Lustakas lugu, mis saatis raadios õige valik aasta ringi ei kutsu täna mitte nuputama, kas laulab ja tita peha või edit peab. Kalendrileht näitab neljandat juulit eesti raadio uuema maja ees seisab sõiduvalmis buss sõiduvalmis reisijatega kellel on õige valikuga õige palju ühist olnud. 15 edukat raadiomänguringi andsid bussis olijaile täieliku õiguse kaasa teha kolmepäevane tiir Eesti kultuuriloolistes paikadesse. Mis siin salata, väga täpselt me väljasõiduga ei ole, tekib väike viivitus telkide kättesaamisel, aga pole halba. Ta viivitus kulub just ära õhtueineks vajaliku šašlõkiliha. Ta on lahti reporter magnetofoni, et stardist jääks ka helidokument. Kell on praegu 10 ja viis minutit. Näete, kuidas vahel juhtub mikrofon, mis pidi kinni püüdma meie liiklusõnne alguse andis hoopis helidokumendivahetus naabruses toimunud liiklusõnnetusest. See küll õnneks eriti suur ei olnud, piirdus plekikolina ning vastastikuste seletamistega asjaosaliste vahel. Kes teab, kes nüüd, kellele abi pidi andma, kas autokraana tehnilise abi bussile või vastupidi. Aga kui kolme päeva pärast taas raadiomaja ette tagasi jõudsime, oli tavaristid probleemi juba ära lahendanud ja tee puhas. Nüüd aga läki matkama. Tallinn-Klooga vahepeatusega kunagise Hamleti lossi kohal. Näiteid oleme küll mereriik, aga oma laulu kenast sinine rist ei ole. Kas tasub tõesti arvata, et ainult krinny Itaalia või Lõuna-Prantsusmaa kohal särab päike ja sügavsinine taevas annab oma värvi üksnes soojadel? Meredel pole meiegi neri alati hall ja tormivahune heliloojad, kirjutage, kui sinisest värvist väheks jääb, pole vaja seda minna poest juurde ostma. Tulge siia kõrgele põhjarannikupangale ja sinine meri on teie ees. Glogale sõidetakse suvel ikka mere pärast, kuid meie autobuss keeras hoopis kitsale teerajale, mis viib merest eemale. Seal asetseb üksik majake, kus kunagi mõtles uusi lauluviise välja Konstantin Türnpu. Meie giid Valve Jürisson Ta oli siin peale Türnpu surma nagu tähistamata aga Türnpu 100. sünniaastapäevaga seoses teatri- ja muusikamuuseum koostas siia ühe väikese ekspositsiooni teisele korrusele ja avati siin lähedusest pargis ka Türnpu, monument, mälestussammas, juubeliüritustega seoses selle me peaksime ka üles otsima. Järgijäänud dokumente ja pilte väga palju ei ole. Ja selle 100. sünniaastapäevaga seoses teatri- ja muusikamuuseum andis ühe niisuguse väikese brošüüri ka välja. Võib-olla on see teile kätte puutunud mina kui raamatukogu inimene, võtsin nüüd need raamatud kõik kaasa kaheta omakorda neid näidata. Ja ma pean ütlema, et see materjal, mis siin näitusel välja pandud on, kordab enam-vähem seda, mis kasin prosüürikeses ära mahutatud on. Meie siiski veel ei lahku, selle loo saatel astume hoopis Türnpu maja trepist üles, teisele korrusele, kus helilooja tegi suve kääviti oma muusikatükke. Muuseuman Dagmar pooli hoole all. Kas nüüd käib palju rahvast, teil siin käib küll õige paisuga mine vastu, oli üle 400 kaugelt isegi Lätis käisid ja siin inimesed võib-olla seoses laulupeoga hakkab veelgi rohkem käima, on kindlasti palju valdu, koorid tulevad siia ja kas see perenaise amet siin on raske või ei ole raske? Ainult et sügisel ja talvel on väga üksildane. Siis keegi ei käisin, antsee, talv oli haruldane, veel. Veebruarikuus käis muusikakool Tallinnasse, muidu veebruar, kus keegi tule siia hakkab ikka suveni maikuu paiku juba inimesi tuleb. Aga siis sügisel ja talvel, siis on kurb võltsida. Sõidab nüüd suurest teest üks kilomeeter maad umbes kilomeeter ja talvel võib-olla siia päris bussiga ligi ei