Eelmise saate lõpul jäi seltskond mõnusasti telkides Peipsi kohinat kuulates und ootama. Kuni muidugi tuli ja õige head. Aga kui hommikusöögi ootuses kaarti uurisime, siis osutused Peipsi kohinal küll ainult mõtteline. Liiga kaugele jäi meie kena staagrigancast see suur veekogu, aga ega siis midagi. Suund sisemaa poole oli päris õige. Järgneja teatus, punkt väedlere jäi niimodi tubli tüki lähemale, kui arvasime. Suurelt teelt väädvere koolimaja poole astudes jäi vasakut kätt lausa lillepidu. Lupiinid aina lopiinid, hele, valgestume lillani üle kõigi vahepealsete värvitoonide. Vana koolimaja, suurte puude peidus, oli kenas korras mälestustahvlid siinsetele suurmeestele seinal. Läbi akna nägime läikivaid pasunaid, aga uks oli kõvasti lukus. Rakvere koolimaja on mitmes mõttes eesti muusika ajalukku läinud meie eesti pasunakooride isa David Otto Virkaus, kes oli siin kooliõpetaja ja pani aluse eesti pasunakooridele möödunud sajandil on pärit siitsamast lähedalt, ka temal olid head sidemed saksa firmadega, aitas kohalikutele pasunakooridel tellida pasunaid, siis ta kutsus tihti enda juure pasunakoorijuhte andis neile instruktsioone, kuidas takti lüüa ja kuidas pasunakoori organiseerida ja ja nii edasi ja nii edasi. Samuti võttis ta hobuse suvevaheajal ja sõitis Eesti teistesse nurkadesse, kus ta juba koha peal siis käis mehi ergutamas ja pasunamängule innustamas bankerdanud pasunaid täis ja muidugi näitas kohaliku telemeestele niisugused pildid on, kuidas neid mängida tuleb ja võib-olla andis seal pasunadki Coheni näidiseks. Mehed tulid, imetlesid neid esialgu vaatasid, kust otsast seda tuult sisse tuleb puhuda. Võtsid pasuna käte ja nullist peale hakkasid harjutama ja varsti oli pasunakoor juba valmiski. Kusjuures kõige huvitavam on see, et kogemus ei olnud ju kellelegi leiunud. Pillimeestele on tal kogemusi, ka eeskujusid ei olnud pasunakoorijuhil. See tuli kõik Taavi totu virk kausil ära teha. Sajandi lõpuks oli Eestis juba 100 pasunakoori, umbes milles oli lõviosa siiski taavi totu, virk kausil. Peale selle jätkus tal aega ka põllumehe tööks. Räägitakse, et Carl Robert Jakobson isegi olevat käinud tema juures šnitti võtmas kuidas põldu harida ja nihukseid põllutöömasinaid tuua ja kuidas ta seda kõike jõudis, muidugi, see jääb meie põlvkonnale saladuseks. Pirkauside perekond oli üks neid muusikute perekondasid, kus isad ja pojad ja vennad tegelesid kõik muusikaga vähegi vere muusikaelu muidugi sajandi lõpupoole võttis veel uusi joonigi, sinna asutati ka keelpilliorkester, kus mängisid siis kohalikud pillimehed ja me teame ka, et sajandi lõpupoole juba laulupidude kavaski olid keelpilliorkestri, mängin ette, ka keelpillimuusika hakkas arenema ja siin kah oma teened on muidugi Väägverel. Teine mees, kes otseselt David Otto Virk ausalt tõuke sai muusikaks oli tuntud. Juht käis siinsamas Väägvere koolis, kus David Otto Virkas oli õpetajaks. Ja muidugi David Otto Virkaust tegi oma kihutustööd ka koolilaste seas, nii nagu tavaliselt muusik entusiastid teevad, otsisid järglasi oma pillimeestele ja pakkusid poistele Pille ja tutvustasid neid ja tale Antiga pasun pihku, mida ta siis harjutas kodus ja nii kaua, kui ta hääled sisse sai ja lõpuks ka pillikoori vastu võeti. Hiljem aga nutijuht loobus pasunast ja soetas endale hoopis toekama pilli kontrabassi. Ludvig juht olevat noorest pärast juba sisendanud endale mõtet, et temast peab saama üks kuulsus või suurus. Ja seda sihti pidanud silmas järjekindlalt ja erakordse visadusega. Juhan Simm kusagil kirjutab, et nad elanud