Parem soojas surra kui külmaskooleda, ütleb Haljala vanasena. Aga veel parem on soojas elada, ütleb tänapäeva inimene tabavat telgist välja, heidab hindava pilgu oma hallidest, pruunides, kollastest, rohelistest või sinistest silmadest, sinisele taevale ning on ülimalt rahul, et jälle üks imeilus päev on alanud. See päev on 12-l juulil õige valiku Lahemaa matka kolmas päev. See suur sahin tähendab nüüd seda, et algas õige valiku heinategu linna perekadu talus, nihukesi külas. Töötajaid on kangesti palju, kes tahaksid teha, aga tööriistu ei ole üheski majapidamises 30 jaoks. Nüüd siis ongi nii, et et on siin neli hangu. Perenaine ise on koorma otsas vastane nüüd, kuidas see asi välja tuleb, igatahes paistab, et vähemalt osa nendest, kes siis koormast teevad, ei ole küll esimest korda selle tee peal tegutsete niimoodi nagu päris harjunud asi, eks ma olen seda ka teinud. Sellel suvel on esimene heinategemine. Noh, niisuguse brigaadiga läheb võrdlemisi kiiresti, see kärbes on tühi juba. Kuidas siis on? Räägi muljeid põhimõttel, et meie küll ma olen juba mitu päris peo täitsa paigutanud ja päris ilus koorem tuleb välja. Kärbise puud lüüakse kokku, alus puhtaks ja esimene noorem võib minema hakata, kaugele pole vedada sisse. Heinaküün on kohe siinsamas, sadakond meetrit edasi. Meie bussijuht Mihhail juhi, meil kogu aeg bussi jagaks, teil hobuse juhtimise kogemused ka on, teinekord juhtub, nii, on vaja ahhaa siis käima, load on olemas. Kohest sõidan teeriale, armaseedee, talongi, puhase tale ja 25 aasta viimane hoog sai sisse. Noh, see siis klapib küll siis võib hobuse usaldada küll, aga no perenaine juba koorma otsas praeguses vahetama ei hakka, vaatame, mis järgmise aasta esimene reis teha ja kuidas te koormaga rahule jääte. Ei koorem on ülitore peaaegu muusikaliselt pühendatud. Sellest muidugi ei aita, kui heinad ainult hobuse peale pannakse. Nad peavad galaka jõudma. Kas teil tänaval hästi palju sõtku ja seal õige peaaegu ei olegi? Jõuate vastu võtta ikka? Eile ja tänane päev oli Karuse kolhoos kutsus ülesse heinateole, nii et ma arvan, et see läheb meil täitsa siis selle üleskutse järgi. Meil oli juttu Anne Kurepaluga giidide saamise asjus ja siis tema ütles, et oi täna ikka kohe kuidagi ei mängi välja. Nii ilusad ilmad, igal poolkuiv hein, et täna kõik terve Lahemaa teeb heina. Teeme siis meiegi. Need, kelle jaoks rahasid ei jätkunud, need said lõplatel, vaatasin, et siin nagu ka käsi tarvis, siis vahet ka, kus on rohi ja kus on midagi, mis peab järele jäämas ja siiani ka selgelt näha. Aga mis taimed need on, mida te praegu rohida? Need peaks olema suhkrupeedid ja seal punased peedid ja siis veel kaalikad ja porgandid ka. Siin on kompleksmeetod, mida see endast kujutab? Kuidas kõige paremini ära rakendada, neli. Oleks aga, et ei tekiks niisugust tunnet, et ühed on kõrgelt mehaaniliselt haritud ja teised on ainult käsitöölised, siis me vahetame neid. Rolle. Lõikas, lõplevad, võimetavad käsitsi. Meetod seisneb veel selles, kas me oleme võtnud selle töölõigu omale tegemiseks, ükskõik kui palju aega läheb, saame selle eest