pääseks ka, kui diivan, hea näiteks need talved on olnud vähe lund, siis pääsetes. Nii peaks propagandat tegema, talvel ka. Oleks palju lõbusam, ikka rohkem rahva hulgas ja jäävad ikka ei tunne ennast jussi, oli ta hea õpetaja väga hea teinud tütarlaste gümnaasiumis siis tümbum seal andis Meile lauluõpetust, tore mees, oli ikka, mälestused on head infot, ütles nii, et lask, iga laps laulab oma laulu vist kõige rohkem, meeldib. Mulle meeldisid üksinda üksinda ilma rändama siis ütles mulle need nihteni kurval arvusid, valisid. Päike kõrvetab ja 15 silmapaari otsivad talu lähedalt kaevu. Aga mida pole, seda pole. Lähim kaev asetseb umbes kilomeetri kaugusel. Jääb vaid imestada, ehk leidub kannatlik inimene, kes seni heaperemehelikult puuseumi järele vaatab ja iga päev mitu kilomeetrit veed hangedega maha kõnnib. Või ehk leidub kuskil keegi, kes kuusiku talu juures oleva kaevu paneks vett andma? Sõit edasi, kuid kaugele ühe jutiga jõua tee äärde jääb Padise klooster. Mis viga siin päeva ajal võllu keldreid ning torne uurida. Aga öösel hakkaks nende müüride vahel vist üsna kõhe. Katsuge siis mitte meelde tuletada kasvõi neid kahtekümmet kaheksat munka, kes Jüriöö ülestõusu ajal langesid siin meie esivanemate õiglase viha ohvriks. Kuidas ka poleks, aga oleme ikka rikkad küll. Kunagi lõpetavad restaureerija siin oma töö ja siis lisandub Eestimaa ajaloolistele hoonetele veel üks vägev minevikku märg mida näidata turistidele ning mida endalgi kena külastada. Etega, Padise klooster ka varemete kujul fantaasialendu ärgitanud on, näitab see, et seda peetakse tasuja sündmustikus esineva lodijärve lossi prototüübiks. Ning kaob Bornhöhe vürst Gaabriel ligi kirjutades kaugele ei elanud. Sooh ja nüüd on see raske töö tehtud, et jõuda jälle muusika juurde. Sest eks vürst Gaabriel omakorda olnud prototüübiks viimsele reliikviale ja viimases muusikat õige ohtralt. Kui tahame mõista kunstliku peame mõistma temas inimest. On ju kunst ise üks suurimaid inimlikkuse või inimsuse väljendusavaldusi. Elementaartõdede korrutaja satub ehk ühele pulgale vanade anekdootide rääkija, aga kuid antud juhul on see üsna asjalik pulk, millelt tahaks öelda mõned mõtted Memoriaal muuseumide kohta. Kas aitavad need kõik suurkujusid lähemale tuua? Kahjuks mitte alati, sest on nähtud muuseume, mis lausa õhkuvad stabiilsusest. Siin on vaid asjade asjalik maailm minetanud igasuguse seose inimesega üldse ja konkreetse inimesega eriti. Seda rõõmustavam on sisse astuda Taebla lähedal asuvasse Ants Laikmaa endisesse kodumajja kus tajud isegi üle kolme aastakümne kummalist tunnet, et peremees on vaid hetkeks kuhugi ära läinud. Kohe-kohe tuleb ta tagasi, palud teil istet võtta ja läheb jutuks lahti. Nii mõnedki meie hulgast tulid siia juba mitmendat korda ja nagu nad tunnistasid sama meeleldi kui külla heale tuttavale. Laikmaa töövahendiks olid ballett, värvid, pintslid, kuid riiulitäis noodikirjandust annab tunnistust ka kunstniku muusikalembelisusest. Eks räägi sellest ka harmooniliselt hästi sobitatud uksekellad, mis omal ajal teatasid meeldival moel külaliste tulekust. Ants Laikmaa on maetud sõna kõige otsesemas mõttes kodumulda. Kudusust õhkub kaskede ja kadakate vaheliselt teeltki, mis tema hauasamba juurde viib. Ja kas pole kõige õigemaks lilleks, mis mälestusmärgi juurde paigutada. Siitsamast nurmelt nopitud karikakar või tulilill. Uhke roos nõuaks nagu hoopis teistsugust ümbruskonda. Haapsalu kõige kuulsam kodanik on valge daam, kelle ilmumise aeg hakkab õige lähedale jõudma. Ent haapsalu minevikuga on seotud ka