Suurjärv on ujujatele nii soe, selles jahe tuulises õhtus. Kusla meeles oma esimese laagri süütame esimese lõkke ja võtame esimeseks. Ühiseini kui hea, et alles esimese nõnda jäi nädala eest pooleli rännujutt. Suurjärv oli Peipsilaager ja lõke Kauksi ranna luitel. Siis tuli öö tuli hommik ja matkajad tulid jälle oma tõlkidest välja. Oli alanud teine matkapäev, mille tunnid surume taas kokku minutiteks. Tuul. Tegi ikka veel Peipsile liiga. Ent eredas päikesepaistes ei mõjuga kõige rahutum veepind iialgi tus asena ja üldse, mis viga vaadata kindlalt maalt neid vahuharju. Või veel parem bussiaknast, sest ega see hommik soe. Meil ei olnud, nagu seda pole olnud, paljud hommikud jäävadki tänavusel suvel. Saar. Ehk see ei kao sierra ja meil tore laps. Hoone seinu ka teda võin veel ka olla. Me ei saanudki. Väga tore ja save soole. Ajalugu pajatab igast paikkonnast midagi. Kui asulas saab linn, on see sündmus, kui linna ehitatakse mõni ainulaadne hoone, on see sündmus? Jah, muidugi, mitte üldajaloo, vaid selle linnakese enda seisukohalt võttes. Ent suured ajaloorattad veerevad rahvaid riike Mandreid või kogu maailma haarates ja jätavad oma rasked jäljed maha. Nii ka siin väikeses Mustvee linnakeses. Seisame Peipsi järve kaldal ja meie ees on skulptor Elmar Rebase monument leinav naine. See on omanäoline skulptuur, Eestis langetatud peaga noor naine. Peipsi järve kaldale on maetud 260 Nõukogude võitlejad, nende hulgas ka Hispaania lendur Benita kirre, kes hukkus 1000 944. aastal. Nende igavene unelaul on Peipsi kohin. Sinilillede ajast kuni krüsanteem ide ajani panevad suured ja ka üsna tillukesed käed kivist leinaja jalge ette õisi. Jätkame oma teed jälle kaugema mineviku tunnistajate suunas. Ees hakkab paistma Torma omaaegne silmapaistev kultuurikeskus, mis on andnud meile hulga ajaraamatusse jäänud mehi. Endise kihelkonna koolimaja ees seisab Carl Robert Jakobsoni büst, mille autor on Roman Haavamägi. Tormas möödus Carl Robert Jakobsoni lapsepõlv ja noorukiaastad. Siin Tormas alustas noor Jakobson oma õpinguid. 1856. aastal läks ta Valka Cimze seminari. Teatavasti oli seminaris muusikaline õpetus kõrgel järjel ja naasnud Torma, jätkas ta isa tööd juhatas laulu- ja pasunakoori. Torma kooriteedid korduvalt kontsertreise teistesse kihelkondades isegi Rakvereni välja, sest mujal polnud sääraste võimetega koori. Samas koolis on õppinud ka Carl Robert Jakobsoni õde kellel on meie muusikaloos omapärane, ehkki mitte väga sügavaid jälgi jätnud roll. Idas sai väljapaistev laulusolist. Ta õppis laulmist Pariisis kuulsa prantsuse õpetaja Ardo Garcia juures. Ta on esinenud Eestis kontserditel 80.-te aastate alguses ja esitanud klassikalisi ooperiaariaid. Rannansse. Päras asus Ida Jakobson elama Prantsusmaale. Torma kihelkonnakoolis on olnud kolm meistriks ka Joosep Kapp. Artur Kapi isa. Õpetajaks on olnud ka kuulse laksi Tõnise lugulaulu ja Opmanni nutulaulu autor juhendeidzenberg. Oi, ma teeb seebi Seenaaladkeevee kööki aega neel. Suurena. Suured ja, ja. Kus on see mulle? Etnud roog läheb rool, et loota et me ei ole veel. Liiga raske. Kronoloogilises