Mööda põhjaeesti lagedat paepealsed serva hakkas see reis arvult kolmas, mille koos õige valiku tublimate lahendajatega ette võtsime. Aga eks otsime igaks matkaks uusi radu. Nii et kas maksabki neid koordine väga lugeda, kui midagi ei kordu. Siiski mõned toredad sõidukaaslased seal kuskil selja taga bussis on meiega juba teist või kolmandat korda, teistega seisab lähem tutvumine veel ees. Võib-olla on nii mõnigi mõelnud endamisi, et miks küll valime nii ebamugava mooduse ööbimiseks? Telk on Hald kaitse külmadel öödel, sajuste ilmadega ronib niiskus riietesse. Lõkkel valmistatud toidul ujub tuhka ja okkaid. Õhtuti saavad jalad rohus märjaks ning iga rohukõrre otsas istuvad väikesed puugid, unistades mõnusast kõhutäiest. Aga kas võiksid õhtuti kuhugi omaettekambritesse kaduvad inimesed kunagi ühtse seltskonna moodustada? Kindlasti mitte. Ent laagriplatsil ühiselt tegutsedes tekib saja-aastase tutvuse tunne ka nende kaasmatkajate suhtes, kellel endal eluaastaid paari kümnestki puudu jääb. Ja nüüd pilk bussiaknast välja, sest mida targemat sul ikka teha on, kui esimene peatuspaik veel kaugele jääda? Põhja-Eesti paepealsed ikka veel, mis õnnistus, et kogu meie väike maa ei ole nii nukrust tekitavalt monotoonne. Küllap need lagedadki on kellelegi armsad neile, kes siit kiviklibu vahelt oma leiva kasvatavad. Just nemad teavad, et minnes tumeda kohina suunas, kuni kohin üsna üsna tugevaks muutub muutub järsult selle maagi nägu ning senine igavus vaid tugevdab hingematvalt ilusat pilti, mida pakub kõrge paepank. Mere ja maa ammune võitlustanner. Aga MeT Reme ikka veel seal eemal ja pank on vaid bussisõidu mõtelenud. Meri vilksatab küll aeg-ajalt, ta on hoolimata tuulisest ilmast sügavsinine samasugune kui taevaskisel päeval. Eks meri saab oma näo ikka temalt. Me. Ei pea. Me anname Ei olla veel vaja. Ei ole neil päevil. Ohu täiendada ja olla. Lagedad lõppevad otsa, metsad on soojad, värskelt rohelised. Siis põige Leningradi maanteelt vasakule ja esimene peatus Kiiu torni juures. Siin läheb juttuvates meie matkajuhile Einike Aadrale. Pärast Jüriöö ülestõusu tekkis väga paljudesse Eesti paikadesse rida tornlinnuseid. Nii ka see Kiiu torn. Seda nimetatud ka munkade torniks võiva salli sõjatorniks. Ülespoole ahenevad ümartorni, mille kaks alumist korrust olid võlvitud kolmesega kaetud puitlaega. Et õrnai kasutati elamiseks, tõendavad ka teisel korrusel kamin ja maapinna kõrk kõrgusel asuvuks. Taoliseid torne hakati ehitama siis järjest rohkem ja rohkem, kuid kahjuks on kõik need tornid aja jooksul hävinud. Ja ainult mõned üksikud säilunud, nende hulgas ka Kiiu Torn, ET Kiiu torn asub Kuusalu kolhoosi territooriumil miljonär kolhoos, siis leiti õige olevat seda torni restaureerida. Viimastel aastatel valmistati projekt, mille tulemusel ehitati üks korrus lisaks senistele. Ja torn omandas uue kuju. Kui tornile veski tiivad külge paneks, oleks nagu mul, ajan Ruus, umbes sedamoodi, too Pariisi kuulsus pildil välja paistab. Kunagine sõjatorn oma uues elus täidab ligilähedaselt samasugust funktsiooni. Praegu oli aga torni uks suletud. Polnudki väga raske, ennast ajas umbes 600 aastat tagasi mõtelda