Ludvig juhiga Tartus ühes korteris. Ja Luutlik juhtunud lauset oma mängimisega, sest igal vabal minutil harjutama Ta kontrabassi ja enamuses ikka öösiti, kui majarahvas juba maganud, see kontrabassi tume müdinse kostis muidugi läbi mitme maja korruse ja terve maja oli sellest häiritud ja tulemus oli see, et Ludvig juht ei saanudki kusagil korterid söömisest olevate vähe lugu pidanud. Et see kontrabassi harjutamine olevatele olnud kõik see elu. Tal olid ka suurepärased eeldused selle suure pildi jaoks, teise oli suurt kasvu, suur käsi oli tal. Ja muidugi Anne ja lõpuks kolossaalne töö. Ludvig juht, kui avati 1009 19-l aastal Tallinnast muusikakool siis juht oli seal kahjuks õpetajast. Aga ta oli ka rahutu hing tai püsinud kusagil paigal ja ta läks Tallinnast ära. Varsti. Ta seikles veel Riias ja Helsingis ja Londonis ja Saksamaal ja ja igal pool endale teed rajamas. 30.-teks aastateks oli lutid saavutanud kolossaalset kontrabassitehnika ja mehed, kes seda kuulnud on, räägivad, etta, mänginud kontrabassi sama ilusti pehmelt nagu teised mehed tšellot mänginud. Ja samuti ületanud ka tehnilised raskused sama kergusega, nagu seda tehakse seal olla ja viiulilgi. Ta andis ka Eestis kontserte pidevalt siin, kuni lõpuks kolmekümnendatel aastatel ta võttis kätte, läks ära Ameerikasse, kui teda paar korda oli bostoni filharmoonia orkestri dirigendiks, Savitski poolt välja visatud. Sest niisuguseid käis ju seal palju, kes tahtsid õnnistust saada kuulsalt orkestri dirigendile. Kui ta välja visata, siis teisest uksest tulnud ta jälle sisse ja niimoodi kuni lõpuks dirigent lootuses, et Ast lõpuks lahti saab, sellega ta laseb tal mängida. Ja kui ta oli ära mänginud, siis ta muidugi oli hämmastunud olnud sellest tooni sellest tehnikast ja kõigist mis olnud midagi erakordselt, jah, nii ta võetudki vastu siis bostoni, orkestri kontrabassimängijaks, palk oli tal erakordselt kõrge määratud, seal esines Ameerikas väga palju ja ühes leheartiklis mis tahes ja kudumale kirjutas rääkiski, et tellimusi on nii palju, et ei jõua neid ära täita. Kuidagi. Eks ta oli omamoodi ka sensatsioon, sest nihukest pillisoolo pilina ei olnud ju harjutud nägema ka kodumaal, ta käis pärastki veel siin esinemas ja muidugi ka siin oli tal samasugune menu. Kahju ainult, et ei ole säilinud vähemalt meieni jõudnud ühtegi plaati, kus oleks ka tema mängu kuulda saanud. Kuulame siiski kontrabassi nii-öelda juht pilina, kuigi mängija ei ole Ludvig juht, vaid Aare Suss, kes esitab praegu fragmendid Eduard Tubina kontrabassikontserdist. Tartu juba paistab esimeste laulupidude linn, meie kultuuri häll ja süda, mida Tartu meie kultuuriloole on andnud, seda ei jõua ära rääkida, ühe ega isegi kolme saatega. Tuleb teemat piirata. Valime sajandivahetuse tormilise aja. Sõidame praegu läbi Miina härma nimelise kolhoosimaade teedeid käänaku. Linn peidab end veel korraks metsa taha. Ja meie teeme väikese kõrvalepõike suurelt teelt endise kõrveküla koolimaja juurde, kus 112 aastat tagasi sündis meie esimene naishelilooja Teeviit juhatab suuna memoriaaltahvel, kinnitab, et oleme õiges paigas. Mõne aasta eest oli siin ka lõikemuuseumi ekspositsioon. Nüüd seda enam ei ole. Maja praegustel elanikel saame teada, et kõik selle piirkonna kultuurilugu puudutavad materjalid koondatakse Laekvere koolimajja kuhu tuleb siis päris muuseum selle ümberkorralduse tõttu siis olidki veel praegu uksed suletud. Tartu muusikalise ärkamine algas kusagilt möödunud sajandi lõpust, kui siin Miina Härma lõi oma segakoori, mis sai Eesti üheks niisuguseks