järjestuses oleks tulnud muidugi minna isa juurest poja juurde aga matkade ei püsi kronoloogiast. Nüüd oleme kivimüüriga piiratud harjuliste puude all kalmistul, kus puhkavad Torma kandi vilja ja vaimu põlluharijad. Siin hingab Torma köster Adam Jakobson. Sündinud esimesel juulil 1817 surnud kuuendal detsembril 1857 Torma mängukoori asutajale pühendatud tänulikkust mängukoorist, loene haua sambalt. Ent Adam Jakobson oli lisaks praktilisele muusiku tegevusele laulu ja mängukoorijuhina veel üks esimesi eestikeelse muusika kirjanduse loojaid. 1856. aastal ilmus tema koostatud raamatuke Torma mängukoor. Järgmisel aastal muusikat propageeriv talurahva südame rõõmust ja juba postuumselt Joosep Haydeni elukäik. Üks ilus jutt, millest muusikalises tunniski eelmisel aastal läbilõige antud. Torma kalmistul võib leida õige mitmetel ristidel Sult Bertrami nime. Kreutzwaldi sõbra Estofiilist, baltisaksa kirjaniku Georg Julius Schultz. Bertrami nime me siit ei leia. Tema elutee lõppes Viinis. Tema tee neist meie rahvaluule propageeriana ja Kalevipoja idee toetajana on rohkesti kõneldud. Ent selle mitmekülgse mehe biograafias on ka vähem tuntud seiku, mis meile erilist huvi pakuvad. Schultz Bertram olevat olnud väga musikaalne. Ta armastanud esitleda Schuberti laule katsetanud heliloominguga koos Enseltiga oma tütre Ella, hilisema nimega Ada järskaja õpetajaga Peterburist kirjutanud Mozarti reekviemi. Muusikateos on ilmunud Leipzigis, tiitellehel on Vaitsenselt inimi. Nimetatud reekviemi on ette kantud Tallinna Kaarli kirikus 1920. aastal. Üheksa solistiks oli Paula Breen Schultz Bertrami tegevus pälvib tähelepanu ta muusikakriitiliste ja üldse muusikaalaste artiklite rohkuse poolest. Torma pasunakoori organiseerimisel aitas ta hankida Pille oli nõu ja jõuga abiks. Maastikuvaated muutuvad vaheldusrikkamaks, maapind hakkab tasapisi lainetama. Osakud paistavad puude vahelt Laiuse lossivaremed. Sirelid siin ja seal pool teed, uued vaated käänakute taga. Ja siis tõuseb tee püsti ning näib viivat otse valget pilvetombu peale. Nii lihtsalt pilvedele pääsemine siiski ei käi. Laiuse voore harjalt avaneb jälle samasugune kena Vooremaa maastik ja buss hakkab rahulikult allapoole veerema. Ja siis tulevad tuttavad, oi kui tuttavad pildid isegi nende jaoks, kes siin kunagi pole käinud. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Siinsamas kihelkonnakoolis, mille juures me praegu seisame, õpiski Oskar Luts hiljem, kirjutades kevade lugusi, kirjeldas ta koolimajana ikka sedasama maja sama õue samaamme jõge. Siinsamas tegi Tallinn film ühe oma parematest filmidest kevade. Palamuse ja selle ümbruse kaunid paigad mängisid kaasa värvi filmis Suvi. Sellest siis kõik ongi nii tuttav. Pidasime aru, missuguse puu külge see Damassari raudadeta müristaja pidi õieti seotud olema, et ilmkärakas täpselt saunaaknasse sattus. Uurisime tervel, kas jões on vähid suured nagu labakindad. Ei olnud näha nii suuri ega väiksemaid jäine allika külma vett. Ja kuigi selle allika kohta mingit imejuttu pole kuulnud küllap riista igaühe hetkeks tema Tootsi Teele või Arno maailma olgu see