tasuks lõunase. Et aga lõuna valmis saaks, istub toitlustusbrigaad ümber suure kiidukoti ning kooritud kartulid. Lendavad lups ja lups sinna sisse. Lõpud on terved veel siiamaani. Kartulid Sakala pidi me võtsime igaks juhuks leukoplasti kaasas, kellelgi vaja läheb, siis pöörduge meie poole. Kas need toidutegemise oskused on siinsamas talus omandatud? Ei, üldsegi mitte, ma omandasin need oskused seitse aastat tagasi õige valikusõitude peale esimest korda. Nii et õige valik annab päris mitmekülgset kasu muusikalisi kui toitlustus ja, aga muidugi mul on väga head abilised. Ju. Siin on koge poeg, noored pereliikmele ja. Nii et oi-oi-oi, see tilkamine tähendas väikest värskendavat dušikastekannust ja tõepoolest palav võib küll hakata. Niitmise töö käib vesijahutusega suvaliselt. Nüüd ei ole tükk aega kohe vaja kuuma tunda. Olete palju seda tööd teinud? Esimest korda nii ja juba nii mitu kaart maas. Ja terve botaaniline kollektsioon, mis on kahe päeva jooksul selgeks õpitud, parmud on toredad armud ja mina ütlesin, et kui läheb heinatööks, et siis ma võtan ühe lepaoksa ja hakkan parmusest teiste pealt eemale peletama, aga te olete põline linnamees vä? Ma vaatan, et te olete ikka enne kaaslase vikatit, liiguta jamas. Õpetad, no vot, elu õpetaja peab. Vikatimees surnuaial selle võrdluse ütles välja vikatimees homorebane ise. Ja tõepoolest siinseid niidumaad seisis teiba otsas silt kalmistu 13.-st sajandist. Mõiste kalmistu asub kuritalu taga ning ootab uurijaid. Kooli talu asub kaunist riis ja sai oma nime sellest, et siin käisid 1875.-st kuni 1920. aastani tarkust taga nõudmas ümberkaudsed lapsed. See on ka meie kaasmatkaja Linda pere sünnikodu ja paik, kus ta saab linnatööd vahetada. Seevastu pühapäev või mitte tööd teha, sest et pühapäevane töö kõigist nii palju kasutoov kui oh Raiva üheksaks teha, ütleb Kuusalu vanasõna. Targad olid tõesti need meie esivanemad, võisime sellele vanasõnale mõeldes kolmekümnekesi tehtud tööle tagasi vaadata. Aga hea, kui suutsime vähemalt kuulajailegi praegu mulje jätta vägevast heinatööpäevast. Looduse raamatut oleme Lahemaaretkedel pidevalt püüdnud lugeda muuks, siis on meil võimalus lugeda ka ajaloo raamatut. Siinkandis võib iga niitja osutuda kergesti vikatimeheks surnuaial sest kivigalmeid loetakse kohalise arvuga. Kirjaoskamatus ilma ei oska neid murukamaraga kaetud vaevumärgatavad kõrgainult muhke muust maapinnast eraldada. Meie õnneks viibis muuksis parajasti arheoloog Kaarel Jaaniks kes on viimastel aastatel siin välja kaevanud, mis ei teinud. Tema tuli meiega kaasa, et ajaloo raamatut ette lugeda. Seal on kolm kivi, Kalvet nagu kohe näete, aga halduriga kirjas ühena. Tegemist on vanema kivikalmetüübiga niinimetatud kivigilist kaldega mille põhielemendid on keskel. Kas sõlmiti plaatidest, nagu siin plaadid on viltu vajunud ja väljaspoole on lapiti asetatud plaadid toeks pandud või siis päris lappide plaatidest kirst. Selles põleta mattamatus laibamatus. Ja selle ümber 20 sentristingi, milledest välimisel suremuse seltskonnast on mugavalt istet võtnud. Need on üldtunnused. Mõnikord on tegu