Mul on üks midagi ei. Ei. Ja teised seda. Vaipa. See on mulla millestki. Ning järgmine laul samast kimbust, kus, kus laul juba peegeldub pealkirjas. See on leelo tungla tekstile kirjutatud laul. Oma laulu ei leia ma üles. Esitajaks Evelin Pang. Minule olevik ja siin könn. Udus rippuvat killukannu kuna köik näed siit ka Riia mäel. Unideks duubli. Omal ajal kasutati ohtralt terminit estraadilaul ja kergemuusika ja tõsine muusika. Kuulates nüüd neid laule jaga järgnevad tõrgub keel kuidagi neid kergeks muusikas nimetamast ja tõenäoliselt sind ennast ka kunagi need terminid häirisid. On mul õigus, kui ma ütlen, et sina mõtlesid välja need uued terminid, et sa oled ka keeleuuendaja leviia süva. Ja nii see oli küll. Mul on muide veel üks uuendus, mida ma tahan siin välja kuulutada. Me oleme kõik mures, kuidas nimetada Meie mustanahalisi kaaskodanikke. Ei sobi, üks ei sobi, teine ei sobi. Kolmas eesti keeles on väga ilusad värvid. Sinine, roheline, kollane, punane. Miks mitte, Mustne? Minu arust väga. See ei solva kedagi. See ei vii. See on suurepärane keeleuuendus vastne. Ja. Nüüd neid laule kuulates ikkagi oleme kimbatuses, on ta nüüd süvavõi on talleri või ta on levi, süvavõi, süvalevi, neid sõnu saab omavahel ka kombineerida, aga noh, see pole tegelikult üldsegi tähtis, tähtis. See pole, see, see pole see, tähtis on see, et meil on olemas sellised laulud, mida Valter on meile kinkinud, mis meid on saatnud, jäävadki saatma. Ja järgmine laul, milles ka sõna laul olulisel kohal. Leelo tungla tekstile loodud laul, olematu laul. Esitajaks hele Kõre. Too. Ja too kuule Sulle? Kahe viimati kuuldud Lauluteksti autoriks on leelo tungal, kes on ka üks minu meelisluuletajaid ja tuleb välja, et ilmselt ka Valteri ja leelo viibib ka meie hulgas. Siin palun leelo, ole hea. Tule siia. Ma tean, et sa kindlasti tahaksid ka öelda paar head sõna. Meie heale sõbrale, Walterile. Mida ma peaksin ütlema, ma tegelikult mõtlesin just sellele, et seesama olematu laul, nagu ma Helgi Sallo elulooraamatust lugesin, sai tänavu neljakümneaastaseks. Mina olin tollal 20 ja Walteril natukene vanem kõvasti vanemaks saanud, aga kui päris aus olla, siis Valter ei ole üldse muutunud särkonis teine või. Ja siis ei olnud moes jalutuskepiga käia. Aga noh, moed muutuvad ja, ja kõik muu, aga, aga tõepoolest, ma olin Tartu tudeng, sel ajal, kui me huvitav kohtumine oli meil muidugi ka nõnda et mina hääletasin tee ääres, kas sa mäletad teljega, võtsite mind peale ja? Tähtverest tulin auto peale, aga no sel ajal enne seda me olime juba selle võrra tuttavad, et oma radioolast Sirius olin ma kuulnud, et keegi on minu luuletuse ära varastanud, lauluks teinud. Heli Lääts äkki laulised? No no minu meelest nonii minu minust minu sõnade moodi, kuidas see nii olla saab, siis hakkas selgus, et Valter Ojakäär oli leidnud selle kassetikogust ja teinud lauluks. Ja muidugi sel ajal ei olnud internetti ega midagi muud, olin Tallinnast ära Tartusse tulnud ja läinud Baszekis Tartusse läinud ja ja ta ei leidnud mind üles, aga Laul tahtis laulmist ja nüüd on eriti tore muidugi kuulda. Tänane esitus oli suurepärane. Minu meelest. Heli Lääts oli ka tol ajal tore ja Metsatöll on täpselt samamoodi väga vahva. Ja kõike toredat oma, muidugi mõelda see selle peale, et kui metsadel laulab, siis niisugune hea tunne. Et see on luuletus, mis on kirjutatud. Ma julgen isegi