siis pärit otse lutsu raamatust uuematest või vanematest, dramatiseeringutest, kino linalt või Ülo Vinteri balletist. Ehkki meie matka eesmärk on tutvumine kultuurilooliste paikadega ei ela isegi õige valiku lahendaja, mitte ainult vaimutoidust. Sellepärast tehti esimene peatus Tartus Kaunase juures. Kohviku kõrval Emajõe äärsel haljasplatsil ootas meid üllatus. Graniittulba all istub armas pisipõnn ja läigib kuldselt päikese käes. Oi kui kena. Aga millal ta siia sai? Keegi ei tea, isegi tartlastest matkajad mitte. Imetlesime armsat lapsukest ja arutasime, et väga omapärased on ka need teised viisilmaskultuurita graniitovaali, seal kõrval. Ei taibanudki me siis neist kokku lugeda numbrit 100000. Alles hiljem saime ajalehest teada, et see maremikofi skulptuur avati alles eelmisel päeval ja tähistab Tartu astumist sajatuhandelise elanikkonnaga linnade verre. Nüüd on linnas, kus leidub nii palju mälestussambaid, minevikku, suurustele monument ka kõigile tuleviku suurmeestele ja naistele. Nii ilusa mõtte peale võivad tulla ainult tartlased. Õige valikusõidud on meid varemgi Tartusse toonud. Palju on siinsetest suurmeestest ja suursündmustest meie kultuurielus räägitud ka mujal aetud jutud puudutavad enamasti ikka mingil määral Tartut, kas või seoses kooridega. Esimese üldlaulupeoga. Oleksime selle teema seekord hoopis puudutamata jätnud. Aga et oli just 18. juuni, siis lihtsalt ei saanud. Pidime sõitma Peetri kiriku lähedal asuva mälestuskivi juurde, mis tähistab esimese laulupeopaika. Laulupidu algas nimelt täna 108 aastat tagasi siis oli 18. juuni kolmapäev. Juba 1867. aastal kirjutas Johann Voldemar Jannsen oma ajalehe kaastöölisele Karl Robert Jakobsonile. Mul on palju vagu soove ja kavatsusi selle peo kohta peas ja südames. Kui palju neist elu ja kuju võtavad, teavad üksi jumalad. Ja asjad hakkasid takerduma. Ametlik pidu. Luba saabus 20. veebruaril 1869. aastal. Kogumikule Eesti rahva 50 aastaseid juubelipidulaulud andis Liivimaa konsistooriumi trükiloa alles 20. aprillil, mille kinnitas Tartu tsensor viiendal mail. Säärase tempoga pole hiljem ühtegi teist laulupidu ette valmistatud. Sest aega võttis ka lauliku trükkimine, laialisaatmine ja Koradel laulude õppimine. Ja ometi läks pidu korda nii etappi Jansen võis lõpusõnas avaldada tänu kõigile osavõtjatele nende tulemise vahva laulmise ja auväärt eluviisist. Kui sügavad juured ja laia võra siin istutatud laulutaim on kasvatanud. Seda võisime kogeda järjekordselt alles paar nädalat tagasi koolinoorte laulupeol. Vaevalt leidub praegu Eestimaal algkoolilaste hulgas palju neid, kes poleks Tartus käinud. Liikumine on ju nii hõlbus ja moes, pealegi ikka käiakse Toomemäel, jalutatakse Emajõe ääres ja botaanikaaias põigatakse sisse, muuseumidesse, teatrisse. Kuid leidsime siiski selles linnas paiga, kus paljud matkast osavõtjad polnud varem käinud. Nikku silma giidita ollakse esimesel korral ka küllalt raske orienteeruda. See on küll juba sellel päeval ja selles saates teine kalmistu aga elutee lõpeb ju ka nendel, kelle elutöö on igavene. Oma laadsemaks vabaõhumuuseumiks on Tartu Raadi