praegu. Me koostasime kusagil ka jällegi niisuguseid küsimusi. Ja üks küsimus oli niimoodi koostatud, et. Kas te teate kes mängib järgnevas palas kitarri? Kui vastata selle peale? Ei või vastata ja mõlemad on õiged. Kas te teate, kes mängib kitarri? Ei tea, õigesti vastatud? Jah, tean jällegi õigesti juhatatud. Võib-olla võiksin vastata niimoodi, et kes mängib akordionimängija või üks õige valiku lahendaja parematest lahendajatest. Küsimus on vastatud ja üks punkt Valter Ojakärule. Nüüd taas tagasisõidupäeva. Neeruti ja Kadrina ümbruses on tuntud kalevipoja mängumaad kuid selle suure mehe tegude jälgi on kogu Eestimaal. Kuremägi on seotud mitmed Kalevipoja legendidega, üks lugu pajatab need pärast rännakut suure lauakoormaga läbi Peipsi järve. Olevat Kalevipoeg otsustanud Peipsi tühjemaks lasta ja võtnud nõuks kaevata kanal kanali kaevamise algust tähistab kaunis kontsu järv ja sellest välja kaevatud mullast tekkinudki Kuremägi üks kõrgemaid Punkte Kohtla-Järve rajoonis. Teine legend räägib, et Kalevipoeg olevat pärast pikka rännakut puhkama ühele kõrgendikule. Ja see olnudki praegune Kuremägi. Muistsete legendide mäele rajati möödunud sajandi lõpul nunnaklooster mille kiriku kuplid kaugele paistavad. Ja imelik küll, kloostrit lähemalt vaadates tundub see olevat veelgi ebatõenäolisem kui Kalevipoja lood. Sadakond naist, kes on end kõigest ümbritsevast eraldanud elavatena igapäevasest elust lahkunud kahvatud näod mustade rätikute piirdes. Nagu polekski suvi. Ära siit elavasse maailma tänasesse päeva. Lõpuks ometi on niisugune õhtu, kus jalal kõiki lirtsuv madal kuiv rohi liivasel kõrgel pinnasel isegi sahiseb meeldivalt. Seda me oleme ju kõik need päevad oodanud. Ruttu võpsikust, lõkkepuu. Ruttu telgi linna püsti. Tõeline laagriohtu. Nagu eelmistel aastatel jääb selleks viimaseks õhtuks lähendutvumine. Oleme juba kord niisugused tagurpidi antsud. Minutiliste intervjuude asemel, mida ikkagi oli alati väga raske saatesse mahutada, tegime seekord hoopis enamate küsimustega. Ankeedi võttis tule ümber, aega palju võttis, aga saatesse mahub ta ilusti ära. Kes meie sõiduseltskonna moodustasid? Suur osa on eelmiste aastate õige valiku matkasaadete kuulajaile juba tuttavad. Ent alustagem uustulnuka-ist. Esimest korda tegid sõidu kaasa üheksa mängijat. Ada erilas, Tõnu Kanepi, Andres Murumets, Ellen Müürlained fiilips Epsetlik, Urmas Tammik, Ülle täht ja Ilmar Veersalu. Teist korda sõitsid kaasa kuus inimest. Toomas, Jüri, Ado, Kersti Kanepi, Tiiu Laan järv, Vaike leisalu Leoleivakene ja Linda Pentus. Kolmandat korda kohtusime Meeli Filippovi, Mall mailendi ja Leonhard toodega. Neljandat aastat võtsid sõidust osa kuus mängijat, Eeva kastepõlduna mailenud liidi ja Konstantin raidiili täht ja Veera valt. Ning õige valikusõitude veteran, kes on kaasa teinud kõik viis marsruuti. Linda pere, kellele seekord antigruppi üksmeelse heakskiidu saatel kõrgema kategooria ühiskondliku toitlustamise ettevõtja aunimetus. Veerand sõja võiduka ja sõiduka mänguri hulgas oli 16 naist ja üheksa meest. Seda võis tähelepanelik kuulaja juba ise kokku lugeda. Aga et aasta läbi on õige valikusaadete lõpuosas olnud vaja igasuguseid arve ja statistilisi keskmisi ette lugeda, siis ei jäta me ka täna seda mitte tegemata. Eks siis peaks saama selgeks, missugusel inimesel on kõige suuremad eeldused õige valiku taolises mängus edukalt esineda. Tegemist on ju juhtgrupiga. Ja see on vägev seltskond. Kaal üks tonn 716 kilogrammi. Pikkus 41 meetrit, 55 sentimeetrit. Vanus 950 aastat. Mõõdu Teie