Eelmise saate lõpul jäi matkaseltskond palu järve kaldale laulma. Kui õhtu pikk, siis lühike ja hommik kähku käes ära sõitma. Põgus peatus endise karaski koolimaja juures, kus on õppinud Richard Roht ja Rudolf Sirge. Jälle edasi pisut tee küsimiski otsimist, mis tänu imekenale ümbrusele oli väga tore. Ja siis oli ta leitud kunagine Krootuse koolimaja, mille juures Johannes Jürisson ja oli päris palju rääkida. Kanepi kant on üldse ei ole kuulus Eesti muusika ajaloos sajandi lõpupoole, rääkis terve Eesti kanepikoorist ja kanepi kvartitist, see asi sai teoks kõik, tänu muidugi paljudele juhuslikud ei ole kokkusattumus teleesiteks juba selle, et need organisaatorid olid head ja teiseks ka selles mõttes, et kus ka üks väga ja tenor Hans kann kes on ka siitsamast lähedalt pärit, 1249. aastal sündinud ja kes tuli siia Krootuse kooli õpetajaks seitsmekümnendatel aastatel. Selleks ajaks oli kanepis juba meeskoor olemas, meeskoor oli juba esimesel üldlaulupeol käinud ja pärast seda esineti veel tatart bürger muuseas ja nihukeste saksikute kohtade peale, kus tavaliselt muidu eesti talupoeg nii naljalt ei satu. Käidega Peterburis käidi isegi Helsingis ja need mälestused, kes seda kooli veel mäletavad, räägivad ikka seda, et kogu selle koorihingeks olnud Ants kann ja tema kõrge tenor eritud juba kõrged registrid, mis olnud eriti sädelevad pärast neid võidukaid käike muidugi leiti, et ega selle suure kooriga liikumine ei ole sugugi lihtne tolleaegsetes oludes ja siis tuldi parandama. Ta peale, õigemini selle mõtte peale tuli kah Kanepi mees, Hugo Treffner, kes oli ka sealtkandi mees elas kaasa nendele suurtele koorivõitudele. Tema tuli niisuguse idee peale, et looge siis väikemeesansambel, kui on kooriga raske liikuda, siis tuli aga üks häda, tenor oli teised, hääled olid aga puudu ainult üks madal bass mida ei leitud sobivat, mis oleks vastanud andscani võimsale sadelevale, Tenurile. Siis kasutati nihukest võtet, mida eesti muusik ka kultuuris on sageli tehtud. Et kui oli mingi tasuv ametikoht, siis ametikoht kuulutati niimoodi välja. Noh, antud juhul oli kooliõpetaja koht vaba. Kooliõpetaja koha saab see mees, kes oskab madalat bassi laulda. Ja selle üleskutse peale olevat tulnudki kohe Tarvastust pakkumus. Pakkujaks oli keegi Martin Vares ja niimoodi pandi ta kooliõpetajaametisse ja see sai selle ansambli kandvaks passiks. Kuulame vahepeal laulu ka. Muidugi pole meil 100 aasta eest tegutsenud koori ega kvartetti pakkuda. Aga eks kuulus Ramgi oma kvartettidega on üks haru selle puuvõras, mis omalajal kanepis istutati. Martin Vares oli ameti pulss kooliõpetaja ja tema Saiga kastriks kanepi kirikusse, aga kui see ansambel sõidab oma Kuue rattalisel vankril, mis oli nimelt tehtud selle ansambli jaoks, kus olid pingid, kui sõidab kogu aeg eestimaad pidi ringi ja kooliõpetajaid ei ole põrmugi kodus köstri ja pastori käe all, siis muidugi tekivad juba sekeldused varese vastu hakkasid ka väga tugevad opositsioonid. Hakati tema orelimängu kritiseerima, pastori poolt, leiti ta liigas, segab kirikumeeleolu, siis tehti temale eeskirjad, mis lubasid temal ära olla kodust, vaid olete üksikud päevad. Siin on mul kirjutatudki protokollist välja, seal on öeldud niimoodi Võru murdes, et vits päiv võib kooliõpetaja omale volil kodust ära olla. Kaits päiva kodust ära olemisel peab kooliõpetaja seda oma kooli vanemale teatama. Kolm päive ehk pikem kodust ära olemist on kooliõpetaja kohustet, õpetajanna olemist pall oma asja tegi muidugi