Nädal tagasi algas muusikalises tunnis järjejutt, millest täna kuulete teist osa. Eelmise saate kokkuvõtte. Ühel kenal juuli hommikul stardib Tallinnast autobuss reisijatega, kes on kutsutud raadiomängu õige valik edukamate lahendajatena kolmepäevasele matkale Eesti kultuuriloolistes paikadesse. Türisalu pangal, kus omalajal asetses Hamleti filmiloss ja kus küsimus olla või mitte olla, on leidnud positiivse lahenduse olemise kasuks raudtorudest ohutusbarjääri näol tehakse põgus peatus. Tänu karjäärile reisijate arv ei muutu ning õige peatselt leiavad nad end juba Kloogalt kuusiku talu juurest mille ülemisel korrusel Konstantin Türnpu kunagi õige palju õige ilusaid laule lõi. Ajaratas käib endiselt ringi, kuid see on käinud ringiga enne päris ratta leiutamist. Ja ikka ainult see käris. Ratas on viinud inimeste edasi algul autobussi leiutamisele ning seejärel juba autobussiga sinna, kuhu inimene tahab või kuhu plaan teda viima peab. Seekord viib edasi Padise kloostri nii ja siin pudeneb bussile rahvas laiali, kes keldrisse, kes pööningule, aga kuhugi igaüks. Mõtteahel Padise klooster, lodijärve loss, Eduard Bornhöhe, vürst Gaabriel viimne reliikvia. Peeter Tooma tuletab lossi kadunukesele meelde meie pop-, filmi popmeloodiaid ja endamisi unistades laulu. Põgene, vaba laps. Tulevad esimene, teine, kolmas, ja nii edasi, kes keldris, kes pööningult. Ja eks olegi aeg, kummitustetunnine jääb siit vaid apilt poole maakera pöörde jagu. Ja siis on kasulik olla tollest süngest paigast võimalikult kaugel. Seda nad ette päevaplaan. Juba mõne aja pärast hakkavad helisemad aeglas Ants laikmaa majamuuseumis ühe ukse kohale riputatud Šveitsi lehmakellad teatades, et rahutu rännurahvas on jõudnud otsapidi siia, kust Haapsalu jääb vaid kiviviske kaugusele. Milleks aga kive loopida, parem juba sõita ning peatselt veerevad jutud siinsete kuulsuste Rudolf Tobiase, Cyrillus Kreegi, Roman Haavamäe, Ernst Enno, Peeter Esimese, Peeter Tšaikovski, Carl Abraham Kuniuse ja teiste ümber. Nende hulgast aga Rudolf Tobias võlub järgmiseks peatuspaigaks valima kullamaad, kus grupi giid Valve Jürisson meenutab, kuidas ligi 100 aastat tagasi Rudolf Tobiase oreliimprovisatsiooni usumeestes niisugust nördimust tekitasid. Et nad rahvahulkade tagasihoidmiseks oma jutlustes Tobiase vastu välja astusid. Niimoodi tahtmatult helilooja organisti populaarsust veelgi suurendades. On juba sügav öötund, kui jõutakse Kurgjale. Kahjuks pole need Kalevipoja künnivaod, vaid sügavale maapinda sooninud palkide asemed, mis jäävad telkide alla kiiresti üles otsitud metsalagendikul ja head und võivad üksnes need lubada endale kes suudavad oma kehakumerusi võimalikult paremini sobitada aluspinnareljeefiga. On need, kes norskavad ja need, keda norsatakse. Viimased ei maga ja hästi teevad, sest parim rohi unetult lamamise vastu on ülestõusmine ja yles tõusnud parim rohi igavuse vastu toidu tegemine. Hilised ärkajad ülistavad neid üliväga. See oli väga lühike kokkuvõte järjejutu esimesest saatest oli siin mõtetel kitsas sõnade lavar, tulgu siis nüüd vastupidi. Järgneb järjejutu, järgmine osa. Hommik oli tõepoolest imekena mis rääkida pampude kokkupanemisest või muudest elu olustikulistest tegevustest, mis kõiki laagrihommikuid üksteisele sarnasteks Jäärmsateks teevad. Ent alati jääb siis, kui pambud kuus hetk, et silmitseda sooja päikeselaike puude vahel või kala pojukesi jõe sillakivide varjus. Nii ka siin. Ja kui veel sadakond meetrit edasi läksime, leidsime üles ühe väga agara mehe elu jäljed. Carl Robert Jakobsoni