esinduslikuks kooriks segakooriga ta esines palju kordi väljaspool Tartut ja Tartu saalides ja kirikutes. Ja muidugi juba uue sajandi alguses, kui siia tuli tobias. See langes juba noor Eesti rühmitusega. Nii ühte aega pärast Tobiast tuli Mart Saar, järgnes kohe Juhan Aavik. Siis veel pärast hiljem kreek ja nendega paralleelselt tegutses veetsin Lennart Neumanni, kes oli suur muusikaentusiast ja nii edasi. Kuuenda sajandi alguses Tobiase alustanud muusika liikumine, mis oli suunatud juba, nimetatakse saksa orientatsiooni vastu heliloomingus interpretatsioonis ja kõikides esteetilistest punktides kus taheti otsustavalt lahti murda ennast saksa eeskujudest ja luua Eesti rahvuslikul pinnal võrsunud muusikat. See protsess oli muidugi väga raske, sest ei olnud ühtegi näidet ees, kuidas seda luua, seda muusikat olid küll head vene eeskujud selleks olemas ja vene Peterburi koolkond muidugi oli seal ühteteist antud, jääks nende teadmiste varal muidugi sellele tööle digipärast tobias äraminekuid jäigi Mart Saar, selle liikumise hingeksin ja kujunes üks rühmitus siis tinglikult võiks seda öelda ka omamoodi eesti võimsaks rühmaks, kuhu siis kuulasidki Mart Saar, Joan Aavik, Leonard Neumann, lätte oli selle rühmituse suur toetaja ja mitmed teisedki. Ei. Metsa. Metsa. Metsa rahuneb see metsa. Me oleme siin Viljandi tänava otsas. Siin seisab üks majakene. Vanasti oli siin Eesti üliõpilaste selts oli. Siit majast sai alguse lätte muusikaline avalik tegevus, tar, kus tema teatavasti asutas aastal 1900 sümfooniaorkestri eestlastest ja selle maja ruumides hakkasid esimesed orkestriproovid ja ta oligi selle maja tiival nii-ütelda. Tema orkestris mängisid ka ülikooli mitmed õppejõud ja selles majas toimusid ka edaspidi nooreestlaste kirjanduslikud üritused. Sensatsioonilised, kus pakuti uut luulet, uut kunsti, niukseid opositsioonilist, vanale möödunud sajandi stiilile. Mart Saar oli väga tihti ka nende kirjandusõhtute muusikaliseks kaunistajaks. Ja muidugi, Mart saarel oli hea Juuska siin oma neid klaveriteoseid mängida, mis tegelikult tolle ajas. Tuul olid ju võõrad isegi erakordselt uudsed, isegi mõned niivõrd uudsed, et praegugi veel kuulad seda muusikat ja mõtled, kas see ei ole mitte Meie aegadest pärit muusikapalu, nagu näiteks väike klaveripala kits või tema soololaul linud midagi ekspressiivsed saarel oli kah siin muidugi kolossaalne menu, nii nagu noor eesti kirjandusel. Luulelgi. Ja hiljem Mart Saar laiendas oma tegevust ka järgmise maja juurde. See on kunagine tütarlaste kool mis ka sajandi alguses ehitati see maja Eesti Noorsoo Kasvatuse selts asutati juba varem ja Mart Saar ka käis siin selle seltsi raamides oma klaveripalasid mängimast. Seal oli ka põhiliselt noorsugu koos siin riigis martsaro istuma uuele kunstile, pinnase. Koolimajast veel natukene raudtee poole, siin oli vanasti Põllumeeste näituseplekid. See näituseplats rajati siia vist kuskil 1901, kui ma ei eksi. Ja tema oli mõeldud muidugi Eesti põllumajanduse demonstreerimiseks nende edusammude demonstreerimiseks. Aga näituseplats hakkas omama kohe kah muusikalist funktsiooni. Kõik näitused sisustati kontsertidega põhiliselt puhkpillimuusika kontsertidega ja üheks meheks, kes siin pidevalt esinemas käis, oli muidugi pähe kurepasunakoori. 