Minule need tudengid, suur sulepea, kogume varandus. Me oleme lõbusad. Me rõõmude laegas on saladus. Me olime meeletud. Me meeletus sajandis kajastub. Me oleme nooremad oma iga päev uuemast ajastust. Kevadloengul istudes unistab tütarlaps. Muinasjutt haarab inimest, nii on see alati olnud natuke luuletaja on ju igaüks meist. Olen maa tütar kui vihkan siit minema kaugele-kaugele kõrgeli sinna, sinna, kus kutsuvalt taevavõlv kummub. Sinna, kus pilve noor vahutab, kui lummus. Sinna, kus valvad ehk tundmatu oht. No. Enne marti Laagna. Linnutee keema. Aga kaugemal istub unistades noormees. Ja mida võib tema sinna parata, et töötades süda ei luba. Et aknasse tahaks ta karata. Sest kitsaks jääk tallede Duda. Eile õhtul käis ta peol, kus ta sai tuttavaks ühe neiuga. Alguse sai kõik seni Ta on see laen Väima veega. Küll näinud naiseerid ja. Pärast pidu jalutasid nad veel kaua. Nende jaoks olid tänavad täis muusikat. Koduks elaga. Ja päev läbi kaadria jätkata. No räägi kaasa ja ka ma. Teevad kollaste kääridega lõikes päike taevasse heli patraal unised pilved krahmasid kaenlasse, omad padjad ja plekid. Nägu suur sinine, kelluke hakkas helisema maailmakuppel lindude laulust, metsmesilase suminest. Ja sellest, et õied avanesid. Kured kaasa tõid tiibadel kevade ja eksamid ootavad ees. Raagus pargi keskeltki, näha on aknarida läbi vihmasaju. Selle majases töötab lugemissaal nagu määratu elektronaju. Me ju teame, on laupäeva õhtu. Meie tööd ei sega keegi, kuid siiski näen välja, läheb igatsus, tuleb, istub mu kõrvale, keegi. Kuid valusad? Kuustudes. Nonii külmale sile. Kuid voolus, sorteeri söötmine. Me olime tudengid, me mõtted ja sihid on sassis veel. Meil on toredad kavandid. Kuid ka kõveraid konaraid leidub teel. Olgem ikkagi lõbusad, jäägu rõõmude allikas avatuks. Olgu alati tudengid, selles peitubki mõõtmatu varandus.