elamu. Eks sellepärast saanudki Kurgjale tuldud. Jakobson oli põllumees, kirjamees, kooli mees, poliitikamees lehemees kõnemees, aga et suurel määral ka muusikamees, seda palusime rääkida majamuuseumi kauaaegsel direktoril August Mikul. Lisa ta kõikjal orkestri pillid on mänginud, tema panid aluse muusikaalasele kirjandusele igahommikute, perekonna brasiillased ja tal oli ülesanne satutaks midagi perekonnaga jõuaks sagedasti toomata ja tõi selle asemel tootja kooris jaksa. Westholmi kihelkonnakooli lõpetanud siis teatavasti seitse oli üks esimesi läti rahvakoostajad ja Taanis ka oma õpilastele seda edasi. Kui isa suri ja jaksan isa asemel Tarmo, siis ta ka juhatas Torma pasunakoori. Kuna see pasunakooriga esines peamiselt kirikus ja palvemajas, siis ei jaksa eriti see ei meeldinud, ta oli juba sel ajal jõudnud kiriku. Jakobson, nende perekond, eriti ka isa juba oli aga selle poolest haruldane erand. Sest oma selles raamatus mängib Tabraslasedan rõõmust. Seal juba Adam Jakobson ütleb, et eesti rahvalaul tuleb väga kõrgelt hinnata, seda juba mujal maailmas on ka tähele panema hakatud ja just eesti rahva seas on üks vägev laulu vaim, Leida Jakobsoni raamatukogus, suur raamatupood nii salgu pojalt ja Herder oli teatavasti üks esimesi, kes hakkas rahvalaulukorjamist sele säilitamist propageerima. Herderi teosed. Kohutuna olid olemas, et sinoreestidest trahv, laule seast andis välja noodiväljaande Vanemuise kandle hääled. Nagu näete, tiitel trükiti esimeseks Eesti laulupeoks, väljanikud kutsun siin on viiele Koidula luuletusele viisid loonud orelilooja Siinse häblemanni originaalkäsikiri. Muuseas seal mandril nõudsime siis muuseas oli neid on ka Jakobsoni poolt antud, samuti nagu on pime Koidula Jakobsoni poolt andnud sarnaman, on Jakobson öelnud, et tal on selle laulu viisi tee tulnud. Osses oleval kuni mäel jaksin sellest võttis kohe kinni ja siis pani kuni leili. Talviste elasemasid aastaaegade tants välja kaks noodiväljaannete Vanemuise kalda äärt, teine osa, kus on rahvaviisid sammud nii juba keedetud kujul esmakordselt trükitud ja oma koodi lugemise raamatu lauluviiside raamatu rõõmus laulja juhatas Tallinnas Reval ja laulukoori. Kui palju on külastajaid aasta jooksul kordia normaalselt töötada, saab siis külastajatest puudust ei ole. Rekordarv, üle 12000 aastaks käesoleval aasta-poolteise kuuga külastanud üle 4000 inimese juba käesoleval aastal on meil on olnud päili, kus on olnud ühel päeval kord päevaks 414 inimest ja samal päeval 14 ekskursiooni. Carl Robert Jakobsoni põrm pole tema viimast elukohast kaugel. Kodumaa muld on igale armas, aga pole palju neid, kellele on osaks saanud jääda ühte päris kodumullaga. Ja nüüd Vändra on rahvalikud ütlemised nagu Vändrast vorsti, Vändrast saelaudu ja laulu järgi peaksid kuskil siin Vändra külje all olema karud. Olgu vorstiga, saelaudadega ning karudega. Kuidas on aga Vändra juust tuntud eesti juustu nime all lebab iga piimapoeletis ja taganõudmist. Kui palju me siiski? Püüa tungida tänasele Andra majanduselusoppidesse, olgu see häid võimalusi pakkuvaks teemaks selle ala spetsialistidele, kes siin samuti hulgaliselt käivad. Kuulame, mille poolest on Vändra kuulus meie kultuuriloos. Mändra on üks huvitav maa kohakene Eestimaal, tema kultuuriajalugu on õige pikk. Võiks ütelda juba, et jõuab esimese laulupeopäevadesse ja veelgi varasemasse aega. Muidugi juba Vändrast läks meeskoor esimesele laulupeole Egloni juhatusel. Kui veel mõeldagi, siis Vändras Vändra ümbruses on elanud ja mis siin on sündinud, siis peaks kindlasti nimetama