Täna õhtul on meil võimalus värskendada mälestust Paul Viidingu kirjanikud eest tema teoste väikese valiku kaudu, mis siin ettekandmisel tulevat. Kahtlemata kinnitavad siin esitatavad palad kuulajate senistki veendumust et Paul Viiding pole kalmuliste hulka asunult hoopiski mitte meist päriselt lahkunut. Et sel targal sõnaosaval südamliku inimesel on aina uutele ja uutele sugupõlvedele mõndagi ütelda. Valuliselt ülev tunne valdab hinge meenutades Paul Viidingu viimaste eluaastate loomingulist õitsenguperioodi mis toimus võidujooksus parandamatu haigusega võidujooksus surmaga. Isikukultuse ahistavad aastat olid temagi pikaks ajaks vaikima sundinud ja murtud tervisega otsa, kui oma peatset lahkumist ette nähes andis Paul Viiding oma viimastel eluaastatel oma parimad luuletused ja esseed on raske ütelda, kellena oli Paul Viiding suurem kas enda isikliku kirjandusliku loominguga või kirjandusloolise mõtteuurijana. Kirjanduse tutvustajana, populariseerija, mäe, Tema viimaste eluaastate raadivestlused luulest ja pedagoogilisest probleemidest olid tuhandetele igatsetud sündmuseks. Need vestlused. Olid omas laadis ületamatud. Viiding oli aga ka kirjanduse ilmeka lugemise deklaratsiooni kunsti üks selge päisemaid teoreetikuid ja praktikuid. Enda luuletusi deklameeris ta suhteliselt harva seda agaram oli ta ja sealjuures ka nõudlikum, oli ta rõõmu tundma teiste luuletuste heade luuletuste puhul ja oli alati valmis seda rõõmu jagama. Ületamatu taktilise huumoritundega oskas ta välja otsida ja lugeda arhailise maiguga palasid vanadest raamatutest ja ajakirjandusest. Andkem sõna Paul viidingule. Teatrikunstiüliõpilaste Peep Seppiku ja Tõnu Tamme. Kirjanikud tütarde ja kirjaniku enda. Kaudu. Avat südamega. Sinust ei möödu miski jätmata jälgi igasse seika kuidagi haarama, tead rikaga kaasa pidutsed vaesega, nälgid, õllelast, meelitad pettunu saatust. Lead. Oskad end tunda kümnete sadade nahas lüüa ja olla löödav alandust mõista ja au. Kes küll su südame pehmema küünlavahast asendaks uuega kõvem kui kiviraund. Nõnda sa oled. Ja jääb sinu ainsamaks palgaks, nähtust ja kuuldust ja tuntus nüristab hing. Juhtuski nii, et nurjunud uuesti algaks vaevu teisiti suunduks rännuring. Pealkirjata luuletus. Su maise rännueesmärk, seos tung teadvusele. Kuid milleks siis peitub ühes elueosvorm, kahejalgse teises lille? Kaht lõpmatust, vaid jaatav piir. Õlg pimeduses, kübevalgust. Üks sinna uttu, kaduvkiir, mis pärast lõppu enne algust. Kas leppida, et nii oli hea? Sa pole tulnud omada. Mis oli enne? Sa ei tea mis tuleb pärast? Lukussahted. Päev pudenes väikesteks raasudeks täna nõnda kui eile jäin õhtuhämara saabudes mõtlema, käidud teile. Vara hommikukavad vallatud juba keskpäevaks jooksid liiva. Kuid olgu, et tühja said tallatud, mind süümepiinad ei riiva. Las näha püsivaid sihtides, arukad ainsat kasu minu tundmuste põhjakihtides jaota teisiti palk ja tasu. Sest kui tulengi koju saagita, siis pole ka koormat kanda. Eks minuta laevad laadita ja juhita kuhugi randa. Muusa külastab poeti? Kaugelt sätendavatelt lumistelt kõrgustelt tuli alla muusa, et külastada poeeti. Muusat vaevasid südametunnistuse piinad. Muusa süda valutas sellepärast, et ta liiga kauaks oli