kaevata ühe ringiga, näete sellel talvel, mis nendest kolmest põhjapoolsem mõlemad ring mülganud out kividest. Kuna mingeid paeelemente ei olnud märgata. Keskmisel kalmel seevastu, nagu te näete, on üürivundament Küllinud autilgest. Peata on talle autodega paest, mis olite sealpoolses küljes, on võrdlemisi hästi säilinud sisemisest müürist kätte saada ainult raudkividest vundament. Kui peal paelad, et oli, siis oli see nagu Budunud ja muu täidisega segunenud keskel jällegi serviti plaatidest kirst, kolmas kalme avastati alles hiljem töö käigus, kirst on, sisaldas lapsematusse, need ongi siis nagu kolm kivikirstkalmed koos, mis algul paistsid hoopiski hilisema kalmetüübi tarandkalme noh nagu teada, kirigist kalmed on nähtus, mis eksisteeris enne meie aja arvamist, tarandkalmed aga meie ajaarvamise teisest sajandist peale ligikaudu. Kuna aga muuksis ei ole teada praegugi tarandkalmed, siis oli see väga ahvatlev, et järsku siis saabki siit tarandkalme. Igaüks neist on näinud raamatutes ja muuseumides kivikirstkalmete pilt, aitäh. Aga vaevalt enamik neid eriti tähelepanelikult silmitsenud on. Igatahes kindlasti mitte nii põhjalikult ja niisuguse huviga, nagu siin leitud luustikud on praegu doteerimisel kasinad panused teadusemeeste tarvis tallele pandud. Aga see kõik on hõlpsasti juurde mõelda. Siis ma tahaks ühel asjal peatuda, mis võib segadust tekitada. Nimelt, kui te vaadata Eesti kaarti, kus on beebikaadreid kantud võtate kirurgiliselt kalmete kaardi ja näete, kui tihedasti on Põhja-Eesti täis tipitud, võtate rooma talve kaagi, tähendab meie ajaarvamise esimese aastatuhande esimene pool siis seal. On kalmete märke märksa vähem näiks, et justkui asustataks, vähenenud, aga tegelikult on asi selles, et igas kingis taime seal üks, äärmisel juhul kaks või tundmatust tarandkalme, aga hoopis teist laadi matusepaik, kus kivist laotud neli algsetest see täraditesse, mis tihti jätkusid, üks pärand jätkus, teise küljest oli kivist täidise vahele maetud põletatud surnuid, ühte dada kissellid vähemalt mitukümmend, kui mitte mitusada. See tähendab, et märkkaardil on asustusajalooliselt siis hoopis teise kaaluga, kui kividest kalme nark. Aga ikkagi uksi saanud, kui puudu see järgmine etapp, nimelt tarandkalme, kus uksi kalmete hulgas on, kes seda teab, enamik kalmed on siis korralikult uurimata, siin kuulilauda jõudes tähel muuda, kaevas just mõne aastaist kalme läbimis segatüüp kus paistis nagu kivigist konstruktsiooni küljes, seal kuskil kalm. Ühes osas on ta mingi tasandiline konstruktsioon juba, et üleminek tarand kalmele Sööd kalmeleiud puuduvad meie ajaarvamise algusest kuni keskaegsete kalmistutele ei tähenda asustuse katkemist. Keraamikaleiud kinnitavad, et asustus oli pide vahepealsel kalmedaga, ootavad kuskil murumätas talvel Indiaid. Ja veel ootab meid ees enam kui 30 kalmega väli mida tuntakse hundikangrud nime all. Samuti kivikirstkalmed ainult oma enamuses veidi väiksemad kui need, mis lahti kaevatud olid. On üks iseärasus, suurem osa nendest uksi, hundi kantutest ei ole nimelt too kavadega kaetud, vaid koosneb peamiselt