Kaks nädalat tagasi algas muusikalises tunnis järjejutt, millest täna kuulete kolmandat ja seekord viimast osa. Kõigepealt nagu järjejuttude puhul tavaks, meenutame eelnevaid osi. Neid, kes poole aasta jooksul usinasti õiget valikut tegid ja kolm korda viies saates kõige õigemini valisid, premeeriti kolmepäevase ekskursiooniga läbi poole Eestimaa eesmärk käia läbi üksjagu kultuuriloolisi paiku ja muidu ka mõnusalt aega veeta. Konstantin Türnpu vaikne ja üksildane suvekodu Kloogal. Ants Laikmaa kummaliselt erutav rookatusega loss Taeblas, kus kunstniku eluhõng on ruumides selgesti tajutav, ehkki ta ise juba üle 30 aasta puhkab maja lähedal pargis. Haraline kask nagu uks sulgemas kalmuni viivat kadakaalleed. Haapsalus veetis kogu oma viljaka loomingu elu. Tagasihoidlik ja muhe Cyrillus Kreek. Haapsalu oli koolilinn ka Rudolf Tobiase ele, tema isa kodus, Kullamaal aga lausunud Miina Härma, kuulnud noorukit orelit mängimas Mingega teie Peterburgi, kus kõik need suurvaimud asuvad ja saage ka ise suurvaimuks. 100 aasta eest ei olnud meie keeles veel sõna näidismajand. Aga see, mida praegusele sõnaga tähistatakse, oli juba olemas Carl Robert Jakobsoni mõtteis ja tegelikkuseks kujunemas Kurgjal. Kui palju esimesi vagusid suutis Jakobson künda meie tol ajal nii harimata majanduse ja kultuuripõllul? Vändra vana köstrimaja ase, kus kord jooksis lapsena kasteheinas põlvini Lydia Koidula Jansen omaaegne vilka seltsieluga hariduskolle. Mihkel Lüdigi viimaste aastakümnete töö ja elupaik. Hüpassaare Mart Saare sünnipaik meie muusikaluuga niisama lahutamatult seotud nagu üks JärvaMadise rabade keskel asuv Väljamägi kirjanduslooga. Kultuuriloo programmi põhipunktid on siis nüüd üles laetud, muid punkte oli veel, aga ega ühe tunniga kahte eelmist korrata ja uut pakkuda niikuinii ei jõua. Mis puutub muidu mõnusalt aja veetmise, siis siia hulka võib arvata lõkkeõhtud ja muhedat juttu, puhumised, vapustavalt hea šašlõki ja sõnulseletamatult maitsva supi, tee ja kohv veel pealekauba. Üksmeelse käegalöömise paksule valgele puudri korrale, millega kodumaa tuhkuivad teed katsid kõik, kes ja mis bussis olid ja niisama üksmeelse sääsevedeliku pruukimise. Ja et õige valiku 15 vooru polnud võistluslusti sugugi ammendanud. Seda kinnitasid seltskonna improviseeritud viktoriinid, mis sõiduotsi tublisti lühendada aitasid. Nojah, kes arvab, et nüüd on kõik, see eksib rängalt nüüd alles hakkab peale, sealt, kus eelmisel korral katki jäi. Suure-Jaani kuulsate kappide kodupaik buss seisma ja sõnajärg Valve Jürisson-ile. See oli nimelt 1853. aastal, kui Suure-Jaani seni üsna vaiksesse kirikukülla Haasus köster-koolmeistri kohale Joosep Kapp. Joosep Kapi haridustee oli kulgenud läbi Põltsamaa elementaarkooli, Tartu kreiskooli ja gümnaasiumi ja siis Valka siinse seminari. Ja nüüd peale seminari lõpetamist 1853. aastal oligi ta kõige esimeseks töökohaks Vormas Carl Robert Jakobsoni ja ta venna Friedrich Korneliuse koduõpetajaametit pidada. Seda ta tegi sel suvel, aga juba sama aasta talvel asus Suure-Jaani Carl Robert Jakobson Joosep Kapi väga sooja sõnaga meenutanud ja ka vastupidi ja nende suhted, tutvus ja sõprus kestid õige kaua nendel oli töös ja elus väga palju ühist. Nad töötasid Eesti kirjameeste seltsis Eesti Aleksandrikooli peakomitees Viljandi põllumeeste seltsis, kus Joosep