jätnud üksi selle, kellest oli omal ajal teinud poeedi liiga kauaks üksi, iseenda ja kurja maailma hooleks. Mis on saanud vahepeal õrnast luuletaja hingest. Kas on jätkunud vaimustust, tuleneb põletusmaterjali või on luule elavast tuleleegist järelvaid tukkida, tuhk? Muusa tuletas meelde seda tundi, mil ta esmakordselt oli külastanud noormeest, kellest pidi saama poeet. Ta mälestustesse kerkis viltuse laega katusekamber pleekinud lill tapeetidega. Ta nägi logisevad voodit ja lauda ning katkise polstriga diivanit. Pimeda talve oli väljas petrooleumilambi võbisevalt tuli valgustas paberilehti laual ja see, kellest pidi saama poeet, oli kummargil laua kohal ja kandis paberilehtedele värsse kevadest ja noorusest. Sina oled mind kutsunud, ütles muusa. Ja mina olen sind kutsunud. Ma tahan, et teeksid minust poeedi. Millest sa arvad, et pead saama poeediks, küsis muusa. Jutustas oma lillelise hinge igatsusest sellest, et jäme tundmusteta maailm on teda sügavasti solvanud ja kinnitas ehtsaimas ekstaasis, et ta tahtvat teenida vaid ilu ja tõde ka siis, kui ta selle nimel peaks astuma, vastasrinda kasvõi terve maailmaga. Muusa meenutades paljusid kurvastavaid kogemusi, mis tal oli olnud nendega, kes tahtsid saada poeediks jäi mõttesse ega vastanud kohe. Aga kui see, kes pidi saama poeediks mitmeid kordi, kinnitas, et ta ei taha ei kindlaid kohti, kõrget palka ega head sööki vaid igatseb ainult surematust, tulgu see kasvõi alles siis, kui ise juba surnud ollakse, jäi muusa nõusse. Ta ütles. Võta oma paberid laualt, saada nad homme hommikul toimetaja kätte ja sa oled poeet. Öelge, mis need sõnad muusa taandus? Vaevake leidis ta tee tänavale, sest pööningutrepp oli pime ja kitsas. Aga mida muusa oli lubanud, see sündis noormehest sai poeet. Poeet kirjutas palju lennukeid, värsse armastusest. Kuna ta ei olnud argega kainelt kaaluja, siis oli ta nendes nii avameelne, et vanad ja mõistlikud inimesed raputasid pead ja keelasid oma tütardel poeedi raamatuid lugeda. Aga noorus kandis poeeti kätel, jumaldas teda, sest noorus leidis, et poeet ütles seda, mida nemad mõtlesid. Ja noorus ütles, et poeet olid teiste samanimeliste seas suurim. Aastaid oli möödunud nüüd olime USA uuesti üles otsimas poeeti kus pidi ta tema leidma. Muusa teadis küll, et väike rahvas, kelle liikmeks poeet oli, ei suuda värsside standa palju leiba, saiast rääkimata. Ning lisaks sellele teadis ta, et poeet pöördus oma luuletustes nooruse poole leidis vastukõla nooruse juures, kellel rahakukkur on kehvem kui vanadel. Võib-olla elab ta ikka veel samas pööningukambris, kus temast poeedi tegin, mõtles muusa ja otsis tuttavat tänavat ning maja. Aga väikest tuttavat puumaja ei olnud seal enam mitte. Selle asemel tõusis taeva poole moodne kivifassaad. Et poeet elaski seal. Eksitus oli võimatu. See oli ikka tõesti sama poeet, kes võttis muusat vastu oma neljatoalises lifti, elektripliidi ja sooja-külma veega korteris. Vilunud seltskonnainimese liigutuste ja kummardustega panustan noore daami oma kabinetti. Tuleb meeles pidada, et muusad ei vanane nagu poeedid. Muusa oli kohmetu, ta ei saanud üle üllatusest. Ta oli lootnud näha noormehe asemel, kelle ta oli aastate eest jätnud rändama poeedi