ainult paest. Mulda peaaegu vahel üldse ei olegi, paeplaadid on ka loomulikult aja jooksul muremate väiksemateks muutunud, et praegu niukses paeklibu. Käesolev kalme on üks nendest, mis kahekümnendatel aastatel lahti võeti, keskelt luustik eemaldati ja siis kalme, sinnapaika jäeti. Mõni küll jõundi kangutest on ka, on ka siiski veel puutumatu, aga siin pilgu ulatuses nagu ei nagu ei olegi ühtegi sellist näha, näete, seal on veel sügavam auk sees ja ongi näha neid serviti laotud laotud paeplaate. Need lapitanud kirstu, enda plaadid või on kirstu, sõlmiti plaatidele väljastpoolt toeks pandud. Nii et selle põhjal ei ütlesin midagi, kasvõi serviti laotud kividest laotud kividest kist. Nii et need olidki kogu aeg siis lihtsalt niisuguseid nagu kivihunnikud, pinnas ja nii palju, kui kui teada on. Möödunud sajandist pärinevad fotol on täpselt samasugused. Vahe on ainult selles, et möödunud sajandi fotol kadakaid siin peaaegu ei olnud, siis oli karjatades ala intensiivselt. Ja küllap nägi see kivikangrut väli ilma kadakate välja hoopis ebasõbralikum ja süngem. Kadakas on ilus. Aga ta võib ka nuhtluseks muutuda. Lambad ei lasknud kadakaid võimust võtta, piirasid neid nagu hoolsad aednikud. Praegu aga kipuvad padrikusse kasvama loopealsed. Ainulaadne taimekooslus, mille kohta Anne Kurepalu ütles, et selle iga ruutmeetri jaoks jätkuks maailmas teadlane uurija. Metsa pealetungi loopealsele saame eriti selgesti jälgida kõrgel paekaldal. Ent enne, kui klindinõlvale minna, on meil taas asja sinna tõusude hakul olevasse kooli tallu. Puude vilus pikal laual auravad kausid ja seisab suur piimanõu. Peahulk töö teeb ehk suur kari heina sööb, teab meie tarkuna sõnade raamat. Meie teame, et see ei käi sugugi ainult heinte kohta. Lauda istumisest kausside pesemiseni kulus üpris vähe aega. Korraga hakkavad kostma ärevad hääled, midagi tuleb ette võtta, peab abi saama. Nugan vaja. Nuga tuuakse naks naks lõikab see kanaaia kapronvõrgu paarist kohast läbi ja sellesse takerdunud pisike siilipoiss päästetakse vabaks. Ta on peopesa suurune ja okkadki pole veel jõudnud teravaks minna ent toibub saadud vapustusest õige ruttu ja mudib lauavirna varju peitu, jättes puutumata piima, mille hoolitsevat perenaised on jõudnud juba valmis panna. Ehk pärastpoole tuleb tagasi. Meie teda ootama jää, sest matkamehe aeg on kallis. Liiatigi on kohalik mees Arno Lepnurme oma heinateo katki jätnud, et koos õige valiku rahvaga koduradu käia. Rühime punaste turiede välkudes rada pidi üles ja pühime üksmeelselt higi ning vehime parmude peletuseks. Tuleb välja, et ent kaitstud on selle mäe peal varemgi. Linnamägi aastal 1100 märgitakse telerist linnamäe, noh ta võis olla siis kaitselinnus ainult pealetungi korral, ega siin ei ole ju hoiu vett, ei olnud sinna, ütlesin kõrgel mäe otsas, mis siin elada ei saanud, aga aga niisuguse kallaletungi korral merelt võid ju tulla röövima ja kes nad siia tulid, siis on valli natukene sinna. Päris suur niisugune ala kaitse maalinud. Eesti linnused olid puidust puidust, aga siiski neil on siin ka, näib olema ikka. Ehk siis, kui põldudelt kindlustasid seda ja vähe aega kasutusel olnud ka, ega siit midagi ei ole leitud. 