komplitseerituks veel see et vares oli tugev Jakobsoni pooldaja ja kui vareskis ja kooliõpetaja kohale kandideeris, siis pastor olevat kohe esimene küsimus olnud, et kas Jakobsoni tunned, mille peale olevat siis vares vastanute hästi tunnen. Ja teine küsimus kohe, mis arvad temast vares põigelnud küsimusest mööduda tallaga, tubli kooliõpetaja. Ja muidugi sellele järgnes küsimused, aga tema meelsus ja selle peale varjas leidnud ka väga toreda väljapääsu, öelnud niimoodi, et igatahes kirikuõpetajatega mõningatega saab ta väga hästi läbi. Asi lõppes muidugi sellega, et ega vareselt siin hästi läinud olevat kirikumeeste poolt öeldud niimoodi varese kuum veri peab jahutit saama ja tulemus oligi see. Lõpuks vares pidi siit kohapealt ära minema, aga tekkisid üldsegi vastuolud siin ka teiste meestega, kaans kannigaja, sest pärast seda, kui see mees on loomi, siis tõepoolest nende pakkumisi esinemiseks oli veel nii palju, et tegelikult need mehed vist kodus suurt olla ei saanudki isegi riigi olevat neid kutsutud ja nii edasi Tallinnas nad käisid ja noh, ühesõnaga Eestimaal ei olnudki paika, kus tegelikult see ansambel ei esinenud ja iseenesestki mõista, asi pidi lõhki minema ja läkski lõhki. Just tänu selle kiriku vastuseisule ja mehed võtsid oma asjad ka kokku ja läksid kollektiivina kanepist minema ja läksid, kolisid ära Tartusse, Tartus läks ka vares ja seal nad liitusid Kalevala kvartetiga ja seal ansambli õitseaeg langeb Kalevala kvartett. Ta jätkas neid samu kanepi traditsioone. Ja muidugi Anscann oma sädeleva tenoriga ja Martin varesema madala bassiga ja selles ansamblis olevat vaheteval laulnud ka keelemees Johann Voldemar Veski ja ka seal läks nende edu sama tõusuteed. Martin varis olles Tartus, asutas ta seal endale väikse raamatupoe ja hakkas kirjastama ka raamatuid noote ja ja tema andis välja kah siis Kalevala kvartetis eriti laulud ja sellest kogumikust me saame umbes vaadata ka, milline oli siis selle kvarteti repertuaar. Esimene kogumik ilmus aastal 1008 98, teine kogumik aastal 1901. Ja need kogumikud on väga huvitavad selle repertuaari seisukohalt uurida. Esimeses kogumikus paistab olevat rohkem küll võib-olla nihukest traditsioonilisemat repertuaari saksa laulude paremik, ma ütleksin, aga teine kogumik on eriti huvitav, kus on nähe ilmne kallak, juba huvi rahvuslikud koolkondade vastu hakkavad teljele nihkuma juba kaasaegsed heliloojad rahvuslikudest koolkondade, näiteks kui seal ehitada siin on kohe Edvard Griegi lauljate tervitus riiuli tol ajal veel elus, no siis on siin Wagneri palverändaja, et koor siis õige palju on siin soome heliloojate teosed, Merigantuv, Sibeliuse, Vene sõit, näiteks Ungari autoreid siin sees Poola turid, moni usku on näiteks siin siis vene autorid, targumuski, Tšaikovski ja paljud teised, siis on rahvalaule vene rahvalaule tellinud näiteks punu ja ka rootsi haududa, kui neid on siin palju ja nii edasi. Nii et sellest võib järeldada kahetsi kvartit tõesti, kunstiliselt vähemalt repertuaari mõttes oli siiski täiesti omaja tasemel eesti laule on siin ka sees ja kuigi tal eessõnas ütleb niimoodi, et ta põhimõtteliselt eesti laule siia sisse ei tahaks panna, et need on nagu eraldi kogumikus ilmunud ja et ta neid nagu ei tahaks korrata, aga sinuni eesti laule küsinud Miina Härma ja ja mitmed teised lauludki kaasaegsed laulud. See laul ütleb juba ära edaspidise sõidu sihi. Võru linn, kus 44 aastat töötas lauluisa Kreutzwald ei ole käepärast statistikat, kui paljusid