okkalisele rajale. Meest, kelle nägu oleks peegeldanud raskeid vaimsete otsingute jälgi. Oli lootnud näha vaimustatud nägu hingepeeglit aga ta leidis seest kehakusele kalduva, käbedab vanahärra topeltlõua ennetega, kes näis sobivat hästi mõneks büroo juhiks. Millega ma võin teid teenida, küsis Poet ametliku viisakusega. Kas sa mind siis ei tunne? Küsis muusa vastu ja vaatas poeedile aralt otsa. Oled sa ikka poeet, keda ma otsin või on mingi segadus juhtunud nimedega? Muidugi olen ma poeet. Aga vabandage, mu daam, ma ei tea, mis alustel teie mind sinatate. Mu naine viibib kõrvaltoas ja mul oleks piinlik, kui ta peaks mind kahtlustama määrastas intiimsustes võõra noore daamiga. Muusa peaaegu oli valmis ütlema, kes ta on. Aga kui ta nägi, et poeet teda ikka tõesti ei tundnud mõtles ta ümber, libistas käe põue ja nõidus sealt välja kimbukese peene kirjaga kaetud paberilehti. Vabandage väga mu ärevust, härra poeet. Ma ei tea isegi, mis mul oli selle sinatamisega. Nüüd poeet naeratas heatahtlikult. Ta näis aru saavat, mida külastaja tahtis. Ahhaa te, luuletajate, teie tahtsite kuulda minu arvamust teie katsetiste kohta, naeratus poeedi näos vaheldus hetkeks asjaliku tüdimus ilmega. Ta jätkas pisut äriliselt. Mul on küll äärmiselt vähe aega, aga kuna daame kästakse kohelda ees õigustatult, siis ehk võiksid oma käsikirja siia jätta ja tulla paari päeva pärast, kui olen saanud mahti need asjad läbi lugeda. Ja võiksite ka helistada kella 10-st kaheni, number muusa ulatas käsikirja lehed poeedile. Ta tegi tänuliku, noogutas peaga, aga lisandus siiski arglikult. Paluksin küll. Kas teie ei võiks, kohe olen kaugelt ja pean täna jälle tagasi. Muusa kui muinasjutulise tegelase palvel oli muidugi nii suur mõju, et poeet nõustus käsikirjad kohe tutvuma. Ta laskus mugavamini oma pehmesse tooli ja hakkas lugema. Mida kaugemale ta luges, seda sügavamasse murepilved tõmbus tema nägu. Kui ta oli umbes pooled esitatud lehtedest läbi sirvinud, pani tänad ilmse pahameelega muusajate lauale ja ütles. Ma ei saa tõesti mitte arukust, olete võtnud säärase pöörase ideed ja ennekuulmatu jultumus. Need värsid on ju lausa skandaalsed. Kus te olete elanud, et teil pole vähematki kujutlust sellest, mis on luule. Kas te arvate, et need asjad võiksid ilmuda? Aga need korjatakse jalamaid politseiliselt ära kõlbluse kaitseks? Poeet kehitas, raputas õlgu. Aga muusa vaatas oma selge ja särava ilmega poeedile otse silma ja ütles. Need on ja su oma luuletused, mis sa kirjutasid siis kui selle maja asemel seisis veel too vana viltu vajanud puuma ja mille mansardi sina kutsusid mind. Muusa. Ja Ma olen sinu muusa. Imestasin küll kõik need aastad, miks sa mind enam kunagi ei kutsunud, arvasin vahetevahel, et oled jätnud luuletamise ja siirdunud ärialale, nagu on ennegi juhtunud, mitme poeediga. Aga sa ju pead ennast ikaga praegu poeediks. Poeet esimesest üllatusest toibununa võttis oma pead kahe käe vahele, toetus küünarnukkidega lauale ja hakkas nuuksuma. Muusa Moosa, miks oled sa minuga teinud nii paha nalja? Aga muusa ei vastanud midagi. Ta oli püsti tõusnud ja vaatles kaastundlikult poeedi nuuksetes vappuvad kühmu ja õlgu. Sist liigutas endaga poeedis miski, taiasin sirgu. Ta