36. aastal kaevati kasin proovikaevamised. No ilmselt väga vähe ta, mida ta annab. Sellepärast ta on, isegi kiige lubati siia peale, on 72 või kolm, siis oli alguses oli suur hoog sees jaanipidu tegema ja lõpuks oli niiviisi, et helilooja kiigelaulude kiigega Ja võiks laulsime ka kiigelaulu ära, ikka natukene. See linnamägi, niisugune maagiline koht, et kui siin midagi teha, siis tõmbab rahvast väga palju, kus praegu ikka nii jälle vägeva jaanitule püsti paneksiga siis 1000 inimest ei oleks pall. Nüüd oleme siin siis kõige kõrgemal kohal. Siit on siis nüüd absoluutne kõrgus 47 meetrit rannast. Rannakülades paistavad Juminda, Juminda küla oli seal kõige varem märgiti juba 1290 siis tuli järgneljeesi ja siin all sitter. No millest see niiviisi tuleb, rootsiaegne nimetus ta igatahes on. Ja 1637 on esimesed kirjad siis vakku raamatus ja märgitakse kahte ranna talupoega. Siin olevat. Need võisid olla siiski maksu maksid, aga pärast Kolga mõis ehitas oma suvitusmõisa nii 1800 ringis siis tüliga Nimitsepter ja selle järgivadžitri võitsitri küla asus, sisin oll randa, klindilahe suudmel oli siis sitter, Pütsitri küla ta 1858. aastal oli siis kuus või seitse peret. Need olid siis vabadikud. Tähendab, maad neil ei olnud, mõis võttis ilmselt ära oma suvi mõisategemisega, kusjuures enne suvitusmõisu võidi leida õiguse Savi. Hakati savist tegema telliseid, katusekive ja neitsi telliselööv võis olla isegi enne seda mõisa mõisaehitust. Siit seisab meie muusikakirjanduses sees professor Hugo Lepnurme sünnikohana. Meie teejuht Arno Leppnurm on rahvakunstniku noorem vend. Agumäe taluhooned paistavad siit kaldapangalt ilusasti kätte. Mitu põlvkonda, kelle esivanemad siin on elanud minu? Esivanemad on muidugi kes teab, kui kaua olen välja uurinud kuskil 1724 kõige esimene siis on juba kirjalikult kirjas, juba on kohas muuksis uksi, põlised elanikud olnud sama nime all kogu aeg. Perekonnanimesid lehena ja perekonnanimesid ei olnud Bergan Huuberk. Millal ta ära Eestist Eestist, et kuskil 34 parajasti oli sisuga, lõpetas konservatooriumi siis tema oli esimene, kes läks selle nime pani ära, et saadav diplomile õige nimi peale pärast läksime siis perekonnad koos muidugi. Nurmad ennast osaleks juba kiikuma. Proovisin üle võlli ei saa lasta seal üleval algatus peale nime peale, et ei oleks kellelgi kiusatust. Kas teie pere on kogu aeg muusikaga olnud seotud juba vanaisale? Alates ja kui palju vanaemast küll jah, Kalava sündinud 1850. Tema küll on niisugune jutt külasid ta noorena nagu tüdruk, kuna need on musikaalne, ta käis, uuris koolis, tuli sealt ja, ja laulis ja ise siis ka sellele laulule mingisuguse viisi lõõts. Mõtlesin, külarahvas on rääkinud, kas varemast ajast seda muidugi teada. Ilmselt üldises tahtis midagi, liigub seal. Kuivõrd ta päritav on, noh, niisugune oli seal üks tore, meil oli üks pisikene, orel oli toas ja see oli muidugi kodus tehtud meistri poolt, pisike orel oli, seda mängiti seal. Onu mängis vähemalt koraali, mängiti neljahäälselt. Kae mängiti ära, peres aga seda ei ollut, kes seda ei teinud? Iga üksik oskas nii palju, vähemalt. Ega muusikas teiega kaugele ei ole, vaid üsna lähedalt mööda käinud Olev. Teie käe all on vist üks puhkpilliorkester koguni? Oli ka, oli see enam ei ole. Abinõgese Kuusalu kultuurimajas olime siin hiljaaegu kuskil 60.