papa Jannseni ja Lydia Koidula kelle sünnikoht on mõni kilomeeter Vändra alevist eemal. Sinna on ka pandud mälestuskivi. Teekäijad seda paika kahe silma vahele ei jätaks. Vändra kooli ajalugu on omamoodi huvitav selles mõttes, et siin oli esimene eesti kurkum made kool, mis töötas siin õige pikka aega. Ja esimene koolimaja asus seal, kus praegugi asub maja, kus elas Mihkel Lüdig, siis peaks kindlasti nimetama särgavad, kui kirjameest ja räägitakse nii. Mudila olevatki. Tegelikkuses Vändra kirjanikega seosest tuleks nimetada kahtlemata Kalini suuburgi kelle kodu oli Vändra lähedal. Tema on eesti tütarlastega kooli asutaja, ühtlasi ka kirjanik ja suuburgide. Kodus oli paljude lähedalt ja kaugelt kokkutulnute kohtumisi Vändras. Seal olevat külas käinud Carl Robert Jakobson ja küllap teisigi veel. Nii et Vändra kalmistult tasuks ka lilli suuburgi kalmu otsida. Seda tähistab seal üsna kõrgesammas, mis on temale tänutäheks pandud eesti naiste poolt. Vändra inimesed on ka kaasajal oma kaugeid kultuuritraditsioone hästi jätkata osanud ja oleks täitsa asjakohane meenutada, et Vändras on praegu tubli mees. Noor Vändra kolhoosi meeskoor, kes möödunud aastal maa taidlejate ülevaatusel saavutas laureaaditiitli kolmanda koha ülevaatusel. See ei ole sugugi vabariiklikus ulatuses väike tunnustus. Teiseks peaks nimetama Vändra puhkpilliorkestrit. Vändraga seoses kahtlemata peaks peatuma Mihkel Lüdigi, kes elas umbes veerandsada aastat oma elust Vändras. On muidu ka Pärnumaa mees, aga Vändrasse ta tuli just vanaduspäevil 30.-te aastate keskpaiku kui ta juba tegelikult pensionile jäi, kuna siin ei olnud koorijuhti kohalikule koorile. Seda tööd oli siin varem teinud Peeter Laja, kes käis siin Pärnust ja see muidugi Talle osutus koormavaks, siis Mihkel Lüdig võttis kohaliku koorijuhtimise siin veel pensionipõlves üle ja töötas ka Vändra keskkoolis muusikaõpetajana mõnda aega ja üldse ta väga sooja sõnaga meenutab oma mälestustes Sandrat ja Vändra elu ütleb, et siin on küllalt rahulik ja meeldiv keskkond olnud ja ka head inspiratsiooni andnud talle loometööks. Kalmistu ääres ongi Mihkel Lüdigi kalm ja see peaks igale ekskursioonigrupile nagu meilegi peatuspaigaks kujunema. Kohtumist Mihkel Lüdigi ka mäletan ma ainult ühel korral korral, kui koorijuhtide koor käis külas Mart saarel hüppas saares ja tagasisõidul sõideti ka Vändrast läbi ja peatuti Mihkel Lüdigi akende all. Lauldi talle ka seal tervituslaulu ja vanameistri avas akna ja raputas rusikat millegipärast tervituseks, aga see oli nii vahva ja südamlik, et täiesti siukene meeldejääv kohtumine kujunes. Ma arvan paljudele tookordsest reisist osavõtjatele, sest ka vanaduspäevil Mihkel Lüdigi palju avalikkuse ees näha ei olnud. Hüpassaare on kuulsaks lauldud paljude paljude kooride poolt. Alati peab keegi meie jaoks midagi avastama. Kas ei leidu Eestimaal siis niisuguseid metsi ja rabasaari kõikjal ümberringi niisuguseid või natuke teistsuguseid, on seal suurt vahet. Ometi tulevad rännuhimulised küll busside, autode, jalgrataste ja jalgadega Hüpassaarde et otsida üles kasvõi seda kõverat kuusekest, mida Mart Saar oma jalutuskäikudel märkas ja mille alatiseks laulu elama pani. Vaatas seda kuuske ja sinu silmis saavad kõik puud hoopis teise väärtuse. Pole neid enam lihtsalt lauamaterjal või halud. Nad on nagu elavad olendid nii nagu armastatud helilooja neid tunnetas ja sinu jaoks teisest aspektist avas. Aga mida me üldse teame puude tõelisest olemusest mind näiteks sammastest ääretult hiljaaegu loetud artikkel puude omavahelisest