1909. aastal korraldati siin kah Tartu esimene muusikapäev. Selleks ehitati siia suur lava või niisuke kontsert, poodium ja siin toimusid siis ka sümfooniakontserdid ja aastal 1911 kuud oli Juhan Aavik, siis ta võttis suvekontsertide dirigeerimise enda hoole alla. Ja Mart Saar olevat öelnud Aaviku tuleku puhul, et noh, nüüd hakkab ka Tartu saama, headsin fondist muusikat ja nii see ka tõepoolest oli. Aavik suurendas orkestrit tugevasti, kui vanasti oli suvekontserdil üks kord nädalas ja noh, äärmisel juhul kaks korda siis Aavik viis asja nii kaugele, et suvekontserdid olid kuus kord nädalas, üks päev oli siis puhkepäev. Kaha tulid muidugi erakordsed tolle ajastu kohta, kui arvestada, et Juhan Aavik andisin etes kräbini esimese sümfoonia, Scrabini teise sümfoonia, rääkimata Ta muidugi Tšaikovski, Beethoveni teostest ja paljudest teistest Sibeliuse teosed olid tihti kavas. Et see tegevus oli muidugi õige laialdane siit näituseplatsi juurest läheb paremat kätt endine kooli tänav. Seal elas Mart Saar peaaegu nurgapealses majas. See maja kahjuks põles 1921. aastal maha, seal majas elas ka Juhan Aavik ja samas majas elas ka Cyrillus Kreek. Hoovi peal majas olevat elanud kunagi katseiger. Nii et omamoodi sihuke muusikaline nurk, kus siis arvatavasti käidi koos, nagu Juhan Aavik kusagil kirjutab, et käidi koos teed ja kohvi joomas. Ja Eesti muusika tulevikuplaane. Noh, need plaanid olid küllaltki julged. Seda juba räägib kõik see muusika, mis loodi, kõik need kontserdid, kontserdiprogrammid, mis seal ellu viidi ja eks tartu ikkagi jäigi tuletorniks kogu eesti muusikakultuurile. Enne kui Riia maanteed Tartust välja sõidame, käin äraga Oskar Lutsu majamuuseumis. Kena kodune nagu ikka, majad, kus veel oma perehõng sees. Lutsu loodud kujud, kes meid kõiki lapsest saadik on saatnud, on ju ka leidnud tee muusikasse. Meenutagem Ülo Vinteri balletti ja Veljo Tormise filmimuusikat. Tartu andis bussis nii palju jutuainet, et ei märganudki, millal üles-alla ja vasakule paremale käänlar tee oli meid Elvasse toonud. Nõust sõitsime kogemata mööda aga nõu kohta võiks öelda gabar muusikalist märkust, Eduard Tubin on seal olnud kooliõpetajaks. Aleksander Läte tegevus olisin võrdlemisi viljakas möödunud sajandi lõpus. Siin ta oli siis kooliõpetaja ja siin ta kirjutas ka hulga laule. Mitmed laulud on lähedalt pärit oleva luuletaja Jakob Tamme sõnadele ja peab ütlema, et need laulud latel, mis Jaagup Tamme tekstile ongi lätte loomingus originaalsemad. Nimetaksin siin laule näiteks kõrts, vana lagunud talumaja siis Kask vaatasin õues kaske, et laudad olid kõik niukse sotsiaalse alltekstiga. Paistab, et see tekst väga inspireeris ka lätet. Sest need laulud on tal täiesti dramaatilised, hästi läbikomponeeritud niuksed, sümfoonilised ägedate aktsentidega ja väga õnnestunud laulud. Jääb meelde oma ilusate puude hästi hooldatud muru, lillerikkuse ja endise ministeeriumikooli kuulsate kasvandike skulptuurportree tega. Leopold Hansen, Jaan Kärner, Konrad Mägi, Friedebert Tuglas. Keset muruplatsi istub mõtlikult armas väike Illimar. Koolimajas käib praegu remont ja kui see valmis, seatakse ylesse ekspositsioon, mis lähemalt tutvustab paljusid selle maja teenekaid kasvandikke. Ja tänu remondile on siia sisse kolinud hoopis omapärased kasvandikud. Kui vanad aknateist maha tõsteti, kasutasid pääsukesed juhust ja tegid koridori lae alla pesa. Nüüd peavad uued aknad ootama seni seina ääres, kuni pääsupojad tuule tiibadesse saavad. Siidudemalt sai kunagi esimese tuule tiibade alla ka dirigent Olav Roots, keda meie vanemad pillimehed nimi meenutavad hea sõnaga ja kes aastakümneid juhatas Philadelphia orkestrit. Aga sõit läheb jälle edasi ja ees ootab Rõngu. Rõngu on muusikaliselt ka mingil määral silmapaistev Eesti muusika seisukohalt, siinne kihelkonnakool on andnud