Millal Oren Eestisse saabus? Esimesed teated orilist meie maal on aastal 1329. Kui leedulased siin rüüsteretkel käisid, siis nad olevat hävitanud muuseas ka Paistu ja Helme kirikute oreleid. Nii nimetatakse veel toredateks oreliteks. Siis kui Tallinnas neli 133. aastal oli suur tulekahju. Kroonik märgib kahet, hävisid kõik linna kirikud ühes orelitega. Ja aastal 1500 ümber on Tallinna Niguliste kirikus juba kaks orelit. Nad on eksisteerinud juba varemgi aastat kuus või 70, seal aastal 1501 märgitakse, et Niguliste kirikut ehitati, teine tähendab juba esimese väikese oreli asemele teine. Ja muuseas selle väikse oreli olevat ehitanud kohalik Tallinna dominikaanlaste kloostri muhk Peeter. Ja selle ehituse juures on veel huvitavaid üksikasju. Et see Peeter koos kolme abilisega olevat pilli ehitanud tervelt 147 nädalat ja saanud selle eest 130 marka musta mantli ja musta rõivastuse siis töölepingus oli ette nähtud, et esitajatele antakse kiriku poolt ka prii priivoodilinad ja õlu. Selle ehitusaja jooksul siis ehitajad olevat joonud ära umbes 31 tünni. See on ligikaudu kolm ja pool 1000 liitrit õlut. Hiljem, seitsmeteistkümnendal sajandil. Meil on taris põhjalikke andmeid siin orelite ja oreliehitusest. Neid materjale on kodanlikul ajal kogunud päris põhjalikult uurinud praegune linnamuuseumi teaduslik töötaja Hillar Sahab. Mida on teada nii orelite dispositsioonist, nende vanemad, toredate dispositsioonist? Üksikasjalikum dispositsioon on säilinud ainult Niguliste kiriku oreli kohta aastast 1667. Selle ehitas kohalik meister Christopher meenike. Kes on ristiti Danskist ehk endise nimega tantsigist siia rännanud, siis on andmeid mitte enam nii väga täpseid püha vaimu kiriku oreli kohta mõni aasta pärast põhjasõda ja 18.-st sajandist juba Oleviste kiriku oreli kohta, mis tolle aja kohta ehitati väga suur ja võimas pill. Aga säilunud ei ole nendest tornidest midagi. Sellest ajast ei ole midagi säilunud. Üldse. Vanim orelitest Eestis, mille kohta on kindlaid andmeid, on kihelkonna kirikus aastast 1805, õieti osa sellest orelist. Selle ehitas Pärnu orelimeister Andreas Stein kus Tein oma kunsti õppis ja kasta. Kohalik inimene oli selle kohta andmed praegu puuduvad. Kirikute orelit olid umbes sarnaselt nagulat igal pool Euroopas tol ajal olid ja kuna Tallinn hansalinnana oli väga tihedas sidemetes siin põhja saksa linnadega eeskätt Lüübetiga ja põhjasakslus oli oreliehituskunst teatavasti sel ajal väga kõrgel järjel, siis need orelit, mis Tallinnas eksisteerisid, erinesid vähel saksa tolleaegsetest. Parematest näidetest ja kas nüüd möödunud sajand jõudsime sinna algusse. Kas tõi oreliehitusse ka midagi uut? Meil Eestis seda muidugi, et sakslaste kõrval ilmusid ka eesti rahvusest oreliehitajad ja esimesed neist on tiaara juba varemgi. 1700.