ning kujutada sõdalasi sagemas torni sees või torni ees. Siin on ka õige koht meenutada 1943. aastal Jaroslavlis nootidesse ning sõnadesse pandud lugusid meie kaugete esivanemate mehistest tegudest ning vabadusvõitluse sümbolina neisse päevisse üle kant. Jüriöö lõkete taas süttimisest. Tänastelegi kuulajatele on hästi tuntud Gustav Ernesaksa jüriöö marss Eugen Kapi ooper tasuleegid ning Kuusalu kandist pärit oleva Hugo Lepnurme kantaat Jüriöö tuled. Kuusalu rahvalaule leiame pea kõigist meil välja antud eesti rahvalaulude kogunikest. Nende rohkus näitab selle kandi inimeste muusikalusti. Ei, see pole siiski päris õige sõna. Palju neid rõõmsameelseid laule tollal ikka oli, ütleme siis laulu suulisust. 1800 kuuekümnendail aastail asutati rohkesti valla koole, Neis kujunes uusi laulukeskusi. Lisaks kiriku ja kihelkonnakoolide juurde loodud laulukooridele. Eriti tähele pandud areng oli selles osas Kuusalu kandis 1860. aastal rajatisi pea igasse valda kool ja tööle rakendati tublisi koolmeistreid kiusakas tööle Stein. Kooli õpilaste lauluharrastuse tipuks kujunes suur lastepidu 1870. aastal. Suvel, milles võttis osa 400 õpilast, toimus suurejooneline paraad, kirjutas Eesti Postimees. Nii tõusis Kuusalu koorilaul põhjaeesti kooride Eisi rinda. Toimus esimene üldlaulupidu Tartus. Kaugeia kehv Harjumaa andis laulupeole vähe osavõtjaid ainult Kuusalu kandist, kus koorilaul oli hästi arenenud, tuli laulupidulisi, tehti lipp, mille jaoks saadi raha kontsertidest. Meeskoor koosnes peamiselt koolmeistrist. Lauludel nägi Kuusalu rahvas, et lauluga käib käsikäes ka orkestrimuusika ja 1870. aastal asutatigi pasunakoor Kuusalu. Läheks pikale loetleda kõiki Kuusalu kandi inimeste laulualaseid ettevõtmisi tollest ajast kuni tänapäevani. Lauluseltsid laulu päevad, laulupeod, kuiv, loetelugi annaks lehekülgede pikkuselt aasta arve ning entusiastide nimesid. Me ei pöördu neid otsima. Aga kuulsused. Hugo Lepnurme juba nimetasime. Kuulasime ka ühte osa demagantaadist merelaul, teine on Veljo Tormis Kuusalu rahvalaulud, siinsete inimeste muusikalembelisus. Vaevalt on need läinud jälgedeta temast mööda. Tormise sünni kandiviise võiks praegugi kuulata helilooja töötluses. Meie matk oli Sõnajalgade õitsemise eel ja pääsusilmade õitsemise järel matkajuht Einike Ader, kellega olime kokku leppinud, et räägime kõigest, mis teekonnal tähelepanu väärib ka muusikast kõrvale jäävatest asjadest, mainis, et Kuusalust pärines üks meie kuulsamaid taanikuid, professor Gustav Vilbaste. Tema töödes leidub huvitavaid uurimusi rahvameditsiini, taimede kasutamise ning nimetuste kohta. Näiteks pääsusilm, pääsusilm on tuntud meile kõigile, see ilus lillaõieline. Teda tuntakse ka kui jaanilille, aga on terve rida nimesi, mida me ei teagi. Gustav Vilbaste kogus nimesi nagu jaanikann, neitsi, tina, tina, neitsi, tina, nina, neitsid ellerhein, lamba sil mõrsjalill mõrsja silma, pisarad, Sirga silma tuhklile ja veel teisi ja veel teisi. Pääsusilm õitest tehakse köhateed. Kõrvarohtu kasutatakse ilma ennustajana herneid külvata paras aeg siis, kui õitsevad pääsusilmad, sest varemat minevat utsitama hiljem aga ei keevad