kalmistu. Aja jooksul on siia puhkama toodud ligi 400 tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelast. Muidugi ei jõudnud me kõigi nende puhkepaikade juures käia. Saates ei jõua rääkida kõigist nendestki, kelle kalmude juures seisaldasime. Üsna terava lähedal on Vanemuise seltsi poolt Johann Voldemar Janseni püstitatud mälestussammas meenutamas meest kelle eluteest rääkides tuleb nii paljude asjade puhul öelda esimesena meie maal. Pisut maad edasi. Johann Karl Simon Morgendustel kunstiajaloolane ja keeleteadlane, Tartu Ülikooli raamatukogu ja kunstikogu alusepanija. Klassikalise kunstimuuseumi rajaja. Vanad kalmistud kipuvad mets istuma üsna Padriku vahel on puhas liivane plats punaste kooniatega pruunist graniidist kivil kiri. Eesti kirja- ja keelemees Otto Wilhelm Masing. Mees, kes oma halle ülikoolist saadud head haridust agaralt kasutas, jagas tarkust küll kooliõpikutes ja populaarteaduslikes pühapäeva vahe lugemistes andis välja ajalehte ja kalendrit. Püüdis kirjaviisi parandada ja mõtles välja õ-tähe kõikvõimalike kombinatsioonide asemele, millega seda häälikut seni oli püütud väljendada. Kõrge tume Raudvist juhatab Friedrich Robert Faehlmanni kalmule. Pisut kaugemal tagapool näitab must marmorist kätte Friedrich Reinhold Kreutzwaldi rahupaiga kaks suurmeest kelle koolilinnas Rakveres meile käisime. Kaks arsti, kes nii paljudele vaestele tasuta abi andsid. Mehed, kellest üks Kalevipoja idee algatas teenesele eepose kirjutamisega lõpule viis. Pelman oli Tartu ülikooli esimene eesti keele lektor. Kreutzwaldi sihikindel võitlus tagurlastega viis uue kirjaviisi võidule. Aatekaaslased, kellest üks leegitsev ägedalt ja kustus parimas eas teine suutis oma tasasematult säilitada kõrge vanuseni. Ei ole mõtet arutada, kumb oli suurem. Ilma nendeta oleksime palju vaesemad. Silmanni ilukirjanduslikust loomingust, mis hoolimata oma vähestele lehekülgedele on väga väärtuslik on kõige populaarsem kindlasti kunstmuistend Koit ja Hämarik. See on inspireerinud August Weitzenbergi looma ühtoma kaunimat kujude kaari mida võime imetleda Kadrioru lossis. Nende ja paljude teiste meeldejäävate skulptuuride luu- ja hauasammas on samuti meelde jääb klassitsistlikus stiilis tuugas naise figuur toetub sambale, millel kunstniku enda loodud ema portree koopia. Samba ees, valgest marmorist lõvi seljas, puhkan poisike. Paljud ehk ei tea, et nimekas skulptor kuulub ka esimeste eestlasest soololaululoojate hulka sellel alal oliga diletanud. Kuna tal puudusid vastavad eelteadmised, on tema laulud teiste poolt üles kirjutatud. Harmoniseeritud ja klaverisaatega varustatud August Weitzenbergi laule on möödunud sajandi lõpus ja käesoleva alguses korduvalt trükitud ja kontserditel esitatud. Ka Aino Tamme repertuaari on kuulunud August Weitzenbergi hiilgav päike. Leidsin lille. Teitzenberg on viisistanud ka mitmeid Anna Haava luuletusi, nagu ära küsi, laula, laula, linnukene ja teisi. Niisiis kunstnikust muusik. Järgmine mees on luuletaja ja siin on samuti olemas täiesti otsene seos muusikaga. Karl Eduard Söödi luuletused on inspireerinud paljusid