Rudolf Tobias, Est Jäpa Mihkel lüüdist me ei ole veel kõnelenud, Mihkel Lüdigi esineb Peterburis eriti ka väga palju. Tema on tükk aega Peterburis krahh Šeremetjevo kontsertide organistiks. Ja peale selle esineb üksikkontserti ka siin ja seal ka kodumaal Eestis. Aastal 1923 valmib Tallinna Kaarli kiriku uus praegune orel siis lüüdis esineb seal väga sagedasti ja väga intensiivselt siin nagu uus teine interpreedi periood, flöödielus. Natuke noorem on Peeter süda, tema lõpetab Peterburi konservatooriumi aastal 1910. Ja juba professor funczini juures. Süda repertuaar on märksa laialdasem. Kui Peeter süda hakkab esinema hiljem Eestis. Siis need esinemised üldiselt osutuvad muusikaliste suursündmusteks. Kuigi süda ei esine mitte väga sageli. Eriti Tallinnas. Äsja valminud Estonia kontsertsaali orelil. Orel sai valmis koos kontsertsaaliga aastal 1913. Seal süda esineb ja süda kõrval ka August tockmann. Süda teatavasti sureb väga noorelt, aastal 1920, aga siiski viimastel aastatel seitsmeteistkümnendast kuni 20.-ni. Me näeme, kuuleme teda üsna sageli säält peale. Võib-olla kontserdielus juhtivaks organiks saab meil August Opmann. Tema on juba esimese maailmasõja päevil Jaani kirikus Tallinnas alustanud süstemaatiliselt oreliõhtute mängimist. Ja 1920.-st aastast alates muutuvad need eriti tihedaks iga nädalas. Kusjuures enamalt jaolt neil orelijuhtidel on kaastegevad vokaal ja instrumentaalsolistid, mõnikord koorid ja ansamblid. Ja professor Stockmann esineb isesõnaliste seletustega sageli orelimuusika ja vastava ajajärgu kohta üldse. Need tõmbavad päris suuri rahvahulki kokku. Nii et kui 1925. aastal tockmann, nii et õhtuks lõpetab tervisliku olukorra pärast siis ajakirjanduses tuntakse sellest üsna suurt kahju. 1919. aastal asutatud Tallinna Kõrgema muusikakooli, mis varsti pärast seda konservatooriumis nimetati esimeseks oreliõpetajaks, oli Peeter süda. Tema suri aga juba vähem kui aasta pärast. Siis tema asemele tuli Mihkel Lüdig ja aastast 1923 asust sellele kohale professor Opmann rohkem kui 20-ks aastaks. Ja tema koolist on välja tulnud meie nooremad organistid, õieti praegu juba keskealised ja vanemad. Peale selle muidugi Tartus õpetas orelit Johannes Kärt, kes on ka Peterburi konservatooriumi kasvandik. Professor Hanschini õpilane. Tema koolist on Alfred Karindi. Ja veel mõned teised. Professor Stockmanni juures õppisid või vähemalt lõpetasid. Kõige esiteks Peeter Laja, Johannes Jürme. Hiljem siis teie ise veel ennem peaks nimetama Tiiu targamat, Tiiu targama siis Kazimierz üpris Paul Indra Herman känd. Oskar Walker. Ja mõningaid teisi veel. Pioneer on igatahes nii kodanliku aja muusikaelus tuntud nimed. Hiljem veel kolmekümnendatel aastatel tuli neile lisaks tubli naisorganisti Meeta tari kes väga palju esines suhteliselt. Kui nüüd nendest nimetatud Augustapmani õpilastest rääkida, kellest on võib-olla kõige rohkem Kinni pata tuleks rääkida Paul Hindrast kelle endine nimi oli Bristnikov. Ta juba õpilaspõlves paistis silma väga suure töökusega ja ta omandas repertuaari haruldaselt kiiresti. Ja hakkas esinema aastatel pärast 1900 kahtekümmend Liit. Ja kolmekümnendatel aastatel. Kui valmis Tallinna pühavaimu kiriku uus orel ja hinda sai selle kiriku organistiks. Siis ta hakkas mängima iganädalase, seal oreliõhtuid. Ja 1930. aasta jaanuarist kuni 33. aasta lõpuni toimusid need õhtut igal nädalal siis jäid natukene hõredamaks iga kahe nädala takka ja hiljem kord kuus. Kusjuures ta katsus õige varakult tähendab selle ürituse alguses ka kutsuda soliste ja koorigi neile õhtutele. Kuna Indra omandas oreli literatuuri suure kergusega, siis ta mängis oma õhtutel väga palju ja mängisin niisuguseid asju, mida muidu meil vähetuntud ja vähe mängiti ja ta kujundas oma kavad väga maitsekalt ja kindlatel kunstiliste printsiipidel, näiteks