haridust meie Aleksander lättele. Selle kooliõpetaja Arnold rosmann oli üks silmapaistev tolleaegne muusikamees siin ta juhatas laulukoori ja oli läte innustajakse lätte suunajaks. Rõngu vallamajas olevat toimunud ka aastal 1895 üks väga pidulik sündmus, nimelt lätte saadetutasid Kristjani konservatooriumisse õppima. Rõngu vallamajas olnud niisugune lahkumise kontsert. Pidulik ja südamlik üheaegselt, kus siis kavas olnud 15 numbrit laulnud seal Rõngu meeskvartett ja teisedki kohalikud ansamblid ja koorid. Põldudest, lätte laule nähtavasti. Ja siis pärast seda ka väike banketikene, see lähete ärasaatmine siin. Rõngus tuletab meelde omaaegsete Schopeni ärasaatmist Poolast. Kui talle anti kaasa karikas kodumaa mullaga ja see tal sümboliseerib siis tema kohustusi oma kodumaa vastu. Ja eks lättegi tulnud hiljem tagasi, nagu jutt oli Tartusse, et aastal 1900, kus ta juba täie innuga asus, siis muusikapõllule tööle. Sõit jätkub Otepää suunas sinna, kus möödus kohaliku kultuurielu edendaja Gustav Wulffi elu varjunime õis all on ta avaldanud Perioodika hulgaliselt luuletusi, mida tänapäeval teavad vaid uurijad. 1883. aastal loodud õrn ööbik, millele tegi viisi karl ramm, on aga saanud peaaegu rahvalauluks, elanud üle oma loojad ja läinud üle noorte interpreetide repertuaari. Kyll. Laagripaigaks sai talu järve kallas, soe vesi meelitas enamiku matkameestest ja naistest ujuma. Samal ajal podises lõkke länder, kuhu olid kokku kupatatud kõik kaubandusvõrgus saada olnud eri sorti Bakija purgisupid. Põnevu aga tasus ära. Proovige, proovige kõik kapsad, herned, nuudlid, kuke suplikkudashipi lapid, kõik ühte patta Ta ja saate maailma parima roa. Ei tohi unustada loomulikult ka lõkkesuitsu maitset ja head meeleolu. Ja selles meeleolus alustamegi põhjalikumat tutvumist reisist osavõtjatega kellest seni teadsime vaid nimesid. Kõigi kolme ringi punktide kogusumma oli kõige suurem Arvyleyt maal. Mis on teie igapäevane töö, mina töötan Rakveres, mehhaniseeritud ehituskolonni sõitsid töölisena eriala mul krohvimaale ja rakas olete ise pillimees laulumees? Jah, vaikselt pilliga mängin. Mida akordioni oma käe peal õpitud, kui vana see muusikahuvi on? Muusika kui ka on olnud, kogu aeg on saanud, ütleme, muusikasin heliplaatidega teda arendada, edasi ja kuulata, ja jaa, jaa. Üldiselt kui ka muusikapala on, siis ikka. Püüdnud lahendada neid ja kuulata kas teie huvide ringi kuulub väga erinev muusika või on mingid kindlad suunad. Ei ole kindlaid suuni. Ülle laud nüüd vist kool selja taga ja töö juba käsil, vaata siin Tallinna kooperatiiviga päevast tehnikumi ja alates esimesest augustist seal ma siis tööle Eesti vabariikliku huli kaubanduse baasi kaubatundjaks töös kapten ja õige valik, paar sõna sellest ka, mis teile kõigile raske oli kõige raskemal ajal pillid siis nendega kokku puutunud ja siis seal eriti vaheti ande tinal Safoniga seal ainult saksa foningas on väga raske, seal oli nii tõsist kui kerget muusikat. Kas siin ka mingi vahe on? Jah, kerge muusika linud raskusi, aga just raskemuusika, sest võrdlemisi vähe pildiaan sellest. Ilme Laurits, töötan Tallinna 40 kolmandas keskkoolis õpetajana, algklassid universaalne õpetaja, kõik ained koos. Kuidas muusikaga on, kas universaalsed huvid? No enam-vähem, sest koolis tuleb mul ka tegeleda muusikaga ja olemiitsal lastele õpetada, teil on siis muusikaline ettevalmistus olemas ja päris kõva. No kui ettevalmistus ainult esimesed aastad, nagu andsid mulle seda teoreetilist muusikaõpetust nagu kõige rohkem. Aga praktikas olete vist muusikat