kahe kuulsabiltri nimed. Siin on omal ajal peatunud Peeter esimene ning suvitanud Peeter Tšaikovski. Tšaikovski pink, aga mere ääres on kahjuks sattunud rüüstamise ohvriks. Osa nimetähtedest on marmori pinnalt ära murtud. Õnneks rohkem varjupoolseid märkmeid ei ole. See kena puhas linnake on jäädvustanud hoole ja armastusega oma tuntud inimeste mälestuse. Olgu siis tegemist lihtsa tahvliga kuskil maja nurgal või püstiga pjedestaalil. Peatusime Cyrillus Kreegi maja juures. Kreek on põline Läänemaa mees, Haapsalu läheduses sündinud ja oma elu olulisema osaga Haapsalus töötanud õpingud viisid teda siit eemale ja lühikesed perioodid töö käigus kõigepealt võib-olla kõigist nendest külgedest, mida otseselt tema looming nagu igale kuulajale ei räägiks nii vahetada tult. Kreek oli näiteks peale selle, et ta oli põhjalik muusikamees ka suur loodusesõber ja päris mitme aasta, sest ta oli üsna järjekindlalt tegi ta loodusvaatlusi ja talletas need ka vastavas kalendris. Selle eest kõnelevad vastavad materjalid teatri- ja muusikamuuseumis tema fondis. Nimelt oli kreekide perekonnal tavaks kevadeti käia paralepa metsas, seal jälgida lindude saabumist ja lillede kamist. Nendelt jalutuskäikudel toodi kaasak kive, mida ka kreek oma kodus siis hoidis kreegist, kui lindude jälgiast on üks haapsalu kunagine pedagoog Aleksander Lint väga tunnustavalt rääkinud, nimelt lint oli omal ajal haapsalu pedagoogilises koolis loodusloo õpetaja ja kreek muusikaõpetaja ja Aleksander Lint on meenutanud, et reegliga kokku saades, nendel oli kõneaineks see, missugused linnud on Haapsalu lahele saabunud või missugused ära läinud. Ja kreek olevat täiesti nii tasemel vestluskaaslane ja asjajälgija olnud. No mida räägivad endised Pedagoogilise kooli ja Haapsalu Õpetajate seminari kasvandikud kreegist? Nimelt kreek rakendas kogu koolipere, kellele ta muusikatunde andis rahvaloomingu kogumisele ja koolivaheajaks said õpilased ülesandeid oma kodukoha ümbrusest talletada mõned rahvalaulud. Karjusid, ütlemised, vanasõnad kõnekäänud ja kes õpilastest ei olnud võimeline ise noodikirja panema, neid meelde jäetud laule laulsid lihtsalt kreegile laulutunnis need ette ja siis kreek noodistas nad näidanud ka üsna hulganisti kreegifondis teatri- ja muusikamuuseumis. Teine suurem järgi jäänud kogu kreegist on tema nõndanimetatud personaalkogu riiklikus raamatukogus. Need on trükised, noodid ja raamatud, mis olid kreegi omandiks tema eluajal. See ei ole mitte ükskõik kelle raamatukogu, vaid päris järjekindlad autogrammid. Tiitellehtedel räägivad sellest, kellele nad kuulusid, peale selle on väga tihedalt nii nootides kui raamatutes kreegi poolt tehtud märkmeid. Kreek oli väga täpne mees. Kui tema mingit muusikateost kuulas ükskõik kas heliplaadid või, või elavas ettekandes, siis tavaliselt võib oletada, et ta sealjuures ka nooti tarvitas, aga vähemalt olemasolevatesse pottidesse tegi ta pärast sellekohased märkmed ja on ka veel niisuguseid täpsustavaid andmeid seal peale kuupäeva ja ettekande, kelle esituses teost kuuldud, lisab ta seal mõnikord veel omapoolseid arvamusi asjade kohta, täpsustusi tempode kohta ja nii edasi. Selles mõttes on kreegi personaalkogu üks huvitav kollektsioon trükiseid, mis kindlasti kreegi uurijatele tulevikus väga palju temast veel nagu selgeks teeks ja uurimiseks materjali pakuks. Minu koolipõlvest ma mäletan, juhtusime naabermajades elama siis ta lapsed olid üsna väikesed, veel eelkooliealised ja esimese klassi õpilane oli vist kõige vanem tütar, juhtus ikka nii, et kreeti võis seal Haapsalus