-te aastate keskpaiku oli Urvastes köstriks üks talupoeg mango Hans ja selle poeg. Tema mango Hans, muide, võttis perekonnanimeks omale Taal. Selle Hansu poeg Johann Taal turisti nimega Karl Johann, aga hiljem ta esineb ikka ainult Johannina hooligaa Urvaste köster ja mainitakse, et aastal 1772 on Urvaste kirik saanud oreli ja sellele uuele orelile, siis saigi köstriks too Johann Taal. Ja hiljem domees hakkabki ehitama ise oreleid Lõuna-Eestisse üsna üsna mitmeid küll eraisikutele ja koolimajadele, palvedalt isegi kirikutele. On teada, et ta ehitas vähemalt viis orelit muuseas Kambjasse ja Pilistverre ja üks selle Johan Taali ehitatud positiividest. Väike toaorel on praegu Tallinnas teatri- ja muusikamuuseumis. Väike nagu madal kummut ja pehme, meeldiva häälega pill. Kõlaomadusi. Ta juurde tagasi tulles me muidugi ei saa kuulata praegu ühtegi keskaegset orelit, sest need ei ole meil alles. Kuid meil on üldiselt teada, mismoodi olid millised olid need nende orelite kõlaomadused ja meie, ütleme see kaasaegne orel, mis on praegu Estonia kontserdisaalis. Eks tema ole ka ju neid, neid registreid, mis olid omased keskajale ja võib-olla me saaksime kuidagi selle oreli abil tuletada meelde või äratada ellu selleaegset kõla, mida me võiksime kuulata. Estonia kontserdisaali orelil olla teadlikult püütud matkida, et mõnede seitsmeteistkümnenda 18. sajandi registrite tämbrid. Ja muidugi kõige iseloomulikum oleks neid registreid kuulata ka tolleaegse muusikaga. Seal võiks sammuešeid tulla kõnes. 19. sajandil hakati, hakkasid muidugi Saksa suured firmad meile ehitama oreleid milledest paljud on tänini säilinud ja veel enne maailmasõda siin käesoleva sajandi alult on mitmed head oreleid, muuseas ka Tallinna toomkiriku orel ja mujal päris häid pill. Nende kõrval nüüd juba nistlastest Gustav Normann ehitas mitmeid kirikuoreleid ja mujale kah väiksemaid, mis praeguseni on alles ja kõlavad väga hästi üldse tubli töö ja normanni järel. Õieti tema õpilasena algas tööd 1800 kaheksakümnendatel aastatel Gustav Dirkmann. Gustav Dirkmani Uuralid on meil ka õige mitmed meil praegu kasutusel. Rohkem veel on tema poja augus Terkmani Pille ja mõned neist üsna suured, näiteks Tallinna pühavaimu kirikus on 60 seitsmeregistriga nelja manuaaliga instrument. Ja mõningaid mõningaid vähemaid üle maa igal pool. Õieti nüüd, 1009 sajandatel aastatel hakkavat Haanja talupojad kolm venda. Jaagup, Joosep petannil kriisad päris iseseisvalt, uurides oma kodukoha kirikuoreleid akvat päris iseseisvalt ehitama alguses väikseid pärast juba suurimaid pill. Ja kui nad 1910 on ehitanud Võrru ja 1911 Vastseliina orelit, mis praeguseni on mängukorras siis nende üle Rudolf Tobiase, Mihkel lüüdist, Amar bot siirast imetlust ja isegi kirjutavad, kui ma õieti mäletan ajakirjanduses sellest Kui neid üldse möödunud sajandi ja selle sajandi alguse oreleid võrrelda nende orelitega, millega mina alguses juttu oli, millised oleksid siin kõige suuremad erinevused? Muidugi oreliehitusstiil on terves maailmas muutunud pärast esimest maailmasõda nimelt vanu barokkaegseid oreleid on palju uuritud ja. Säilinud pillide juures on väga suurepäraseid külalisi omadusi avastatud, mida hilisematel romantilisel perioodil ehitatud orelil ei ole. Siis on alguses katsetamis viisil ja pärast juba masstootmisega ehitatud orelit märksa teistel kunstilistele printsiipidel siin muidugi läheks pikale sellest rääkida. Aga suund on kõlalisele selgusele polüfoonilise muusika huvides eeskätt ja On püütud aimata jälgi seitsmeteistkümnenda 