heliloojaid on inspireerinud Kalevipoeg aga igatahes väga paljusid majamuuseum, muide, esimene meie vabariigis, mis on asutatud juba 35 aasta eest väärib vaatamist ja suurt ajavaru selleks. Samas Kreutzwaldi tänavas on veel teinegi muusikaline maja. Täpselt 100 aastat pärast Kreutzwaldi Võrru asumist 1933. aastal kolis siia elama helilooja ja dirigent Eduard Tamm kes viis Võru muusikaelu sõjaeelseid aastail märkimisväärset kõrgele tasemele. Selles majas on kirjutatud ka avamäng Kalev ja Linda. Sellel majal on veel teistpidi seos muusikaga kes ei tunneks laulu Haanja mehest, kes oma kolme kopika kalaks tiga nikku poodi. Just too Aadam Tiganic oligi seda maja peremees enne esimest maailmasõda. No. Vot osta. Pükslüps. Kuubikut. Ja. Lisaks. Siis saksa põllul Putini Saksa. Seni on meie kohal olnud aina selge taevas, aga Võrus tehti taevaluugid valla. Vihma ajal on kõige parem olla bussis ja sellepärast tegimegi ühe jutiga pikka sõidu Helmesse. Ja seal tegi vihkaa meie tarvis peatuse. Helme muusikaelu hingeks on olnud kaua aega. Andreas Erlem on, tema on helmes. Tegutsenud 50 aasta ümber, on siinse muusikaelu hingeks ja tema sureb 1009 15. aastal. Need tema põhiline tegevus langes ka möödunud sajandi teise poolde ja selle sajandi algaastatesse. Herlemann juhatasin, kooria muidugi oli muusikahingeks oli siin kooliõpetaja ja sealjuures ta tegeles kahvil kõrvalharudega. Ta oli rahvusliku liikumisega väga tihedalt seotud, on andmed, et aastal 1000 kast 70 olnud siin Herlemani majas üks salajane nõupidamine kus olnud siis rahvuslikud tegelased Jannsen ja Jakobson ja Koidula ja mitmed teised, mis seal arutati, eks ikka eesti kultuuri tulevikuprobleeme arvatavasti. Ja teiseks ta on välja andnud ka ühe raamatu, muusikaõpetuse raamatu, see on kuuekümnendatel aastatel ilmunud raamat ja oli tol ajal üks vähestest niukestest raamatutest, mis või kus pakuti maarahvale muusikalist haridust. Herlemann, katsuda need selle muusikaõpetuse küll väga süsteemi viia ja anda kõikvõimalikud lõigud muusikaõpetust, nii palju, kui seda vaja on. Muusikateooria sinod, muusika vormidest, räägitud, žanritest räägitud, noh, peaaegu kõikidest komponentidest ja raamat ise küllaltki mahukas. Muidugi, eks see keel, mismoodi tol ajal kõik asjad ära seletati, see tänapäeval võib-olla tekitab nii muigamist. Aga ta mõjub muidugi väga pehmelt ja meeldivalt, ma ütleksin isegi. Sest need ütlemised, et seletamist, et need on nii Ma ütleksin, isegi meeldivad lugeda küllaltki noh, näiteks, kuidas ta seletab siin, mis asi on Marss ja mis asi on ooper ja mis asi on laulmine üldse siiani paljud teised sellesarnased mõisted Et jutt ei jääks ainult jutuks ja muusikaõpetus, üks noodilaulmise ja mängimise seletuse raamat iseäranis koolmeistritele ja kõigile laulu ja mängusõpradele mis andajas Erlemann kirjutanud ja Tartus Lotmani juures 1864. aastal trükitud on käepärast, siis loeme siit mõned tükkidete. Juba sissejuhatus on tore tõepoolest adressaati tundev ja tema taset arvestame. Hakakem muusikat ka nõndasamuti õppima ja õpetama kui keik, muid asju. Ikka veikesest ja kergelt peale, kes samm-sammult läheb sat kaugemale kui see, kes jookseb ja ära väsib. Üks maja ei saa ühel päeval valmis tehtud enne Olgo kivid ja palgid koos. Siis pannakse nurgakivi ja palk palgi peale, kuni viimaks ka uksed ees on. Tehke nii enda kui tarkmeister ja õpipoiss, teevad. Tahad sina rätsepaametit õppida, siis ei lähe sanite Neinstre juure. Anna minule käärib nõel ja sõrmkübar maa, tahan