sellist väljendit kasutada pioneerilaagris. Tol ajal tõepoolest üsna-üsna noorukene ja, ja, ja valter tegi sellest vahva laulu. Ja ma ei saa öelda, meil on väga palju ühiseid asju olnud. Meil on isegi üks laul ära keelatud, mäletad sa, Marje, Aare laulis laulu maha laps. Ja selles oli niisugune kujund kuna mina olin ka maalaps ja, ja ma kogu aeg sõitsin bussiga nagu praegugi, aga tol ajal miskipärast konduktorit kiskusid bussipiletid, mis olid suured ja vesitrükiga oli buss peal ja Afto buss ja, ja hinnad kiskusid need katki ja minul oli selline kujund seal sees, et ma lapse laulust, et ära antud on järved ja metsad jäänud pihkuvaid, katkine pilet. Ja siis kutsuti mind kultuuriministeeriumisse. Ma olin 20 aastane tudeng ja, ja väga tähtis ametnikuproua võttis kohe väga tõsiselt ette, aga peab ütlema, et no ma ei võtnud seda üldse tõsiselt. Minu meelest oli ikka nii naljakas, kui ta hakkas rääkima, et mis te nüüd tegite ja seltsimees ojakäär on kadumestatud teie poolt, et me teame liigute bohemlikes ringkondades ja seltsimees ojakäär ei saanud arugi, kui libises sellele P-le ja, ja ma mõtlesin, mis asja, et aga see on ju selgesti näha, et ära antud on järved ja metsad. Me teame seltsimees tungal mida selle ära nende katkise piletel, mis, mis pilet see on, mina ei taibanud, et olin tõesti. Et te mõtlete parteidele titt. Selle ma sain öelda, et minu teada seltsimees ojakärul ja minul kah seltsimehel ei olnud kummalgi parteipiletit, nii et olid ikkagi bussipiletid. Niisuguseid asju, noh ma arvan, et, et näiteks tegelikult üles kirjutamast selliseid asju on, on meil nagu juhtunud. Aga viimane laul läks meil, mäletad sa viimast, see oli mingi Georgil orgile ja viimane laul on meil veel seismas, nii et kunagi keegi tahab avastada nimelt muusika lillegi. Org telliti. Mina püüdsin stiliseerida sel ajal tekstilaadsust ja Walteril on väga huvitav meloodia, selliseid esimene laul, kus altaril oli meloodia ja ma pidin nagu bändipoistel teksti peale kirjutama. Jah. Bändipoisi oma selleni ka omaks võtnud. Sellepärast ei läinudki läbi. Siis nii, et see jäi seisma järgmist Georgi ootama. Aga noh, ma mõtlesin, et mida ma Mida ma Walterile sooviksin, ma mõtlesin väikse vemmalvärsitee peal välja seimale viisistamiseks mõeldud. Et mõtlesin äärmuslikke riime. Puudub õnnel ots, jäär, sõber Valter Ojakäärsõpradele vemmalsäär. Äkitselt on miljon. Mõned riimid jäid veel üle nagu Jäärja tonni plärja. Aga need tulevad järgmiseks juubeliks, kui Valter saab 90, kui keegi teab veel, kes Tony Blair on, ma arvan, aga, aga igatahes peame vastu jõutud. Kui riimidesse rääkida Sist, Volli Panso oli omal ajal meil seal ühes kultuuriklubis, kus me Kuldse seitsmega mängisime, tema oli kava juht ja, ja tegi seal nalja ja ta oli niisugune, mitte nii tõsine auväärt. Nagu ta hiljem oli juba noortekasvataja, siis ta oli ise nooria. Tal oli üks niisugune luuletus, läks oma cream'i tongi kongi salongi pingpongi ja lõppes, nii et. Ja siis astus ta rangi ja läbi ongi. Leelo poolt tehtud vihje tuletas meile kõigile meelde, et meil on põhjust altarit veel kord õnnitleda sel aastal saadud riigi elutöö preemia puhul aga Waltareid ise sellest praktiliselt välja, sest tema töö läheb edasi. Nii nüüd mäletame kõik omaaegsed vahvad meeskvarteti loob Terasmaa, Klas-Haug ja paar järgnevat laulu ongi nende poolt meile tuttavaks lauldud. Kõigepealt kuuleme tema