sai endast võitu mõru näoga. Aga juba kindlalt ütles ta. Sa oled ajast maha jäänud naine, kas sa tead, mis maksab tänapäeval korter, mis maksab leib ja kala? Kas sa tead, mis on sotsiaalne tellimus? Kas sa tead, kui palju makstakse luuletuste eest honorari? See tähendab, kui vähe seda makstakse? Ja kas sa tead, kui palju kindlat palka on vaja, et inimese moodi ära elada? Mul on naine ja lapsed. Ma ei teadnud seda, ütles muusa kurvalt ja häbelikult. Ta hakkas ukse poole nihkuma. Poeet lennutas lauale jäänud lehed oma luuletustega temale järele. Aga seda muusa enam ei pannud tähele. Ta pääses juba esikus trepikotta. Ta jooksis trepist alla, ilma et oleks kasutanud lifti. Ja jõudnud tänavale. Hakkas linna siluetis otsima mõnd katuseharja, mille all oleks võinud oletada ärkli korterit. Tsükkel sügis. Miks ta valus pole, see kaotus. Sügis. Pihl kannab punaseid marju. Puulehti vedeleb maas, järjest madaldub taevalaotus. Juba puudutab Kinkude harju maad, rõhukuid Dynane kaas. Koju lastud on valged utte suvepilvede päikest nii pisut sellel jahedal niiskel kuul. Sügisnurmede nägu on lutet ja salude parukaid kisub endast joobunud sügise tuul. Päikesekiirtes ahtrates paitab hüvastijätt. Pargi kõrgetes vahtrates märkan maalija kätt. Sügise pillav värvirõõm, salude purpur ja kuldsuverõõmude viimne sõõm. Mullaks saab taas, mis muld nendele leebetele tundidel vaikselt mõttesse jään. Küllalt, kui näljaste huntide karjad tõstavad päev tormid nad ööd läbi pingudes peksaks, kui saatanal reht saabuva talve hinguses poolt langeb. Vili ja leht. Alleedel mahajäetud vaikselt sammun. Ma midagi ei taotle. Mul ei ole ruttu. Kõik võitlused võideldud on ammu, ei vääri hõiskeid võit, ei kaotus nuttu. On saabunud tung, et jälle mõista tõde. Kõik möödub. Rõõm just samuti kui valu. Ma tunnen, sügis on minu õde ja endale midagi palu. Haav valutab, siis kasvab kinni, armiks. Ja huultelt kaovad nuriseja ohked, kui jahtub päike. Õhtud löövad karmiks ja lehti langeb iga ööga rohkem. Lüürilist vahetusraha lakk, rohelised kase kiharad varjutavad maad. Kolmveerandlehes, valgetööline salu, quickstepi vala hommikuse meelespaad, paar maanteed hele liivast, samuti tantsujalu püks inimese siller, kraes blond sasi pää kleit, inimese pruune lokk riivab ja taiet, plika väikse magusa ja hääe treneerid spordipoisi käevars piirab. Lapp niiduperve rohelist täis tuli lilli, kušett, mis elast istumiseks pakub Poissi rohus selili, fikseerib valgeid pilvi ja neiu hajameelselt karikakraid kakub. Leid sõrmitseb Oraakliks, helbeid nopib, on pisut vallatu ja samas veidi kurvem. Siis poisi juuksesalku ümber sõrmelokid ja teeb siidpehmeks enda nagu Pajurvad. Sügis oli. Küllap keedeti marju, küllap Castroli vaskset, valmistu säilima tuhaga liivaga kriidiga pälvia näitsik, kes tuhalappe heidet pihku avas, ukse raske. Kui tulin sellesse majja viimse visiidiga. Ootasin latt punase sees toas paljaspäi palitus. Kuulsin kärmeid, sammuglõpsatusi salonist. Avanes uks. Näoilmel hoolikalt valitud, naeratas Anita ja tervist vastu soovis. Lille Tulati. Ja veerand tundi hajuvil Herevil. Vestlesin toas etüüd, sinises jaurama, tantsis toonis. Anita jõudis tõusta ja võtta paar akordi klaveril. Tõusin minagi surutisega