rätsep paks saada vaid sa pead esiti õmblema õppima. Siis seletab meister siin ole ära, et riided nende peavad õmmeldud saama. Et igale inimesele keha järele on tööle õlade maha ei kuku. Iga riidetükk Olgo, Q, Pehk, muu saab mitmest tükist kokku õmmeldud ja nenda iga tüki Leikkamine kokkuseadmine. Aia õmblemine on rätsepakunst, aga mitte nõel, käärid ja sõrmkübar. Nõnda pead ka muusikat õpitud saama. Sul Olgo teada, mis sa õpid ja mis tarvis sa õpid. Siis on sul muusikaõpetus armas ja õppimine läheb kergest edasi. Vaatame veel järele, kuidas Ellemann seletas neile, kellel teatrist mingit aimu ei olnud. Mis asi on ooper? Ooper on üks niisugune toonitükk, mis mitmes teises toonid kidest, kooridaariettertsetid, etsetera, Con kantud, kelle läbi üht sündinud asja eest lugu otsast otsani ei, mitte kõneldes, vaid lauldes ära seletatakse ja mängumuusikas orkestrist toetakse. Ooperis peab keik seletud saama nende, kuidas üks täielik sündinud lugu nõuab. Kui ooperis ühe auväärt mehe surma mälestakse siis peab selle mehe Elo sündimisest saadik surmani keik täiesti ära seletatud saama, mis ta oli, mis ta tegi ja nii edasi. Ehku jootoris Jeruusalemma linna ära rikkumist välja öeldakse. Siis ei kõlbaks kuhugi, kui üksnes linna ilu ja vaenlase hirmsat tulemist ja mässamist sele takse. Vaid kelk peab ooperis välja öeldud saama, mis vähegi Jeruusalemma linnas teada on. Keik lugu otsast otsani. Sellest tuled kaid, ooper iialgi ühest inimesest ei voi lauldud saada. Vaid lauljaid peab mitu olema. Mõnes kohas ooperis tulekaretsitatiive, et see on üks kõne moodil, laulmine iga vähem ooper nimetatakse operette. Jumalad. Leiavad haiged saavad armu, ületa välisneil mängu lõputa minevikku mäletavad tõel. Rattal on see see leeme. Haavakaanel nii roosas. Roosta sees arusaami Mae osa ava, kui laadeks tähist, armasta. Ei see soole Veeaa ka ka oma leemes. Siinsamas Helme kalmistul, kuhu on maetud Andrea Serlemann puhkaka, luuletaja Hendrik Adamson, kes tõi eesti luulesse oma koduse mulgi murde. Luuletaja soovi kohaselt toodi tema kalmule Tarvastus tavaline põllukivi. Tal on palju ilusaid luuletusi, kõige tuntum, aga ilmselt tänu oma kandi mehe Juhan Simmi viisile. Mulgimaale. Eks Pärnu muusikaajalugu on ka muidugi suur ja lai, aga võib-olla mõned üksikud momendid, ehk me jõuaksime siin puudutada. Noh, kõigepealt muidugi Pärnu muusikaelu keskseks organisatsiooniks oli Endla selts. 1903. aastal oli siin Pärnumaa suur laulupidu kus kanti ette Haydni oratooriumi aastaajad. 1009 11. aastal ehitati ja teatrihoone selle koha peal, kus praegu Pärnu hotell on. Ja muidugi Endla seltsi ümber toimus kogu muusikaelu. Moor oli seal kanti ette suurvorme. Selle kooliga tegutses Mihkel Lüdig, pidevalt hoolitses selle koori eest, käis seda dirigeerimas ja käis suursündmusi ette valmistamas Koidula mälestussamba lähistel. Praegugi üks vanem muusikamees Heinrich Meri, kes on omapärane muusika muusikakuju Eestis, aga samal ajal ka küllaltki tüüpiline nähtus eesti muusika minevikule. Nimelt mees, kellel ei ole muusikalist haridust, absoluutselt peale iseõppimise ei ole ta et mingit toetust saanud. Aga sealjuures on ta ära teinud niivõrd suure töö muusika organiseerimises ja muusikat ka propageerimises, et sageli teised haridusega mehed ei jõuagi selliste tulemuste massi mobiliseerumist seisukohalt. Meri on kaval mees, nagu ta ise rääkis, tema paneb mängima igasugused mehed pilli. Kui on üks pillimees juba olemas, siis tähendab orkester ka olemas. Selle