-st aastast, aga Exuuri Kolga koolipoisid, jah, need kümnendastuks siis ma hakkasin neid treeninud. Ja seal ma laulu õpetasin siis terve selle oma aja 25 aastat, 26. Juhuslikult sinna sattusin, lauluõpetaja. Seal oli ära kaelast. Nii palju ma olen kõrvalt ega mul mingist eriharidust ei ole selle kohta, nii et see on ikka omal käel saadud, eks selle muutub. Kas see tähendab seda praegu alates pillikapi otsa panna ei ole. Pillun järel ja mängin tuubatise praegu orkestris vase, Kuusale orkestri sururgist klast juhatanud mõne looorg. Seegolga kant ja üldse põhjarannik. Siin on palju igasuguseid rahvalaule, sündinud ja seltsitegevus on olnud väga elav. 1867 on siis esimesed andmed, kihelkonna õpetajad läksid kokku ja eksi siis Janseni kutse juba hakkas ikka kostma. Esimene koorilaul on lauldud siis Kuusalu kirikus 1867 on antud mingisugune kontsert mille sissetulekust raha on pandud hoiule kuulu pärast, et varsti saab Tartus laulupidu ära peetud ja millisest rahast siis pärast tehti, valmistati lipp ja 69. aastal siis ka käisid mehed Tartus esimesel laulu. Seal oli muidugi puhkpilliorkester, see võlus mehi nii palju, üks mees nendest talumees muuseas Jaagup priimann. Tema oli nii võlutud koos Kiiu kooli õpetaja eetris teeniga sellest puhkpillimuusikast, et et friimann mõtles, et hullu on 60 rubla, emalt saadud päranduseks raha, et küll oleks tore ike, kui meil ka siin olekski pasunat andis selle 60 rubla siis oma käest Stein oli siis muidugi selle selle nagu muusikaliselt tugev mees, muidugi siis toetas ka seda asja, kust nad veel raha said. 120 rubla maksti juba järgmisel aastal 1870, nad said pillid. Ja siis oli pasunakoor olemas, neli pilli muidugi silt kvartett, esimene mäng oli siis sügisel. Pühad, või meil on andmed, et ta 110 aastat on ikke pidevalt tegutsenud, kus ta juba 1887. aastal oli ju 11 pilli ja laulu ja mängu lehes juba mainitakse Tõva tema olemasolu ja ta on hoogsas tegevuses ja peale seda isegi Tallinnas käidud mängimas mustapeade klubis ja niimoodi, et, et läksid siit paadiga tsitrist, läksime paadiga merele, sellel niux rannameestele ainult üks osa niuksed, suuremad paadid nimetati Diaaladeks ning jahivoodiks Uri peal purjepaadiga, venelasi, aga meri oli nagu pott rannal, meri oli nii vaikne, et kuskile edasi ei saanud nagu praegu. Nojah, umbes nii suur tule edasi viinud tuld hädas selle selle Tallinnas mängimas käimiseks. Peale seda ehk siis niisugune tõusud ja mõõnad muidugi selle orkestri elus ka olnud ja niimoodi see elu on käinud pidevalt ja no siis aga pillimeestel muidugi oli tarvis seltsi siin ka need pillid tahtsid remonti ja hooldamist ja juurde osta ja neid rahasid oli vaja siis siis 1890 sai siis õigusega põhikiri ja, ja registreeriti kaera Kuusalu muusikaselts. See oli siis esimene seltskond