kurgualuses tsoonis ja läksin kummarduse ja naeratusega välja. Läksin pargiteed, kus tuul, messing, kollaseid vahtralehti kihutas taga. Püüdsin saada üle halvast naljast ja vaatlesin, kuidas eemal asfaldist sillutis tehti. Teadsin siis enese taltsutuse liivapaberiga kalgiga. Võin pühkida maha kõik lahtise rooste ja vasehapendi südame metallist. Tean nüüd kustutamaks jälgi sügavasse sööbinuid. Ei keegi sanda vahendit. Paul Viidingu mälestusõhtu teises osas kuulati helilindilt lahkunud kirjaniku enese häält. Vabandage kuulajat, kui järgnevate palade helikvaliteet jätab soovida unnad jo lindistatud kirjaniku juures kodus pealegi siis, kui ta ise juba raske haigena voodis lamas. Tuletagu nad meile meelde häält, mida te kindlasti hästi mäletate paljude sisukate raadiovestluste kaudu. Kõigepealt poeem oktoobri mõtted. Võin kujutleda ei tee kuskil kaugel planeedil, teisel mitte meie maa. Üks umbes mingi moodi mõtlev olend sondeeris taevast teleskoobiga. Ja nägi ennenägematut. Nimet. Ma hästi tuntud laotuse objekt, mis, nagu ikka rahulikud, liikus keskinnist tähti oma IZ teel noid peaagu muutumatuid, vanur, ringe, mis tänagi ei petnud astronoomi, vaid sekundi, murdosade, nii täpselt nii käitus, nagu nõudis arvutus. Selsamal maa ta äkki täheldas uut imelikku nähtust. Väike kild, üks tillukene kübi eraldus Tähe lendavast ketast lahkus maast ja sööstis kosmilise kiirusega Maidma ruumi. Mida mõtelda võis astronoom. Ma kardan ennekõike, ta pidi kahtlustama oma silmi ja optikat kristalsed bee läätsi, mis kaudu tema taevalaotust jälgis. Kui aga kõigest hoolimata fakt jääb faktiks, aga faktid teatavasti on kangekaelsed asjad siis ta tundis. Ta tundis, kuidas oletuste tulv laviin kõikvõimalikke hüpoteese. Ta Aityu paiskus võimsa Vihurina süsteeme purustada, ähvardades, Vulkaanipurse üks aatomite mõistmatu ekstes võib-olla jumaluse ilmutust, ta nägi sündinut, kes seda teab, on teadluselgi oma eksikäike, mis meile paraku ei ole uudis meile, maa asukaile. Küllap möönda võis sedagi, et ülla astronoom muuhulgas tundis ka, mis õnneseen ta on, mis hüvesid juhus talle aupalka uudlust nime ajaluu. Me teame, mis kõik vilkuda kuiv ajus teadvuse kandjat, kus on kõrvuti suu tühisega üle madal, aga ja seda kõike aina samas asjas. Ürgajast peale paistis meil selge piir looduse ja inimese vahe. Kui põle kuskil lõkke, teadsime, et selle ääres istuv inimene uid, kaljut pragunesid, nägi, puistas tuul tuhka üle õitsva asula ja põllud põletas ja viinapuud ja inimesi mattis enda alla. Siis hüppasime, kuidas kunagi. Jumalate viha. See oli nii ja mitte kuigi ammu veel hiljuti, veel 100 aasta eest. Kui nüüd veel ruumi purskest kohutavam on termotuumaplahvatuse jõud. Ja taeva välk. Ta omahind on praegu paarkümmend rubla kopikatega. On elu, vormin ainet. Me teame kringi, mäed ja lubjakivi on jäljed, vest varem olnud elu ja samuti meie kivisüsi on omaaegne sõnajalametskassAga kujutletud astronoom kes eile oma instrumendist nägi. Planeedi süngi. Mõistis mõtelda, et põhjuste ja tagajärgede universaalses ahela üks lüli, mis määrab uue taevakeha sünni võis olla elus olevuse teadvus. Võib kujutada veel üht vaatlejak planeedil teisel, mitte meie maa hea ülikeeles hoobiga, mis võimsam