pehmeks. Armuasjade lahendamisel tulevad köita pääsusilma kimbukene kools kuller kuppudega mehele põue. Eesti vahele. Siin tulema toime ka teema muusikaga sidumisel. Kas panna laulma lastekoor Ellerhein ja miks ka mitte? Oli ju siitkandi juttudes mainitud laste laulupidu või paigutada kavasse Kappeli laul, Ellerheina? Hiidlased on kindlaks teinud, et tee ei lähe mitte kuskile, tuleb ise ikka minna. Läksimegi siis ise bussi. Aga buss viis küll Viitnale, kus on suur järv ja linajärv, üks ilusam kui teine. Kalevipoja lugude järgi öeldakse, et Suurjärv olevat Kalevipoja hobuse püherdamine jälg. Kunagi olevat liitnas olnud kabel. See oli 16. seitsmeteistkümnendal sajandil, aga alles sellest ei ole enam midagi. Kuid rahvajuttude järgi olevat ehitatud siia kabel ja olevat tehtud säädus, et siia ei tohtivat minna. Seitset, lenda korraga. Kirikusse ei läinud seitset venda, kuid kunagi läks Kanama seitsme pojaga ja kirik vajus maa alla. Nüüd pühapäeva hommikul, siis, kui päike alles tõuseb, olevat kuulda kirikukellade küla. Lihtne on looduskaitseala ja Viitna asub Lahemaa territooriumil. Nõukogude liidus moodustati esimesena rahvuspark Eestis. Park hõlmab koos kaitsealadega ligi 64400 hektarit. Osa sellest on Rakvere joonis. Väiksem osa Harju rajoonis. Lähemal saavad meri jama süvitsi kokku. Pikkade sõrmedega sirutavad Soome lahe ette väljasse Juminda ja Pärispea Käsmu ning poolsaar, mille tipus on koolime ja Pedassaare. Jaan Eilart on öelnud. Lähema võluvad veed laulavad, iga käär laulab kalda putki, tõmbavad kontrabassi kaasa. See sumin ja sahin ja vete mühin ja voolumäng kisuvad mu välja igapäevase töö rammestusest. Lahemaa võludest osa saamiseks oleks vaja omaette mitmepäevast ekskursiooni. Seekordse sõiduplaani tiivad aga kaugemale. Kipume paika, mis alles mõne aasta eest pidi loovutama meie ala vanima asulakoha aupulli külale. Pärnu kandis. Ajamasinat meil loomulikult ei olnud. Niisiis pidi meid eelajaloolisele paigale viima meie oma buss. Ilmselt arvas tehnikasajandi sõiduriist reisi keskmisse kiviaega endale alandavaks. Nagu teeviida peale ära keerasime praksti ja seisab, kus ta seda enam liikuda saabki, kui kardaan katki. Ei jäänud bussijuht kauaks kahja pidama, võttis üht-teist tööriistu kaasa ja puges otsustava ilmega bussi alla. Ütles, et enne välja ei tule, kui korda saab. Matkarahvas hakkas aga jalgsi läbi heleda päikesepaiste ja tujuka tuuleeesmärgi poole astuma. Ikka rõõmsat matkasel mõõdab, ma, päike särab, silmadel kallab saatjaks linnud taevakaarel külas kurjapoisid. Kolksub seljas, katelok, aeg on võtta, see tee on kõige parem kokk, pruut, jälita kööki. Suppi keeta ta ei sa milles suitsu. Nad siis läks ta. Kahju vaid, et. Kui on kinnitatud jaka vee alt siiski astuda, võiks päev ja kas või õpperi. Kaunis kaunis on tema ees ei ole sellist. Kas makat poisid, narroti astu ligi, ongi kõik kivi sulle koti saati matkasellid siis uljaks heaks nooreks. Sell med kanna tee. Ah siis niisugune madaluke küngaste ondi. Gazett kasvavad peal, võsane heinamaa ümberringi. Oleme paarkümmend kilomeetrit Rakverest kirde pool Kunda jõe vasakul kaldal. Siin on huvitav kruusane küngas. Rahvas