Noblessneri valukojas saab täna ja veel neljal päeval näha kuulda Veljo Tormise muusikal põhinevat muusikalist lavateost sünnisõnad mis valmis Von Krahli teatri, Nargen Opera ja Nargen festivali koostöös kaks aastat tagasi helilooja viimaseks juubeliks. Lavastuse muusikaline juht, Nargen festivali kunstiline juht Tõnu Kaljuste. Milliste mõtete ja püüdlustega sai selle vastus toona loodud ja kas ta on praegu samasugune või on mõningal määral muutunud? Ja aeg muudab meid kõiki. Üks lavastus ei saa päris samasugune alla, kui ta oli kuigi see printsiip, millega sai muusikaline tervik üles ehitatud, on jäänud samaks. Aga mõned väiksed lahenduse muutused on toimunud seoses sellega, et see aeg on, ei voolanud ja meil enam ei ole heliloojad meie keskel. Need on viinud teatud teiste lahendusteni teose lõpus, aga nagu ikka, mängin kahe muusikalise materjali poolega üks on niisugune folklooriliik ja loitsudest koosnev teine Tormise originaallooming ja eesti luulest sündinud loitsud ega seoses ja Kalevala runo, aga seoses oleme niisuguses müstilisest maailmas. Käime vibuse kõhus ja kõik need niisugused Kalevala legendid ja runod on mõjutamas seda tervikut ja teiselt poolt on neli olulist marginaali, mis on Tuglasel kirjutatud just 100 aastat tagasi 1917 inimest olemisest ja kõikidest nendest asjadest, mis 100 aastat tagasi tundus väga tähtis olevat ja pole kaotanud oma aktuaalsust ka tänapäeval. Ja kui rääkida, mis on selle muusikateatri olemus, siis ongi teater iseenesest nendes kahe stiili kahe maailma dialoogis. Kuivõrd mäe, niisuguse Kalevala maailma ja luuletajate maailmaga, püüame veidikese dramatiseerida, seda inimese rännakuid Vippuse kõhust kuni. Selles lavastuses on kasutatud Tormise muusikat erinevatest ajaperioodidest, aga ma mäletan, et selleks uueks lavastuseks siiski helilooja, kes oli ju nii-öelda heliloomingu tolleks ajaks lõpetanud, ta kirjutas ka midagi uut. Tuglase marginaalid olid viisistatud tal tuulase 100.-ks juubeliks. Ja seda me kandsime ette koos Mikk Mikiver, iga need on raadios olemas. Marginaalne on neli, aga tema tegi neid kolm, kolm nendest valis välja. Ja nüüd, kui sellele rajasin lavastuse muusika, siis küsisin ta käest, kas oleks võimalik ka neljandat marginaali teha ja see sündis päris kiiresti. Et siis kõik kogu tuulasened. Neli lõiku on Tormise poolt kirja pandud, aga meie lahendus on keelpillidega ja tekstid, kõik on samad ja tormise noodid on koogik samad. Õigupoolest viimasel ajal eriti palju on Tormise loomingut käsitlenud ka erinevate pillidega. Teatavasti tormis oli ise hea organist ja õppis orelit ja tajunud paljudes teostes on senise bana suur orelifaktuur. Ja eks me seda kasutame ka. Tuletame nüüd meelde veel, mis teosed on tormiliselt võetud sellesse lausesse. Tusse no kõik hakkab ju maailma loomisest ja maailma loomise lood. Nende kahe muusikastiili vahel jagunevad järgmiselt, et esimene on isuri eeposest tema tsüklist maailma loomine, kus maailm sündis linnumunast. Samamoodi on sünnisõnades aga muusikaline materjalile mitte isurist vaid on Veljo Tormise originaallooming. Kuigi see on väga rahvalaululähedane, aga ta ei ole isuri oma ja loominguprintsiip on erinev jäätuse linnumunast maailma loomine saab nagu selles sanatooriumis kinnitust. Teise muusikese lahendusena siis teadoni Sis kantaat, Sünnisõnad ja isuri, eepose algus siis nimetatud, ütles Lembitu, mis on Tuglase marginaalidestus, kompositsioonid lugejale ja meie ettekandes keelpilliorkestrile. Tallinna kammerorkester mängib seda siis oleme põhiteose juures, mis on runo number 17 Kalevala runo number 17, kus Veljo Tormis on kogu teose kirjutanud meeskoorile. Siin me lisame tramboone ja mõningaid väikseid keelpillilõike, rikun tormise noodid, aga