ta esitas mõnikord terve kontserdi vanast muusikast vanast saksa heliloomingust ennebachi Itaalia muusikast, mida keegi teised tol ajal ei mänginud. Siis oli tal prantsuse muusikat sagedasti kavas. Üks kontsert aastal 1936 on pühendatud frantslistile tema 125 aasta sünni ja 50 aastase surma mälestuspäevale. Üks õhtu on mängitud Artur Kapi teostest, mille hulgas ka tema kontsert orelile orkestriga autori enda juhatusel. Sagedased kompachi õhtub 1935. aasta lõpupoolel. Ta on mänginud pühavaimu kirikus kontserdi Evald brauseri helitühist. On väga kahju, et brauseri helitööd orelile on viimaseni läinud kaotsi. Ma mäletan seda kontserti ise ja tema mängis peale selle brauseri asju veel muudelgi kontserdil. Need olid väga huvitavad ja erinesid tunduvalt teiste tol ajal lord meie heliloojate oreli asjadest, mis püüdsid olla rohkem akadeemilises laadis. Provery asjad olid kuidagi impressionistliku ja ja väga huvitavad. Siis üks kontsert, see oli aastal 1939, on pühendatud saksa kaasaegsele loomingule. Seal ta muude mängis ka hindemiti esimest orelisonaati mis on trükis ilmunud 1937. aastal, niisiis varsti pärast selle ilmumist. Endal kavas oli veel Heinrich Gaminski, Juri Arbatski ja mõnede teiste kaasaegsete saksa heliloojate teoseid. Indra kohta peab tingimata nimetama veel tema vokaal-instrumentaalteoste ettekandeid. Üks esimene neist, milles mul oli endal võimalus kaasa teha oli Bachi jõuluoratooriumi teine osa aastal 1931, detsembris. Kui tol ajal meil klassikute suur teostes tihtilugu tehti kupüüre ja püüti teha terve teos nii esitajaile kui ka publikule kuidagi suupärasemaks, siis Paul Indra oli minu teora esimesi, kes rangelt pidas kinni autori kavatsus-ist ja ei lubanud mingisuguseid siin taolisi järeleandmisi ja sellega jättis väga hea mulje. Hiljem näiteks ta kandis ette Bachi kontaadi Nummert, Araguus, samuti Händeli messiase terviklik kärbete ettekanne toimus pühavaimu kirikus tema juhtimisel. Ja kolm aastat järgemööda. Igal aastal esitati üks osa arvatavasti väiksel kooril Indra koor oli kõigest umbes 25 liikunud mina, aga seal olid hästi muusikalised inimesed, väga paljud nendest lugesid hästi lehest hoopis samuti kindral kandis ette ka ainsana Eestis Schuberti missa tuur. Aasta 1932. Nüüd me siis oleme jõudnud teie endini. Kuidas teie õppisite, kuidas teie kontserttegevuse interpretatsiooni tegevus alguse sai? Pusi algas juba väga varakult õpilasaastail võib-olla 1931.-st ja pärast konservatooriumi oreliklassi lõpetamist 1933. kevadel siis muidugi päris järjekindlalt sagedasti segakontserti üksikute numbritega Artur Kapi helindeid mul tulnud võrdlemisi palju esmakordselt ette kanda näiteks tema kontsert orelile ja orkestrile, mida ta 1933. kirjutas samuti koraalieelmänge ja fantaasiaid hiljem nõukogude ajal. Geene kontsert orelile ja orkestrile, teine sonaat. Siis, 1937. aastal tulin mõttele mõne sõbraga ka Estonia kontsertsaalis orelikontsert korraldada mida kodanlikul ajal väga vähe tehti, sellepärast et saali kasutamiskulud olid väga kõrged. Kontserdite vähese külastatavuse pärast oli lihtsalt raske suurte kuludega toime tulla. Aga võib-olla meenutame seda esimest korda. Ja esimene kontsert tundus alguses päris lootusetu ettevõttena kuna saali üür ja muud kulud oli vaja ette maksta. Ja sellest härrast sai ainult niiviisi üle, et viis nädalat enne kontserti vajulise isegi kuus tuli lasta piletid eelmüügile. Ja kui ma õieti mäletan, sellel esimesel kontserdil tuli mobiliseerida selleks peaaegu 40 isikut oma sõprade ja tuttavate hulgast. Läks korda nii kunstiliselt kui majanduslikult 38. üheksandale õppehooajal. Mul tuli viibida Kultuurkapitali stipendiaadina Pariisis. Pariisi Ma ei oleks muidu võib-olla läinud, esialgne kavatsus oli õppida edasi Leipzigis. Kuna leitigi orelimuusikaalane tegevus oli meil