18. sajandi suurte oreliehitusmeistrite kõlalist kujundust. Siin oleks võib-olla huvitav nüüd võrrelda. Ma arvan, et võib-olla me kuuleksime näiteks midagi Artur Kapilt midagi niisugust ülestõusu, kus on tõesti kõik 10 näppu. Ühesõnaga on. Klaviatuuril ta kirjutas Kans romantilises stiilis. Nüüd mõne sõnaga siis veel meie kõige uuemast torelist. Jah, meie kõige uuem murel on 1961. aastal ehitatud Estonia kuldsed saalile Tšehhi orelifirma riigerk lossi poolt. Ja selles Uuralis on on püütud ka barokk kaheksa Uurali põhimõtteid rakendada nii oreli sponeerimisel kui ka intoneerimisel. Ja peab ütlema kohati väga õnnestunult. Nii et sellel orelil on võimalik mängida On võimalik mängida nii Bachi-eelset muusikat kui Bachi Bachi-aegset muusikat. On võimalik mängida samaaegseid, prantslasi on võimalik mängida romantik, kuid nii saksa romantikut kui ka prantsuse romantismiaegset muusikat ja päris kaasaegset muusikat. Võib-olla romantiline muusika ei õnnestu just sajaprotsendiliselt, aga teda on siiski võimalik päris hästi mängida ja vana klassikat ja kaasaega muidugi paremini veel, kuna orel on selleks otstarbeks spetsiaalselt mõeldud. Niisiis, kõige paremini kõlavad meil siis vana klassika ja kaasaegne, võib-olla Bach. Orelitest oli meil nüüd juttu, räägiksime ka, mismoodi on nendel orelitel Eestis mängitud. Ja kahjuks elava muusika kohta on igal alal ikkagi raskem rääkida, midagi kuna sellest on ka vähem kirjutatud ja vanasti puudus ju heli lindistamise võimalus kaudseid andmeid üht ja teist muidugi on. Kui me juba kord väga vanast ajast oleme kõnelnud, siis on Niguliste kirikumuusikapraktika kohta ka mõned andmed sellest päris vanast perioodist, nimelt 1500. aasta paiku. Teatakse, et organist olevat pühapäeva õhtuti eriti kevadperioodil mänginud pärast õhtust jumalateenistust. Mõned tuntud katoliku kiriku viisid aga nii orelipärases, töötluses ja samuti olevate teinud ka laupäeva õhtuti enne suuri pühi. Ja veel mõnel üksikul pühapäeval, saades selle eest kolm marka lisatasu aastas. Siin paistab olevat mingisuguse kontserdid laadilise ettekandega tegemist. Raske muidugi hoolseda nimetada kontserdiks sellepärast et teda tehti pidevalt ja need ettekanded ei olnud kuigi pikad. Aga säärast laadi musitseerimine oli kombeks väga mitmel pool Euroopas. Iseseisev muusika väljaspool jumalateenistuse aega. Ja see oli siis 1000 500500. paiku ja mida edasi siis kroonikud räägivad? 1660? Kolmandast aastast on teada, et Tallinna mustapeade klubis otsustati korraldada kolm korda nädalas orelikontserte muidugi väikesel orelil või positiivil, mis selleks otstarbeks eriti üüriti. Ja see üritus sai kesta umbes kaks kuud. Siis ta lõppes kuulajate vähesusest. Selleks kutsuti mängima toomkiriku organist, tolleaegne Hans poolak. Nimi näitab, et ta oli rahvuselt poolakas kes sai selle eest tasu 10 Rootsi Taalilt. Võib-olla siis võib just seda katset nimetada esimeseks filharmoonia taoliseks ürituseks, võib-olla ka jah. Sest see ei ole seotud mingisuguse kultusliku tseremooniaga. Need olid puhtmuusikaline üritus. 