kutsub seda lammas mäeks. See on paik, kus elasid inimesed umbes seitsmendal, kuuendal aastatuhandel enne meie aja arvamist. Siis lainetas seal metsade ja soode vahel järv järje keskel agaari saareke saarel praegusel lammasmäel asuski üks esimesi meile praegu teadaolevaid asulaid Eesti territooriumil. See oli 1870. aastal, kui Kundasse rajati tsemenditehase. See tehas hakkas toorainena kasutama järvekriiti. Selle kaevandamisel toimus lammasmäe lähedal rabas ja seoses kaevandamisega tuli välja mitmesuguseid loomaluid, luus, tööriistu ja muid esemeid. 1000 904.-ks aastaks oli neid leitud juba enam kui 150. Teadlased uurisid küsimust. Soomest kutsuti kohale arheoloog Talgren, kes teostas lannas mäel arheoloogilise kaevamisi. Ja juba 1886. aastal teatas ta esimesena, et leiud peavad kuuluma seitsmendasse kuuendasse aastatuhandesse. Enne meie aja arvamist. 1933. 37. aastal tehti uuesti lammasmäel kaevamisi arheoloog Indreku juhtimisel. Ja selle tulemusel saadi juba 2500 leidu. Lisandusid kivist kirved, uuritsed, Kovitsad, noad, puurid. Selgus, et kiviaja inimese peatoiduks oli olnud põdraliha, sest leitud loomaluudest oli 70 protsenti põdraluud. Jahti peetiga ürgveistele, metssigadele, karudele, kobrastele, kaladest püüti havi ahvenate linaskit. Pärast sõda tehtud, see proovi analüüs kinnitas, et asula kuulus tõepoolest seitsmendasse aastatuhandesse. Enne meie aja arvamist ja Nõukogude Liidu loodeosa üks suuremaid leiukohti. Kunda kultuuri teavad kogu maailma arheoloogid. Aga kuidas seda muusikaga siduda? Kiviaega vist küll mitte kuidagi, aga mõni kena põhjarannikulugu sobib ju siia küll. Moore Eva, Silvi Tultuuri arvutage ta ema lapseenurgas meelatuna ja viisi. Ta ei lähe päeva ja toore soolased Paedas no vot ja loen neid ka ei saa elu, et ta, et ta ei kao. Ja ranniku oppi, kaade jooks, kesta. Kaukaasia loomi, seti võidki toni mõnegi pill. Madalaid pill vedelli peale meil on meri ja siin On randaga skale olla tuuri seal. Veel aasta, kus Põhjala naine on ikka nii No Viinistu mehe Riho andis, me ei kaeva ja luure soolaseid säpaniidas. Mer sello jopulaati riidel põhja labi. Ema laulud tooli kaarjumuskonna. Paari emal lapsed on ka armu eila tulaadi ja allergilisi. Ja siin valmis luuletus number üks. Oh lammasmäe, oh lammasmäe subjaal teeb lammasmäe, ei kauaks enam siia jääsest, bussijuht on org mäekes enne rahule ei jää, kui buss saab sissesõiduväe ja sealt ta juba tuleb, näe Chao lammasmäe tolmusaba. Teie kohal sunnib ootusärevalt pilku teritama. Tulebki tuttav buss. Mehe jonn käib masina viguritest ikka üle. Varsti võiksime laulda suure osa Eesti Eduard Vilde koolipõlveaegsete värssidega, kui juba paistab Rakvere ja tema lossi otsuke. Jääme seda lossi otsukest kaugelt imetlema vaid ronime otsejoones üles vallimäele, kust kaevamistöödega järjest uusi müürioosi mulla alt peidust päevavalgele tuuakse. Rahvasuu pajatab luugal kalevipojast Kalevipoeg jõudnud õhtu eel Rakvere linnale kohale, kus tol ajal ei olnud linna ega inimesi. Rakveres Tõrma pool elanud paharet, kes oma koera, kelle nimi onu tracki saadud Kalevipoja kallale haukuma Kalevalt tõstnud jala ei ajanud koera, nii et koer sai surma. Sellest siis nimi, cracy verepaik. 