kui need, mis meil on püsti pulkuvus võisime iisis. Ehk mitu saada mitu 1000 aastat põlvkond põlvkonna järel, umbes nõnda, kui teinud seda meie alguses vaid tähepilte vajutades mällu ja imetledes nende muutumatust. Neid loendades ja neile nime andes et ajapikku lahti mõtestada kõike, mis need ja aina talletada neid fakte, mida kannatlikult korjab. Mis näete, praegu maa on tale gloobus, kontuuril mandrite ja merede on vaateväljas eri värves laigud, klimaatilised, vöötmed, valged mütsid, polaaraladel. Ja ikka pikksilmal küllalt tugev ja püsivus on piisav, siis ta märkab sedagi, et selles kõiges näivalt muutumatus ei ole muutumatult panta rei. Nüüd selles muutuvas korda otsib, ta otsib korduvad iga kord, kui õnnestub üht perioodi leida, on rahul, ütleb seaduspära. Nii praegugi. Ta parajasti praegu uue, seadustada jahimeel endale ärevil ning rahu. See on probleem. Ja veel ei ole Vardilt mõnda aega juba tähelegi maa üht salapärast nähtust. Tema mandril võis näha iga sajandiga rohkem üht hulka taustast erinevaid punkte, mis kasvasid ning rookeanisid argut. Ja mõned nendest jõudid mõõtmeteni, mis võimaldasid näha sedagi, et neis on geomeetrilisi juuni juht. Sedalaadi korrapärasus. Kuid edasi see ilmne kahutung, mis moodustusis ennast avaldab, see katkes järsku. Mõned kadusid maapinnalt, mõned kõige suuremat struktuuri muutsin geomeetriline bee joonis nende säki asendus kaootilise ähvardusega. See sündis äkki, aga selle järel taas võidi sammus paigus märgata, et kasvamine, selgumine jätkus. Tuttav ristuvate joonte võrk taas koorub välja vahepealse suurust. Kuid astronoom ei oleks astronoom, kui ta ootaks täheldatud fakti uut kordumist. Ja sellepärast istuta hoolsalt oma instrumendi taga ja ootab, kas kordub või ei kordu. Hea kuulaja, sa mõistad muidugi, et kauge astronoom planeedil teised ei vaadelnud ju muud kui meie linnu ja see, mis teda tookord hämmastavad. Jõulud, muu kui sõda nähtud kaugelt. Ent kui me teame nüüd, et esimene Me kujutletud astronoomide saab näha inimkäte tehtud tähti, veel korduvalt saab näha ruumi laevu, mis päikesesüsteemis retklevad ja mille kodusadamaks on maa. Ja kui me veendunud, oleneb, teine, kes ootab epa vaate, vedas korduspilt sõjast asjata võib oodata, sest see ei kordu. Korduda ei tohi. Siis jälle lõpuks õigus küsida, mis teadmisime, veendumuse alus? Siin, vastus lihtne on ju väga selge. Löö silmad lahti, vaata, mis on toimunud maal ühe ainsa inimpõlve jooksul. Löö silmad lahti, vaata, kes on see, kes tähti üles taevasse viib. Ja kelle rahu tahe. Vankumatu uus inimene on ta, see, kes jätkab. Oktoobri ülestõusus alustatut. Mul on siin paar, palab vanast ajakirjandusest. Näiteks olevikust niisugusest aja veest. Olevik number 2898. No üks huvitav, katkenud reisikirjeldusest, keegi kena mees, kirjeldab oma reisi Saksamaal. Näiteks nii. Maiadon faktsenis kõik kivist talumajad kahekordsed pead valgeks, lubjatud tahvli kivikatustega. Maja hakkab suured, puhtad ja kardinad ees. Oh missugune vahe liivi omade vahel. Olen Liivimaal ühes majas käinud kus ma uksest muidu sissipääsu käpukile. Igas külas on oma kak. Aga mis hoonega kahekordne suur kivimaja all on puu, Fepiiliad, lauad, toolid, kõik ilusti värvitud ja