1000 kuuesajandail aastail oli Tallinna pühavaimu kirikus organistiks Poola päritoluga Portule Meostuspetski. Võrdlemisi pikka aega ma peast ei tea praegu öelda. Igatahes üle 30 aasta vist. Ja too Puspetski saatis oma pojad Kristjani ja Ludwigi õppima Lübecki pükste uude juure. Pärast tagasipöördumist nendest Kristjan jäi Tallinna Niguliste kiriku mõneks ajaks organistiks ja Ludvig tegutses Narva kiriku organistina. Too Ludwig Puspetski On ka kirjutanud päris paar päris ilusat kantaati, mida seni peeti pukside kurje omadeks. Niimoodi me võime isegi siis öelda naljatoonis, et arvatavasti, kui see nüüd on ajalooliselt ajalooliselt tõde, et siis Tallinnas vanas Tallinnas on elanud inimene, kes on vend Bachiga puks tehudes. Jah, mõnes mõttes küll. Edasi on veel huvitav märkida, et 1787. aastal külastas Tallinna tolleaegne ja üldse üks esimesi rändorelivirtuoosi Joosep-Georg Fowler kes muusikaajaloos tuntud abtfoobleri nime all. Ta esines Stockholmis ja sõitis Tallinna kaudu Peterburi, peatudes siin kaks nädalat ja mängis nii hästi tallinda Niguliste kui ka Oleviste kiriku orelil ja peale selle klaveril veel paaris eraseltskonnas. Äratades suurt tähelepanu, nagu igal pool eriti improvisatsioonidel. Kas mingisuguseid muid kirjalikke andmeid ei ole sellest reisist jäänud see kaks nädalat, kas see vastab lihtsalt selle aja tempole või meeldistel reemilis? Põhjused võivad mõlemad olla ainult vaimustatud, vastuvõtu on nimetatud. Ja muidugi tol ajal oli kombeks, et kunstnik või helilooja esines ainult oma teostega. Ja Fowler teatavasti armastas palju improviseerida ja juba romantilises stiilis kõikluste heliefektidega üks tema armastatumaid. Palasid oli mingisugune rahulik looduse idüll mille sekka tuleb äike ja torm, mida orelil muidugi registrite järgse avamisega ja madalate pedaali helidega sai väga hästi kujutleda. Järgmises sajandis kontserttegevusest ning eriti palju teada ei ole, siin on väljastpoolt Tallinnat käinud. Näiteks 1802 aastal. Johan Kaspar taud tee oliivast. See on pidanski lähedal. Siis Peterburi muusikadirektor, Sundel on kontsepteerinud Oleviste kirikus. Ja sajandi lõpul ilmuvad juba meie eesti rahvusest organistid, tähendab orelikunstnikud, kes oma hariduse said Peterburi konservatooriumis Peterburi konservatooriumis. Esimese eestlasena teatavasti õpib oreliklassis Johannes Kappel. Tema orelil palju ei esinenud, et Eestimaal mitte. Küll aga järgmine. Kes lõpetab Peterburi konservatooriumi aastal 1890. Ja juba ennem seda esineb Eestimaa kirikutes esimest korda 1000 886. aastal Tartu Maarja kirikus. Ja eriti intensiivselt aastatel 1889 ja 90. Muide, Miina härma esineb ka Saksamaal ja Bachi linnas Leipzigis, Kaleptigi toomas, kirikus 1893. aasta lõpul ja 94. esimestel kuudel. Peale leipzigi ta mängib veel Weimaris Erfurtis, mujal väiksemates keskustes, Saksamaalt, Miina Härma sõidab, elasid Londoni tema esinemiste kohta seal. Nii ei ole seni usaldusväärseid andmeid, kuigi kaasaegsed on seda kõnelnud. Kui nüüd minu Härmat tuleb tagasi kodumaale, siis 1000 894. aasta suvi. Tal on jällegi väga intensiivne esinemiste periood. Ta peale pühapäevadel, mil rahvas meie oludes tavaliselt kirikusse kogub on esinenud küllalt sagedasti ka äripäevadel maakirikus. Nii et need on ka juba