Eestimaal hästi tuntud. Leipzigi professor Hoyer oli paar korda Tallinnat külastanud ja hiljem ka Günther ramiin. Ja me olime Leipzigi suhtes võrdlemisi hästi informeeritud. Pariisis õppimiseks andis mulle tõuke õieti lauljanna Aino Tamm kelle vend, omaaegne Tallinna konservatooriumi direktor Jaan Tamm oli kokku puutunud ühe prantsuse organistiga juba ammu aastate eest küll. Jaa, too organist olevat rääkinud talle palju huvitavat Pariisi organistide elust ja õppimisvõimalustest seal. Ja kuna Prantsusmaa ja selle rahvakultuuri vastu Mul oli poisikesepõlvest saadik huvi, siis ma otsustasin seda kohe kasutada seda head nõuannet ja oma stipendiumi selleks otstarbeks ära tarvitada. Aeg on nii palju edasi läinud. Kui me küsisime, rääkisime Topmanist kui kunstnikust, me jõudsime sinna, et, et ka temast sai pedagoog ja rääkisime tema kunstilistest järglastest. Nüüd on aeg nii palju edasi läinud, et teie olete pedagoog ja teil on juba päris päris palju oma õpilasi. Minu pedagoogitöö algas 1935. aastal juba kohe ja ja tol ajal oli ka mõnigi päris andekas õpilane. Mul meenub praegu Rudolf Tobiase noorim tütar Helen kes praegu viibib Kanadas ja Kanadas ja Ühendriikides ja esineb seal ka orelil. Nagu on kuulda, tema oli igatahes tol ajal väga lootusi andev. Ja oma noorusest hoolimata juba 40. 41. aastal suutis edukalt esineda. Siis hiljem, nõukogude ajal oleks võinud kujuneda silmapaistvaks organistiks. Näiteks Peeter Recaro, Laine Karindi, helilooja Alfred Karindi tütar. Siis pianist Liina Jõks Aga nemad on kõige muu töö kõrval sunnitud olnud jätma oreli tahaplaanile. Hiljem peaaegu eraviisiliselt õppis mu juures Rolf Uusväli kellel orel oli juba võiks öelda üsna lapsepõlvest saadik kindlaks suguseks ja kes oma suure loomupärase andekuse tõttu ka palju suutis. Ja 50.-te aastate keskpaigast juba esines täiesti iseseisvalt vastutavatel kontsertitel. Kuule, siis on veel Hardo Kriisa kes praegu oma orelimeistritöö kõrval püüab õppida. Ja ta on ka nende kuulsate võru kriisada järeltulija. Ja nüüd oleks huvitav teada, milline kõige vanem Oreliteos on kirjutatud Eestis, Meris satume siin kohe eesti autorile. Vist küll, jah enne Rudolf Tobiase meil ju meie territooriumil tähendab, on mõned väiksed asjakesed kirjutatud, aga nende päritolu ei olegi kindlaks tehtav, need võivad ka väljast meile olla. Toor. Rudolf Tobias igatahes oma õpinguaastail Peterburi konservatooriumis hakkab kirjutama orelimuusikat. Koraalieelmänge ja tema Fungaadee mull, mida kontserditel sagedasti edukalt praegu ehitatakse, on pärit neilt aastaid. 1900 paiku rändab võib-olla mõne sõnaga iseloomustaksite üldse Rudolf Tobiase kui oreli komponisti käekiri ja peab ütlema, et Rudolf Tobias oskab suurepäraselt käsitleda orilt. Ta juhib ühist oma artiklis kiriklikust orelimängust, mis ilmus Berliini algemaine music saite, mis juhib tähelepanu oreli kõlamasside plastilisusele ja mainib, et viimase aja heliloojad ei oska seda enam hästi kasutada. Ta paaris kohas nimetab ka orelil peituvat ürgelementaarset. Eriti kõlajõu mõttes. Ja tema teosed on selles mõttes väga huvituvad ja kõigist kaasaegsest erinevad. Et ta just seda orelis peituvat omapära oskab toredasti esile tuua. Orelile on küllaltki kaalukaid asju Loord, näiteks Artur Kapi esimene sonaat on tal üliõpilaspõlves kirjutatud neljandal kursusel. Ja ma isiklikult pean seda kapi orelisonaati üheks parimaks romantika ajajärgul kirjutatud sonaaliks üldse. See on väga hoogne ja pideva joonega. Võib olla, on natukene orkestraalsust jaa, ehk isegi Tšaikovski likust. Aga terve teos on nagu ühest tükist valatud ühe hingetõmbega kirjutatud. Ja mõjub emotsionaalselt suurepäraselt siis ennem maailmasõda ja selle ajal kirjutas meile orelimuusikat Peeter süda. Ja süda oreliteosed on väga kõrgetasemelised. Neerun hea polüfoonia kirjutatud