tekstile loodud reisilaulu esitaja algse esitajat eksmeeskvartett koosseisus Andero Ermel, Veiko Tubin, Mart toome ja Priit Võigemast. Range jõuda tulejutt on tagavisioon näpus, Thanasi näit ei, ma. Kuna näol on aega veel oodata. Kuivanud, heidame voolage ajaga ajada. Tuula Jeld koodina. Mis on kell? Triisa? La arvu sirvi. Loe. Idend vaator, sööd rööpjanss. Nüüd on ta kaissu sõnastikud ja siis ma ei käi, aga kuulame ära. Odav. Ahoi idee, jää haben. Millal on lõuna? Ei saaks veel kuulime Mäeltsiili loe. Leida alles ja jälle. Rongile jõuda kui Laari tule juttu. Ma istun sõdalasi ja siin ka näide emaga. Hongkongi Tairi Raido kuiva saia ja Täiendustega ajaga? Eks ajada. Ja siinkohal on mul hea meel kutsuda siia Eri Klas, kes tõenäoliselt on ise laulnud nii seda kui ka järgnevat laulu äkeeri on sul ka paar sõna öelda Valtrile ja neile kõigile. Kas sa Ojakääru Valtrite ja tean väga hästi? Mina tean teda ajast, kui ma olin 70 kilo noorem. Aga sellest samast majast sellest samast stuudiost. Nimelt ma elasin siin kõrvalmajas kindralite majas ja käisi siin kõrval rauakoolis. Ja siin toimusid alati estraadiorkestri kontserdid. Ja see muusika meeldib mulle üle kõige. Ei mäleta kõiki neid mehi. Ja nende hulgas oli üks väga noormees, kes pole üldse vanemaks läinud. Valter elu viis meid siin kokku vaja mitmel korral ja me oleme siin lindistanud väga imepärase. Need olid kaheksas stuudio kaheksas rootsikas, kus olid, olid truba Abei ja mainid, kõiki inimesi üles ei hakka lugema, kuid see oli, see oli midagi sellist, mis meid väga kokku vedas ja selles seltskonnas oli muidugi ka Uno Naissoo kes mängis klaverit ja tegi sätteid. Tegime siga igast imelikke asju nagu kinomuusikat, näiteks kus aru ja filmi juurde oli vaja muusikat teha, pandi kokku Oit, Ojakäär, Vinter, Naissoo ja vaatasime seda pilti ja siis kõik improviseeritud, midagi sinna. Nii sündis selle filmimuusika imepärane kooslus. Kuid sellel laulul on veel üks teine sall. Kas sa räägid mõndagi head? Ainult hiljuta, jahtis. Vaat see oli minu jaoks üks niisugune niukene autoriteetsem osa Valtris sest et tööga seda, et see oli niisugune kergemuusika, helilooja, ma olin siis ka väga noormees, aga minu ema oli klaverikunstnik ja. Ole sõna täna kõik, et sa oled. Walterit nii hoidnud ja ole tõenäoliselt Valter, et sa oled nii hoidnud hiljud seal midagi imeväärset, milline daam? Milline härra. Aga on ka väärt. Ja ma tahan seda öelda, et see perekond on eesti muusikale nii palju andnud. Ja see on see, mida me peame austama. Kahju on sellest ajast selles mõttes, et siin stuudios oli sel ajal niisugune orkester Eesti Raadio estraadiorkester sel ajal ja hiljem siis, kui need poisid juba laulsid neid laule, kui meie laulsime neid laule saatis meid niisugune orkester, kus oli keelpillid, puhkpillid ehk nendele maksti palka ja sel ajal sündis kohutavalt palju ilusat Eesti muusikat, mida lauldi eesti keeles. Uku, seda ei olnud veel. Siin istub veel üks legendaarne kuju, see on Erik Lindström. Maltale üks paremaid sõpru ja soome muusikalegend. Ma mäletan, kui me läksime ükskord üle raekoja platsi. Eegia, sina ja Neeme Järvi seal mängis üks punt. See oli minutisse, oli optimistid, kus, kus laulis Tõnis Mägi, siis ta oli pisikene trulla poiss. Ja, ja küsis Eerik niisum. Kuule, aga kas nad nooti tunnevad? Ja siis on halvasti õige uusi kusiga ega rauda langa. See oli see biitlite