rohkem, siis mitte kiriku teenistuslikud, vaid juba kontsert, etu. Ja täiesti need on päris kontserdid ja need Peterburis õppinud eesti muusikut püüdsidki, võimalikult esineda väljaspool kirikuteenistust ja orelikunsti, mitte siduda kultusega. Rudolf Tobias on seda korduvalt rõhutanud ja Tobiase mängu kohta isegi öeldakse, et see, mida ta Jaani kiriku organistiks Peterburis kiriku organistiks olles jumalateenistused, mängisitsiooni oma laadilt pigem ilmalik kui vaimulik. No peale Kappelia Miina Härma kes olid järgmised eesti organistid Kõigepealt Artur Kapp tema õppis samuti Peterburi konservatooriumis ja professor Fomiilius. Tema ja kõigi meie muusikute oreliõpetaja on Artur Kapi ettekandest kõige paremas arvamises. Ja sellepärast ta jättis ka Artur Kapi endale abiliseks Peterburi Peetri kirikus, kus ta ise oli organistiks homiliusest midagi ligemalt ka, mida on temast teada. Paistab, et Humilius on organistina võrdlemisi iseõppija. Ta lõpetas Peterburi konservatooriumi klaveril Alton Rubensteini klassis ja õppis tšellot ka Nikolai ta võidovi juures. Tema oreliõpetajaks on Heinrich stiil. Peterburi Peetri kiriku organist, kes ise õppis Leipzigi konservatooriumis Karl Bekkeri juures, kes oli esimene leipzigi konservatooriumi oreliõppejõud. Tema juures on Luihhomiilius saanud oreliõpetust. Mul kahjuks ei ole andmeid, kui võrra süstemaatiline ja kui pikk see õpetus oli. Aga paistab, et professor Fomilius on oma pedagoogilises töös siiski kogu maailma oreliliteratuuri kasutanud. Ja võrdlemisi võrdlemisi laiahaardeliselt suhtunud sellesse, mida on kõnelnud tema õpilased. Meie vanemad muusikud. Artur Kapi juurde tagasi tulles mida võiks öelda tema kui organisti kohta? Artur Kapp armastas üle kõige muidugi Johann Sebastian Bachi muusikat ja kandis seda kaasaegsete ütlemise järel väga toredasti ette. Ma kahjuks isiklikult tema Bachi mängu ei ole kuulnud, kuna ta tol ajal enam ei mänginud teiste heliloojate palu, vaid esines ainult improvisatsioonidel. Vahetevahel. Tema armastas väga Bachi passakaliad, seda ta on kõige rohkem vist esitanud Bachi asjadest eemal ja siis kartokaatateff tuur. Artur Kapp teatavasti oli palju aastaid tsaariajal Astrahani muusikakooli direktoriks ja Astrahanis, ta hakkas mängima kirikukontserte mis oli seal uuruseks ja mis tõmbas väga palju kuulajaid kokku. Peale Astrahani ta kontsepteeris mujal Lõuna-Venemaa linnades saksa luteri kirikutes, kus olid orelit näiteks Harkovis, Kurskis, Saraatovis, Rostovi stoni ääres Kiievis ja mujal. Huvitav on öelda veel, et nõukogude võimu alguses aastast 1918 kuni 20. Artur Kapp Astrahani kirikus eriti hoogsalt korraldas orelikontserte Te olete vist inimene, kes on oma silmaga näinud arhiivis tolleaegseid ajalehti ja arvustusi. Mis, mis toonis kirjutati üldse Artur Kapi tegevusest organistina-Venemaal. Väga hindamalt. Mul oli paari aasta eest juhus natukene lehitseda Astrahani ja Saraatovi tolleaegseid ajalehti. Üksikutest kontsertidest on seal juttu ja märgitakse ettekande kõrget taset ja ilmekat kunsti pärast nii registreerimise oskust orelil. Kuid Artur Kapi omas raadi kohta. Üks arvustaja ütleb, et see muusika on võrdlemisi lahja.