teinud üsna lapsest saadik? Jah, nii kaua kui mina end mäletan, istusin väikesel klaveri taga või mängisingi Tarjujakesin akordionit õppima, et kas ise ka laulate kusagil kooris või ansamblis? Ei, ainult esialgu oma kooli ansamblis õpetad ansamblis juba muud koorid on maha jäetud, ei luba, õhtune vahetus on ja jõua kuhugi kooriproovid enam õigel ajal. Siin vallasele mullamuusika vastu on huvi selles mõttes ma olen lõpetanud muusikakooli, õppisin viiulit, viiulimängijal on head kõrva vaja ja täpselt samuti õige valiku lahendajat kõrvale nuriseda ei saa, ega siis päris praegu ei ole muusikaline aktiivne tegevus kõrvale jäänud. Kui seda kodus mängisid, aktiivseks nimetada, siis ei ole, aga väljaspool ei ole. Aega, ei ole ja igapäevases töös tööd on üleliidulise koondise juhtorganid teema Eesti filiaalis vaneminsenerina. Otsene töö, programmeerimine, arvutusmasinad just õpin tippi suhtluses. Lõpetasin viienda kursuse. Praegu on siis jutunaabriks, aga Tomingas, mina õpin olles piss, lõpetasin esimese kursuse. Õpin ehitust, teine ehitaja meie seltskonnas juba siiamaani. Aga teie kokkupuuted muusikaga? Ma olen õppinud mõned aastud akordionimängu, kuidas praegu on suhted muusikaga aktiivsetest kodus ainult mõni? Muidugi siis. Kontsertidest tead? Estonias muusikalavastusi nagu külastan, üsna sageli huvitab tõsine muusika, on muidugi kergemuusika ka, mis teile õiges valikus kõige suurem pähkel oli? Ma ütlesin, tundus, nagu lauljat olid raskem ära, tundub ise pillimees instrumentaalmuusikaga iga kergem. Ruthi allika olete teie muusikat õppinud ja natuke till pedagoogilises koolis olid klaveritunnid, siit vist tuleneb ka elukutse, oli enam diale, praegu olen ma tootmiskoondises silikaat, konstrueerimisbüroost tehti, nagu kuulda on olnud, tegeletud ega laulmisega tegelenud küll ei armastan, väga. Olen ansamblites laulnud ja ja et võttis ja kvartetis jõmmidega. Nagu kuulda, lauljatest siin põuda ei ole. Ja kui lõkke ääres lindile võetud lauljust stuudiovõttena ei kõla, siis ärge pange seda lauljate süüks. Reporter magnetofon pole muusika lindistamiseks mõeldud riistapuu. Lange puuduv. Sult soe suve. Keera mutt. Teemaga sul laabuv jutt? Linda pere on teeneline raadiomängudest osavõtja, teeneline õige valiku matkaja, teeneline, õige valikumatkade perenaine, kass, töökoht on ikka endine, töökoht on endine Tallinna vabariikliku haigla vanemraamatupidaja, kuidas oli kahe aasta õige valik võrreldes viimane kord? Minul läks edukamad kui eelmine kord. Aga ma ütleksin, et viimane kord oli nagu raskem. Võib-olla et nagu need kogemused on juba juba juba suuremad, nii et harjutamine on meistriks teinud laulate ikka edasi, haridustööliste naiskooris laulan. Järgmine vestluskaaslane Eevi täht, mine. Muusikalist haridust ei ole saanud. Aga muusika vastu olen ma alati huvi tundnud, jääjõudu Darren kaarides ikka laulnud, kellena te töötate? Mina töötan apteegis, olen mürgisega, jah, kui meil näiteks öösel pööret on vaja, siis me pöördume teie poole. Käijaks mul kaasas küll ei ole, aga töö juures siis küll jälle oleks varem olnud vaja teada. Meeli Filippov, kellena töötas käte momendil, olen ma koduperenaine, lihtsalt olude sunnil, mul on väiksed lapsed. Aga muidu olen ma erialalt hoopis ehitusinimene, ma olen ehitustehnikumi lõpetanud juba jälle. Kas akordioni ka mängite? Ei mängi. Aga mida mängite? Ei, mina ei mängi üldse ühtegi ühtegi pillilaule, aitäh. No kodus lastele jah. Ja kooliajal kooli kooridest olen osa võtnud, aga muidu küll rohkem mingit muusikalist haridust mul ei ole. Te