aeg hakkab, kui nootidel ei ole hea. Aeg on muutunud kõik, kõik nooditundjad. Kohe, kui need poisid siin laulavad ja palju paremini kui meie omal ajal. Kalju. Uno, Anneli, seal elav, elav muusika, tublid mehed, palju õnne teile kõigile, meile kõigile ja palju õnne sulle. Aitäh ja meie meeskvarteti esituses tuleb ettekandele Ain Kaalepi tekstile kirjutatud laul tihemetsa Tiina. Jänes abilinnapeale näitlejale väga hästi rääkida või midagi tea kala peale selle on tal ka väikesed ja kus ta isane sattus, haarad tagatud. Ta ajas. Laule mitu tükki kõiki laulda ei saa. Elule pääsu trükiõige ei ole valmis. Emast rääkida võib nii mõndagi head, aga peale selle on väga väikesed ja muud enam vahtis ainult Tiinaldajaktiviidervenergi, lasi. Laule liiva tagumikku ehkki laulda heina, kõik ei ole veel pääsu, trüki, kõik ei ole veel valmis, ta laulan tihemetsa Tiinat kaasa, zootehnik sassi. Olen kuulnud temast rääkida või? Ta oli hea, aga peale selle on tal ka väikesed enam vool ka ainult nii-öelda no see Karabahhi oli. Ei, kõik ei ole veel valmis. Laul on tihemetsa Tiinat kaasabule Supeedeedeeaa ei ole aimu, tehas rääkida või mõte hea, aga peale selle on tal ka väikesed taokkidegukis ainult peaagu üle meil teemaga. Laule ilmus, on mitu, tütart õieti laulda ei saa. Kõik ei ole veel pääsu, trükki ei ole veel valmis ka. Lauralid, Jäneda, Tiinas. Oleme kõik siin tunnistajateks uue, suurepärase meeskvarteti sünnile. Aga nüüd, enne kui me asume meie tänase sünnipäeva kontserdi viimase laulu juurde on käes see hetk, kus kõlavad mõned õnnitlused, tervitused. Aga ainult mõned. Ja kõigepealt on mul au lasta üle anda lillebukett Eesti vabariigi president Toomas Hendrik Ilvese poolt. President kahjuks ei saa ise siin viibida, sest tal oli väga tähtis teine sündmus täpselt sel ajal ja mina esindan siin nüüd riigikogu esimees Ene Ergma. Kuna tema lendas täna teisele poole maailma, aga palus edasi anda omalt poolt selle lillebuketi palju-palju õnne. Ja nüüd on mul hea meel anda sõna kultuuriminister proua Laine jänesele. Head külalised kõigepealt oli erakordselt hea meel selle üle, et tänapäeval ei pea enam kultuuriministeeriumisse tulema tõestama mingisuguseid poolikuid pileteid ega ka muud sarnast nii-öelda teksti sisu, vaided, kultuuriministeeriumisse saab tulla vastu võtma preemiaid, elutööpreemiaid ja tõepoolest veelkordsed. Õnnitlused selle suurepärase saavutuse puhul ja tegelikult tahan ma ka öelda, et et see ei tähenda, et elutöö on tehtud. See otsus, mis sündis žüriis, oli pigem ikkagi niisugune, et mitte kõik laulud ei ole veel jõudnud trükki, ehk nad siis veel jõuavad. Kindlasti võib ma natukene tsiteerin siin eile ilmunud intervjuus ajakirjale muusika, ütlete, et pole tähtsust, mis nime muusika kannab, muusika on muusika tõepoolest kuldsed sõnad. Teie puhul ongi oluline, Te pole jäänud lihtsalt helisemaks kroonikuks või pelgaks muusika aja loolaseks arvukas ja nagu tänane kontserti tõestab väga mitmekülgne looming. Selles on hingemat vaid laule omas ajas, avangardset instrumentaalmuusikat ja lihtsalt väga-väga head muusikat. Muusika puhul ongi oluline, et oleks hea, et teda oleks hea mängida, hea laulda. Ja iga teie uue raadiosarja või raamatukirjad kirjutamisel võiksite te lõpu lausuda. Käesolev ülevaade meie levimuusikas levimuusika ajaloos paisus ettearvatust mahukamaks, mistõttu sellele tuleb järg. Ja nii me