Kapp oli presidendiks. Ja hiljem, kui Carl Robert Jakobsoni Sakalat välja andis, siis oli kapp ka Sakala kaastööline. Joosep Kapi käel. Ja tema seal töötamise ajal muutus Suure-Jaani väga palju sealsest kihelkonnakoolist, kus Joosep Kapp õpetaja oli. 40 aastat sai üks paremaid valla ja külakoolide õpetajaid ettevalmistav õppeasutus ja arvatakse, et Joosep Kapp on õpetaja olnud marguselt 200-le Eesti valla- ja kihelkonnakooli õpetajale. Tema pööras kihelkonnakoolis suurt tähelepanu muusikalisele ettevalmistusele. Joosep Kapi tegevus oli väga laialdane ka väljaspool seda kihelkonna kooli. 1862. aastal rajas ta kihelkonna koolmeistritest ja ärksamatest talumeestest 40 liikmelise laulukoori ja esimesel laulupeol oli see juba Tartus kaasa laulmas. 1871. aastal asutati Suure-Jaanis pasunakoor. Sellele aitas jalad alla seada Taavi toto Virkaus. Eesti pasunakooride isa isiklikult. 887. aastal pandi alus juba ilmatari laulu ja mänguseltsile Suure-Jaanis. Nüüd endise meeskoori alusel, moodustati seal meeskoori ilmatar. Hiljem sai sellest segakoor ja selle dirigent oli ka Joosep Kapp. Surmani väga suurt tähelepanu pööras ta sihukesele suurele muusika harituslikule tegevusele laulukooride vaheaegadel ja harjutuste käiguski. Palju rääkis ta oma lauljatele suurtest muusikutest. Beethovenit, Bachist, Mozartist, Haydminist paljudest teistest. Siis räägiti ilmatari seltsi koosolekutel Karl August Hermanni üleskutsest Eesti rahvaviise koguda ja tõsteti üles seltsimaja ehitamise küsimus. Joosep Kapi algatusel pandi Suure-Jaanis alus ka Suure-Jaani muusikapäevade traditsioonile. Joosep Kapi pere oli väga suur. Temal oli 15 last, nendest täiskasvanuks said kaheksa ja oma mõtteavaruse ja niukse. Erksuse, energia ja armastuse muusika vastu pärandas Joosep Kapp põhiliselt kahele pojale nimelt Artur kapile ja Hanscapile. Artur Kapi sai meile kõigile hästi tuntud silmapaistev eesti muusik Hans Kapp võib-olla on vähem tuntud ja tema tegevus piirdus põhiliselt Suure-Jaanis muusikalise elu juhtimise ja koolmeistri ameti pidamisega koolmeistriks oleku aegu. Ka elav tegevus ilmatari seltsis korraldati palju kontserte. Hiljem sai ilmatari seltsist haridusselts ja selle tegevus laienes väga palju segakoori kaastegevusel peeti Suure-Jaanis väga palju kontserte ka teiste nimekate eesti interpreetide osavõtul. Ja nii on näiteks Artur Kapp jooja, Joosep Kapi poeg olulise tähenduse andnud ilmatari seltsil ka enda kujunemisele ja nimelt niimoodi meenutab. See oli 1891. aasta suvel, mis ta augustikuu alguses kui Miina Hermann andis Suure-Jaani kirikus orelikontserdi Suure-Jaani laulu seltsil mattarzegaguri kaastegevusel ja minu isa Joosep Kapi juhatusel. See orelikontsert oli suure Taanis minu mälestuse ja kuulmise järel vist esimene kogu selle kiriku ajaloos, et minu isa minule juba seitsmeaastaselt näpunäiteid andis. Klaveril, seega mind ettevalmistas muusika alal töötamiseks mõjus Miina Hermanni esinemine Suure-Jaani orelil selleks otsustavalt kaasa, et minust sai orelimängija. Pärast Miina Hermanni ärasõitu Suure-Jaanist hakkasin isa juhatusel suure hoolega kirikus iga päev orelimängimist harjutama. Et 20. augustil isa seltsis sõita Peterburist, kus asusin konservatooriumisse. Kõige selle eest võlgnen tänu Miina Hermanni lei oma isale, tolleaegsele sureani, Kanterile teine