Hälli graniitkaljusse mis maa sügavast südamest kerkib taeva pimestavatesse kõrgust, sellesse tuleks raiuda Bach. Hõõguv punases sulaterasest mürinal ülevormide voolab, süüdates ümberringi kõik. Tuleks valada Beethoven. Õrn punasesse sandli puusse mäletab armastajate suudlust mördilõhnalise löll. Tuleks lõigata sopp pääl. Kust leida aga materjal TPS-i jaoks? Mis oleks see, mis ühendab kevadvihmas sahine helerohelistes aedades kummeli lõhna, lina, valgete juustega, tüdruku kätel kanarbiku lillatused, sääni liivaseil kaldaid, faunid, pärastlõunase ringutuse, jess, vinksin naeratuse, raugete pilvedekantus, firmuse, laiskade pilvede all. Neli noort Auni pikutes siniseid viinamarjakobaraid. Nende lihtsameelsed silmad olid täis mõtisklusi. Silmitsedes rangelt oma kapi juurdlesid nad elu saladuste üle. Metsas oli vaikne, läände. Täike põles kui tuleleek. Jõks, Fauridest kapsast teiste juurde, et jagada nendega oma joovastavaid mõtteid. Kuid vana saun magas, karvased jalad allikas. Ja muigas. Ta nägi unduma nooruse äge, täis tarmu, öist. Siis sööstis. Üle mõtisklejate. Ja kui ta naeris üle oma valge õla, tormasin, möiratas teda püüdma. Ja joostes põpekkisid nad teineteist valuses pikk. Aga siniseid sõtkutud kobaraid? Valgus palju väikesi lõhnaga Sid allikasse kus vana aur oma iial kui jao tas. Piisad veerõivad. Kes suve Saades ringideks vees? Ringideks tees. Ringideks vees. Enne lahkumist heinputke hing. Üht ainustki pole ma leidnud üht ainustki julget kes kergelt kergelt ja kuuma vil jalul tantsiks rõõmsaks, surma tee. Lähed akent sulgema. Ja peatud. Kummendapsu jõustetume hang. Otse keset ruutu kuuenn seatud. Ime tasatuules kriiksub hing. Vilgubseerijus Jerus Mars. Nix tunglikusse point suhu. Poetab. Kui mahla linastus kinki