olete kõige pruunim vees, seltskonnas, praegu, õhtul siin lõkkevalgel peaaegu peale hammast või midagi muud ei lähegi, küllap sellel vist on mingi põhjus ka taga võib olla ehk elukutsega seotud. Tuleb teil palju väljas viibida? Otseselt minu elukutsega seotud, aga külon õe elukutsega seotud nimelt bioloog ja siis mul oli võimalus maikuu sees kaks nädalat Väinamerel linde rõngastatud, aga mis on siis teie elukutse? Lõpetasin Tallinna Polütehnilise Instituudi elektriinsenerina automaatika-telemehaanika erialal. Aga töötan praegu küberneetika instituudis, vaneminseneriprogrammeerijana, teine programmeerija meie seltskonnast. Kas mõtteid liitnud selle mänguga eriline muusikahuvi mu meelest? Kolm toredat asjaliselt õigel valikul? Ühelt poolt väike sportlik huvi, et mis sellest asjast nüüd siis välja tuleb? Teisest küljest ginaali kuulata kenat muusikat. Ja kolmandaks sai üksjagu targemaks ka, lihtsalt teie ei ole üldse muusikat õppinud ega muusikat teinud. Teinud ma rohkem ehk ei ole, kui akordionist mõne küla vahel uuesti, kas on käte, aga õppinud ma teda ei ole laulnud, olen küll oma lõbuks seltsi. Ainenurk, kas muusikaline ettevalmistus on olemas, muusikakoolis me käinud ei ole, aga vähekese viiulitund, teine viiuldaja ega ta esitaja ei ole, või küberneetik? Ei, erialalt olen ma soojusenergeetika insener. Töötan teaduste akadeemia termofüüsika elektrofüüsika instituudis, nooremteadurina rannas, Piret, kas praegu ka ise muusikat teete? Jah, ma käin välismaaga sõpruse ja kultuurisidemete arendamise Eesti ühingu kammerkooris laulmas ma liigun nagu muusika saatel. Tegelesin jäätantsuga. Kalev Käärman, alustame kell uudsust, töötan koondise Eesti põllumajandustehnika Vändra osakonnas juhataja asetäitjana. Varsti pühitsenud, nagu alles esimese tööaasta lõppu, kui me Shim praegu üritaksime, läks laulukoori kokku seada, kas te siis laulaksite kaasa? Jõudumööda kindlasti, aga ega laulmisega nagu tegelenud ei ole. Muusikaga võib öelda, et kuigi palju seda olen natuke pinud akordioni ja mänginud ka estraadiorkestris hiljem löökriistadel. Oleks akordioni, saaksime terve orkestri juba kokku. Aga lauluvõime küll vahepeal teha. Liivakastepõld töötan noorem teadusliku töötajana Matsalu riikliku looduskaitsealal kevaditi, sügiseti on nii rändlindude loendasid. Jää, suverans, pesitsevad rinde lahendused muidugi oma teema, selle täitmine minule, diplomieelsetes praktikates saadikane, pardiliigi bioloogia ja temal pesitsusuurimine, kus niisugune loodusehuvi tulid, ei tea, ma olen seal Lihula kandis oma elu elanud ja isa andmeid kogu aeg jõe äärde ja metsa viinud ja sellesse on tulla. Aga kust muusikahuvi tuli? Tänu isale tänu vennale ja, ja tänu väga toredatele muusikaõpetajate koolitust. Kas ise teete muusikat? Laulda meeldib külje, kooliaeg on koorides ansamblites laulnud, aga praegu pole võimalustki kuskil käia. Morrie Kaare maa nädal aega tagasi alles lõpetasite keskkooli, mis neid ees ootab, pean plaani minna Viljandi kultuurharidustöö kooli, hakata raamatukogunduse õppima, nii vaikne, armas tööraamatuid, palju, niisiis raamatud ja muusika ka mingil määral. Üldiselt ma kuulan igasugust muusikat ja minul on eesmärk see. Mina kuulan ilusat muusikat, olgu ta mis sorti tahes, kas kerge või tõsine. Milline on ilus muusika? Ma ei tea, meloodiline, õiges valikus on särav, isegi need kõige raskemad küsimused, mis minul on enda meelest kõige raskemad, on, need on mul tavaliselt õiged vastused, aga siis need, mis minu meelest hästi kerged on. Nüüd ma panen viltu. Hõie Ausla jällegi üks