heliloojaid. Luuletuse malemäng viisistes Aleksander Läte varas, Rudolf Tobias kase Kuld, Anne Ellerhein, lõokese laul, Gustav Ernesaks, põlismetsa järv, Mihkel Lüdig. Erineva helipildi on loonud heliloojad Artur ja Villem Kapp ja Aleksander Läte. Luuletusele pilvedele. Anna Haava oma laul, kanarbikud, kasvasin sambla süles, sirgusin kaste, külmin kaisutas pilve, puhkel paisutas olen nõmmelill on raiutud ta hauakivisse. Ja siinsamas läheduses hall graniittahukas, millesse raiutud nootidelt võib välja lugeda, ei saa mitte vaiki olla. Miina Härma kaks ühel aastal sündinud naist, kelle loomingus on nii palju õrnust ja lüürikat aga ka valu ja mehisustki. Sageli langesid nende tunded ühte ja sulasid lauluks. Valge sammas, sellel reljeef portree uljalt lehviva juukselakaga. Niisugusena mäletavad teda veel paljud. Juhan Simm. Juhan Simm on teinud palju Tartu muusikaelu arendamisel. Juhan Simm olevat olnud temperamentne dirigent. Ta osanud lauljat sütitada ja kaasa tõmmata. Sealjuures ei armastanud ta harjutustel laule välja töötada ja liinistada. Laulud õpetati kiiresti ja rajati siis kõik emotsionaalsele plahvatusele esinemisel. Enamasti sega õnnestus. Lauljate hulgas oli siin väga populaarne üldlaulupidudel kohalikel laulupidudel ja laulu päevadel oli ta meeskoorijuhina asendamatu. Juhan Simmi koorilooming on arvuliselt tagasihoidlik, kuid ilma Simmi iseloomulikke lauludeta oleks meie meeskooriliteratuuri tunduvalt vaesem. Juhan Simm on kirjutanud laulumängu kosjasõit August Kitzbergi järgi ja operetikoopa Rüütel Karl August Hindrey tekstile. Esimene neist püsib tänu oma rahvuslikule alusele tänaseni, teatrite repertuaaris ei ole Kitzberg. Kes siit kuigi kaugel ja kindlasti pole kellelgi midagi selle vastu, kui siia valime muusika just nende lustakas tühis loomingust. Boydra staadi ta paid, ta koide laulva veena. Tüüd. Laoloome on tee riistaamas taas. Räpina maantee viib meid Tartust välja ja varsti oleme Luunjas. See ei kuulu niisuguste paikkondade hulka, mis jätaksid läbisõidule eredaid mälupilte põllud, arvad metsatukad, tasane tasane jõe luht, nii tüüpiline Emajõe äärne maastik. Ometi tegime Luunjas peatuse, et meenutada üht siitkandist pärit meest Julius Edward sõrmust. Tema sünnikodu küll pole enam alles, kuid seda tähistab skulptor Arseni Möldri valmistatud mälestuskivi. Noor Julius Eduard õppis Tartus Treffneri gümnaasiumis, kus tegutses õpilaste marksistlik ring. Ülikoolis õppis sõrmus õigusteadust, hiljem ajaloo-keeleteaduskonnas. Sel perioodil külastasid Tartut silmapaistvad viiulikunstnikud auer, säärast saate Martooja, teised Eduard Sõrmus külastas kontserte ja huvi muusika vastu aina kassas. Viiulimänguoskusi omandas ta eratundides. Tartus oli tema õpetajaks üliõpilane, kelder. Lääne-Euroopas professorid Marto jagaabee kunaga puudulikule koolilisele alusele oli ka parematel pedagoogidel raske ilma põhjalikku ümber õpetusete midagi püsivat luua jäi sõrmuse tehniline baas tagasihoidlikuks. Tema repertuaari kuulusid küll pahvitžakonna mendel soni kontsert, säärast saate mustlast isid ja palju muud. Kuid kuna see viiuldaja ajalooline tähtsus