pillimehe võtate aluseks, värbab sinna paar-kolm meest juurde paar-kolm meest, võib-olla mõni oskab pilli mängida, mõnda pilli, mõni ei oska üldse mängida. Siis sellele mehele, kes natukene mängib, kirjutab ta niukse partii, mis just vastab selle mehe võimet. Ja sellele mehele, kes üldse ei oska mängida, selle ta kirjutab siis kas üks või kaks nooti, mida igaüks oskab ära mängida. Ja niimoodi ongi esialgne orkester koos ja niimoodi samm-sammult edasi. Tema tugevaks küljeks ongi see, et näeb koosseisu ja ta oskab sellele koosseisule vastava vastava orgestratsioonides teha, mille tulemusena ta kasvatab ka oma pillimehi. Heinrich Meri oli omal ajal siin kahekümnendat aastat alates Pärnu muusikaelu hingeks, tema oli suveorkestrite dirigendiks. Oli siin see helikunsti seltsi asutaja ja, ja tal oli kooliõpilaste orkester, kus mängis ka ulus malemees Paul Keres ja paljud teisedki. Heinrich Meri on ka helilooja ja mõnedki tema laulud on olnud väga populaarsed. Kas vedas meil lihtsalt laagripaikadega võimude tore seltskond iga koha ilusaks aga oma kolmanda telk linnaga, Reiu jõe kaldal jäime kõik väga rahule. Ja ilus õhtu vihmase päeva järel on juba iseenesest suur kingitus. Juuli alguses on ööd isegi lühikesed ja ega nad sellest pikemaks saa kui kella kolmeni laulupidu pidada. Aga ega siia magama tuldudki. Hommikul jälle laager kähku kokku, kempsud kopsud mööda ahelikku bussi ja edasi uutele jahimaadele. Seekord tõepoolest jahimaadele keset suuri metsi, vaskjõe kaldal asub nokatalu, kus elas Reiu metsavaht Jakob lüüdid oma kaheksateistkümnelapselise perega. Seitsmendale lapsele, kes sündis 1880. aastal, pandi nimeks Mihkel. Helilooja kirjutas hiljem oma mälestustes, et Reiu metsad olid loomade ja lindude poolest rikkad. Metsavaht pidi jahimeestega ikka kaasas käima ja nii juhtus sageli, et isa ei saanud nädalate kaupa talutöid teha, vaid see jäi naise laste hooleks. Praegused taluhooned on hoopis uuemad. Mihkel Lüdigi sünnimaja ei ole enam alles. Kuid tamm, mille isa tema sündimise puhul istutas, on vägev tamme all mälestuskivi kirjaga Mihkel Lüdig 1880. Vändra on kah jälle silmapaistev meie muusikaelus juba selle tõttu, Ki, et siin elas kaua aega, Mihkel Lüdig, Mihkel Lüdigi tormiline elu, tõsi küll, möödus ju Peterburis esialgu ja pärast Tallinnas ja isegi Argentiinasse, kus ta rahutu vaim teda viis. Aga lõpptulemusena kõik need elu, vintsutused ja elumerel sõudmised viisita haiguseni rõimani ja siis tuli välja, et ta enam elamised niisketes paikades rutusid juba võimatuks. Nii et ta oli sunnitud tagasi pöörduma see Pärnumaale ja kuna Vändra mehed olid aktiivsed teda omandanud meelitama, siis tema kodukohaks jäigi Vändra, kus ta elas kuni surmani Lüdigi tagasi pöördudes tema elu tormilisemate aegade juurde. Nimelt põnevamaid perioodi oli muusikakooli organiseerimine 1919. aastal kus jälle tuli mitte millestki midagi teha, sest ei olnud raha, ei olnud kogemusi, ei olnud maad, kuhu peale muusikakooli esitada, ei olnud kivikildu, millest teha. Aga seda jälle võib-olla Lüdigi sihukesele organiseerimisvõimele. Muidugi, Lüdigi on seal ainukene küll, aga eks ta oli kindlasti üks aktiivsemaid, kes seda muusikakooli asja ajas. Kus need rahad, sest riigilt toetust loota tol korral ei olnud. Aga selle eest oli talle rahakad, mehed, kelle taskud olid raha täis, aga ega rahamehe tasku kallale pole ka nii lihtne minna, kui sa just lausa röövel ei ole. See tuli välja rääkida ja vot selles mõttes oli Mihkel Lüdig väga tubli