Suure-Jaani lähistelt mees. Mart Saar on sammud tee ilmatari seltsi väga tunnustavalt märkinud. Tema ütleb nii. Ilmatari seltsi korraldusel kuulsin ma esimesi hea sisulisi kontserte. Minu vaimseks isaks ja teenäitajaks sai hingestatud muusikamees Hans Kapp, kes hiljem suunas mind muusikat vaat õppima oma venna vaimustatud ilmatarlase Artur Kapi juurde. Viimane avas mulle tee Peterburi konservatooriumi järgneval raskel, aga huvitaval teekonnal oli jälle ilmatar, kellega olin pidevalt kontaktis mulle vaimseks ja moraalseks toeks. Ta on nagu teetähiseks, mille juures ma sageli peatuseni oma teed valides nõu pidasin. Ilmatari selgub, tegutseb tänapäevani laulukoori näol. Edasi. Järgmise põlvkonna näol Villem Kapp kui Hans Kapi poeg on väärikalt Eesti muusikat edasi viinud ja väga truuks oma eluajal olnud Suure-Jaanile. Temal oli seal maamaja kodukoht, kuhu ta tihti pöördus, eriti suvevaheaegadel jagus. Ta kirjutas ka kindlasti tõhusa osa oma ooperist Lembitu. Praegu selles majas, mis oli Villem Kapi koduks Suure-Jaanis on kappide muuseum. Kus on kokkuvõtlik ülevaade nendest Suure-Jaani tehnikatest meestest. Meie kahjuks seda kokkuvõtliku ülevaadet ei näinud, sest muuseum oli tõenäoliselt kohaliku laulupäeva tõttu suletud. Kõndisime siis edasi mööda vanast kirikust, mille orelil kõik appidest. Muusikamehed on nii palju mänginud. Siinsamas on kalmistu, kuhu on maetud Joosep Kapp tema pojad Hans ja Artur ning pojapoeg Villem Kapp. Joosep Kapp oli äärmiselt populaarne rahva hulgas ja tema laialdane tegevuse populaarsus kutsus väga palju meelekibedust esile pastor Speeris. Ja pole siis ka ime, et kui peale Joosep Kapi surma tema õpilaste ja sõprade algatusel püstitati tema hauale ligi viie meetri kõrgune obelisk ja Pastor Speer, kes küsimuse esitas, miks siis kapile nii kõrge mälestussammas vastati temale et pole viga, kui õpetajahärra sureb. Ehk siis panime väiksema Pastor steeri ja tema hauakivi vastu me huvi ei tundnud. Pole tema ju meie kultuurilukku mingit positiivset jälge jätnud. Küll aga jätkus, hüppas saarelt korjatud põllulilledest suur Kint iga kapi hauale ja naabruses puhkavale Mart Saarele kelle hauakiviservale raiutud kuusemetsakontuurid on nii sarnased, hüppas saart ümbritseva metsapiiriga. Suure-Jaani kalmistule on maetud ka muusikateadlane professor Juuliks vaks ja Johann Köler kõrge monument kunstniku püsti, balleti ja pintsliga paistab kaugele. Meie tiivib Paistu poole. 13.-st sajandist pärineva kiriku kõrge torn on heaks orientiiriks, et teha õige valik mitmete võimalike teede vahel. Ja meil näkkab üsna pea, saame sellest kõrgest tornist imetleda Mulgimaa loodust. Vaade on nii avar, et viljandigi paistab. 34 aastat oli selle kiriku pastoriks luuletaja Jaan Bergmann. Paistval Priidišeebelmanni töömaa 31 aastat oli ta siinse kihelkonnakooli õpetaja ja pööras suurt tähelepanu laste muusikalisele kasvatusele. Nagu koolmeistrit tol ajal sagedasti nii ka oli Seebelman ühtlasi kirikus organistiks. Nüüd saame seda orelit lähemalt silmitseda ja käega katsuda Ki, millel Seebelman omal ajal olevat väga kenasti improviseerinud. Ta mänginud hästi ka tšellot ja klaverit. Esimene eesti muusikas Peterburi konservatooriumi jõudis ehkki õppis seal vaid ühe aasta. Leebe ja ladusa mehena ning hea muusikuna oli ta tunnustatud autoriteet kogu Viljandimaal ja