ja populaarsus seisnes hoopis muus sõrmuses, liitusid revolutsioonile võitluse kunst. Tähtsat osa sõrmuse kujunemisel etendas kohtumine Vladimir Iljitš Lenini ega Pariisis. Kuulanud sõrmuse esinemist, soovitas Lenin viiuldaja lühendada kunst töötavate hulkade revolutsioonilise võitlusega. Seda nõuannet täitis Eduard Sõrmus 30 aasta jooksul. Oma kontserditel esines ta alati poliitiliste sõnavõttudega. Kodusõja aastail esines ta rindel punaväelastele. Koos Artur Lembaga on ta andnud Petrogradis mitu kontserti. Kodusõjajärgsetel aastatel viibis Sõrmus Eestis, Nõukogude Venemaal, Inglismaal, Saksamaal alates 1936.-st aastast Moskvas. Ta suri 1000 940. aastal ja ta on maetud Moskvas. Nõuad, ei viitsi kalmistule. Ma kuule, kerko kellalübes lüüa oma lell. Nüüd siinsamas Võnnu kiriku torni all me künnitame vaatama, kus on need kellad, mille kummil Gustav suitsule niivõrd südamesse jäi, et sündis see kõigile tuntud luuletus. Kuid Võnnu kirik kuulub Tartumaa vanimate hulka ja siin on üks kaheksast Eestis asuvast 1812. aasta isamaasõja mälestusmärgist. Kujutatud on murtud marmorsammast ja selle kõrval seisvat leinava naise marmorfiguuri, kes hoiab urni teoson klassitsistliku hauamonumendi. Hea näide. TEMA valmistajaks Peterburi skulptor Dreskorn. Monumendi tellis Parun Nolken oma pojale, kes langes Buratino lahingus. Hakkajaid muusikamehi on siit. Meid laia maailma astunud Kerberite suguvõsast, meenutasime Martinit, kes Ansekülas koorilaulu edendas ja mitmeid noodiraamatuid kokku sättis. Käesoleva aasta 27. augustil möödub 80 aastat ühe mehe väljapaistva muusikamehe sünnist kes küll nüüd juba manalasse varisenud. See mees oli Juhan seeder ka Võnnu mees. Ta sündisid kiriku juurest otse idasse Terikeste külas. Kõrgema muusikalise hariduse omandas ta Berliinis Sterni konservatooriumis, kus õppis kompositsiooni. Heliloojana on seiger kirjutanud rahvapillilugusid laule, laste mees- ja segakooridele, orkestripalu. Ma siinina kõigi Koosin suurtena seisma. Nii ta ka kuule. No siis suvi puud, silma. See ei too Suvi toonud ja kolm suurt laeva, see suvad, sa nii kiire. Eesti rahvalaulude seast on see vist küll üks kaunimaid. Eks sellepärast ole sead jäidki palju olnud. Ning kui praegu valisime rahvalaulude ütluse hoopis vokaalses variandis ja mitte Johan seieri arranžeeringus nagu oleks kohane olnud siis küll vaid paari tekstirea pärast. Õhtu jõuad täike veered. Nii kaugele oleme jõudnud oma teise matkapäevaga vaid pisut pisut veel bussisõitu ning Ahja jõe kaldale kerkisid mitmevärvilised riidekatused täna kohe tükk maad kiiremini kui eile. Kes on öelnud, et Ahja jõgi on külma veega? Siin märkasin teiste seas küll ühte ujujat, kes iial ei varja itta. Vabatahtlikult külma vette ei roni, aga sooja vette küll. Ja nüüd palume vaadata eelmisse raadiolehte. Kus nad ka pildid sees. Kolmas pilt kuulub tänase rännukäega lõpu juurde. Konservsuppide Segadik Ahja jõevees. Õige valiku õigete lahendajate firmaroog kukkus jälle maitseme välja. Järgmise matkapäeva alguseni jäi umbes seitse tundi. Meie saates jootsaga Teieni kuulajad seitsme päeva pärast taas neljapäeval.