see kõlapilditaotlus on veidi teiste värvidega lahendatud. Ja Juhan Viidingu luulele loodud neli etüüdi, Juhan Viidinguga üks viimastest, see on ka meie ettekandes ja lisaks ingerisoome ballaad laevas lauldakse nii, et nende teoste vahel käib siis kogu muusikaline tervik. Ja laval on siis muusikut, kes on Tormise muusikat palju palju esitanud Eesti rahvusmeeskoor, Eesti filharmoonia kammerkoor aga ka Von Krahli teatri näitlejad ja Reigo Ahven. Viljandi tramm lab, mis on? Ega ahven on teinud ühe niisuguse toreda löökpilliseltskonna. Ja üks laulu jäi mul mainimata, kus, kus on kaasamani trumm sees on pärismaalase lauluke kuulus tabu tabupärismaalastele ülemaailmas on paljud asjad tabud, see on ju meie maailma nägu praegu. Ja kõik need, mis puudutavad sellesse loitsu, vasse, šamaanitrummi, siis see saab väga erinevate trummisuurustega. Niisugust võimu, Tormise muusikale juurde. Ja Soomest on ka runolaulja Ilona korkonen. Ja tema on üks vähestest soome lauljatest, kes teab peast kogu Kalevala oskab seda laulda ja ongi mingi hetk seal, kus saate kuulata autentset Kalevala-laulu, kuidas ta esitati suust suu. Jaa, Impressatoorselt, see, kui juba hakatakse seda sättima, siis see on nagu originaallooming, aga aga me laseme kuulata teid ka Kalevala-laulu ennast. Et see etendus on selline rohkem šamaani mõtetest ja tunnetest kantud. Aga kui nüüd meenutada 13 aastat tagasi valmis esimene Von Krahli teatriga eesti ballaadid, unustamatu erakordne elamus neile, kes sest tol korral osa said. Noorem põlvkond pole ka seda näinud, kas on olnud mõttes ka seda lavastust taastada? Ei ole, ei ole praegu jah, aga jah, see oli suur töö just niisuguse muusikale, surround helitegemisel, pool aastat sai seda helipilti tehtud Muusikaakadeemia stuudios koos Marko kõlariga. Selles mõttes ja see töö ei ole saanud veel nagu niisugust laiemat levikut. Ta oli meil siin väikses küünis küll jälgitav, aga ta pole maailmas rännanud. Aga see on kõik nagu muud teemad. Et ma arvan, et kui selleks peab mingisugune huvi tulema, huvi tekkima, siis ma arvan, et selle taastamine ei ole mingi probleem. Nargen festival tegeleb praegu ka uue etenduse ettevalmistamisega. Ja Omari küüni Omari küünis tuleb 16.-st kuni 18.-ni. No teatri esietendus, revolutsioon sees on siis Eesti 100 raames niisugune lavastus, mis on perioodist 1917, see see periood langes just no teatrile seda lahendada. Ootame suure huviga, mis nad sellest revolutsioonist siis teatrikeeles ütlevad meile et kolm korda naissaarel ja mis edasi saab, seda ma ei oska kommenteerida. Aga lähipäevadel on siis sünnisõnad, kusjuures esmaspäeval, seitsmendal augustil möödub Veljo Tormise sünnist 87 aastat. Nüüd on tema lahkumisest möödas juba üle poole aasta. Nagu ennist sai mainitud, et iga asi muutub ja ka mingid teatud aktsendid muutuvad. Ja ilmselt on ka kuulajatel teine tunne minna praegu neid sünnisõnu vaatama ka neil, kes seda on juba näinud. Kaks aastat tagasi. Kindlasti kus on Veljo Tormise haud? Meres ja Kolga lahes ja noh, selles mõttes ta on ka nagu see maailm, millest me tema, paljudes teostes näeme niisugust globaalset ja veidi müstilist eemaldumist meie tavadest. Ja see on meil kavalehes kirjutatud sellest ja üks niisugune kokkupuutepunkt. Huvitav visuaalne kokkupuutepunkt on see, et see põhiline kujund, mis meie lavastus, on see suur kivi suur rahn, see meenutab väga Kolga lahes voolavat sugust hauapaika, kuhu siis tuhk sai laotatud. Tõnu Tormis lubas kavalehe jaoks ka foto sellest, nii et kui kava läheb, võtate, siis seal on see kaunisti eksponeeritud. Kas see kivi oli teil juba varem etenduses? Jaja mõnikord saavad asjad nii kokku. Kena ja seal kivi sees, üks mees võtab välja laptopi ja vajutab lõpus Enter'i nupule.