Kuusalus, siis tuli jälle tsitri päevakorrale, mõtlesin Kolga graafil, Mihhail Stenbockile oli üks tütar näitlejanna. Ja abielus näitleja ka kohapeal ka tuleb mõni trupp siin suvel, nad on siin ja siin mängima lossi ehitas niisuguse suvediaatrici, päris suur tore hoone oli, kuigi nii laudadest väga niisugune suvine, ikka, aga kena, seal oli lava ja seal sai mängida. Aga need seltsid hakkasid seda üürima. Seltsid tulid, tegid oma peo siin ära küll ilutuledega ja mängiti näitemängukuurid, koor laulis ja siis selle moodi kassi. Citri sai siis niisuguse kuulsusega rahvasse. Kui käis ilus koht rand ja pidu ka lõpuks siis need seltsid pidasid kauaaegne kiirust. Muuksi laulukoor siis on natukene hilisem küll kool asutati 1875, esimene koolmeister oli Mart Tamberg, Tambergi ajal hakati laulma, tulid noodid välja? 894, ilmselt siis 1897 tuli Tõnis pere teiseks õpetajaks ja sellest ajast on ta muuksi laulu kuri asutamisaeg siis märgitud ametlikud kirjas. Tol ajal siis ta hakkas tööle ja laulis, muidugi seitsitris ja ja nõnda edasi, kus veel vaja oli, kusjuures peab mainima, seda muuksi oli hilisemal ajal üks tugevamaid laulukoorile. Sellel Kuusalu kihelkonna unis pere siiski oli, oli küllalt kisakoori juht, et koorisin koha peal nii üleval hoida ja pidada kuni 1933 pere pidi ära minema. Kuuksi sissi koormundiga hakkas lagunema, siis kutsuti mind sinna. Lauljad olid niivõrd innustatud oma laulust, laulupidu oli minna ja ja need juhti enam ei ole ja sina oskad mängida, mängime ühe näpuga teisiti ette, ütlesime ära, mida hakkasime õppima, 35. aasta sügisel. Õppisime siis ära, järgmisel suvel käisime, kuidas laulupidude lauljad nii hirmus, uhked trahvid, no kus meil pihikkuurid juht. Ja pidasime seda koori, siis ma katsusin teda siiski juhatada, nii palju poisikese võimeid oli. Teadmiseks niipalju, et koorijuht oli 15 aastane. Põgusa luud, teised koorid olid kahjulik, Kuusalu kirikukoor oli jälle üks tugevamaid hilisemast ajast siiski 1923. Köster Karlson tuli Kuusallu. Tema oli küllaltki joomustu mees. Kirikukoor kasus kasvas tugevaks, kuni 45 lauljat, oratoorium, Loomine, õpitier, Essijast lault, neil olid võimalused jälle teised ka orel ja organistid olid muidugi tugevamad, musklimehed märksa said kutsuda soliste ja kui hästi seekord oleks aga vähemalt see rahva hea tahtmine ette võtta ja ära teha muidugi kupüürid arvatavasti aga ära lauldi. Ja kusjuures mess ja siiski kaks korda kuusel siis pidi orkester oreli saatel aga muidu ka, ega siis sel ajal ei olnud ju see kirikukoor eraldatud niimoodi, et tema tegi ainult kirikus, siis ta läks, rahvamajja, laulis seal laulupidudest, võttis osa ja tal oli ilmulike laulu teatav hulk, mida ta võis ettekande ja küllaltki heal tasemel. Pärast oli siis koli lugu, mürk oli peale Karlssoni. Jälle tugev kurjuht. Kuusalu ikkagi päris tugevaid laulukoor tehti ära neli Kuusalu laulupäeva, aga eks ta oli niisugune ühine keelkondliku laulukooride ettevõte. Võib-olla see on niisugune niukene laulu kuridesteks ja puhkpilliorkester, see oli siis niisugune. Aga rahvapillid ehitati omale omale ikkagi kitarr