hoiatussüsteemist, hävimise hädaohu puhul. See maja siin rada saarel on alati külalislahkelt kõigile avatud. Palun astuge sisse. Näe, mitu aastat pole siia saanud tulla, aga palju on selle aja jooksul muutunud, on nagu muuseum ja ühtlasi nagu inimeste kodu. Eks ta olegi päriselt koduga, sest selle katuse all elab Mart Saare õetütar Hilda Tomson. Kõige suuremaks uudiseks on Mart Saare vana koduorel. Perekonnaoreli ja selle peal saar õppis, mängivad ajutiselt, kui tema isa olla nii hästi improviseerida seal oreli perel, ta ütles nii, mina, isand näolegi saar oli ju haruldane improvisaator is nalja, aga isa ja vanaisa oli samuti oligi saatusi. Loodusliku hambel riik. Nii et oleks nemad võib-olla õppida saavad rasse. Muusikud andmetel, kus juurelvaremused, esindus 10 kilomeetrit umbes sel ajal, kui seda maja ehitati, siis vana maja lammutati maha ja lihtsalt see õelismisel orel ära siit ei teadnud, et toredast midagi haridust tuleb. Ja nüüd siis tütarannetes olevi tagasi saastast sinna ja tütar andis tagasi siis praegu televiisori ajastu ja keegi ei taha Ivanaarid. Ja see ongi ainuke orel, mis on järgi jäänud, mis toredatest need majad tühjaks jäänud, pikkused endised orelimeistrid elasid tühjad majad, korallid lõhutakse. Siin Hüpassaares. Mart Saar töötas peamiselt klaveri taga ja tema tegi klaveri. Teie tõenäoliselt olete ka nii mõnegi laulu saamislugu pealt kuulnud? Olen küll, ega siis, see oli niisugune, nii, eski oli igapäevane asi, seda Johan on nii eriliseks numbriks tehagi, sest et teinekord kui ta sai mingisuguse asja, hakkasin midagi improviseerima seal või tegema asju lihtsalt. Ühesõnaga, vaim peale tuli, siis ta istus otsaga vee taga ja mõnikord küsis, et vaata, kuidas sund neetikas Niirandavini panna, seal teinekord laskis laulda näiteks ükskõik kuidas seda häält kinni pidada, tema tahtis saadetisi kontrollide tehasesse, Tajaga nüüd joru. Isegi temal oli tähtis ainult see, et inimene oleks kindel, peaks viisi ja ega see polnud tähtis, niisuguse hääl siis oli, särutage, keesid segi, saba. Saare laulud sellepärast ka nii mõnusasti lauldavad ongi, et väga arvestas seda häältejuhtimise mugavust. Saar oli hädas just sellega, et kõiki alati hädaldas, et tema laulud on liiga rasked, öeldi talle, et miks sa nii raskelt kirjutatud Saar ütles, et ma ei saa lihtsalt tehagi küllaltki lihtsalt tehtud, aga just peeti väga raskeks neid lampi. See oli alguses saarlased, uudseid harmooniaid, sest koorilauljad on iseenesest võrdlemisi konservatiivne rahvas olnud, alati võib-olla tänapäeval siiski enam nii ei ole. Päevakoorid on hoopis teisetasemelisi. Kas veel on väga palju Mart saarel niisugust loomingut, mida ei ole siiamaani veel ette kantud, jah, on kindlasti kestemägi, ütles, et see oleks lihtsalt elutöö, kui läbi vaadata, need on, ei julge keegi oma peale võttagi näidet tiks, seltsimees Rumessen, siin ju tema nüüd on väga palju seal võtnud niisuguseid asju käsile, mis ei ole enne käsitlemist leidnud ta siin just paar nädalat tagasi siin abikaasa laulis siis mingisugust üks laul oli, mis oli esmaettekandes, mida seni olevat üldse lauldud, sest olla niisugune kriitika selle kiuste kirjutas, et Saaronises hirmsa laulu kirjutanud, mida üldse pole võimalik lauldagi. Laulistada. Sai laulda küll kaalule näiteks saarel oli ju siin tallel operograafoli ja siis sa ise oma väljaandega on palju koorilaul meil siin sai, ise sai trükitud aadliku töö oli vend, tegi noodigraafikat ja siis olime kõik siin ametis trükkimisega. Nagu pesu sai, kuivad noodid olid, ikkidestasid ületoalise