mees, käis nende ärimeestega läbi, oli nende meelest nalja ja huumorimees lõbustas neid. Ja muidugi teinekord kurtis kah oma hädasid ja kui mõni rahamees siis purjus pea juures praalima hakkas, et noh, mis see väike muusikakooli asutamine siis nüüd ära ei ole ka, et ma maksan ta tühja üksipäini kinni, nagu räägitakse pihlaka kohta raamatukaupmehe pihlaka kohta, siis järgmisel päeval oli Lüdik kohe pihlaka juures ja palun väga, lubasid makstavale lahke maksaga nüüd. Ja pihlakas põle oma lubadust tagasi võtnud. Oli siiski miljon marka pannud muusikakooli fondi. Aga eks tuli igasuguseid võtteid kasutada raha saamiseks küll kavaluse ja küll võib-olla mõnikord ka natuke nahaalsust kasutades, aga seda nõudsid eesti kultuuri huvid tollel ajal. Suure-Jaani omab erilist kohta jälle Eesti muusika ajaloos. Nüüd öelnud küll, et mitmed kohad juba erilist kohta omavad, aga see tähendab seda, et igal paigal on khmeeri nägu. Meie kultuuriloos. Siia sattus elama 1853. aastal Joosep Kapp, kes panigi sellele muusikaelule aluse. Kes organiseerisin ilmataris seltsi, asutas pasunakoori, kutsus siia Virk ausisalt Väägverest. Ta suutis infemmuusika ellu viia õige heale tasemele. Asja üks pool asjast, teine pool on see, et temal oli pojad, nagu seda oli Artur Kapp, meie tuntud helilooja ja orelivirtuoos ja teine poeg Hanscap, kes jäi pärast isa surma Suure-Jaani muusikaelu hingeks. Ants kapil oli poeg Villem Kapp Artur Kapilt poeg Eugen Kapp. Nendel kappidel olid head sidemed Mart Saarega, sest saar on ju ka Suure-Jaani kihelkonnakoolis käinud. Selles suures pikas majas, mis siin Köleri tänavas on. Siitkandist, oli ka Haavik. Need niisugused kuulsad mehed ajasid siin muusika asju. Muidugi, kui Villem Kapp omal ajal õppis konservatooriumis ja Eugen eks siis koolivaheaegadel tuldi jälle Suure-Jaani ja toodi siia terve rida konservatooriumi üliõpilasi, kes siin kontserte andsid seltsimajas ja samuti kiriku oreli taga. Suure-Jaanis oli tõesti muusika suhtumine ka kuidagi teine ja seda nähtavasti oli ka ikkagi see pikk aastakümnete vältel tehtud muusikatöö. Mäletan, kui minagi käisin sureni koolis, siis minu sõpradeks osutusid ka mitmed mehed, kes mängisid pasunakooris. Siis see, millise tooniga nemad muusikast rääkisid pani kuidagi vaikselt kuulama ja mõtlema, et see muusika on tõepoolest suur ja püha asi. Ja seda muusika pühadust omakorda siis endas ka Hans Kapp Suure-Jaanis Viljandi tänavas maja, kus käisid koos lahkusulised palvetunde pidamas. Pärast seda tuli Ants Kapp, võttis kõik selle palvetunni koguduse kokku ja hakkas nendele rääkima. Beethoveni, ma juhtusin kah oma emaga olema sealsamal palvetunnis palvetunnis muld kipub uni peale, aga pärast, kui Ants Cap tuli, hakkas peetonist rääkima, siis ma ärkasin nagu üles, kuigi mina ei teadnud, kes Beethoven on. Ma pole seda nime enne kuulnud, kuid tema oskas nii muhedalt sellest rääkida ja nii et kuidagi ilmse kuivakasse silmades elama. Ja paistab, et kogusi kogudus kah kuulas siiski väga tähelepanelikult. Niisugusel kujul on Suure-Jaanis nähtavasti rahvast haritud. Ja kui ka ajakirjandusest lugeda märkusi, siis Joosep Kapp juba omal ajal organiseeris siin niisuguseid suvepidusid siin lähedal enge pargis, kus olid kooride kontserdid ja nii edasi, kõik peod algasid ikka kõnega ja kõnega muusikast. Muttika hilisemad teod, hilisemad sündmused ikka keerlesid muusika ümber. Kappige korter oli omaette muusikasalong, kus alati oli kuulda klaverihääli ja laulu. Lõhe. Voolunurme. Eestikust. Mõne. Suure-Jaani