viigi kaldal jalutamas näha ja perekonna koos sisseoste tegema minnes oli ikka pilt niisugune kreegi suur turukorv käevangus korvi küljes, siis kõige suurem laps ja sealt edasi kaks väiksemat ka pikkuse järjekorras. Ja jutt oli kaunis muhe. Nende vahel paistis, et ta lastega üsna palju leidis võimalust ja tahet tegeleda vaatamata sellele, et ta samal perioodil ka veel Tallinnasse sõitis, kus ta konservatooriumis töötas ja Haapsalu pedagoogilises koolis tunde andis, muidugi loominguga tegeles ka. Kui veel, kui perekonna inimesest rääkida, siis vaata küll, et et need perekonna jalutuskäigud ja loodusvaatlused vest küll Cyrillus Kreegi algatusel perekonnas toimusid tema lähedased tuttavad seal mõningaid asju ka kirja pannud, mõnesid lugusid neist on võimalik lugeda teatri- ja muusikamuuseumi poolt välja antud väikesest brošüürist Cyrillus Kreek'i. Aga no mõnda võiks meenutada näiteks kunagi tekkinud seal koolis õpilaste vahel niisugune mõtete vahetus, kas kreek küllalt õiglaselt ja objektiivselt kõiki õpilasi hindab laulmise ja muusikaoskusi ja lahkarvamuste niiviisi vist niisugune asjaolu. Osa õpilasi olid muusikaringi liikmed, need nagu kreekile arvati, lähedasemad olevat ja ja teised, siis tundsid võib-olla, et õpetaja nende suhtes vast rangem on või kuidas see asi võis olla Greecoli, aga öelnud, et kõik olete ühe teadja, muist veel paremad. Valve Jürisson jutustas ka ühe loo, mis helilindile ei jõudnud, kuid meenutamist vääring. Okupatsiooni ajal, kui toiduainetega üsna kitsas käes oli, olevat arst, käskinud kreegil sepikut süüa. Helilooja läinud siis apteeki ja küsinud sepikut. Muidugi tehti talle seal selgeks, et ta on vales kohas, nemad müüvad ainult neid asju, mida arst välja kirjutab. Vaat siis müüge mulle sepikut öelnud kreek, sest arst mulle sepikut kirjutas. Rudolf Tobiase küllaltki pikka tegevusperioodi Haapsalus tähistab kolme meetri kõrgune mälestusmärk. Haapsalu oli heliloojale koolilinn. Siin õppis ta klaverit Katariina karneti juures ning sai korraliku tehnilise aluse suur kooli astumiseks. Haapsalu jäi helilooja südame külge ka selleks ajaks, kus tema tegutsemisraadius juba õige kaugele ulatus. Suvepuhkusi käis ta ikka Haapsalus veetmas. Et Haapsalusse sõitsime edasi kullamaale, mis samuti Eesti muusika suurkuju Rudolf Tobiase töömaid oli siis järgmise saatelõiguga vahetub küll, tegevuspaik, aga peategelane mitte. Kaks aastat tagasi helilooja 100.-le sünniaastapäevale pühendatud üritustetsükli hulgas avati Kullamaal Rudolf Tobiase mälestuskivi. Öeldi palju häid sõnu, et teede iialgi ei rohtu tema mälestuspaikades. Seisime nüüd selle kivi juures. Õhtupäike oli juba võrdlemisi madalale laskunud ja varjud pikad. Aga ei ole õhtupäike selles süüdi, et saate viimane, lõika pisut tumedama, varjulisem tuleb. Kauni mälestusmärgi ümber on kaevatud kraav ja tõenäoliselt mitte täna ega eile, vaid hoopiski varem. See oli neljandal juulil. Võib-olla tänaseks on juba kõik korras kraavis muld ning mullas lilled. Kuid tookord jättis kivi ümbrus üsna nukra tunde hinge. Esimese matkapäeva lõpp-punktiks sai Kurgja Tallinnas kaasa võetud lihast sai šašlõkki ning reisiväsimusest sügav uni telkides, mis ööhämaruses kiiruga metsalagendikule püsti pandud. Kui mõnusat küljealust võis pakkuda pinnas, millesse enne meid seal lebanud palgivirnad olid sügavaid vagusid vajutanud võiks rääkida iga rännuline ise. Ja kui soovite veelgi täpsemalt teada, proovige värskelt küntud põllul järele. Aga meie ei nurisenud, et küllap oli hea olla. Järgmine päev aga jäägu juba järgmisse matkatundi.