tõmmatud nööri peale ja terved virnad ja järgi neid, sest et vähekoor oli, kes tellisid omal neid laule. Trik ise oma oma kulu ja kirjadega kirjastas praegu niiviisi kirjeldatakse töid ja asju või siis omal ajal ei olnud see kuigi lihtne, sügisest. Sellepärast seisis ka tema tööd niiviisi, et ega neid ei tulnud. Mis teile endale kõige rohkem saare lauludest meeldivad? Ei tea, seda on väga raske öelda midagi, mis näiteks temal väga ilusad laulud on põhjavaim ja näiteks tema ise oli väga liigutav sinna sünnipäeva istuma. Oma tütar Heli oli väike ja siis minu edena tulid pisikesed põnnid ja laulsid talle siis ukse taga. Giidid ihanis Saarilisest nii liigutatud ja ta ütles, et kõige ilusam laul vist ei viitsi kujundada temal noh, niiviisi sünnipäevatervituseks lauldud. Edasi meenutab Hilda Tomson, kuidas Mart Saar mitmesugustest võistlustest osa võttis, töötas kuni viimase võimaluseni viimistleda. Sama lugu. Hirmust põhjalikud ja ma hakkasin midagi tegema, siis ta pidi olema. Kas ta ikka oli niiviisi just täpselt kohe teada? Ega sa ei võinud öelda nii umbkaudu siis kui me läksime, triljoneid, töidsid, viinas õhtu hilja, mitte päeval ei saanud minema. Aga sel korral oli ju niiviisi, et nüüd pandakse sisekonto kinni ei saa sisse, siis elas postkontori juhataja härrast samas majas. Me läksime kas või kell 12 öösel sinna ajasime turgu täna tempel peale pandud. Siis ära läheb, nii et ikka öösel käisin ära saatmas näiteks niikaua kui veel oli aega, tähendab noh, pool tundi aega veel, ta ikka veel midagi muutis, abi, vaatased, käsidki Vannaneni. Kõnnid kodus tol ajal, nii et täpsust tuli veel rohkem õpilastelt nõuda, kui algul me arvasime, et kuidas tema üldse saab täpselt sinna näiteks kui me hakkasime, temal oli kusagile minna, siis ta tõusis juba ju poole öö, sellest hakkas habet ajama ja ennast sätime, viksime. No ta üldse magada ei saagi, kui ta peab, ütleme, kell üheksa tunnis olema, sest ta pidi ju kella kolme ajal üles tõusma sättima. Kuidagi ta läks ikka sinna. Eks udu oli niisugune juhus. Me tulime viljanist, tahtsime sõita rongiga Olustvere jaama, muidugi ajas habet nii kaua, et hakkasime siis tulema täpselt, ei teadnud rongimineku aega ja läksime siis sealt Viljandit tunnetasi valuojast üle tuli minna ja saime sinna Pärnu maanteele, kus rong läheb ju jaama on veel peaaegu kilomeeter maad, aga siis sealt on näha, kas läheb juba rong läks. Läksime tagasi sealt järgmine hommiku siis tõusis veel varem ylesse viitsis ennast seal ära ja me läksime siis nii hirmsa jutiga saarel, jumal tänatud, ometi kalossid, lapsusid jalas, nyyd ta sättis vahele, toppis sinna midagi paberit vahele, mina lasin ikka kaks sammu, jookse üks siis saime jaama ja nii vara, et veel ei müüdud piletisi. Ja meil hirmsa jooksuga tulnud saarel oli kaaboli käest ja hinges. Muidugi kõik Muningesid hoidsid naeru kinni, Latgesid tuli virvajooksupeo aeg on küll. Igapäevastes asjades rida külgavist nii võrdlemisi elu oli küll ja siis tema lihtsalt nalja kohe sai. Aga teisest küljest oli jälle visadus diapojaga minu arvates kõige heasüdamlikum inimene, keda ma üldse kunagi olen elus kohanud. Seda, mida oli paha inimene. Siitsamast maja tagant korjab iga meie grupi liige kimbu lilli. Neid kokku saab palju ja kui kogu grupp koos, siis väga palju. Hüpassaare lilli vanameistri kalmule. August Kitzbergi kutse peale sõitsime õhtuks Karksi mägedesse. Päike oli alla veeremas ja kaasa võtmas endaga teist matkapäeva. Kui päike ka oma soojuse ära viis, siis mõnus lõkke pakkus seda siiski küllaga. Huvitav. Kes praegu