loeme või kuulame põnevuse ning naudinguga ja ootame tulevat lisa. Samasuguse põnevusega. Lõppu ei tule ja see ongi parim. Minu siiras imetlus ja tänu teile kõige tehtu eest. Ja ma olen väga õnnelik selle üle, et me lihtsalt mitte ei ole saanud kuulata seda muusikat ja lugeda raamatuid, lugeda muusika ajalugu vaid, et see on kujundanud väga pikka aega meie kõikide silmaringi ja muusikalist maitset. Igal juhul suured tänud, head tervist ja ootame ikka neid veel trükki minevaid laule. Aitäh. Ja nüüd saab sõna Eesti rahvusringhäälingu juhatuse esimees härra Margus Allikmaa. Hea publik siin saalis, head inimesed raadiote juures telerite ees. Eestis on vist õige vähe selliseid mehi, kelle auks saab korraldada sellise suurepärase tõesti vaimustava mitmekülgse kontserdi ja siinkohal, kus ma saan aru, kontsert hakkab lõppema. Ma tahan rahvusringhäälingu poolt kõigepealt tänada kõiki tänaseid esinejaid, tahan tänada pillimehi. Aga maestro jaoks on olnud see kontsert. Tänu teile on toimunud selline suurepärane kontsert, aitäh. Ma tervitan ja õnnitlen rahvusringhäälingu poolt. Kolleegide poolt raadio- ja telemajas. Ja seon oma õnnitluse selle kingitusega või, või see kingitus on, on raamat, ei olegi õnnitlust väga viisakas alati siduda kingitusega, aga ma riskin. See on raamat, mis on kirjutatud Johann Christoph protse märkmete ja joonistuste ülestähenduste põhjal. Protse oli kultuuriloolane ja Ta teadis peaaegu kõike. Eesti ja Läti. Keskaja kuni 19. sajandini välja inimeste elukommetest, kultuurist, arhitektuurist, avadest ja nii edasi. Te olete ka kultuuriloolane? Teate kõike Eesti levimuusikast ja peaaegu kõike, mitte Läti, vaid kogu maailmalevimuusikast. Vähe sellest, et kui kultuuriloolane on keegi, keda kaasaegse taustavade lugu peavad Te olete ju tegelikult kroonik. Te olete üles tähendanud kroonikuna kogu Eesti levimuusika olemuse, ajaloo ja kroonikuid tänavad ka järeltulevad põlved. Miks ma seda räägin, miks ma sidusin selle? Kingitusega selle jutu muidugi kultuuriminister Laine Jänes võttis mul sõnad suust ära, sellega nimetas ta ikka ju kultuuri loolaseks kroonikuks. Ma tegin seda seetõttu, et kuskilt ajalehest lugesin, et te olete muusik, te olete helilooja. Te olete kirjamees, keeleuuendaja raadiumis ja nii edasi, aga ma mõtlesin, et see kirjamehe määratlus ei ole nagu päris hea või päris täpne, et te olete palju rohkem igal juhul nagu jah. Mõtlesin kultuuriloolane ja kroonika. Aitäh selle eest. Aga nüüd veel kord, kogu rahvus rahvusringhäälingu nimel. Eesti raadiokolleegide nimel. Tahan öelda, et te olete suurepärane vaimustav kaastööline olnud, suurepärane autor, suurepärane saatejuht. Ma ei tea, kas võib veel siia juurde öelda ka toimetaja, mis iganes. Igal juhul tänud selle eest ja jõudu, õnne. Tervist. Ja nüüd on sõna tervituseks Tallinna linnavolikogu esimehel härra Toomas Vitsutile. Maestro. Ma tahan tänada teid tallinlaste nimel. Te olete tallinlaste jaoks olnud muusikamaastikul väga oluline inimene läbi kahe sajandi. Tõenäoliselt on muusikahindamiseks päris palju erinevaid kriteeriume. Minu jaoks on üks olulisemaid kriteeriume see, kas muusika läheb hinge või lähe hinge. Sageli on niimoodi, et ema, kes laulab oma lapsele hällilaulu, temal tuleb see palju sügavamalt hingest kui, kui sellel inimesel, kes laulab laval noodi järgi. Need hetked, mis teie olete pakkunud muusikas lähevad hinge, minul