süda on suur polüfoonia meister. Tema Fungasid võib maailma sellelaadsete parimate näidete hulka arvata. Ja samuti muud väiksemad teosed on väga orelipäraselt üksikute registritega nende mõjuga arvestavalt kirjutatud. Ja kõik. Kuigi neid on vähe, kõik südateosed on kõrgeklassilised. Teised noorimad heliloojad kirjutasid oma palad juba siin, kodanliku Eesti perioodil ja hiljem nõukogude ajal. Kõige viljakam kompolist on Alfred Karindi kes samuti õpilasaastail 1924 tuleb välja oma passakaliaga. Hiljem mõne aasta pärast kirjutab esimese sonaadi Siis hiljem veel ennem 1900 neljakümnendat aastat teise sonaadi, teised passakalia, mõned väiksemad teosed. Kahju, et teine sonaat on läinud kaotsi. Isamaasõja päevil. Ja nõukogude ajal Karindi jätkab loomingut orelil veel päris hoogsalt. Me võime temalt veelgi oodata. Kui meie Eesti orelimuusikast kõnelasest tingimata tuleb nimetada Johannes Hiiobi nime. Hiiob jäi isamaasõja päevil teadmata kadunuks ja tema helilooja tee ei ole kuigi pikk Abasid vähenemis toon kirjutanud, on hästi huvitav. Selle vähese hulgas muide, on ka ooper pealkirjaga 1905. Ja teisi vokaal-instrumentaalteoseid orelile ta on kirjutanud ühe osalise sonaadi peale selle veel passad Kaljo ja fuga. Ja finaali. Nüüd pastakale ja fuuga ja finaal on vähem eredad, võib-olla kui sonaat, aga siiski kadena päevalgi võiksid minu meelest olla täiesti edukalt mängitavad kuldsed palad. Ka Edgar Arro algas kodanlikul ajal ta konservatooriumi ühe kursusetööna kirjutas sonaadi ühe osalise Konservatiiv ja oreli alal isegi varem, paar aastat suure isamaasõja päevil Nõukogude tagalas arro kirjutas. Marsi taolise niisugune pidulikku pala mais toosu mis on olnud ikka meil organistide repertuaaris. Ja üsna viimastel aastatel on tema sulest tulnud toredat niis kontrasti ja kolm natukene pikemat pala In Memorial passostinoto ja karta. Ja siis veel mõtiski elu, mida on peale meie organistid ja ka Nõukogude idud teised organismid minuteada mänginud. Noorematest heliloojatest kahjuks oreli alal keegi pole nagu õiget vedu võtnud. Kuigi katsetanud on näiteks Helmut Rosenvald kellel oleks eeldusi selleks, kuna ta noortest heliloojatest kõige põhjalikumalt tunneb orelit, ta on ise seda õppinud ja mänginud siis Gunnar Pedraudse, kes 61. aasta kevadel kirjutas päris menuka kontserti orelile orkestriga, võiks kirjutada orelile. On sõber, on kirjutanud kolm prelüüdi. Kahjuks seda on vähevõitu. Jah, kahjuks siia ei saa midagi muud lisada, kui veel. Hugo Lepnurmelt orelikontserdi ja variatsioonid viiulile ja orelile. Mina ei tea muud. Teeloomingut. Orelile ei ole. Siis ma pööraksin selle küsimuse kõigepealt teie enda vastu. Miks te ise ei kirjuta orelile? Ja kui aastaid tagasi keegi kolleeg mulle samasuguse küsimuse esitas, siis ma vastasin, et orelile kirjutamine on niisama nagu skulptori töö, graniidi kallas teised materjalid natukene kergemad käsitleda. Ma ei ole julenud lihtsalt asja tõsiduse tõttu selle kallale asuda. Aga pealtnäha on ju küsimus sedavõrd lihtne, kuivõrd Te olete üks paremaid torganiste mitte ainult Eesti NSV-s vaid vaid Nõukogude liidus siis peaksime materjali olema teie kätes kõige plastilisem jov, selleks peaks olema ka suur helilooja. Teil ei olegi plaanis midagi nii diatehasesse. Ei ole kunagi omale kindlaid plaane teinud. Ja mis tulevikus juhtub? Ei või ette öelda. Kui Teil tuleks valida eesti muusikast eesti orelimuusikast ainult üks pala või või sonaat, ükskõik mis vormis pala, millise te valiksite näiteks, et esineda. Moskvas. Ja päris täpselt sellele mul on võrdlemisi raske vastata. Aga ma arvan, et see võiks olla Rudolf Tobiase või Peeter süda üks pala. Mulle tundub, et et orelimuusikal, mis meil tol ajal kirjutati oma sõna öelda märksa laiemast kui ainult eesti ulates võib-olla isegi tervet maailma harvas mastaabis.