temale käinud kooride ette laulmas kogu maakonnast. Tema enda asutatud paistusega koor Heli tähistab aga viie aasta pärast sajandat juubelit. Muidugi ei, jätame käimata ka surnuaial, see on sel reisil seitsmes juba. Mis parata, ka igavesti elavate teoste loojad ei ela ju keegi igavesti. Lilleõied jäävad meist maha. Kaunimad laulud, mida helilooja kalmu juures laulsime viis tuul lendu. Koosseisult oli meie koor, laulupeo ühendkoori moodi, mees-nais- ja lastekoor kõik koos. Aga publiku ees esineda siiski veel ei tahaks. Sellepärast last saates laulavad teised. Kui mõelda 19. mingi teise poole peale, siis tol ajal tekkis suur tüübid majandusliku iseseisvuse, hariduse, rahvusliku sõltumatuse poole. Ja sellega seoses loodi palju organisatsioone, mäletame emakeelse keskkooli loomise mõtet. Aleksandri kool pidi see olema. Esimene üldlaulupidu peeti ära. Organiseerimisel oli Eesti kirjameeste selts. Jakobsoni tegevus oli väga aktiivne. Üks koht, kus väga elavalt sellele kaasa elad ja löödi, oli Tarvastu. Siin. Köstervjueeneri juhatusel oli asutatud kihelkonna raamatukogu, tegutses mängukoor, tehti näitemänge. Tarvastu mees korjuva saavutas esimesel üldlaulupeol võistulaulmisel kolmanda koha. Ja üsna Tarvastu lähedal on üks paik kust on üsna naabertaludest võrsunud kaks nimekat inimest, nimelt Andres Remmit vaigu talust Kuressaare vallast ja Aino Tamm. Kid Silk, võeti osa laulukooride tööst ja lauldi väga palju kodus. Näiteks Aino Tamm meenutab, et juba tema vanaisa, kes olevat kuldkollaste lokkidega mees olnud olevat naabri saunas külapoistele lugemist õpetanud ja tema isa olevat peale kuuekümnendat eluaastat üle 100 ilusa lauluviisi loonud ja hiljem Aino Tammele abiks ja nõuks olnud rahvaviiside töötlemisel ja viimistlemisel. Ja Aino Tamm on ühe isa laulu nimelt elavatele ka oma kontserdikavadesse lülitanud. Andres Remmiti kodus vaigu talus, kus oli samuti palju lapsi, oli isa samuti suur kirjatarkuse sõber laenas väga palju raamatuid ja ostis neid ka ise, luges neid ette oma perele ja naabritele ja ema olevat teadnud väga palju gaasitamis laule. Mõlemad lapsed, nii Andres Reinik kui ainutamm on meenutanud kumbki oma mälestustes Carl Robert Jakobsoni surma. Kui erakordset niisugust üldrahvalikku kaotust, mida nende peres nii lapsed kui vanad väga tõsiselt üle elasid ja rennid ütleb, et siis tundus nagu kõik kadunud olevat. Kes meist seda lugu ei teaks? Sõidame laulus tuntud paiku otsima, see pole raske. Tarvastu Kärstna tee ääres on korralikud viidad, mis näitavad kätte õige suuna ja kauguse. Sõidame, sõidame ette, nähtud maa ära ja siis küll ei tea, mida edasi teha. Kui poleks läheduses heinavedajaid, kellelt küsida, siis ehk jääkski otsitavat paigad leidmata. Rannik oli luuletuse loomise aeg umbes kolmekümneaastane ja juba siis kirjutas ta lohk ja Saarsanud teisemasse ja nägema uut hoolsa käe. Aga paraku on siin hoolsast käest seekord küll puudu jäänud. Oleme sovhoosi suure sigala ees, mille ümbrus on õige laokil. Kärssninad Ehconhoolsates kätes. Nii palju hoolt ei ole, kellelgi ei jätkunud, et siinsamas üle tee põlispuude peidus olevale veel üsna kõbusale talumajale mälestustahvel seada. Mis kinnitaks, et see on ikka tõesti kitsi tamme. Seesama maja, kus sündis Aino Tamm Aino Tamme haridustee algas seitsmeaastaselt ja läks läbi Kuressaare valla