on kindlasti läinud. Ma tahan teid õnnitleda selle juubeli puhul, soovida õnne nii enda poolt kui. Ma loodan ka väga paljude või kõikide tallinlaste poolt. Ma tahan soovida teile õnne ja tänada teid nende hetkede eest selle muusika eest, mis te olete andnud tallinlastele nende inimeste eest, keda te olete üles kasvatanud. Palju õnne teile. Aitäh ja enne, kui me asume viimase muusikanumbri juurde palus sõna meie õhtu peakangelane Valter, palun. Ma näitan, ma seisan püsti ka veel. Kõigepealt, ma ütlen, suur suur aitäh kõigi heade sõnade eest, mis on siin kõlanud. Ja ma palun taevast, et ma ei kipuks seda kõike puhta kullana võtma, sest juubelikõned on, on ilusad kuulata, aga juubilar peaks sealt oma kaine mõistusega teatud osa kõrvale jätma ja endast mitte liiga palju arvama. Teiseks see on mulle üks väga armas paik, sest ma ei mäleta enam aastanumbrit, millal me tulime vanast merekoolist estraadiorkestriga. Tollal oli džässorkester. Tulime siia ja hakkasime siin mängima. Lindistasime tohutu hulga palu, mida juba eri siin nimetas, et neid ma ei tea, palju, mu pojal on seal arvutis andmed, aga need on nii, et kui nüüd hakata välja trükkima, siis see jookseb mööda maad nagu maduse. See lugude nimekiri ja. Väga toredate inimestega võimalus olnud koos mängida, ma vaatan ükson, Uno Saviauk, siis oli siin Enno lehis meie džässorkestri alustala. Kes on. Ma ei julge seda numbrit välja öelda. 96 aastat vana ja siiamaani noortele eeskuju ja ma viimati käisin nõmmel tema juures. Ta oli aias, viskas labidaga mulda. Nii et numbrid numbrid ei loe, iga kord. Siin selle lava taga oli mõnda aega meie suure õpetaja ja juhi Stalini pilt. Tema all me mängisime ja kõiki neid lobasid, mida siin sai räägitud. Oleks võinud keegi kuskil kirja panna ja viia, kuhu vaja. Aga ei olnud niisugust inimeste, tänu sellele me tulime kõik terve nahaga siit välja ja mängisin pilli edasi. Ja nüüd ei ole siin midagi muud kui kardinat taga ja taevale tänu, on uued ajad, uued pillimehed, uued muusikapalad, uus muusika ja viimase lausega ma tahaks tänada kõiki neid soliste, kes nii kenasti laulsid ja mind tõesti südamepõhjani liigutasid ja, ja üllatasid. Ja kõiki neid pillimehi, kes siin lavalist, vabandust, vaata, tuleb riigikogu esimees ja pillimees. Niisugust peab mõtlema kiiresti sõna välja, mis, mis lubaks kõiki lugupeetud daame ka. Vaata selle ühe termini alla. No muusikuid, kõiki muusikuid, kes laval on ja nii toredasti kõike seda teinud ja mis peaasi. Nii lühikese ajaga ma tean, et teil ei ole antud nii palju aega seda proovida, kui, kui võib-olla mõni dirigent oleks tahtnud viilida, iirida, viilida, te olete seda kõik suurepäraselt ära teinud ja minu südamlik tänu ja minu südamlik tänuga kõigile kuulajatele, kes jõudsid selle pikka kava läbi kuulata. Alati on ikkagi õhtujuhtidel ju kiusatus ka ennast kuidagi mingi asjaga siduda ja mul on hea meel öelda, et see meie tänase kontserdi viimane laul sündis sellel aastal, kui minagi nii-öelda aastal 1950 teksti autoriks Debora Vaarandi ja te saite kõik siin saalis, noh, kätte selle laulutekstid, see on laul ilmselt kõige populaarsem Valteri laul. Ja täna võib-olla veidi harjumatus harjumatu saatepartiiga nimelt saadab seda laulu täna Juhan Uppin, lõõtspillil laulu pealkirjaks oli vahepeal pikalt rannakolhoosis, aga laulu originaalpealkiri on ikkagi uus spaad, palun lööge kõik kaasa.