arvatavasti kalevipojale alla, vaid vaates löövad vägilase veel ülegi. Aga need on koguarvud, keskmised on märksa tagasihoidlikumad. Kaal 68,64 kilogrammi, pikkus 166,2 sentimeetrit, vanus 38 aastat. Veel nii palju, et noorim grupist oli 15 aastane ja vanim 60 neljane. Kõige lühem, allapooleteist meetri ja kõige pikem üks meeter 78 sentimeetrit. Kaalukõikumised mahuvad 54 ja 90 kilogrammi vahele kinganumbrid 34 ja 43 vahele. Prillikandjaid on 10, aga kui plussid ja miinused kokku liita, teeb tulemus ümmarguse nulli. Nii et mingeid ise äralisi tundemärke õige valiku edukaks lahendamiseks olema ei pea. 21 perekonnainimest lapsi kokku 33 neist 16 tütart ja 17 poega. Kõik peaks vabariigi keskmisega klappima. Elukutsed keskkooliõpilasest pensionärideni siiski mingi kalduvus näib olevat. Arvude poole on kolm ökonomisti, kaks programmeerijad, plaania, insener-tehnoloog, arhitekt, tehnik, üks, haldustöötaja. On lukksepp, mehaanik, raadiomehaanik on harja ja pintslitegija ja on müüa. On juurdelõikaja tykki ja kunstnik on fotograaf, skeemik, proviisor, ornitoloog ja geograafia üliõpilane. Kas õige valiku lahendamiseks on vaja muusikalist haridust? Meie juhtgrupp kinnitab, et mitte eriti. On küll üks Tallinna muusikakeskkooli õpilane, kolm on lõpetanud ja kolm lõpetamata laste muusikakooliharidusega ja üks muusikapedagoogika lõpetanud. Niisiis ainult kaheksa, 25-st on lausa muusikat õppinud. Muusikaarmastust ja huvi on ilmselt küll vaja. Seda kinnitab ka meie küsitlus. Lastekooris on laulnud peaaegu kõik sõitjad segakooris 10, ansamblites 10, naiskooris seitse, meeskooris neli, kammerkooris kaks ja poistekooris kaks. Orkestris on mänginud kuus inimest ja ise koori juhatanud. Üks erinevaid pille, mida meie sõitjad võivad mängida, saime kokku 14, nii et orkester tuleks vägev. Populaarseim on akordion, 10 mängijat, klaverimängijaid on kuus, kitarristide neli mandoliini ja kannelt mängivad kolm. Löökriistad, kontrabass, trompeti, harmoonium on käe järele igaüks kahele grupi liikmele. Üksikutena lisanduvad veel parmupill oboe, tšello, bajaan ja viiul. Harrastused peale muusika, kirjanduse ja enamikul kariaatri. Neid jätkub ja jääb ülegi. Esikohal on matkamine, 11 nimetasid seda tihedalt, selle kannul on käsitöö, 10. Fotograafia ja filmikunsti harrastajaid on seitse, suusatamisel samuti sealjuures üks esimene järk. Aiandushuvilisi on viis silateliste neli ujujaid ja pritsimängijaid, kolm kaastööajakirjandusele, jalgrattasõit, kalapüük, pallimäng, neid igaüht nimetas kaks inimest. Peale nimetatute on veel mälumängur, harrastusornitoloog, purjesportlane, maletaja, piljardi ja sulgpallimängija ja Potku kelgutaja. Kes ei tea, mis on uurigu ise välja tore asi on. Noh ja kindlasti veel üht-teist huvitavat, mis esimese ropsuga meeldegi ei tulnud öelda. Igatahes peab olema ka üks kartograafia arhivaar sest saime kingituseks nii ilusa ja põhjaliku õige valikusõitude kroonika koos kaardiga, kuhu on märgitud erivärviliste ringidega viie jooksul külastatud punktid. Sellesarnast asja poleks me ise oma lindimajanduse kõrval iialgi taibanud kokku seada. Lõkketule ääres on alati raske lahkuda. Unimis pika sõidupäeva ja jutuõhtu järel peaks küll kangesti kallal olema, on kuhugi kadunud? Mitu korda otsustatakse magama minna, aga neid, kes tõesti telkide poole astuvad, on vähe. Ikka veel tuleb mõni tore jutt, mõni laulujupp, mõni, aga, vaat ükskord mis lind laulab. Ja juba nad laulavad, sest taevas on hele ja hommik tulekul. Kui tulen lõplikult kustuda lastakse ja vaikus telkide vahel maad võtab.