või, või see mandoliin või kontravast tehti tšello teht. Külastaja laseb, lõhuksime, tegid mulle jah, näiteks keelpillide koor ei saa kuskilt kontrabassi midagi, mehed läksid, määrindasin lõigati selt start maha ja lõigati laudadeks ilusti ja kuiva vaja tehti valmis kontrobess valmis tehti tšello järgmisel aastal kaks nipsti. Huvitav, kuhu need pillid, pillid peaksin kuskil alles olema, kas on nendel puhaste käes veel? Oleme taas kooli seekord perede avaras tagakambris, kus seisab harmoonium. Meie palvel seab ennast selle ette istuma Arno Leppnurm. Näiteks ilusa kõlaga harmoonium on väga ilusat õlut. Kolm ja pool rida keeli. Niisugust pilli ei ole iga päev just. TV3 kolleri kieltä Reaga ka siin on kolm ja puus morfonsusesse toodetel on jah hästi palju, räägitakse väga-väga hea ja need on ka Juuduvad täis. Küllaltki palju? Proov lõppes ära, miljardi paari. Väike härra on ikka peal. Veel teeb korda? No vennalikult Kloor. Ja kuidas ka ei püütud neid alla jäävaid klahve liikuma saada. Kiirremont suuri tulemusi ei andnud. Hiirepabulad on vahel, kommenteeris pillimees. Mälestus ajast, mil osa endise koolimaja ruume kasutati viljahaiglana. Nüüd aga meenutame veel kord Arno Lepnurme ütlemist peaks vennase kutsuma, siis lööks lugu olgu Vi orelil. See päev oli nii sündmusterohke nii materjalirohke, saadete tegijaile, et mõeldes homsele, mis on ärasõidu päev ja nyyd ohtralt materjali ei paku jätsime kronoloogiat rikkudes osa lindistusi varuks veel viimase saate jaoks. Viimase matkapäeva algusega liitus jällegi eelmise päeva lõpuga lõkketule juures. Palava päeva järel pidas hästi paika vanasõna. Suvi tahab suurt uhtumista, tali targu veanamista. Suure uhtumise võimalused olid saunas olemas ja neid kasutati usinasti. Osa inimesi oli hulk aega salapäraselt kadunud. Ehk läksid otsima sõnajalaõisi, mida jaanipäeva paiku veel üles ei leitud. Aga kui need ka polnud just sõnajalaõied, vaid mingid muud lilleõied, mis kaasa toodi, siis igatahes asja pärast. Ja loodame, et rahvuspark andestab nopitud meelespea õied, karikakrad, kurekellad. Tusk ja on asja pärast, sest alanud 13-st kuupäev on Toomas Jüriaadoya Jaan halli passides märgitud nende sündimise päevana. Järjekord. Palju õnne. Kätlemise vältige. Toredat tulevikku, no jõudu ja jaksu. Sünnipäev oli täna nii palju, vahel tulebki välja, siukest pole enne olnud. Alati kodus, ei, alati kodus pole olnud, üks kord olevat Baikali ääres, ükskord olen olnud Matsalus Kumari laiul. Aga teised vist on jah ikka nii enam-vähem. Ja sama küsimus, hea nali niisugustes tingimustes muidugi ei tule vist sünnipäeva küll, eriti seal veel, et ei ole ja see on ikka esimest korda niimoodi meie praktikas minu arvates on ka see esimene kord, kus on sünnipäeva lapsed, on, kas ma pean küll Helve võsama käest küsima, on meil varem sünnipäevalapsi olnud? Ma ei tea, võib-olla salaja on olnud, aga nii, et oleksime teadnud ja osanud õnnitleda, nii küll ei ole, sest neil pole passiandmeid võtnud kunagi. Ja nüüd järgmisematkani vaid uneaega, järgmise saatena kajab jälle terve nädala. Tuleval kolmapäeval tere tulemast kuulama.