13. sajandi alguses asus siin tarva peakujulisel kõrgendikul vanade eestlaste linnus Darranbe. Selle lähedal asusid väikesed kuue adramaalised külakesed, mida nimetati rakkavar ja Rägavere. 1220. aastal vallutasid taanlased Põhja-Eesti ja hakkasid ehitama siia kivi. Lossikivi loss valmis 1252. aastal. 13. sajandil hakkas lossi jalamile kerkima käsitööliste ja kaupmeeste alevike oma hea asen töötukassas asula kiiresti. Juba 1302. aastal andis Taani kuningas Eerik Menveid alevile linnaõigused. Ajalukku astus linn kui veesenberg. Veesenud tähendab alamsaksa keeles tarvast. Rahvasuus tunti aga linde linna edasigi Rakvere nime all. Rakverega on seotud paljud meie kultuuritegelased. Siin on koolis käinud Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eelman Kalti mooli on need. Siin on käinud hilisema põlvkonna tuntud tegelasi Hando mugastu, Evald Tammlaan, Romulus Tiitus, Richard uutma Richard Sagris, Alma Tomingas ja nii edasi ja nii edasi. Tihedalt on Rakvere kultuurieluga seotud jaagu pliiv. Tänu temale asusid rakverlased oma teatrimaja ehitama. Ehitustöödega alustati 1000 928. aastal, kui teatrimaja sai valmis alles 1940.-ks aastaks. Siit lähedalt on pärit muusikateadlane Karl Leister. Noorema põlvkonna muusikutest on esimeses keskkoolis õppinud Arvo Pärt ja Kuno areng. Õpetajateks on olnud Jaan Pakk ja Juhan. 1869. aasta esimesest laulupeost Rakverekooride osa ei võtnud, seal ei olnud veel laulukoore. Rakveres asutati laulu ja mängu selts ööbik alles 1880. aastal. Juhtivaks tegelaseks kujunes maakuul meister Paul Bergmann seltsis noodiorkester ja laulukoor. Samuti hakati näitena lavastama. Ööbiku seltsis käisid esinemas maa, kihelkondade paremad koorid ning Tallinna lootuse seltsi lauljad. Näitlejad. On teada, et 1890. aastal külastasid Rakveret noored eesti muusika interpreedid Konstantin Türnpu, Miia Miina Härma ning laulja Aino Tamm. 1894. aastal korraldas selts Viru maakonna laulupeo. Seal esines 20 koori 300 lauljaga. Kooride üldjuhiks oli Juhan Elken. 1895. aasta suvel peeti jälle ööbiku seltsis maakonna kooride kontserdid. Biokõnelejaks kutsuti kirjanik Eduard Vilde. Oma hirmukesen maa, linna minu viisu. Ei teha. Oo. Kuula mind. Nende kannul mürgiving. Amet valine. Episin üks kurja, siis neil on tarvis oma mitte teiste õnnetust. Keset. Ei no. See. Ta no palun ja la. Kaunis. A ja. O. Silmakirjalikud on need eesti kirjanik järgisteks karjääri, tead. Kui sa nende hulka tikud, siis kohe äralikud oledki varsti Pihli kaldlagesid jagub madalaks. Kui sall üles ikkagi. Küllap meie kõigi tutvus Eduard Vilde loominguga on alanud minu esimestes kriibulistest. Ja nüüd jõuamegi paika, kus need triibulised pärit mälestusväärsest meresõidust on 105 aastat möödas. Ent meri, sopiline kiik, mille vesi suurte kalda puude varjus tundub päris must olevat on alles. Ja kuigi tol õhtul, kui meie grupp Muugal käis, oli tiigi ümbrus ja kogu park hääletu ja inimtühi võid kindel olla, et Ameerikat avastatakse seal tänapäevani. Küla poksija tõrregaasi leidub, millel reisi ette võtta. Mõisa Alttuba, kus Vildede pere elas, ei ole enam alles härrastemajas, mida võib julgelt lossiks nimetada, on nüüd kool. See loss on väärt, et tema juures pikemalt peatuda. Muuga mõis kuulus ühele kuulsamale Peterburi kunstide akadeemia professorile ja Ermitaaži konservaatorile. Karl Dima Olion effile. Cartimulianefon sündinud Eestis 1804. aastal mõõdriku mõisas sai tugeva kunstilise ettevalmistuse küti mõisas, kus puutus kokku maastikumaalija Karl küüdelginiga. 