raadiomängude veteran, mis on teie huvi äratanud nende vastu, suur muusik armastas, armastan teatris käia, ooperit kuulata ja ise olen eluaeg laulnud, kooris praegu ka ja Tallinna näidis finaatiku kooris laulan kogu aja 17 15 aastat juba kooli ja seal naiskooris laulnud isegi Miina härma juhatuse all olen laulnud Tartus Teie koori nimi viitab vist ka sellele, et töö peab olema linnuvabrik ja mina töötan raamatupidajana. Koorimuusika on muidugi siis kindlasti teie lemmikute hulgas. Ooper ka, aga kuidas on suhted kerge muusikaga? Armastan rütmist muusikat. Armastan ise rega tantsida. Vivian suren, teie olete ka siin edetabeli eesotsas ja ühtepuhku vahest söödaksite saladuse, kuidas teil nii hästi läheb aladele? Ma ei oska sellele testimine ostetavaid hästi kuulama ja ma väga armastan muusikat, mõni sõna ka elukutsest, töötan Tallinna mererajooni valveosakonnas brigaad erinev, seal on hästi palju tegemist ja peab olema nii raamatupidaja kui ka kaadritöötaja, kui ka ükskõik mis, on teil mingisuguseid praktilisi kogemusi ka kuusika alal? Muusikat ma olen laulnud, aga pillima küll ei mängi, laulnud koorides või oma lõbuks, ei koorides, laulnud, duetti laulnud, solistina laulnud, praegu ka laulad, praegu ei laula, Hollan, tervis vilets, ema ei suuda nii palju, tegelen väga palju Viktoriinidega igasugustega ja siis need relvad ka aja ära. Mitmest Viktoriumistuda olete osa võtnud, ma ei arvesta õige valiku, voorusid aga erimängusid tsiviilkaitse Liktorinist, rakett siis liiklusviktoriinis, liiklusaabitsast siis meelejahutaja. Ja neid võib olla veelgi ja kas sellest üldse aega üle kajab või ikka jääb küll? Ei arvesta sellega siis peale hakata. Mul on kodus olev magnetofon ja siis vabal ajal siis kuulen oma magnetofonilinte ja siis heliplaate ja kergemuusika mulle meeldida, eriti saksa muusikat. Sümfoonilised muusikud või on seda mul vähe on, lemmikuks on Frank sööbelia Kristerk. Heldur Mäenurm, mis on teie igapäevane töö, olen tootmiskoondise silikaatkonstruktori asetäitja. Kui palju aega päevast jääb muusika jaoks õige palju peab jääma, laulan ansambli sooniks. Kuues aasta enne seda sai lauldud tipi meeskooris kooli koorides, nagu kõik lapsed on laulnud. Kas pillimees olete praegu? Ei ole, aga olen mänginud trompetit kitarriga natukene, see oli meie ansamblisse esimene puhkpill, siis kuidas sattusite õige valiku mänguringi? See oli päris juhuslik mängisite abikaasaga mõlemad kas teie siis värbasite tema ka mängule kaasa? Noh, eks ma oma mõttest õhinaga rääkisin, muidugi abikaasale siis arvasin, et noh, oleks huvitavam omavahel võistelda. Siiri moi mäenurm kui palju teil tuleb päeva jooksul hambaid terveks teha keskmiselt umbes 20 25 ja kui palju nendest sinna kausikesse läheb? Võib-olla päeva jooksul üks kaks, kuna tegemist on lastega laste hambad on suhteliselt korras, me oleme koolides tööl ja siis võtame kõik klassid läbi ennetata. Ühesõnaga hammaste lagunemine. Jah, kui mõni sõna õigest valikust rääkida, see on muusikaline mäng. Ja inimesed, kes sellest osa võtavad, on vähemalt muusikahuvilised, aga paljud tegelevad ise ka siiski muusikaga suuremal või vähemal määral. Kuidas teiega on, ma laulan Tallinna haridustööliste naiskooris ja mulle väga meeldib särkas muusika huvid piirduvad ainult tõsise muusikaga. Ei, kergemuusika on võib-olla ülekaalus, võib-olla sellest kõik algaski õiget valikut mängitega edasi või, ja kindlasti palju edusele. Aitäh. Erinevad erialad, ühised muusika huvid, sellega ei ütle matkagrupp veel hüvasti, vaid kohtumiseni järgmisel neljapäeval.