kella vaatab, märkab, kui palju saatest me aega varusime, tule ümberistumiseks. Sest jutt oli tõesti palju. Me keegi ju ei teadnud peaaegu midagi kaaslastest, kellega külg külje kõrval istusime. Ühine teekond ühendab inimesi kiiresti, nii et ühtpidi olime nagu ammused tuttavad aga iga kõiki nimesid ja kõiki inimesi ei osanud sellegipoolest eksimatult kokku viia. Kahju, et juba homme astub igaüks jälle oma rada oma kodu suunas. Riiesaikned sõnalanne, Kohila külanõukogu sekretär kui palju teil muusikaga tegemist muusikaga? Ei, rohkem laulukooris laulan, sega Carlone lahti, igapäevane töö on huvitav, ma ei oska praegu ütelda, ma läksin valimistest saadik töötanud, rohkem ei ole see nii uus tee, aga praegu tundub, et on hästi huvitav, ta on mitmekesine ja, ja palju on inimestega tegemist. MMA linnakombinaat Linda vanemraamatupidaja. Kersti pooleli ka ei ole see kohtumine esmakordne, ta on ka kunagi meil väga hulk aega tagasi külalisstuudios käinud. Kas ta juba tookord töötasite tõulinnukasvatajana? Tookord oli asi hoopis teises kohas, toimus mu tegevus, siis ma õppisin Tartu riiklikus ülikoolis, bioloogiaosakonnas. Lõpetasin, töötasin õpetajana, natuke aega kavatsen end iseloomule, see asi päris hästi ei sobi. Ja nüüd siis see elukeeris riis, moora põllumajandusse, juhtus nii, et pidin maale minema ja hakkasin seal tõuline kasvanduses tõela alguses sellektsionäär operaatorina ja neid pool aastat olen olnud tõulinnukasvanduse põhikarjabrigadir, lendude brigadir. Kuidas tõuaretus algmaterjal toodi aastaid tagasi Kanadast lennukiga transporditi kana tipu, valge legaalne tibumajandisse, sellest need selle baasil tehakse kohalikust, nii teatud määral tõuaretust munatoodangu suurendamise suunas põhiliselt käidud, kas sul võimalik ühendada näiteks nii, et saab ja priske kalaprae ja selle juure selle sõda, see kala on ka maksimaalselt munenud? Ma päris hästi ehendada ei anna, sellepärast et tavaliselt need väga head munejad, kanad tekivad olema ikka saledamad. Ja kui ta juba oma Priscuse on saavutanud, siis ta munatoodang ei ole kõige parem. Kuidas on muusikaga vahekorrad? No mina olen puht passiivne muusika, kuulaja, mitte mingisugust aktiivsust kahelt poolt ilmut aastaid tagasi laulsin küll kooris ja ansamblis, aga need ei ole nagu sobivat kohta, kus, kus sellega tegeleda. Meie majandis sisetegevus eriti kõrgel järjel ei ole. Aga kuulan väga hea meelega. Karlini viires Vaike, tartlanna kui vana sa oled? 12 sinu käest vist võib õppimise kohta küsima hakata kaks nelja lihastellitist, mis ained olid ja õnnista üle ja ajalugu, milliseid aineid üldse kõige rohkem meeldivad? Kirjasavist sportiga? Jah, mängin kar. Kas õigest valikust võtsid ka spordipärast osas ma olin sel päeval haigeid võtta, esimest kvartali esmajääks õhtul magama ja ärkasin ülesse midagi jäänud teha. Kaitses korvpalli harjutamas. Klaveritunnis käin, teatris, laulan, kui sul on müüdla palju tegevusi. Vaike pajuma, mina töötan hirmus pika nimega asutuses Eesti NSV Ministrite nõukogu juures asuvast Statistika keskvalitsuse vabariikliku arvutuskeskuse Kehtna filiaal ja allasutuses töötanud Rapla MEK-is. Niimoodi üldiselt muidugi tõepoolest selle nime äraõppimine vääris täielikult aplausi. Kui kaua te olete seal tegevuses olnud ainult kuu aega. Ametinimetus on mul küll vanem operaator, töötan arvutusmasinal arvestamisel töölistele palgalehti ja kontrolli, lao laoraamatuid. Põhiliselt kontrollarvutusmasinal. Arvutusmasinal pidi muusikat ka teha. Vot ei ole proovinud. Aga räägitakse küll. Nojah, aga kuidas ilma