puha. Üleval saart Antsu jaoks parkettpõrandaga saksa auklik peiude neiud tantsivad väga palju. Iga pühapäev on tantsuõhtu. Aga ära arva, et siiski ilmad antide saad. Ei, Raest ikka on üks tants läbi, kavandatakse kõik seisma. Ja peremees kabaku peremees korjab raha kokku, iga kästkümne pennigi. Nii tantsi 10 tantsu on üks mark läinud. Liivimaal makstakse aga ettepeedist. Riides käivad kõik korralikult, koti riided ei ole olemas, sellepärast tunne ka mingisugust vahet ei talumehega paruni vahel. Üks asi, mis minu meele järele ei ole, on seetseek, vaene on leiba nagu meil ei ole liha, kallis 70 500 finiit naer. Liha üle piiri sisse ei lasta, sellepärast kallis sai, mida nad söövad oma Apuja, nii vintsked, hambad, kuidagi hülgejakk. Supi neil ei ole ka, on küll üks lee puhas, ilus vesi ja narmendavad hooldused sees. Mis need hullused on, ei tea, mitte olivad vahel nagu saiapudi, vahel nagu rasva nätsu. Aga ikka hapu. Supi sees keedavad ühte lihatüki mitu päeva kursist supile, vägi saab oma head maitsvat vene hapukapsast ei saa ka kolen küll kapsaid näinud, enamasti lillkapsaid, aga kuhu nad neid panevad, ei tea, sest mulle ei andnud vett keeli. Kartohvlid võib küll süüa teadujärve, kõige kõhnem toiduollus. Nad ise söövad ka vääga kõhnaste. Nii näituseks ütles mulle, Berliinis sõitis üks sakslane, et ma võtsin enesele linnast lõuna ühesse tarvis ära süüa mis lõunas ja koolil paar päkaooda suurust saia vihlakukest kokku pandud, kus natukene lihataolist vahel oli ja see kõik. Ma võtsin omast korvis vene vorsti või singi ja ilusa leiva välja. Pakkusin temale ka, ta tänas ja ütles, et ei taha olla juba, söör. Ma imestan küll, kuidas inimene nii vähesega elada saab. Tervel teel vahtisime sakslased imestusega minu toidupere. Ma arvan, võrrelgi jooksis küll suu vett verevorsti järele. Minu reisi lõpul olivad sakslased mesilased vene vorsti ümber. Igaüks teab, kui maitsev meie peegi leiba sakslaste sai, aga nagu juba ütlesin, hapu ja vintske. Noaga on teda väga halb lõigata. MART raugud ballaad sinirebasest. Oli endine aeg. Aeg jõuka jõukas Nende tahtmist mööda või tõmbas ja tõukas ebameeldivust vahes. Kui mureks ongi õrn lepiku tuum. Dormeid ungi salongi. Nagu seedekordub pisarad, ehteks ta elule. Käe siiringutata. Oma isanda ees. Sinirebase pean mina saama õlule. Maksa kinni. Kui tahad olla mu mees. Härra kirjutas Jackile 1000 krooni ning tarvitas sekspuuks tavalist tooni. Saab Jamuri, Veepa ja. Musta Sindis jazzini revades rannakohviku korvtoolis lebades. Ta mehed said kirja mis lõi nagu noaga. Vabrik läks, meil on raskusi sõiduloaga. Kokku puhudes hambanta pisarad, võttis Tennis auto. Jah, sedamaid koju sõitis seale kasta, mees. On küsimus rahast. Kui palju võiks saada soorebasenahast? Taan kahk küüntega haarates voost, tar nuttes ning kaevudesse jooksis toast saab. Varjuta märg, märg, mustagundgenti laeb, kohistas Kilvet ja veeretas vinti. Need tuksuvat tiirud. Ta elu kandsid eile õhtul veel Tallinn, kuid home tantsige. Aga ei, aga ei, mis see kohta fla tööst kostab lennukimürin, pikeerimis sööst, siis rahvatus, laev nagu Bilba pooleks. Ja elu, oh eluke issanda hooleks. Keset sügis, mörd, Mermus ta kui tõrva sinirebane soristab daamile kõrva.