1824. aastal läks Neftreesteni Kunstiakadeemiasse õppima. Pärast seda täiendas ta end kaks aastat Roomas ja tuli tagasi kodumaale. Hiljem ostis ta endale Muuga mõisa ja siia ehitaski ta oma plaani järgi väga omapärase lossi mõisahoone, mis äratab tähelepanu väga eripärase väliskujuga. Selle hoone ehitamisel on ta raisanud tohutuid summasid. Vestibüülis. Trepp on valmistatud marmorist marmorAga toodud Itaaliast. Tripi külgedel on alles veel soklid, millel kunagi olid asetatud lõvid, mis on viidud Tallinnasse. Kadrioru lossi kasutas oma mõisahoonet oma väga rikkalike kunstikogude hoidmiseks. Kahjuks väga paljud tema tööd on viidud välja Eestist. Kahekümnendatel aastatel. Eduard Vilde õde Auguste Landberg on meenutanud. Kui saksu kodus polnud, siis kutsuti meid mõisasaali vaatama. Sinna ei tohtinud paljajalu minna, vaid pidid pastlad või kingakesed jalas olema, et läikivale parketile jalajälgi ei jääks. Seintel olid suured maast laeni ulatuvad maalid ja keset saali seisis liikuval alusel Veenuse kuju. Seda kuju nimetasid mõisa tüdrukud Mariks ja nad näitasid, kuidas seda ümberringi keerata võib. Kõik oli nii tore, et meie lapsed muudkui vaatasime ja vaatasime. Kunstivarasid siin enam ei ole kuid hoone välisilme oma rõdusammaste ja kujudega Stuk kaunistustega, laed ja kaminad ruumides ning esialgsel kujul säilitatud vestibüüli oma imepärase akustikaga. See pakub ilusa elamuse. Lossi ees on skulptor Ferdinand Sanna mehe valmistatud mälestussammas Eduard Vildele. Tollele samale aidamehe Edile, kes omal ajal ei võinud häärberi põrandale palja jalajälgi teha. Siinsamas, mõne kilomeetri kaugusel tema nime kandva kolhoosikeskuse juures on veel teinegi monumente Eduard Vildele, mille autorid on skulptor vom ja arhitekt Pork. Kujutavas kunstis on meie kirjanduse klassikud vist enam-vähem kõik kujutamist leidnud. Muusikasse pääseda pole neil kuigi lihtne, kui nad just luuletajad ei ole. Vilde on meie muusikutelt siiski üsna palju tähelepanu leidnud. Koguni kolmele lavaluuleainet andnud Harri Otsa ooperile Tooma tohter Boris kõrveri muusikalile mees pisu hännaga ja Gustav Ernesaksa muusikalisele lustiloole kosilased Mulgimaalt. Jaa. Iga päev jõuab õhtule isegi matkapäev. Ilmateate Saina hoiatati, et tuleoht metsades on suur. Kust siis leida laagriplatsi, kus võib lõket teha, kartmata metsameestelt triibulisi saada? Kauksist see polegi nii kaugel. Mõnda aega uhkeldab vasakul pool teed mutrit kuus. Mõnda aega mängib kitsuke Avijõgi meiega peitust, näidates end kord siin, kord sealpool teed. Ja siis ongi juba tunda Peipsi hingamist. Suurjärv on ujujatele nii soe, selles jahe tuulises õhtus, kus lööme üles oma esimese laagri. Süütame esimese lõkke ja võtame esimese ühise eine. Kui hea, et alles esimese.