arvutusmasinate muusika tegemisega? Ei, absoluutselt ei tegele. Ei ole, kuulmist ka mitte. Ja lauluhäält ka ei ole, aga ma ei tea, kuidas õiged valikud juhtus, nii et ju see ikka see õige valik. Juhus. Kus te teate, siis teil kõrva ei ole, nagu te ütlesite? No ma ei tea, mul vend laulab üpris hästi ja isa laulis hästi, aga meie emaga oleme niimoodi kõrvale nagu jäänud, püüdsin natukene plaate kuulata, kas ma sain ja raadiosse tõsisemat muusikat nagu hakkasin ka rohkem ikka kuulamast? Küllaltki palju oli ju tõsise muusikaga tegemist ja oskan nagu paremini nüüd sellest aru saada või kuidagi mõista ja nagu selgemaks sai, minagi täitsin uusi lemmikolaadist, meeldiks. Lennuk lõpetasid koele, kuidas tunnistus oli lugenud, ta oli seitseel ja ülejäänud kolme ei olnud. Ja mis ained sulle peavalu kõige rohkem teevad? Botaanik ja mind ei huvita hästi. Vahetevahel siis muusikat ka kruvidega tehas? Jah, mul on klaver, äike kõigavanduslike klaveri taha. Mida mängisin Estaadiga põis, ise mõtlesin ka teinekord komponeerida. Vaikselt. Oled midagi rabanud? Ühe panin, aga ma ei oska. Pärast lugesin norra nooti, tulevik. Tungil Mognoosisaku oli mitu aastat juba neljaks. Linda pere mina töötan Tallinna vabariiklikus haiglas vanemraamatupidajana apteegis, nagu avaliku raamatupidaja töö on, seda teavad ju kõik, missugune ta on vägagi arve kaku taguda, mis paistab, et hea täpne töö, sellepärast et meie reisi ajal linnapere on peakokk ja perenaine ja see on väga hästi korda läinud siiamaani kõik Me oleme tugevasti juurde võtnud selle kõva toidu peal siin ja no aga mis tuleb siis pärast seda, kui tööpäev otsa saab ja pärast seda tuleb siis muusika. Mina laulan Haapsalu haridustöötajate naiskooris. Seal on kaks korda nädalas harjutused, tihtipeale käin kontserditel, teatrites on olnud ikka saabunemendid. Beethoveni ja Tšaikovski monumendid. Ilmselt teie olete sedasorti inimene, keda õige valiku abil ei olnud küll vaja tirida tõsisema muusika poole, aga kuidas on olnud suhted kerge muusikaga siiamaani? Minule üldiselt raadiost nagu meeldib kergemat muusikat rohkem kuulata kui tõsist muusikat. Nii vahetult kontsertsaalis, sümfoonilised muusikat, ma kuulan parema meelega, kui raadiost. Mareta Soovälileiba teeninud Tallinna neljandas keskkoolis kunagine võimlemise õpetajana võimlemine võib olla väga tihedas seoses muusikaga, kui näiteks tehakse kunstilist võimlemist ja niisugust asja, kas see ka teie huvialadesse kuulub? No see sõltub meist, kas ta on need koos muusikaga minu meelest ainult lasteaiani on see asi õigesti korraldatud, seal siis lapsed võimlevad muusika taktis edasi jätku juba ruumi, ei jätku enam klaverit. Ja nii edasi töötingimused lihtsalt ei luba, kuigi see oleks täiesti vajalik, eriti tüdrukute. Aga teie suhted, muusika, kas väljaspool võimlemisõpetaja tööd? Raadio kaudu kuulan niisama ja ja laulan kah, naiskond lendas Pärnu kuurortklubi naiskooris üle 13 aasta. Ja muidu, mis saadi, muusikasõber olete olnud samamoodi siis, kui on aega tõsiselt kuulata, siis kuula tõsist muusikat, aga kui tuleb muud tööd teha, eriti kui peab mõtlema sealjuures siis kergemuusika. Nii ametinime järgi täitsa meie ametivend peaaegu veel. Mis kaalutlustel see niisuguse eriala endale valisite? On see ammune hobi või muidu hobiks? On nimetatud või? Kodus ka need tööd on issand, mis töötab, mis ei tööta, mis ta tulevikus töötama hakkame. Ja niimoodi siis asi käib. Nii et see huvi tuli siis nagu koos sellega, kui hakkasid teadmised tulema ja teie enda muusikaline tegevus, milline see on? Seda palju ei