kooli, Tarvastu tütarlaste kihelkonna kooli Viljandisse lilli, suuburgi, tütarlastekooli, kust ta sai ka natukene esimest muusikalist haridust ja edasi, muidugi täiendas ta ennast Peterburis. Sealt edasi juba läks Saksamaale, Itaaliasse, Prantsusmaale. Ja algas ka varsti tema kontserttegevus. Oma esimese kontserdi andis ta 1891. aastal Eestis paistust Põltsamaal, Paides, aga juba 1900. aastal esines ta Pariisi maailmanäitusel kus teenis hõbeauraha. Aino Tamm. Esines nii kodu- kui välismaal. Väga palju eesti rahvalaulude tutvustajana. Ja need vist võttis ta küll lausa kaasa sealt oma kodust kitsi talust sest ta kirjeldab, et kui ta oli kaheksa-üheksa-aastane tüdruk, siis õdedega koos neid oli perekonnas kuus tüdrukut laulsid nad karjas käies ja püüdsid isegi mitmehäälselt laulda ja ta ütleb, et see väga tuntud lauliku lapsepõli on ka niimoodi nagu kokku seatud seal karjapõlves, kus vihmane ilm on siis nagu tinginud selle laulu nukramad lõigud. Kui taevas selgeks läks, tuli viisi hoopis rõõmsamaid intonatsioone ja lõpuosas see tore lõõritamine seal siis kägu palju kukkus. On päris ilusa ilmaga sündinud laul. Tammede perekonnast on võrsunud veel teine nimekas eesti muusik Jaan Tamm, kes töötas Peterburi konservatooriumi professorina hiljem ka Eestis. Tema oli väga tunnustatud metsasarvemängija, nii et sellest perekonnast on juba Eesti kultuurilukku läinud kaks nimekad muusikud. Otsime üles laulus, teada paigad, küllap see on rida saar, see piirikese mägi arvame. Lohk ja lai kivi maapinnaga tasa on kindlasti needsamad. Aga kus on vaigutalu luuletaja Andres fänniti sünnipaik nagu teeviit suure maantee ääres lubas. Lähen otsima, sest taamalt paistev tihe puudetukk viitab talule. Rõõmus üllatus. Leiame siit rohtu kasvanud vundamendi kõrvalt metsistunud aiast ilusa mälestuskivi. Ja kurb ka, sest võib-olla igaüks ei tihka oma pead sigalast läbi ja üle heinamaa marssida. Mingit viita ei ole. Tiitki ei ole. Endises vaigu õues on tohutu kask. Ehkki torm on ühe küllap kõige kõrgema haru maha murdnud, ulatub see peaaegu kõigist teistest puudest üle ja looduskaitsemärk on ka juures. Vaigutalu perepoeg Jaan, toonud metsast suured, aru, kaaseid istutanud maha ja öelnud siis tüdruk Anule, see oli Reniti tulevane ema. Kui see kask kaduma läheb, sest saatsid talult mehele, aga kui ära kuivab, sellest seisa. Tüdruk muidugi häbelikkusest ajanud vastu, et liigutab kasepaigast ära. Aga kask läinud siiski kasvama ja kasvas nähtavasti hästi suureks, kindlasti sama tugevaks ja sama jõudsalt kui see tugev üksmeelne perekond seal oli. Müülit tee meid juba üsna Võrtsjärve ligidale siis tuleb sild ja juba jääb järg meist vasakule. Niisiis oleme Tartu-poolsel kaldal ja teeniuka talu poole, kus veetis oma viimased eluaastad Aleksander Läte. Teeviidad mälestustahvel memoriaaltuba kõik niiet aina kiida ja lahke perenaise salme süüdi, mõnus jutt. Kui siia tuli 44. aastal, läksin minalehine jälle, läksid teda ka KMA lataka kaema. Väetised Rain Sarneki pinimusid põrgust ära, niuke põrguks, isegi Meie pommitamine seal ja märlik tulijaga Prinlama läegadel. Muga üten vihmamantli käega käeppel jääkedge tuli, tere kõik jai maha, kõik jäi maha. No siis karter ja kõike ja siis oli mul alles rikk sugulane, leinatu helist, meil meil siis telefon helist telefoniga, et tulge linnalätte korterite