kiriku orelil on musitseerinud kõik kuulsad kapid. Siin on oma lustiks mänginud ja rohkearvulistele publikule kontserte andnud enamik meie heliloojaid organiste ka praegu ilmuvas heliplaadisarjas. Eesti orelit on üks plaat sisse mängitud Suure-Jaanis. Meilgi läks õnneks kirikusse sisse saada ja tänu oma giidile seda kuulsat orelit kuulda. Orelit reporter magnetofoniga ei lindista. Kirjeldada, seda elamust ei püüagi. Kes kuulsid, need teavad, kes ei kuulnud kadestagu. Samas kiriku juures on surnuaed, mida ei tohiks küll ükski sellesse linna sattunu külastamata jätta. Suure-Jaani kalmistu. See on omamoodi tükike mitte ainult oma linna vaid üldse Eesti kultuurilugu. Raudaiaga ümbritsetud hauaplats. Siia on maetud Olustvere mõisnikud, Serzinid. Aga mõisnik on meie maal omamoodi sümbol olnud. Ehkki Ferecinite kohta räägiti küllaltki hästi ümbruskonnas. Serzinite kõrvale on maetud pastor Speer. See oli suur eesti kultuuri vaenlane. Ja samal ajal kui Joosep Kapp püüdis siin eesti seltsi asutada ja eesti kultuuri edendada, siis pastor Speer pidevalt takistas seda nii nagu Kanepiski, tuues ettekäändeks, et tsiviilinimesed kirikust eemale. Ja siin kõrval on siis eesti kultuuri esindav surnuaiaosa, kus puhkavad Joosep Hans, Artur ja Villem Kapp Mart Saar ja kauaaegne Viljandi muusikamees Julius Vaks. Need hauad oma monumentidega, millest uuemad raius skulptor raudset moodustavad ilusa ansambli. Nende seas paistab silma Joosep Kapi suur kõrge obelisk mille rahvas on talle pannud oma tänu ja austuse märgiks. Ja kohapeal räägitakse, et kirikuõpetaja Speeerr olevat öelnud rahvaesindajatele, et liiga pika mälestussamba panite Joosep kapile. Ta ei vääri seda. Aga keegi huumorimees oli siis vastanud, et olge mureta, teile, Me paneme madalama. Ja niimoodi seda ka tihti. Ja nüüd oleme Villem Kapi maja juures. Õigemini on see tema isamaja isa ehitas selle. Ja siin on Villem Kapp kirjutanud suurema osa oma loomingust. Ooperi Lembitu, samuti sümfoonia. Villem Kapp veetis kõik oma suvevaheajad Suure-Jaanis. Ja suvel on heliloojatel tavaliselt väga tihedad töö perioodid. Talvine pedagoogiline tegevus ei lase küllaldaselt loomingule pühendada. Siin on nüüd muuseum, mis annab ülevaate kogu kappide osast eesti kultuuris. Nende sugupuu sisenedes jääb paremat kätt kohe üks klaver, mis omal ajal kingiti Hans kapile Suure-Jaani kultuuriorganisatsioonide poolt. Pill maksis tollal 1100 krooni. Võis ette kujutada seda austust, mis pidi rahva seas olema, et niisugust kingitust teha. Üks tuba on säilitatud kujul, nagu ta oli Villem Kapi eluajal. Nii et ta viib meid täiesti Villemi ja kappide omaaegsesse loomingulisesse miljöösse. Neljas matkapäev kaldub õhtusse ja reis läheneb lõpule. Viimane peatus polnudki esialgses plaanis ette nähtud see testisõitjat eestvõttel ja oli lillekorjamispeatus ilusamate teeäärselt liidult napitud. Põllulilled püsisid kaua vaasis elavate matka mälestustena. Toimetuse külalisraamatus on 18 allkirjaga sissekanne. Õige valik oli tõepoolest õige valik. Veendusime selles veelkord meie toredal ühismatkal kõige eest suured. Aitäh küsijaile. See tänu on määratud valiku pakkujale Valter Ojakääru le. Aitäh muusikateadlasele Johannes ürissonile, kes matka nii sisukaks muutis. Kõik matkajad kinnitasid nagu ühest suust, et sügisel jätkavad kindlasti, kui ainult õige valik, tuled tuleb küll, kinnitas Valter Ojakäär. Kohtumiseni kõigi õige valiku sõpradega ja et seekordsetele matkajatele ette nii toredad olid.