ole, aga põhiliselt kuulamisega. Kui tahaksime, söövad, oskaks mõnda pilli mängida. Eriti ühte oskusi. Aga järelikult midagi siiski selleks teete, lihtsalt oskusi omandada, see jutt on mingi ümbernurga natuke kahtlev. Proovime teha mõnda klaviatuuriga pilliga, mängida proovinud. Kogu selle lintide rohkuse juures on juhtunud üks niisugune piinlik lugu, et üks väike intervjuu on hoopis ära kadunud. Leia sõidul oli kaasas ka Tiia Tamm Audru neiu, kes lõpetas sellel kevadel kaheksanda klassi ja samuti ka Pärnu lastemuusikakooli. Edasi kavatseb õppida muusika alal. Ja Peab ütlema veel seda, et Tiia pidas kogu õige valiku vapralt lõpuni vastu ja oli ka üks nendest, kes võttis osa meie stuudiovoorust. Rein Pärn on samuti meile juba õiges valikus varemgi isiklikult ette juhtunud. Tiia Tamme ja Külli nurgaga koos võttis osa õige valiku stuudiovoorudest. Ja ma usun, et see nimi on vist kõigile õige valiku kuulajatele meelde ka jäänud, sest üsna vähe oli niisuguseid voorusid, kus viieliste hulgas ette ei loetud. Milles see seisneb, tuleb viis saartel, on, et et ei ole vaja erilisi eelteadmisi, siis pehmelt öeldes ütleks nad, nad ei sega ka, kui nad olemas on. Ja et mul on del kuulad, nagu olnud aastaid juba elukutsega. Võib-olla sellepärast oligi need viielsematutel enam vähemalt praegu olen Kingissepa rajoonis Sõmera kopsutuberkuloosisanatooriumis nii-öelda klubi juures muusikaline juht. Juhendan seal töötanud siis kõiki neid inimesi, kes muusikaga tahavad tegeleda ja tegelevad läheduses on ka üks majand. Kes palus minu abi. Siis saab ka seal töötatud laulukool. Tähendab, seal on siis laulukoor, seda me juba kuulsime ja instrumentaal ansamblid, jah, instrumentaal ansamblid, vokaalansamblid, siis vokaalansamblites, naisansambel tegutseb praegu ja Sõmera ametil klubi meeskvartett sõnast kuulsamada tegevuslastest võib-olla mitte tänu minu töölevad. Mõelda ja praegu kasvõi kellega paralleelselt töötame. Ühes jaamas tuli selline kollektiiv praegu, kes pakub kõige rohkem suuremat loomingulist rahuldust. 10 aastat kukku laulnud poisid on suutelised ilma suurustamata öeldes laulma päris professionaalsel tasemel. Kristina Kallas teda nähes pika nimega apteegialases asetuses, seda peaaegu terve eluaegne apteegi ära töötanud, aga ikka koleda rehkendamisega, niiet ise mürki ei sega, ei seda panete kirja, kui palju keegi midagi sisse saab kirja pandud. Aga no kas niisugune apteegis töötamine tähendab seda, et inimene on ise alati väga terve või ajavad need aurutsel pea hoopis sassi? Ei oska öelda? Sassi ka just ei aja, missugune roll on teie elus? Muusikal on juba lapsest peast jubeda tegelenud, mänginud klaverit ja ja on mind juba lõpetatud juba kogu aeg muusikat armastama ja kuulama lapsena muidugi ikka tõsist muusikat. Väga nüüd nii abikaasa mõjul on nüüd muidugi läinud rohkem nii estraadi peale üle. Kõik tippmeloodia, kontsertide hoolega, käin ära kõik ja nii edasi. Aga kas te praegu ka ise aktiivselt musitseerite? Ei praegu kahjuks mitte. Kooris olen küll laulnud, aga klaverit ta enam ei mängi. No minu töö on riiklikus raamatukogus muusikaosakonnas põhiliselt. Käsi seisab töö korraldamises, et pöörata muusikanootidele raamatute heliplaatide helilintide abil. Jõuaks nende tarbijateni. Tarbijaid on palju, teie osakonnal, kolleegium, tarbijaid on üsna palju, tõesti, aasta-aastalt ikka saab rohkem olema. No põhiliselt muusika, koolide konservatooriumi üliõpilased ja õpilased. Vajus maha alles siis, kui kodune üsna vähe aega. Aga järjejutt ja seekordki pooleli. Kolmas matkapäev veel ees.