sisse murret, kus ta oldi ja. Kena käsikirjatark, niitsin ta sisse, murdmas lähe. Meil on telefonil seast küll seletas võtta ja siis nad ei teinud käsikirja kõikjale, sealt. Nii läte oli siis hästi suur sõber ka Karl Eduard Söödi. Ja suur sõber Karl Eduard süüt käis aru sagede neli aastat, mis ta siin oli, armsaketi siin teda külastame. Meil siin alloja. Tänagi. Kas nad koos laule ka lõid vä? It's lauli koduliigat sisse mul ei ta kambaga kirt, reisime Helve ja, ja kus ta säilitada mäe? Laula, mis praegu Elva muuseumi, mis siit teie läte, teie lauluviisi siin ja vestleme, pidamine, laul oli, koduigatsus, olid rännu päälkiri. Aga kuidas siis te lähete, oli taimetoitlane? Oh, sain hakkama kahtima ju muna ja, või, ja siis oli talu käändia siiani piim, piim, muna, võidu, Vena pidati vaderid tonni. Ja oligi niimoodi vahest. Ma ei tea, kui Sally Castaneda hernesupiga leidsite seal endal sõprus õppisistidele liharaasukese sees ja tuleb Lõskatal linnummanud. Salmeli saadik oli seen ja mina ütled jah, onu, ma, ema tollesama potiga kiitse. Sinule ka. Haiga seda tervist iga pildi taga. Hitlused kastasin ammuku vara olla täiega tervislik, joosta. Vot kinkimine olla ka vääga tervisele kasulike. No ta ikkagi elas väga kõrge vanuseni ka välja, nii et küllap see kiikumine kaasaid Lennuväge Maidlejad, tervist, igapidi ta käsi, seegi käijaid jalutamisega ja igapäi, ta käis kolm kilomeetrit meilt mõtsa võttas Sultibele suurtidelt mediatiinid sisse ja meeli jälle. Just kolm kilomeetrit jalgrattaga taara mõõtne omava toda käis ta iga ammukute ingver. Aga tema oli niisugune täpne mees, kes igal hommikul täpselt tõusis ja. Jah, oli küll Lägedat selliselt ammukunideks vähemalt kelm pulsikell sai ikka üleven taimla küll vahel nõrgus endile pikut jälle veidikene puhata. Aga õhtul siis läks jälle varem vä? Jess lähe talitsake Palogim maigu, nii ikka kümneigu suvitsionaal. Lätte vend Sprenklejate, tema tegi klavereid, lätte mängis siis venna tehtud klaveri peale. Jah, mängisime. Aga ega siin ei ole linnad ette. See klaver on siis viimane, kus lätte oma viimased laulud lõi. Nii et laulu teie selle tabelit välja ja siin-seal on Narva mängisin ja kihutajaid mängisid. Mul on näiteks väike palve, et kas ma tohin sellesama tema klaveri peal lüüa. Kes teda siin veel vaatamas käisid? Hääl Webriin, jälgine õnnesaks käis tema kaits, kõrv Tamagaariga terve tooriga teda külastama on siis laulsime siin ja kõik ja Pedamine tuli, vaikne suvine Stalin tainaks mõnima. Kate autoga, sest muidu latsivakesini Tarzaketi ja suure lauluga küla oli küll. Nii ilus, oli ta. Laule, ülendati õnge. Mis teile kõige rohkem lätte lauludest meeldivad? Düna esivahel laulsin kaheten mõnda laulu. Kui ta mängis, esid laul, sega hidden. Siis sai niiskullaldesse. Päevatera hakkab taevakaarel allapoole veerema ja see sunnib meie bussirattad Tallinna poole veerema. Kolm päeva saavad otsa ja paljudel veel Tallinnast vaja tükk maad edasi sõita, et koju jõuda. Palju toredaid kohti oleks tahtnud veel läbi käia, aga eks jõuab uus hooaeg uute nuputamistega niis jäiks, tuleval suvel sõidame jälle. Igatahes seekordne reisiseltskond lubas küll, kui üks mees kaasa mängida, et järgmiseks suveks jälle reisi pilet lunastada. Ja soovitame seda kõigile teistelegi asjahuvilistele, sest ükskord näha on parem kui üheksa korda kuulda.